Ma ei taha enam

Ma ei taha enam näha midagi, milleks see kõik?
Tahaks pimeduses olla ja olla...rahu, eemale sellest maailmast ja kurjusest, pealtnäha toimivas ühiskonnast. Sünnime sureme see mis oli vahepeal ei oma tähtsust minu jaoks lõppude lõpuks. See jutt kõlagu kelle jaoks kuidas tahes aga ma tahaks sellelt rongilt maha minna mis kuhugi ei vii.

Ära muretse, kõik on tundnud seda mida sina tunned hetkel. Isegi mina. Vaata enda ümber, mis sul on, mida sa varem pole märganud. Mõtle alati, et kellegil teisel võib hullem olukord olla. Võta halba sinuga juhtuvat kui õppetundi ja ole uhke selle üle. Sa oled tugevam kui eales varem ja sind ootab ees positiivsus ja valgust täis elu. Kui on tõesti nii hull, siis lohuta ennast, et hullemini ei saa minna.
Üleüldse, kõik mis halb juhtub juhtub põhjusega, juu siis sind ootab ees midagi head. Kasuta seda aega mitte surma peale mõeldes, vaid unistades millegi peale, mida sa oled ammu tahtnud. See ei pea mingi objekt olema, vaid mingi tunnetus (armastus), või mingi inimene. Pane oma fantaasia tööle, sest maailm eksisteerib ainult tasakaalu tõttu, halva ja hea vahel.

Öö pimedaim hetk saabub vahetult enne päikesetõusu!

"Milleks see kõik?".. küsid sa,
Oma tahtmatusest pime, elurööbastel rongilt, sa soovid lahkuda.
Aga oota, hea mees! Tegemata on sul veel mehe töö ning tegu.
Sea soovile siht, anna tahtele ohjad ja kõhklusel, ära lase lõhkuda.
Parimat!

Asjad nagu korduksid ja korduksid, ilmselt korduvadki. Aga iga jumala kord kuskilt tuleks korraks nagu üks suts positiivset energilaengut peale sõna otseses mõttes tüdinemust ja allaandmist. Tõus ja mõõn...

(12-11-2012 19:43 )Seba1993 Kirjutas:  Asjad nagu korduksid ja korduksid, ilmselt korduvadki. Aga iga jumala kord kuskilt tuleks korraks nagu üks suts positiivset energilaengut peale sõna otseses mõttes tüdinemust ja allaandmist. Tõus ja mõõn...

See, et asjad korduvad, on sinu enda süü. Mitte keegi peale sinu ei saa sinu elu huvitavamaks muuta. Pead otsima mingit uut tegevust või hobbit koguaeg. Võid ka seda aega kasutada enda arendamiseks ja täiustamiseks, minuarust see on kõige olulisem, sest läbi enda arendamise, sa võid leida endale uusi tegevusi.

Inimene oleks nagu kaheks osaks jagatud, üks poole halb teine hea siis tuleb sul teha valik kummat poolt hakkad sina nö soodustama ja täiendama, aga tänapäeva elu teeb selle väga keeruliseks.

Sa ei pea kumbagi poolt täiendama, ära jaga ennast kaheks, sa oled üks tervik, mis koosneb kahest osast. Täienda ennast, mitte mingit poolt.

Aitäh vastuste eest!

Päikest:=)

Minu jaoks on need absoluudselt erineva tähendusega teemad!
Selle asemel, et kiruda anna parem nõu.

(12-11-2012 19:43 )Seba1993 Kirjutas:  Asjad nagu korduksid ja korduksid, ilmselt korduvadki. Aga iga jumala kord kuskilt tuleks korraks nagu üks suts positiivset energilaengut peale sõna otseses mõttes tüdinemust ja allaandmist. Tõus ja mõõn...

