Põliseestlaste liikumine ja selle vaimsus

Krt, sa vist pole siiani aru saanud, et üsna palju suvede vaba aega on rännatud mööda vanu kultuspaiku ja maalinnuseid rännates minevikku ja otsides kahte liiki jälgi, jälgi tulnukate paleokontaktidest ja kohaliku usundi aluseid, keda kummardati hiites, millised haldjad ja vaimud suhtlesid kohalikega, keda kardeti ja millised olid rituaalid. Võib kindlalt öelda, et enne ristiusku oli kohalikel juhtidel mitmenaisepidamine, seda sai Saaremaal maalinnuse varemetel vaadatud.
Ja ära üldista, elu enne ristisõdu oli palju mõistuslikum kui võiksid arvata kuigi jah, tulevikust tulnud vaimu küsimustesse suhtus nii mõnigi ehmatusega.

Muidugi, muidugi - kunagi oli taevas sinisem ja muru rohelisem. Paraku taoline minevikuromantika on kõigest sinu hetke soovkujutelm ja meelepete. Kõigi inimeste ajaarvamine ei käi enne ja peale kristluse skaalas.

Kaos, sa vist ei viitsinud teksti lugeda, äkki oled sellestki huvitatud, et oma minevikku, olevikku, tulevikku teada saada. Võimalik on aga ei tegele selliste teenustega, sest keegi peab vaatama aga see polegi nii ohutu kui näiteks uuritaval tugev paramilitaarne grupeering taga on, Paikade ja esivanemate mineviku uurimine ka 1000 aastat tagasi palju ohutum. Tegelikkuses on seda minevikku meeletus koguses aga kapitalism lükkab üksteise järgi valeusuliste kultuurkihi hunnikusse ja kord segatud materjalist kaob ajakonserv mida sai vaadata. Näiteks Maardus lükati hektarite kaupa ilma uurimata esiajalugu hunnikusse. Seetõttu, et kaevamise ja uurimise tulemusel kaob info, ei pakugi veel avastamata esiajaloo kohti uurijatele. Tulemus võib olla sama kui Saaremaa Panga pangal. Alles on ainult see mida ei teata.

Kui sulle ausalt öelda, siis neid sõjakäike pole tegelikult uurinud ega tahtnudki uurida, need pole olnud uurimisteema, huvi on olnud kohaliku tavaelu ja usundirituaalide ning neile teispoolsusest vastanud tegelaste vastu. Palju materjali on kustunud, st vanad linnamäed on ümberkaevatud ja info hävinud, mõnedes kohtades pole tegelikult püsiasustust välja arvatud sõjaajad olnudki, nii et uurimissuunad on ja jäävad erinevateks, tõestada ma midagi kellelegi ei kavatse kui leian piisavalt ühist vaimumaailma eesti eri maakondades siis saab millelegi midagi üles ehitada, oli ju Kristluse tookordne tulek üsna peen ülevõtmine, veevaime kasutasid kohalikud ravijad aastatuhandeid ja tulijad pakkusid samasuguseid tegelasi oma usundina, muidugi teises soustis ja koos vanatestamentlike õhu ja tulevaimudega. Aga milleks jutud, kohalikud mittekristlikud vaimud on tõepoolest teise keskkonna ja seltskonna jaoks kes neid näeks ja nendega suhtleks.
Teema esimene postitus on poliitiline sõnavõtt. Kuna oleksioloogias oleks suureesti plaan ju suht huvitav arutada, siis selle najal annab korralikult poliitvahtu välja ajada, sensatsiooni lagedale pigistada jne...
Populismi on ka vaja, sektide liidrid ei suuda kunagi kokku koguda rahvast, et midagi ära teha, tänased poliitikud on Eesti juba Euroimpeeriumis paika pannud ja nosivad nüüd veel järeljäänud riigivara riismeid, niikuinii neist enam midagi ei sõltu nagu ka kohalikest parteidest, kes Eestis nn Kreekat teevad ja end igaveseks oma arvates Eliidina paika on pannud, nii et ei tasu föderalistide vahutamisele loota, neist ei sõltu enam midagi peale oma majandushuvide ja loa see riik tühjaks süüa.
Meediakorporatsioonid, pangad ja suurettevõtted ning parteid moodustavad Kreekas omaette ökosüsteemi, kus vahetuskaubaks on võim ja raha. Kõiki otsuseid on tehtud ja tehakse just selle süsteemi huve silmas pidades. Ent kanal – Euroopa abiraha (Eestis lisaks riigivara)–, mille ümber see süsteem on kasvanud, kuivab. Ja ongi varsti aeg EU fondide rahakraanid avada sadade tuhandete immigrantide kohaletulekuks ja ülalpidamiseks armsat Aafrikast. Piiblirahvas on aegadest aega olnud orjakauplejad, seega tunnevad seda seltskonda seal ja nendega toimetulekut kõige paremini.

Usundit ei määranud mitte inimesed vaid tolleaegsed teiste olemiskihtide elanikud, koos ristiusu tulekuga see muutus, kõigepealt peeti sõda taevas ära ja siis jõudis ta alles maa peale. Olenevalt hõimude sümbioosist teistega oldi ka sõbrad või vaenlased, olles samade tegelastega sümbioosis olidi sõbrad, kui oldi usundiliselt erinevad, oldi ka siis vaenlased kui sarnaseid keeli räägiti.
Näiteks Saaremaa kuningas oli tol ajal Odini inkarnatsioon ja kogu seltskond seal käitus nii nagu rannarahvaski vikingitena. Ida oli nii lähedal kui kaugel asustatud soomeugrilastega kui Moskvani välja. Eestlaste ruunikirjades ajalugu põles vist maha Rootsis. Odini kohta peaksid küsima Celticult, tema taga tegeleb. Odini enda haua hävitas Vene sõjavägi ja nüüd käib seal mingi Vene seltskond palvetamas venemaalt. Aga tänase usundi aluseks on tänased olemasolevad teispoole tegelased välja arvatud siis eliidile mõeldud judaism, islam ja kristlus kui kahe eelmise ori.

Mina pean oma tõlgendustes lähtuma teadmistest, et põhjaeestlane ei saanud lõunaeestlasest isegi aru! Lisaks Saaremaa, olid teineteisele kõnekeeli täiesti arusaamatud.


Kas sellele väitele mõne allikaviite näol kinnitust tohib paluda?

