Sammud esikus

Niisiis, kirjutan enda mäletamist mõõda oma esimese kogemuse paranormaalsusega.
4-5a tagasi kui elasin oma ema juures ühe aasta, kogesime mõlemad samaaegselt midagi müstilist. Olin siis 9.klassis. Emaga oleme mõlemad tundlikud ja oleme uurinud paranormaalsusest päris palju.

Elasime u 60-70a vanuses majas. Oli õhtu ja istusime mõlemad seinalambi valguses 2-kohalises voodis, seljaga vastu seina. Lappasime huvitavaid katalooge ja ajakirju. Meil oli ka kass, aga tol õhtul oli kass õues. Mõnikord hoidsime välisust lahti, kui oli õues soem, kuid sel õhtul ema pani spetsiaalselt nii välisukse kui ka esiku ning koridori uksed kinni.

Lapates kataloogi, kuulsin äkitelt nagu keegi astuka tasakesi koridoris olevale rohelisele karedale matile (selline, mis krabiseb, kui peal käia, nagu plasikust vist tehtud, ehk taipate, mida silmas pean). Tõstsin silmad kataloogist, kuid pea jäi paigale- kuulatasin hoolikalt. Mulle tundus kohe, et miski on valesti, kuna olin emaga majas vaid kahekesi ja ema oli mu kõrval. Sellist sammu oli vaid korra, mõne hetke kuulatamist vaatasin emale otsa ja küsisin sosinal: "Kas sa kuulsid seda?" Ema vaatas mulle otsa ja midagi ütlemata noogutas. Ta näost oli näha, et ka tema aimas, et toimub midagi... Too samm oli nii reaalne, just nagu mingi suur jalg astuks kand-ja-varvas maha ja see kostus nii hästi meieni ära (tuba kus viibisime paiknes peale koridori), + et selline matt nii tugevalt krabiseks, ei piisa vaid tuulest vmms.
Korra kuulatasime veel, kuid rohkem midagi kosta ei olnud. Võtsime käest kinni ja otsustasime vaatama minna. Ema veel sosistas, et ta pani uksed ju kinni, et kass peaks väljas olema. Igaks juhuks võttis ema kätte mingi kõva asja (juhuks kui peaks sissetungija olema), mina võtsin kätte väikese peegli. Kikivarvukil mõned meetrid koridori ukse juurde jõudes, tegi ema ukse vaikselt lahti ja mina samal ajal üritasin peegli abil vaadata, kas näen kedagi koridoris. Koridoris valistses tühjus. Kõik uksed oli kinni. Hingasime kergendunult. Kontrollisime ka välisust, mis oli lukus.

Peale seda juhtumit otsustas ema mulle rääkida ka muudest paranolmaalsetest asjadest, mida ta veel selles majas kogenud oli. Ütles, et varem pole rääkinud, kuna kartis mind hirmutada. Ja no nood jutud olid ka tunduvalt hirmsamad...

Kirjuta siis nendest ema räägitud juhtumitest ka.

Väga huvitav jutt ja pilt ka, kuid küsimus. Kas ta häirib teid? Tahate temast lahti saada? Või lihtsalt tathtsid südamelt seda ära saada ja edasi elada sellega?