III Reich:i saladused

Austet Zed, oled oma magistritöö yhe etapiga vist lõpule jõudnud.
Nyyd on kõigil ParaWeblastel aega III Reichi saladusi tundma õppida.
Tänu materjalide systematiseerimise eest; mitte-sakaskeelsetele oleks see muidu olnud pea võimatu.
Faktid ise aga muudavad täielikult ajaloolist arusaamist III Reichi kohta.

Lugupidamisega,
Hadzi Oglõ

1989 aasta 9 novembril langes Berliini müür, koos müüriga sai läbi üks kõige häbiväärsematest ajajärkudest Euroopa ja maailma ajaloos.
Koos müüriga kadus ka ebardlik moodustis nimega DDR. Avanesid selle re¹hiimi repressiivaparaadi vanglate ja kinnipidamisasutuste uksed.
Ligipääsetavaks muutusid sealse julgeolekupolitsei STASI arhiivid.
1990 aastal vabanes kinnisest vanglahaiglast 90 aastane vanahärra Guido Goldiz.
Tema poolt avaldatu äratas rahvusvahelises ajakirjanduses suurt huvi.
Vanahärral, endisel teenekal Wehrmachti lahingulenduril, oli üldsusele esitada fakte, mis tõestavad, et 1943 aastal saatis Saksamaa esimesena inimese kosmosesse.
Selle tõenduseks olid tal mõned kolletunud fotod endast ja oma kolleegist Rudolf Magnus Schröderist skafandrites SS ohvitseride keskel polügoonil.
Peab mainima, et vanahärra sõnu kinnitasid ka mõningad STASI:s ja Moskvas sailitatud arhiivimaterjalid.(link)

Teise Maailmasõja ajal eksisteeris Saksamaal mitu kõrgsalajast
raketitehnoloogiakeskust.
SS kindrali Hans Kammleri juhitud Sonderstab SS ja selle Abteilung C alluvuses Ebensee keskus Austrias (kood Zement) (link), Nordhauseni keskus Saksamaal (kood Mittelwerk), Zip Austrias (kood Quarz) (link).
Nende keskuste töö tulemusena loodi muu hulgas juhitav ballistiline rakett A-4 (kood Agregaat-4), laiemale üldsusele tuntud rohkem kui VAU-2(link) (link).
1. juulil 1945 aastal saabus grupp Nõukogude Venemaa kõrgemaid sõjaväespetsialiste Peenemündesse - ühele peamistest Saksa raketipolügoonidest.
Kõigest nähtust olid nad lihtsalt vapustatud.
Sellisel tasemel tehnikat ja raketitehnoloogiat nad ei osanud endale isegi ette kujutada, veel vähem seda näha ja aru saada. Mitte ainult VAU-2, aga lisaks terve rida väikseid taktikalisi rakette "Rheintochter" (link) , "Rheinbote"(link), "Wasserfall"(link), "Taifun".
Vene üks kõige silmapaistvaim ja talendikam konstruktor R.F. Bolhovitinov ei uskunud oma silmi - sõjakaose tingimustes on sakslastelt õnnestunud luua sellise võimsusega rakettmootorid ja muu juurdekuuluv tehnoloogia.
Nõukogude Vene teadlased, olid viimastel aastatel, loonud eksperimentaalsetel lennukitel kasutamiseks vedelikkütusel töötavad rakettmootorid, koormustõmbega kuni paarsada kilogrammi, aga siin, platsil seisavad sakslaste poolt loodud mootorid, tagasihoidlike arvutuste kohaselt, tõmbetugevusega 20 ja enam tonni!!!
Ja mis on see "mürsk" mida ta peab õhku tõstma?
Kiirelt arvutades saadi raketi kasulikuks koormaks, eeldusel et ta stardib vertikaalselt, 12-14 tonni.
Töö käigus Saksamaalt toodud seadmete, materjalide ja dokumentidega, õnnestus Nõukogude salajase laboratooriumi värvatud kaastöötajatel, teha kindlaks ootamatud üksikasjad sakslaste poolt läbiviidud tööst.
Osutus, et 1941 aastal, Peenemünde raketikeskuses, valmis sakslastel eskiisprojekt võimsa rakettsüsteemi loomiseks, et viia inimene kosmosesse.
1943 aastal oli see projekt nime all A-9/A-10 (link) viidud ellu. Hiljem sai see koondnimetuse projekt VAU-3.
A-9, raketisüsteemi teine aste, kujutas endast raketi A-4 tiivulist varianti (tuntud rohkem kui VAU-2) hermeetilise kabiiniga piloodile.(link)
Raketisüsteemi esimese astmena oli kasutusel rakett A-10, kõrgusega 18 meetrit ja stardikaaluga 75 tonni.
Süsteemi A-9/A-10 kogukaal oli ligi 100 tonni, kõrguse juures rohkem kui 30 meetrit. (Võrdluseks samad parameetrid ja karakteristikud saavutati ameeriklaste poolt nende kontinentidevaheliste rakettidel "Atlas" ja "Titaan" (link)15 aasta pärast).
Tiibrakett A-4 tegi 1941 aastal läbi katsetused millega saavutati lennukaugus 600 km.
Sellise vahemaa läbis rakett 17 minutiga.
1943 aastaks parandati neid kriteeriume märgatavalt.
Katsetused jätkusid. (link)
On leitud dokumentide fragmente, et osa neist viidi läbi inimesega pardal.
On teada fakt, et Wehrmachti eriotstarbelise rühma juht Otto Skorzeni (link)sai käsu luua raketttehnika piloteerimiseks sõjaväelendurite rühm.
Loodud rühma kuulus 100 kogenud sõjaväelendurit.
Sel kombel oli saanud Saksamaa oma käsutusse unikaalse, muu maailma arengutasemest kaugelt ees oleva relva.
Piloteeritava raketi, mis oli võimeline läbima atmosfääri ja jõudma kosmilisse ruumi.
Kosmosest võis juba tabada segamatult igat sihtmärki tervel maakeral.
Piloot pidi katapulteeruma enne sihtmärgini jõudmist.
Kahjuks hakkas III Reichi kosmoseprogrammile vastu töötama üks faktor - aeg. Rõngas ümber Saksamaa tõmbus järjest koomale.
Peenemünde keskuse juht Vernher von Braun (link) mõistis, et kui kosmoseprogrammi ei viida ellu praegu, ei juhtu seda võibolla kunagi.
Seetõttu tegi ta Führerile ettepaneku kasutada oma süsteemi A9/A10 New Yorgi pommitamiseks.
Operatsiooni hakati ette valmistama koodnimetuse all "Elster".
30 novembri öösel 1944 aastal, saadeti Saksa allveelaevast Ameerika rannikule erikomando ülesandega, milleks oli navigatsioonimajaka paigaldamine mõnda New Yorgi pilvelõhkujatest.
Puhtalt juhuse läbi aga diversandid avastati ja tehti kahjutuks.

Sõja lõppedes kadusid A9/A10 seotud inimesed ja tehniline dokumentatsioon jäljetult koos Hans Kammleri Sonderstab C: ga.
Olgugi, et ameeriklased said endale kogu Nordhauseni allmaatehase sisseseade, koos "pooltoodete" näidistega ja Sonderstabi C allprojekti V peakonstruktori Von Brauni:ga (link), venelased omakorda Ebensee allmaatehase, pluss Von Brauni asetäitjad eesotsas Helmut Grötrupp:iga , ei suutnud kumbki pool, enne viiteteist aastat jõuda sellisele tasemele, kus Saksamaa oli juba 1941 aastal.

Nähtavasti jäid põhitegijad ustavaks oma aatele ja kadusid koos Hans Kammleriga.

Maailm, aga sai teada projektist ja selle edukusest alles 1990, kui ilmus avalikkuse ette saksa vanahärra, esimene inimene, kes käis kosmoses.
(Jätkub)

Muudetud: 28-11-06 kell 12:09:40 zed

[Muudetud: 21-2-2009 InDemand]

Kolmanda Reichi "lendavate taldrikute" ehk nagu neid II Maailmasõja ajajärgul Saksamaal nimetati "Flugscheiben" (lendseibid), teemat on maailma ajakirjanduses ja ka internetilehekülgedel käsitletud juba aastaid vägagi põhjalikult. Paraku ei ole vastuseta küsimuste hulk ikkagi vähenenud.
Kui kaugele suutsid sakslased oma tehnikaarenguga jõuda?
Kes neid konsulteeris?
Kas tööd sellel alal lõppesid koos sõjaga või jätkusid need mõnes muus salastatud paigas maal?
Kuivõrd tõesed on väited, et III Reich omas kontakte maavälise mõistusega?

Usun samuti, nagu mitmed siinsed sõnavõtjad, et lähematel aastatel saame oma käsutusse palju siiani mahavaikitud ja avamata fakte möödanikust, mis sunnivad meid kardinaalselt muutma senist arvamust ajaloost ja muudavad põhjalikult maailmapilti.
Esiteks järjest võimsam infotehnoloogia, mis annab võimaluse pisikestest inforaasudest ehitada katva terviku, teiseks avanevad arhiivid.
Hiljuti vestlesin ühe endise N Liidu Uzbeki rahvusest kindralmajoriga.
Ta oli pikalt tegev olnud analüütikuna KGB keskaparaadis.
Tema sõnul on eri salastatud arhiivides kilomeetrite kaupa riiulitel Saksamaalt peale WWII Venemaale tassitud salastatud materjale, mida keegi pole viitsinud avadagi.
SS arhiivid, tehniline dokumentatsioon eri projektidest, SS allorganisatsioonide Ahnenerbe, Schwarze Sonne jt. arhiivid, miljonid ja miljonid arhiiviühikud.
Seletus lihtne, rõhuasetus liikus peale WWII germaani faktorilt angloameerikale ja veel mis eriti kummaline, saksa keelt valdavaid spetsialiste koolitati N Liidu organite tarbeks kolmkümmend korda vähem kui ingliskeelseid.
Muidugi ka venelastele omane laiskus.
Kuna puudub materjalidest ülevaade, antakse neile nüüd nn. DOPUSK lihtsalt riiulite ja saalide kaupa.
Pange tähele, Venemaa avab lähiajal veel paljuski meie silmad. Ja mis ka tähtis, Putini seltskonnal on kama USA-Iisraeli poolt maailmale vägisi pealesurutud müütidest ja ajalookäsitlusest, veel enam, neil on oma Hodorkovskitega tegemist küllalt, et Vene majanduse jäme ots lõplikult Kaananimaale ei koliks.

Nüüd pean vabandama veidi pikaleveninud sissejuhatuse pärast.

Edasi toon Teieni lühendatult endise KGB polkovniku, tehnikateaduste kandidaadi Vitali Shelepov:i kokkuvõtva kirjutise teemast.
Teema sissejuhatuseks on kõne all olevas kokkuvõttes käsitletud natsionaalsotsialistliku re¹hiimi ajaloolisi tagamaid ja olustikulisi liikumapanevaid jõude Saksamaal. (Tõin need põhiaspektid Teieni oma eelnevates postitustes, Juured, Juured sügavamalt, Reich Reichis).
Shelepov käsitleb põhjalikult ühingutes Ahnenerbe, Thule ja Vril toimunud meediumite ja kontaktorite seansse.
Seansside eesmärgiks oli põhiliselt tehnilise informatsiooni hankimine, aga ka rahvahulkade massimõjutustehniliste vahendite omandamine.
Enamus saadud tehnilisest informatsioonist sisaldas nn. "flugscheiben":ite ehitust nende "tahhionaator" mootorite ehitust ja tööprintsiipe jm.
Suur osa saadud infost, aga sisaldas ka nn. tavarelvastuse edasiarendusi, samuti mitmeid fundamentaalseid, ajast ees olevaid matemaatika, füüsika, keemia jt. distsipliinide põhilisi aspekte.
Saksa võimuladviku üks põhihuvidest oli nn. ajamasina loomise küsimus.
Meediumite abil loodeti kontakteeruda "maailmavaimuga" ja hankida sealt vastavat informatsiooni.
Ajamasina abil loodeti saada kontakt Germaanlaste eelhõimuga kadunud kõrgtsivilisatsioonis Atlantises, kes natside andmetel, kihutasid sealt välja eelajaloolised juudid.

Ühingu "Vril" Moskvas säilitatavate arhiivimaterjalide hulgas, on leitud jooniseid, kus selgitatakse peente füüsiliste väljade spiraalse silmuspõimumise ja nende võimendumise printsiipe.

Meediumiseansside käigus kontaktorite poolt "maailmavaimult" saadud andmed anti koheselt üle vastava ala juhtivatele teadlastele, nende "tõlkimiseks" insenerkonnale arusaadavasse keelde.
(Jätkub)


Muudetud: 28-11-06 kell 12:12:05 zed

Tsitaat:Algselt postitas: zed
Ühingu “Vril” Moskvas säilitatavate arhiivimaterjalide hulgas, on leitud jooniseid, kus selgitatakse peente füüsiliste väljade spiraalse silmuspõimumise ja nende võimendumise printsiipe.

See viib mõtted sellisele asjale nagu torsioonväljad (torsion fields), vastav otsing annab palju igasugust. Mõned vene mehed on nendega tegelenud, karta on, et seal on palju bluffi. Aga asjal on siiski teatud ratsionaalne tagapõhi olemas: kui ruumi kõveruse füüsikaliseks vasteks on gravitatsiooniväli, siis võib ruumil olla veel üks omadus mida väändeks kutsutakse - ei oska lihtsalt seletada, aga vastav korrektne matemaatiline teooria on ammu olemas - kas ja missugune füüsikaline vaste ruumi väändel olla võiks, on senini lahtine küsimus. Jah, eesti keeles oleks väändeväli ehk ilusamgi.

Üheks tuntumaks tehnomaagiliste seadmete väljatöötajaks oli tuntud Saksa teadlane
Doktor W.O. Schuma.
Kui uskuda tunnistajaid, siis tema elektrodünaamilised masinad, kasutades ülisuurte kiirusega pöörlemist, ei hõljunud lihtsalt õhus, vaid mõjutasid ka enda ümber aega ja ruumi.
(sarnastele tulemustele on jõudnud ka tänapäeva katselaborid, kes uurinuna ülisuurtel kiirustel pöörlevaid kehasid on täheldanud nende ümber mitte ainult gravitatsioonivälja vaid ka aeg-ruumi karakteristikute muutumist).
Selles pole niisiis midagi imelikku, et Saksa teadlased oma "ajamasina" väljatöötamisel saavutasid antigravitatsiooniefekti.
Teine asi kuivõrd juhitavaks need protsessid osutusid.
On andmeid, et sarnaste omadustega katseaparaat viidi Müncheni lähedal asuvasse Augsburgi linnakeses asunud uurimiskeskusesse, kus jätkati uurimistöid.
Kuid antud ettevõtmise edukusele avaldas ilmset mõju üks fakt.

