Kuidas aju defineerib aega...

Must-watch loeng, kus näidatakse kuidas aju rekalibreerib reaalsust, et sobitada oletatavaga e. wishful thinking - mida siin foorumis kohtab iga nurga peal




Flash-lag effect and time perception

Antud juhul pole tegemist soovmõtlemisega klassikalises mõttes. Demonstreeritud ajanihe jms ei ole ju soovist tulenev. Soovmõtlemisest klassikalises mõttes saab vabaneda, sellisest reaalsuse tajumise viisist ilmselt mitte.
Minu poolt aga suured tänud selle video eest. Mulle tundus selles eriti huvitav see, kuidas tajutava aja nihe võib olla skisofreenia põhjustaja. Selle video põhjal tundub mulle jälle põhjendatud vahet teha mõistusel ning teadvusel. Mõistus on see, mis serveerib meile reaalsust ning teadvus on kogeja rollis. Reaalsuse tajumine võib vahel aga natsa nihu minna. Nagu juhul, kui katsealused tajusid lambi süttimist enne, kui nad lülitit vajutasid. Või siis ka juhul, kui inimene kuuleb teoreetiliselt oma sisedialoogis vastust enne, kui ta küsimuse esitab.
Vahel näiteks ei ole rahakott oodatud kohas ja tekib küsimus, et kuhu ma selle panin? hmmm ... ahjaa, jope taskusse ilmselt. Küsimus-vastus. Tihti tekkib küsimus, et mida ma täna selga peaksin panema? Õues on külm, niiet midagi sooja ilmselt. See on loomulik monoloog endas. Mõni aga ei hooli näiteks eriti külmast, aga vanaemale külla minnes hüppab pähe mõte, et jälle hakkab ta ohkima, kui õhukese jopega ja sallita minna. No mõned vanaemad juba on sellised. Nüüd toimub endas juba dialoog. Inimene vaatab endasse ja küsib et mida teine sellest arvab. Ning seejärel teine siis arvab sellest midagi.
Huvitav on aga mõelda, et kuidas see viimane dialoog näeks välja siis, kui tajutava aja nihke tõttu jõuab teadvusesse esimesena vastus. Hommikul toas ringi käies ütleb vanaema hääl järsku igasuguse hoiatuseta, et pane ennast soojalt riidesse. Miks? Ahjaa, ma lähen talle ju külla ja talle ei meeldi näha mind õhukeselt riides.
Mõeldes vales kohas üle tee minemise peale, võib mõte mõnikord ikka minna politseile, ning et äkki mõni neist piilub kusagil. Elavama kujutlusvõime korral võib kedagi neist ette kujutada silmanurgas enda poole vaatamas. Mis tunne võiks aga olla tunda endal politsei pilku enne, kui tekib üldse küsimus tee ületamise kohta?
Kõnnin rahulikult teel ja hetk enne seda, kui minus tekkib teadlik kavatsus teed ületada - äkitselt politsei on kusagil silmanurgas ja vaatab kurja pilguga!? Ah, kus, miks? Miks nad peaksid tahtma mind jälgida??? Ma ju lihtsalt kõnnin siin tipa tapa ... tekkinud hetkelises ärevuses võib algne (aga tajutava ajanihke tõttu hiljem teadvusesse jõudev) kavatsus üle tee minna täiesti tähelepanuta jääda.
Nii võivad pähe tekkida mingid võõrad. Võõrad, kes pole minu tahtest üldse sõltuvad ja tahavad minult seda teist ja kolmandat. Minu tahtes pole nad aga sõltuvad aja nihke illusiooni tõttu, mille tagajärjel eelneb efekt põhjusele.

---

Teine huvitav asi sellest videost oli see aja näiv aeglustumine. Ma pole küll täiesti kindel, aga minu naljakad kogemused võivad olla sellega kuidagi seotud. Kunagi tegin ma lühikese postituse ka enda sellisest ... veidrast tajust.

Déjà vu nähtuse võib ka ajanihke kraesse lükata.

Matrixi filmi "Nero efekti" ehk aja näivat aeglustumist võib kogeda näiteks lauatennist mängides, kus palli lend mängu alguses utoopiliselt kiire näib. Siiski piisavalt pingsalt ja parajalt vabalt oma tähelepanu koondades, ei tundu kiire palli kättesaamine enam nii võimatu. Ja kui mängida seda piisavalt kaua, kus teatud intensiivne extaas tekib, siis ühel hetkel on võimalik isegi väga kiireid palle siiski väga selgelt jälgida ja vastavalt ka vastulööke kontrollida. Samas sellisesse seisundisse jõudmine pole niisama lihtne, kuna nõuab piisavat oskust, et mängu võimalikult hästi kogu kehaga nautida, mis suuremas koguses aju energiat lahti päästaks.

