excubitoris
Kes-Kus-Miks-oloog
Postitusi: 11,466
Liitunud: Apr 2007
|
01-02-2010 08:14
Ma loodan, et liig usinad autoriõiguslased meile/mull mingil otsitud põhjusel kallale ei tule, kuid loen seda artiklit piisavalt oluliseks, et ta siia kopeerida TÄIELIKULT.
Niimoodi siis - tänane - 01. veerbuar 2010 ilmus kesikute tasuta linnaleht nimega Pealinn kus sees kirjatsura Maarja-Liis Arujärve poolt kirjutatud lugu nimega Kus on peidus Estonia katastroofi kadunud lindid?. Juttu on Eesti ühest tuntumast sidespetsist (mitte kahjuks/õnneks laiemale avalikkusele) nimega Aadu Jõgiaas kes on sisuliselt üheisikuliselt hoolitsenud selle eest, et Eesti Vabariigil oleks side ja mis oleks ka kaitstud. Vanadel hallidel aegadel kui isegi veel Toompeal teenisin siis õnnestus vanameistriga isegi mõnedel kordadel tööalaselt kohtuda ja mulje oli hea. Kahjuks ma teda lähemalt ei tunne. Kui keegi siit foorumist tunneb siis äkki annab teada ?
Lugu siis ise selline;
Tsitaat:Kus on peidus Estonia katastroofi kadunud lindid?
01.02.2010 Maarja-Liis Arujärv
Sideekspert Aadu Jõgiaas asus Estonia katastroofi ööl juhuslikult lindistama toonast päästeoperatsioonide kulgu. «Ma ei saanud kohe arugi, kui hull asi on,» tunnistab üliharuldaste lintide omanik.
59-aastane Aadu Jõgiaas võiks rääkida oma põnevast minevikust tunde, kuigi ega ta kõigest rääkida ei tohikski. Eesti vabanemise ajal oli ta kogu Eesti sidesüsteemi juht ja looja. Mees, kes pidas Venemaaga maha esimese elektronsõja ja kes tunneb pea igat Eesti maanurka, sest on aidanud hobi korras ka enamiku siinsete rallivõistluste sidesüsteeme planeerida.
Ent esmalt räägime Jõgiaasa saatuslikust kokkupuutest Estonia laevahukuga. On 28. septembri varahommik aastal 1994. Kella 6-7 vahel kuuleb maailmas tuntud raadiosportlane Jõgiaas uudistest, et Estonia laev on hukkunud. Veidi järelemõtlemist, ja juba meenuvad merekooli ajast tuttavad päästeoperatsioonideks kasutatavad raadiosagedused. Seejärel läheb Jõgiaas koduse raadiovastuvõtjaga päästeteenistuse sidekanalitele ehk hakkab jälgima merepääste sidekanaleid.
«Ma ei saanud toimuva mastaapsusest kohe arugi, no et asi on nii hull,» meenutab Jõgiaas aastatetagust kohutavat varahommikut. «Kuna päästetegevus käis rootsi keeles, sain vähe aru, mis toimub,» lisab Jõgiaas, kes kuulis eetris suurepäraselt Stockholmi päästekeskuse ning õnnetusepaigal tegutsevate laevade, lennukite ja kopterite vahelist sidet.
Nagu halba aimates lindistas ta igaks juhuks päästjate tegevuse kassettmagnetofonile. Enda teada ongi ta praegu ainuke inimene, kellel sellised materjalid üldse olemas on. Miks, on tema jaoks aga suur mõistatus.
Mis hetkel saite aru, et teie käes on unikaalsed materjalid?
Kui laevahuku uurimiskomisjon hakkas oma segaseid raporteid ja usutlusi avaldama, jäi mulle kohe arusaamatuks, miks ei suudetud katastroofiööl kogu sündmuste käiku taastada.
