III Reich:i saladused

Prez kas sa ei arva näiteks, et zed kirjutab normaalselt - lihtsalt ENNEM on sellest kirjutatud LIIGA negatiivselt ?

Võike lisamärkus alateemasse - Saksa Sõjaväes teeninud juutide arv oli tublisti üle 150 000. Peale Saksa kapituleerumist jõudis neist iisraeli üle 100 000 tuhande. Briti Kuningliku Sõjajõudude arhiivis olevas dokumendis nõuti transporti Liitlaste Okupatsiooni valitsuselt "vähemalt ja orienteeruvalt kuni 120 000 inimese ja vastava sõjasaagiks saadus tehnika transpordiks Briti Mandaadi all olevasse Palestiinasse edasiseks teenimiseks".

NAtuke vähem tuntud fakt on see, et "kohaliku" kontingendi tegevdamiseks saadeti Stalini käsul otse Euroopast Palestiinasse vähemalt 20 000 spetsialisti. Vanemad Odessa (linna siiski) elanikud aga mäletavad kuidas sealt "värvati" valitud rahva esindajaid "araablaste juurde tööle". Seega kuigi täpseid arve keegi ei tea võib arvata, et mõjude "stabiliseerimiseks" arvas Stalin vajalikuks saata Palestiinasse mitte vähem oma ideoloogiaga inimesi kui Lääneliitlased. Seega võib julgelt uskuda, et Haganahi põhjal loodud iisraeli IDF oli suuremalt jaolt täidetud just Euroopa tandrilt toodud võitlejatega.

Kunagi keegi väitis, et Haganhis oli kuni 50 000 võitlejat nii 1945a seisuga. Neti avarustest on jäänud meelde, et IDF oli loomise hetkel kuskil 1,5 miljoni suurune tegevarmee. Siit võib matemaatiliselt tuletada, et NL ei jäänud kuidagi alla kuna nii Suurbritannia kui ka USA PALUSID oma armee ridades olevatel juutidel minna elama ja teenima Paelstiinasse.
Erinevalt liitlas vägede sõduritest ohvitseridet keda paluti minna Palestiinasse siis Saksa Armees teeninud mehe seati karmima valiku ette - kas Palestiina või koonduslaager.
Ja muideks - neis liitlaste koonduslaagrites lasti hukkuda või tapeti ligi 2 miljonit sakslast - seega motiiv oli TUGEV.

Kui juba asi maa alla läks pakun lugemiseks ka ühe üllitise. Ei vastuta selle kui TERVIKU õigsue eest kuid mõningaid momente olen suutnud USAs viibides kontrollida. MÕNED jutus mainitud tunnelid on olemas ning kirjeldus vastab jutus toodule - ehk selgelt on nähe mehaanilise tootmise jälgi maa all kuid puudivad lähiajaloo jäljed maa peal ja selle ümbruses. Jutt ise on 12 lehekülge pikk - iga lehekülje lõpus link järgmisele lehel - jõudu läbinärimisel....

http://covertmatrix.fileave.com/cosmic01.html

Muudetud: 11-10-07 kell 20:31:26 excubitoris

Tsitaat:Algselt postitas: Weizen
Tohutu suur allmaalaev koosnes mitmetest sektsioonidest pikkusega 6m, laiusega 6,8m ja kõrgusega 3,5m, kogupikkusega 400-st kuni 524 meetrini. Varustatud oli ta 14 elektrimootoriga, igaühel võimsust 20 000 hobujõudu. Kiirust arendas vee all 30 km/h ja pinnases 2 - 10 km/h. Meeskonnas oli 30 inimest. Relvastuses olid miinid, kuulipidujad, maaalused torpeedod (!), jms.


Küllaltki huvitavad faktid (või väited), aga äkki oskab auväärt zed selle kohta midagi täiendavalt rääkida...!?

Mis lisada...
Kõigepealt pean vabandama.
Mul pole kombeks meie eestikeelset foorumit risustada võõrkeelsete tekstidega. Aga praeguse ajanappuse tõttu teen üksiku erandi...

USA allikad:
RITTER MIDGARD-SCHLANGE
(1934-1935)
by Rob Arndt

Inspired by the WW1 Austro-Hungarian trench diggers (pilt), Ritter Engineering sketched a colossal armored project that had it been constructed would have been the largest and longest armored vehicle in history - the mighty Midgard-Schlange.
The name Midgard-Schlange is derived from Norse/Germanic mythology: the Midgard Snake was a demonic monster which looped the whole earth with its giant length. Thor, the God of the thunder, was its sworn enemy and he often tried to kill it.
Thor finally succeeded in killing the snake in the God Dawn with his hammer. Ritter, fond of the Norse/German mythology promoted by the Nazi regime named his project after the mythological snake and began preparations for designing the armored beast.
The first plans of this project were made in the summer of 1934.
It was decided that the beast was to be a hybrid armored vehicle, which like a tank could drive; in addition, it would be able to tunnel like a mole underground and under water to a theoretical depth of 100 meters!!
The vehicle would be made from 77 individual cells, whereby each cell would be 6.8 meters wide, 3.5 meters high and 6 meters long.
These joined to form a queue of sections with an overall length of 524 meters!
At the front end a drilling head was to be mounted which would consist of 4 smaller drills of 1.5 meters diameter.
The drill would be driven by 9 engines providing 8,800 hp total.
Three side drills were also envisioned.
For progressive movement, the tracks were to be propelled by 14 engines providing an incredible 19,800 hp.
A speed of 30 km/h was calculated; underground, 10 km/h and under water, just 3 km/h.
For the underwater travel there were an additional 12 engines providing 3,000 hp together.
960 m3 of fuel would be carried.
On board there would be an electrical kitchen, a sleep area with 20 beds, 3 on-board workshops, several periscopes, 580 large pressurized air bottles and a large charge thrower.
As armament 1,000 mine charges of 250 kg explosive would be carried, another 100 smaller charges of 10 kg explosive as secondary armament, and 2 twin machine guns.
The whole vehicle would have had a loaded weight of 60,000 tons and a crew of 30 men!
Ritter planned for the Midgard Snake to tunnel under the fortifications of the Maginot Line and into hostile ports laying down 20 explosive charges.

All this sounds quite irrational, if not impossible, for the time period; so consequently, that is one of the many reasons why it was never built.
The principal reason lies, however, in the vast unsolvable technical problems with a vehicle of such immense size and proportions.
The Germans in the 1940's had more important projects to consider like developing an efficient engine with more than 1,000 hp for the "Maus" tank. Regardless, on February 28, 1935 the Midgard-Schlange plans were returned to Ritter Engineering, rejected as impractical.
The plans were not simply rejected as absurd, insane, or impossible- the request had been turned down due to lack of financial and material resources, and available manpower!
Had Hitler personally ordered the machine built, work would have started immediately and by 1939 it is possible that the monster would have breathed life!

Ja siin siis see tegelane kellelt inspireeriv nimi:

Jormungandr
(pilt)

Aka: Iormungandr, Midgardsormr, Midgard Serpent, and World Serpent.

Type: Worm

Origin: Norse. He is the son of Loki and Angur-boda.

Description: This serpent lives in the sea, and encircles the earth. He is so long that he has swallowed his own tail.

