Kosmoseprügi

Ma loodan, et sellist teemat ei ole veel käsitletud, kuigi ma ei leidnud seda foorumist.

Meedias võime lugeda teateid, et meie ma ümber liigub kosmoseprügi, mis on saanud juba probleemiks.

Järelikult peab seda kosmoseprügi ikka päris palju seal olema ning selle peale olen hakkanud mõtlema, kuidas võiks kosmoseprügi segada meie vaatlusi.

Samas olen hakkanud mõtlema, et ISS kosmoselaeval nähtud kaarides nähakse ka mingeid lendavaid tundmatuid objekte.

Kas need peaks olema siis UFOd? miks mitte see sammune kosmoseprügi?

Olen nõus selliste nähtustega, kui maal lahkub mingi täpike otse kosmosesse. See kindlasti pole kosmoseprügi.

Ning milline on kosmoseprügi? on need suured jurakad või väikesed?
Nii palju on teada, et kosmoseprügi on ka satelliitidele juba ohtlikuks muutnud.

Samas, kas seda võib ka silmaga maapealt märgata? vaevalt see on ikka vast liiga väike.



Infot, mõtteid, teadmisi selles valdkonnas on teretulnud.

Miks tegin teema just ufoloogia all, sest see prügi võib nähtuda kosmoses kui UFO aga tekelt on see kosmoseprügi maa ümber hõljumas.

(10-08-2011 11:05 )Acme Kirjutas:  Ma loodan, et sellist teemat ei ole veel käsitletud, kuigi ma ei leidnud seda foorumist.
see prügi võib nähtuda kosmoses kui UFO aga tekelt on see kosmoseprügi maa ümber hõljumas.

ei usu et seal mingid mitme kilomeetrise läbimõõduga jurakad on mida siit binukkliga näha on

Selles võib kindel olla, et seal vast jah kilomeetrise läbimõõduga midagi on. On sellised tükke, mis kosmose laevadelt eralduvad ja sinna ringlema jäävad.
Samas peaks NASA videodel arvestama, et kõik seal nähtu maa ümber ei pruugi olla nn UFO vaid mõni kosmoseprügi osa, mis hästi peegeldab päikese valguse käes.

Ise ei kujuta seda suurt hulla ette, aga numbriliselt peaks sk 400 000 eset tiirlema ümber maa.

Mis ajast on kosmoseprügi... - Delfi

Jaapanlased asuvad kosmoseprügi võrkudega koguma

Väga huvitav lehekülg, kus saab vaadata nii satelliite ja kosmoseprügi kui ka nende orbiite planeet Maa ümber: http://stuffin.space/

Möödunud neljapäeval, 10. novembril kukkus Myanmari (kunagise Birma) mägismaal taevast alla seni täpsemalt tuvastamata metallese. Umbes 3,7 meetri pikkune, 1,5 meetrise läbimõõduga torukujuline objekt sadas alla jadeiidikaevanduse lähistel Lone Khini külas.

Külarahvas ärkas varahommikul valju paugatuse ja maapinnavõngete peale, mida taevast alla kukkunud objekt tekitas. Ehkki keegi viga ei saanud, purustas tundmatu kukkuv objekt kahjustusi ühe kaevuri telgile ja hiljem oli õhus tunda kõrbehaisu, kirjutatakse ajalehes The Myanmar.

Üks endine riikliku lennundusameti juures töötanud ametnik ütles, et Facebookis levinud pilt „UFO-st“ nägi välja rohkem kanderaketi kui mõne liinilennuki osa moodi.

http://forte.delfi.ee/news/kosmos/myanma...d=76287711

Kaugel see võrguga prahi kogumine on? Kõlab utoopiliselt.
Kõige odavam näib on ikkagi laseri kasutamine, kas siis Maa pinnalt või siis orbiidilt. Hetkel näib, et asi seisab pigem poliitika kui tehnika taga.

