Puudutused

Täna hommikul rääkis vanaema mulle, kuidas teda 'äratati' täpselt kell 7.10, sest tundis puudutust käsivarrel ja puusal. Tavaliselt käib ta 7-ajal söömas, kuna on diabeetik. Aga seekord magas ta edasi. Küsisin ehk nägi ta seda unes, kuid ei. Unes nägi ta sel ajal hoopis mingi keldri koristamist. Puudutus oli tasane ja rahulik. Kodus oli ta see hetk üksi (v.a kass).
Mainis veel, et sama puudutust on ta paar kuud varem ka tundnud. Tookord ainult käsivärrel. Jällegi hommikul kella 7-ajal, et sööma minna.
On kellegil aimu, millega tegu? Ise pakuksin kaitseingleid vms. Ma isiklikult nendesse eriti ei usu, kuid kõik võib ju võimalik olla.

Pakun lihtsamat varianti: tema bioloogiline kell äratas teda puudutuse vormis.

Jah... teine variant on tugev piiks või muu hääl. Mind on viimasel hetkel (olin bussilemineja nimelt) äratanud verdtarretav naer. Mõjus küll.

Aimu mul pole... Aga selle looga meenus mulle mu suvine aiatöö (Meil nimelt gümn.-s kohustuslik 12h tööd). Käisin seda üksinda tegemas. Ma rohisin kükakil lillepeenras. Kõik oli tore hetkeni kui keegi/miski mind karinaalselt parema külje pealt pikali lükkas. Toetasin kätega end, et päris peenrasse ei lendaks. Ehmatus oli suur ja südamealt käis jõnks läbi. Vaatasin kähku ringi, aga kedagi ei näinud. See lüke tundud hoiatuse või hirmutamise moodi... siiani ei tea mis see tegelikkuses oli.

Vanessa, kas tundsid konkreetselt, et keegi lükkas? Tasakaal kaob ka vahest niisama ära. Minul on näiteks treemor, käed värisevad ja sellega seostatakse ka tasakaalu kaotamist. Tööl, näiteks, olen kuidagi ebamugavas positsioonis, või on juhtunud, et ka täiesti tühja koha pealt, tekkib tasakaalu nagu lünk. Korraks lihtsalt kaob ära ja keha nagu kukuks kokku, kuid murdosa pärast on tasakaal tagasi. See on üpris ebameeldiv, aga samas huvitav, paneb jälle mõtlema, et kui tugeva ja pideva kontrolli all meie keha tegelikult on. Selles suhtes, et kummitused ilmselt inimesi nalja viluks pikali ei lükka, rääkimata üldse sellest kas neil selleks füüsiliselt võimalust on(kui uskuda dimensioone) või kas nad üldse eksisteerivad.

See tundus nagu keegi vihapärast oleks lükanud... tekkis kohe mingi süümeks. Mõtlesin, et äkki keegi on ära surnud ja annab endast selviisil märku (kuigi pole). See oli puudutusega, nagu möödaminnes lükkamine suure hoo pealt. Kummituste kohta ei tea mina aga midagi (kui välja arvata väiksemana ümber minu teinud valge pisike kera; riidast kukkuv halg, millega ma oleks vastu pead saanud... kuigi sealt riidast veel puid ei võetudki- ja kas neilgi juhtumitel kummitustega mingit pistmist on, ei tea).