Tartu legendid

Emajõe Veneetsia. Emajõe Ateena. Kenad nimed millega Taaralinna on uuemal ajal hellitavalt nimetatud on enamasti siin käinud külaliste fantaasiast tulnud võrdlused. Linn on ajaloo jooksul pannud imestama oma iluga paljusid rännumehi. Kahjuks on linnal olnud keeruline ajalugu, kus sõjad ja rüüsteretked korduvalt hävitustööd teinud. Vanu aegu meenutavad inimesed armastavad sageli mõõdunut heldimusega meenutada ja vahel olnust, kuid sagedamini olematust alguse saanud müüte sepistada.
Tartus asuvate Aruküla koobaste kohta räägib legend, et koopad olevat ulatunud Toomemäeni ja Kärkna kloostrini. Legendi järgi olevat Liivi sõja ajal üks Tartu piiskop põgenenud lossi piiranud vaenlaste eest juba ammusel ajal paganate poolt rajatud maa-aluse käigu kaudu. Analüüsides meie rahvapärimustes sisalduvat infot, mõnda juppi kirjapandud kroonikatest ja vaadeldes tänaseni osaliselt näha olevaid Helme koopaid võib pigem arvata, et Tartu Toomemäelt alguse saanud koobastevõrk võis siiski olemas olla. Peame kahjuks vaid tõdema, et pika ajaloo vältel ehitustegevusega kaasas käinud progress on hävitanud tõendid selle saladusliku rajatise kohta. Tänase kenaks pargiks kujundatud Toomemäe tähetorni poolses otsas on maa sees palju taasavastamist ootavaid piiskopillinnuse kivikeldreid. Kas neist mõnest saab alguse legendis nimetatud tunnel selgub ehk tulevikus. Selline koobaste ja põgenemise lugu oleks üks neist legendidest.

Sooviksin avada foorumis uue teema just Tartut saatvate legendide kohta, kui foorumi haldajatel ja külalistel midagi selle vastu ei ole.
Kena arutelu!

Pirogovi platsi all on sõjas hävinud majade keldreid alles ja aastaid tagasi üks neist varises sisse. Auku kiiganud inimesed mainisid, et olid käike näinud.

(06-09-2014 01:40 )paadikapten Kirjutas:  Pirogovi platsi all on sõjas hävinud majade keldreid alles ja aastaid tagasi üks neist varises sisse. Auku kiiganud inimesed mainisid, et olid käike näinud.

Lahe! Kas oskad vihjata, kust võiks leida mingeid sündmuse kirjeldusi....jne.
Pirogovi plats oli enne viimast sõda kaetud kivihoonetega. Võimalik, et nende hoonete keldrite võlvid on laotud piiskopilinnusest, toomkiriku või maarja kiriku müüridest võetud tellistest nagu enamik täna Tartu kesklinnas näha olevate hoonete keldritest. Ka püssirohukeldri kõrge võlvlagi on päris kindlasti laotud just neist secondhand tellistest. Küllap nägid inimesed Pirogovi platsil ühte sellist Katariina2 ajal ehitatud keldrit. 18 sajandi linna moderniseerimise käigus songiti maapind korralikult läbi ja tänaseid hooneid vaadates pole täit selgust kui vana on selle hoone all olev vundament koos keldriga. Viimane suurem uuendamine toimus peale teise maailmasõja hävingut, kus paljud hooned said renoveerimise käigus juurde lisakorruseid vastavalt selle säilivusastmele peale pommitamist. Mõnele hoonele rajati lisakorrus säilinud ajaloolistele müüridele peale kolmandat korrust, kuid on ka näiteid, kus tuli alustada taastamistöödega esimesest korrusest. Täna on Tartu kesklinnas hoonete fassaadidel kenasti näha, kus see piir oli. Ühise joonena ilmestab siiski tollaseid taastamistöid see, et vundament ja selle all olevad keldrid leidsid taaskasutust osaliselt uue või täiesti uue müüritise kandjana.

Huvitav fakt on Rootsi riigiarhiivis on säilinud plaanid 17 sajandi Tartu raekoja platsi hoonestuse kohta, mis vihjab juba tollal eksisteerinud kivihoonete ansamblile. Päris kindlasti võib arvata, et neil hoonetel olid all keldrid. Küllap olid need keldrid ka võlvitud lagedega. Kui nüüd ajastut vaadata, mil plaanid koostati, siis tollaste plaanide koostamise ajale eelnenud ajastul ei olnud Tartu linnal just kõige kergem periood. Sõjad ja poliitiline peataolek oli majanduse hävitanud. Tolle ajastu kivihoonete keldrite kivid ei saanud olla pärit eelpoolnimetatud suurte hoonete seinamüüritisest, kuna need hooned kaunistasid täies elujõus veel linna. Siit tuleb minu arglik arvamus, et mitte kõik Tartu kesklinna täna nähtavate hoonete keldrid ei tarvitse olla laotud nn secondhand tellistest. On tõenäoline, et leidub täna igapäevases kasutuses olevaid ja ka taasavastamist ootavaid ruume, kus need samad tellised, millest oli kunagi laotud piiskopiloss said oma esimese ja tänaseni oleva asupaiga elamu-ärihoone keldrimüüris. Pirogovi plats oli muinasajal linnuse eeslinn. Piiskopilossi, maarja kiriku, jaani kiriku, toomkiriku ehituse ajal tundub lausa loogilise jätkuna, et sinna ehitati samadest telliskividest olmehooned koos keldritega. Liiatigi veel arvestades, et see oli emajõe poolt tulles esimene aastaringselt kuiv põndak.
Võimalik, et sealsete võlvitud keldrite ajalugu ulatubki juba peaaegu 800 aasta taha, kuid siduda neid viikingiaegsete maaaluste käikudega on keeruline. Aga eks arutleme

Veel üks tähelepanek. Enne selle postituse tegemist kammisin oma vidinatega natuke Toomemäe vana linnuse ümbrust. Maapind on alates kolme meetri sügavusest tiine tühimikest. Neid tühimikke leidub tervel teekonnal kuni ohvrikivini liikudes.