Myth: This serpent was one of Loki's children, and was thrown off of the Sacred Ash, Yggdrasil, by Odin when it was just a little baby.
However, this small serpent grew to encompass the world, and now the huge serpent twines around the earth, twisting and writhing.
This dragon-snake had many run-ins with the mighty Thor, and the two of them will face off during the final battle on earth called Ragnarok.
Thor managed to kill the monstrous serpent with his hammer, Moljnir but its last breath was a poisoned cloud which killed the God.

Köningsbergi Case.

Endisest Ida-Preisimaa pealinnast on leitud palju huvitavat.
Alates SS laboratoorium no. 13, Bellonzo Flugscheibest 1989 aastal, (leidsid liivakarjääris mängivad lapsed), tohututest fortifikatsioonisüsteemidest (vaata: http://tewton.narod.ru/fort/konigsberg.html
http://kenig.org/page.php?id=12
Väga hea pildimaterjal, mitmed fordid eraldi (ava FOTOPUTESHESTVIE) (Fort 1, 2, 2a, 3, 5, 7, 10)
http://kenig.org/blog/? ).
Sellest maaalusest saladuslikust maailmast Köningsbergis ning lähiümbruses on jutustatud palju legende.
Küll salajastest siiani toimivatest SS elektrijaamadest. Allmaatehastest, tunnelitest mis viivad kuni mereni ja kus arvatavalt kurseerivad SS:i allveelaevad ja palju muud...
Selge on, et tunneleid Köningsbergis rajati. Nii Köningsreich Prusslandi kui Keisririigi ning III Reichi ajal.
Samuti on huvipakkuvad Köningsber regioonis tihti toimuvad lokaalsed maavärinad. Esines neid nii 80-tel kui 90-tel.
Mis põhjusteks sellistel lokaalsetel värinatel pole siiani teada...
P.S.
Muidugi ka selline võimalus, et loodud mehhanism oli mõeldud kasutamiseks Antarktika ¹elfiliustiku all-sees tegutsemiseks.
Liustikujää on suhteliselt homogeenne keskkond ja seal uuristada selle riistapuuga suisa lust!

Muudetud: 12-10-07 kell 12:07:47 zed

VÄIKE NUPUKE tänasest Helsinkin sanomatest

http://www.hs.fi/ulkomaat/artikkeli/Amer...5231067590

edit: link

Muudetud: 16-10-07 kell 11:02:00 Flash

1936 aastal oli Saksamaa ja III Reich ülikiirel ülesehitusteel.
Vaid mõne aastaga oli tehtud grandioosne töö uue riigi, elukorralduse, ühiskonna rajamisel.
Igale riigikodanikule hakkas üha selgemaks saama mida Reichskanzler ja Führer Adolf Hitler oli õelda tahtnud lausega oma kõnes: ..."Need kes arvavad, et rahvussotsialism on vaid lihtsalt üks poliitilistest suundumustest teiste hulgas, eksivad tegelikult rängalt..."

See, uutel põhimõtetel rajatud ühiskond maitses nüüd oma esimesi vilju.
Läbi saksamaa eduka ülesehitustöö ning ülikiire reaalse arengu ühiskonna kõikidel aladel nägi nüüd maailm, et ajaloo poliitilisele maailmaareenile on astunud uus jõud mis sisendab kõigile mingit kummalist ihalusega segatud ärevustunnet...

Üheks kõrgpunktiks mis tervele tsivilisatsioonile pidi näitama III Reichi elujõulisust ning vääramatut sihikindlust uue ühiskonna ülesehitamisel sai Berliini 1936 aasta suveolümpia.

Natsionaalsotsialistlik re¾hiim otsustas XI Olümpiamängud kui vajaliku ideoloogilise propagandaatribuudi kasutada ära sajaprotsendiliselt.
Ja seda tehtigi.(link)

Berliin sai uue näo. (link)
Võimsad autoteed, kuulsad saksa Autobahnid mis rajatud nii, et teel olijatele avaneksid looduskaunid vaated, uhiuued spordirajatised, nii raudtee kui lennuvaksalid, ühiskondlikud hooned... Kuid mitte ainult.

Berliinis kureerisid uhiuued spetsiaalbussid külalistele tutvustamaks rahvamajanduse saavutusi, toimusid tehnika ja lennundusnäitused...(link)
Kindlasti tuleb mainida ka ühte uut "imet" ehk televisiooni.

Berliini Olümpiamängud olid üks esimesi massisündmusi maailmaajaloos mis otseselt transleeriti televisioonis.
Televisioonivastuvõtjad asusid ühiskondlikes asutustes, kohvikutes, hotellides, raudteevaksalites...
Telesüsteem rajati mitmete Kolmanda Reichi ettevõtete koostööl ja kordinaatoriteks olid Reichs-Rundfunk Gesellschaft ning Reichspostministerium mis omakorda oli ülitihedalt seotud SS:i erinevate struktuuride ning uurimisasutustega.

(Edaspidi uurime Kolmanda Riigi Postiministeeriumi tegevust SS:i instituutide finantseerimisel, samuti tema osa nii eesrindliku arvutustehnika kui saladuslike maa-aluste rajatiste ehitamisel Thüringenis Ohrdrufis ning Reichi kullavara saladuslikul kadumisel.)

Teleaparatuuri ehitas III Reichis mitu ettevõtet.
Fernseh AG, Radio AG.D.S Loewe, C. Lorenz AG, TeKaDe, ja Telefunken G.mbH.

Ühtteist nende ettevõtete toodangust on tänapäeval eksponeeritud nii Saksamaa kui kui teiste maade tehnikamuuseumites.
Endises Leningradis õnnestus mul näha Bon¹-Burevit¹i Sideinstituudi muuseumis 1936 aastal Saksamaal toodetud telerit.
Tootjaks oli märgitud Radio AG.D.S. Loewe.

Peitsitud mahagonist kestaga aparaat pluss klaasist kumer veelääts suurendamaks tillukese ekraani kujutist.
Aga selleks põhjuseks miks see aparaat omasuguste pikas reas oli eksponeeritud oli tegelikult paar väikest detaili.
Nimelt pooljuhid.
Pooljuhid 1936 aasta elektroonikatoodangus.
Aparaadi konstruktsioonis figureerisid muidugi ka elektronlambid kuid paar väikest markeeringuta pooljuhti olid selgelt äratuntavad...

Kuidas on võimalik, et dr. Siegmund Loew:e poolt 1923 aastal loodud ettevõtte elektroonikaaparatuuris kasutati juba enne II MS pooljuhtdetaile ning transistoreid?

Vastust võime aimata faktist, et kui Loewe emigreerus 1938 aastal Ameerikasse võttis ettevõtte juhtimise üle selle juhtivkonstruktor Manfred von Ardenne.
Seesama mees, kes tuleva sõja ajal juhtis Kammleri ametkonnas Nordhauseni allmatehases omaloodud tsentrifuugimisüksust, osales Ordrufi vesinikupommikatsetuses ning ühtlasi oli peale sõda Nõukogude Liidu Suhhumi Füüsikainstituudi juht ning eduka aatompommi katsetuse järgselt pärjati punavõimu poolt Stalini preemia ning Sotsialistliku Töö Kangelase Kuldtähega...

III Reichi juhtkond pidas televisiooni niivõrd tähtsaks propagandavahendiks, et nähtavasti juba enne sõda kaasati selle arengusse ka SS:i uurimisinstituudid.


Ametliku kirjutatud tehnikaajaloo kohaselt oli transistori esmalooja William Bradford Shockley koos John Bardeeni ja Walter Houser Brattainiga peale II Maailmasõda, mille eest neid vääristati ka Nobeli preemiaga 1956 aastal.

