Allikas: Ukraina Uudised
Ukraina välisminister Pavlo Klimkin rääkis saksa raadiojaamale Deutschlandfunk antud pikas intervjuus, et Ukraina vajab Lääne abi. Vene välisminister Sergei Lavrov läks ainuüksi selle abipalve peale marru ja teatas, et juba sellise palvega rikub Ukraina kõiki Venemaaga sõlmitud leppeid. Uudised Ukrainast teeb Sabine Adleri ja Pavlo Klimkini intervjuust veidi lühendatud tõlke.
Venemaal Kurskis sündinud ja Moskvas füüsikuhariduse saanud Klimkin on töötanud Ukraina välisministeeriumis alates 1993.aastast. Kui Ukraina hakkas ette valmistama assotsiatsioonilepingut EL-ga, vastutas selle eest Klimkin ja teda hakati kutsuma “Euroopa näoks Ukrainas”. Klimkin on olnud Ukraina suursaadik Saksamaal.
Ukraina välisminister Pavlo Klimkin kutsub ELi ja NATO-t üles senisest tõsisemalt osalema Ida-Ukrainas. Nii sõjalist kui ka poliitiliset abi oleks hädasti vaja, et saada olukord piirkonnas kontrolli alla, ütles ta intervjuus Deutschlandfunkile. Selle abi eesmärk oleks taastada inimeste normaalne elu..
Sabine Adler: Härra minister, Vene abikonvoi oli piiril kinni peetud, teine konvoi koos sõjatehnikaga aga juba asub Ukraina territooriumil. Kas Venemaa sissetungi oht on ilmselge? (intervjuu ilmus 17. augustil – A.G.)
Pavlo Klimkin: Jah, Venemaa territooriumilt rünnatakse meie vägesid peaaegu igal õhtul. Ka palgasõdureid ja relvi - soomustehnikat, raskerelvi - tuleb üle piiri. Ja see on häbiväärne ning selles ei ole midagi uut, et Venemaa uued soomukid ja Vene relvad tulevad üle piiri. Teine probleem on vene abikonvoi - kuigi mulle tõesti ei meeldi see termin - ei peatunud, vaid oleme tegelnud läbirääkimistega viimastel päevadel. Meie tingimused on täiesti selged. Me vajame mitmesugust humanitaarabi, mis vastab Ukraina seadustele. Ja see on oluline eeldus. Teiseks, kõik peab käima Punase Risti kaudu. See tähendab, et Punane Rist peab abi piiril vastu võtma. Siis võtab Punane Rist ka vastutuse igasuguse logistika ja jaotamise eest. Vastutus selle abi eest peab lasuma Punasel Ristil, mitte Venemaal. Julgestus tuleb aga tagada Ukraina ja mõnel juhul ka Euroopa Liidu jõududega. Ja see on kriitiline, sest Luhanski piirkond on terroristide tõttu kannatada saanud. Kahjuks ei ole paljudews piirkondades elektrit ja vett. Ja parim abi oleks tegelikult kui palgasõdurite ja raskerelvade sissevool üle piiri peatuks. Kuid me peame aitama inimesi kohapeal nüüd. Me oleme ka saatnud välja palju brigaade, et parandada elektrivarustust. Me jätkame seda, vaatamata sellele, et nende turvalisust on väga raske tagada.
See ei ole kodusõda
Adler: Üle 2000 inimese on selles sõjas juba surma saanud. Kas see on kodusõda või sõda Ukraina ja Venemaa vahel?
Klimkin: Ei, see pole kindlasti mitte kodusõda. Samuti pole see, vähemalt veel mitte, sõda Venemaa ja Ukraina vahel. Olukord on selline, et Venemaa tahab kogu Ukrainat destabiliseerida, aga peale Donetski ja Luhanski oblasti pole see õnnestunud. Donetski ja Luhanski elanikud peavad saama tagasi normaalse elu. Me vajame rohkem autonoomiat, mitte ainult Donetskis ja Luhanskis, vaid ka Ukraina teistes piirkondades, samuti poliitilisel tasandil. Need reformid tuleb lähitulevikus teha ja see on üks meie suuri eesmärke.
Adler: Riigireformist ja autonoomiast on asi veel väga kaugel. Sõjaseisukord on palju lähemal. Miks valitsus seda välja ei kuuluta?
Klimkin: Kuna sõjaseisukord muudab inimeste elu veelgi raskemaks. Teiseks, kui me kuulutame välja sõjaseisukorra, siis peavad kohaliku võimu üle võtma sõjaväelased. Nii et mõned seadused ei kehti siis ja me ei taha seda. Vastupidi, me soovime, et normaalne elu tuleks kõigile Donetski ja Luhanski elanikele tagasi. Ja teiseks, kui te näete atmosfääri seal, nendes linnades, mis on meie vägede poolt vabastatud, siis näete ka seda, et inimesed ootavad meid sinna, meie väed on teretulnud. Nad on terroristidest tüdinud ja ootavad normaalse elu juurde naasmist. Oli palju pantvange, sealhulgas pensionäre. Terroristid tulid ja osa pensionist võeti neilt ära, et terroristlikku tegevust rahastada.