Nimelt 1936 aastal toimus Freiburgi linna juures Baieris, tundmatu lendava objektiga katastroof. Lendav objekt, või kõik mis temast oli säilinud, sattus SS:i ühingu Vril uurimisasutuse kätte.
Tundma õppides objekti süsteeme, suutsid saksa teadlased välja selgitada objekti nii energeetilise osa kui mootori tööpõhimõtted. Seadmete keerukuse ja kasutatavate materjalide harulduse tõttu suudeti aastatel 1936 - 1945 luua vaid 4 lendaparaati, koodnimetusega VRIL1-4.
Ehitatud aparaatidel olid saksa teadlaste poolt projekteeritud iseloomuliku kujuga korpused,(link) kuhu oli lisatud selleaegsete sidesüsteemide antennid, maandumissashiid, relvastatud olid VRIL seadmed kuulipildujatega MG 42 neist viimane, VRIL4, kandis tanki Pz-V "Panther"soomustorni (link), mis oli riputatud "Flugscheibe" alla nö. "pea alas-pidi" asendis. Eeldatavalt, eksisteeris seadmel n.ö. oma, autonoomne gravitatsiooniväli, nii-et taldriku meeskonnale ei omanud ülemine-alumine mõiste mingit tähendust.(link)

Saksa lendavate taldrikute järgmine põlvkond st. edasiarendus VRIL mudelist kandis nime HAUNEBU .
Nende Flugscheibede konstrueerimise ja arendamisega tegeles SS kindral dr. Hans Kammleri Sonderstabi Abteilung C:le alluv IV katse-konstrueerimisbüroo.
Selle tootmisüksused paiknesid maaalustes hiiglaslikes tootmiskompleksides Austrias, Melk (kood Quarz), Saksamaal, Rogendorf (kood Quarz II) ja Obergartendorfis (kood Quarz II).
On samuti teada, et osa Haunebu tehnoloogilisi sõlmi valmistati koda elektrimootorite tehases.
Kogu projekti juhtis SS ühendus "Schwarze Sonne".

Repliigi korras tuleb lisada, et sama-aegselt SS:i Vril, Thule, Shwarze Sonne konstrueerimisbüroodega tegelesid taldrikulaadsete lennumasinatega ka Saksa Õhujõudude (Luftwaffe uurimis- ja tootmiüksused, lennundusminister Hermann Göringi (link) valitsemisalas, kui ka Wermachti vastavad asutused, relvastusministri Albert Speeri alluvuses.
Loodi mitmeid projekte ja prototüüpe:
"Discus Ballenzo"(link), "Feuerball", "Kugelblitz" (link), "Schütz", "V-7", "Zimmermann", "Omega" jt.
Paraku ei olnud tavasõjaväel selliseid ressursse ja võimalusi mida omasid Himmler ja SS.
(Jätkub)

Muudetud: 28-11-06 kell 12:24:23 zed

[Muudetud: 21-2-2009 InDemand]

Nagu selgub USA Õhujõudude Luurevalitsuse poolt tehtud ja rangelt salajaseks klassifitseeritud dokumentaalfilmist "UFO Kolmandas Reichis", (mis, aga loomulikult on ka KGB arhiivis) konstrueeris Haunebu seeria lendaparaatide jõumasina silmapaistev Austria hüdrodünaamikateadlane Viktor Schauberger. (link)

(Repliigi korras veel üks fakt: 1946 aastal võttis NKVD erikonstrueerimibüroo, osadeks ühe Punaarmee kätte sattunud, Shaubergeri mootoritest.(link)
Selle seadme tööpõhimõte jäi paraku vene vastava ala spetsialistidele arusaamatuks, lisaks ei suudetud osadeks demonteeritud mootorit enam tagasi kokku panna.

Muidugi võib ka mainida, et selleaegsete NKVD büroode "nahkpintsakutes teaduslike kaastöötajate”" tase oli allapoole igasugust arvustust.
Venelaste lohutuseks võib öelda, et NKVD andmetel oli sama probleem ka lääneliitlastel.

III Reichi(link) tehnoloogia, leiutised ja nendel põhinevad seadmed olid niivõrd kummalised, et nende tööpõhimõte jäi tihti arusaamatuks.)

Kõiki Schaubergeri töid kureeris isiklikult Himmler (link), hoidmata seejuures kokku vahendeid.
Hans Kammlerile alluv IV konstrueerimisbüroo (koodnimetusega Buwe-IV), sai oma kasutusse SS:ilt praktiliselt piiramatud finantsid.
Alustati forsseeritult salastatud projektiga "Hauneburu X-Boot"(link), lendaparaatide tootmiseks.
Projekteeritava Flugscheibe diameetriks oli 26 meetrit.
Taldriku mootoriks projekteeriti nn. "igavene mootor" - "tahhionaator-70", diameetriga 23 meetrit.
Lendaparaadi juhtimine toimus magnetvälja impulssgeneraatori "4A-SIC" abil, mis projekteeriti ja valmistati Siemensi ja AEG tehastes.
Valminud töötav aparaat kandis nime HAUNEBU II.(link)

Mõningad tehnilised andmed: Lennukiirus - 6000 km/h. Lennuaeg - 55 tundi.
Valmidus väljumiseks avakosmosesse - 100%.
Kasulik last - 100 tonni.
Ekipaa¾ - 9 inimest, koos reisijatega - 20.
Planeeritud tootmise algus 1943 aasta lõpp, 1944 aasta algus.

Haunebu II relvastusest on teada, et 1944 aastal oli paigaldatud aparaadile neli MG 42 kuulipildujat ja kuus 20 mm kiirlaskekahurit MC-213, laskekiirusega kuni 1200 lasku minutis/vintraud.
MC-213 töötas "Gatling" põhimõttel, saavutades tohutu tulejõu.

Saksa lendavate taldrikute ehk Flugscheibede tegevusest lahingutes, on teada küllaltki vähe.
On tõendeid, et neid kasutati 1944 aastal Valgevene rinde vägede vastu Ida-Preisimaal, Köningsbergi rajoonis.
Arhiivis on säilinud Valgevene Rinde kaardiväediviisi NKVD eriosakonna leitnandi Gennadi Haritonovi raport, kuidas mingi kummaline, Inglise sõjaväe kiivri kujuga fa¹istlik lennuk, hävitas nende rindelõigus tohutu tulejõuga kuus Punaarmee tanki.

Samuti on mitmeid lääneliitlaste lendurite teateid kontaktidest kummaliste Luftfaffe märkidega taldrikulaadsete lennumasinatega.
Füüsilist, lahingulist kontakti nendega ei saadud kunagi, sest objektid tehes järske manöövreid ja arendades ülisuurt kiirust, kadusid kiirelt lendurite vaateväljast.

Peaaegu alati täheldasid liitlasarmee lendurid, nähes neid tundmatuid objekte, oma lennukite elektriliste navigatsiooni, side ja juhtimissüsteemide rivist väljaminekut.
Eelduste kohaselt on see seletatav Flugscheibede poolt kasutatudt tugevate elektriliste väljade genereerimisega.

Tehnoloogilise keerukuse ja kasutatavate haruldaste materjalide hinna tõttu, ei suutnud Saksamaa oma epohhiloovaid lendaparaate valmistada suurtes kogustes.
Mõned valminud katseeksemplarid erilist sõjalist tähendust ei omanud.
Sõja kulg oli juba otsustatud. Rõngas tõmbus koomale.

Haunebu II lõplik saatus on teadmata, aga USA uurija Vladimir Terzicki andmetel alustati 1943 aastal Haunebu II edasiarenduse Haunebu III ehitamist.
(Jätkub)


Muudetud: 28-11-06 kell 12:30:50 zed

[Muudetud: 21-2-2009 InDemand]

II maailmasõja ajal arendas Saksamaa koos oma liitlastega teljeriikidest edukat sõjategevust nii maal kui õhus.
Merel oli olukord keerulisem.
Maailmamerel olid liitlased, peaasjalikult Briti Kuningriigi merejõud valitsevad.
Vaatamata mitmetele edukatele operatsioonidele olid suured Saksa lahingulaevad blokeeritud Põhjamere ja Läänemere sadamatesse.
Seetõttu oli põhirõhk Saksa väejuhatuse poolt pandud allveelaevadele.
Nende poolt kordasaadetu on meile kõigile hästi teada ja suurte tähtedega kirjutatud maailma sõja-ajalukku.

Et kallutada sõjalist olukorda meredel pealveelaevade osas enda kasuks, otsustati kasutada selleks loodavat uut tehnoloogiat, Flugscheibe HAUNEBU III.(link)

Loodud lendaparaadi diameeter oli 76 meetrit, kõrgus 30 meetrit.(link) Relvastuseks otsustati monteerida neli suurtükitorni soomuslaevalt "Von Lützow" kuhu igaühesse oli monteeritud kolm 203 mm. suurtükki.
Samas peab mainima, et lahingulaevade suurtükitorne otse monteerida loodud taldrikule ei olnud tehniliselt võimalik. Suurtükitorni tekiehitusele lisandub paraku ka varjatud, vertikaalne osa, mis ulatub sügavale laeva sisemusse, kus paiknevad mürskude transpordi¹ahtid ja muud tehnoloogilised sõlmed, kogu varjatud osa kõrgus on 13-15 meetrit.
Seetõttu ei olnud seda kõike võimalik mahutada Haunebu sisemusse.
Ajutiselt paigaldati taldrikule kolm tagasihoidlikuma kaliibriga kahurit.
Terzitcki väidab, et 1945 aasta märtsis Haunebu III lendas ringi ümber maakera 40 kilomeetri kõrgusel ja maandus Jaapanis, Keiserliku Mereväe baasis Kuras.(link)

Seal, laevaehitustehases oli Saksamaa tellimusel loodud tehniline lahendus Haunebu III:le suurekaliibriliste suurtükkide monteerimiseks.
Lahingulaevalt "Jamato" demonteeritud üheksa 460 mm. suurtükki said endale uue koha Haunebu III relvastuses.(link)

Peab muidugi tõdema, et sellise relvastuse kaal oli tohutu, iga suurtüki kaal eraldi oli juba 70 tonni.
Lisaks loodud soomustornid ja mürsuvaru.
Kirjanduses muidugi kinnitatakse, et Haunebu III tõstevõime, oli endaloodud gravitatsiooniväljas praktiliselt piiramatu.

Jaapanis viibimise ajast on meieni jõudnud ka fakt, et Haunebu vajas tankimiseks, ehk kütusevarude täiendamiseks ainult suruõhku ja suures koguses vett.
Samuti vahetati välja taldrikul olnud 60 hävituslennuki hõbeakut.

Vett ja suruõhku tarbis tööks Schaubergeri poolt loodud Haunebu hüdrodünaamiline tahhionaatormootor (elektromagnetiline gravitatsioonimootor), mis tsiteerides dokumente
... kasutas praktiliselt lõpmatut gravitatsioonienergiat, genereerides ise, vastasmärgilisi välju...

Tänapäeval on teada ka eelmisel sajandil 20-30 aastatel SS kapteni Hans Coler: poolt loodud nn Coleri konverter, mis muudab gravitatsioonienergia elektrienergiaks.
Nende konverterite praegu tundmatuid edasiarendusi tootsid 1942 - 1945 Siemensi ja AEG tehased.

Lisaks lennuaparaatidele kasutasid sakslased neid kui lõpmatuid energiaallikaid, ka sõja lõpul loodud tohututes 5000 tonnistes allveelaevades ning oma salajastes allmaabaasides.
(Jätkub)


Muudetud: 28-11-06 kell 12:48:03 zed

Ja selle Flugscheibe'ga lähebki asi huvitavaks (et mitte öelda küsitavaks). Kui sakslaste tuumakatsetus ja kosmoselennud on sellised täiesti võimalikud asjad - olid ju teadus ja tehnoloogia üldiselt selleni jõudnud-jõudmas ja õige varsti toimusid vastavad sündmused ka nö krestomaatilise ajalookäsitluse järgi - siis nende tahhionaatormootorite jt sarnaste leiutistega on asjalood segasemad:
(1) ka tänapäeval (veel) puuduvad üldtuntud ja tunnustatud teaduslikud kontseptsioonid taoliste seadmete võimalike tööpõhimõtete kohta, rääkimata siis tuntud tehnoloogilistest realisatsioonidest,
(2) seega pidi (mitte rääkides pettusest jms) olema tõenäoliselt tegemist vägagi läbimurdeliste ja paradigmaatiliste põhimõtetega, milleni teadus oma arengus ka järgnenud enam kui poole sajandi jooksul pole jõudnud (on küllap välistatud, ei tegemist oli mingi "väikese aga kavala" asjaga, mis hiljem lihtsalt kahe silma vahele jäänud).
(3) Nimetatud asjaolu teeb suht väheusutavaks, et taoliste seadmeteni (seadmata siinkohal kahtluse alla nende omaaegset olemasolu) jõuti teaduse ja tehnika üldise süsteemse arengu tagajärjel, aga
(4) võimalik, et nagu saadakse meediuminformatsiooni muudegi eluvaldkondade kohta, saadakse seda ka teadust ja tehnikat puudutavates küsimustes. Arvan aga, et taolise informatsiooni "kvaliteet", kasutatavus ja kasulikkus on ka selles valdkonnas samasugune - mõningase üllatava edu järel võib ta tuua leiutajale kibedaid pettumusi: seade, mis veel eile laboris justnagu töötas, ei funktsioneeri, kui teda tahetakse demonstreerida suuremale hulgale isikutele. Kuidas seda kõike seletada, sõltub teie maailmakäsitlusest: paadunud materialistina võte te rääkida eksitusest, pettusest ja enesepettusest, esoteerilisema ilmapildi pooldajana võte öelda, et "mustadelt jõududelt" "mustade meetoditega" saadud teave veab lõpuks sisse teabehankija-kasutadalootja enda ...
Keep on going, zed!

Tänan tagasiside eest! Toodud materjal on mul valitud väikese para rõhuasetusega. Keda huvitab rohkem tehniline külg, võib netist leida laialt asjakohast materjali. Kasutada otsingus näiteks COLER ja SCHAUBERGER, lugemist jätkub. (Nagu lubasin, lisan kogu materjaliga ühele poole jõudes ohtralt linke). Samuti ei puuduta ma enam nn. konventsionaalsete relvadena ehitatud Saksa taldrikulaadseid relvaarendusi. Nende koodnimed on mul mainitud, (olgugi, et asjakohast materjali on mul palju), keda huvitab, leiab ise netist, arvan need riistad sobivad rohkem mõnda militaar või tehnilisse foorumi.
Oma isikliku arvamusega kogu III Reichi teemast ma praegu välja ei tuleks. Omapoolse analüüsi/arvamuse paneks kirja kõige lõpuks. Siis oleks mõte kogu infot lahata ja arutada.
Lugupidamisega, zed

Iidsete saladuste otsinguil organiseeris SS:ile alluv ühing "Ahnenerbe" ekspeditsioone maakera kõige kaugematesse ja eraldatumatesse paikadesse: Tiibetisse, Lõuna Ameerikasse, Antarktikasse... Viimane neist sai erilise tähelepanu osaliseks...

