Korruptsioon jalgpallis ja mujal tippspordis.

See teema on inspireeritud ungari kohtuniku kassai (kirjutan meelega väikese algustähega) kaardimängust Eesti koondisega, sellal kui Iiri koondis sai segamatult jalgpalli mängida. Kas sai? Mitte kas sai, vaid kellelt sai, millal sai, kus sai ja kui palju sai! Vägisi jääb mulje, et mitte ainult möödunudreedese, vaid ka teisipäevase mängu tulemus on kusagil kabinetis juba ammu paika pandud.

Aga mida need vastused üldse annavad meile? Mis sellel tähtsust on? Ega see mäng ei olegi ju päris mäng, me oleme siiski rahandussüsteemis.
Võiks vähemalt Para-webi sellest teemast puhtana hoida, häirib, et igalpool on seda jama.

Siin kumab väga selgelt läbi "soov / mõjutus" saada soovitud tulemust.

Mõistuse abil saaks selliste "mõjutuste" realiseerumist oluliselt takistada - see aga eeldaks jalgpalli olemuse ja reeglite oluliset "ümber sõnastamist" enda teadvuses (analoogia male mänguga: panustades erinevatele malenditele saab oluliselt erineva mängu käigu).

Eeskujuks tuleks võtta:
1) Tänaval pudelist viina joomine on keelatud - kui aga viinapudel panna kilekoti sisse, siis on tegu "isiklike asjadega" ning võib täiesti seaduslikult tänaval viina juua (viina poleks üldse vaja juua, kuna tegu pole eluks vajaliku asendamatu ainega, aga tee see joodikutele selgeks).
2) Kui kellegile virutada rusikaga kõva hobadus, siis saab "sinika järgi" tuvastada löömise - kui aga panna märg käterätt rusika ja löödava vahel, siis sinikat ei tule, kuid valu on ikka: sinika puudumise tõttu pole löömingit olnud (kakelda poleks üldse vaja, kuna sõnade abil saaks kõik olukorrad ära lahendada, aga tee see tänaval jõlkuvatele tülinorijast kaakidele selgeks).


Jalgpallis on lubatud "kogemata otsa kukkumised" - sisuliselt on tegu tahtlike kehavigastuste tekitamisega + olukorra loomine, millega tasakaalust väljas ohvri käsi puutub palli.

Siin tuleb enda jaoks "selgeks teha", kas mängitakse "südame järgi" (võimalik vaid algajate tervisespordi klubides), või "räpaselt" (proffide juures tavaline nähtus).



Seega kui võtta eesmärgiks vaid "võidu saavutamine", siis tuleks treeningutel keskenduda vastastele "kehavigastuste tekitamisele", ning olukordade loomisele, kus "otsa komistamine" paneb vastase käega palli puutuma.

Nii on kollaste ja punaste kaartite sadu, ning ühek hetkel istub vastaste võistkond varupingil - nii saba arvulise ülekaalu abil hakata "tegeliku jalgpalli" mängima, ehk väravaid taguma.

Sarnaselt tuleks "jälgida ümbrust", et vastased sinuga sarnaseid vigu ei teeks - kui Eesti meeskond oleks suutnud selliseid "räpase mängu olukordi" ära hoida, oleks jobukakust kohtunik olnud jõuetu.

Eraldi teema on veel selles, et tippspordis lepivad klubide omanikud eelnevalt kokku, kes võidab - sellist "äri" on aga oluliselt keerukam tõestada, kui kartellilepinguid ja muid maffia trike.


Mina olen juba ammu mõistnud, et tippspordil pole mingit seost tervisespordiga, ning tippsport on räpane ja jälk - seega ma ei vaata tippspordi üritusi.

(14-11-2011 15:27 )FurioN Kirjutas:  Aga mida need vastused üldse annavad meile? Mis sellel tähtsust on?

Olen nõus, niigi meinstriim meedia paneb rõhu ebaolulistele teemadele, nüüd vaja veel siin paraveebis jalka korruptsiooni arutlema hakata. Ajalehtedes 3-4 lehekülge sporti ja tihtilugu avalehtki sellele pühendatud, nagu tähtsamaid küsimusi arutleda poleks. Las sahkerdavad, ise jamavad oma südametunnistuse ja karmaga, mida siin teemaalgataja või meie kõigi hukkamõist paremaks muudab?

Minu eesmärk oli arutleda siin teemas kulissidetaguste kokkulepete üle spordis laiemalt ning nende võimalike seoste üle poliitikaga, mitte piirduda pelgalt ühe juhtumiga.