Asjad jäävadki korduma, kui sa nendest ei õpi. Kõikidel sündmustel, mis meiega juhtuvad ja inimestel, kes meie ellu tulevad, on meile midagi õpetada. Kui me ei õpi, siis tulevad nad meie ellu ikka jälle uuesti ja uuesti, võimalik, et isegi kogu aeg hullemana ilmudes. Aga seda viimast vaid sinu enda silmade avamiseks. Et: "Noh, äkki nüüd saad juba aru, millega sa enda puhul tegelema pead?"
Vaata enda sisse. Pane enda tekkinud emotsioonidele nimed. Kui tunned viha, siis mõista ja mõtle sellele, et "Ma tunnen praegu viha." Emotsioonidel ei tohi lasta end kontrollida, vaid vastupidi. Ise pead (ja oledki!) südames tugev, pannes piirid enda ja teiste elude vahele. Kui suudad emotsioonile nime panna, siis oled ta juba enda kontrolli alla saanud.
Minu meelest elu - see on nagu mäng. Erinevad inimesed ja sündmused tekitavad meis erinevaid emotsioone. Läbi emotsioonide ja nende kontrollimise õpime iseennast paremini tundma.
Kui sa otsustad vabatahtlikult allaanda ja lahkuda, siis täiesti võimalik, et pärast surma kuskile õhuruumidesse (hingekoju) tagasi minnes, kirub su hing omaette: "Ahh, jälle ma andsin alla ja lahkusin mängust.. Aga ma pean ju sellest õppetunnist ikkagi jagu saama, et muutuda kogemusevõrra rikkamaks/täiuslikumaks!" Ja sünnid uuesti, et see sama raskus ikkagi läbi kogeda, seekord allaandmata.
Ära anna alla ja ole tugev!

Suur aitäh pilguvahetus!

Alla andes ei saa sa iial teada, mis juhtus homme. Ausõna, juhtub see, mida sa iial ette näha ei oleks osanud Aga sa ei saa teada

ˇ elu mängib tõesti või ma ei tea mis see on, kuid miski või keegi on see kes või mis mängib inimestega. Minuga on kõik korras, see foorum on siin asja eest ja eesmärgiga. Kes seda foorumit ka ei teinud usun, et sa oled inimesi palju suutnud päästa sellega!
Tuhat tänu sulle ja kõikidele vastajatele ja kodukäija sullea ka! Koos saame hakkama!

(14-11-2012 12:11 )pilguvahetus Kirjutas:  Kui sa otsustad vabatahtlikult allaanda ja lahkuda, siis täiesti võimalik, et pärast surma kuskile õhuruumidesse (hingekoju) tagasi minnes, kirub su hing omaette: "Ahh, jälle ma andsin alla ja lahkusin mängust.. Aga ma pean ju sellest õppetunnist ikkagi jagu saama, et muutuda kogemusevõrra rikkamaks/täiuslikumaks!" Ja sünnid uuesti, et see sama raskus ikkagi läbi kogeda, seekord allaandmata.

Kui lihtsalt kogemuste jahil ollakse, siis on kirumine mõttetu kuna ka see elu oli kogemus ja õppetund vaatamata sellele, et sealt enneaegselt lahkuti, aga kui soovitakse mingit eesmärki saavutada, siis on otstarbekam tegevus suunata selle poole kes loteriid mängima sunnib ehk siis siia sündides mälu ära kustutab. Loterii selles mõttes, et kui ei mäleta mitte midagi, siis ei saa ka tulemuse suunas eesmärgipäraselt tööd teha ja õppida (mis ilma mäletamiseta ei ole võimalik) ning areneda vaid tuleb loota "õnnele", et ehk seekord õnnestub paremini.

(14-11-2012 12:39 )kage Kirjutas:  

(14-11-2012 12:11 )pilguvahetus Kirjutas:  Kui sa otsustad vabatahtlikult allaanda ja lahkuda, siis täiesti võimalik, et pärast surma kuskile õhuruumidesse (hingekoju) tagasi minnes, kirub su hing omaette: "Ahh, jälle ma andsin alla ja lahkusin mängust.. Aga ma pean ju sellest õppetunnist ikkagi jagu saama, et muutuda kogemusevõrra rikkamaks/täiuslikumaks!" Ja sünnid uuesti, et see sama raskus ikkagi läbi kogeda, seekord allaandmata.

