Surm unenäos

Olin just ühelt peolt tulnud ja heitsin magama. Uni tuli kiiresti ja eriti magus. Unenägu algas mingi autode tagaajamisega, mind vist aeti taga .
Mingil põhjusel auto seiskus, kuigi ma ei tahtnud ja ma väljusin autost. Jõudsin just autost välja ja tunnen kuidas paremasse jalga lõi terav valu ning kohe tundsin ka kohutavat valu rinnus. Järgnes kohutav külma tunne ja keha tuimus, ärgates olin üleni higine!
Miski pärast tundus et mind oli unenäos tulistatud ja sellele järgnes surm.
Juba mõeldagi...........


[Teadet on muutnud 26-8-2004 postitaja massiv dong]

Nojaa... Ma olen ka unes korduvalt näinud kuidas mind tapetakse... Aga siis tuleb mu kehast läbi selline imelik surin... Ükskord mind pussitati, mitu korda on tulistatud, üks kord uppusin ja ma olen veel korduvalt põlenud
Surma unenäos võib tõlgendada mitmeti... Mõned ütlevad, et see tähendab pikka iga, mõned jälle seda, et lähed kaugele reisile... Aga see tagaajamine - Selle tõlgenduseks võib olla see, et sind vaevab millegi tegemata jätmine... Igal juhul sa peaksid liikluses ettevaatlik olema...

Ma ei ole unes kordagi ära surnud. küll aga põletasin endal pool nägu ära ja kui unes üritasin silma lahti teha siis ei õnnestunud see (hiljem ärgates märkasin, et nägu oli lihtsalt padjas halvas poosis).
Mul on aga 2 korda nii juhtunud et saan aru et tegu on unenäoga ja seetõttu ei saa ma ära surra. nii olen unes mingi mehe eest põgenedes läbi akna julgelt hüpanud (kuna surma ma ju ei saa) ja oh üllatust vette maandunud.

Ma ise arvan, et surm unenäos näitab mingil määral tahtejõudu, nimelt kas inimene tahab võidelda elu eest või mitte. See võib samuti olla sõnum, et nüüd peab võitlema ennast välja sellest olukorrast(mis tuleb või võib ka juba kesta sinu elus).
Unes ei tule surm kunagi äkitselt, alati on aega paanikaks ja jooksmiseks (või kukkumiseks), mis viitab sellele, et aega on et midagi ette võtta.

edit: lisasin ühe lause.

Muudetud: 31-3-05 kell 20:54:07 metavo

Nägin kah unes enda surma, et olin hullult hirmunud, sest kasuisa bussis aeti mind taga.
Alguses see mees oli taga, kust lähevad inimesed maha, siis jooksin ette ja maha, siis *PÕMMDI*
mind lasti maha...

Tsitaat:Algselt postitas: Metavo
Unes ei tule surm kunagi äkitselt, alati on aega paanikaks ja jooksmiseks (või kukkumiseks)

Minul tuli küll unes surm äkitselt. Lihtsalt äkki kahe unenäo vahepeal või ühe unenäo keskel tuli selline pilt ette et ma olen oma voodis ja dementor (üks freaky tegelane Harry Potterist) imeb mul hinge seest välja. Ja see algas kiiresti ja käis kiiresti niiet polnud aega midagi ette võtta. Ja kui see lõppes siis nägin kohe sama unenägu uuesti. Ja jälle oli mu hing kiiresti läinud ja ma surin ära. Ei enne ega pärast seda pole ma kunagi midagi sellist näinud.
Ainult ükskord peale seda ma surin veel unes ära. Ja see unenägu oli süümekas () selle eest et ma ühel hommikul olin liiga unine ja ei viitsinud kooli minna, ning siis keerasin end kohe jälle magama. Siis ma nägingi et Saaremaale (Sõrve säärele) tuli Hiiumaa poolt suur tsunami (õnneks pole se päriselus võimalik) ja ma sain surma ja sattusin oma pattude eest põrgusse. Minu esimene küsimus oli: kas ma olen ikka õiges kohas???