Aja näivast aeglustumisest.
Ma ei saanud sellest filmist päris täpselt aru. Niipalju sain, et inimene, kes on kriitilises olukorras tajub küll aja subjektiivset aeglustumist, aga samas ka EI taju asjade juhtumist aegluubis selle sõna filmilikus mõttes. Ei kuule väliseid hääli madalamatena ja mingi katsega tõestati et sündmuste aegluupi ka pole teglt.
Või sain ma valesti aru? Seletati vist ka mis tõenäoliselt selle "filmiliku aegluubi" asemel võis juhtuda, aga sellest ma enam aru ei saanud.

Ise olen peaaegu tajunud ruumi "laialivenimist". St defineeritud objektid ruumis (majad, autod) ei veni suuremaks, küll aga venis nendevaheline defineerimata tühi ruum. Vb saab midagi sarnast toimuda ka ajaga. Või pigem vastupidi. Sündmuste vaheline defineerimata tühi "ruum" kollabeerub ja siis saabki terve elutäis sündmusi mahtuda ühte silmapilku.

(12-03-2014 10:44 )Marina Kirjutas:  Aja näivast aeglustumisest.
Ma ei saanud sellest filmist päris täpselt aru. Niipalju sain, et inimene, kes on kriitilises olukorras tajub küll aja subjektiivset aeglustumist, aga samas ka EI taju asjade juhtumist aegluubis selle sõna filmilikus mõttes. Ei kuule väliseid hääli madalamatena ja mingi katsega tõestati et sündmuste aegluupi ka pole teglt.
Või sain ma valesti aru? Seletati vist ka mis tõenäoliselt selle "filmiliku aegluubi" asemel võis juhtuda, aga sellest ma enam aru ei saanud.

Ise olen peaaegu tajunud ruumi "laialivenimist". St defineeritud objektid ruumis (majad, autod) ei veni suuremaks, küll aga venis nendevaheline defineerimata tühi ruum. Vb saab midagi sarnast toimuda ka ajaga. Või pigem vastupidi. Sündmuste vaheline defineerimata tühi "ruum" kollabeerub ja siis saabki terve elutäis sündmusi mahtuda ühte silmapilku.

Täitsa huvitav jha, kuigi inimesega neid katseid teha ja vastavaid tingimusi luua, no ei tea, ei usu et on võimalik...
Lähtudes isiklikust kogemusest saan nii aru, et nagu kukud mingist reaalsuse osast välja ja välised hääled jäävad kuulmata ja keha saab ülikiirenduse ehk liigub selles reaalsuses kiiremini, ülejäänu on nagu tardunud või liigib hästi aeglaselt.

Kuskilt on meelde jäänud, et ajataju näilist aeglustamist põhjustab informatsiooni protsessimine aju poolt (seda vist mainiti selles filmis kah, et kui aju mingi hetk otsustab tohutult energiat tarvitada, siis tundub aeg pikemana). Näitena võib tuua, et lapsena tundusid suved ja üldse sündmused palju pikemad olevat (põhjuseks suurem informatsiooni läbitöötamine. Vanemaks saades õpitud asjade töötlemine võtab palju vähem ajuenergiat).
Ehk siis, mida rohkem aju energiat kasutab, seda pikemana aeg tundub.

Edgar Allan Poe lühiloos, "Langemine Maelströmi", jäi peategelane metsikut loodusjõudu üleelades paari tunniga aastakümneid vanemaks, mis on järgmine illustreeriv aspekt, mida võib liigne energia ja infotöötluse tulv inimesega teha. Huvitav oli loos just see, et peategelane ei sattunud paanikasse, vaid asus kogu olukorda ülikeskendunult austusega jälgima ja hindama, mis teda lõpuks ainukesena juhtumi osalistest eluga päästiski - seda muidugi oma teatud hinnaga.

Super hea ja huvitav, tänan mõtlemast ja jagamast, sain oma maailmapildi siin enam vähem...

Esimene variant oleks siis see, kus reaalselt/reaalsuses keha ei liigu ja aju kasutab enam energiat ning toimub mingi ülessande lahendamine, vaimureis/rännak erinevates maailmades jne...

Teine variant siis oleks see, kus keha võtab enam energiat ja liigub reaalselt/reaalsuses ülikiirusega (s.h. üliinimlik jõud) samas aju saab/ kasutab energiat vähem s.h. välised hääled jäävad kuulmata, lisaks pilt ei ole enam päris selge-liikumine toimub küll täpselt kuidagi (?), kuid ilma mõistuse osavõtuta. Siin siis tuleb selge erisus sisse mõistuse ja teadvuse kasutamises, muide portaali avamine toimub ka ilma mõistuse osavõtuta.