(23-02-2013 16:10 )Chaos Kirjutas:  Praegu me teame, et põhja ja lõuna vahel erilist suhtlust ei olnud, sest arvatavasti poleks lõuna põllumees põhja omast aru saanud. Mis ei tähenda et nad ei samastanud endeid üksteisega, nagu sina pead omaks võrulast kuigi sa temast aru ei saaks.

Est juba küsis selle väite allikat, aga selle asemel kordad sa enda väidet uuesti... Ega tegelikult väga ei üllatugi selle üle.

Muidugi on päris huvitav seda väidet edasi arutada ka ilma allikat teadmata. Miks nad siis ikkagi teineteisest aru ei saanud? Olid nad siis laisad või lauslollid, et üksteise keelt ära ei suutnud õppida? Kaupmehed on aegade algusest saati mööda maad ja merd ringi rännanud ja keel küll takistuseks ei ole olnud.

Mida segab "lennult" aru saamine? ETV-st neid setokeelseid saateid vaadates on küll üsna vähe sõnu, millest aru ei saa või siis nn "lennult". Sama on soome keelega. Kunagi, veel viisade aegu, kui esimest korda Soome tööle sai käidud, siis mina õppisin seda keelt küll nö nullist ja ainult kohalikega suheldes. Kui suhtlemisel on huvi kahepoolne, siis siin ei ole küll mingeid keelelisi takistusi. Pealegi ei räägi me ju mingist juhuslikust kokkusaamisest, kus erinevates keeltes/murrakutes rääkivad inimesed siis pidid ükstisega suhtlema. Tegu oli ju naabritega, kes elasid kõrvuti.

Kummalised näited selle asemel, et oma väitele vettpidavat viidet anda.

Tere! Olen siinse foorumi arutelusid vahelduva eduga kõrvalt jälginud, aga nüüd sundis Chaose väitluslaad sekkuma.

Kõigepealt vormilisest poolest. Juhul, kui Chaose näol on tegemist sama isikuga, kes esineb militaar.net-foorumil corvuse nime all, siis corvuse sealseid jutulõike siia kopeerides pole ehk tõesti tarvidust allikale viidata. Küll aga oleks viide omal kohal neil puhkudel, kui lisaks corvuse tekstile kasutatakse lõike teiste militaar.net'i kasutajate kommentaaridest nagu postituses nr 1277. Ma arvan, et nii oleks ainult aus.

Nüüd öeldu sisust. Chaos kurdab korduvalt, kui vähe me teame esiaja lõpu Eesti etnilistest ja ühiskondlik-poliitilistest oludest. Sealsamas väidab ta ise lähtuvat teadmistest, et

Tsitaat:põhjaeestlane ei saanud lõunaeestlasest isegi aru! Lisaks Saaremaa, olid teineteisele kõnekeeli täiesti arusaamatud. Selle üle enam ei vaielda

Väga huvitav. Tuleb välja, et keset suurt teadmatuse kõrbe haljendab meil tilluke vaidlusvälise teadmise oaas ja Chaos on selle valitseja.

Kaugema mineviku huvilisena tahaksin minagi näha viiteid allikale, mis lubab esitada sedavõrd resoluutses toonis väiteid. Millised keeleandmed lubavad väita, et 13. sajandi alguse põhjaeestlane, lõunaeestlane ja saarlane ei saanud üksteise kõnest aru? Milline akadeemiline uurimus seda kinnitab? Minu teada pole tulnud ilmsiks mingeid uusi andmeid 13. sajandi alguse eesti keelest peale nende, mis on teaduskäibes juba iidamast-aadamast: mõned lausekatked, sõnad ja isikunimed Henriku Liivimaa kroonikas + hulk kohanimesid sealsamas ja Taani Hindamisraamatus. Seda on aga kaugelt liiga napilt, et teha järeldusi murdeerinevuste kohta, vaidluste välistamisest rääkimata.

Kui tõele au anda, siis selle umbkeelsuse jutuga kordab Chaos arheoloog Heiki Valgu väljaütlemist Ajaloomuuseumis "Eesti ajalugu II" teemalisel arutelul. Aga Valk ütles seal näiteks ka seda, et Henriku kroonika järgi olid saarlased ja eestlased kaks eri rahvast. Tegelikult leidub kroonikas vähemalt kaks kohta, kus tuleb ühemõtteliselt ilmsiks, et ka saarlasi loetakse eestlasteks (võin need kohad üles otsida – andke teada, kui on huvi). Tuleb kahetsusega nentida, et Valgu mitmedki väited sel juba iseenesest propagandamaigulisel üritusel olid teaduslikult põhistamata ja halvas mõttes "reljeefsed". Ilmne oli taotlus epateerida, vinti peale keerata. Heiki Valk peab olema väga hästi teadlik, et ainuüksi esemelise materjali põhjal on võimatu teha järeldusi uuritavas ühiskonnas kõneldud keel(t)e, nende vastastikuse mõistetavuse kohta. See on tänapäeva arheoloogia ABC! Mis puudutab aga kirjalikke keelemälestisi, siis need on meil tollest ajast just nii napid nagu eespool nimetatud.

Chaose jutu järgi olevat 13. saj alguse eestlaste vahel valitsenud üks lõpmatu vastandumine ja umbkeelsus. No aga loeme Henriku Liivimaa kroonikat. Jutt käib latgalite Beverini linnuse piiramisest Sakala ja Ugandi maleva poolt 1212. aastal, edasi on antud kahekõne piirajate ja piiratavate vahel:

""Kas te," ütlevad [eestlased], "olete unustanud teie tapetud Ümera ääres, et te veel ei anu meilt rahu tegemist?" Kuid need [latgalid]: "Kas teiegi ei mäleta enam oma vanemaid ja lugematuid Turaida juures tapetuid, et te usuksite koos meiega ühteainsasse jumalasse ja võtaksite vastu ristimise koos igavese rahuga?" Seda kuulnud, [eestlased] vihastusid ja pöördudes linnuse alt minema, läksid kiiresti koos röövsaagiga oma maale tagasi." (HCL XV, 7)

Keda mõtlevad latgalid, viidates Turaida juures tapetud "oma [st "teie"] vanematele" – kellelegi, keda Sakala ja Ugandi mehed pidanuksid justkui pidama "omadeks"? Asi on selles, et Turaida linnuse all peetud lahingus 1211. a kevadel Sakala ja Ugandi ei osalenud. Seal sai ristisõdijatelt lüüa hoopis Saaremaa, Ridala ja Rävala ühendvägi. Tähendab, latgalite või siis neile sõnad suhu pannud Henriku meelest oli täiesti loomulik, et lõunaeestlased loevad omadeks saarlasi, ridalasi ja rävalasi: kedagi, kelle kõnegi oli Chaose kindlat veendumust mööda neile täiesti arusaamatu.