Olgu kuidas on, kuid tihtigi on tähelepanuta jäetud see fakt,et Shockley oli kogu elu rassiselektsiooni ja eugeenika põhimõtete propageeria.
Ta ise pidas oma eugeenikateemalisi ettevõtmisi, loenguid ning ilmunud raamatuid isegi tähtsamaks kui oma elutööd füüsikas.
Shockley arvas, et eugeenika on vajalik populatsiooni geneetilise tuleviku huvides, ja kirjeldas ise seda kui tema karjääri kõige tähtsamat tööd, ehkki see tuhmistas tugevasti tema mainet.
Shockley uskus, et kõrge paljunemise tase afroameeriklaste seas tingis "väärgeneetilise" efekti, kuna neil olevat madal IQ.
Nii avaldas ta sellel teemal lausa raamatuid ja andis ka loenguid teaduslikele organisatsioonidele, nagu National Academy of Science.
Samuti käis ta ühtlasi välja idee, et indiviidid, kelle IQ on madalam kui 100, peavad läbi tegema vabatahtliku sterilisatsiooni.

Kuivõrd võib siin nüüd näha võimalikke seoseid, aga praktiliselt on laia üldsuse tähelepanuta jäänud ka fakt, et enne Teist Maailmasõda viibis Shockley mitmel korral Saksamaal.
Mis asjus ja kellega ta neil reisidel kohtus võib ainult oletada...

* * *
Polkovnik Gromov põrnitses kurvalt seina.
Vineeritahvlil ilutsev oksauk meenutas midagi...

Korraga kuulis ta selja taga vaikset köhatust...
..."Entschuldigung...Wir haben hier eine Scheibesah...?"
Veidi määrdnud rinnaesisega mustas pintsakus doktor Lertes hoidis süles väändunud plekkdetaili.

Mustunud, servast kärisenud plekilehe oli nähtavasti plahvatusjõud keeranud kummalise kujuga torbikuks või tuutuks, mille sisemus oli omakorda täidetud nagu mustaks kamakaks paakunud turbamullaga...
"Hei...tõlk! Mida talle ei jätku?" hüüdis Gromov eemalseivate sõjaväelaste suunas...
"Küsib ketassaagi..."

Suurte pööretega saeketas lõikas väändunud raketidetaili nagu kuum nuga võipakki... sinine suitsuving võttis lähedalseisjate silmad kipitama ja kraapis kurgus nagu traatnuustikuga....samas plekktorbik vajuski kaheks tükiks - mõlema poole sisemusest paistis kollakasroheline sile-läikiv lõikepid...
Tegemist oli mingi vaiguga mis nähtavasti pidi kaitsma-fikseerima sisalduvat elektroonikaplokki.
Läibilõigatud detailid olid mõlemas tuutupoolikus vaadeldavad nagu rosinad saiaviilus...
Lähedalseisjad vahtisid huviga avanenud pilt...
"Deutlich"...poetas vaikselt dr. Lertes
"...Halbleiters"... (selge...pooljuhid)...
"Jawohl"...vastas dr Hanzerling ja vaatas talle otsa..."Die Sonderbüro"...
Meestel oli kõik selge.
Seesama taevane külaline mis praeguseks angaari seina äärde oma sisikonna laiali oli laotanud oligi Sonderbüroo kätetöö...

Erinevatel aegadel eksisteeris III Reichis mitmeid Sonderbüroosid, härrased doktorid mõtlesid aga mõlemad ühte.
Seda mida juhtis Hans Kammler.
(Jätkub)

Muudetud: 22-10-07 kell 08:29:38 zed

Tsitaat:Algselt postitas: zed
Ametliku kirjutatud tehnikaajaloo kohaselt oli transistori esmalooja William Bradford Shockley koos John Bardeeni ja Walter Houser Brattainiga peale II Maailmasõda, mille eest neid vääristati ka Nobeli preemiaga 1956 aastal.
Olgu kuidas on, kuid tihtigi on tähelepanuta jäetud see fakt,et Shockley oli kogu elu rassiselektsiooni ja eugeenika põhimõtete propageeria.
Ta ise pidas oma eugeenikateemalisi ettevõtmisi, loenguid ning ilmunud raamatuid isegi tähtsamaks kui oma elutööd füüsikas.
Shockley arvas, et eugeenika on vajalik populatsiooni geneetilise tuleviku huvides, ja kirjeldas ise seda kui tema karjääri kõige tähtsamat tööd, ehkki see tuhmistas tugevasti tema mainet.

Siia juurde pisukene viide ühe teise silmapaistva nobelisti hiljutisele "maine tuhmistumisele" (vt artikli lõpust või ka siit).
[Vabandust vahele segamast, zed, loodan, et väga ei häirinud.]

Lisaks zedi eelmisele postitusele veel tipa arengust ...

http://docs.google.com/View?docid=dgt33ndf_7hbn3nt

Teemai osutus nii põnevaks, et otsustasin isegi lähemalt uurida, milles siis oli kristliku ja budistliku maailma erinevus ja miks ei tööta need seadmed kristlikus maailmas.
Meediumil oli võimalik kasutada ühe egiptuse preestri vaimu ja temalt küsiti ainult kolme asja, kuidas ehitati püramiidid, miks ei tööta sakslaste seadmed kristlikus maailmas või õigemini miks saabus krahh pärast saksa konstruktorite surma ja kolmas,miks sakslased ei sallinud juute.
Püramiidide ehitamisel kasutati tollal olemasolevaid seadmeid, mis vähendasid või muutsid olematuks kaalu, iga püramiidi nurga juures oli üks sade ja nende koostoimel, kasutades preestrite isiklikku jõudu oli võimalik liigutada kive.
Kõikidel aegadel on kasutatud eri õpetajaid, kes inimesi on õpetanud kasutama eri mehhanisme oma eesmärkidel, egiptuses kasutati õpetajaid ja tehnikat, mis pärinesid Orioni tähtkujust, seda kujutab ka püramiidide joonis. Suhtumine juutidesse, karjakasvatajad oma maise tormijumalaga.
2.Sakslaste seadmed saavad töötada ainult läbi samade õpetajate, keda nad tookord kasutasid, meedium ütleb, olid teiselt tähelt, valge valgus aga teist tooni.
Noh, siin nimetatakse Aldebarani, miks nad ei sallinud juute, sest budistliku arusaama järgi on neile tähtsad viis elementi maa, vesi, tuli, puu ja metall.
budistliku arusaama järgi sansaara kehtib kuue maailma suhtes ja need on jumalate, pooljumalate, inimeste, loomade, näljaste vaimude ja põrguolendite maailmad, keegi vunts bööni usulahust määratles juute ju kui loomadest madalamaid.
miks õhku ei mainitud, astroloogiline ida kuulub ju õhuvaimudele ehk siis põrguolenditele.
Kui see nii on siis ümbersündidesse ihaldati kõige enam jumalate, pooljumalate ja inimeste kehadesse, edasi olid halvad valikud loomad, näljased vaimud ja põrguolendid.
Egiptuses oli kivi töötlemiseks kasutusel veel üks omapärane seade, mis lõikas kivi nagu seepi aga seda ei tohtind raua ligi panna, ainult vaskanumas nisukliidel.
Sellega töödeldi kivid enne kasutamist.
Jään huviga ootama uusi tõlkeid, ise harrastan rohkem taoismi.