See ala on ka praegu saladuste ja mõistatuste kütkeis.
Kõige eelduste kohaselt avastab inimkond veel paljutki uut mida varjab see saladuslik kontinent.
Suur saladus on seegi, mida teadsid sellest kontinendist meie kauged eellased.
Ametlikult avastati
Antarktika maadeavastajate F.F. Bellingshauseni ja M.P. Lazarevi poolt 1820 aastal.
Aga on ka laialt teada, et arhiividest on leitud vanu maakaarte mille põhjal tunti Antarktikat kaua enne seda ajaloolist sündmust. Üks kaartidest, mis oli koostatud Türgi admirali Piri Reis:I poolt 1513 aastal, leiti 1929 aastal. Oli neid teisigi- Nendel kaartidel on suure täpsusega märgitud Antarktika rannik aga... ilma jääkatteta.
Vähe sellest, suurepäraselt on näha laht, mis eraldab kontinendi kahte ossa.
Aga see fakt on teada alles paar kolmkümmend aastat, mil uue tehnikaga suudeti sondeerida jääalust pinda.
Rahvusvaheline ekspeditsioon mis kontrollis Piri Reisi kaardi vastavust tegelikkusele, tegi selgeks, et tema kaart on täpsem kui 20. sajandi vastavad kaardid. Seismilised uuringud omakorda tõestasid, et mitmed Kuninganna Maudi mäed, mida siiani peeti üheks massiiviks, on tegelikult saared.
Täpselt nii nagu Piri kaardil.
Kus kohast siis on pärit andmed mille põhjal see kaart kunagi paberile pandi?
On teada, et Piri koostas oma kaardi mingite iidsete allikate põhjal.
On spekuleeritud algautorina mingist muistsest kõrgkultuurist.
On pakutud ka hüpoteetilise Atlantise paiknemist Antarktikas.

On aga teada, et Ahnenerbe teadlastel oli kasutada mitmeid audentseid iidseid materjale, ürikuid, kaarte.
Tänapäeval on leitud andmeid, mis tõendavad, et saksa teadlastel oli infot, millele toetudes võisid Ahnenerbe teadlased oletada, iidse Sumeri kultuuri kunagist eksisteerimist Antarktikas. Samuti oletati, et maakera poolused on mingil moel ühendatud hüpoteetiliste Shambala ja Aghartaga.

Huvi mida näitasid Saksamaa juhid puhkeva maailmasõja eelõhtul selle kauge ja inimtühja kontinendi vastu, ei saanud sel ajal ühest seletust. See huvi oli kummaline ja põhjendamatu.

1938-1939 korraldas Saksamaa kaks suuremõõtmelist ekspeditsiooni Antarktikasse (link). Ekspeditsiooniks varustati laev "Schwabenland" (link). Üheks tähtsaimaks omapäraks olid sellel laeval paiknevad vesilennukid, Dornier "Wal"(link).
Need olid võimelised startima laeval asuva katapultseadme abiga (link). Peale maandumist tõsteti, aga pardale tagasi spetsiaalse kraanaga (link).
Laev valmistati ette Hamburgi laevaehitustehases.
Laeva meeskond valiti ja õpetati välja Saksa Polaaruuringute Instituudi poolt.
Ekspeditsioon juhtimine usaldati Saksa polaaruurijale, kapten Alfred Ritscher:ile. Kogu ettevõtmise maksumuseks arvat 3 miljonit reichsmarkka.

Schwabenland väljus Hamburgi sadamast 17. Detsembril 1938 aastal ja siirdus planeeritud kurssi mööda Antarktikasse (link).
Laev saavutas mandri paakjää 19. Jaanuaril punktis 4 kraadi 15 minutit põhjalaiust ja 69 kraadi 10 minutit idapikkust.
Järgmiste nädalate jooksul laeva hüdroplaan sooritas 15 lendu, uurides ligikaudu 600.000 ruutkilomeetrit, see on ligikaudu viiendik kogu kontinendist (link).
Spetsiaalse fotokaameraga Zeiss RMK 38, tehti 11.000 ülesvõtet.

Territoorium kuulutati III Reichi omanduses olevaks.
Praeguseks on see maaala tuntud kui Kuninganna Maudi Maa. (Aastast 1957).
On andmeid, et ekspeditsiooni suurimaks ja huvitavaimaks leiuks oli jäävabade alade avastamine, väikeste järvede ja taimestikuga.
Geoloogid oletasid, et need alad on geotermilise iseloomuga.
Osalenud Saksa Luftwaffe lendurid ei tegelenud lihtsalt uurimistööga.
Nad märgistasid spetsiaalsete haakristi kandvate vimplitega III Reichile tohutu maa-ala - Selle pindala olid võrdne Saksamaa pindalaga Euroopas. (link) (Varsti sai see maa-ala nimeks NeuSchwabenland).
(Repliigi korras,1961. aastal avastati sellel maa-alal ühed maailma rikkaimad uraanileiukohad.)

1939 aasta veebruari keskel asus Schwabenland koduteele. Sõiduks kulunud kahe kuu vältel süstematiseeris ja analüüsis meeskond kogutud infot.

Naasnuna Hamburgisse ekspeditsiooni juht Alfred Ritcher raporteeris 12. aprillil 1939 aastal: - Ma täitsin missiooni, mille tegi mulle ülesandeks marssal Göring.
Saksa lennuvägi lendas Antarktika kontinendi kohal. Igal 25-dal kilomeetril asetasime me jääle vimplid.
Nii katsime me ligikaudu 600.000 ruutkilomeetrit. Sellest 350.000 km2 ka fotografeerisime. Göringi õhuässad täitsid oma ülesande. (link) -
(Jätkub)

Muudetud: 28-11-06 kell 12:51:37 zed

Väikeseks vallatuks täienduseks zed'i suurele ettevõtmisele ja hoiatuseks kõigile maiasmokkadele uudis tänasest DELFIst: "II ilmasõja ajal leiutati plahvatav šokolaad"

Saksamaa edasised uuringud Antarktikas kandsid range salastatuse pitserit.

USA kolonel Wendelle C. Stivens teatas järgmist: "Meie luurel, kelle ridadesse sõja lõpul mul oli au kuuluda, oli infot, et Saksamaa ehitab kaheksat hiiglaslikku allveekaubalaeva"... (on hüpotees, et nad kasutasid kütusena kas vesinikku või siis nn Coleri konverteril põhinevaid agregaate -zed.) on ka teada, et nad kõik lasti valminuna vette.
Tänase päevani ei ole laevadest mitte mingeid teateid.
Liitlased neid ei tabanud, ei ole neid üheski teadaolevas sadamas.
Nende olemasolu fakt sai aga kinnitust 1948. aastal Austraalias.

Austraalia liitlasvägede kätte oli II WW ajal sattunud SS arhiivimaterjale.
Nende uurimisel avastati dokumentaalfilm, mille sisuks muu hulgas, olid kaadrid suurtest Saksa allveelaevadest Antarktikas, neid ümbritsevatest pingviine täis jääpankadest ja meeskonnast tekil, ootamas maaletõusu.

Selge on see, et sakslaste intensiivne tegevus Antarktikas jätkus.
Venemaa uurija M. Demidenko teatab, et leidis Moskvas, kunagise NKVD eriarhiivi materjalide hulgast teisigi huvitavaid asjakohaseid SS dokumente: ...Kriegsmarine allveelaevade eskaader avastas väidetavalt 1940 aastal Neuschwabenlandil, ehk Kuninganna Maudi Maal, veealuse sissekäiguga tohutu omavahel ühendatud koobaste süsteemi, mis oli täidetud sooja õhuga...

Nagu pillas admiral Dönitz(link) ühel ülemjuhtkonna koosviibimisel dokumenteeritud saladusliku fraasi: - "Saksa allveelaevastik on uhke, et maailma teises otsas, suutis ta luua Führerile ligipääsmatu kindluse"meie päevade "hangri-La"

Viie aasta vältel viis Saksamaa ellu hoolikalt varjatud projekti Antarktikas salajase baasi "Baas 211" rajamiseks.
On tunnistajaid, et juba 1939 aasta alguses algasid Saksamaa ja Antarktika vahel (kord kolme kuu tagant) uurimislaeva "Schwabia" regulaarsed reisid. (Esialgu Saksamaa lipu all, sõja algades ja kestes kasutati neutraalsete riikide lipu all sõitvaid laevu).
Uurija Bergman väidab, et mitmete aastate vältel saadeti Antarktikasse pidevalt mäeläbindus- ja kaljupuurimismasinaid, kaevandustehnikat, tohutuid kaljufreese, raudtee ehitustehnikat, elektrivedureid, raudteedetaile ja materjale.

On kinnitamata andmeid, et 1942 aastal transporditi Saksamaalt meritsi üle Rootsi terve SS Sonderbüroo valitsusalas tegutsenud spetsiaalne ehitusüksus "Baugruppe B", kes muuseas rajas tohutu Jonastali allmaatehase.
Kuhu Baugruppe edasi suundus, võib ainult mõistatada.

On uuritud II WW aegseid meresõidu ja transpordiandmeid Lõuna-Ameerika riikides.
Eriti Argentiina vastavaid arhiive.
Mitmed riiklikud ja erafirmad said 1939 - 1946 pidevalt tellimusi toiduainete, vilja, ehitusmaterjalide transpordiks, kummalistelt olematutelt välisfirmadelt.
Kes olid nende firmade taga? Kus oli kauba sihtkoht?
Hiljem tuleme selle küsimuse juurde tagasi ja vaatame kuidas tasus III Reich Argentiinale saadud toetuse eest.

Anname veel sõna USA luure erukolonelile W. Stivensile: " Sõja lõppedes oli sakslastel üheksa uurimis-tootmisettevõtet, kus katsetati "Flugscheibe"-projekte.
Kaheksa nendest ettevõtetest koos teadlaste ja võtmeisikutega evakueeriti õnnestunult Saksamaalt.
Üheksas ettevõte oli hävitatud, lõhatud... Meil on informatsiooni, et vähemalt mõned neist ettevõtetest on üle viidud kohta nimega "Uus Schwaabimaa"."

Mitmed uurijad, (R. Vesco, V. Terzisky, D. Childres) kes on tegelenud selle teemaga, kinnitavad, et alates 1942 aastast, kasutades allveelaevu transportisid Saksa Merejõud loodavasse Baasi 211, ka tuhandeid koonduslaagrites kinnipeetud vange. Aga samuti Saksa teadlasi, spetsialiste, sõjaväelasi, lendureid perekondadega ja hitlerjugendi liikmeid - tulevast Führeri(link) geenifondi.

Olen Saksamaa netist leidnud andmeid mis teatud moel kinnitavad omal moel Saksamaa arvatavat ekspansiooni Antarktikasse.

(Saksamaal oli kõik, mis puudutas statistikat ja arvepidamist (oli seal ju riigimetsaski igal puul number ja pass) väga kõrgel tasemel.
Ometigi on fakte, et alates 1939. aastast hakkasid Reichile lojaalsed riigisaksa kodanikud kummaliselt kaduma.
Kuna andmed on mitmekordselt dubleeritud, kirikuraamatud (sünnid, surmad), tööamet, rahvastikuamet, muud eri ametkonnad, sõjaväearhiivid, politsei- ja Gestapo arhiivid, samuti koondus- ja töölaagrite arhiivid on
Praegu näiteks võimalik (toetudes arhiiviandmetele) küllaltki täpselt taastada iga Saksa sõduri elutee ja saatuse.
Sama ka tsiviilelanikkonnal.
Andmed puuduvad aastatest 1939 - 1943 praktiliselt 140.000 inimese kohta.
Ma ei räägi ajast 1944 ja edasi (Dresdeni pommitamine, Punaarmee hirmuteod jm.)
Enamusel kadunud riigitruudel kodanikel on arhiivimaterjalides märge - saadetud riigiametisse.
See pädeb nii koduperenaiste, hitlerjugendi liikmete kui tööliste, teenistujate kohta. Mis oli nende inimeste saatus, kus asus see "riigiamet"? (zed).)

Peale gigantsete transpordiallveelaevade kasutas Saksamaa samal eesmärgil ka kümneid tavalises seeriatootmises olnud allveelaevu klassist "U".
On teada ka spetsiaalse allveelaevade grupi ehitus, mis koosnes 35 allveelaevast, nn. "Führeri Konvoi".(link)

Kieli allveelaevade ehitustehas tootis sõja lõpul U seeria laevu nn. konveiermeetodil, kasutades automatiseeritud punktkeevitust ja teisi novaatorlikke tehnoloogilisi ehitusmeetodeid.
Veel 1945 aasta jaanuaris valmis tehases üks allveelaev iga kolme päeva tagant.

"Führeri Konvoi" tarbeks monteeriti Kielis laevadelt maha kogu relvastus, aga asemele laaditi konteinerid mingi hinnalise laadungiga.
Laevad võtsid pardale ka reisijaid ja suure hulga provianti.
Kogu konvoi koosseisust on liitlasvägedel kindlaid andmeid vaid kahe allveelaeva saatuse kohta (link).

Üks nendest, nimelt U-530,(link) kahekümne viie aastase kapteni Otto Wermauth juhtimisel, väljus 13. aprillil 1945 Kielist ja transportis Antarktikasse III Reichi reliikviad ja Führer Adolf Hitleri isiklikku vara. (See tegevus põhines Saksa kõrgeima juhatuse salaplaanil "Valküür").
Samuti oli pardal reisijaid, kelle näod olid varjatud kirurgiliste sidemetega.
Teine laev, U-977, Heinz Schifferi juhtimisel kordas sama marsruuti. Mis oli selle laeva lastiks ei ole teada.

Juba 1954 aastal avaldati USA ajakirjanduses hüpotees, et Adolf Hitler(link) ei hukkunud 1945 aasta mais punkris, vaid tal õnnestus lahkuda Saksamaalt allveelaeval Antarktikasse.

Nõukogude sõdurite poolt Riigikantselei õuelt pommiaugust leitud laip, aga kuuluvat hoopiski Hitleri ühele teisikule – Klaus Buschterile, juudile Antverpenist.
Fakt on aga see, et leitud põlenud jäänused identifitseeriti vaid alalõualuu järgi, Hitleri hambaarsti tunnistuse põhjal.
Antud tunnistus baseerus vaid hambaarsti mälul – hambakaartide kartoteek oli hävinud Berliini pommitamises.
Vene eriteenistuste väitel on Hitleri maised jäänused nende arhiivis.
Miks ei ole korraldatud identifitseerimiseks kaasaegsel tasemel DNA uuringuid, (elavad ju Hitleri poolvenna Alois:i jun.(link) järeltulijad praegugi), ei ole teada.
Arvatakse, et sellise analüüsi mittesoovitavat tulemust kardetakse juba ette.

