Aldous Huxley - Doors of Perception

Tegemist siis kuulsast perekonnast pärit inglise filosoofi ja kirjaniku 1954. aastal kirjutatud esseega, mille pealkiri oleks tõlgituna eesti keelde "Taju uksed"...
Essees kirjeldab Huxley detailselt ning erinevatest vaatepunktidest oma kogemust psühhedeelse aine meskaliiniga(Peyote nimelise kaktuse aktiivtoimeaine) ühe pärastlõuna vältel. Essee lõpus arutleb ta erinevate narkootikumide rolli üle inimühiskonnas ja religioonis ning toob alternatiivse ainena välja meskaliini, kui enam-vähem täiusliku narkootikumi asendamaks tavapärasemat, kuid kahjulikumat alkoholi, nikotiini, rahusteid, uimasteid, jne...
Samuti kritiseerib ta erinevate psühholoogide, psühhiaatrite ja poliitikute silmakirjalikku(võhiklikku) suhtumist alternatiivsetesse narkootikumidesse...

Lisaks veel niipalju, et Huxleyst sai umbes peale selle essee kirjutamist üks oma aja suurimaid psühhedeelse kultuuri pooldajatest ning uurijatest, kelle kuulsateks viimasteks sõnadeks(kirjutatud sõnadeks, kuna ta ei suutnud rääkida) surivoodil olid "LSD, 100 µg, intramuscular"...ehk siis "LSD'd, 100 milligrammi, lihasesse"...
Samuti tegeles ta laialdaselt kõiksugu spirituaalsete teemadega, nagu näiteks parapsühholoogia ja filosoofiline müstitsism...

Essee on netis vabalt kättesaadav siin: http://mescaline.com/huxley.htm
Wiki artikkel: http://en.wikipedia.org/wiki/The_Doors_of_Perception
Huxleyst endast: http://en.wikipedia.org/wiki/Aldous_Huxley
Samuti soovitaks uurida tema sellist esseede kogumikku nagu "Heaven and Hell": http://en.wikipedia.org/wiki/Heaven_and_Hell_(essay)

Ühest teisest Huxley raamatust siin foorumis: http://www.para-web.org/viewthread.php?tid=5218

[Muudetud: 8-11-2010 Nielander]

Huxley essee "Taju uksed" ilmus 1991.a. ka Vikerkaares nr. 10.

Siin üks essee lugeja räägib, mida ta sellest arvab:
http://maviinsatoo.blogspot.com/2008/09/...uksed.html

Tsiteerin: Huxley lootis pärast droogi manustamist näha võimsaid hallutsinatsioone, värvikirevaid tulejugasid jne, kuid ei. Ta nägi neidsamu asju, mis olid varemgi ruumis, ent nendele lisanus sügavam tähendus, ta laskus nende olemusse.Ta nägi asjade taha. Siiski, värviaistingud teravnesid peadpööritavalt. Tema teadvusesse oli toodud loendamatul hulgal peeneid värvivarjundeid, mille suhtes tavainimene on pime.

Ega see essee ei olegi nii väga huvitav lugeda tänapäeval.
Keda nn šamanistlikud psühhodeelised nägemused peaksid huvitama, siis 2003 a. ilmus Jim DeKorne "Psühhedeeliline shamanism".
Selle raamatu tutvustus:
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/6E4946C...A6DBGraham
Ka Graham Hancocki raamat "Üleloomulik"
Kohtumised inimkonna iidsete õpetajatega, käsitleb neid asju hoopis huvitavamalt.
VS on seda raamatut ka tutvustanud siin foorumis.
XI ptk-s on ka Huxleyst räägitud.

Mis Huxleysse puutub, siis soovitan ikka tema romaane lugeda. Huxley loomingu tutvustus:
http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=464

Tsitaat:Ega see essee ei olegi nii väga huvitav lugeda tänapäeval.

Antud kirjutise väärtus on selles, et tegemist on ühe esimese taolist teemat puudutava lääne teosega, mille kirjutas juba tol ajal tugevasti austatud ning intelligentsuse mõttes imetletud inimene...
Ja ausaltöeldes meeldib mulle isklikult tema stiil taolise kogemuse kirjeldamisel...see on väga metoodiline ja ohtrate kergestimõistetavate näidetega tipitud...kuigi inglise keelne originaal on sõnavaralises mõttes väga keeruline...

Huxley esseed on jah ilusti kirjutatud. Mulle endale meeldib eriti essee "Armastuse tegumood." Ta kirjutas selle 1929.a.(eesti keeles ilmus LR, 1987).
Seal ta kirjutab, et inimloomus on muutumatu.
Varaseimad kunsti-ja kirjanduse näited on arusaadavad tänapäevalgi. See tõestab, et inimeste vaimu-ja kujutlusjõud oli iidseil aegadelgi täpselt seesama, mis praegu.

Siis veel leidsin, et olen endale üles kirjutanud Huxley töömeetodid "Loomingust" 1992/4.
Ta kirjutas kõik mitu korda ümber. Töötas ühe peatüki kaupa ja teadis alustades väga ähmaselt, mis edasi juhtub. Kriitikat ei lugenud kunagi. Ka oma varemaid romaane ei lugenud kunagi üle.

Rääkis ka, et meskaliin ja lüsergiinhape moondavad välismaailma ja tekitavad mõnel puhul nägemusi, mis võivad olla nii taevalikud kui põrgulikud. Füsioloogiliselt on kahjutud.

Kõige õnnestunumaks pidas ise romaani "Aeg peab peatuma", sest seal on tema arvates esseistlik ja ilukirjanduslik element paremini kokku sulanud, kui mujal.

No eks ta oli päris tark inimene ikka jah.
Imelik, et tema vend Julian Huxley on juba eesti vikis, aga tema kohta pole ikka veel keegi artiklit vaevunud tegema. Sealt venna artikli pealt saab kogu tema kuulsa suguvõsa kohta aga enam-vähem peamise teada.
Huvitav, kas Huxley esseekogumikku polegi ühtegi eesti keeles seni avaldatud?

Tõsi, leidsin just Ants Orase artikli Huxley kohta, mis on võetud Akadeemiast nr. 2/1938.
Ikka seesama sõjaeelse Eesti kirjandusarhiiv:
http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=392
Ants Oras kirjutab seal:
Siin hakkame juba jõudma piirile, kust üle minnes Huxley hakkab ise müstikuks. Teda palju kaugemale järgida viiks liiga pikale, kuigi vähe­malt psühholoogiliselt vaatekohalt oleks äärmiselt huvitav jälgida näi­teks seda, kuidas ta katsub usutavaks teha müstiliste nägemuste kaudu tajutava reaalsekspeetavust. Lähtudes eriti budhismi analüüsist püstitab ta sääljuures oma müstilise kontemplatsiooni ideaali. Täiuslikule tuleviku­inimesele ta kirjutab ette asketismi meenutava enesekasvatusemenetluse, millel siiski pole midagi ühist flagellantluse enesepiinamisega, vaid mis peab viima ülimale füüsilisele ja hingelisele tervisele. Oma endisest künismist ta on jõudnud vastaspoolusele. Armastus, kaastundmus ja arusaamine on need voorused, mida ta oma müstilisel kasvatusteel loodab saavutada.

Vat siis, kuidas Ants Oras Huxleyst 1938.a. aru sai!
See sõjaeelse kirjanduse arhiiv on üks väga hea asi!