Tervist kõigile. History TV kanalist tuli just uus dok. film Saksa tuumapommist ja selle loomisest. Tuleb välja, et 2 märtsil 1945 oli Türingis sõjaväe polügoonil veel teinegi katsetus. Esimene oli saarel läänemeres. Juhtis seda Kurt Diebner ja kohal oli ka loomulikult general SS Hans Kammler. Kohale oli toodud ka 500 vene vangi kes kõik polügoonile jäeti. Plahvatus toimus öösel kell 1.15 kohaliku aja järgi. Praegugi veel elus olevad tunnistajad rääkisid suurest kasvavast tuleseenest, mis valgustas ümbrust nii hästi, et oleks võinud või lehte lugeda. Järgneval kahel päeval tundsid ümberkaudsete külade elanikud peapööritust, peavalu ja nina verejookse. Venelaste kärssand laibad maeti maha 2 päeva hiljem. Nagu ka Rügeni saarel, olid ka siin härrased mitu tundi peale plahvatust punkris enne, kui väljusid. 6 juunil 44 pidas Mussoilini Milaanos kõne, kus arvas tänu saksa uuele relvale sõja varsti võidetud olevat. Mees teadis mida rääkis, kuna Rügeni saarel jälgis punkri pilust esimest katsetust ka tema eriesindaja, kes on elus veel tänapäevalgi. Nädal enne Mussolini enda mõrvamist rääkis Duce aga oma relvavendadele, et Hitler kahjuks loobus oma uue pommi katsetustest, kuna kartis liiga hirmsaid tagajärgi. Jänkid eesotsas Trumaniga aga tegid asja ära. Mõlemas plahvatuse epitsentris on radiatsioon tänapäevalgi 6 korda kõrgem.

Tuleme nüüd hetkeks tagasi selle peatüki sissejuhatuse juurde...

Niisiis, 1946 aasta maist detsembrini nähti paljude maade taevas tundmatuid lendavaid objekte.
Väga palju sarnaseid objekte.
Esirinnas selliseid registreeringuid teinud maade reas oli Rootsi.
Selle fakti tõttu nimetataksegi seda ajaloolist nähtust "Skandinaavia rakett-kummitusteks".
Kuid, fikseeriti selliseid lendobjekte teistele Põhjamaadele lisaks ka Belgias, Portugalis, Itaalias, Kreekas, Makedoonias.
Nüüdseks on teada, et ka Venemaal.

1946 aasta augustis-septembris saabusid raportid "vaenlase lennukite avariidest" Leningradi- (Laadoga-Ilmeni, Koola), Lääne Uraali (Perm, Kaama), Kesk-Siberi (Norilsk, Dudinka) ja Primorje sõjaväeringkondadest.
Teisel kontinendil Mehhiko-USA-Kanada õhuruumis toimunu on aga siiani rangelt salastatud.

Tänaseks on selgunud et Venemaal identifitseeriti 1946-1947 kokku kolm "kummitusjuhtumit".
Tuvastatud objektid kandsid selget saksa tehnilis-teaduslikku "käekirja".
Mis võimalused siis olid Luftwaffe ja SS teadlastel luua lendrelvi millega otsustati uuele maailmavõimule anda selge ja vägagi üheselt mõistetav noot?

Lahkame nüüd veidi III Reichi erinevaid raketitehnika arendusi.

V2 (Vergeltunswaffen-2), Tootenimetus Aggregat 4 (A4)
Väikese tegevusraadiusega ballistiline rakett.
Tootmise algus 1942.
Uurimisgrupi juht Von Braun.
See seade oli maailmaajaloo esimene vedelkütusel töötav rakett, mille Kolmanda Reichi teadlased ja tehnikud suutsid luua suhteliselt lühikese ajaga ning tuua selle seadmega sõjandusse omamoodi kvalitatiivse kvanthüppe. Ajalooliselt andis Saksa raketitehnika stardilähte sõja võitnud liitlaste (USA, Inglismaa, Venemaa aga ka Prantsusmaa) vastavatele uurimistöödele ja hilisematele spetsialiseeritud väeliikide arengule.

Lääneliitlastel on andmeid, et A4 projekti (ja teiste sidusprojektide) kogumaksumuseks oli ca 2 miljardit dollarit.
Tuleb muidugi ära märkida ka selline nüanss, et ligemale pool arendustööks ning tootmiseks läinud vahenditest sõja lõppetapil tuli SS:i aparaadist. Nendest väljaminekutest paraku puuduvad täpsed andmed.
Ühe ühiku A4 väljalaskehinnaks kujunes arvestuslikult 17 877 dollarit ja tootmise jätkudes maksumus vähenes jätkuvalt.
Arvatakse, et lahinguliselt tulistati välja 3225 seadeldist (põhilisteks sihtmärkideks Antwerpen ja London), 1000 - 1700 ühikut kasutati väljaõppelistel ning treeningulistel eesmärkidel.
Sõja lõpuks langes liitlaste kätte V2 rakettrelvi terviklikult 86 tk, lisaks tonne tehnilist dokumentatsiooni, sadu saksa eksperte ning tehnikuid, kogu teadaolev tootmisbaas koos liinide, katsestendide ja materjalidega.

Tõenditele tuginevalt avanes liitlaste spetsialistidele muljetavaldav tervikpilt Kolmanda Reichi teadus- ja uurimispotentsiaali kogu võimsusest.
Kuid paljud nüansid jäid ka saladuseks ja on seda siiani.
Nii ei leitud allmaatehastest mitmete vajalike komponentide tootmisliine, või vastupidi, ei suudetud seletada mitmetegi toodetud seadmete ning relvasõlmede otstarvet.
Suur lahknevus oli ja on ka dokumentaalse tõestusega toodetud V2 rakettrelvade ning reaalselt väjatulistatud ja liitlaste kätte sattunud seadmete hulga vahel arvuliselt.
Teadmata kadunuks on kuulutatud toodetud V2 mida erinevate andmete põhjal on 1500-2000 ühikut.

Wernher von Braun ja Walter Dornbergeri meeskond alustas V2 alaste uurimistöödega 1932 aastal mil katsestendidel demonstreeriti Saksa Armee esindajatele A2-te tõukejõuga 300 kgf.
1937 oli valmis prototüüp A3 mis arendas juba 1500 kgf.
Selleks ajaks oli nii Luftwaffel kui SS:i uurimisasutustel valminud ka esimesed tuuletunnelid kus alustati koheselt siiani puuduliku aerodünaamika arendamist. Enne 1937 aastat praktiliselt puudus nii teooria kui praktika aerodünaamika eriküsimustest ülehelikiirustel.
SS:i uurimisbüroos Ordrufi lähistel loodi salajase programmi "Fessel" raames stendikompleks mille eesmärgiks oli luua aerodünaamiline lahendus rakettrelvale mis säilitaks juhitavuse nullkiirusest kuni 4 Mach:ini.
(Jätkub)

Lugesin Zedi kirjutisi, mis on kirjutatud väga köitvalt ja huvitavalt. Juhtsin ma siia foorumisse täiesti juhuslikult ajades taga oma vanaisa jälgi ja võimalikku seotust SD erivägedega, kuid siinkohal tahaks ära tuua militaar.neti's mulle saadetud vastus vanaisa otsingu peale:

Maailm on keeruline. Oli siis ja on ka praegu...
Lisan siia nüüd lõigukesi ühe härrasmehe kirjast mulle kes samuti ajab oma salapärase sugulase jälgi...
* * *
..."Mul teenis vanavanaonu SD-s.
Oli iseenesest tavaline külapoiss, mitte väga suure haridusega aga hea peaga.
1941 aastal astus SD üksusesse X ja ametlikel andmetel lõppes tema teenistus 1944 märtsis suures väinas, kus väidetavalt deserteerunud eestlased neljakesi uppusid.
Tema teenistuse ja ka "surma" kohta on palju küsimärke.
Ainukene märge tema kohta arhiividokumentides on 1942.a. mai lõpust kui ta on käinud arstlikul läbivaatusel SD nooremseersandina.
Sealt edasi ei mingeid ametlikke jälgi.
Järelpärimised Saksa erinevatesse arhiividesse ja Punasesse risti ei ole andnud tulemusi.
Ometi oli mehel mõlemad raudristid, lähivõitluse pannal ja veel kaks aumärki.
1943.a. suvel kodus käies mõtles ta joomase peaga, et tantsitab veidi omakaitset ja sakslasi ning kuna tema kodu asus vallamajast üle põllu, siis ta andis kergekuulipildujast vallamaja poole tuld.
Seejärel läks vallamajja, lõi paar ust hingedelt ja tegi sakslastele "rivistust".
Kõige selle eest ei tehtud talle mitte kõige vähematki.
Välja arvatud, et kuu aja pärast anti üks tärn juurde.
Sama aasta sügisel lahkus ta viimast korda kodunt.
Tema juhtimise all oli kolm autotäit mehi.
1944.a. märtsis ta väidetavalt uppus ja maeti ka maha.
Kolm aastat tagasi aga ma leidsin internetifoorumist mehe, kes temaga koos merd sõitis Rootsis aastatel 1958-1959...

Muidugi oli nimi teine jne aga identifitseerimine pildi järgi oli 95% ja seda kolme inimese poolt ning üks ühele kattus ka iseloomu kirjeldus.
Paraku see laevakaaslane muutis ootamatult oma seisukohti 180 kraadi ja seejärel katkestas igasuguse suhtlemise.
Seejärel uppumislugu uurides ilmnes, et 90%-se tõenäosusega minu vanavanaonu seal ei uppunud.
Raskeks teeb probleemi aga tema matus.
See oli nimelt lahtise kirstuga.
Ja siit minu küsimus, kas sinu arvates on võimalik ja tõenäoline, et ühele sellisele "külapoisist kodukootud" SD ohvitserile tehakse põhjusel X uus ID ja lavastatakse nii surm kui ka matus?
Selles, et sakslased selliseks asjaks tehniliselt võimelised olid ma ei kahtle.
Ühesõnaga see persoon, kes mulle andis infot vanaonu võimaliku Rootsis viibimise kohta on rahvuselt rootslane. Nad olevat sõitnud koos 1958-1959 (ehk siis poolteist aastat). Laev olevat olnud Panama lipu all (kompanii nime kohta esitataud küsimust ta ignoreeris) ja kandis nime XXX. Vanaonu olevat kandnud nime XXX .Jutu põhjal seilasid nad Läänemerel ja just Eesti vete lähedal. Seejuures rõhutas ta, et mees ise olevat olnud venelaste poolt väga tahetav!
Ta oli öelnud, et "kui venelastel oleks kas või pool ¹anssi minu kätte saamiseks, siis ma oleks juba kadunud."
On aga huvitav, et mida teeb venelaste poolt nii tagaotsitav mees "vabatahtlikult" Läänemerel...1959 läksid nende teed mulle teadmata põhjustel lahku.
Ma olen teinud järelpäringu Rootsi riigiarhiivi, Stockholmi ja Göteborgi maakonnaarhiivi, Rootsi maksuametisse jne.
Puuduvad andmed nii laeva kui ka mehe kohta. Ma leidsin küll samanimelise, kuid kahjuks nimekaimu (või "prototüübi").
See mees oli mõningates asjades minu vanaonuga sarnane, aga seilas täpselt Rootsi teisel kaldal ja kuna tema abikaasa oli laevakokk, siis on see teatud laev välistatud.
Ka see laevakaaslane on märkimisväärne: oma jutu põhjal on ta eluaegne meremees, kes relvadega on kokku puutunud vaid Rootsi armees aega teenides ja hiljem mõnda aega relvi kogudes.
Samas tunneb ta peensusteni langevarjuhüppeid, tunneb detailselt enamike automaatide laskeomadusi lahingolukorras jne.
Ja ta tunneb luuretermineid.
Ning ta elab hetkel Austraalias Brisbane'i külje all.

Olen kuulnud, et sarnaselt Ladina-Ameerikale olevat ka Brisbane'i ümbruskonnas väga suur endiste SS-laste kogukond?
Mis puudutab Ladina-Ameerikat, siis olen avastanud ühe huvitava asja.

Enamiku Ladina-Ameerikasse "kadunud" eesti sõjaväelaste sõjaaegne karjäär on seni teadmata või lõpeb see järsult hiljemalt 1942.

Minu vanaonust jäi maha kohver mida 60-ndate algul õnnestus näha mu isal.
Kohver olevat olnud nahast ja saksa kotkas oli sisse pressitud.
Kohvris oli olnud eesti lipp, täismunder koos aumärkidega ja meeletult pilte.
Seejuures olevat piltidel olnud väga palju kõrgeid saksa ohvitsere.
Isa jutu põhjal olevat munder olnud pakitud kokku sõjaväelaslikult ehk siis väga korralikult.
Pagunid olid ilusti maha võetud ja eraldi pandud jne.
Pagunid olid olnud hõbedased ja kahe tärniga ehk siis kirjelduse järgi Hauptsturmführer.
On märkimisväärne, et mehest kes upub 17.märtsil ja tuuakse veest välja 10. aprillil jääb järgi nii korralik munder koos aumärkide ja mütsiga...Tema relvastusse kuulus nii revolver kui saeteraga tääk.

Kohver kadus seni teadmata suunas 1960-ndate lõpus, seejuures teadsid peidikut vaid kaks inimest.
Olen oma otsingutel leidnud vist vaid kolm veterani kes vanaonu tundsid, üks viskas meid kirve abil välja; üks hakkas nutma ja värisema ning palus vähemalt pilt tema eest ära võtta; kolmas muutub temast rääkides agressiivseks ja räägib temast suht vängete sõnadega.

Mehe mundrit kirjelduse põhjal ei tunne ära ükski ametlik JuPo mees.
Kõik kinnitavad, et tegemist on küll üldjoontes JuPo mundriga kuid ei kattu ei eraldusmärgid, auastmetunnused ega ka näiteks saapad.
Kunagi õnnestus pilti näidata ühele endisele sakslasest sturmbannführerile, kes momentaalselt tuvastas üksuse (ega ta muidugi meile seda ei öelnud).
Ta kinnitas vaid, et sellise mundriga mehi oli kõigis kolmes balti riigis, aga mitte eriti palju.
Küsimusele millega nad tegelesid väristas ta õlgu.
Kui sai küsitud, et kas nad siis lasid inimesi maha, vastas ta, et "ei, nii madalal tasemel need mehed ei tegutsenud".
Paraku ei teinud need meenutused talle head meelt ja ta edasi vestelda ei soovinud...

Selline lugu siis...