(12-03-2014 10:44 )Marina Kirjutas:  Aja näivast aeglustumisest.
Ise olen peaaegu tajunud ruumi "laialivenimist". St defineeritud objektid ruumis (majad, autod) ei veni suuremaks, küll aga venis nendevaheline defineerimata tühi ruum. Vb saab midagi sarnast toimuda ka ajaga. Või pigem vastupidi. Sündmuste vaheline defineerimata tühi "ruum" kollabeerub ja siis saabki terve elutäis sündmusi mahtuda ühte silmapilku.

(12-03-2014 15:42 )Anonymous Kirjutas:  Kuskilt on meelde jäänud, et ajataju näilist aeglustamist põhjustab informatsiooni protsessimine aju poolt (seda vist mainiti selles filmis kah, et kui aju mingi hetk otsustab tohutult energiat tarvitada, siis tundub aeg pikemana). Näitena võib tuua, et lapsena tundusid suved ja üldse sündmused palju pikemad olevat (põhjuseks suurem informatsiooni läbitöötamine. Vanemaks saades õpitud asjade töötlemine võtab palju vähem ajuenergiat).
Ehk siis, mida rohkem aju energiat kasutab, seda pikemana aeg tundub.

(12-03-2014 10:44 )Marina Kirjutas:  Aja näivast aeglustumisest.
Ma ei saanud sellest filmist päris täpselt aru. Niipalju sain, et inimene, kes on kriitilises olukorras tajub küll aja subjektiivset aeglustumist, aga samas ka EI taju asjade juhtumist aegluubis selle sõna filmilikus mõttes. Ei kuule väliseid hääli madalamatena ja mingi katsega tõestati et sündmuste aegluupi ka pole teglt.
Või sain ma valesti aru? Seletati vist ka mis tõenäoliselt selle "filmiliku aegluubi" asemel võis juhtuda, aga sellest ma enam aru ei saanud.

Ise olen peaaegu tajunud ruumi "laialivenimist". St defineeritud objektid ruumis (majad, autod) ei veni suuremaks, küll aga venis nendevaheline defineerimata tühi ruum. Vb saab midagi sarnast toimuda ka ajaga. Või pigem vastupidi. Sündmuste vaheline defineerimata tühi "ruum" kollabeerub ja siis saabki terve elutäis sündmusi mahtuda ühte silmapilku.

Seda jah, et sündmuste aegluupi ei ole ja inimese taju ei muutu teravamaks kriitilistel hetketel. Seda näitas siis katse, kus inimesed pidid ohtlikus olukorras numbreid tuvastama ning nende võime seda teha ei kasvanud võrreldes rahuliku olustikuga.
David Eagleman rõhutas siinkohal, et aeg ei ole üks asi. Tavaintuitsioon ütleb, et kui aega aeglustada, siis peaks see venima (hääl peaks muutuma madalaks jne.) ja taju peaks teravamaks muutuma, aga ei juhtu. Ometi tajuvad inimesed aega aeglustumas teatud olukordades. Selgitus oleks siinkohal see, et aeg (selle taju) koosneb väga erinevatest komponentidest, kuigi inimese jaoks tundub aeg olevat üks. "Kapoti all" toimub aga (ajus) palju erinevaid protsesse, mis enamus ajast ei ole kuigi aktiivsed. Aju tundub energiat säästvat, kui tajutav on tuttavlik ning ohutu. Kui see pole üht, teist, või kumbagi, siis lülitab aju tööle rohkem ressursse ning kasutab rohkem energiat.

Eelnevalt oli seal juttu sellest, et aju ootab taju teadvusele esitamisega teatud aja ning seejärel esitab sünkroniseeritud pildi. See teatud aeg olevat enamasti suurusjärgus 80ms. Kui teleka heli ning pilt on sünkroonist selle võrra väljas, siis seda ei pidavat inimene märkama. Kui heli jõuab varem kohale, siis aju lihtsalt ootab pildi järgi jõudmist mingi aja, alles seejärel seob taju tervikuks ning esitab teadvusele. Lisaks ei võib teleka pilt ja heli olla ka täielikult sünkroonis, aga aju ise töötleb pilti aeglasemalt kui heli. See tähendab, et aju ootab nagunii kogu aeg aeglasemate meelte järgi enne taju sünteesimist. Selleks ei pea tehnika rikki minema ega insenerid midagi nässu keerama.

