Siinkohal pean ma seenetoorikut tänama, et ta pani mind seda teemat veits sügavamalt uurima. Sain hulgaliselt uut ja huvitavat informatsiooni. Tehes paar kiiret otsingut selle firma tausta kohta (Energous), kes oleks pidanud kuulu järgi Appeliga koostööd tegema distantsilt laadimise osas, kohtasin hulgaliselt skeptitsismi ja lausa nö debunkingut. See pole ainus firma mis distantsilt laadimist lubab lähimas tulevikus, aga siinkohal tekkis mul kuri kahtlus, et ehk on tõepoolest suur osa tehnoloogiat kajastavast ajakirjandusest lasknud ennast niivõrd rumalalt lollitada petistest rahajahtijate poolt. Sest ega Apple pole ju tunnistanud midagi, pole ka ümber lükanud samas. See on aga Apple tavaline strateegia uue tehnoloogia puhul. Nad lihtsalt ei kommenteeri midagi.
Mõningase uurimise tulemusena hakkas aga välja kooruma väga huvitav pilt ja nüüd ma saan vähemalt aru, milline see uus distantsilt laadimise mehhanism peaks olema. Töötab see või mitte, seda ma veel ei tea, aga pean tunnistama, et see on ikka pagana kaval lahendus. Püüan seda siis siin kuidagi põgusalt kirjeldada.
Esiteks, põhimõttelises distantsilt energia ülekande võimaluses ei kahtle vist keegi. Ma ei räägi siin isegi laseritest, mis antud teemast vähekene välja jäävad, aga eelkõige mikrolainetest. Samas kehtib see ka millimeeterlainete kohta. Neid laineid saab kinni püüda ja muuta elektrienergiaks, parimal juhul on saavutatud ülekande efektiivsuseks üle 85%.
Wikipedia annab parimaks ülekande efektiivsuseks 54%, aga mulle on jäänud mulje, et uuemad katsed on andnud paremaid tulemusi. Ma ei saa üht uuringut kahjuks siia linkida, aga ega see pole ka üleliia tähtis.
Tähtis on see, et energia ülekanne on võimalik.
Nüüd on aga vaja vastata küsimusele, et kui palju seda saab üle kanda ja kui kaugele. Selle teema kontekstis peaks meeles pidama, et suure võimsusega mikrolained on inimesele kahjulikud ja justnimelt see seab piiri ülekantavale võimsusele. Ülekande kauguse küsimusele vastamiseks peaks kõigepealt lahti seletama selle, et mis asjad on faasi-maatriks antennid. Tavalise antenni poolt välja saadetud energia tihedus väheneb võrdeliselt kauguse ruuduga ja seega väheneb võimaliku kinnipüütud energia hulk võrdeliselt kauguse ruuduga. Litsalt öelduna - natukenegi saatjast eemal olles ei saa vastuvõtja enam palju energiat kinni püüda.
Seda probleemi vähendab nö taldriku asetamine saatja taha, antennist saab siis suundantenn ja vastuvõtja võib kätte saada palju enam energiat. See aga eeldab, et vastuvõtja on liikumatu, või siis tuleb antenni liigutada koos vastuvõtja liikumisega. Veel parem lahendus on aga faasi-maatriks antenn, mis saadab kiirgust välja kitsaste kiirtena. Energiat läheb nii kaduma veel vähem ja vastuvõtja saab kinni püüda peaaegu kogu antenni poolt välja saadetud energia. Samuti ei pea vastuvõtja olema statsionaarne, sest faasi-maatriks saab oma kiirt liigutada väga kiiresti ja ilma antenni ennast füüsiliselt liigutamata. Vastuvõtja liikumist tuleb vaid kuidagi jälgida ja kiire suunda elektrooniliselt kohandada. Niimoodi töötavad näiteks paljud sõjaväe radarid.
Kuidas tootavad siis need müstilised distantsilt laadijad? Teooria on selline, et õigepealt saadab laadimist ootav seade välja valmisoleku signaali. Laadimisjaam näeb seda signaali otsevaates ja jaam näeb ka paljusid signaali peegeldusi seintelt-laelt-põrandalt-mööblilt. Jaam vastab saadud signaalidele palju võimsama omapoolse signaaliga, mis koosneb nüüd kitsastest kiirtest. Need kiired on suunatud sinna, kust seadme päring saabus ja paljuski läbi peegelduste jõuavad laadimiskiired laadimist ootava seadmeni.