Provisorischer Pommivarjend Luhanskis. Sõjaseisukord võib inieste elu veelgi halvendada, on Klimkin veendunud. (AFP / Dimitar Dilkoff)
Kohalikud elanikud vajavad rohkem vabadust
Adler: Härra välisminister. Minu järgmine küsimus puudutab Ida-Ukraina inimeste suhtumist. See on ju selge, et paljud neist ei poolda Ukrainat. Kuidas saavutada, et nad hakkaksid Ukrainat oma riigiks pidama?
Klimkin: Seda mitmel põhjusel. Üks on muidugi vene propaganda. Kui nad isegi kaks tundi Vene riigi telekanaleid vaatavad, tundub, et see propaganda on juba mõjunud. Lisaks on väga oluline, et kõik need, kes seal elavad Donetskis ja Luhanskis, tunnetaksid, et see piirkond on osa Ukrainast. Kolmandaks, võib-olla ei piisa haridusest selles piirkonnas ja me peame seda olukorda parandama. Me peame rääkima kõigiga, selgitama oma eesmärke. Ukraina on Euroopa, demokraatlik riik ja Ameerika on Ukrainas, et ka kaitsta kohalikke elanikke. Teiseks, me ei keela mõne keele, näiteks vene keele kasutamist. Vene propaganda on pidevalt väitnuid, et Kiiev ei luba vene keeles rääkida. See ei ole tõsi. Eesmärk on teha täiendavaid reforme, et iga omavalitsus saaks ise otsustada, mis keelt räägitakse, kas vene või ukraina või kahes keeles paralleelselt, see on võimalik. See ei ole üldse probleem. Asi on selles, et anda kohalikele inimestele rohkem vabadust, aga ka suurem vastutus. Ja see on tõesti meie eesmärk.
Adler: Mida te ütlete inimestele? Miks on Donetskit rünnatud? Miks on seal (Ukraina – A. G.) raskerelvastus?
Klimkin: Esiteks – ja seda ütleme me väga selgelt – Ukraina armee ei ole kunagi, mitte kunagi, toonitan seda veelkord, Ukraina linnu raskerelvadest rünnanud. Me pole korraldanud ei suurtükirünnakuid ega midagi muud selletaolist, samuti pole meie sooritanud õhurünnakuid. Teiseks on väga oluline aru saada, et me oleme kandnud suuri kaotusi. Me oleme kaotanud inimelusid. Terroristid positsioneerivad oma tanke ja muud raslerelvastust suurlinnadesse ning ründavad neilt postsioonidelt Ukraina vägesid. Ulraina armee võitleb raskerelvastust kasutavate terroristide vastu mitmel moel. Ka Ukraina väed kasutavad terroristide vastu raskerelvastust ja soomustehnikat, kuid mitte kunagi linnades. Kui keegi on Donetskit või Luhanskit rünnanud, siis pole see kindlasti mitte meie sõjavägi.
EL ja NATO peaksid mõtlema, mida nad teevad
Adler: Human Rights Watch väidab ühes oma uuringus, et ka Ukraina armee on elamurajoone rünnanud ja inimesed on seeläbi hukkunud. See tähendab, et tsiviilelanikkond oleks nagu kahe tule vahel. Kas Ukraina armee pole ikkagi tsiviielanikke rünnanud?
Klimkin: Absoluutselt mitte. On olnud palju teateid, et Ukraina armee on teinud seda või teist teinud ja siis on leitud, et need olid terroristid. Vahel nad teevad seda meelega, see tähendab, et töötatakse mingi provokatsioon välja. Mõnikord nad võitlevad omavahel. Seal oli mitmeid juhtumeid, kus Venemaa süüdistas meid Venemaa territooriumi tulistamises. Me oleme uurinud nende teadete tõele vastavust, kuid kõigil juhtudel on leitud, et need olid terroristid. Ja seda on ka Venemaale selgitatud. Näha on, et paljud terroristide rühmitused on väljunud kontrolli alt, mitte ainult Donetski ja Luhanski linnas, vaid ka mujal Ida-Ukrainas ja neid on uskumatult raske kontrolli alla saada. Neil on ka raskerelvi.
Adler: On üsna selge, et ei Euroopa Liit ega ka NATO ei aita Ukrainat sõjaliselt ja Ukraina peab terroristide või Venemaa sõjaväega üksi hakkama saama. Kas ukrainlased saavad sellest aru?