Kui lihtsalt kogemuste jahil ollakse, siis on kirumine mõttetu kuna ka see elu oli kogemus ja õppetund vaatamata sellele, et sealt enneaegselt lahkuti, aga kui soovitakse mingit eesmärki saavutada, siis on otstarbekam tegevus suunata selle poole kes loteriid mängima sunnib ehk siis siia sündides mälu ära kustutab. Loterii selles mõttes, et kui ei mäleta mitte midagi, siis ei saa ka tulemuse suunas eesmärgipäraselt tööd teha ja õppida (mis ilma mäletamiseta ei ole võimalik) ning areneda vaid tuleb loota "õnnele", et ehk seekord õnnestub paremini.

Kuidagi veider jutuke. Mis mõttes loterii? Inimene peab ennast hingeliselt parandama ja oma vigadest õppima. Kui selles elus ei tule välja, siis järgmises. Järgmises elus saad samamoodi õppetunni ja samamoodi su vead kanduvad üle. See on juba igaühe asi, kas saab aru enda vigadest või mitte. Ei tule midagi loota õnnele, järgmine elu tuleb samasugune nagu praegugi, kuid sa hakkad ise aru saama mis teed valida ja mida teha. Mälu eelmistest eludest on, aga mitte füüsilises kehas, vaid hinges. Näiteks hüpnoosi abil võib teada saada, kes eelmises elus olid. Iga eluga sisetunne suureneb ja sa hakkad rohkem tunde järgi käituma. Mingit loteriid ei ole, et äkki see kord saab kõik korda, see kõik on inimese enda kätes.

(14-11-2012 14:04 )shyrlymyrly Kirjutas:  See on juba igaühe asi, kas saab aru enda vigadest või mitte.

Pole mitte midagi aru saada kui sa mitte midagi varasemast ei mäleta. Aga loterii kohalt - tõmbad pileti (sündimine), aga ei tea mis auhinnaks (elusündmused) on.

Selline "taon pead niikaua vastu seina kuni üks neist katki läheb" stiilis õppimine ei ole minu arvates arengut ja õppimist soosiv.

(14-11-2012 14:55 )kage Kirjutas:  

(14-11-2012 14:04 )shyrlymyrly Kirjutas:  See on juba igaühe asi, kas saab aru enda vigadest või mitte.

Pole mitte midagi aru saada kui sa mitte midagi varasemast ei mäleta. Aga loterii kohalt - tõmbad pileti (sündimine), aga ei tea mis auhinnaks (elusündmused) on.

Selline "taon pead niikaua vastu seina kuni üks neist katki läheb" stiilis õppimine ei ole minu arvates arengut ja õppimist soosiv.

Kagega kõik sada nõus. Muide, kui "enda asi" see ikka on, mis teisi pidevalt häirib?

(14-11-2012 15:11 )Ott Sama Kirjutas:  

(14-11-2012 14:55 )kage Kirjutas:  

(14-11-2012 14:04 )shyrlymyrly Kirjutas:  See on juba igaühe asi, kas saab aru enda vigadest või mitte.

Pole mitte midagi aru saada kui sa mitte midagi varasemast ei mäleta. Aga loterii kohalt - tõmbad pileti (sündimine), aga ei tea mis auhinnaks (elusündmused) on.

Selline "taon pead niikaua vastu seina kuni üks neist katki läheb" stiilis õppimine ei ole minu arvates arengut ja õppimist soosiv.

Kagega kõik sada nõus. Muide, kui "enda asi" see ikka on, mis teisi pidevalt häirib?

Mina arvan, et me mäletame küll eelmistes eludes läbitud õppetunde. Miks muidu inimesed kõik erinevaid vigu teevad? Sest meil on kõigil erinevad teadmistepagasid eelmisest eludest. Mõni abiellub ja elab õnnelikult elulõpuni koos oma kaasaga. Teine aga lahutab ja peab kogema lahutusest tulenevaid emotsioone, sest tal need emotsioonid ilmselt veel pagasist puuduvad. Aga see selgitus on puhtalt reinkarnatsiooni pooldajatele.
"Taon pead niikaua vastu seina, kuni üks neist kakti läheb." - see inimene ei tea iseennast. Kuidas vältida seda pekslemist ja õppida vigadest? Kuidas iseennast teada? Tuleb lihtsalt võtta hoog maha ja vaadata iseenda sisse. Tuleb võtta aega analüüsimiseks: "Miks läksid asjad nõnda?" Pead vastu seina taovad need, kes ei näe, et kõik probleemid saavad alguse tegelikult meist endist ja tuleb aega leida, et nendega tegeleda - iseendaga tegeleda. Aga enamus on tänapäeval nii hõivatud teiste vigade nägemise ja laitmisega, olles iseennast täielikult unustatud. Ja siis lõpuks leiamegi ennast peaga seina purustamas, arusaamata, et selle seina oleme me ise endale ehitanud ja seda saab ka kivi-kivikese haaval lahti võtta.