Mõlemad allveelaevad sisenesid 1945 aasta suvel (vastavalt 10 juulil ja 17 augustil), Argentiina Mar del Plata sadamasse ja andsid end üles tsiviilvõimudele.
On täiesti arusaamatu kuidas allveelaev klassist U suutis olla merel sellise ajavahemiku, samas kui arvestuslik autonoomsus oli vaid seitse nädalat.
Tunnistajate ütluste kohaselt nägid saksa allveelaevnikud väga head välja.
Oodates argentiina volitatud ametiisikute saabumist, lõid nad aega surnuks toites kajakaid konserviga "Sardiin õlis".-
Meremeeste hilisemad ülekuulamised ei andnud mingit infot.
Nad vaikisid. Vähemalt nii kinnitavad Argentiina ametivõimud.

Tuleme veel korraks tagasi selle "ligipääsmatu kindluse" juurde millest raporteeris Führerile Dönitz.
Mida ta mõtles selle all? Mida olid Sakslased ehitanud? Kui mitte ehitanud, siis mida avastanud?
On teada, et Neue Schwabenlandi rajati sõjaline baas "211" . Samuti kolm asustatud tugipunkti, neist suurim "Neue Berlin" nime kandev (saksa ekspeditsioon Uus Berliini tulevases asukohas -(link).
Alates 1939 aastast viibis väidetavalt minimaalselt 4000 riigisakslast, lisaks teadmata arv vange koonduslaagritest. Toodud kaevandus- ja kaljuläbindustehnikaga teostati mingeid mahukaid ehitus-läbindustöid. Edasi uurime mis arvamusi on ja mida on avastatud tänapäeval.
(Jätkub)


Muudetud: 28-11-06 kell 12:57:29 zed

Eelnevalt käsitlesime SS ettevõtmisi Saksamaal.
SS kindral dr. Hans Kammler(link) juhtis oma Sondrestabiga ka Saksamaa tuumaprogrammi.
Praegu eksisteeriva ajalookäsitluse põhjal oli üheks põhjuseks, miks Heisenberg(link) ja kommando ei suutnud III Reichile luua aatomirelva, vajaliku uraanimaagi puudumine.
Polnud ju Saksamaal omi uraanimaagi leiukohti, peale väikese ja vaese leiukoha Beblingenis.
I Maailmasõja ajal oli ta ilma jäetud ka kõikidest asumaadest sh. uraanirikkast Namiibiast.
Maailma rikkaimad uraanileiukohad asusid aga ka Kongos ja Angoolas.
Kõik need maad, aga olid liitlaste kontrolli all. USA sai oma vajaliku maagi sõja lõppfaasis polaar-Kanadast, venelane alustas selle kühveldamist peale sõda Eestist, Sillamäelt.

1961 aastal oli maailma pressis teade. Antarktikas avastati Kuninganna Maudi Maal (NeuSchwabenland), maailma rikkaimad uraanivarud.
Uraani konsentratsioon maagis oli 30% - see on kolmandiku rohkem kui siiani maailma suurimas leiukohas Kongos.
Sellest ajast on möödunud palju aega ja praegu on igasugune maavarade kaevandamine Antarktikas keelatud 1959 aasta lepinguga.
Enne maailmasõda oli aga sakslastel strateegiliste varude soetamiseks võimalik ainult üks koht maakeral, "eikellegimaa" - Antarktika.

Juba 1912 aastal Antarktikasse korraldatud esimese Saksa Antarktikaekspeditsiooni käigus (juht Wilhelm Filchner) koguti Uus-Shvaabimaa regioonist mitmeid geoloogilisi kiviminäidiseid. Nende andmete analüüsil kümnekonna aasta pärast, tehti järeldus, et selles rajoonis võivad esineda laialdased uraanimaagi varud.
Peale edukat Austria ja T¹ehhoslovakkia liitmist Saksamaaga, andis Hitler(link) nähtavasti Himmlerile(link) järele ja lasigi Göring:il(link) 1938 korraldada kõne all olnud ekspeditsiooni.
Nii, et lisaks muudele ülesannetele oli ekspeditsioonil ka väga maiseid eesmärke.
1939. aastal alustasid sakslased kibekiirelt Bismarcki lahes Baas 211 ehitust Antarktika mandril (link).
Samuti on teada nn. Uue Berliini ehitustööde algusest.
Antarktika manner on teatavasti kaetud tohutu jääkilbiga.
Selle paksuseks on mõõdetud 3-4 kilomeetrit.
Jää all asuvad juba Piri kaardile märgitud saared, väinad, merelahed.
On avaldatud arvamusi, et sakslased tungisid oma toodud tehnikaga just jää ja kalju sisemusse.
Piisavaid kogemusi sellisteks töödeks oli saadud juba Saksamaal rajatud maailma suurimate allmaatehaste ja muude rajatiste võrguga. (USA Rahvusliku Julgeoleku Agentuuri andmete põhjal koostatud oletuslikud SS baaside asukohad Antarktikas: (link), "Tundmatute lendobjektide" oletatav stardikoht Antarktika jääkilbis fikseeritud luuresateliidilt: (link)
Kuid mis olud, võimalused on inimesel eksisteerida sellistes, ekstremaalsetes tingimustes?

2001 aasta 29 mail avaldas USA ajakiri "Space" huvitava artikli:... "Cryobot uurib Antarktikat"(link)
Artikkel annab ülevaate kuidas NASA katsetab Lõunapoolusel spetsiaalset sond-robotit jäämassiivi sügavpuurimiseks.

Pikemaajalisem eesmärk selle aparaadi loomisel oli Jupiteri kaaslase Europe, tundmaõppimine.
Nagu teada, on Europe kaetud paksu jääkihiga, mille all on põhjust oletada sooja ookeani olemasolu.
Kas selles ookeanis võib esineda ka mingeid eluilminguid, ongi see küsimus mis huvitab teadusringkondi.
Kuid selles artiklis pole kõike kirjutatud.
Pole viidet huvitavale Antarktikas asuvale järvele Vostok.(link)
See paik ja järv on viimased aastad olnud Cryobot:i loonud NASA teadlaste põhiliseks huviobjektiks.

Võib väita, et see järv on üks kõige huvitavamaks 20 saj. teise poole geograafiliseks avastuseks.

Juba 60-e aastate alguses viitas Vene teadlane I. Zotikov, et mandrijääl vene polaarjaamade Mirnõi ja Vostok vahel ja edasi üle lõunapooluse, eksisteerivad tingimused, kus maapinna soojuse levimine ülespoole, läbi paksu jääkihi on minimaalne. Jäämüts etendab nagu termose osa, mis ei lase soojusel haihtuda.
Jäämassi alumistes kihtides on jää temp. -2 ja vastu maapinda toimub sulamisprotsess.
Arvati, et vesi omakorda koguneb maapinna reljeefi järgides nõgudesse ja kanjoni laadsetesse pinnavormidesse.
Kuna jää ise on pinnatekkeline - lumest, siis on ka moodustunud vesi väga hapnikurikas.
Eelduste kohaselt koguneb sulamise käigus ka hapnikurikast õhku jääalustesse uuretesse ja sopistustesse.

1964 aastal kinnitasid vene teadlase A.P. Kapitsa seismoloogilised uurimused Kesk-Antarktikas, jääaluse pinna mõõtmisel, erinevate horisontide kõrgusvahet.
Mandrijää kiht ulatub 3730 meetri sügavuseni, aga pinnavormid algavad 4130 meetri sügavusel.
Millest aga vahe, 400 meetrit? (näiteks Tallinna Teletorni kõrgus on 314 m.-zed).
Siis jäi see küsimus vastuseta.

1970 aastal viis R. Scotti nim. Briti Polaarinstituut läbi laialdase uurimisprogrammi, mille käigus sondeeriti raadiolainetega Antarktika mannerjääd.
Tulemus: pea-aegu kogu Antarktika jääkihi sisemuses eksisteerivad tohutud tühikud, nn. alljääjärved.

Vene uurimisjaama "Vostok" nime saanud järv on küllaltki suurte mõõtmetega.
Pikkus ligi 250 km, laius 50 km, veekihi sügavus 750 meetrit, pindala 20.000 km2.(link)
Nagu on näidanud järve skanneeringud on järve vesi kummaliselt kõrge temperatuuriga: 10 - 18 C(!) mis selgelt annab tunnistust ilmsest jääalusest soojusallikast.
Samuti avastati, et järve veepinna kohal on sadade meetrite kõrgune kuplikujuline tühik, täidetud sooja õhuga (link).

2003 aastaks olid vene polaaruurijad jõudnud puurimisega 3623 meetrini.
Tühikuni jäi veel 150 m.
Sankt-Peterburi mäeakadeemias oli väljatöötatud spetsiaalne tehnoloogia proovide võtmiseks, et ära hoida võimaliku iidse fauna ja floora saastamist järves.
Aga kahjuks tuli 2003 aastal Venemaa valitsusest käsk lõpetada järvel "Vostok" kõik tööd, seoses finantseerimise lõpetamisega. Mis oli selle tegelik põhjus, võib ainult oletada.

Juba enne 1996 aastat algasid ka tööd järve uurimiseks NASA robotsondi abil.
See "steriilselt" puuriv sond pidi läbima jääkihi, siis võtma veeproovid ja otsima mikroorganisme.(link)
Saadud proovidega aga naasma pinnale.
2001 aastal viis USA uurimiskeskus JPL koos NASA:ga läbi cryobot sondi katsetused Antarktika lääneosas.
Katsetused kulgesid edukalt. Robotsond tungis kuni 1226 meetri sügavusele. Kokku tehti 7 sondeerimist.

2001 aasta jaanuaris, ühel ajal cryroboti katsetustega, töötas Antarktikas rühm Columbia Ülikooli teadlasi.
Teadlased viisid läbi uurimuste seeriat Vostok järve areaali uurimiseks õhust.
Uue tehnoloogia abil loodi jääaluse pinna seismilise-, magnetilise- ja termaalse aktiivsuse kaart.
Tulemus oli üllatav.
Pildil joonistus tohutu tühemike, koobastesüsteemide ja tunnelite võrk.
Vee kõrgus neis oli väga erinev, esines ka lihtsalt õhuga täidetud õõnsusi.
Kõige hämmastavam avastus aga - tohutu, 105 x 75 km jääalune magnetiline anomaalia.(link) Selle anomaalia füüsilised karakteristikud osutusid sedavõrd ennenägematuteks, et nähtust ei osatud millegagi seletada.
Ei saa oletada suuri magnetiidivarusid sest anomaalial on kummaline pulseeriv iseloom.

Ja nüüd juhtus kõige huvitavam.
2001 aasta märtsinumbris ajakirjas Scientific American avaldatud artiklis teatati, et NASA lõpetab cryroboti projekti Antarktikas. Lihtsalt USA valitsus lõpetas finantseerimise.
Kummaliselt sarnane reageering vene valitsuse omale.

Viimase aja arengutest pole kahjuks andmeid, kuid tundub, et miski häirib selles projektis "maailma vägevaid".

Liigume veel hetkeks 70 aastat ajaloos tagasi.
Mäletame Karl Dönitzi lauset tohututest sooja õhuga täidetud koobastest mille saksa vaprad allveelaevnikud olid führerile "võitmatuks kindluseks" avastanud.

Peale sõda on erinevatest maailma arhiividest, kus säilitatakse Ahnenerbe dokumente välja ilmunud 20 erinevat tõendit Saksa allveelaevade tegevusest II WW ajal ja peale seda Antarktikas, (neid on pildistatud ka laevadelt: (link) .

Kõige huvitavam on aga info, mis kirjeldas väidetavalt allveelaevade liikumist Antarktika jää all.

Liikumine toimus väidetavalt nii looduslikes kanalites, koobastes kui nähtavasti tööstuslikult rajatud tunnelites ja saalides (link). Peamine laevatee ehk väil, ulatus jääkilbi ühest servast teiseni, kogu mandrijää ulatuses (link).

Kõige hullemad hüpoteesid on et, Antarktika kaitsva jääkilbi varjus, eksisteerib III Reich edasi .
On rajatud jää- ja maa-alused linnad, tehased, baasid Haunebudele, tugipunktid...oodatakse lihtsalt "oma aega"(link)

Edasi vaatame USA tegevust nende väidete taustal.
Nimelt USA admiral Byrdi 1947 aasta sõjalist operatsiooni Antarktikas "High Jump".
(Jätkub)


Muudetud: 28-11-06 kell 13:01:51 zed

Lugupeetud, foorumlased!
Lubage teatada, et varustasin juba toodud materjali III Reich:ist asjakohase pildimaterjaliga. Keda huvitab, palun lahkelt üle vaadata.
Lugupidamisega, zed.

Peale Teise Maailmasõja lõppu oli kogunenud USA valitsusele ja eriteenistustele hulgaliselt andmeid, mis andsid tunnistust III Reichi sõjaaegsest aktiivsusest kuuendal kontinendil ehk Antarktikas.
Oli ka fakte saksa allveelaevadest, mis nagu oleks kurseerinud sakslaste poolt loodud Baasi 211 Neuschwabenlandi ja Argentiina sadamate vahel peale sõda.

Et USA valitsus suhtus sellesse informatsiooni täie tõsidusega, annab aimu aga fakt, et 1946 aastal otsustati saata Antarktika vetesse terve sõjalaevade eskaader.
Selle väekoondise etteotsa otsustati määrata kõige kompetentsem USA polaaruurija - kontradmiral Richard Evelyn Byrd (link)
See oli selle kuulsa admirali neljas Antarktikaekspeditsioon. Erinevus kolmest esimesest seisnes selles, et järjekordne retk oli täielikult USA Sõjamerejõudude finantseerimisel.
See tegur tingis aga ekspeditsiooni eesmärkide ja tulemuste absoluutse salastatuse.
Et tegemist oli tõsise sõjalise ettevõtmise, mitte aga "geograafilise uurimisretkega" kohaliku floora-fauna tundmaõppimiseks, näitab aga see, mis vahendid andis USA Sõjamerelaevastik admirali käsutusse.
Laevastik koosnes 13 laevast, sealhulgas ristleja USS Pine Island(link), hävitajad USS Brownson (link) ja USS Henderson(link), lennukiemalaev USS Philippine Sea(link), allveelaev USS Sennet(link), transpordilaevad USS Currituck(link),USS Canisteo(link), sõjaväe jäälõhkuja USS Cacapon(link).

Lennuki emalaeval baseerus 18 lennukit pluss 7 helikopterit. Kogu operatsioonil osales 4000 sõjaväelast. Varustust, vahendeid ja provianti oli varutud pooleks aastaks.

Väidetavalt oli eesmärk üks: hävitada NeuSchwabenlandis siiani eksisteeriv III Reichi baas 211.
Operatsioon sai nimeks "Kõrgushüpe"(link), (High Jump) mis admirali meelest pidi sümboliseerima viimast, lõplikku lööki III Reichi eksistentsile ligipääsmatutel Antarktika jääväljadel.

