Neile, kes ehmatusega lugesid nõudest avalikustada erakondade tehingud - ma ei ole hulluks läinud.
Ei meeldi mulle mister Costello
(Theodore Sturgeon. Mister Costello — kangelane.) maailm. Aga just
seda mulle peale surutakse. Viidatud lugu on üsna tihedaks kokku võetud kirjeldus toimuvast ja
mistercostellode (nende, kes riiki sisenevate sõidukite paakides kütuse koguseid mõõdavad) vastu
aitab nende endi tegevusel silma peal hoidmine. Ausalt öeldes ei näe erakondadele mingit ärisaladuse
kaitse vajadust. Võibolla asjatundmatusest.. kuid millegi ost-müük-vahetus ehk siis äritegevus, mis on
erakonnale lubatud, ei ole ju tema eesmärk. Mistercostellode suhtes tuleb rakendada nende endi vahendeid.
Umbes kuu aega tagasi polnud raadiost mahaöeldu põhjal veel ükski erakond ebaseaduslikke annetusi
tagastanud või riigile edastanud - mis hundi käes, see hundi kõhus.
Viitan veel paarile kirjatükile, mis nii ülal kui all toimuvat päris hästi kirjeldavad:
Raamatust, millest hoolimata tema puudustest vägagi lugu pean, viitsisin arvutisse toksida ühe ilmeka lõigu
meeldetuletuseks neile, kes juba teavad ja tutvustuseks neile, kes veel pole lugenud:
C. W. Ceram "Jumalad, hauakambrid, õpetlased". Tallinn 1961, Tõlkinud J. Selirand, lk. 162-164:
Ühel päeval sai Ida -Teeba ülem Peser teada massilistest hauaröövimistest linna lääneosas. Lääne-Teeba ülemaks oli keegi kahtlase kuulsusega Pevero, kes Peserile täpselt niisama vähe meeldis kui viimane ise Peverole. Peser haaras arvatavasti suure rahuldusega kinni soodsast võimalusest, et diskrediteerida oma kolleegi Teeba vesiiri Hamvese silmis. (Jälgime siin oma esituses Howard Carterit, kes oma jutustuse aluseks võttis dokumendid, mis on avaldatud Breastedi suurepärases egiptuse dokumentide kogumikus "Ancient Records of Egypt".)
Kuid asi kukkus Peseri jaoks halvasti välja. Ta tegi vea, nimetades oma ettekandes täpse rüüstatud haudade arvu: kümme kuningate, neli naispreestrite ja palju erahaudu. Nimelt olid paljud komisjoni liikmed, keda Hamvese saatis kontrollimiseks üle jõe, aga võimalik, et ka nende juhataja ja isegi vesiir ise (mis räägib Pevero ettevaatlikkusest), saanud kasu röövimistest. Nagu me ütleksime tänapäeval - nad olid saanud protsente ja nende otsus oli juba sel ajal tehtud, kui neid üle jõe aerutati. Nad lahendasid avalduse tegelikult formaalselt juriidilistel alustel: tungimata küsimuse sisusse, kas rüüstamised olid üldse aset leidnud, tõestasid nad, et Peseri teated ei vasta tegelikkusele. Sest kümne kuningahaua asemel oli murtud tegelikult sisse ainult ühte, nelja preestritari haua asemel ainult kahte! Tõsisasja, et peaaegu kõik erahauad olid tõepoolest rüüstatud, ei saanud maha salata, kuid komisjon ei pidanud seda küllaldaseks põhjuseks, et anda kohtu alla nii teenekat ametnikku kui Pevero. Ettekanne summutati! Järgmisel päeval kogus triumfeeriv Pevero (me võime suurepäraselt kujutleda tema iseloomu) "ülevaatajad, surnutelinna asjaajajad, käsitöölised, valvurid ja kõik surnutelinna araablased" ning saatis selle rahvahulga idakaldale käsuga korraldada seal "miiting"; eriliste juhendite kohaselt ei tulnud vältida Peseri maja, vaid vastupidi, sellele tuli hoiduda lähemale.