(14-11-2012 15:52 )pilguvahetus Kirjutas:  Mina arvan, et me mäletame küll eelmistes eludes läbitud õppetunde. Miks muidu inimesed kõik erinevaid vigu teevad? Sest meil on kõigil erinevad teadmistepagasid eelmisest eludest. Mõni abiellub ja elab õnnelikult elulõpuni koos oma kaasaga. Teine aga lahutab ja peab kogema lahutusest tulenevaid emotsioone, sest tal need emotsioonid ilmselt veel pagasist puuduvad. Aga see selgitus on puhtalt reinkarnatsiooni pooldajatele.

Olen sellega täitsa nõus, sest kogu elu ma olin hämmastunud, et miks teised ei tea ja tunneta mõningaid asju õigesti ehk nii nagu nad lõpuks osutusid õigeks ka teiste jaoks, mida mina aga alateadlikult 100%-lise kindlusega teadsin, aga "teaduslikult" tõestada ei osanud.

Samas on väga palju ka selliseid asju, mida ma vaatan ja kogen kui esmakordset ja ei jõua ära imestada, kuidas kõik teised mu kõrval seda justkui ammu teavad, aga minu jaoks on see müsteerium.

Kindlasti oleme siin kõik erinevaid asju õppimas, sellest ka vastuolud ja lahkhelid müsteeriumite ja Maailma "asjade" mõistmises.

Vahest lööb selline tunne peale, et mida ma nagu teen siin.., et misasja nagu?
Aga ülejäänud maailm ei lase nagu teistmoodi mõelda või nii. Väga kummaline ja müstiline on elu ikka.

(14-11-2012 16:38 )Seba1993 Kirjutas:  Vahest lööb selline tunne peale, et mida ma nagu teen siin.., et misasja nagu?
Aga ülejäänud maailm ei lase nagu teistmoodi mõelda või nii. Väga kummaline ja müstiline on elu ikka.

On küll müstiline ja kummaline. Olen ka ise mõelnud samu mõtteid, et mis ma siin teen... ja püüdnud kohaneda maailmaga, teistega.

Nüüd aga püüan elada ikka nii nagu mina ise, mu hing tahavad... loodan, et sina jõuad selleni tunduvalt, tunduvalt varem kui mina.
Sest alles siis läheb elu huvitavaks ja mõttekamaks .

Sest alles siis läheb elu huvitavaks ja mõttekamaks Smile.

Selles ma ei kahtlegi

(14-11-2012 15:52 )pilguvahetus Kirjutas:  Miks muidu inimesed kõik erinevaid vigu teevad?

Kuna pole mitte ühtegi täpselt ühesugust ja täpselt ühesuguses keskkonnas kasvanud inimest, siis tehakse ka ühe ja sama asja juures erinevaid vigu. Täiesti arvestatav võimalus.

Tsitaat:"Taon pead niikaua vastu seina, kuni üks neist kakti läheb." - see inimene ei tea iseennast.

Hing -> inimene1 -> mitte midagi ei mäleta, elab, õpib jne -> hing -> inimene2 -> mitte midagi ei mäleta, elab, õpib jne -> jne". Ma nimetan sellist tsüklit "taon pead niikaua vastu seina, kuni üks neist katki läheb" stiilis õppimiseks inimese seisukohalt mitte ühe elu elamist ja selle käigus arenemist.

Vahepeale paar küsimust selle süsteemi kohta: miks luuakse lapse jaoks selline keskkond nagu näiteks Süürias ning siis õigustatakse piinamist, näljutamist ja muud taolist sellega, et järelikult on lastele sellist kogemust vaja? Ja miks õigustatakse sellise süsteemi loomist?

Võib-olla pole Süüria-sarnane keskkond loodud ennekõike lapse, vaid piinaja jaoks.