Klimkin: Jah, Euroopa Liit ja NATO peaksid tõesti kaaluma, mida nad saavad teha ja teevad, kui kõiki reegleid on rikutud. Nii oli juba Krimmis. Venemaa eiras seal kõiki reegleid - rahvusvahelise õiguse norme ja poliitilisi reegleid, nn "Budapesti memorandumit". Nüüd jätkab Venemaa igasuguste reeglite rikkumist Donetskis ja Luganskis. Ja see on tõesti väga raske küsimus, et Euroopa Liit ja NATO ei tea, mida teha, kui praktiliselt Euroopas – mitte enam teoreetiliselt, vaid praktiliselt – kannatab sõja tõttu üks riik.Kui sa ütled, et sa ei saa suurt midagi teha, kuidas on siis võimalik võtta sind kui kindlat partnerit?
Adler: Kas ma saan õigesti aru, et Ukraina meelest pole see õige, et kurdid said sõjalist abi, kuid Ukraina mitta?
Klimkin: Selliseid võrdlusi kuuleb vähe, isegi Ukrainas, sest me ei hooli eriti sellest, mis toimub praegu Lähis-Idas. Meid puudutab olukord Donetskis, Luhanskis ja muidugi Krimmis.Meil on vaja erinevaid lahendusi. Meil on vaja, et Euroopa Liit räägiks ühel häälel ja see juhtub varem või hiljem. Meil on vaja, et Ukrainat jätkuvalt toetataks. Meil on väga vaja, et Euroopa Liit aitaks meil reforme läbi viia.
On olemas ka rahumeelsed lahendused
Adler: Kas te ootate EL-ilt ja NATO-lt sõjalist abi?
Klimkin: Jah, muidugi. Meil on vaja sõjalist abi. Siis oleks meie vägedel lihtsam lokaalselt tegutseda. Aga me võtame olukorra kontrolli alla. Aasta lõpuks loodame saavutada vaherahu. Konfliktil on rahumeelne lahendus. Sõjaline tegevus kestab seetõttu, et terroristid lihtsalt ei saa lõpetada ja ei taha loobuda. Nendega ei saa kontakti, nad ei taha rääkida. On territoriaalne Ukraina, Venemaa ja OSCE kontaktgrupp, isegi sinna on väga raske kaasata esindajaid Donetskist ja Luhanskist. Ei ole vaja sõjalist edu, on vaja saavutada jätkusuutlik lahendus, aga me peame olema valmis kõikideks variantideks.
Adler: Kui Euroopa Liit annaks sõjalist abi, kas see poleks liiga suur risk, et Euroopas vallandub tõeliselt suur sõda Euroopa, võib-olla isegi kogu läänemaailma ja Venemaa vahel?
Klimkin: Miks Venemaa? Venemaa ütleb, et meie seal ei osale. Ja selles mõttes on seal tõesti terroristid, kui te järgite Venemaa väidet, et Donetskis ja Luhanskis võitlevad kohalikud. Ja see on põhjus, miks on vaja poliitilise toetust, et aidata Ukraina reforme. Pealegi, Ukrainal on nüüd rahalisi probleeme. Seetõttu Ukraina vajab abi nüüd. See oleks aga tagastatav abi, kuid see toetus on tegelikult väga tähtis.
Rohkem tähelepanu, rohkem abi
Adler: Kas NATO vajaks oma Wales’i tippkohtmise järel uut strateegiat nii Ukraina kui ka Venemaa jaoks?
Klimkin: Jah, NATO peab kõigepealt endalt küsima, millist strateegiat neil vaja on. Mina arvan, et protsesside praegusest arengust oleks alliansil palju õppida. NATO vajab uut strateegiat. Ukraina jaoks on kindlasti uut strateegiat vaja ja Ukrainat oleks vaja uute vahenditega aidata. Loomulikult peaks Ukraina küsimus NATO tippkohtumise üks põhiteemadest olema.
Adler: Mis peaks olema Teie arvates selle tippkohtumise tulemus Ukraina jaoks?
Klimkin: Muidugi, poliitiline toetus, rohkem tähelepanu, rohkem abi. Rohkem abi meie relvajõudude reformimisel. Rohkem pühendumist ja mitut liiki koostööd paljudes valdkondades, mitte ainult traditsioonilistes valdkondades, aga ka terrorismivastase võitluse ja küberjulgeoleku alal.
Adler: Kas Ukraina soovib taas saada NATO liikmeks?
Klimkin: Küsimus on selles, et on vaja saavutada poliitiline üksmeel. Seda praegu ei ole ja seetõttu seda küsimust päevakorras ei ole.