Niipalju, kui mina sellest videost aru sain siis sõltub aja tajutav kiirus või aeglus sellest, kui palju erinevat informatsiooni kokku sünteesitakse. Ühes katses näidati inimestele vilksamisi järjest üht sorti pilte ja sinna vahele visati üks erinev pilt. Erinev pilt tundus ekraanil olevat kauem, kuigi tegelikult kestsid kõik pildid täpselt ühe kaua. Tegelikult tunduvat ka esimene pilt kauem kestvat, nagu see üks erinev. Lühemana pidavat tunduma korduvad pildid.
Põhjus võiks olla ilmselt selliine, et pildi tähenduse otsimiseks teostab aju mingi teatud hulga toiminguid, mille ta seejärel tajuks kokku sünteesib. Tuttava pildi nägemisel teostab aju vähem toiminguid, sest midagi uut enam pole. Tähenduse leidmisel saab pöörduda juba eelnevalt tuvastatud tähenduse poole.
Siinkohal tasuks meelde tuletada seda, et pilt ei ole lihtsalt abstraktne moodustis aju jaoks. Näiteks kruvikeeraja pilt aktiveerib ajus ka piirkonna, mis tegeleb käelise tööga ja parfüümi pilt aktiveerib mingil määral haistmismeelt. Mitte, et inimene hakkaks pilti nähes paremine lõhna tundma, pildil on lihtsalt tähendus ka lõhnameele suhtes. Loomulikult aktiveerivad pildid ka mälestusi ja seega aju mälupiirkondi.
Siiski ei seo aju enamasti tajuks kokku kuigi paljut. Kujutame näiteks ette olukorda, kus inimelese näidatakse mingeid pilte ja palutakse tal nende kestvust hinnata. Seejärel küsitakse talt, et mis tuntud muusikapala vaikselt kõrval mängiv raadio mängis. Võimalik, et ta ei pannud seda üldse tähele.
Mõnu mõte on siinkohal see, et millelegi kitsale ja tuttavlikule keskendudes tundub aeg kiiremini liikuvat, sest aju seob tajuks kokku vähem aistinguid. Aeglasemalt tundub aeg liikuvat siis, kui inimene keskendutakse millelegi väga laiale (selles mõttes, et see hõlmab paljusid aistinguid). Vahel võib juhtuda, et üheks aistinguks seotakse kokku suur hulk mälestusi ja tunnetusi meeltelt. Need on siis need hästi "aeglased" hetked, mis tunduvad kestvat kaua.
Seega tundub mulle, et aja tunnetatav tempo ei kajasta mitte meelte tajumise kiirust, vaid seda, kui suur hulk on tajutava maht, mille aju üheks tajuks kokku sünteesib. Tajudes ümbritsevat kõigi meeltega ning nähes samas oma elu nö linnulennult - ükski neist protsessidest ei toimu kiiremini, kui tavaliselt. Sünteesitavaid protsesse on siis lihtsalt tavatult palju. Aju kulutab siis palju energiat ja aeg tundub vaevalt liikuvat.

---

Ahjaa, Déjà vu peale mõtlesin ma ise ka. Tundub tõesti väga hästi sobivat taju ajanuhke võimalikuks tagajärjeks.

(12-03-2014 23:32 )Lorenz Kirjutas:  Seda jah, et sündmuste aegluupi ei ole ja inimese taju ei muutu teravamaks kriitilistel hetketel. Seda näitas siis katse, kus inimesed pidid ohtlikus olukorras numbreid tuvastama ning nende võime seda teha ei kasvanud võrreldes rahuliku olustikuga.

Tsitaat:Seega tundub mulle, et aja tunnetatav tempo ei kajasta mitte meelte tajumise kiirust, vaid seda, kui suur hulk on tajutava maht, mille aju üheks tajuks kokku sünteesib. Tajudes ümbritsevat kõigi meeltega ning nähes samas oma elu nö linnulennult - ükski neist protsessidest ei toimu kiiremini, kui tavaliselt. Sünteesitavaid protsesse on siis lihtsalt tavatult palju.

Minu kogemustest lähtuvalt muutub taju siiski kriitilisel hetkel tunduvalt teravamaks ja aeg hakkab "venima", aga seda vaid juhul, kui sul on nii palju aega, et ohule keskenduda.
Kas selle katse puhul pidid nad numbreid tuvastama seoses ohuga st see aitas ohu vältimisele kaasa, või oli see vaid nö häiriv faktor, lisaülesanne? Kui see oli kõrvaline tegevus, siis oli nende tähelepanu häiritud, kuna neil ei lastud keskenduda tähtsale infole (oht) ja nad pidid oma tähelepanu jaotades töötlema ka suuremat infokogust, mis omakorda lükkaks ümber teooria, et suurema koguse info sünteesimine tekitab inimesel illusiooni, et aeg möödub aeglasemalt.