Isegi kui eirata teadmist, et sõjaline koostöö käis eeskätt Eesti maakondade vahel (mitte nt saarlaste ja kuralaste vahel), et Ümera võiduteade saadeti kõigisse Eesti provintsidesse (mitte nt Ugandist Sakalasse ja liivlastele), et 1223. a vastuhakk hõlmas kõik Eesti maakondi (mitte nt lõunaeestlasi ja liivlasi) – isegi kui kõige selle ees silmad kinni pigistada, ütleme, Henriku mingisuguse tendentslikkuse ettekäändel, on meil ülaltoodud lõigu näol ometi olemas nö ridade vahelt loetud kinnitus, et muinaseestlaste teatav ühtekuuluvustunne on siiski midagi enamat kui rahvusromantikute leiutis.

---

Chaosel näib üldse olevat kummaline arusaam kaugema mineviku uurimisest. "Kõik mida me teame on saadud viimase 15a arheoloogilistel väljakaevamistel ja tööd on veel palju teha, sest varem polegi meie mineviku vastu huvi tuntud." Kas tõesti hakati mineviku vastu huvi tundma alles 15 aastat tagasi?!? Ma arvan, et nii eelkäinud kui ka täies elujõus olevatel mitme eriala teadlastel oleks sellise hinnangu vastuseks kosta Chaosele nii mõnigi "hea" sõna... Nagu ka selle peale, et "Luigad ja muud tegelased on kokkukirjutanud" ja et nüüd tulevat alustada kõike nullist. Hämmastav ülbus!

Öeldakse, et pikk jutt sitt jutt. Aga selle vanaaja pikale (ja omamoodi huvitavale) jutule lisaks, et kas te mehed olete mõelnud, et öeldava valguses tundub olevst pigem tegu vürstikeste onavaheliste kismadega kui rahvuse põhjal olevate sügavate lahkhelidega!?
Ei ole seal ju mainitud nii võrd eestlasi kui just ugandlasi, järvalasi jne. Kuna sakslased ja venelased on Liivimaa naabrid siis neid toodi eraldi esile ja olid ka need kord ühtedega kord teistega mestis. Kui tollal oleksid rahvused sügavamat rolli mänginud oleks seda ka esile toodud rohkem. Tundub olevat üldse segane kui eestlased need kohalikud üldse olid.

Sent from my GT-I9000 using Tapatalk 2

Kust ma loen välja lõputut vastandumist ja umbkeelsust? Aga siit:

Tsitaat:põhjaeestlane ei saanud lõunaeestlasest isegi aru! Lisaks Saaremaa, olid teineteisele kõnekeeli täiesti arusaamatud. Selle üle enam ei vaielda [...] Ehk väljast vaadates tundub küll maa ühtne, sees olles aga tundub, et tegelikult oli ta väga vastuoluline ja suhtumises näiteks kõrvalmaakondagi erinev.

Sees olles tundub? Huvitav, kust me sinna sisse pääsesime, et näha asju, mida ükski kroonika pole vahendanud.

Et vallutuseelne Eesti polnud poliitiline tervik, pole mingi saladus. Et provintsid allutati ükshaaval ja alistatud provintside malevad sunniti järgmistel retkedel kaasa, pole samuti mingi saladus. Koos ristimisega (loe: ristisõdijatele alistumisega) võtsid alistunud vastu nn kristliku õiguse, mis kohustas muuseas teenima vallutajate abiväes. Sellest keeldumine tähendas mässu ehk "ristimise mahapesemist", see omakorda tõi sakslased uuesti kallale. Alistatud Sakala ei saanud keelduda, kui ristisõdijad nõudsid, et nende malev läheks kaasa näiteks Järvamaad rüüstama. See tähendanuks uut sõda sakslastega: uusi tapatalguid ja riisumisi, linnuste piiramist ja vallutamist – kõike seda, mis eelnevalt oli sundinud ristisõdijatele alla vanduma. Ugandi "palus abi" Riialt, sest juba enne venelaste sissetungi oli Ugandi olnud sunnitud Riialt ristimise vastu võtma. Alistumine saavutati kroonika andmeil laastavate sõjakäikude seeriaga, millele ugalased ei suutnud lõpuks enam vastu panna.

---

Tsitaat:Ei ole seal ju mainitud nii võrd eestlasi kui just ugandlasi, järvalasi jne.

On mainitud küll. Ja kui huvitavaks kiidetud jutt olnuks piisavalt huvitav, et lõpuni läbi lugeda, siis poleks vaja küsida, "kas olete mõelnud...". Oleme mõelnud küll, aga mõtlemise kõrval tutvunud ka allikatega.

---

Lahkheli oli selle põhjal, et tulid võõrad sissetungijad, tahtes anastada põliselanikelt nende esivanematelt päritud maa. Päris lihtne ja klassikaline skeem tegelikult. Ei ole mõtet ajada asju keerulisemaks, kui nad olid ja allikais ilmnevad.

Jääb küsimus, kas kristlus oli meie paganlusest kõrgemal satanismilevelil, või võidutseti vaid toore jõu ja massi pealt? Minule näib, et mõlemat, st. et teatud kõrgemad ninad manipuleerisid madala massiga?

Tõele au andes puudub mul huvi sel teemal pikemalt arutleda. Olgu headele foorumlastele teada, et Chaose sõnumid siin teemas (kas ja kuivõrd ka mujal, ei oska öelda) koosnevad põhiosas militaar.netist kopeeritud postitustest või nende lõikudest. Need aga kuuluvad ühte teise arutellu ega haaku temaatiliselt minu ja teiste siinsete postitustega, isegi kui siduda nad näiliselt sõnade "Ei olnud ju nii" vms varal.

Ühtlasi on mul alust arvata, et Chaose kasutaja taga seisev isik (või isikud?) pole siiski samane militaar.neti liikmega, kes kirjutab corvuse nime all. Ma ei usu näiteks, et corvus kirjutaks kunagi "karnison". Tegelikult eristub Chaose vähene omalooming kopeeritud materjalist küllalt selgesti. Näiteks pikemalt põhjendamata ja muu jutuga seostamata väited laadis "lõuna röövis põhja ja vastupidi" on nii sisult kui vormilt liiga algelised, et kuuluda kõrgkoolis ajalugu õppivale corvusele. Kui nii, siis käitub Chaos mitte ainult teemaväliselt, vaid ka netietiketi vastaselt või vähemalt ebaeetiliselt, paljundades teise isiku postitusi või lõike nendest ilma vastavate viideteta.