Kogu päästeteenistuse tegevus ja kõik riigi sidekanalite kaudu edastatu läheb igas normaalses riigis linti, see on elementaarne. Kellajaliselt peaks olema võimalik iga õnnetuse puhul alati sündmuste käik taastada – millal tõsteti see või teine inimene veest välja, millal sõitis helikopter kuhugi jne. See on elementaarne, et riigi päästeteenistuse kogu tegevus on lindis. Nii on see igal pool. (Muide, ka popikooni Michael Jacksoni kohta sai teleuudistest kuulda, mida päästeteenistuse töötajad helikopteris omavahel rääkisid, kuidas neile õnnetusest teatati jne.)
Teie kui sideekspert olite siis kindel, et Eesti ja Rootsi päästeteenistustel on kogu toimunu lindis, seega lindistasite ise vaid väheke?
Ma olin kindel, et Eesti riik, kellel on olemas rannavalveteenistused ja piirivaveteenistused, salvestavad kogu info niigi, ilma minu abita. Kui mina olin Eesti vabariigi sideteenistuse juht, siis see niimoodi ka oli. Näiteks augustiputsi ajal olime võimelised salvestama Tallinnas iga nõukogude sõjaväelase raadioeetris õeldud sõna – ja seda materjali säilitatakse tänase päevani. Paljud neist lintidest on praegu rahvusarhiivis, okupatsioonimuuseumis, neid on kasutatud filmides jne.
1994. aasta toimunud Estonia katastroofist pole aga Eestil midagi ette näidata, ja see on pehmelt öeldes kummaline. Selleks ajaks oli meil loodud veeteede amet, rannavalve pidi ju kõik eetris toimunu salvestama – ent kus on too informatsioon?
Olite Eesti Vabariigi taastamise ajal sidesüsteemi looja ja juht, kas tookord oli siis teisiti?
Jah, sellist asja poleks saanud tookord olla. Mulle on tõesti mõistatus, kuhu kadus vaid paari aastaga Eesti riigi haldussuutlikkus side vallas. Tahan seda teemat lausa teaduslikult uurida ja sellest perioodist ka avalikult kirjutada, kas ajaleheartiklitena või eraldi raamatuna – seda saab otsustada pärast minu kogutud materjali hindamist.
Miks te just praegu selle teema tõstatate, miks ei esitanud neid küsimusi laevakatastroofi ajal riiki juhtinud peaminister Mart Laarile?
Nad kõik tunnevad mind niigi. Ma esitaks neile ju liiga valusaid küsimusi, nad ei taha minuga tegemist teha.
Ka ühel Estonia huku konverentsil 2008. aaastal puudutasin seda teemat, lasin oma salvestusi kuulata ja samal ajal ekraanidel tekstide tõlget jälgida. Ent mina hakkasin ju õnnetust lindistma alles hommikul kella 6-7 ajal, kui käis juba surnukehade veest väljatõstmine. Katastroof ise oli selleks hetkeks juba ammu toimunud.
Konverentsil oli minu esinemise ajaks aga ajakirjandus juba lahkunud – kuulati ära proua Juta Rabbe (sakslane, kes uuris Estonia katastroofi tagamaid – toim), proua Helje Kaskel (hukkunud laulja Urmas Alenderi eksabikaasa – toim) ja Evelin Sepp (Riigikogu liige). Ja siis tulin mina – tundmatu kuju tundmatu asjaga. Mulle esitati küsimusi, aga keegi ei läinud selle teemaga kahjuks edasi.
Miks te arvate, et Eesti riigil ei ole samasuguseid linte?
Keegi ei väida sajaprotsendiliselt, et mingeid lindistusi kuskil üldse olemas ei ole – ehk on nad meil salastatud? Ent siis tekib küsimus, et miks nad on salastatud. Samas – Eestis riigikantseleis salastatakse ju isegi mõned välislähetuste dokumendid 75 aastaks.
Ometi saaks just selliste salvestuste kaudu teada, mis tegelikult reisijatega juhtus, ka näiteks kapten Pihtiga – millal ja kus ta päästeti jne.