(13-03-2014 22:12 )zen faran Kirjutas:  Kas selle katse puhul pidid nad numbreid tuvastama seoses ohuga st see aitas ohu vältimisele kaasa, või oli see vaid nö häiriv faktor, lisaülesanne? Kui see oli kõrvaline tegevus, siis oli nende tähelepanu häiritud, kuna neil ei lastud keskenduda tähtsale infole (oht) ja nad pidid oma tähelepanu jaotades töötlema ka suuremat infokogust, mis omakorda lükkaks ümber teooria, et suurema koguse info sünteesimine tekitab inimesel illusiooni, et aeg möödub aeglasemalt.

Katse ise nägi välja selline, et inimestel lasti selg ees alla hüpata kõrgest tornist, missjärel nad maandusid all olevas võrgus. Neile oli käele kinnitatud ekraan, millel vilkus üks number. See number vilkus nii kiiresti, et katsealused suutsid seda eristada ja ära tunda kusagil kolmandikul juhtudest. Laboris suudeti numbrit ära tunda natukene suuremal hulgal juhtudest ja vabalanguses natukene vähema.
Seitsme katsealuse puhul püüti hinnata ka seda, et kas aeg tundus neile aeglustuvat kukkumise käigus. Seda tehti nii, et enne kukkumist paluti neil hinnata selle kestvust (oletatavalt olid nad näinud siis korduvalt teisi kukumas) nii, et kujuteldava hüppe ajal vajutasid nad stopperil START nuppu ja maandudes STOP nuppu. Peale enda hüpet paluti neil mälu järgi stopperiga hinnata oma kukkumise kestvust. Tulemuseks saadi, et kukkumine tundus selle reaalselt läbi elanute jaoks keskmiselt 36% kauem kestvat.
Seda lugesin ma siis välja siit
Seega venimise efekt tundub olemas olevat, nägemismeel vähemalt sellest aga täpsemaks ei muutunud. See oli aga kõigest üks katse ja väga kindel selle tulemus seega pole. Metoodika pole ka ideaalne, aga paremat nad välja mõelda ei suutnud.

ise ma väga kriitilistes olukordades viibinud polegi. Kõige paremini sobiks vast juhus, kus ma kukkusin alla garaaži katuselt. Katus oli kõigest hästi natukene kaldus aga libedast plekist. Kuivana polnud seal seismine probleem, aga paraku hakkas see ilmastiku tingimuste tõttu märjaks muutuma ning ühel hetkel hakkasin ma allapoole libisema. Kusagilt kinni võtta ei olnud ning olukord tundus väga ohtlik. Eelkõige sellepärast, et ümbrus polnud mulle üldse tuttav ja mul polnud õrna aimugi, mis garaaži ees on ja mille otsa ma kukun.
Võib vast öelda küll, et aeg tundus aeglasemalt liikuvat. Jõudsin mõelda mõningate võimaluste peale ja õige asendi sisse võtta ääre ületamise ajaks. Õnneks oli all vaba plats ja jalgadele maandudes ei saanud ma isegi eriti haiget.

Seega ei vaidle ma ka oma tagasihoidlikule kogemusele toetudes vastu sellele, et aeg hakkaks justkui venima natukene. Küsimus on ilmselt selles, et mis selle põhjustab. Kas asjaolu, et meeled muutuvad teravamaks ja lubavad igaüks eraldi hinnata lühemaid ajahetki, või siis kasutab aju ära infot rohkematest allikatest. Seob kokku rohkem eri meelte poolt pakutud infot, mälestusi ning teadmisi. Ka viimasel juhul võib ju tinglikult öelda, et meeled muutuvad teravamaks. Kuigi kui ühel meelel on mingi (füüsiline) piir ees, siis seda ei ületata ja selles mõtte see meel teravamaks ei muutu. Õigem oleks vast siiski öelda, et teravamaks muutub taju, kui selline, mis koosneb paljudest meeltest tulenevast infost. Siin läheksin ma tagasi selle juurde, et mida rohkem erinevaid protsesse aju tajuks kokku seob, seda aeglasem aeg võiks tunduda ja seda teravamaks muutuvad meeled (mitte ainsuses vaid mitmuses, kui kokku seotud taju).
Antud hetkel tundub selline seletus mulle arusaadav ja loogiline. Samas läheb see teema kiiresti keeruliseks ja ma ei taha hakata siin kaitsma mingisugust seisukohta, millest teised võivad hoopis teisiti aru saada ja tõlgendada mind kaitsmas midagi muud, kui ma enda arust teen.