Muistse vabadusvõitluse teemast lähemalt huvitatutel soovitan aga kuulata möödunud laupäevast Vikerraadio saadet "Eesti lugu". Ajaloolane Enn Tarvel arvustab seal äsjailmunud raamatut "Eesti ajalugu II". Selge ja asjatundlik jutt pakub värskendavat vaheldust vingerdavale sofistikale, mis viimasel ajal selle teemaga seoses lausa ära tahab uputada.

Saade on järelkuulatav siin:

http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1984181

marras Kirjutas:Kõigepealt vormilisest poolest. Juhul, kui Chaose näol on tegemist sama isikuga, kes esineb militaar.net-foorumil corvuse nime all, siis corvuse sealseid jutulõike siia kopeerides pole ehk tõesti tarvidust allikale viidata. Küll aga oleks viide omal kohal neil puhkudel, kui lisaks corvuse tekstile kasutatakse lõike teiste militaar.net'i kasutajate kommentaaridest nagu postituses nr 1277. Ma arvan, et nii oleks ainult aus.

Teiste inimeste kirjutistele peab ikka viitama, muidu on plagiaat.

Et saada aru ajaloost ja vaimsusest läbi ajaloo võiks endale selgeks teha kuidas muudab nn vaatenurga ehk kõneleja usundi läbi vaadatud ajalugu kogu minevikust arusaamist.
Kui vaatame ajalugu läbi põlisrahvaste silmade saame ühe tulemuse, kui aga läbi nn eliitide, eriti veel eri rahvustest ja usunditest vallutajate eliitide silmade saame hoopis teise tulemuse.
Maailma varivalitsuse tulnukatel on kõige tähtsam sulgeda põlisrahva ajastruktuuri minevikupuu liikumisteed oma mineviku juurde ja anda asemele enda usundi ajastruktuuri minevikupuu milles põlisrahvastel pole ei oma hinge, kultuuri ega keelejõudu. Praegu toimub see juba üha kiirenevalt läbi ülikoolide, kiriku ja varivalitsuse mis kõiki seda oma tarbeks kasutab kogu maailmas.
Kopin veel kord ühe hea teadmistelõigu.Intervjuu tulnukaga 25, 07, 1947

Enne kui te suudaksite taibata ajaloo olemust, peaksite taipama aja olemust. Aeg, see on lihtsalt suvaline objektide liikumise mõõtmine ruumis.

Ruum ei ole lineaarne. Ruum määratletakse Mina Olen vaatenurgast lähtuvalt vaadeldavale objektile. Vahemaad Mina Olen ja objekti vahel nimetatakse ruumiks.

Objektid või energeetilised massid kosmoses ei pea liikuma alati lineaarselt. Selles universumis on objektidel kalduvus liikuda korrapäratult või kõverjooneliselt või tsükliliselt, või kuidas on määratud kooskõlastatud reeglitega.

Ajalugu pole mitte ainult lineaarne sündmuste loetlemine, nii nagu seda eeldavad enamik Maa ajalooraamatute autoreid, sest see pole järgnevad sündmused mida saaks sirgu tõmmata ja mõõta. Ajalugu, see on objektide subjektiivse liikumise jälgimine läbi ruumi, mis on fikseeritud elavate poolt, mitte nende poolt kes on juba läinud. Tegelikult toimuvad sündmused interaktiivses vormis ja üheaegselt nii nagu bioloogilisel organismil on süda, mis pumpab verd, samal ajal kui kopsud kindlustavad hapnikuga rakke, mis taastoodavad end kasutades päikeseenergiat ja keemilisi elemente taimedest, samal ajal maks filtreerib verest toksilised ained ja viib organismist välja põie ja soolestiku kaudu.

Kõik need sündmuste koostoimed on paralleelsed ja üheaegsed. Kuigi aeg läheb järjestikuliselt siis sündmused ei toimu sõltumatus lineaarses hoovuses. Et vaadelda ja aru saada ajaloost või tegelikku minevikku tuleb vaadelda kõiki sündmusi kui interaktiivse terviku osasid. Aega võib tunnetada ka kui vibratsiooni (võnkumist) mis on ühetaoline kõikjal kogu füüsilises universumis.

Ma ütleks küll, et aegruum kulgeb suht lineaarselt, st. minevik, olevik ja tulevik ei toimu kõik korraga. Lihtsalt meie hinnangud minevikus toimunule ja tulevikuootuste suhtes on hetkes korraga. Need aga on 2 täiesti eri asja.

Las nad olla eri asjad, üks füüsilise keha eksistents ja ajas kulgemine ja teine suurem raamistik mis hõlmab isikugruppe rahvaid ja rasse, füüsilise keha arusaam on tillukese ego kisa, mina olen parim ja minu teadmised kõige õigemad, mis siis et üldises ajavoolus olen tolmukübe. Aga just seda võimandab varivalitsuse ideoloogia oma indiviidi ja inimõiguste seadustega, et ennast tagaplaanil hoida.

ga huvitava loo on valmis treinud Asko Künnap Ekspressi. Para võtmes on teemal ikka vägagi jumet.

Asko Künnap: Tagasi tähele nimega Maa
Eesti Ekspress
28. veebruar 2013 08:00

Kuulake kõik: nii nagu Jeesuse Kristuse riik polnud siitilmast, ei pärine ka eestlased sellelt piskult planeedilt.

Uku Masing on tõe meie päritolu kohta salvestanud oma eepilises luulekogus “Saadik Magellani pilvest”. Nõid räägib seal rahvale, kes pole pärismaised ega tulnud ühestki maakaarest: Tähtlaeva säilmed Ebavere mäkke matke / ja taevasest rauast Taara! / Uusi ei mõista me teha, säilmeid leida ei tohi / sandid, kes argade kyttide kombel / teadmameeste asemeid piiravad, / raiuvad tuulilõõtsujate hiisi, / kes tulilaevadel lendasid / tähelt, mille nimi on Maa ...