Mul oli kunagi, 8 aastaselt? selline korudvunenägu. Nägin seda igapäev või ülepäeviti ja olin hirmus õnnelik kui seda ei näinud. Siis kui ma nägin seda siis ma nägin seda u. 3 korda öö jooksul (ärkan üles, jään magama- jälle sama uni jne).
Uni oli selline lühike: Sel ajal elasime vanavanematega ühes kortermajas. Nägin und kuidas ma seal alla kukkusin (me olime viimasel korrusel, unenägu algas sellega, et ma olin juba õhus ja juba kukkusin...see toimus seal trepiääre kõrval seal vaheaugus, koht kust kui üleval alla vaatad näed 1 korrust). ma proovisin paaniliselt kusagilt kinni saada kuid see ei õnnestunud ja just siis kui ma oleks pidanud vastu kivipõrandat sodiks kukkuma kukkusin ma hoopis vette ja siis sellepeale ärkasin ma üles.
btw see kukkumine toimus väga aeglaselt ja koguaeg oli selline kohutav tunne nagu õhk käiks sust läbi..see tunne oli ka siis kui ma üles tõusin...

Mu emal oli selline unenägu kus oli ta vend (minu onu) riietatud musta ja oli väga kurb ja tema üleval oli tema venna naine kes oli kui ingel, lehvitas ja naeratas ningi suundus taeva poole. Järgmisel päeval surigi mu onu naine. Ta suri ühte raskesse haigusesse.

Ma olen samuti seda korduvalt näinud.
Nimelt mind on pussitatud, tulistatud, olen treppidest alla kukkunud, kuskilt rõdult alla kukkunud,uppunud jne...

Mitmeid kordi on olnud juhus, kus unes upun kugugi mudasesse vette või sohu. Eriti õudne on see tunne, kui vesi üle pea kokku läheb. Ärkan võpatades ja tunnen suurt heameelt, et see uni oli.

Muudetud: 23-10-06 kell 09:32:28 Ring

Heh mul on selle unenäos suremisega päris naljakas lugu. Et siis olin unes kuskil täiielikus tühjuses (ümber ringi oli pimedus). Järsku ma näen kaugel üht kivist lauda (polnud päris laud). Kõrval oli tumepunase ja musta keebiga mees (kiilakas). Ma ei tea miks aga ma heitsin selle kivi peale pikkali. Minu kohale tekkis üks suur kivi mis oli terav. Nüüd on raske arvata mis juhtus. Mees võttis kivi kätevahele ja lõi sellega mind. Puute kohal kiviga ma ärkasin. Unenägu on mul pea juba 7a. meeles. Isegi väga hästi meeles. Aga unenägudega on mul halvad kogemused olnud. Selles mõttes ,et kõik need on ülimalt hirmasad olnud ja kontrollimatud .

On talvine suhut porine ja juba hämarduv õhtupoolik, kõnnin kõnniteel oma kodutänaval kodust kaugemale poe poole. Juba eemalt näen, et mulle kõnnib poe poolt vastu tumedates riietes mees ja mind valdab mind valdab kindel teadmine, et juhtub midagi halba, aga ometi kõnnin ma rahulikult edasi. Kodu ja poe vahelisel teel on mingi elektrialajaama kapp vms ja jõudes peaaegu selle kapini on võõras minus paari sammu kaugusel ja sellel hetkel tõmbab ta jope taskust väiksemat sorti relva ja kõlab lask, tunnen teravat valu peas. Peale lasku olen nagu mingi udus, tunnen kuidas kukun kõnnitee kõrval oleva murule selili ja hetk hiljem valdab mind kummaline rahulolu tunne, vaatan tumedat taevast peakohal ja mõtlen veel midagi, et selline see suremine ongi ja siis saabub pimedus. Ärkan hetk hiljem ja see rahulolu/ükskõiksuse tunne on alles ja möödub see alles mõne ajapärast.
Alles hiljem taipasin, et unenäos oli kõik viimsete detailideni reaalsusega sarnane(majad, puud, tänavaaugud jne) ja see võttis suht kõhedaks, sest nii täpset unenägu polnud ma varem eales näinud.
Aga see kõik oleks praeguseks ununenud, kuid asja tegi eriti hirmuäratavaks see, et ma nägin täpselt sama unenägu, sama detailselt täpselt kuuaega hiljem uuesti ja sellest umbes kuu hiljem veelkord. Vot see oli küll kohe väga hirmutav ja kaalusin ka juba psüholoogide poole pöördumist, aga nüüdseks on viimasest korrast üle poole aasta möödas. Sellest hoolimata väldin siiamaani selle teelõigu jalgsi läbimist.