(13-03-2014 23:57 )Lorenz Kirjutas:  Katse ise nägi välja selline, et inimestel lasti selg ees alla hüpata kõrgest tornist, missjärel nad maandusid all olevas võrgus. /-/

Seitsme katsealuse puhul püüti hinnata ka seda, et kas aeg tundus neile aeglustuvat kukkumise käigus. Seda tehti nii, et enne kukkumist paluti neil hinnata selle kestvust (oletatavalt olid nad näinud siis korduvalt teisi kukumas) nii, et kujuteldava hüppe ajal vajutasid nad stopperil START nuppu ja maandudes STOP nuppu. Peale enda hüpet paluti neil mälu järgi stopperiga hinnata oma kukkumise kestvust. Tulemuseks saadi, et kukkumine tundus selle reaalselt läbi elanute jaoks keskmiselt 36% kauem kestvat.
Seda lugesin ma siis välja siit
Seega venimise efekt tundub olemas olevat, nägemismeel vähemalt sellest aga täpsemaks ei muutunud. See oli aga kõigest üks katse ja väga kindel selle tulemus seega pole. Metoodika pole ka ideaalne, aga paremat nad välja mõelda ei suutnud.

ise ma väga kriitilistes olukordades viibinud polegi. Kõige paremini sobiks vast juhus, kus ma kukkusin alla garaaži katuselt. Katus oli kõigest hästi natukene kaldus aga libedast plekist. Kuivana polnud seal seismine probleem, aga paraku hakkas see ilmastiku tingimuste tõttu märjaks muutuma ning ühel hetkel hakkasin ma allapoole libisema. Kusagilt kinni võtta ei olnud ning olukord tundus väga ohtlik. Eelkõige sellepärast, et ümbrus polnud mulle üldse tuttav ja mul polnud õrna aimugi, mis garaaži ees on ja mille otsa ma kukun.
Võib vast öelda küll, et aeg tundus aeglasemalt liikuvat. Jõudsin mõelda mõningate võimaluste peale ja õige asendi sisse võtta ääre ületamise ajaks. Õnneks oli all vaba plats ja jalgadele maandudes ei saanud ma isegi eriti haiget.

Seega ei vaidle ma ka oma tagasihoidlikule kogemusele toetudes vastu sellele, et aeg hakkaks justkui venima natukene. Küsimus on ilmselt selles, et mis selle põhjustab. Kas asjaolu, et meeled muutuvad teravamaks ja lubavad igaüks eraldi hinnata lühemaid ajahetki, või siis kasutab aju ära infot rohkematest allikatest. Seob kokku rohkem eri meelte poolt pakutud infot, mälestusi ning teadmisi. Ka viimasel juhul võib ju tinglikult öelda, et meeled muutuvad teravamaks. Kuigi kui ühel meelel on mingi (füüsiline) piir ees, siis seda ei ületata ja selles mõtte see meel teravamaks ei muutu. Õigem oleks vast siiski öelda, et teravamaks muutub taju, kui selline, mis koosneb paljudest meeltest tulenevast infost. Siin läheksin ma tagasi selle juurde, et mida rohkem erinevaid protsesse aju tajuks kokku seob, seda aeglasem aeg võiks tunduda ja seda teravamaks muutuvad meeled (mitte ainsuses vaid mitmuses, kui kokku seotud taju).
/-/

Jah nägemine selgemaks ei läinud/lähe, kuna keha liikus ja kogu energia läks kehale ( katses toimunud kukkumine tekitab kehas/alateadvuses lisaks hirmu ja selg ees seda enam), kuid koos tunnetusliku aja venimisega saab reaalsuses tahtmise korral oma keha ka reaalselt kiiremini liigutada (v.a. siis kui keha on vabas langemises), lisandub ümbruse täpne taju ja selget nägemist ei olnud isegi vaja ( vähemasti minul)
Seega taju muutub jha teravamaks, kuid ka keha saab võime kiiremini liikuda ja kasutab varjatuid energiareserve.

Samas on ka vastupidine tunnetuslik ajataju võimalik (ka isiklik kogemus) ehk et keha olles kriitilises ja möödapääsmatus olukorras, ütleme et äärmiselt ebameeldiv olukord, mida peab läbima ja kuidagi kõrvale ei nihverda, siis võib toimuda ka aja tunnetuslik/tahtlik kiirenemine/kiirendamine.

Teine asi on nüüd kui keha reaalsuses ei liigu ja liigub teadvus- see millest Marina ja Anonymous kõnelesid (rännak, meditatsioon, kehast väjumine jne).

Kuid ise arvan, et arenenud keha ja vaim peaks mõlemat olukorda valdama
ehk on siin küsimus ka keha hallatavas energia koguses- viimase vähesus paneb piirid nii mõnelegi ülitaajule, ülivõimele jne..

On meelde jäänud üks ütlus - tähelepanu koondab energia. Ja mida vabam on igasugustest kõrvalistest tunnetest tähelepanu, seda rohkem on inimesel energiat. Mida rohkem vaba (ja loomingulist) energiat, seda suuremas mahus, kui ka selgemas (uudsemas) teravuses suudetakse nähtuste ja infoga opereerida. Samas, mingist hetkest tuleb igal inimesel kuskil piir ette, mille liigsel ületamisel võib olla karm hind.