Toimi järjekindlalt ja otsustavalt
Adler: Vene väed korraldavad õppusi Eesti piiri lähedal. Kas Eesti peaks kartma Krimmi sündmuste kordumist oma territooriumil?
Klimkin: Eesti on NATO liige. Sellepärast ma ei arva, et Eesti peaks kartma, et midagi Krimmi-sarnast juhtub Eestiga. NATO lepingus on artikkel 5, mis käsitleb solidaarsust. Selles mõttes ma arvan, et Eestis on täiesti turvaline. Soovime, muidugi, meie Eesti sõprade ja partnerite õnne seoses erineva julgeolekuolukorraga. Ma ei karda Eesti pärast.
Adler: Kas Krimmi annekteerimisega pole siiski alanud uus trend Venemaa käitumises? Kas me same aru, mida Venemaa president Putin soovib?
Klimkin: Jah, see ei sõltu ainult ühest isiksust, vaid see sõltub meist kõigist, ka Euroopa Liidu otsustest. Selles olukorras on vaja järjekindlalt ja otsustavalt tegutseda, ning siis saame poliitilise lahenduse. Kui me seda ei tee, siis on muidugi raske.
Adler: Hea küll, kordan küsimust. Kas te teate, mis plaan Putinil on? Milleks see kõik?
Klimkin: Selleks peate te Venemaa presidendilt intervjuu saama ja selle küsimuse talle endale esitama. Praegu käib Donetskis ja Luhanskis destabililseerimisprotsess. See tuleb lõpetada. Seejärel peame me piiri tugevdama. Alles seejärel suudame Donetskis ja Luhanskis olukorra lahendada. Me töötame rahumeelse lahenduse saavutamise nimel.
Me kavatseme ka Krimmi pärast võidelda
Adler: Milline on Venemaa ja Ukraina suhete tulevik?
Klimkin: Nagu näha, on need oluliselt kahjustatud, sest usaldust ei ole samal tasemel, nagu see oli aastaid tagasi. Me lihtsalt ei usalda enam teineteist. See usaldus on meil vaja taastada, kuid vastutus selle usalduse hävitamise eest lasub peamiselt Venemaal. Sest lõppude lõpuks, see usaldus kadus seoses Krimmi okupeerimisega ning protsessidega Donetskis ja Luhanskis. Meie seisukoht on väga selge: Krimmis oli Ukraina, on Ukraina ja jääb Ukrainaks ka edaspidi. Me jätkame võitlust Krimmis erinevate vahenditega. Ja muidugi me võitleme, et Donetskis ja Luhanskis elu normaliseeruks.
Adler: Kas sõja lõpetamise nimel võiks Kiiev loobuda Krimmist ja Ida-Uda-Ukrainast.
Klimkin: Ei, kindlasti mitte. Kordan veelkord, me räägime euroopaliku demokraatiaga ühtsest Ukrainast. Krimm on Ukraina ning Donetsk ja Luhansk on samuti Ukraina. Me võitleme Krimmi, Donetski ja Luhanski pärast.
Adler: Kas kantsler Angela Merkel peaks konflikti klahendamiseks rohkem tegema?
Klimkin: Jah. Kantsler teeb uskumatult palju. Ta on üks peamisi tegelasi selle konflikti lahendamisel. Ta on veel väga palju teha, et praegune Euroopa Liit räägiks ühel häälel. Me oleme selle eest väga tänulikud, aga tuleb aru saada ka sellest, et rahu Donetskis ja Luhanskis kaitseb, et Euroopa vabadust. Me ei räägi praegu pelgalt rahust Dontskis ja Luhanskis ega Ukraina ühtsusest. Me räägime rahust Euroopas ja Euroopa turvalisuse vundamendist. Saksamaal on selle rajamisel ülioluline osa, sest Saksamaa suudab ühendada erinevad huvigrupid, on usaldusväärne. Seepärast peabki Saksamaal olema ka edaspidi selles protsessis aktiivne ja tähelepanuväärne osa.
Adler: Kas te ei ole tegelikult Saksamaa tegevusega rahul?
Klimkin: Seal on nii palju nüansse. Saksamaa ja Saksamaa kantsler on teinud väga head tööd, kuid kui te vaatate selle riigi ja kantsleri positsiooni Euroopa Liidus, siis ma loodan, et see aitab tagada Euroopa Liidu järjepideva poliitika. Aga jah, 28 liikmesriiki ühisele arusaamale viia on keeruline, ma mõistan seda.
Adler: Härra välisminister Klimkin, tänan teid intervjuu eest.
Klimkin: See oli mulle suur rõõm.
Tõlkinuid A. G.
http://www.deutschlandfunk.de/ukraine-wi..._id=294787
Abi
peaks okupandid maalt välja kihutama... 