Geniaalne lahendus, kas pole? See kõrvaldab ühe peamise probleemi seadmete mikrolainetega laadimise ees - asjaolu et seadme kõrval olev inimene ei tohi saada liiga suurt doosi kiirgust seadme laadimise käigus. Sellise meetodi puhul neelab inimese keha osa seadme laadimispalve signaalist ja laadimisjaam siis teab, et selles suunas tuleb laadimiskiirgust saata vähem. Selguse huvides peaks veel mainima, et laadimiskiiri on tõenäoliselt vaid paar tükki, aga nad suudavad oma suunda muuta nanosekundite jooksul (nii on mulle meelde jäänud sõjaväe radarite kohta lugemisest) ja seega suuda üks kiir 'sama hästi kui korraga' liikuda paljudes suundades.
Üks selline laadimisjaam peaks saama ohutult seadmeni toimetada umbes 1W võimsust. Vähemalt 2 vatti läheb teel kaduma, aga see tundub olevat juba väga hea tulemus. Kui see nüüd ka päriselt nii toimib, nagu lubatakse. See on veel lahtine, aga teooria tundub küll olevat väga hea. Samas maksab selline laadimisjaam kardetavasti päris palju. Sõjaväe radarite hinnast ma siinkohal üldse ei räägi, need on hirmkallid. Teisalt tuleb mulle meelde Elon Muski plaan saata madalorbiidile tuhandeid pisikesi satelliite, mis saaksid pakkuda internetiteenust kogu maailmale. Esimesed satelliidid pidavat orbiidile jõudma järgmise kümnendi alguse paiku ja siinkohal on oluline see, et kasutajad ei pea mootoriga "panne" katusele installeerima, mis satelliite jälgiksid; kasutaja antenniks oleks lame ja liikumatu faasi-maatriks. Antenni hinnaks pakkus Musk ainult paarsada dollarit. Kui see number on reaalne, siis on reaalne ka enam-vähem mõistliku hinnaga distantsilt laadija. Aga jällegi - kui vaid teooria töötaks.
Sellega võtaksin ma kokku distantsilt laadimise teooria, aga muuseas sattusin ka ühe teise huvitava informatsiooni otsa. Nimelt hakkavad tulevased 5G võrgud kasutama muuseas ka ülikõrgsagedusega millimeeterlaineid. Ning otseloomulikult hakkavad neid lained mastide otsast välja saatma ... oodake ... faasi-maatriks antennid. Nii saavad antennid kasutada samal ajal sama sagedust palju kordi erinevates kiirtes ja see võimaldab oluliselt suurendada kanalite ribalaiust. Muuseas loob selline lahendus aga ka teoreetilise võimaluse, et väiksema energiatarbega seadmeid saab hakata laadima otse mobiilimasti kaudu. Selliste, ja teiste alternatiivsetest energiaallikatest tulenevate, võimaluste edasiseks uurimiseks korraldas Elektri- ja Elektroonikainseneride Instituut (IEEE) hiljuti töötoa nimega 5G-NRG. Selle töötoa tulemusi pole aga minu teada veel avalikustatud.
Konstruktiivne kriitika ja täpsustused on teretulnud
ps. kollide välja mõtlemisega ma tegeleda ei ürita, igal tehnoloogiaga käib võimalus seda kuritarvitada. Mind pigem ajendab hetkel huvi uute ja ägedate arengute suhtes tehnoloogiamaailmas

Rääkides aga induktiivsest, siis ühed tegelaed MITist pidavat arendama mingit imelikku magnetresonants ... asja, mis pidavat omama potentsiaali energiat paari meetri kaugusele kanda läbi õhu. Tehnoloogia nimetus on MagMIMO, aga selle toimimise kohta ma täiendavaid selgitusi anda ei oska hetkel. Töötav prototüüp pidavat toimima 30cm kauguselt.