Antud teemaga samuti seotud asjalik video (võimalik, et see on juba varem kuskil siin foorumis postitamist leidnud), kus võrreldakse teaduse ja iidse tarkuse kokkulangemisi. Videost näiteks järgmised mõtted: "Reality is defined by the mind that is observing it. Without mind the reality exist only as the infinite potential. Reality is the projection of mind." Ehk tõlkes - Reaalsus defineeritakse vaatleva teadvuse poolt. Ilma teadvuseta eksisteerib (reaalsus) üksnes (kui) lõputu potentsiaal. Reaalsus on teadvuse projektsioon.

http://www.youtube.com/watch?v=P__d0WyN0HE

(13-03-2014 23:57 )Lorenz Kirjutas:  Katse ise nägi välja selline, et inimestel lasti selg ees alla hüpata kõrgest tornist, missjärel nad maandusid all olevas võrgus. Neile oli käele kinnitatud ekraan, millel vilkus üks number. See number vilkus nii kiiresti, et katsealused suutsid seda eristada ja ära tunda kusagil kolmandikul juhtudest. Laboris suudeti numbrit ära tunda natukene suuremal hulgal juhtudest ja vabalanguses natukene vähema.

No minu "katse" koosnes ka tornist hüppamisest ja vabalangemisest, ainult et olin näoga kukkumissuuna poole ja all polnud võrku ning seetõttu polnud ma päris kindel, mis saama hakkab. Lahtitõuge läks kiiresti, samas mõte töötas täistuuridel ja suutsin ennast õhus peaaegu ümber pöörata, et nentida, et tagasi ma enam ei saa, aga siis kui ma sellest olin aru saanud ja igasugusest pääsemise mõttest lahti lasin, st vabalangemise ajal, hakkas aeg venima. Mäletan, et imestasin selle üle kaua kõik aega võtab.

See teema ei anna rahu.

Kas ma saan õigesti aru, et aeg hakkab venima siis, kui surm reaalselt silme ees? Ja kui nüüd eeldada, et see väide on tõsi - mida pingsamalt aju töötab, seda pikemaks aeg näib venivat. Kui see on nii, siis tekib küsimus - mille kallal aju töötab, kui peaks olema selge, et kohe saabub surm? Kas tegeleb aju teadvuse ülekandmisega kuhugi mujale? Või vähemalt üritab seda teha.

Siinkohal tekib seos selle teemaga: Dalai-laama meditatsioon surmale

(07-04-2014 14:01 )Marina Kirjutas:  See teema ei anna rahu.

Kas ma saan õigesti aru, et aeg hakkab venima siis, kui surm reaalselt silme ees? Ja kui nüüd eeldada, et see väide on tõsi - mida pingsamalt aju töötab, seda pikemaks aeg näib venivat. Kui see on nii, siis tekib küsimus - mille kallal aju töötab, kui peaks olema selge, et kohe saabub surm? Kas tegeleb aju teadvuse ülekandmisega kuhugi mujale? Või vähemalt üritab seda teha.

Siinkohal tekib seos selle teemaga: Dalai-laama meditatsioon surmale

Täitsa huvitav mõte ja kui kõik peenkehad on väljaarendatud, siis peaks see toimima küll, ma olen nii mõistnud et "mingisse-ühte " saabki teadvust üle kanda ja kas see mitte ei teki kõigi väljaarendatud peenkehade kokku ühendamise tagajärjel. Võttes eraldi peenkehad nad ei kanna teadvust välja, näiteks varjukeha omab väga piiratud kettaruumi, astraalkeha on juba suurem tegija võib varjukeha ka kamandada.

(07-04-2014 14:43 )Eithea Kirjutas:  Võttes eraldi peenkehad nad ei kanna teadvust välja, näiteks varjukeha omab väga piiratud kettaruumi, astraalkeha on juba suurem tegija võib varjukeha ka kamandada.

Just, eraldi ei kanna teadvust välja. Kehad-kihid on vaja kokku korjata-ühendada ja hoida neid koos.
Ja jaa - see elu silmeeest möödalibisemine kriitilistel hetkedel - kas mitte ka see ei paku võimalust minevikku jäänud energiat tagasi tõmmata selleks elu kõige otsustavamaks hetkeks? Kas toimub üleminek või ei?

(07-04-2014 20:50 )Marina Kirjutas:  

(07-04-2014 14:43 )Eithea Kirjutas:  Võttes eraldi peenkehad nad ei kanna teadvust välja, näiteks varjukeha omab väga piiratud kettaruumi, astraalkeha on juba suurem tegija võib varjukeha ka kamandada.