See oli Peserile juba liig! Õigusega pidas ta kõike toimunut esmajärguliseks provokatsiooniks ja mõistetavas vihahoos tegi oma teise, seekord otsustava vea. Ta sattus tulisesse sõnavahetusse läänelinna "meeleavaldajate" ühe ninamehega ja kuulutas suures erutuses suure hulga tunnistajate ees, et ta teatab kõigest sellest jõledusest vesiirist mööda minnes otse vaaraole.
Pevero ainult seda ootaski. Ta teatas kiiresti vesiirile sellest Peseri uskumatust kavatsusest, millega rikkus kogu subordinatsiooni. Vesiir kutsus kokku kohtu ja sundis õnnetut Peserit sellest ise kohtunikuna osa võtma: Peser pidi aitama ennast vandemurdmises süüdistada ja ennast süüdi tunnistada.
See lugu, mis kõlab täiesti kaasaegselt ja millele siin pole lisatud vähimatki üksikasja (seda võiks isegi palju detailsemalt jutustada), lõppes tõeliselt muinasjutuliselt. Sellisest lõpust me alati unistame, kuid juhtub see väga harva. Nimelt tabati kaks või kolm aastat pärast seda ebatavalist protsessi kaheksaliikmeline hauaröövlite salk. Seejärel kui neid "peksti topeltvitstega kätele ja jalgadele", andsid nad tunnistuse, mis sattus nähtavasti äraostmatu ametniku kätesse ja mida ei saadud enam maha vaikida. Meile on tuntud viie röövli nimed: kiviraiuja Hapi, kunstkäsitööline Iramun, talupoeg Amenemheb, veekandja Kemvese ja neegerori Eenufer.
...
Kohus mõistis nad süüdi. Peseri tunnistused leidsid kinnitust faktidega, sest rüüstatud haudade seas, mille röövimine oli nüüd selgeks tehtud, oli ka üks neist, millest Peser kunagi rääkis.
Samal ajal paistab, et ei antud kohtuprotsess ega ka terve rida teisi samasuguseid ei võinud pidurdada oru organiseeritud rüüstamist. Kohtuürikutest teame, et murti lahti Amenhotep III, Setos I ja Ramses II hauakambrid.
"Järgmiste dünastiate ajal paistab üldse olevat loobutud kõigist katsetest kaitsta hauakambreid," kirjutab Carter, visandades röövlite Kuningate orgu tungimise sünge pildi.
Saab öelda, et kuigi kõik tundub üsna sama olevat, on maailm siiski edasi arenenud.
Varandusi ei pea vahepeal haudadesse panema ja kogu tegevus on juriidiliselt enam-vähem sätestatud.
Fazil Iskander. "Küülikud ja maod".
"Loomingu Raamatukogu" 1989 44-46 (164-1666)
Tõlkinud Virve Krimm
Ning jätkas: "Ütle siiski, Mõtlev Pea: kui sul on õigus ja see hirmus ülekohus meie vastu lõpeb, kas sa lubad meil siis kasutada meie jumalikku kolmainust: ube, herneid ja kapsaid?"
"Jaa, jaa," hüüdsid küülikud, "hajuta kahtlused!"
Mõtlev Pea vaatas vaikides oma rahva peale ning ei lausunud sõnagi. Lihtküülikud aga võtsid käppadest kinni ja kordasid koivaga takti lüües: "Varastada luba sa, kahtlused meil hajuta! Varastada luba sa, kahtlused meil hajuta!"
Mõtlev Pea vaikis ikka veel. Kuningas, kes istus mornilt, pea longus, tundis äkitselt, kuidas kõditav lootusekiir puudutas tema sõõrmeid.
"Küülikud," ütles viimaks Mõtlev Pea, "mul on teile ettepanek, et me otsustaksime kõigepealt ära oma põhiküsimuse: lakkame kartmast madusid. Mis edasi saab, seda võin ma ainult oletada..."
"Näete nüüd, ta võib ainult oletada!" hüüdis Kuninganna, rebis kapsalehe vihaselt tükkideks ja viskas maha. Pürgijad ümisesid heakskiitvalt, püüdes meelde jätta, kuhu kapsalehe tükid kukkusid.
...
Mõtlev Pea jätkas.
"Küülikud," ütles ta, "kui me püüame kohe päris alguses näha lõppu, siis ei liigu me kunagi paigast. Tähtis on astuda esimene samm ja tähtis on olla kindel, et see samm on õige."