Lapselegi on selge, et saadik Magellani pilvest oli Masing ise ja et eesti rahvas on tõesti pärit väljastpoolt Linnutee-nimelist galaktikat, rääkimata primitiivsest indoeuroopa kultuuriruumist. Siinviibimise põgus kümmekond tuhat aastat hakkab ümber saama ja aeg äralennuks kätte jõudma. Kes koodi tsurkab, võib vastava sõnumi dekodeerida nii presidendi kõnedest kui sotsioloogide ja teiste soolapuhujate litaaniatest. Maajade kalender viitab sellele kaude ja keerutamisi, viimane rahvaloendus ning oraakel Toom aga ausalt ja otse.

Ettevalmistused lahkumiseks käivad juba mõnda aega. Selleks on eestlaste riigi iga ministeeriumi ja omavalitsuse etteotsa määratud likvideerija, kelle ülesandeks on oma valdkond võimalikult kiiresti ja valutult kokku tõmmata ning lahkudes tuli kustutada. Et vältida omade hulgas rahutust ja eksitada vaenlasi, esitlevad likvideerijad end saneerijatena, räägivad õitsengust ja visandavad õhku futuristlikke pilte ideaalühiskonnast.

Tallinna linnapeale on tehtud ülesandeks likvideerida Tallinn, vähemasti selle eestikeelne klaster, haridusministrile eestikeelne haridus, kõrgharidusest alustades, majandusministrile eesti majandus, eeskätt suuremad riigiettevõtted, nagu Estonian Air ja Eesti Energia. Ning kultuuriministril, kes on kogu show võtmeisik, tuleb likvideerida põhiseaduse preambulis allakriipsutatud eesti keel ja kultuur, selle kõige säsi!

Loomulikult ei saa kultuuriminister, vabandust, kultuurilikvideerija, oma ülesande kallale asuda enne, kui tema valdkonda toitvad allikad põhjamudani ära kuivatatud ei ole. Kultuuriinimesed on ju vintsked ja kohanemisvõimelised nagu rändrotid – ei võta neid kiirgus ega lõksud ning kõikvõimalike mürkidega on nende organism ammugi kohanenud. Õnneks on siiski tegemist bioloogiliste olenditega, kes vajavad hapnikku ja toiteaineid. Ja siinkohal tõttavad appi rahanduslikvideerija ja majanduslikvideerija. Järelkasvu äralõikamise eest aga võivad hoolt kanda sotsiaallikvideerija ja hariduslikvideerija.

Majanduslikvideerija valdkonnas kulgeb kõik plaanipäraselt: Estonian Airi palgatakse juhtima erinevad välismaised käpikud, kes avavad alul lennuliinid iga Lapimaa palktare mademele, siis aga, vahelduse mõttes, lõpetavad igasuguse lendamise ära. Kulminatsiooniks lahkuvad nad, korraliku sinika asemel, koheva koondamistasuga. Ja puru eest, mis gastroleerijatest järele jääb, ostetakse (või siis jällegi ei osteta, eelistades leppetrahve) kord Kanada, kord Brasiilia lennukeid. “Ei taha, ei taha ebaseksikaid Kanada hanesid,” trambivad nõukogu liikmed oma lakk-kingades jalakesi, “tahame hoopis äkilisi Brasiilia hoatsiine.” Eks ta ole, Brasiilias on ka pikemad plääžid ja ärikohtumistel äkilisemad aftekad. Eesti Energiast ja selle ettevõtmistest mormoonide, muhameedlaste ja maoistide juures siinkohal pikemalt ei peatukski – sellest materjalist võib eraldi eepose koostada.

Doktoritööd kirjutatakse suures osas juba inglise keeles, järg on jõudmas magistri- ja bakalaureusetöödeni, sealt edasi võetakse ette põhikooli töövihikud, lõpetuseks kuke- ja mõmmiaabitsad, puändiks kõigi koolieelikute guru Jänku-Juss. Samal ajal kirjutatakse (esialgu, jälgede segamiseks, küll maakeeli) uued ajalooõpikud, kus muistne vabadusvõitlus on asendunud euroskeptikutest külajoodikute jauramisega ning ärkamisaega kirjeldatakse kui saksa hipsterluse vähetähtsat kõrvalharu. Teisisõnu – ka hariduslikvideerija valdkonnas on kõik kontrolli all.

Tallinna linnalikvideerija ja tema käsilaste tegevus jätab esmapilgul soovida – sisult küll tõhus, aga vormilt rohmakas, tekitab valesid assotsiatsioone. Jääb mulje, nagu ei oleks plaanis Tallinna rahumeelselt lõpetada, vaid mingi suurem kaos ja inetu ilmkärakas korraldada. Aga eks Tallinn on ka sitke umbrohi, mis puskleb, erinevalt enamikust väiksematest haldusüksustest, oma kadumisele tüütuseni vastu. Ent teades linnalikvideerija järjekindlust, ei maksa tühja muretseda – likvideerimata see linn, eestlaste intensiivseim pesitsusala, kindlasti ei jää!

Päeval, kui mets (loe: mittetallinn) inimestest lõplikult tühjaks jääb, nigelamad kaasmaalased – oma keelt ja kangust alla neelates – indoeurooplaste hulka on deporteerunud ning viimased vastalised kulturnikud maa-alustest urgastest välja näljutatakse, võib suur lahkumine viimaks peale hakata. Kunstiakadeemia kohal asub tol ajaloolisel hetkel endiselt põhjatute poriloikudega parkla, aga Eesti Rahva Muuseum,üllatus-üllatus, on just värskelt valmis saanud – kaunis kui leivaküna!

Olen etruskide maal käinud, nende nekropole näinud. Eluasemeid seal säilinud pole, aga surmaasemeid käivad usinasti pildistamas nii ameeriklased kui hiinlased. Jah, milleks meile elavate kultuur, kui on olemas väärikaks kivistunud kadunukeste kultuur, valmis aegade lõpuni muuseumisse kaanetamiseks.

Taipamata, mida ma nende sõnadega ennustan, kirjutasin aastal 2000 read: “Kord Emajõe luhalt üks tähelaev läks. Ja pileteid polnud või oli vaid kaks.” Jah, seal ta siis seisab, Raadi mõisa maadel, hüljatud sõjalennuvälja tõusuraja otsas, see eesti rahva, keele ja kultuuri sarkofaag, kuhu kõik viimased eestlased, nagu Noa laeva, kahekaupa käest kinni hoides sisse sammuvad. Võrdõiguslikkusvolinik paaris pedofiiliga, priitahtlik pritsimees parteibroileriga, päevitunud pankur pankrotis üksikemaga, püüdlik projektijuht püüdmatu poevargaga, mainenõunik koos kibestunud luuletajaga. Viimane neist, tõsi küll, ei suuda selleks ajaks enam omal jalal kõndida, vaid kõigub tubli teenistuja kukil – kaalub ta ju nüüd vaid 30 kilo, kui sedagi.