Niisiis USA Sõjalaevastiku hoolikalt varjatud eesmärgiga operatsioon Antarktikas algas 1. veebruaril 1947 aastal Kuninganna Maudi Maa ja selle merega piirneva ala hoolika tundmaõppimisega.
Kuuga tehti 50.000 fotoülesvõtet, täpsemalt 49563. Sellega kaeti 60% Byrdi eesmärgiks olnud maaalast, kaartidele kanti mitu varem tundmatut mägiplatood ja rajati polaartugipunkt.

Äkitselt aga, lõpetati kiirustades kõik tööd, hüljati rajatud uurimisjaam ja ekspeditsioon naasis Ameerikasse.
MIS JUHTUS?

Ligi aasta ei omanud keegi informatsiooni tegelikest sündmustest, mis põhjustasid admiral Byrdi eskaadri kiireloomulise lahkumise Antarktikast, enam veel, mitte keegi ei osanud isegi kahtlustada seda, et 1947 aasta märtsikuu alguses pidi ekspeditsioon vastu võtma kõige ehtsama lahingu.

Naasmise hetkest USA:sse ümbritseti kogu ekspeditsioon ja sellega toimunu kõige rangema salastatuse astmega.
See oli väga ebaharilik algselt väljakuulutatud ekspeditsiooni eesmärki (geograafia ja floora-fauna) silmas pidades.

Ei möödunud palju aega, kui ajakirjandusse hakkasid läbi-imbuma esimesed faktid: Byrdi eskaader ei naasnud USA:sse sugugi täies koosseisus - Antarktika kallastel nagu oleks kaotatud üks sõjalaev, kolmteist lennukit ja ligikaudu 40 inimest rivikoosseisust, paar väiksemat sõjalaeva ja lennukiemalaev olid aga raskelt vigastatud.
(Jätkub)


Muudetud: 28-11-06 kell 13:20:12 zed

Väga huvitavad andmed. Minugi poolt tänu Zedile tehtud töö eest!
Olen varem lugenud kusagilt, et seal Maudi Maal Vostoki järve juures asub tõepoolest üks maa-alustest rajatistest ja tunnelivõrgustikest. See olevat ümbritsetud mingi salapärase läbipaistva kristallkupliga. Osa uurijaid peavad seda muistse tsivilisatsiooni Atlantise jäänukiks, teised kosmosetulnukate üheks baasiks. Võib ka olla, et III Reich oli tõepoolest nii võimas, et suutis sinna maa-aluse linna rajada. Salapärane on see asi tõepoolest.

Mis juhtus siis Antarktikas 1947 aasta märtsis tegelikult?
Paraku varjab siiani toimunut USA ametkondade üksmeelne vaikimine.
Ametlikult kinnitatakse paari lennukiga toimunud õnnetust.
Aga hävitatud ja vigastatud ujuvkoosseis?
Peale admiral Richard Evelyn Byrdi surma 1957 aastal on välja ilmunud mitmeid asjasse puutuvaid materjale.
Alates müütilisest, Byrdi poja poolt avalikustatud Byrdi päevikust, kuni operatsioonist osavõtnute memuaarideni.
1978 aastal, selleaegsel Lääne-Saksamaal ilmus ajakirjas "Brizant" kellegi Karel Lagerfeldt:i asjakohane kirjutis.
Ta andis laiale lugejaskonnale informatsiooni nagu naasnuna 1947 aastal Antarktikast, esitas admiral Byrd USA presidendi erikomisjonile Washingtonis raporti kujul täieliku ülevaate toimunust.
Selle raporti resümee oli... " Neljanda Antarktika ekspeditsiooni laevad ja lennukid osutusid "tundmatute lendaparaatide" vaenulike rünnakute sihtmärgiks.
Need vaenulikud objektid, sukeldudes esile veepinna alt, arendasid tohutut kiirust, tuues ekspeditsioonile märkimisväärset kahju..."
Admiral Byrdi arvamuse kohaselt, need kummalised lendaparaadid olid arvatavalt pärit maskeeritud jää-alustest tehastest, kus natslikud teadlased ja konstruktorid, omades mingit ennenägematut energeetilist ressurssi, suutsid luua sellist tehnikat...
Ettekande kokkuvõtteks tegi Byrd avalduse:..."USA peab koheselt võtma kasutusele vajalikud kaitsemeetmed polaaraladelt väljalende sooritavate vaenulike lendobjektide tõrjumiseks...
Uue sõjalise konflikti korral, võib USA seista konfrontatsioonis vastasega, kes omab tehnikat ja võimalusi lennata ühelt pooluselt teisele ennenägematu kiirusega!"

Peale Byrdi surma 1957 aastal Indianapolises südameataki tagajärjel, avaldas ajakiri "Sun", Byrdi isiklikust päevikust ühe lehekülje faksimiilkoopia.
Selle tekstist selgub, et 1947 aastal Antarktikaekspeditsiooni käigus sundisid Byrdi lennuki, millega ta oli sooritamas jääluurelendu, ootamatult maanduma kummalised Inglise kiivrit meenutavad "lendobjektid".
Kui admiral oli lennukist väljunud, oli talle lähenenud pikka kasvu blondiin, kes oma murtud inglise keelega oli palunud edasi anda pöördumine USA valitsusele.
Selles pöördumises seisnes nõudmine mitte vahele segada Saksamaa koloonia eksistentsile Antarktikas, samuti soov, et lõpetataks tuumakatsetused, kuna see tehnoloogia on "perspektiivitu"...

Praeguseks on tuumakatsetused praktiliselt lõpetatud. Rahvusvahelised lepped keelavad katsetused vee all ja atmosfääris.
Lubatud on vaid piiratud võimsusega allmaakatsed. Samuti on keelatud katsetused avakosmoses.
Tuumatehnoloogia üldine areng ei ole aga tõepoolest viimased aastakümned erilist progressi näidanud, mingit epohhiloovat läbimurret sellel alal ei ole toimunud, pigem vastupidi, muret on olnud küllaga.

1987 aasta septembris ilmus ajakirjas "Kolumbus" artikkel "UFO Antarktikas". Selle autor ameerika ufo-asjatundja Leonard Stringfeld intervjueeris ühte pilootidest kes osales kunagisel 1947 aasta admiral Richard Byrdi Antarktikaekspeditsioonil.
Endise piloodi nimi oli John Sayerson.
Teise maailmasõja ajal teenis ta polaarlennuväes, hiljem Aleuutidel baseerunud ründelennukite eskaadris, mis sooritas ründelende jaapanlaste objektidele Kuriili saarestikus.
See lennukogemus polaartingimustes ja edukate lahinguülesannete täitmine, sai ta admiral Byrdi ekspeditsiooni meeskonnaga liitumise põhjuseks.
Sayerson sõnul oli väekoondise lennugrupil kasutada helikopterid S-46, hävitajad F-4U, ründelennukid A-21 ja pommitajad "Helldiver".

Endine lendur kirjeldas värvikalt eskaadri saabumist Antarktikasse ja seal viibitud esimest kuud, mis koosnes rutiinsest ekspeditsioonile omasest tegevusest, luurelendudest, materjalide ja varustuse toimetamisest jääle jne.
Aga 26:st veebruarist läks lahti tõeline sõda.
Algas kõik miinilaev "Merdok" uputamisega.

... "Nad sööstsid vetesügavusest välja nagu pöörased - jutustas endine piloot - ja kihutasid laevade mastide vahelt läbi sellise kiirusega, et õhukeerised rebisid maha raadioantennid.
Mõned hävitajad õnnestus lennukikandjalt õhku tõsta, kuid nende liikumine ja tegevus tundus võrreldes meid rünnanud aparaatidega kui aegluubis.
Ma ei suutnud veel silmagi pilgutada, kui kostis mingi kummaline vali sisin ja kaks meie lennukitest kukkus äkitselt merre laevade vahel.

Ma viibisin sel hetkel lennukikandja tekil ja nägin, et valitses üldine paanika, meeskond ei saanud millestki aru.
Objektid ei tekitanud lennates kõige vähematki häält, ainult nende poolt kasutatavad relvad tekitasid valju õõvastavat sisinat.

Äkitselt võpatas meie laevast kümnekonna kaabeltau kaugusel seisnud miinilaev "Merdok", tekiehitused süttisid ereda leegiga ja laev hakkas koheselt vajuma.
Läheduses seisvatelt laevadelt, vaatamata ähvardavale ohule, saadeti koheselt uppumispaigale päästepaadid ja kaater.
Samal ajal jõudsid sündmuskohale kaldale rajatud ajutiselt lennuväljalt startinud hävitajad, kuid midagi polnud enam teha, vaenulikud lendaparaadid olid lahkunud ja hilisemad patrulllennud ei andnud ka mingeid tulemusi.

Meie lüüasaamine oli täielik, kaotasime ühe laeva, kokku kolmteist lennukit, põhiosa neist sai tabamusi lennukiemalaeva pardal ja surmasaanuina nelikümmend meest.

Enamus meremeestest hukkus koos uputatud miinilaevaga eesotsas selle kapteni ja kapteniabiga.

Järgmisel päeval, nagu Sayerson edasi jutustab lendas admiral Byrd kahemootorilisel luurelennukil koos lennukipiloodi ja tüürimehega luurelennule ja kadus.

Kui informatsioon toimunust jõudis Washingtoni, admiral Stark:ini, Byrdi asetäitjani, anti koheselt käsk lõpetada ekspeditsioon ja järgides täielikku raadiovaikust, naasta otse USA:sse, tegemata mingeid vahepeatusi võõraste riikide sadamates.

Ekspeditsiooni tulemused salastati koheselt.
Kõigil osalenutel aga lasti alla kirjutada erinevatele dokumentidele mis sundisid neid juhtunust, kui sõjasaladusest vaikima.
Muidugi imbus mingeid fakte ajakirjandusse kuid neid kinnitada dokumentaalselt on olnud siiani praktiliselt võimatu.
(Jätkub)


Muudetud: 28-11-06 kell 13:26:37 zed

[Muudetud: 21-2-2009 InDemand]

Järjekordne lugemiselamus. Tänud! Arvatavasti on seal Antarktise all-maabaasis kasutusel too salapärane Vril-energia, millel on ka teistsuguseid nimetusi. Ehk õnnestus natsidel Tiibetit külastades selle salapärase jõu saladused teada saada, siis oli juba lihtne seda baasi sinna rajada. Igal aastal jääb maailmas salapäraselt teadmata kadunuks tuhandeid inimesi, ehk viiaksegi sinna tööle. Hästi huvitav teema.

Antarktika on jäänud siiani inimkonnale kaugeks mõistatuslikuks kohaks meie emakesel Maal, oma ekstremaalsete loodustingimuste ja tundmatute oludega.
Pidevalt töötab Antarktikas paarkümmend erinevate riikide uurimisjaama.
Nende eksistents on teada, tegevusest aga veidi.
Rõhutatakse ilmavaatlusi, teadustööd, inimese füsioloogia uurimist sealses kliimas.
Kui tunda huvi, miks ei ole maailma suurriigid siiani konkreetselt tegelenud võimaliku III Reichi eksistentsiga sellel mandril siis vastata on lihtne.
Antarktika pindala on ligi 14 miljonit ruutkilomeetrit, koos jäätunud merega 22 miljonit km2 (link).
Mis võimalus olekski sellist maa-ala läbi kammida? Lennuki ja tehiskaaslastelt tehtavad vaatlused on samuti keerulised, on ju Antarktika kaetud jääkilbiga mille keskmine paksus on 1790 meetrit (suurim 4500 m.)
Paks jääkiht, aga on nagu pantser.
Läbi selle ei ole võimalik kiigata ilma kohapeal tehtava uurimistööta. Uurimistöö aga on andnud tänaseks vägagi palju uut ja huvitavat.
On avastatud jääaluseid tohutuid tühimikke, õhuga täidetud koopaid ja tunneleid.
Jääalustes järvedes olev vesi on tihti vägagi kõrge temperatuuriga, kuni 20 C.
Tohutud hapnikurikka õhuga täidetud jääalused kuplid, mõõdetud kõrgus kuni pool kilomeetrit.
Geoloogilise luure abil on täheldatud paljudes kohtades geotermiliste (maasisese tekkega) sooja-allikate olemasolu. (Nii, et keskküttega pole jää all muret.)
Uurides Antarktika maapinna reljeefi, (muidugi nii palju kui sellest praegu teada on) näeme, et osa pinnast on allpool mere veetaset, kuni 1500 meetrit.
See seletab siis ka seda väidet, et juba II MS ajal omasid saksa allveelaevnikud hüpoteetilist jääalust sõidutrassi põiki läbi Antarktika. (link).
On avaldatud arvamusi, et praegu Antarktikas eksisteerivas Uue-Berliini nimelises III Reichi koloonias on kaks miljonit asukat.
Nende peamiseks tegevusalaks olevat geenitehnoloogia ja kosmoselennud.
Mingeid seda väidet tõestavaid üldtuntud fakte muidugi pole.
Oponentide poolne põhiargument, millega üritatakse selle koloonia eksistentsi kahtluse alla panna on, kus kohast võetakse selline tohutu kogus kütust, mida 2 miljoni inimese eksistents vajaks juba elektrienergia tootmisel?
Argument on tõsine, aga liialt traditsiooniline.
Vastus: kui on kasutusel geotermilised maasisesed soojusallikad (mis on vaatlustega tõestatud), ja see kummaline siiani arusaamatu, III Reichis arendatud Coleri konverter, on kütuse vajadus minimaalne. (On ju teada fakt tänapäevase tehnikaga avastatud tohutust kummaliselt pulseerivast magnetanomaaliast jää all tühikus, Vostoki järve kaldal.)
Teine oponentide argument.
Kuidas toidetakse selline hulk elanikke? Pole nagu avastatud suuri viljakoormais laevakaravane selles rajoonis.
Vastus: Tuletame meelde SS kindral Kammleri alluvuses tegutsenud Sonderstab B ja SS ühigu Ahnenerbe ühe suurima ja võimsaima uurimisinstituudi tegevusala: Taimegeneetika! Suuruselt järgmine oli oma allosakondadega Sõjaliste rakendusuuringute Instituut. Tähendab pool SS aurust kulus taimegeneetika uurimisele. Ja seda maailmasõda pidades! Väga tähelepanuväärne.

Kui on ruumi (jääalused tohutud tühikud), vett (järved 20C veega) soojust (maasisesed geoterm. allikad), piiramatult elektrienergiat (Coleri konverteri arendused) valgustuseks, ei ole vist taimekasvatusega probleeme. Vaja on vaid veel süsihappegaasi, aga seda peaks 2 milj inimest laialt tootma. Kuidas on lahendatud õhutsirkulatsioon selles baasis siis see jäägu ventilatsioonitehnikutele fantaseerimiseks. (Lahendati ju ka SS:i maailma suurimate allmaatehaste (Jonastal jt.) õhuvarustusküsimused kuidagi).