Kindralleitnant Walter Donberger, kes oli üks Hans Kammleri alluvatest ei olnud sugugi mitte vaimustunud general SS plaanidest. See 49 aastane Berliinis sündinud härra teadis hästi oma hinda. Hinda aga pakkusid nii inglased, venelased kui ka ameeriklased. 45 aastal astusid esimestena ise kontakti ameeriklased ja samal ajal ka venelased ühe temale alluva inseneri kaudu. Venelased kinnitasid, et säilitatakse Peenemünde ja asutatakse selle täpne koopia Venemaal. Samuti lubati maksta topelt rahas seda, mida Ameeriklased pakuvad. Loomulikult lubati puutumatta jätta ka sugulsed ja isikud keda kindralil tundus edasiseks tööks vaja minevat. Walter Donberger keeldus venelaste pakkumisest ja jäi Ameeriklaste poolele. Venelased proovisid teda pärast sõda röövida koos Von Brauniga pannes selga inglise vormid ja tulles öösel Ameerika tsooni koos võltsitud liikumislubadega. Jänkid aga avastasid grupi seoses vigase inglise keelega, mispeale autod keerati ringi ja sõideti vene tsooni tagasi. Mis on sellel aga seost Hans Kammleriga. Nimelt sai Walter Donberger teada SS Gruppenführer Fingilt, et Hans Kammler on saanud käsu Füürerilt likvideerida tema , von Braun ja muud 450 teadlast ning tehnikut. See ei tulnud aga neile kahele ootamatult. Juba 44 aastal sai nii von Braun kui ka Donberger aru , kuhu asi tüürib. Juba samal aastal võeti salaja ühendust Ameeriklastega ja seda Portugali Saksa saatkonna kaudu. Kontaktisikuks sai General Electic Company esindaja. Samas Hans Kammler aitas tal vabaneda, kui 44 aastal 27 aprillil Himmler ta vihahoos vahistada laskis. Himmler oli harimatu, kuid tundis inimesi. Ta tundlad haistsid reetmist. Kokkuvõtteks oli igal isikul neist oma plaan ja diil. Nii Kammleril, von Braunil kui ka Peenemünde juhil Donbergeril.

Minu imestuseks pole keegi veel võtnud vaevaks midagi "para" arvata tänase uudise kohta, eriti veel seetõttu, et kell 16:11 jäetud kommentaar teab pajatada varahommikustes uudistes figureerinud "kokkupõrkest tundmatu asjaga".

Muudetud: 23-11-07 kell 16:41:30 Weizen

Kerge loogika dikteerib - "parat" ei pruugi alati olla - kui see laev oleks näinud midagi "SELLIST" siis ei räägiks me hetkel mitte sellest kui paljud pääsessid aga valmistuksime matusteks. Seega kuni keegi laevas olnutest ei ava "verbalseid lüüse" oleks mõistlik jääda äraootavale seisukohale.

Üks lühike mõte zedi natside parateadmistele, mis siis kui nad jõudsid oma tehnikaga stringide maailma, sel juhul pole midagi müstilist tagasi siia reaalsusesse hüpanud rakettide sattumises kuhu juhtus maakeral kuna katsetes läks osa rakette lihtsalt ajas ja ruumis kaduma.
Sama rännuskeem peaks olema ka sellel laeval mis startis Aldebaranile.

jep, aga video ise on siin:
http://au.youtube.com/watch?v=7mfh-3XHrYU

Oleme siinses kirjutises korduvalt märkinud fakti, et Kolmanda Riigi siseselt eksisteeris Himmleri kõikvõimas SS koos oma uurimisinstituutide, tehaste ning kogu varustus- ja logistikasüsteemidega täiesti iseseisvalt, praktiliselt nagu riik riigis.
Tegelikult hakatigi SS:i tohutu masinavärgi kõik harusid ja struktuuri üles ehitama juba 30: ndate aastate algul ja III Reichi riiklike mehhanismide põimumine, sümbioos SS:i struktuuridega oli täielik.
Nii jälgis lisaks oma uurimisasutustes ja instituutides läbiviidavale tööle SS:i aparaat praktiliselt kõikide Kolmanda Reichi ülikoolide ja uurimisasutuste tegevust. Saksa sõjaväe instituutides ning ka "ilmalikes" ülikoolides toimuv oli nii või teisiti alati seotud SS:i bürooga " Uurimistööd, avastused, patendid." See moodustis eksisteeris ja töötas täiesti iseseisvalt lahutatuna III Reichi riiklikust Tehnika ja Teaduse Uurimisnõukogust, kuid omas ligipääsu kogu tema informatsioonile.
SS:i vastava struktuuri eesostsas seisis SS Obergruppenführer Emil Mazuw (Stettini ringkonna SS vägede ülem).
Ametkonna alluvusse koondati kogu III Reichi ja vallutatud territooriumite teadus- ja uurimisasutuste uurimistöö, teaduslik- ja patendiinfo.

Jõudsime eelnevalt veidi puudutada SS General Ing. Hans Kammleri osa III Reichi teadus ning uurimispotentsiaali koondamises SS:i mõjusfääri.
8. augustil 1944 aastal, tulenevalt SS:i juhi Heinrich Himmleri määramisest Riikliku Relvastusministeeriumi etteotsa, saigi Kammler oma juhatuse alla projekti "V-2" ("A-4") ja juhtis praktiliselt kogu protsessi, alates tootmisest, logistilistest küsimustest kuni rünnakute korraldamiseni Inglismaa ning Madalmaade vastu.
Kõikide rakettrelvasüsteemide ja ka mitmete teiste SS:i poolt kureeritud salajaste konventsionaalsete relvaarendussüsteemide (kuid ka aatompommi ja vesinikrelva-arenduste) tähistus oli aga SS:i Wirtschaftsverwaltungshauptamt:i aparaadi siseselt - GELB (kollane)).
31. jaanuarist 1945 aastal määrati Hans Kammler kui Führeri enda täievoliline esindaja juhtima aga ka kõikide Wehrmachti/Luftwaffe reaktiivmootorite arendamist ja tootmist.
Samas peab mainima, et nii von Braun kui Walter Dornberger tunnistasid lääneliitlastele ülekuulamistel, et neil on fakte SS:i sõltumatust teadustööst ning isegi tootmisest militaarse raketitehnika alal. SS:i uurimis-tootmisüksused tegelesid nii ründeotstarbeliste (strateegilised, taktikalised) kui kaitseotstarbeliste rakettrelvadega.
Walter Dornbergeri poolt 1945 aastal liitlasvägede uurimiskomisjonile antud ütluste põhjal tundis SS erilist huvi Luftwaffe uurimistöö lõikude vastu mis puudutasid mitmeastmelisi rakettrelvi mille viimane aste kujutas endast autonoomse sihtimisega ja lauglennuvõimelist tiibraketti.
Missugused relvaprojektid olid aga töö all SS:i oma süsteemis, tema uurimisinstituutides, tootmisettevõtetes ning allmaatehastes ja mille juhtimine oli koondatud SS:i teaduslik-tehnilise uurimiskeskuse alluvusse, seda võime vaid oletada...
Ei Luftwaffe ega Armee juhtide omavahelises kirjavahetuses, ei ametlikes tänaseni säilinud dokumentides, mitte kusagil ei ole mainitud kordagi ei Kammleri nime, ei tema Sonderstabi ega uurimisasutuste-tehaste tegevust.
SS:i ümbritsev salastatus oli täielik ja läbitungimatu, rääkimata siis SS:i sõltumatutest salaprojektidest.