Minu eesmärk oli arutleda siin teemas kulissidetaguste kokkulepete üle spordis laiemalt ning nende võimalike seoste üle poliitikaga, mitte piirduda pelgalt ühe juhtumiga.

Kõik on kombes ja kõik on korras - see "kulissidetgune" teebki spordi huvitavaks! See on paratamatus...
meie elu sai ka alguse "tagatoast" v. "kulissidetagusest" kus issi kohtus emmega.
Sport on poliitika ja vastupidi - ühed teevad trenni, pingutavad, higi ojadena voolamas, käivad oma lollakates
dopingukontrollides, toovad ohvreid, kui teised... sõlmivad kulissitaguseid/esiseid kokkuleppeid või peavad
pingelisi läbirääkimisi. Ja kõik selle nimel, et rahuldada tugitoolitarbija vajadusi! Intriigid, skandaalid ja kõiksugu
paljastused müüvad alati.
Mulle meeldib vaadata jäähokit... eriti kui hokimeeskonnad omavahel kaklema lähevad. Mäng ise... on igav.
Loodan väga, et dopingutele antakse legaalne staatus... ehk siis mõnigi rohusegaja saab öösel rahulikumalt
magada. Kaob ka silmakirjatsemine ja mine tea... ehk ka mõni kullisitagune leping.

Tegelikult tuleks uurida hoopis muud, millised paragrupeeringud on ühe või teise meeskonna taga, kui palju mängitakse ühe või teise meeskonna võitude kaotuste peale kihlvedudes ja millised summad seal liiguvad. Kui palju makstakse või ollakse suutelised maksma kihlvedudel teatud tulemuse saavutamiseks. Kas ja kui suur on eesti meeskondadel paramilitaarne koolitus ja kes seda püsti hoiavad, sõjad ja kohtumised peetakse enne sadu kordi mõttes läbi teispoolsuses ja siis kohtutakse väljakutel, nii on see ajast aega kõikide võistlustega olnud. Et võita tuleb kõigepealt see võit teispoolsuses välja kakelda. Mõnikord teenib meeskond kaotusega reaalset raha rohkem kui võiduga juhul kui massiivselt mängitakse kihlveokontorites. See oli nüüd meediumvastus teemale, ise ei vaadanud mängu sest teadsin kaotust 3:1 aga tuli veel hullem, 4:0. Jalgpall ja sport üldisemalt pole üldse huvitav kui vaadata kogu seda räpast rahamängurite maailma seal taga.

Tuli siis väike mõte rahvaarvu ja tulemuste vahelisest seosest.
Nimelt suured riigid on ka suured tegijad - kui palju mõjutab tulemust kaasaelajate arv? Kui vastasele soovivad halba paar miljonit kaasaelajat, kas saab siis vastasel üldse hästi minna?
Antud juhtumil siis oli Iiri publiku soov tugevam.

Lihtsalt selline mõtteke.

(15-11-2011 09:54 )alar Kirjutas:  Tuli siis väike mõte rahvaarvu ja tulemuste vahelisest seosest.
Nimelt suured riigid on ka suured tegijad - kui palju mõjutab tulemust kaasaelajate arv? Kui vastasele soovivad halba paar miljonit kaasaelajat, kas saab siis vastasel üldse hästi minna?
Antud juhtumil siis oli Iiri publiku soov tugevam.

Lihtsalt selline mõtteke.

Ei ütleks, et see päris nii on. Näiteks Hiina ja India on jalgpallis päris tundmatud riigid. India peaks olema ka Eestist jalgpallis kõvasti nõrgem. Või võtame näite viimastest play-off mängudest kus Türgi (rahvaarv ca 70M), kus jalgpall on jällegi väga populaarne, kaotas kodumängus Horvaatiale (rahvaarv 4,5M) tulemusega 0:3.

Alar kirjutas et kui vastasele soovib halba paar miljonit, siis peaksid nad kaotama.Asi võib olla selles et mitte vastasele ei soovita halba, vaid omadele head...s.t.ükski õige jalgpallifänn ei taha võita teiste ilmsest ebaedust.

Jalgpall on üldse väga halb spordiala mõjutamiseks oma paljude muutjate tõttu.Muutujad on 11+11 mängijat, 3 kohtunikku, 2 treenerit ja vahetusmängijad.
Para teema on tulnud kõneks ainult males, kus väidetavalt olla olnud näiteks Karpovi, Kortshnoi ja Kasparovi tiimides alati "nõidasid"