Kuidas on praegu Eesti Vabariigis lood sidesüsteemidega, kas lindistatakse kõik, mis eetris kostub?
Minu arvates pole meie riik üldse kriisiolukorraks valmis. Me võime rääkida, et meil on ilusad sidesüsteemid, ent reaalses ohuolukorras pole paljusid asju ilmselt olemas.
Olen ainuke isik vabariigis, kes on reaalses suures kriisis juhtinud kriisikommunikatsiooni –1991. aasta augustis oli tõeline kriis, kus ei teadnud kunagi ette, mis sekundi pärast juhtuma hakkab. Omades selliseid kogemusi, julgen väita, et kriisikommunikatsiooniga pole asjad korras.
Samas usun, et kuigi tänapäeval on eetri salvestamine tehniliselt väga lihtne, siis operatiivteenistuste tegevust ikkagi Eestis ei salvestata. Ühelt poolt hoitakse sellega tehnilist ressurssi kokku, teisalt on hiljem apsude tuvastamine võimatu. Loomulikult salvestatakse ja fikseeritakse kellaajaliselt operatiivtelefonidele helistamised.
Mis mõttes pole meil valmidust kriisiolukorraks?
Eestil on justkui väga korralik operatiivraadiosidesüsteem, ent ei saa väita, et see on sajaprotsendiliselt töökindel – süsteemi pole reaalses ohuolukorras katsetatud, talle pole olnud võimalik hinnangut anda.
Seni on kahjuks kõik operatiivteenistuste poolt läbi mängitud õppused lõppenud sisuliselt sellega, et side pole töötanud. Näiteks möödunud sügisel testisid Eesti ja Läti operatiivteenistused Võrumaal Muratis oma koostöövõimet, lavastades selleks endise piiripunkti juures reisibussi ja sõiduauto kokkupõrke, kus vigastatuid oli paarikümne inimese ringis. Õhtul võisime kõik telerist vaadata, et Eesti päästjad jõudsid alles siis sündmuskohale, kui lätlased olid ammu kohal ja kõik ära korraldanud – sest nende side Eestiga käis üle Riia.
Meie riiklik sidesüsteem on siis teie hinnangul kaitsetu ja auklik?
Ma ei julge väita, et kogu sidesüsteem on täiesti kaitsetu ja auklik. Eks inimesed tegelevad igapäevaselt tehnika täiustamisega ja kui riik finantseerib piisavalt, siis peaks olukord paranema. Praegu on tõesti sidesüsteemil küllaldaselt tehnilisi probleeme, aga kõike on võimalik parandada, kui vähegi tahetakse. Uus politsei- ja piirivalveamet ei ole minu arvates veel täielikult käivitunud ning tahan väga uskuda nende tahtesse ja võimekusse meie riigi sisejulgeoleku parandamisel.
Milline peaks siis riigi sidesüsteem olema?
Oli aeg, kui igal olulisel üksusel oli oma sõltumatu sidesüsteem – oletame, et päästeteenistuse oma kukkus ära, aga siis jäi politsei oma püsima. Eestis on tänaseks kõik ühe mütsi alla koondatud – ehk oleks meil turvalisuse mõttes vaja käigus hoida ka alternatiivseid, täiendavaid sidevahendeid.
Halvim variant, mis täna juhtuda saab, on see, et keegi saadab mõne vatijopes poisi kindlate mastide juurde ja kogu Eesti jääb operatiivsideta.
Kas sidesüsteemi nõrkus on meile ka kalliks maksma läinud?
Eesti riik ei taha alternatiivsete kriisisüsteemide jaoks raha anda – kuigi välisriikides kasutatakse neid ja kaasatakse riiklikult kõikvõimalikke struktuure, finantseeritakse ka kolmanda sektori ühinguid riigi abistamiseks.