Punaarmee uurimisorganite kätte sattunud tunnistajate ülekuulamisprotokollide põhjal võib otsustada, et kui III Reichi Luftwaffe, Armee ja Riiklik Relvastusministeerium tegelesid nn. "esimese põlvkonna" salarelvadega siis SS:i teaduslik-tehnilise uurimiskeskuse ajutrust nn. "teise- ja kolmanda põlvkonnaga".
Adolf Hitleri usaldusmees Albert Speer oli suurtes piirides teadlik SS:i pürgimustest
Ta oli ka mõningane info, et relvastuse ja tehnoloogilisse uurimisprogrammi "GELB" kuulusid sõja lõppetapiks Kolmanda Reichi reaktiivmootorite ja lennukite arendused, kõik projektid mis puudutasid nii strateegilisi, taktikalisi kui kosmosekõlblikke kontientidevahelisi rakette (V1, V2 (A4, A4b) (A9/10)), samuti SS:i aatomi ning vesinikrelvaprogrammid.
SS:i teistest tehnoloogilistest teadus- ja relvaarendustest mis kuulusid raamprojektidesse "ORANGE" ja "ROT" ei olnud ka III Reichi relvastusministril Albert Speeril kõige vähematki ettekujutust.

Mida kujutasid siis endast SS:i struktuure eriti huvitanud Wehrmachti raketiarendused A4b ja A4b/A10 (link)?
Siinsetel lehekülgedel me ei lasku nn. "tehnika-erootikasse" ja hakka üksipulgi lahkama erinevate, vaieldamatult geniaalsete lahenduste karakteristikuid. Keda aga huvitab kirjutatud ajaloo kohane III Reichi raketiepopöa tasub lugeda:

Ley, Willy, Rockets Missiles and Men in Space, Viking Press, New York, 1968.
McDowell, Jonathan, Jonathan's Space Home Page, Harvard University, 1997
Emme, Eugene M, Aeronautics and Astronautics: An American Chronology of Science and Technology in the Exploration of Space 1915-1960, NASA, 1961.
Dornberger, Walter, Peenemuende, Moewig, Berlin 1985..

Aggregat 4b (link)oli põhimõtteliselt V-2 tiivuline planeerivate lennuomadustega edasiarendus, mille üheks modifikatsiooniks oli ka eriotstarbeline mehitatud variant.
See saksa inesenerimõtte looming mida ilmestasid 52 kraadi all kerest eenduvad tiivad, oli tühikaaluga 12800 kg, korpuse diameeter 1,65 m ja täispikkus 13,60 meetrit(link).
Liitlaste poolt teada ja kinnitatud katsetused toimusid 27.12.1944 kuni 24.01.1945,(link) mil seadeldised saavutasid tõukejõu 312.000 kN ning lennutrajektoori apogee 85 kilomeetrit.
Arvestuslikult pidi rakett oma teekonna lõpul kineetilise energia turvil liuglennul läbima 250 - 550 kilomeetrit ja seda keskmisel kiirusel 800 kuni 1100 meetrit sekundis.

A9/A10 oli juba märgatavalt tõsisem arendus eesmärgiga toimetada oma "kasulik koorem" mõnele teisele kontinendile.
(Jätkub)

Väga huvitavad tähelepanekud, zed,
midagi sarnast olen ka ise eelnevalt kahtlustanud ja leidnud mõningaid kinnitusi lihtsalt ringi rännates. Aadule on kokku klopsitud ka koduleht, selline heade inimomaduste väljatoomine
http://www.adolfthegreat.com

Annan nüüd mõne torrenti lingi Berliini maaaluse linna kohta.

Siit saab leida veel huvitavat maaaluse kohta.

Tekkis üks küsimus, mis ei puutu otseselt teemasse:

Miks veits sai jääda II maailmasõja ajal neuraalseks? Keset lahingutandrit (http://www.mapsofworld.com/world-maps/im...ar-2.jpg)?

Aga sellepärast lugupeetud Val, et seal asub Bank Of International Settlements.

Millega on tegu uuri, ning ära unusta ka vaatamast kes olid selle asutajaliikmed. Sellega seoses śaab asi tunduvalt selgemaks.

Igaksjuhuks seletan ka tipa asja lahti. Nimelt on see bank - lühendatult BIS mõeldud keskpankade kaskpangaks.Ehk siis see pank arveldab ainult RIIKIDE KESKPANKADEGA. Üheks tema asutaja liikemks oli ka Saksa Keskpank mis oli ustav ka Kolmandale Riigile.
Lisaks tuleb mainida, et Sveitsis olid ja on siiani praktiliselt KÕIKIDE maailma salaorganisatsioonide peakorterid. Alates illuminaatidest lõpetades sellistega keda sa vast isegi kuulnud ei ole. Samuti asub seal sellise "organi" peakorter nagu Thule Ühing ehk siis see organisatsioon kes tegi herr Adolf S.ist HITLERI.

Lisaks on veel enamvähem tõsisemaid paradokse miks ning mitte vähem oluline pole ka loomulikult Sveitsi kuulus totaalkaitse ehk IGAL mehel on kodus lahingurelv ning nad ka oskavad seda kasutada. Samuti on neil kaitseks nende mäed ja iga katse tolleaegsete relvadega oleks olud ründajale valusam kogemus kui ta oleks tahtnud.
Viimaseks mainin ära veel ühe olulise tõiga miks Hitler ei tunginud Sveitsi - nimelt KÕIK see jutt Hitleri nn "maailmavallutamise soovist" on pehmelt öeldes muinasjutt - raskemalt väljendudes aga TÄIELIK propaganda. Muideks seda tunnistas oma raamatus ka herr Chruchill. Nii et loodan asi sul tipa selgem.

veitsi kohta üks huvitav fakt: Women were granted the right to vote in the first Swiss cantons in 1959, at the federal level in 1971, and after resistance, in the last canton Appenzell Innerrhoden in 1990. (http://en.wikipedia.org/wiki/Switzerland)

Ei haaku otseselt teemaga, aga huvitav teada siiski.

Raul

Lihtsalt vetsi vallutamine pole kellelegi kasulik...Ikkagi rahal on suur võim, ja suurosa sellest on veitsis