Nojaa.
Minu kogemus on, et kunagi päris väiksena jäin ma vana-vanemate juures palavikku.
Sel samal ööl, kui ma haigestusin, nägin ma unenägu kus oli mingi suur pall ja hästi palju väikseid pallikesi, mis kogunesid suure palli sisse.Pall läks järjest ja järjest suuremaks.Muidugi ma kartsin ilgelt kui see oli juba täpselt minu silme ees.Kartsin vägaj a kui ta lõpuks mind endasse tiris, toimus suur plahvatus ja kõik algas uuesti..Tundus nagu ma oleks ära surnud .Ma üles ei ärganud vaid ma terve õõ nägin seda hirmsat unenägu kuni hetkeni kui ma hommikul ärkasin:S
Ja et sellest veel väheks ei jää.Sellest õhtust alates näen ma absull IGA kord seda unenägu kui ma palavikku hakkan jääma:S

Olen ka näinud, nagu paljud inimesed siin, tuumaplahvatus.Vaatan kuskil aknast välja ja siis näen kauguses plahvatus ja kuidas tulemüür minupoole lendab.Ma jäin liikumatult akna äärde ja ootasin kuni ta mind ära sõi, kõik oli väga sürr ja ärkasin hirmuga üles.
Jään jälle magama ja mõnikord on see ka kohe uuesti juhtunud.

Kõige halvem on see, et kui unenägu näen siis ma tahaks täiega sealt välja saada, aga ma ei saa.

Mul on üks korduvunenägu.
Mina, mu ema ja õde oleme kolmetoalises korteri, kõik on tore ja hea. Keegi koputab uksele ja mu ema läheb avama. Siis on mõnda aega tühimik, pilt on must. Ning ma lähen elutoast ema tuppa, kus näen oma kirvega tapetud ema ja samamoodi nüristatud õde(kes millegi pärast on kapis). Ma ei kiljata, ei poeta pisarakest ega midagi. Vaikselt sammun oma tuppa ja poen voodi alla. Voodi alt näen täpselt akent. Huvitav, et kardinad on räbaldunud ja mustad ning aken tundub kuidagi väikene, kiitsakas. Ei mäleta, kas ma sel ajal mötlesin ka midagi. Igastahes tunnen, kuidas keegi mu jalgadest kinni võtab, kõhuli keerab ja enda poole tirima hakkab. Oma küüned kaotan sinna samasse, parketti, üritades toetus pinda leida. Kuidagi rebin lahti oma jalga ja löön kirvekangelast, mille peale viimane mu lahti laseb. Kiiresti rooman edasi ja voodi otsas välja. Aken on muutunud suureks, kirvemees on mu selja taga. Astun aknale ja vaatan alla, esimese korruse aknavaatest saab hetkega pilvelõhkujat meenutava kõrgusega aknaraam. Maastik meenutab midagi.. põrgu-taolist. Suitsuvine ja palju oran¹i värvi.. Raske kirjeldada, aga uni on kohutav minu jaoks. Tavaliselt ma sel ööl enam ei maga ja külastab see ko¹maar mind paarikuulise vahega.

Mina saan unes peaaegu iga päev surma.Kukun alla kuskilt(puu otsast,trepist,mõne hobuse või mingi suuremat sorti kodulooma seljast,katuselt jne),kuule on ka palju tulistatud mu pihta,siis pekstud ja pussitatud...noh,lühidalt igat moodi olen ära surnud.Ainult et ma olen selline inimene,kellele valu meeldib.

ma pole surnud kordagi aga olan näinud unenägu (olen sellest ka rääkinud) kus ma mõistan et olen unenäos aga ikka paaniliselt kardan, endal kolm u. 15cm läbimõõduga auku keres.