Kaudselt millegi kummalise toimumisest selles rajoonis, annab tunnistust ka jaapanlaste poolt 1967 täheldatud juhtum, kus selleaegse uurimistehnikaga fikseeriti üheksateistkümne objekti üheaegne lähenemine maale kosmosest ja nende kadumine Antarktika jääväljade kohale jõudnuna, radarite ekraanidelt.

Selliseid arvatavalt III Reichi UFO:sid kirjeldavaid juhtumeid kohtame ka laialt publitseeritavates "UFO kroonikates". Siin paar näidet.
5. november 1957. USA Nebraska
Hilisel õhtupoolikul pöördus Kern:i väikelinna sheriffi poole läbisõidul ärimees - vilja kokkuostuga tegelev Raimond Schmitt ja jutustas temaga linnalähistel juhtunud loo. Auto, millega ta oli sõitnud transameerika Boston - San-Frantsisco maanteel, seiskus äkiliselt. Väljunud masinast, uurimaks mis oli automootoriga juhtunud, märkas ta mitte kaugel maanteest, metsaäärsel niidul seismas tohutut "metallketast". Otse tema silmade all ketas avanes ja nähtavale ilmunud platvormil seisis härra kõige tavalisemas riietuses. Inimene laevaplatvormil pöördus ta poole puhtas saksa keeles, (Schmidti emakeeles) ja kutsus ta ketta pardale.
Laevas kohtas Schmidt kahte meest ja kahte naissoost isikut. Välimuselt täiesti harilikud ja igapäevaselt riietatud. Schmidtile jäid eraldi meelde laeva pardal olnud vertikaalsed mullitavad klaassilindrid täidetuna mingi helenduva vedelikuga. Peale pooletunnist sundimatut vestlust, paluti Schmidtil lahkuda, laev tõusis hääletult õhku ja kadus metsa taha.
6. november 1957. USA Tennessi, Dante
Kell pool seitse hommikul maandus pikergune, "määramatut värvi" lendobjekt saja meetri kaugusel perekond Clark:i majast. Kaheteist aastane perepoeg Everet Clark kes oli oma koeraga hommikusel jalutuskäigul jutustas, et kaks meest ja kaks naist väljununa sest kummalisest aparaadist, kõnelesid omavahel "nagu Saksa sõdurid kinofilmis". Pere koer ründas neid haukudes, temaga ühinesid veel mõned naabrite krantsid. Tundmatud üritasid koeri tõrjuda, aga tagajärjetult ja varjusid siis oma lendaparaati. Objekt tõusis hääletult kohalt ja lendas minema.
Kohalikud uurides hiljem aluse seisukohta, avastasid kärbunud rohu 7,5 x 1,5 meetrisel alal, mis andis tunnistust mõjunud kuumusest.
Anname sõna USA ufoloogile:
" On tekkinud arvamus, et osa nendest lendobjektidest mida me tänapäeval näeme, ei ole muud kui saksa II maailmasõja aegsete aparaatide edasiarendused ja meid külastavad perioodiliselt sakslased oma varjatud baasidest." (U. Stevens).
(Jätkub)


Muudetud: 28-11-06 kell 13:29:42 zed

[Muudetud: 21-2-2009 InDemand]

Andmeid oletatavatest saksa päritoluga lendobjektidest on maailmas palju liikvel.
Üks osa nendest ilmingutest seostub otseselt kosmose ja kosmoselendudega, alates erinevate kosmoseaparaatide poolt tehtud ülesvõtetest ilmaruumis, kus võib märgata tundmatuid lendobjekte, kuni astronautide poolt tehtud tähelepanekuteni.
Kuulsaimad nendest on palju publitseeritud Apollo meeskonna ja juhtimiskeskuse vahelise side stenogrammid.
Väidetavalt nägi kuumeeskond kuul tundmatuid lendobjekte Luftwaffe II MS aegsete eraldusmärkidega.

Vaatame veidi tagasi ajalukku.
Mäletame eelnevast, et SS ühingu Ahnenerbe alluvuses eksisteeris kaks organisatsiooni. THULE ja VRIL.
Thule tegevus oli suunatud enam maistele probleemidele, ajaloole, geograafiale arheoloogilistele uurimustele.
Ühing VRIL, Wolfram Sieversi juhtimisel (link), aga tegeles mittemaise valdkonnaga.
Ühingusse oli lülitatud Saksamaa ja Euroopa juhtivaid meediume. Vril:I peakorteris Wewelsburgi lossis Saksamaal(link)(link) korraldati aastaid tohutu hulk "paraseansse" kus meediumid, (on andmeid naismeediumitest Sigrun, Traute ja Maria Ostiz) toetudes SS kasutada olnud iidsetele materjalidele, võtsid ühendust kunagi kauges minevikus Maa tsiviliseerinud kosmoserassiga.

Küsimuse all on Plejaadides asuv Aldebarani süsteem.
Sealne tsivilisatsioon asustab ümber nende Päikese, SUM:i tiirlevat kahte planeeti Sumi-ER ja Sumi-AN .
Sumi-ER:il elab tsivilisatsiooni juhtiv, Aarialastest kõrgrass.
Sumi-AN:il aga alamad rassid.
Süsteemi pealinn on Derger.
Juhivad seda maailma keisrinnad.

Kontakt läbi meediumite toimus nn. meeltevälise automaatkirjutamise teel.
Moskva arhiivides säilitatakse tuhandeid kummaliste kirjamärkidega kaetud lehekülgi.
Et informatsioon oleks loetav saadi meediumite kontaktide abil ka nn ¹ifrid ehk tabelid ladina tähestiku vastetega.
Kirjalik informatsioon oli samas pikitud kõige erinevamate skeemide ja tehniliste joonistega.
Toimunud meediumiseanssidel oli väidetavalt osalenud Ahnenerbe instituutide teadlased ja tehnikud, kes seansside kestel analüüsisid saadud informatsiooni ja esitasid täiendavaid täpsustavaid küsimusi.

Eksisteerivad väited, et 1943 aastal saatis Adolf Hitler(link)
äsjavalminud lendaparaadiga Haunebu DoStra ekspeditsiooni Kuule, kaugema eesmärgiga rajada sinna tugipunkt.

Ajalugu vaikib üksikasjadest aga, 1990 aastal ilmus ajakirjanduses huvitav seik.

Märtsi lõpus samal aastal, olla maandunud Vaikses Ookeanis, USA sõjalaevastiku iga-aastaseid korralisi manöövreid sooritavate aluste vahetus läheduses, Saksa II MS aegne rakett A9/10(link) kolme astronaudiga pardal.
Tegemist oli olnud kolme Saksa piloodiga, kes oli saadetud kosmosesse 1943 aastal, Adolf Hitleri(link) käsul.
Peale mõne nupukese teisejärgulistes (st. mitte rahvusvahelise kapitali kontrolli all olevais) ajalehtedes(link), rohkem andmeid sellest müstilisest sündmusest pole avaldatud.

Edasi, III Reichi Marsiprojekt.

Andromeeda kujutas endast 139 meetrist sigarikujulist lendaparaati, mis kasutas lennuks analoogilisi jõuallikaid taldrikulaadsete seadmetega(link).
Ajaliselt ei ole teada, millal toimus see võimalik "Marsioperatsioon", aga samas on lähiajaloos üks huvitav fakt.
1988 aastal saatis Nõokogude Venemaa Marsi uurimiseks kosmosesse kosmosesondi Fobos.
Muude ülesannete hulgas pidi kõne all olev sond pildistama ka Marsi kaaslast Phobost.
Kosmoseaparaat jõudis teha Phobosest vaid mõne foto ja vaikis siis igaveseks.
Lennujuhtimiskeskus ei suutnud enam sidet taastada.
Edastatud fotode töötlemisel tehti aga jahmatav avastus.
Marsi kaaslase Phobose pinnal joonistub selgelt sigarilaadse kosmoseaparaadi vari(link).
Arvestades nii kaaslase kui kosmosesondi asendit, pidi tundmatu lendaparaat asuma sondiga samas suunas.
Peale seda ülesvõtet sond vaikis igaveseks.
Kas toimus kokkupõrge või sunniti maa aparaat muul moel vaikima, pole teada.

Muidugi võib see olla kokkusattumus, kuid samal aastal ja samal kuul kihutas Washingtoni Moskvast esinduslik riigitegelaste delegatsioon.
Alustati maailmalaiust pingelõdvendust ja sõlmiti mitmeid kokkuleppeid. Nähtavasti hakkas kiire.

Ka USA kosmoseaparaatide poolt on Marssi hoolega uuritud.
On teada nende marsisondi "Spirit" 2004 aastal tehtud fotod kus selgelt on näha lendav objekt Marsi taevas(link).
Objekt on kuidagi tuttava sigarilaadse kujuga.

Siirdume nüüd veidi varasemasse aega.
Enne kuulsusrikast "Apollo" programmi viidi USA:s 1961-1963 läbi mehitatud raketiprogrammid "Mercurius" ja "Gemini" aastatel 1965-1966.
Ametlikult on registreeritud viimasest programmist "Gemini3" V.Grissomi ja J.Yongiga pardal ja edasi sama seeria aparaadid "Gemini4"-"Gemini12".
"Gemini1" ja "Gemini2" saatused on aga teadmata.
See fakt ei oleks äratanud kunagi tähelepanu, kui poleks olnud järgmist ekstraordinaarset sündmust.

1991 aasta 29 märtsil õngitses USA merevägi Vaiksest ookeanist raadiomajaka abil leitud hulpiva "Gemini1" maandumiskapsli.
Ametlikult jättis NASA selle sündmuse kommenteerimata, ei ühtegi sõna kosmoselaeva piloodi Charles Ginson kunagisest kadumisest ja imepärasest naasmisest nüüd.

Kuhu ta kadus? Kus viibis kõik need aastad?
Eraviisiliselt on NASA kaastöötajad kinnitanud - siin on tegemist millegi seletamatuga!

..."Kaotasime kontakti komandör Ginsoniga 3 tunni ja 58 minuti möödudes stardist"..., see on teada ametkondlikult, - ...Aga kuna kogu missioon oli salastatud, ei võidud laia üldsust sellest siis teavitada. Meie dokumentides figureerib Charles Ginson kui teadmata kadunud isik...."

"Füüsiliselt tunneb ta ennast hästi - teatas korrespondentidele NASA kaastöötaja - ,aga vaimselt on täiesti desorienteeritud, ta nähtavasti ei mõista, et on viibinud Maalt eemal tervelt 26 aastat! Tema jutt on seosetu, vastuseks küsimusele kus ta viibis, kordab ta pidevalt: ...Mitte kunagi enam! - Neetud natsid...Te peate mõistma...Nad on meie vaenlased!"
Edasised küsimused kutsuvad esile täieliku hüsteerika."

Kuidas inimene suutis vastu pidada 26 aastat õhutagavara, kütuse, toidu ja veega mis oli arvestatud maksimaalselt kuueks kuuks?!
"Maaväliste jõudude sekkumiseta poleks see lihtsalt võimalik!"

Niikaua kui komandör Ginson viibis Edwardi õhujõudude baasis Kalifornias, viibis 12 reporterit pidevalt lähiümbruses, arvestades juba tuleva sensatsioonilise materjaliga avaldamiseks nende ajakirjades.
Spetsiaalne psühhoanalüütikutest kogutud grupp üritas Ginsoniga pikalt saavutada kontakti, kuid vaatamata kõigile jõupingutustele, pidid tunnistama oma jõuetust.

Tuleme veel korraks tagasi SS kindrali Hans Kammleri raketiteadlase Werner von Brauni(link) juurde.
1976 aastal ajakirjas "Esotheria" trükiti von Brauni avaldus seoses USA kosmoseraketi "Juno-2" mõistatusliku kõrvalekaldumisega trajektoorist Kuule.

"Eksisteerivad jõud, nii siin maal kui kosmoses, kelle olemasolu me võime vaid oletada.
Nende võimsus on määratu ja eesmärgid meile arusaamatud.
Mul kui sõjaväelasel ei ole õigust esitada mingeid fakte, kuid võib-olla juba lähemas tulevikus saame teada midagi, mis muudab meie kõigi tuleviku."

Werner von Braun on praeguseks manalamees ja temalt ei saa enam midagi küsida, aga sõjaväelased üldse, oskavad saladusi pidada.

On andmeid, et Saksamaal ehitati kolm lendaparaati kosmiliseks kasutamisks.
Haunebu DoStra(link) kuu hõivamiseks, Andromeda, (link) lendaparaat lennuks Marsile, ja VRIL-7 jõudmiseks Aldebaranile.
Nüüd sellest viimasest riistast.

VRIL-7 oli taldrikulaadne lennuaparaat, mis loodi spetsiaalselt kosmoselennuks ja kontaktivõtuks Aldebarani tsivilisatsiooniga. Väidetakse, et aastatel 1942-1945 olid meediumite abil läbiviidud kontaktivõtud praktiliselt igapäevased.
Kuna saksa sõjamasinal ei läinud kõigil rinnetel korraga enam kuigi hästi, vastaseks oli ju kogu ülejäänud maailm, otsustas Adolf Hitler paluda kosmosest sõjalist abi.
Selleks tuli luua aga otsekontakt.
Kuna ületatav vahemaa Maalt Aldebaranini on mitmeid miljardeid kilomeetreid, otsustasid Aldebaranlased või õieti "Summid" rajada selleks kontaktiks nn. ajakoridori.
Selle toimimispõhimõte on aga jäänud segaseks, kuigi mitmeid skitse ja jooniseid ajakoridorist, leiab meediumite märkmetest.

1945 aasta 25 märtsil lahkus Vril-7 väidetavalt Maalt.
Taldrik oli konstrueeritud ja ehitatud SS veel säilinud Arado tehases (tõmbus ju rõngas III Reichi ümber järjest koomale).

Eripäraks oli taldrikul maandumisteliku puudumine.
Stardiks oli ehitatud spetsiaalne ringikujuline betoonist estakaad, mis on säilinud ja mida võime siiani imetleda (link)
Meeskond sai kaasa Hitleri ametliku kirjaliku pöördumise.
Hitler palus III Reichile, tema pühas võitluses aaria rassi vaenlastega, mastaapset sõjalist abi.

Erinevate asjast huvitatute poolt on püütud arvutada Vril-7 tagasipöördumise aega, siis juba koos Aldebarani abilaevastikuga.
(Laevastiku kosmoselaevadest meediumite poolt tehtud skitse on leitud Moskvas säilitatud Ahnenerbe arhiivist).
Arvestades, et üks Sumi aasta vastab 80-le maisele aastale, oodatakse 4000 Aldebarani hiidkosmoselaeva saabumist 2005 - 2008.