Hans kammleril oli huvitav projekt ka Poolas. Nimelt Malopolskas ehk Väikses poolas. Asukoht Beskidy mäed, Krakovi ja Zakopane vahel.Kohanimega Jordanow. 1939 aastal 6 septembril okupeeris Saksa 14 armee selle ala kusjuures territoorium laks kohe edasi SS-i kontrolli alla kuni 1945 aasta jaanuarini. Kogu see aeg arvati sakslasi kaevandavat mägedes uranium oksiidi Beskidy mägedes Jordanowi lähedal. Ehitati ka punkreid, elamuid,kaevandati käike ja seda sõjavangide abil keda valvas SS. Kohe rajati ka Oswiesim (Auschwitz) laager kuhu lähetati koheselt pärast valmimist peaaegu kõik l kohalikust elanikonnast. SS ja Himmler isiklikult tundsid Jordanowi vastu suurt huvi. Avati mitu nn. uranium oxiidi kaevandust. Töid teostati 1940-44 aastani. Samas arendati ka salarelvi nn. 152 meetrist superkahurit mis pidi hakkama Prantsusmaalt Inglismaad tulistama. Kaliiber152 mm , mürsk 3m pikk, laskeulatus 45-50 km. Samuti ka v-3 raketid. 1956 aastal saabus sinna kohalike sõnul nkvd rühm koos vene geoloogidega kes asusid kaevanduskäike uurima. Venelased aga uraniumi jälgi ei leidnud. Seda ka maagina. Nõokogudele jäigi arusaamatuks mida seal siis kaevandati ja uuristati sest maaaluste tehaste ja laboritena kasutati ainult 20 protsenti ruutmetraazist ja see osa lasti ka sakslaste taganedes õhku.
Samas käis Himmler seal isiklikult 1939-40 talvel ja ka1943 aastal kui Oswiem valmis sai ja kohalikke täis tuubiti. Arhiividest saab juba lugeda et SS ja Himmler olid mägedes hoopis maagilisel missioonil. Nimelt otsiti õõnsa maa AGHARTA sissekäiku. Infot saadi Tiibeti laamadelt kuhu Himmler SS-i 39 aastal ekspeditsioonile saatis. Nimelt pidi üks seitsmest sissepääsus olema seal, kaks poolustel (märkuseks kõigile, et täpselt üle pooluste ei lenda ükski maailma reisilennuk, sest suurriigid on nii kokku leppinud), üks Andides. Asukoht mägedes Babia Gora kõrgusel 1.725 meetrit Slovakkia piiri peal. Himmler saatis tosina ekspeditsioone Tatra mägedesse ja Beskidy mägedesse. Kõige rohkkem aga huvitus just Domica-Baradla koopast Slovakkia-Ungari piiril. Samuti uuriti kohalikku folkloori Jordanowis käigust allmaailma. Infot sai kaudselt Himmler juba 1919 occultist Dr. Wichtl raamatust World Freemasonry ehk Weltfreimaurerei . Kogu operatsioon oli koodnimetuse DER RIESE all. Raamat teema kohta on 2002 Project Tatra by Robert K.Lesniakiewicz,Krakow.

Tsitaat:Algselt postitas: alanss
Himmler saatis tosina ekspeditsioone Tatra mägedesse ja Beskidy mägedesse. Kõige rohkkem aga huvitus just Domica-Baradla koopast Slovakkia-Ungari piiril.

Huvitav, kas see lugu on sellega seotud?

Selles teema-arenduses huvitab meid Saksa raketiteadlaste poolt just koodnimetuse A9/A10 varjus loodu, mida lääneliitlasted kirjeldavad kui "boost-glide" raketti.

See saksa insenerimõtte särav looming sai oma alguse 1939 aasta novembris, kui Peenemündes käivitati kaks esimesest just selle projekti tarbeks rajatud katsestendi.
Tuuletunnelites katsetati raketi erinevaid tiivakujusid andmaks loodavale moodulile optimaalset, võimalikult paremate liuglennuomadustega kandepinda.
Kogu katsetuslikku epopöad, kus esines nii kordaminekuid kui läbikukkumisi ei hakka siin esile tooma, sest selleteemalist tehnilist kirjandust on erinevates maades ohtralt üllitatud.
Huvitav on fakt, et 1943 aastal keelas Reichi kõrgem juhtkond selle relvasüsteemiga tegelemise ja andis käsu kõik jõud valjastada V2:ga (A4) seotud projektidesse.
Von Braunile ja tema meeskonnale oli see muidugi tagasilöök, lisaks tuli praktiliselt kogu tehtud töö, valmis ja pooleli prototüübid, katsematerjalid, dokumentatsioon üle anda Himmleri ametkonnale elik kõikvõimsale SS:ile ( Üleandmist-kopeerimist kordineerinud Matkovitchi, serbia rahvusest SS ohvitseri kes otseselt allus vaid Kammleri Sonderstabile me korra juba mainisime.)

Siit edasi ei finantseerinud ei Riigi Relvastusamet ega Luftwaffe kogu teemast midagi.
Kuid siiski, huvitav-huvitav.
Von Brauni meeskond jätkas asjaga ikkagi tegelemist.
Kas siis nn "Projekt Ameerika" varjus (New York:i pommitamine mehitatud A9/A10 turvil), või mehitatud variandiga A4b (projekt "Neuling").
Kelle poolt tuli selleks innustav initsiatiiv?
Vastus: ikka sellesamuselt riigilt-riigis - SS:ilt!
See, et Von Braun peale sõda levitas hoolega legendi kuidas SS ja Kammler isiklikult ta peale hammast ihusid ning nagu oleks ta hukkamiskäsuga eksekutsiooni-erikomando vaid juhuse läbi valesti kaarti lugenud ning kuhugi sohu sattunud, oli hädavale.
Juudi Kongress nägi koledamal kombel vaeva kuni mehe surmani 1977 aastal, et SS Sturmbannführer ka vanaduspõlves ennast võimalikult ebamugavalt tunneks.

Peale sõda Venemaal, hilisemas Koroljovi büroos tegev olnud Von Brauni assistent Helmuth Gröttrup tunnistas, et SS oli eriliselt huvitanud raketiarendusest A9/A10.
Ja just selle viimasest tiivulisest astmest (A4b).
Kammleri ametkonna soovides joonistus selgelt välja lendrelv mis, omades piisavaid liuglennuomadusi oleks võimeline - tähelepanu! - madalennul manööverdades kasutama ära reljeefi ning vajaduse korral koguma uuesti ka kiirust-kõrgust...
(P.S: tuletagem meelde "Skandinaavia kummitus-rakette" ning ka Venemaa avarustest fikseeritud intsidente).
Edasi jõuame järgmise väga huvitavate küsimusteni.
Kuidas kavatses SS tagada oma lendrelvade juhtimise tohututel vahemaadel? Või siis, kui raketikompleksi esimene osa A10 olekski oma tiivulise pea, ehk A9 kuhugi 5000-10.000 kilomeetri kauguseni toimetanud, siis mis moel oleks A9 ennast ruumis orienteerinud ning iseseisvalt edasi tegutsenud?

Riigi Relvastusameti ja Luftwaffe tellimusel loodud ja britte hirmutanud A-4 (Aggregate 4)) omas küllaltki lihtsat juhtimisseadet.
Raketi nn. "aju" koosnes kahest vabalt pöörlevast güroskoobist mis tagasid raketi positsioneerimise nii horisontaal- kui vertikaalsihis- ja güroskoopilisest akselomeetrist mis omakorda oli ühendatud elektrolüütilise integraatoriga.
Esialgne mudel kasutas Konrad Zuse loodud analoogilist kompuutrit mis arvutas etteantud parameetrite järgi hetke millal jõuti arvatava sihtmärgini ja peatati rakettseadeldise mootor.
Siit tulenev täpsus oligi selle relva nõrk koht.
Heal juhul satuti sihtmärgist 800 - 1500 meetri kaugusele.
Halvemal juhul eksiti sihtmaaga.

Mis võimalused olid siis SS:il neid näitajaid kardinaalselt parandada?

Nüüd uurime järgmisi märksõnu:

Punaamee kätte langenud Paul Wolfgang Lertes (üks juhtivatest Luftwaffe spetsialistidest kes tegeles lennukite ning rakettseadmete automaatsete juhtimissüsteemide väljatöötamisega.)

Joahim Hanzerling (automaatsete navigatsioonikaartide looja).

Deri¾haabel "Graf Zeppelin", optik Carl Zeiss, ning Telefunkeni miniatuursed radarseadmed.

Samuti puudutame 1988 - 1995 mitmelt poolt Venemaa Siberist inimtühjadest paikadest leitud jälgi Saksa II MS aegsetest lennuväljadest.
(Jätkub)