Kui see vägev rongkäik, segu Bernt Notke “Surmatantsust”, Balti ketist ja laulumängust “Me lähme rukist lõikama” on viimse sabarakuni Eesti Rahva Muuseumi portikusest sisse kadunud ning veimevakad Koidula kontide ja muu ainelise kultuuri jäänustega lastitud, süttivad Uku Masingu ja Ülo Kiple märkmete järgi projekteeritud tähelaeva rukkilillesinised tuled ja teekond tagasi eestlaste päriskoju Magellani pilves võib alata.

Ja küll nad siis veel kibedasti itkevad seal Brüsselis ja Moskvas, kui avastavad, et me oleme läinud, päriselt läinud! Eriliselt suuri ja siiraid pisaraid veereb Stockholmi pangaisandate ilukirurgi skalpelliga kohendatud lõualottidelt – keda on neil nüüd siinpool Läänemerd kurnata ja imeda, nad õnnetud peremeesorganismita puugid!

Lõpetuseks mõned read meie saadikult Magellani pilvest: Kyll mina mäletan nõlva, kus hingasin pisema päikese all / esmalt rohelist, / keset söestunud pärnu ja tammi / tähtlaeva riismed hõõgusid Kuusiku pool, / kyll mina mäletan huulil kustunud särtsuvat kibet, / kyll mina mäletan. Aga, kus on täna kõik sõbrad, kellega tulime tähelt, mille nimi on Maa?

(28-02-2013 16:33 )VironShaman Kirjutas:  Aga huvitava loo on valmis treinud Asko Künnap Ekspressi. Para võtmes on teemal ikka vägagi jumet.

Asko Künnap: Tagasi tähele nimega Maa
Eesti Ekspress
28. veebruar 2013 08:00

Kuulake kõik: nii nagu Jeesuse Kristuse riik polnud siitilmast, ei pärine ka eestlased sellelt piskult planeedilt.

Uku Masing on tõe meie päritolu kohta salvestanud oma eepilises luulekogus “Saadik Magellani pilvest”. Nõid räägib seal rahvale, kes pole pärismaised ega tulnud ühestki maakaarest: Tähtlaeva säilmed Ebavere mäkke matke / ja taevasest rauast Taara! / Uusi ei mõista me teha, säilmeid leida ei tohi / sandid, kes argade kyttide kombel / teadmameeste asemeid piiravad, / raiuvad tuulilõõtsujate hiisi, / kes tulilaevadel lendasid / tähelt, mille nimi on Maa ...

Lapselegi on selge, et saadik Magellani pilvest oli Masing ise ja et eesti rahvas on tõesti pärit väljastpoolt Linnutee-nimelist galaktikat, rääkimata primitiivsest indoeuroopa kultuuriruumist. Siinviibimise põgus kümmekond tuhat aastat hakkab ümber saama ja aeg äralennuks kätte jõudma. Kes koodi tsurkab, võib vastava sõnumi dekodeerida nii presidendi kõnedest kui sotsioloogide ja teiste soolapuhujate litaaniatest. Maajade kalender viitab sellele kaude ja keerutamisi, viimane rahvaloendus ning oraakel Toom aga ausalt ja otse.

Ettevalmistused lahkumiseks käivad juba mõnda aega. Selleks on eestlaste riigi iga ministeeriumi ja omavalitsuse etteotsa määratud likvideerija, kelle ülesandeks on oma valdkond võimalikult kiiresti ja valutult kokku tõmmata ning lahkudes tuli kustutada. Et vältida omade hulgas rahutust ja eksitada vaenlasi, esitlevad likvideerijad end saneerijatena, räägivad õitsengust ja visandavad õhku futuristlikke pilte ideaalühiskonnast.

Tallinna linnapeale on tehtud ülesandeks likvideerida Tallinn, vähemasti selle eestikeelne klaster, haridusministrile eestikeelne haridus, kõrgharidusest alustades, majandusministrile eesti majandus, eeskätt suuremad riigiettevõtted, nagu Estonian Air ja Eesti Energia. Ning kultuuriministril, kes on kogu show võtmeisik, tuleb likvideerida põhiseaduse preambulis allakriipsutatud eesti keel ja kultuur, selle kõige säsi!

Loomulikult ei saa kultuuriminister, vabandust, kultuurilikvideerija, oma ülesande kallale asuda enne, kui tema valdkonda toitvad allikad põhjamudani ära kuivatatud ei ole. Kultuuriinimesed on ju vintsked ja kohanemisvõimelised nagu rändrotid – ei võta neid kiirgus ega lõksud ning kõikvõimalike mürkidega on nende organism ammugi kohanenud. Õnneks on siiski tegemist bioloogiliste olenditega, kes vajavad hapnikku ja toiteaineid. Ja siinkohal tõttavad appi rahanduslikvideerija ja majanduslikvideerija. Järelkasvu äralõikamise eest aga võivad hoolt kanda sotsiaallikvideerija ja hariduslikvideerija.

Majanduslikvideerija valdkonnas kulgeb kõik plaanipäraselt: Estonian Airi palgatakse juhtima erinevad välismaised käpikud, kes avavad alul lennuliinid iga Lapimaa palktare mademele, siis aga, vahelduse mõttes, lõpetavad igasuguse lendamise ära. Kulminatsiooniks lahkuvad nad, korraliku sinika asemel, koheva koondamistasuga. Ja puru eest, mis gastroleerijatest järele jääb, ostetakse (või siis jällegi ei osteta, eelistades leppetrahve) kord Kanada, kord Brasiilia lennukeid. “Ei taha, ei taha ebaseksikaid Kanada hanesid,” trambivad nõukogu liikmed oma lakk-kingades jalakesi, “tahame hoopis äkilisi Brasiilia hoatsiine.” Eks ta ole, Brasiilias on ka pikemad plääžid ja ärikohtumistel äkilisemad aftekad. Eesti Energiast ja selle ettevõtmistest mormoonide, muhameedlaste ja maoistide juures siinkohal pikemalt ei peatukski – sellest materjalist võib eraldi eepose koostada.