Ma arvan, et see tõepoolest hetkel veel utoopia valdkonnas. Ega pole ka midagi imestada - otsest rahalist kasu sellise tehnoloogia arendamine kellelegi ju ei too. Kas nüüd meil nii võimsaid lasereid on, et orbiidil mitmekümne kiloseid metallikamakaid aurustada, ma kahtlen.

Pikas perspektiivis peaks seesinane kosmoseprügi suuremas jaos olema ju enesehävitusliku loomuga, siseneb atnosfääri ja põleb ära.

Pikas perspektiivis küll, aga hetkel me saadame orbiidile kõvasti rohkem objekte, kui neid alla tuleb. Tõenäoliselt on mõned neist ka stabiilse orbiidiga ja alla kukkumine võtab aastatuhandeid. Kõige hullem probleem on aga selles, et kui kaks suuremat tükki põrkuvad, tekib sellest tuhandeid uusi, mis omakorda suurendavad hüppeliselt võimalust uuteks kokkupõrgeteks. Ühel hetkel on orbiit nii paksult täis pisikesi, aga kilomeetreid sekundis liikuvaid osakesi, et me oleme praktilises mõttes oma planeedil lõksus.

(08-07-2015 16:23 )Nielander Kirjutas:  Väga huvitav lehekülg, kus saab vaadata nii satelliite ja kosmoseprügi kui ka nende orbiite planeet Maa ümber: http://stuffin.space/

Siit lehelt soovitan vasakult gruppide alt valida Iridium 33 - siis on ilmne, et mis juhtus 2009. aastal kui kaks Venemaa satelliiti põrkusid kiirusega 11 km/s. Järgmine pauk enam mägede taga ei ole.

Kosmoseprügi aitaks vältida nö "arukas kanderaketi poliitika":

1) Maa madala orbiidi (LEO) lähedal olevaid kasutatud kanderakettide kesti pidurdatakse veidi (minimaalne kiiruse muutus delta-v), et nad päeva-nädala jooksul siseneks Maa atmosfääri ja ära põleks - täinedav kütusekulu & kasuliku massi vähenemine oleks minimaalne.

Kui aga taolist poliitikat ei järgita, jäävad kasutatud kanderaketid kuudeks & aastateks madalat maa orbiiti (LEO) reostama.


2) Geostatsionaarsele orbiidile suunduvaid kasutatud kanderakette kiirendatakse kuni C3-punktini (paokiirus, ehk Maa orbiidilt lahkumise kiirus).

2a) Geostatsionaarsele suunduvalt elliptiliselt orbiidilt (GTO) on kiiruse muutus delta-v vaid 0.7 km/s C3-le - võrdluseks: rakett ise vajab LEO to GTO juures delta-v 2.5 km/s, st täiendav kulu poleks märkimisväärne.
Siit tuleneb enamus nö "pika-ajalist" kosmoseprügi (asub elliptilisel orbiidil GEO ja LEO vahel).

2b) Geostatsionaarselt ringikujuliselt orbiidilt (GEO) on kiiruse muutus delta-v 1.3 km/s C3-le.
Nii saaks vältida geostatsionaarse orbiidi muutumist prügimäeks.

--------

St aruka planeerimise ja minimaalse kütuse lisakulu korral saaks kosmoseprügi probleemi juba eos kõrvaldada - aga inimene juba on kord selline loll, kes vaid lagastab, kuid ei suuda arukalt planeerida.

NASA läbi Elon Muski ja Space X sellega ju praegu tegelebki. Arendades edukalt esimese astme korduskasutatavust.

Esimene aste ei jõua orbiidile nagunii. See siinkohal oluline osa, mis orbiidile jõuab, vaevalt saab kunagi korduvkasutatavaks. See tähendaks ju kuumuskilpide kaasa vedamist, mis lubaks taassisenemist üle elada. Võib-olla ma eksin ka siinkohal, ehk saaks selline mudel kunagi majanduslikult mõistlikukes.