Tahes-tahtmata meenub Nürnbergi protsess ja Hermann Göringi(link) viimased sõnad sellel: "...Meil jäi vajaka veidi aega ja Maailma rahvasteni oleks jõudnud sensatsioon, mis oleks muutnud inimkonda...Kuid kord tuleb aeg... kui meie kujud seisavad ka kõige väiksema küla keskväljakul..."

Lugupeetud foorumlased!
Mul oli rõõm Teile esitada kõige erinevamaid hüpoteese III Reichi:st ja tema väidetavalt jätkuvast saladuslikust eksistentsist.

Ükskõik kus see eksistents aga ka ei jätkuks, maakeral Antarktikas, Kuul või Marsi baasides, kaugel Aldebaranil, on tänaseks juba möödunud paar inimpõlve ajast, mil lehvis lummav haakristilipp.

Kaks-kolm inimpõlve on möödunud ka III Reichi müütilistes baasides.
Võib uskuda, et see praegune baaside elanikkond ei püüdle enam mingil moel meie väikese Maa valitsejateks nagu nende vanaisad ajaloos.

Tänaseks on see uus põlvkond teinud tutvust ilmaruumi lõputute mustavate kaugustega ja saanud kindlasti teada millestki hoopiski suuremast ja võrreldamatult tähtsamast.

Lugupidamisega,
Zed.
(Jätkub III Reichi tagamaid avava mõtiskluse vormis epiloogiga)

Ülaltoodud kirjutis on kogutud, süstematiseeritud ja toimetatud erinevate internetiallikate ja materjalide põhjal. Kirjutise reprodutseerimine, kopeerimine ja levitamine on lubatud Para-web foorumi juhtorgani nõusolekul.

Kasutatud allikad:

http://www.fourmilab.ch
http://www.m-nomura.com
http://www.haigerloch.de
web.gc.cuny.edu
http://www.th.physik.uni-frankfurt.de
http://www.panzerplatte.de
http://www.mental-ray.de
http://www.luft46.com
nacismus.mysteria.cz
ufolog.nm.ru
http://www.randomhouse.co.uk
ostpanzer.com
usuarios.lycos.es
flyers.nm.ru
thebiggestsecretpict.online.fr
http://www.rusring.net
http://www.bbc.co.uk
images.izvestia.ru
www2.dsu.nodak.edu
nacismus.mysteria.cz
http://www.nationmaster.com
http://www.stefanopasini.it
http://www.americanantigravity.com
http://www.turbo.at
ablecd.wz.cz
http://www.stanford.edu
http://www.south-pole.com
uboat.net
http://www.u-boot-archiv.de
http://www.lonlygunmen.de
http://www.germanufochatter.com
marsrovers.jpl.nasa.gov
http://www.hofberichterstatter.com
usuarios.lycos.es
http://www.daviddarling.info
http://www.law.umkc.edu
http://www.thirdreichruins.com
http://www.uss-karthago.de
http://www.igorwitkowski.com
http://www.bibliotecapleyades.net
http://www.explorate.de
http://www.bunkertours.co.uk
http://www.russianbooks.org
http://www.channel4.com
http://www.arctogaia.com
http://www.x-libri.ru
http://www.thule-seminar.org
http://www.crystalinks.com
http://www.greylodge.org
http://www.24flotilla.com
lexikon.idgr.de
http://www.fast-geheim.de
http://www.greendevils.pl
http://www.hohle-erde.de
http://www.thule-italia.com
http://www.kheichhorn.de
tatooine.fortunecity.com
http://www.eliforpresident.com
http://www.axishistory.com
http://www.luftarchiv.de
http://www.lostbattalions.com
http://www.berzinarchives.com
http://www.libreopinion.com
http://www.meta-religion.com
unglaublichkeiten.com
http://www.militaar.net
eesti.ekspress


Muudetud: 10-1-06 kell 19:15:40 zed

Muudetud: 28-11-06 kell 13:38:01 zed

[Muudetud: 21-2-2009 InDemand]

Uhke lugemine, zed! Tänud!
Vaid üks tilluke faktitäpsustus kõige viimase osa juurde (mis omab ehk tähtsust vaid selle materjali veelkordsel avaldamisel kusagil). See ameeriklaste marsikulgur Sprirti tehtud foto lendobjektist Marsi taevas, millele viitad (link), pärineb aastast 2004, temast oli jutu nt NASA 11.03.2004 pressiteates (link). Piklik kuju ilmselt tingitud suurest liiikumiskiirusest (säriaja jooksul oluliselt edasi liikunud). Arutleti tollal selle üle, kas see võiks olla üks Marsi ümber tiirutavatest inimeste kosmoseaparaatidest (nt Viking 1 või 2), meteoor Marsi atmosfääris või veel miskit muud, ei mäleta täpselt, milleni need arutelud jõudsid. Lisan veel mõned asjakohased viite: link, link

Muudetud: 16-9-05 kell 08:47:26 Hallucigenia

Oma lugudes III Reich jne., üritasin tuua lühidalt, teatud "para" varjundiga erinevaid fakte ja hüpoteese 50-60 aastat tagasi Saksamaal ja sellega seonduvalt maailmas juhtunust.
Kuna osa materjali oli pärit Venemaa, Poola ja Tsehhi netist siis nimede õigekirjutus ei pruukinud alati olla korrektne. Selles osas vabandan.

Edasi üritaksin lahata kõike toodut veidi laiemalt.
Nimelt maailmaajalooliste tegurite ja erinevate globaalsete mõjurite kontekstis.

Internet on täis infot III Reichi kohta mis rõhutavad igati toimunu müstilisi ja paranormaalseid aspekte.
Alates Theodor Hageni Jordaaniast leitud papüüruserullidest, kuni SS kindral Hans Kammleri meeskonna poolt loodud hüpoteetiliste "Flugscheibede", lendavate taldrikuteni.

Skeptikud väidavad, et kogu saksa UFO informatsioon on fabritseeritud prantsuse ufoloogi Duranti poolt 1947 aastal, eesmärgiga näha kuhu need "faktid" ja "tõendid" välja jõuavad ja kes neid kasutab, mis eesmärgil.

Skeptikuna selle teooria vettpidavuse kohta küsiks järgmist:
"Mis ressursid olid Durandil ja meeskonnal kasutada 47 aastal, sõjast laastatud Euroopas, et fabritseerida fotosid, ehitada mõõtkavas mulaa¹he taldrikutest, neid fotografeerida, kasutada erinevat tehnikat, autosid, lennukeid?
Kuidas loodi fototõendid mida ka praeguse arvutustehnilise analüüsiga ei suudeta võltsinguiks tunnistada ?"

- OK! Kui oli võimalus 1947 kasutada veel säilinud SS blankette, pitsateid, kirjutusmasinaid paberdokumentide fabritseerimiseks, siis kuidas need osutusid koos 1945 aastal vene sõdurite poolt Venemaale viidud Ahnenerbe arhiivimaterjalidega, Moskvas suletud arhiivides olevaiks?
Esmaavaldamise aastaga 1990?...

Hr. Durandil pidid toeks olema määratud finantsid, suhted, sidemed, kes suutsid mõjutada nii vene, briti kui usa ametkondi ja eritalitlusi.

Kummaline. Väga kummaline.

Muidugi on üks võimalus.

Võimalus millest mõeldes ja mille erinevaid võimalikke põhjuseid ja tegureid analüüsides, jõuab järeldusteni, mis joonistavad vägagi ebameeldiva ja hirmutava pildi maailmast kus me elame.
(Jätkub)

Muudetud: 28-11-06 kell 13:40:20 zed

Uurime nüüd siis seda "võimalust".

Maailm on saanud tänaseks uue ja huvitava näo.
Paljuski on süüdi selle vastse välimuse tekkimises infotehnoloogia.
Täpsemalt internet.
Süsteem mis paarkümmend aastat tagasi loodi militaarotstarbelisena USA:s on tänaseks tunginud praktiliselt kõikidesse meie elu nüanssidesse.
Alates paari klahvivajutuse kaugusel olevast tuhandest hernesupiretseptist kuni kooliõpilaste hinnetelehtedeni ja riiklike e-valimisteni.
Läbi selle elektronide suunatud liikumise on ühiskond muutunud avatuks ja läbipaistvaks.
Igaüks meist võib läbi otsingumootorite avastada ja leida suvalist infot.
Muidugi on teine asi mis selle informatsiooniga peale hakata. Peab olema eelnevalt küllaltki hea teadmistepagas ja omama ka piisavalt kainet meelt, et selles infotulvas osata eraldada terad sõkaldest.
Pahna, vähemalt esimesel silmapilgul, on palju.
Samal ajal leiab selles infotulvas väga huvitavaid detaile.
Detaile mille eksistents on netilehtedel teinekord määratav vaid mõne tunniga.
On hetke ja siis kaovad. Kes on see tubli hoolitsev "koristaja" võib ainult oletada.
Aga see on eraldi jutt.
Tuleme tagasi III Reichi juurde.
Internet on pungil informatsioonist III Reichi müstilisest tagamaast. Iidsed papüüruserullid, Ahnenerbe, Thule, Vril. Tohutult dokumente, fotosid, erinevate asjatundjate arvamusi. On muidugi kahtlase taustaga isikuid nagu hr. Adamski oma Haunebufotodega mis tänaseks on tänu arvutianalüüsile kuulutatud võltsinguteks, siis saksa proua Kawi Schneider, kelle üllitised III Reichi saladustest on kantud ilmsest revan¹hismi-ideest ja kadunud saksa "suuruse" taganutmisest.
Sarnaseid tüüpe kohtab muidugi palju, kelle ettevõtmiste taga terendub tuntav skisofreeniavarjund, aga pole midagi teha, kõik oleme inimesed ja mured-haigused ei käi teatavasti mööda kivisid-kände.
Kas III Reichi juured olid Atlantises, kus siis aarialased, ehk germaanlaste kauged esivanemad koos sumi:dega lõid välja oma maailmavalitsusliku vandenõuga mässu alustanud juudid ja millest algas nende ajalooline vastasseis?
Kas Hitleril oli kasutuses tundmatuid energiaalllikaid?
Kas ta oli läbi oma meediumite ühenduses kauge Aldebaraniga ja kas on sealt teele saadetud tähelaevastik?

Kõik need ja veel tuhanded küsimused on jäetud lahtiseks.
Keegi ei ole esinenud maailma-meedias avaldusega, kus üheselt toodaks välja kogu selle materjali paikapidamatus ja näidataks, et kogu värk on hr. Duranti ja tema "osavate käte ringi" poolt loodud.

Tekib küsimus miks?
Jätame hetkeks kõrvale võimaluse, et kogu see III Reichi mütoloogia on tõene ja Aldebarani "tähelaevastik" on teel.

Tähendab, juba jutu all olnud hr. Durant tegutses siis kellegi ülesandel ja tellimisel.
Sel tellijal pidi olema piisavalt vahendeid, raha, mõjujõudu.

Kaastööd pidid tegema kõik II Maailmasõja võitnud riigid.
USA, Inglismaa ja Nõukogude Liiduga eesotsas.
Pidi olema ligipääs nende riikide salajastele eriarhiividele, et täiendada säilitatavaid SS dokumente fabritseeringutega.
Kes on see mõjukas tellija? Miks?

Vaatleme nüüd siis teisest vaatenurgast III Reichi.
Oletame, et SS tegeles oma aparaadis vaid sellega, mis on inimese igapäeva-mõistusele arusaadav ja lihtsalt seletatav.

Oletame, et Ahnenerbe oli tegelikult germanistlik etnograafiline ajalooring.
Tegeldi väljakaevamistega, uuriti muistsete germaanlaste elu-olu, kombeid, toitumisharjumusi.
Oletame, et SS juht Himmler oli poolharitlasest veidrik, kes rõõmustas nagu laps, vaatamata Hitleri tögamisele, iga leitud kivikirve ja lõkkeaseme üle.
Oletame, et ühingud "Thule" ja "Vril" koondasid etnograafiahuvilisi, püüti tõlkida vanu rahvapärimuslikke tekste, uuriti kinda ja vöömustreid, korraldati näitusi rahvale.

Hästi, oletame, et see oli nende mustas vormis SS veidrike hingeline kutsumus ja kuna siiani on enamus faktidest peidus, rahuldume sellega.

Uurime nüüd seda mis on kõigile näha.
Vaatleme III Reichi kui terviklikku organismi, kui nähtust.
Nüüd läheb asi huvitavaks.

Kestis see riik, selle juhi, ideoloogia ja valitsusaparaadiga mingid tühised 12 aastat.
Nende loetud aastatega loodi tohutu masinavärk.
Meeletu tööstus ja majandusaparaat.
Selle riigi tööstustoodangu kasvule vastavaid näitajaid ei ole hilisema ajaloo vältel suutnud ükski riik ületada ei arengu kiiruses ega mahu kasvus.
Ehitati tohutu infrastruktuur, maailma parimad autoteed, raudteed.
Tööstuses oli uute töövõtete, patentide, leiutiste tulv tohutu. Meeletu oli sõjatööstuse areng.
Uued relvasüsteemid, raketitehnika, tuumatehnoloogia, kosmosetehnika.
Patenteeriti leiutisi alates kalashnikovi automaadi eellasest kuni neutronpommini.
Loodi pooljuhid, televisioon, videomagnetofon, esimesed binaararvutid raketitrajektooride arvutamiseks.
Meeletu hüppe tegi lennundustehnika.
Mis oli selle plahvatusliku arengu põhjuseks?
Vastame.
Selle põhjuseks oli inimene.
Inimene, kes ühtäkki oli suuteline millekski selliseks, mida maailm ei olnud varem kogenud.
(Jätkub)



Muudetud: 28-11-06 kell 13:45:06 zed

[Muudetud: 21-2-2009 InDemand]

Lihtne saksa tööline, talupoeg, sõdur relvaga käes, oli ühtäkki suuteline vastu astuma kogu maailmale. Kuidas?
Võime muidugi kuulata praeguse, seda epohhi kirjeldava, Rockfelleri fondi poolt finantseeritud ajalookäsitluse kirjeldust. Kui juht sulle pidevalt tambib pähe, et oled kõige targem, ilusam ja tugevam, siis sa varsti hakkadki nii arvama. Ja mis veel hullem, muutudki selliseks.

Näiteks võtame meie kalli Eestimaa, ja meie lugupeetud valitsuse.
Kui peaks näiteks keegi meie lugupeetud poliitikutest, mõni kogukas prillitatud härra või mõni muu, väikse tähtsusetu kõneveaga tubli poliitik, alustama analoogilise töötlusega: "Kallis eestlane, sa oled nii ilus, tubli ja tark, maailma parim, suisa jumalast loodud valitseja, mis sest, et Teil proua ILSE on kehakaal 140 kg ja sul JAAN, nina salaviinast sinine!"...
Mis oleks selle tulemus?
Kindlasti ütlete, et selline jama meile ei mõju, kuna meie eestlased oleme realistlik ja praktiline rahvas...
Aga sakslased 70 aastat tagasi?