Kui tuua näiteid elust ehk vaadata viimase 15 aasta kriise, siis on Eestis suhteliselt õnneks läinud. Järgmine pärast Estoniat oli Pala bussiõnnetus, kus lastega koolibuss põrkas kokku vastutuleva metsaveokiga. Seal oli tegu tõelise katastroofiga. Sündmuspaigal tekkis selge sideprobleem. Operatiivautod sõitsid küll kohale, sest paik oli teada, aga õnnetusepaiga ja juhtimiskeskuste vahel puudus side, et abiväge, kiirabi jms otse sealtsamast juurde kutsuda. Parem side olnuks tol ajal loodav väga elementaarsete vahenditega, sellise metsas juhtunud õnnetuse puhul ei piisa vaid päästeteenistuste autodest. Olen hiljem viibinud tollasel õnnetusekohal raadioside seadmetega ja arvan, et kui ühelgi operatiivautol oleks olnud kaasas veidigi efektiivsem antenn, siis ei oleks sideprobleeme tekkinud.
Pärnu 2005. aasta üleujutus lõppes üliõnnelikult, sest tegelikult kukkus mingiks ajaks kogu side ära, aga keegi tõi ühenduse hoidmiseks olulisele, sanatooriumis Tervis paiknenud tugijaamale laetud aku.
On teil oma versioon, miks Estonia üldse põhja läks? Miks oli vaja lasta laev põhja, juhul kui seal midagi väärtuslikku veeti?
Üks versioon on see, et seal võidi vedada KGB tehnikat, näiteks siia mahajäänud vene krüpteerimise tehnikat. Ent ka Paldiski aatomiallveelaevade mehed võivad asjaga seotud olla. Selle versiooni peale sunnib mõtlema küsimus, miks kasutati segajana Venemaa allveelaevadega side pidamiseks kasutatavat saatjat.
Ma ei ole laevandusspetsialist, kuid olen kindel, et Estonia hukk ei olnud lihtsalt õnnetus. Liiga palju on segadust, varjamist ja salastamist selle katastroofi ümber.
Mis veel seoses Estonia ja sidesüsteemidega mõistatuseks jääb?
Mulle on seoses Estonia katastroofiga jäänud arusaamatuks see, et samal ajal toimusid laevahuku paigast kõigest mõnesaja kilomeetri kaugusel NATO manöövrid, mille eesmärk oli just harjutada koostööd õnnetuste korral. Miks ei läinud NATO laevad kohe päästeoperatsioonile?
Samal ajal oli Läänemere lühilaine raadioside väga tugeva saatja poolt häiritud. Mõned päevad enne katastroofi lokaliseerisin ma ühe teise spetsialistiga selle segaja asukoha – signaal tuli Kroonilinna poolt, mille lähedal asub teadaolevalt suur Venemaa allveelaevade baas.
Kui oli juhtunud õnnetus, siis oli ka see häire hommikuks kadunud – kas tõesti on see segamine ehk põhjuseks, miks ükski laeva SOS ei jõudnud kuskile ja NATO laevad ei saanud õnnetusest teada?
Abipalvena jõudis ju eetrisse üksnes raadiotelefoni päästesagedustel edastatud «mayday» koos koordinaatidega, mille saatis välja hoopis tüürimees kaptenisillalt.
Aga SOS, mida antakse laeva pealt edasi morsega teatud sagedustel, mida peaksid väljastama nii laeva kui ka päästeparvede ja -paatide automaatsaatjad – miks neid ei kuulnud ükski teine laev ega rannavalvejaam? Selle signaali kuulamiseks on ammust ajast laevadel ja rannavalveteenistusel kasutusel isegi automaatvastuvõtjad, mis pärast sellise signaali saamist käivitavad iseseisvalt teavitussüsteemid. SOS on eriline signaal, seda teab vist iga inimene, kuid sellel signaalil on üks väga oluline otstarve, sest seda ollakse kohustatud dubleerima. Turu merepäästeteenistus oleks igal juhul pidanud omakorda eetrisse saatma SOS-i koos uppuva laeva nime ja asukohaga. Midagi sellist aga ei juhtunud ja minu teada sai Eesti rannavalveteenistus õnnetusest teada alles öösel kella kolme ajal!