Doktoritööd kirjutatakse suures osas juba inglise keeles, järg on jõudmas magistri- ja bakalaureusetöödeni, sealt edasi võetakse ette põhikooli töövihikud, lõpetuseks kuke- ja mõmmiaabitsad, puändiks kõigi koolieelikute guru Jänku-Juss. Samal ajal kirjutatakse (esialgu, jälgede segamiseks, küll maakeeli) uued ajalooõpikud, kus muistne vabadusvõitlus on asendunud euroskeptikutest külajoodikute jauramisega ning ärkamisaega kirjeldatakse kui saksa hipsterluse vähetähtsat kõrvalharu. Teisisõnu – ka hariduslikvideerija valdkonnas on kõik kontrolli all.

Tallinna linnalikvideerija ja tema käsilaste tegevus jätab esmapilgul soovida – sisult küll tõhus, aga vormilt rohmakas, tekitab valesid assotsiatsioone. Jääb mulje, nagu ei oleks plaanis Tallinna rahumeelselt lõpetada, vaid mingi suurem kaos ja inetu ilmkärakas korraldada. Aga eks Tallinn on ka sitke umbrohi, mis puskleb, erinevalt enamikust väiksematest haldusüksustest, oma kadumisele tüütuseni vastu. Ent teades linnalikvideerija järjekindlust, ei maksa tühja muretseda – likvideerimata see linn, eestlaste intensiivseim pesitsusala, kindlasti ei jää!

Päeval, kui mets (loe: mittetallinn) inimestest lõplikult tühjaks jääb, nigelamad kaasmaalased – oma keelt ja kangust alla neelates – indoeurooplaste hulka on deporteerunud ning viimased vastalised kulturnikud maa-alustest urgastest välja näljutatakse, võib suur lahkumine viimaks peale hakata. Kunstiakadeemia kohal asub tol ajaloolisel hetkel endiselt põhjatute poriloikudega parkla, aga Eesti Rahva Muuseum,üllatus-üllatus, on just värskelt valmis saanud – kaunis kui leivaküna!

Olen etruskide maal käinud, nende nekropole näinud. Eluasemeid seal säilinud pole, aga surmaasemeid käivad usinasti pildistamas nii ameeriklased kui hiinlased. Jah, milleks meile elavate kultuur, kui on olemas väärikaks kivistunud kadunukeste kultuur, valmis aegade lõpuni muuseumisse kaanetamiseks.

Taipamata, mida ma nende sõnadega ennustan, kirjutasin aastal 2000 read: “Kord Emajõe luhalt üks tähelaev läks. Ja pileteid polnud või oli vaid kaks.” Jah, seal ta siis seisab, Raadi mõisa maadel, hüljatud sõjalennuvälja tõusuraja otsas, see eesti rahva, keele ja kultuuri sarkofaag, kuhu kõik viimased eestlased, nagu Noa laeva, kahekaupa käest kinni hoides sisse sammuvad. Võrdõiguslikkusvolinik paaris pedofiiliga, priitahtlik pritsimees parteibroileriga, päevitunud pankur pankrotis üksikemaga, püüdlik projektijuht püüdmatu poevargaga, mainenõunik koos kibestunud luuletajaga. Viimane neist, tõsi küll, ei suuda selleks ajaks enam omal jalal kõndida, vaid kõigub tubli teenistuja kukil – kaalub ta ju nüüd vaid 30 kilo, kui sedagi.

Kui see vägev rongkäik, segu Bernt Notke “Surmatantsust”, Balti ketist ja laulumängust “Me lähme rukist lõikama” on viimse sabarakuni Eesti Rahva Muuseumi portikusest sisse kadunud ning veimevakad Koidula kontide ja muu ainelise kultuuri jäänustega lastitud, süttivad Uku Masingu ja Ülo Kiple märkmete järgi projekteeritud tähelaeva rukkilillesinised tuled ja teekond tagasi eestlaste päriskoju Magellani pilves võib alata.

Ja küll nad siis veel kibedasti itkevad seal Brüsselis ja Moskvas, kui avastavad, et me oleme läinud, päriselt läinud! Eriliselt suuri ja siiraid pisaraid veereb Stockholmi pangaisandate ilukirurgi skalpelliga kohendatud lõualottidelt – keda on neil nüüd siinpool Läänemerd kurnata ja imeda, nad õnnetud peremeesorganismita puugid!

Lõpetuseks mõned read meie saadikult Magellani pilvest: Kyll mina mäletan nõlva, kus hingasin pisema päikese all / esmalt rohelist, / keset söestunud pärnu ja tammi / tähtlaeva riismed hõõgusid Kuusiku pool, / kyll mina mäletan huulil kustunud särtsuvat kibet, / kyll mina mäletan. Aga, kus on täna kõik sõbrad, kellega tulime tähelt, mille nimi on Maa?

Ei ole Asko Künnap sugugi esimene mees , kes meid siit heameelega minema asustaks. Ka Indrek Tarand kunagi otsis " Postimehe" peal maalappi, kuhu meid killavooriga ümber kolida
See oli oma kümme aastat tagasi .

.
Sõtke linnus võib olla muinaseestlaste observatoorium
Alo Lõhmus, Maaleht

Ajaloohuviline Valdo Praust avastas, et Märjamaa lähedal asuv Sõtke muinaslinnus ehk Sõtküla Kantsimägi on erinevalt teistest korrapärase ringi kujuline, ning oletab, et tegu võib olla muinaseestlaste observatooriumi või kultusobjektiga.

Avastuse tegi Praust juhuslikult, vaadates enne Märjamaa kodulookonverentsile esinema minekut sealseid tähtsamaid ajaloolisi paiku maa-ameti kaardirakendusega, muu hulgas uudse LIDARi kõrgusmudeli abil, mis võimaldab täpselt kuvada maapinna reljeefi.

“Olin rabatud − muinaslinnuseks peetav ringvall on täiesti veatult korrapärane ring läbimõõduga 77−78 meetrit. Olles ka kõiki muid muinaslinnuseid samade vahenditega vaadanud, julgen öelda, et see on Eestis täiesti ainulaadne – kõikide ülejäänute põhiplaan on ebakorrapärane,” ütleb Praust.

Kuna kaitseehitise juures geomeetrilise täpsuse vajadus puudub, on Prausti meelest loogiline, et tegu on olnud kas muinasaegse kultuskoha või koguni observatooriumiga.

Ringile lisatud rajatised võimaldasid päikesepaistelise päevaga üsnagi täpselt saada teada, millal on õige aeg külvata või teha muid tegevusi.

“Tegu võiks olla objektiga, mille tuntuim esindaja on Stonehenge Inglismaal,” oletab Praust.