Paljud nendest inimestest elavad veel praegu.
Küsimus ei ole mingitest ajaloohämaruses eksisteerinud pitekantroopustest, kelle arengutasemest ja mõtlemise olemasolust ei ole meil kindlat ülevaadet.
Niisiis peab arvama, et see seletus on võlts ja vulgaarne.
Sakslased on haritud rahvas, eelmise sajandi alguses tegutses neil 250 kõrgkooli.
Oli ja on oma vana ja traditsioonidega haritlaskond.
Peab arvama, et küsimus oli milleski muus, miks see rahvas joondus selle juhi ja ideoloogia taha.
Eelmise sajandi Saksamaa oli kahekümnendatel aastatel praktiliselt laostatud. Weimari Vabariigi kaos, majanduskriisid, miljonid töötud.
Saksa rahvas oli rahvusvahelise panganduse surmahaardes.
Praktiliselt oli hävitatud rahvuslik valuutasüsteem, inflatsioon ulatus tuhandetesse protsentidesse päevas.
Suured rahvusvahelised maailmaulatusega juudi kapitaliga toimivad pangad imesid riiki ja rahvast kuivaks.
Inimeste võlad olid astronoomilised. Pankurid ja nende rahvuskaaslastest juristid haarasid enda kätte tööliste ja talupoegade vara, maa, elamud.
Spekulatsioon kinnisvaraga võttis ennenägematu ulatuse.
Tänapäeval on selgunud, et kogu see majanduslik katastroof oli tehislik, esile kutsutud ainsa eesmärgiga varastada sõja kaotanud Saksa rahvas paljaks.
Samas ei tundnud see rahvusvaheline finantsmaffia ennast selles olukorras kindlalt.
Tsaarivenemaa ja selle sõltumatu majanduse ning viimasena maailmas kullapõhjal oleva rahanduse hävitamisega, pingutati üle.
Võimule tuli Venemaal vana rebane Stalin, kes vilistas eelmise seltskonna so. Lenini ja tema kuritegeliku jõugu antud lubadustele maailma finantsoligarhia ees.
Spontaanset, rahamaailma poolt juhtimatut revolutsiooni Euroopa südames ei tohtinud toimuda.
Nii leitigi Hitler ja tema kommando ja aidati oma rahadega võimule.
Aga oh õnnetust.
See uus jõud ei olnud nõus kaasa minema maailmavalitsusliku finantsoligarhia plaanidega.
Sel jõul oli oma plaan.
(Jätkub)


Muudetud: 28-11-06 kell 13:46:58 zed

Kõigepealt korrastati uue võimu poolt rahandus.
Likvideeriti rahvusvahelise sionistliku finantsoligarhia mõjuvõim.
Riiklikult keelati pankadel anda eraisikutele laenu intressi vastu.
Tähendab, keelati siiani seadustatud liigkasuvõtt.
Tuleb nagu tuttav ette.
Üks mees kauges ajaloos viskas samuti rahavahetajad-liigkasuvõtjad mingist templist välja.
Koheselt keelati igasugune spekulatsioon eraomandi ning kinnisvaraga.
Võlgade katteks pankadele läinud vara, elamud, talud, põllumaa, tagastati algsetele omanikele.
Lõpetati siini toimunud sümbioos, kus advokaadid-juristid koostöös pankadega röövisid lihtrahvast.
Edasi muudeti haridus.
Lõpetati õppetöö siiani maailmalaiuselt kasutusel olnud õppeprogrammide, meetodite ja kavade järgi.
Üheks suurimaks saavutuseks peab lugema uue õppemetoodika sisseviimist selleaegse korra poolt.
Lõpetati nö. õpilasi nivelleeriv õppetöö.
Kõige aluseks sai indiviidi areng, tema varjatud annete avastamine.
Kogu tööd kureeris poliitiline riigivõim koos oma haridusametkonnaga.
Et sellisel haridus- kasvatuspoliitikal oli edu, siis seda tunnistavad faktid tõin ma esile kui käsitlesime eelnevates kirjatükkides III Reichi noorsoopoliitikat ja Hitlerjugendit.

Rahva jõukus kasvas suisa hüppeliselt, uued elumajad, teed, spordihooned, kontserdisaalid, alustati legendaarse "rahva-auto" volkswageni "põrnika" tootmist.

Rahvast toetav rahandus, haridus, tervishoid, sotsiaalhoolekanne - kõik see uue korra poolt kehtestatu suutis inimestesse süstida sellise ideelise ja vaimse jõupuhangu mis on siiani arusaamatu, kuid fakt.
Ei millegi muuga, kui muidugi müstika ja "Flugscheibed" välja arvata, seda ei seleta.
Et mõista selleaegsel Saksamaal toimunut veidi sügavamalt, tuleksime veel kord tagasi raha juurde tänapäevaga paralleele tõmmates.

Avame veidi raha kui rahvusvahelise instrumendi tagamaid.

Need tagamaad näitavad, miks III Reich sellise otsustavusega asus võitlusse rahvusvahelise sionistliku kapitaliga.

Raha tuleb vaadelda kui tegelikku vahendit inimeste maailmalaiuseks orjastamiseks maailmavalitsejate poolt.
Samas tuleks laiemalt käsitleda erinevaid mõisteid nagu hind, inflatsioon, laen, protsent.
Paraku ei ole aga see foorum koht ,kus kõike seda materjali võiks ja peaks arutama.
Jääme siis lihtsalt raha juurde.
Praegused käibel olevad rahatähed olgu nende nimi dollar, nael või kroon on lihtsad abstraktsed paberitükid.
Kokkuleppelise hinnaga illusoorne kaup, mida saab vahetada teiste, reaalset väärtust ja üldtuntud vajadust omavate kaupade vastu.
Viimane riik maailmas kelle raha oli reaalse (vähemalt mingil määral), mitte illusoorse väärtusega, oli kadunud Tsaari Venemaa.
Selle riigi rahasüsteemi ausus ja läbipaistvus saigi tema huku põhjuseks.
Rahvusvaheline finantsoligarhia ei võinud lubada ühe maailma rikkaima riigi eksistentsi, kus puudus võimalus vabalt emiteerida katteta paberraha ja seeläbi orjastada tema elanikkonda.
Eesmärk pühendab abinõu, leiti Lenin oma kurjategijate jõuguga, organiseeriti revolutsioon ja probleem kadus.

Maailma valitsev finantsoligarhia on läbi paberraha ja selle suvalise emiteerimise heitnud igavesse orjusesse kogu maakera praeguse elanikkonna.
Erinevate valuutade vahetuskurssidega mängitakse suvaliselt, rahamassi suurendatakse, emiteeritakse lisaks vastavalt oligarhide plaanidele ja salalepingutele.

Näiteks kaheksakümnendatel aastatel kogunesid Lõuna Soomes ühte erasauna nõupidamisele kuue perekonna esindajad.
Nende hulka kuulusid inimesed, kes omasid riigi suurimaid finantse, metsa- ja paberitööstust, metallurgiat, kaubandust.
Kõik nad olid Soome-Rootsi päritoluga ja seotud Skandinaavia suurima sionistliku finantsimpeeriumi Wallenbergidega.
Võeti vastu otsus devalveerida rahvuslik valuuta kakskümmend protsenti.
Ja devalveeriti.
Iga soomlane kaotas järgmisel päeval igast oma rahakotis olevast kümnest margast kaks.
Tähendab rahvast rööviti.
Seaduslikult.
Mingi seltskond vanaätte otsustas, et vähendame inimeste varandust kakskümmend protsenti.
Ja mitte ainult varandust. Kakskümmend protsenti hinnati odavamaks ka nende inimeste töö –kogu rahva töö!

Tähendab, praegu maailmas kehtiv raha ja finantssüsteem on kuritegelik.
Kõik inimesed maailmas, ka Teie lugupeetud foorumilugejad, olete sunnimaised pärisorjad.
Ja seda kõige otsesemas mõttes.
Te maksate protsente oma pangalaenudelt, krediitkaartidelt, EGO kaardilt.
Kuni kaheksanda kirikukoguni ei lubanud ka katoliiklik kirik võtta laenult protsente, hiljem pressis jõudu ja mõju kogunud finantsoligarhia selle läbi.
(Ah-jaa, muide, padu-usklikes islamimaades on eraisikule antavalt pangalaenult praegugi keelatud võtta protsenti, Koraan ei luba.).
Lisaväärtus luuakse tööga. Numbrid ei saa luua ise numbreid. Raha ei lisandu ise-enesest, kui ei tehta tööd.
Protsendi, intressi sissenõudmine on tegelikult kuritegelik akt.

Noor perekond kes on võtnud olude sunnil neljakümneks aastaks näiteks sada tuhat krooni laenu, maksab pangale tagasi 100.000 ja lisaks veel 100.000 intresse.
See on avalik röövimine.

Kunagi ajaloos väljamõeldud raha kui universaalne kaup, on kaotanud oma algse mõtte ja sisu.
Raha ei sisalda vaatamata riikide sisutühjadele deklaratsioonidele mitte mingit väärtust.
Kordan veel kord, viimane ausalt kulda rahana emiteerinud riik hävitati rahvusvahelise sionistliku finantsoligarhia poolt 1917.

Paberraha emiteerimine on rahvusvahelisele sionistlikule finantsoligarhiale ülikasulik, kuna see võimaldab tal oma suva järgi väärtusetute paberitükkide eest välja petta ehk ära riisuda, selle emiteeritava raha abil, ühiskonnalt rikkust.
Raha emiteerija omab, kuivõrd ta on potentsiaalne suli ja võõra rikkuse riisuja, erilist kalduvust emiteerida neid paberitükke võimalikult rohkem.
Siit see nn. inflatsiooninähe.
Laiemalt ei hakka inflatsiooni käsitlema, sest praegu valitsevad pseudodefinitsioonid on haledad ja mõeldud inimeste hämamiseks.
Deformeerunud hinnamõiste ja kujundus, väärtusetu raha emiteerimine, kunstlikult tekitatud inflatsioon, rahvusvaheline röövpangandus - need on rahvusvahelise finantsoligarhia poolt kasutatavad esmased tööriistad inimkonna orjastamiseks.
Lisaks võlakirjad, aktsiad, börsispekulatsioonid.

Iga reaalse emiteeritud (sisutühja kuid siiski esemelise) dollari kohta, tuleb hetkel nelikümmend virtuaalset pangaarve numbridollarit.
Nende teenimiseks pole tehtud mingit lisaväärtust loovat tööd.
See nelikümmend dollarit on tühi mull, börsispekulatsioonide numbriline tulem.
See kogunenud mull on kõige harilikum vahend tohutute vahendite kogumiseks sionistliku finantsoligarhia kätte.
Kuhjatakse seda mulli ühe eesmärgiga.
Ühel hetkel pannakse see lõhkema ja kutsutakse esile läbi börsikrahhide ülemaailmne majanduskriis.
Miljonid inimesed kes on koormatud võlgadega ja kaotavad läbi kokkukukkunud majanduse töö, jäävad ilma kõigest.
Kõigist säästudest, varandusest, omandist.
Kuhu see jääb? Energia on ju maailmaruumis jääv.
Ei kao ka rikkus kuhugi.
Maailmamajanduskriisid on kõik kutsutud esile kunstlikult.
Eesmärk on üks - röövida paljaks terved riigid koos elanikkonnaga.
Kogu vara koondub need kriisid esile kutsunud oligarhide kasutusse.
Ja tundub, et nende võimujanu ja ahnus on piiritu.

Maailmapanga andmetel antakse päevas kolmanda maailma arenguriikidele laenu ca 100 miljonit dollarit. Intressidena vanadelt ja uutelt laenudelt laekub aga 200 miljonit dollarit päevas! Suurepärane tootlikus!

Näiteks need sama kuus Soome-Rootsi perekonda, kes devalveerisid Soome marga, teenisid sellest aktist igaüks ainult ühe aasta jooksul hinnanguliselt 1,6 miljardit marka.
See raha liikus lihtinimeste taskust nende kaukasse.
See süsteem on väga hirmutav.

Lihtne inimene on kuritegelike pankade, rahvusvaheliste finantsstruktuuride ja läbi nende ka oma riigi sunnimeetodite vägivalla all.
Katsuge näiteks jätta maksmata õppelaenu intress.
Koheselt ässitatakse Teie kallale kohus, kohtutäiturid, politsei, vangla.
Kõiki neid riiklike instantse peetakse aga ülal Teie enda poolt makstava maksuraha eest .
See on Teie raha eest!
See tähendab, mingid neetud sionistid, kes on läbi rahvusvaheliste finantsstruktuuride meie pankade omanikud, annavad korralduse meie Eesti riigile Teid, elu alustavat inimest, represseerida.
Ja kelle hüvanguks Te seda raha kulutate, õpite?
Selle sama riigi hüvanguks, Teie kui kodanik, kui tulevane maksumaksja!
Eesmärgiks on võimalikult varajases nooruses Teid mässida võlakoormasse ja hoida kui vähegi võimalik, selles terve elu.
See on rahvusvahelise finantsoligarhia eesmärk, kõikide pankade eesmärk.
Muuta Teid oma sunnimaiseks pärisorjaks.
Orjaks, kes nurisemata oma tegu teeb ja kui kästakse, tuleb aida juurde peksule.
See on see süsteem, mis joonistub oma lõpmatus alatuses, süsteem, mis on loodud nende järeltulijate poolt, kelle lauad paisati kunagi ümber ühes Juudamaa templis.

Kolmanda Reichi fenomen lummab meid siiani.
Tema eksistentsi erakordsus on andnud põhjusi kõige erinevamateks hüpoteesideks.
Tõin Teieni kaks enamlevinut.
Esimene, on seotud III Reichi hämara müstilise taustaga ja võimalusega, et see eksistents jätkub siiani.

On muidugi võimalus, et see huvitav müstiline maailm on spetsiaalselt loodud maailma oma rahalise ikke all hoidvate jõudude poolt.
Seda ekstra selleks, et tegeleksime selle müstikaga ja ei aimaks mis tegelikult Saksa rahvaga toimus.
Kuidas nad suutsid ennast sellest pimeduseikkest vabastada ja said osaks tohutu energiavoo mis lubas helget tulevikku.
Seda äratundmist kardetakse valitsevate jõudude poolt hullupööra ja ollakse valmis mistahes jõupingutusteks, et seda varjata.

Need samad jõud, millest vabanenuna toimus III Reichis selline rahva hingeline, seletamatu energiaboost, hoiavad ju ka meid oma võrgus.
Kammitsevad, ruineerivad, hoolitsevad selle eest, et me ei vabaneks kunagi meile üliomaseks saanud depressioonist, murest, hirmust.

Meie tulevik on pimedas teadmatuses.
Me ei kujuta ette, mis plaanid on meiega maailma rahavägevatel, mis ootab meid ees.

Muudetud: 28-11-06 kell 13:49:01 zed