Just, eraldi ei kanna teadvust välja. Kehad-kihid on vaja kokku korjata-ühendada ja hoida neid koos.
Ja jaa - see elu silmeeest möödalibisemine kriitilistel hetkedel - kas mitte ka see ei paku võimalust minevikku jäänud energiat tagasi tõmmata selleks elu kõige otsustavamaks hetkeks? Kas toimub üleminek või ei?

Seda fimilindi asja nägin kümneselt , kui Haapsalus sõbrannaga kalal käisin.
Hakkasin justkui sohu vajuma pehme savi sisse mere ääres. Ja siis tuli see lint. Praegu mõtlen , et aju andis hoiatuse? Igatahes taipasin kummikud jalast võtta .Ehk seepärast ka see aja mahutavus teine? Et aju jõuaks kriitilises olukorras õigeid otsuseid vastu võtta .

Tegelikult mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Siin on räägitud mälust kehastuste vahel jne.
Äkki on hoopis nii, et teatud eluetapis ei olda enam kinni olukordades, esemetes ja inimestes ?

Seega ei tunta ka kahetsust ega ole midagi eriliselt mäletada. Kuna see pole enam tähtis . Ehk seepärast tundubki mulle vahel, nagu oleks suremata mitu elu elanud.
See on lihtsalt arutelu .

(07-04-2014 21:50 )olematu Kirjutas:  Seda fimilindi asja nägin kümneselt , kui Haapsalus sõbrannaga kalal käisin.
Hakkasin justkui sohu vajuma pehme savi sisse mere ääres. Ja siis tuli see lint. Praegu mõtlen , et aju andis hoiatuse? Igatahes taipasin kummikud jalast võtta .Ehk seepärast ka see aja mahutavus teine? Et aju jõuaks kriitilises olukorras õigeid otsuseid vastu võtta .

Paistab et on jha nii, annab aega kui on võimalus veel pääseda.

(07-04-2014 20:50 )Marina Kirjutas:  

(07-04-2014 14:43 )Eithea Kirjutas:  Võttes eraldi peenkehad nad ei kanna teadvust välja, näiteks varjukeha omab väga piiratud kettaruumi, astraalkeha on juba suurem tegija võib varjukeha ka kamandada.

Just, eraldi ei kanna teadvust välja. Kehad-kihid on vaja kokku korjata-ühendada ja hoida neid koos.
Ja jaa - see elu silmeeest möödalibisemine kriitilistel hetkedel - kas mitte ka see ei paku võimalust minevikku jäänud energiat tagasi tõmmata selleks elu kõige otsustavamaks hetkeks? Kas toimub üleminek või ei?

Ja lõpusirgel, kus pääsemist ei ole, siis see filmilint võib täitsa olla hea võimalus antud elu minevikku kinnijäänud energia(osade) tagasi tõmbamiseks, kui aga hakkata süüvima, kahetsema, süüdistama ja tehtut läbielama, häbenema jms siis ei tule välja, mis arvad?

Teoreetiliselt peaks saama ka selles hetkes kerida filmilinti taha poole/eelmised elud (praktiliselt kerida astraalis saab, kuid ainult aja mõistes), isikliku olemise tuvastamiseks peaksid olema mingid pidepunktid, kuid mis need oleksid..?

(09-04-2014 14:42 )Eithea Kirjutas:  Ja lõpusirgel, kus pääsemist ei ole, siis see filmilint võib täitsa olla hea võimalus antud elu minevikku kinnijäänud energia(osade) tagasi tõmbamiseks, kui aga hakkata süüvima, kahetsema, süüdistama ja tehtut läbielama, häbenema jms siis ei tule välja, mis arvad?

Nüüd läheb väga ja väga suureks spekuleerimiseks kui oletada, et just see ongi üks tegur, mis määrab "ülemineku" - kas jah või ei. Näidatakse (ei ole üldse kindel, kes "näitab" - inimese aju v miski muu olend) just neid sündmusi, millese on palju energiat kinni jäänud ja siis paistab, kas inimene ise võtab selle energia tagasi, saab selle miski olend või jääb inimene selle energia (sündmustes kinniolemise) tõttu kahe maailma vahele kinni. Ainult uitmõte.

(09-04-2014 14:42 )Eithea Kirjutas:  Teoreetiliselt peaks saama ka selles hetkes kerida filmilinti taha poole/eelmised elud (praktiliselt kerida astraalis saab, kuid ainult aja mõistes), isikliku olemise tuvastamiseks peaksid olema mingid pidepunktid, kuid mis need oleksid..?

Kahtlustan, et sellega need laamad kloostrites tegelevadki. Kui ainult teaks kuidas, mis pidepunkte kasutades?