1982. aastal välja antud “Eesti esiajalugu” ütleb, et vähe uuritud Sõtküla Kantsimägi võib kuuluda keskmisse rauaaega ning on ovaalse põhiplaaniga.

Nagu näha, on arheoloogid Sõtke linnust seni ekslikult pidanud ovaalse põhiplaaniga ehitiseks. “Kohapeal käies ei näe struktuuri regulaarsuse osas eriti midagi, eriti kui piirkond on võsastunud ning täppisgeodeetilisi mõõtmisi ei tehta,” ütles Praust.

http://www.maaleht.ee/news/uudised/eesti...d=65748110

Artikli juures on arvutipilt maapinna reljeefist, kus selgelt näha korrapärase sõõri kujuga ringvall.

(01-03-2013 15:24 )marras Kirjutas:  .
Sõtke linnus võib olla muinaseestlaste observatoorium

Ringile lisatud rajatised võimaldasid päikesepaistelise päevaga üsnagi täpselt saada teada, millal on õige aeg külvata või teha muid tegevusi.

See on ainuke lause milles ma selles jutus kahtlen. Teisalt Valdo ei ole ka põllumees vaid grüptograafia spets.

See võiks olla üks ilusaim osa eestlaste vaimsusest. Naistepäev hakkab kätte jõudma.
Pirgit Toomel: on aeg hakata oma kallimat toetama

Pirgit Toomel kirjutab madalseisudest elus – depressioonist ja masendusest. Kes on see, kes jääb raskel ajal su kõrvale ja oskab toetada?

Elu ei ole alati meelakkumine. Mõnel päeval tahame kibekähku voodist välja hüpata, kuna ees on oodata midagi ilusat. Teinekord tundub selle sammu ettevõtmine sama raske kui elada Piibli kümne käsu järgi. Depressioon, stress, meelehärm, negatiivsed mõtted – need on deemonid, mis aeg-ajalt ründavad meid kõiki.

Pealtnäha oleme iseseisvad ja tugevad isikud, kuid seda, mis meie sees tegelikult toimub, teavad vähesed. Targemad oskavad vaid aimata ja teised isegi mitte unes näha. Ka kõige särtsakam naeratus võib varjata sisemist appikarjet. Tere tulemast täiskasvanute maailma, kus kõigil on raske. Me oleme lihtsad inimesed, kel on mured, probleemid ja pinged. Mõnel rohkem, teisel vähem, kuid kõik tahavad ja vajavad lootust paremaks homseks.

Rasketel aegadel tuleb üksteisele toeks olla, kuid paraku ehmatab depressioon lähedasi eemale. Keeruline on koos olla inimesega, kes on koguaeg kurb, ärritunud või tujukas. Sellised emotsioonid tähendavad ootamatuid tülisid, halvasti ütlemisi ja põhjuseta probleeme. Palju lihtsam on selg pöörata ja minema kõndida. Olla kellegagi, kes on väike päike ja lihtne. Niikauaks, kuni avastad, et 21. sajandi haigus on sind ennast tabanud.

Tihtipeale on kergete nääkluste taga palju tõsisemad probleemid, kui arvata oskame. Vähesed mõistavad, et ootamatute vihapursete taga on peidus eksinud hing, kes karjub appi. Vajab kedagi, kes ütleks, et ta ei ole üksi ja kõik saab korda. Kallistaks, kuni lihased on valusad, ja küsiks, kas tööl on pinged. Kuulaks ja laseks teisel end tühjaks rääkida. Öeldes lõppu, et halb päev ei tähenda kehva elu. Kui oled otsustanud kedagi toetada, peaksid meeles pidama, et sa ei ole võlur, kes suudab halvad emotsioonid minema pühkida. Sa ei saa negatiivseid tundeid eemaldada. See on midagi, mida peaksid ka oma lähedasele meenutama.

Väljastpoolt paistab kõik alati ilus, kuid rutiinne töö ja kiire elutempo on potentsiaalsed stressi tekitajad. Keegi meist ei ole purunemiskindel. Kui sa julged arvata, et su lähedane on igavene rõõmurull, siis on aeg üles ärgata. Ka Kalevipojal oli oma nõrk koht. Kiida oma kallimat ja anna ta pingutustele mõte. Kõik tahame, et meid märgataks. Vajame kedagi, kes toetaks, hooliks ja rõõmustaks edusammude üle.

Targemad inimesed tunnevad abivajaja ära, kuid ainult vaprad suudavad käe ulatada. Häbi peaks olema, kui oled kellegi toetamise asemel selja pööranud. Ükspäev, kui sa mõtled, miks keegi sind ei toeta, siis tuleta meelde vanasõna «nii nagu koer külale, nii küla koerale».

Pea meeles, et inimesed, kes ei ole sinu kõrval rasketel aegadel, ei vääri seda kohta ka parematel päevadel. Ma tahaks näha seda inimest, kes suudaks kõik mõõnad minu kõrval üle elada ja endiselt naeratades otsa vaataks. Ma ei unustaks kunagi, kui eriline ta on. Vähesed läbivad taolised raskused koos. Olles kohanud kedagi sellist, peaksid kiiremas korras silmad avama. Sa istud kullahunniku otsas.

Elu on selline. Kord üles, siis alla ja jälle üles. Jagab meile katsumusi ja testib vastupidavust. Seda nii võitluses iseendaga kui inimsuhetes teisega. Sa ei pruugi seda uskuda, kuid tihtipeale on just kõige rõõmsamad inimesed üle elanud kõige raskemad lahingud. Uskumatu, aga nende naeratustest kiirgab lootust ja seda arvatavasti kellegi abiga.

Iga õige põliseestlane riputab oma kemmergu seinale papa Marxi foto. Ta väärib seda.

Ei tea , millest see tuleb, et need aatemehed kuidagi nii lõpetama peavad või lõpetavad ? Kes elab Hispaanias skvotterina mahajäetud majas, kes tünnis, kes korjab Raekojaplatsil pudeleid .

http://www.ohtuleht.ee/528178

Pudeleid korjav Jüri Böhm: "Käsk on ellu jääda, nagu öeldakse."

See on ju täiesti loomulik viis igasuguseid hälvikuid keskvoolust kõrvaldada, toorasse pakendatud looma hing sappa ja mitte keegi ei suhtle, ei võta tööle, põrkuvad nagu marutõbisest penist, tavaline paganate saatus seal kus maailma toora ja loomade rituaaltapmiste kaudu juhitakse.