Laseritest niipalju, et mulle tundus ka nende abil kosmoseprügist vabanemise plaan veider. Aga asja mõte on aga selles, et orbiidil olevaid jubinaid kuumutatakse piisavalt, et nad hakkavad natsa gaase eraldama. See muudab nende orbiidi ebastabiilseks ja toob jubinad alla kiiremini, kui asjade loomulik käik seda võimaldaks. See kehtib küll vaid madalorbiitide kohta. Inglise keelne termin selle plaani kohta on "laser broom".

Tsitaat:See siinkohal oluline osa, mis orbiidile jõuab, vaevalt saab kunagi korduvkasutatavaks.

Siiski-siiski...Dragon 2, mis plaanitakse juba järgmisel aastal esimesi inimesi üles viima, on kindlasti korduvkasutatav. ja kas pole seda ka praegu kasutatavad transpordikapslid?

Minu arvutuse järgi nõuab ∆v 1.3 km/s väga suurt kütuse kogust. Umbes 40-50% satelliidi massist. See muudaks satelliidi üles lennutamise märgatavalt kallimaks. Eks ohutus maksab, mõnel juhul päris palju.

---

Dragon 2 kapsel ongi kõigest kapsel. See tuleb alla tagasi, sama teeb ka Falcon 9 esimene aste, aga selle raketi teine aste jääb üles. Kui seda just kontrollitult atmosfääri ei suunata.

Oot, aga milleks sul orbiidil manööverdamiseks sellist kiirust vaja saavutada. Orvitaakmanöövri delta V o on ju märksa väiksem.

Lahendused mainis, et geostatsionaarselt orbiidilt Päikese orbiidile minekuks vajalik delta-v on 1.3 km/s.
Orbitaalmanöövreid on ka mitmesuguseid. Näiteks madalorbiidilt geostatsionaarseni (LEO to GSO) jõudmise delta-v on vist kusagil natsa alla 4 km/s. Võin vähekene ka eksida. See siia tuleb juurde tasandi muutmise manööver, mis on ka kulukas operatsioon. Venelastel kulub geostatsionaarsele orbiidile jõudmiesks rohkem delta-v'd kui näiteks ESA rakettidel, sest venelased peavad orbitaaltasandit rohkem korrigeerima.
Lahendused pakkus, et LEO to GTO on 2.5 km/s, see võib ka õige olla, ei viitsi enam kontrollida. Ta paistab seda asja minust rohkem jagavat.

Jällegi- milline terveltmõtlev organisatsioon hakkaks satelliiti LEOlt GSTle manööverdama, see töö tehakse ikka ju juba kanderaketiga ära. Orbiidil manööverdamine toimub suurusjärkudes väiksema kiirusega. Järelikult ka väiksema kütusekuluga.

Sul on õigus selles suhtes, et madalorbiidilt geostatsionaarse orbiidini satelliidid üldiselt ise ei manööverda. Küll aga on enamus geostatsionaarsel orbiidil olevatest satelliitidest ennast sinna ise manööverdanud GTO orbiidilt. See manööver eeldab delta-v'd 1.5 km/s ESA-le, 1.8 km/s Floridast startides ja umbes 2.7 km/s vanelastele.
Ehk on see suur erinevus ka põhjus, miks venelaste Proton M tõepoolest viib satelliidid vajadusel otse geostatsionaarsele orbiidile, ning miks ESA Ariane 5 ja varsti seda asendav Ariane 6, ei ole mõeldud geostatsionaarse orbiidini jõudma. Ariane 5 vist isegi oleks võimeline satelliidi otse geostatsionaarsele orbiidile asetama, aga selle teise astme taaskäivitamist katsetati esimest korda alles 2007 aastal. Tasub tähele panna, et GTO orbiidilt geostatsionaarsele orbiidile manööverdamiseks peab satelliit, või kanderakett, mootori (taas)käivitama mitte varem, kui 5 tundi peale kanderaketi starti Maalt.

---

Satelliidid kasutavad eelpool kirjeldatud manöövriks sellist tüüpi mootorit.