"Jah, aga ütle vähemalt umbkaudugi," hüüdsid küülikud, "mis sa arvad ubadest, hernestest ja kapsastest!"
"Ma arvan," lausus Mõtlev Pea, "et kui langeb ära madude hirmus ülekohus meie suhtes, peame hakkama mõtlema ka meie ülekohtule pärismaalaste köögiviljaaedade suhtes."
"Oi-oi-oi!" pistsid küülikud rahulolematult ulguma.
Kuningas vangutas pead: kuulake aga rohkem tema juttu, ta veel rajab teile õnneliku elu!
"Asi pole selles, et neid suurepäraseid toiduaineid maha kriipsutada, vaid selles, et õppida neid ise kasvatama," ütles Mõtlev Pea.
"Oi-oi-oi!" ulgusid küülikud kooris."Nii igav jutt... Kuidas me hakkame maad harima?"
"Ma ei tea," ütles Mõtlev Pea. "Teeme näiteks lepingu muttidega - või leiame mingi muu tee..."
"Oi-oi-oi!" ulgusid küülikud veelgi suurema tüdimusega. "Aga kui mutid pole nõus? Jumalaga siis, oad, herned ja kapsad?!"
Nüüd võttis lihtküülikute nimel sõna üldiselt lugupeetud küülik.
"Tead, Mõtlev Pea," ütles ta, "me kõik armastame sind, sa oled täitsa meie poiss, mõtled meie peale. Ja see on tubli. Aga su mõte on mõnes tükis lõpuni mõtlemata. Võtame näiteks mind: ma käin iga päev metsas, pampas, heidan pilgu pärismaalaste köögiviljaaedadesse...
Iga päev võib madu mulle vastu tulla või mitte tulla. Üleeile näiteks ei tulnud, eile ja täna samuti mitte, ja jumal tänatud, nagu näed, olen elus ja terve. Mis siis välja tuleb? Ma võin iga päev käia pärismaalaste köögiviljaaedades, kuid madu ei saa mind kaugeltki iga päev alla neelata. Tuleb välja, et esialgu on mul kasud sees. Tuleb välja, et sa pole kõike veel lõpuni mõtelnud, Mõtlev Pea. Sa mine parem halja künka otsa ja mõtle, kuidas saaks teha ühtaegu nii, et maod meisse ei puutuks ja ka jumal, nagu öeldakse, meid kolmainsast ilma ei jätaks. Siis järgneme sulle nagu üks mees."
"Õige! Õige!" kisasid lihtküülikud, sest rasketel hetkedel oli otsus jätta otsus tegemata küülikutele kõige ihaldusväärsem.
...
Lühidalt, pärast Kõrbeeraku valitsema asumist läks madude ja küülikute elu utesse, nüüd juba sügavamatesse ja ühtlasematesse rööbastesse: küülikud varastasid oma lõbuks, maod kägistasid oma lõbuks.
"Sigida ennaktempos ja oodata Lillkapsast - see on meie ajaloolise optimismi allikas, kordas Kuningas ikka.
Ja küülikud sigisid jõudsasti, oodates kannatlikult Lillkapsast.
"Sina oled elus, mina olen elus, meie lapsukesed on elus: järelikult on Kuningal siiski õigus," ütles küülikuemand oma kaasale.
Küülikud ei taibanud, et loendusest võtavad osa vaid need, kes on elus.
...
"Kuidas ikka hüpnoosiajastul elati!" ütlesid vanad maod. "Kui sa ikka roomasid džunglis ja sulle tuli vastu mõni küülik, kangestasid ta lipsti ära! Tuli teine, kangestasid ka selle ära! Maoemand roomas sul sabas ja korjas kõik üles. Ja missugused küülikud siis olid! Praegusaegsed on nendega võrreldes rotid! Kui sa ikka neelasid küüliku alla, ei olnud sul maomahla pärast mingit muret - ta seedus ära omaenese rasvas. Aga nüüd, kägista ja kägista teda, kusjuures piiksub ja rabeleb veel vastu ka ja püüab ei tea mida tõestada. Mida siin tõestada on?"
Abi