Seda küsimust pole mina üksi esitanud. Kas seesama Venemaa allveelaevade häiresignaal summutas SOS signaalid? – see on üks versioon. Iseenesest võtsid venelased täiesti omaks selle, et nende allveelaevade sidesüsteem läks toona nö genereerima – jah, radistidel ikka juhtub, et mõni saatja läheb korrast ära. Isegi Vene meedias on nad seda ise tunnistanud. Aga küsimusi on täna muidugi rohkem kui vastuseid.
Mis saab lintidest edaspidi? Kas te ei taha neid Eesti riigile üle anda, kas keegi (toonane Estonia uurimiskomisjon) on tõe otsimise nimel nende sisust ehk huvitatud?
Tänaseks olen aru saanud, et minu lindid võivad olla unikaalsed, ent olen originaalid kindlasse kohta viinud. Ma ei ole oma salvestustest pärast esmakordset avalikustamist enam saladust teinud ja praegu levivad nad täiesti vabalt küberruumis. Iga huviline leiab nad ise internetist üles.
Tahan aga jätkuvalt lahendada küsimuse, kuhu ja miks kadus Estonia katastroofi ajaks Eesti riigi haldussuutlikkus. Kuhu ja miks kadus minu kriisiolukorraks loodud Eesti sidesüsteem? Tahan seda täiesti teaduslikult uurida.
Püüan ehk Soomes ja Rootsis üles otsida oma raadioalaga tegelevad sõbrad, kellel võib olla samast ööst huvitavat materjali. Olen täiesti veendunud, et mu tutvusringkonnas on inimesi, kes tollel septembriööl töötasid mõnes sidekeskuses või laeval radistina ning võiksid anda mulle uut teavet katastroofiööl toimunu kohta. Inimesed ei räägi tihti paljudest endaga juhtunud seikadest, aga need kripeldavad hinges ja nõuavad väljapääsu. Usun, et minule kui kolleegile avaneks nii mõnegi suu.
Aadu Jõgiaas – mitmepalgeline sidespetsialist
• Raadioamatöör 1963. aastast. Raadiospordi aladest teinud raadiotelegrafistide kiirusvõistlust (morsesignaalidega tekstide võimalikult kiire saatmine ja vastuvõtmine), radistide mitmevõistlus (morsega saatmine–vastuvõtmine, töö raadiojaama ja krossijooks seljas oleva raskusega), ning loomulikult lühilaine- ja ultralühilaine raadiosidevõistlused.
• On saavutanud raadiospordis väga palju – maailma esikohtadeni ja tipptulemusteni välja. Raadioamatöörina Eestist eetrisse saadetud kutsung on loonud side 328 maaga.
• Olnud side- ja raadiotehnikaringide õpetaja, raadioside operaatorite kursuste korraldaja, õppeprogrammide koostaja. 80ndatel tegeles rahvusvaheliste autorallide (Old Toomas, Sojuz jt) ja suurte spordivõistluste tarbeks raadioside meeskondade organiseerimisega. 1989. a oli ENSV sideministeeriumi mobiiltelefoniside töögrupi liige.
• Omaaegne Eesti Piirivalve sideteenistuse ülem ja Remniku õppekeskuse sidevaldkonna õppejõud.
• 10. juulil 1991 juhtis Eesti Vabariigi valitsuse salajase sidekeskuse töösse rakendamist.
• 1991. a juulis osales Eesti esimese tänapäevase militaarse siderühma loomisel piirivalve struktuuris, et kindlustada valitsuse sidekeskuse ööpäevane valve.
• 19.-21. augustil 1991 juhtis ka vabariigi valitsuse sidekeskuse tegevust jne.
Tegelikult on kõik lihtne aga me pole sellest veel aru saanud ...
*
Sa pead tegema HEAD halvast, sest millestki muust teda teha pole.
|
|
Abi
aga see selleks, ei oleks vaja edasi arendada siinkohal.
euroruubel