Olen suht tihti näinud, kuid neist pole enam ükski mälus alles jäänd. Ei kottinud eriti.
Küll aga mu vanaema rääkis et nägi unes tema isa ehk minu vanavanaisat, kes oli juba üle 10ne aasta surnud. Mäletan teda väheke veel.
Lugu siis järgmine: Vanaema läks akna juurde, nägi meest hommikumantlis, koputas aknale ja see mees pööras pead. Vanaema ehmus ja küsis mis sa siin teed. Vastas too et ta ei saanud magada ja puhkab väheke õues. Oli kole mureliku näoga.
Sel hetkel ta ärkas üles ja heitis uuesti magama. Nägi järgmist pilti: 2 meest veavad valges linas laipa kes on üleni mustas riides, kuid tal ei õnnestunud nägusid näha. Küll aga oli kehakuju minuga sarnane.
:S
Samas nägi ta ka kunagi ühe inimese surma, ja kohe nädalapärast oligi surnud. Praeguseks on nädal möödunud ja pole õnneks keegi meie suguvõsast surnud

Ma näen juba kuu aega unes midagi, mis on surmaga seotud. Kõigepealt nägin oma isa, kes on täitsa elu, aga kellega ma eriti ei suhtle, et ta on surnud, tuli nagu kummitusena, ma ei mäleta, kas ta saatis mu rongi peale, või tuli mulle rongile vastu. Siis ma nägin oma vanavanaisa, isa vanaisa. Siis ma nägin, kuidas mul maal tagaaias mees ära tapeti ja samal ajal olid kaks mu nö onu, kes mõlemad on nüüd surnud, ka selles unenäos. Peale neid unenägusid suri meil peretuttav ära ja mõtlesin, et äkki see oligi nüüd see, aga ei olnud. Peale peretuttava surma nägin ma oma kasuisa surma. Neid surmi on mul unenägudes niipalju viimasel ajal olnud ja ma üritan koguaeg unenäoseletuste raamatust vastuseid leida. Ma lihtsalt tahan neist lõpuks lahti saada. Pole eriti tore iga õhtu magama minna ja mõelda, et kes nüüd ära sureb või kes uuesti ellu ärkab. Ja hommikuti on alati paanika, et kas see inimene on ikka elus.

Ma olen ka unes näinud piisavalt enda surma, aga siiani pole midagi õnneks juhtunud, mul käivad üldse uned tsüklite kaupa vahel näen nädal aega aint õudukaid, siis jälle seiklusi. Aga jah eks need õudusunenäod ikka parajalt hirmu nahka aja.

Nägin unes, et olin oma mehega järveääres ja siis ma läksin WC-sse ja jäin ennast peegli ees imetlema ja olin seal kaua, siis kui välja läksin oli õues mõrvarühm, tulid minujuurde ja ütlesid, et on toimunud tulistamine ja on iminesi, kes on surma saanud. Ma küsisin, et kes sai surma, nimetasin oma mehe nima ja nad ütlesid, et jah tema oli üks surnutest.
Laipa ma ei näinud, aga kui koju läksin siis olin paanikas, nutsin ja karjusin. Tahtsin ka ennast tappa, kuid mu vanaema ütles, et ära riski selliste asjadega.
Läksin unes magama ja kui ärkasin (unes ärkasin, mitte päriselt) siis mõtlesin , et palun et see oleks uni, et mu mees oleks ika elus. Siis võtsin telefoni, et talle helistada ja see ei vastanud siis kui nägin enda nutetud silmi peeglist sain aru, et polnud uni ja olin pettunud ja meeleheitel. Sisimas tundsin, et olen vaba ja tahtsin seda tähistada, aga mul oli sellline tunne unes et ta jälgib mind taevast ja, et pean kurb näima...
Siis nägin et pean minema üle silla, mis on lagunenud ja mis kõigub ja mul oli hirm alla kukkuda. lõpuks aga jõudsin sõbra abiga sillast üle ja siis oli vabanemine..
mida see kõik võib tähendada?