Tolle keldri varingust kirjutas Postimees oma paberlehes. Netist ei suuda ma seda leida.

Mingid koopa moodi võlvid paistsid kunagi 70-ndatel ka Lille mäe Riia mnt. poolselt küljelt

Lillemägi peidab tõesti endas vanade hoonete säilikuid keldrite näol. Need hooned rajati sinna 18 saj. lõpul või 19 saj algul. Varasema tsivilisatsiooni kohta paraku andmed puuduvad.
Eksisteerib üks uuema aja legend Lillemäe kohta. Nimel kaheksakümnendate keskel, kui tuntud kesklinna kelgumäele kopp maasse lõõdi, et uut hoonet kommunistlikule parteile ehitada, paljastas maapõu ennesõjaaegsed keldrid. Riiulitel oli nii moosi, mahla, kui ka veini. Asjaosalised mäletavad, et nii vein, kui moos olid ülimalt tarvitamiskõlblikud produktid
Tollalsele ehituskultuurile oli venimine omane ja nii juhtuski, et riigikord muutus enne, kui parteilaste pesa valmis sai. Uus vabariik ei osanud samuti selle pooliku objektiga umbes 15 aastat midagi ette võtta, kuniks tekkis plaan parteihoone vundamendile rajada maja, mida täna tunneme kohtumajana.

Minu vanaema r22kis, et teise maailmas2ja ajal olla Tartus kuskil kesklinnas koht. Kus inimesed sealt 2leminnes luugist sisse kukkusid hakklihamasinasse. P2rast m22di tehtud vorsti n2ljas inimestele.

Olen ka ise seda inimvorsti legendi kuulnud, see oli küllalt levinud kuue- ja seitsmekümnendatel.Tehas olla paiknenud kuskil vana kaubamaja/turu kvartalis.

(06-09-2014 01:40 )paadikapten Kirjutas:  Pirogovi platsi all on sõjas hävinud majade keldreid alles ja aastaid tagasi üks neist varises sisse. Auku kiiganud inimesed mainisid, et olid käike näinud.

Mmmm...võis olla see vast kuskil 66 või 67ndal aastal, kui suht noore jõnglasena Tartus olles juhtusin suvel sissevajunud kõnniteesse tekkinud auku uudistama. Pole kindel, aga mälu järgi juhtus see diagonaalis Werneri vastas olema, kust tänav Püssika poole keerab. Ja mällu on jäänud veel justkui august paistnud vaadid. Nii et kuskil 65-67 Edasitest vast oleks midagi leida...

Julgeoleku ärevus 1947. aasta algul Tartus liikuma läinud kuulujutust, nagu oleks kusagil Turu tänava varemetes leitud inimkeha tükke, juukseid ning riiete ja koolivihikute hunnikuid, oli nii suur, et sellest jäi jälg ajalooarhiivi.
Eda Kalmre on üles leidnud Riikliku Julgeoleku Tartu osakonna ülema Starinovi koostatud täiesti salajase kirja EK(b)P Tartu Linnakomitee sekretärile sm Brandtile. Brandt nimetab oma kirjas inimesi, kes kõik näivad olevat juhtumiga seotud, ning lubab need isikud provokatsiooniliste kuulujuttude levitamise eest vastutusele võtta.
Tehti kindlaks, et need hakkasid levima 24. veebruaril 1947. "Uurimuse käigus tuvastati, et need kuuldused olid lahti lastud mitme eesti soost isiku poolt - kohalike elanike poolt. Vastuabinõuna võeti kinni osa isikuid, kes levitasid provokatsioonilisi kuulujutte," seisab julgeoleku ettekandes. Tšekistid arreteerisid Hulgibaasi valvuri Kai Elme, kes rääkis inimestele, et ta "25. veebruaril nägi isiklikult nendes varemetes inimeste päid, konte jmt. Teine naine, Leia Undrits kinnitas rahvale, et nägi varemetes "lapse käe põlenud konte"". Julgeolekus nad seda enam niiviisi ei väitnud. Selgus, et Elme oli neid jutte kuulnud "teistelt tundmatutelt isikutelt", Undrits aga ütles, et ta leidis varemeist "ühe kondi, mis näis talle inimese kondina".

Aga kuulujutud olid visad kaduma. Veel väideti, et "KGB-lased, venelased ja juudid varastavad eesti lapsi meditsiiniliste katsete jaoks". Et püütavat inimesi selleks, et selle aasta arreteerimiste plaani täita, millel olevat suuri puudujääke, teiseks selleks, et saada verd selle võimu kõrgematele. Juutidest räägiti sedagi, et nad kogusid Korea sõja aegu Eestist verd, mis saadeti spetskonteinerites Moskvasse. 1950.-1960. aastatel näiteks lõid laineid mustad Volgad, milles sõitsid mustad mehed, kes võtsid inimestelt verd ja müüsid seda kliinikutesse.

2014. aasta Eesti folkloristika preemia sai Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur Eda Kalmre. Eda Kalmre avaldas 2013. aastal rahvusvahelisele publikule suunatud monograafia kuulujuttudest Teise maailmasõja järgses Tartus (The Human Sausage Factory. A Study of Post-War Rumour in Tartu, kirjastus Rodopi). http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/araam...kalmre.pdf