Ma ei hakka eietama siin lolluse definitsiooni üle, sest see on üdini subjektiivne hinnang ja selles puudub pisimgi objektiivsus.
Energia ja jõu definitsioonid on igati asjalikud ja annavad mõnusalt mõtteainet.
Kui energia on midagi, mis omab võimet mõjutada süsteemi, aga veel ei mõjuta, siis on tegu pesuehtsa potentsiaaliga, mida pole võimalik mõõdistada enne kui see energia on avaldunud jõuna, mis muudab süsteemi. Seega ei saa mingil juhul keegi väita, et seda energiat, mis pole jõuna avaldunud pole olemas. Samas, kui see energia avaldub jõuna, siis ei garanteeri keegi, et meil on olemas mõõteseade, mis on kalibreeritud seda jõudu mõõtma ja meil jääb see jõud lihtsalt mõõtmata ja energia eelnev olemasolu määratlemata. Jällegi jõuame järeldusele, et kuna puudub mõõteriist, siis ei saa me energia olemasolu eitada.
Selliste energiate, mida me ei suuda määratleda, olemasolu saavad eitada vaid pseudoskeptikud, sest skeptikud saavad sellise energia olemasolus vaid kahelda. Skeptikud hakkavad sellise kahtluse puhul asja uurima ja lähevad sügavuti ning püüavad kõigest hingest asja tuumani jõuda. Pseudoskeptikud (nagu seda on MTÜ Skeptik aktiivsed liikmed) istuvad nagu varesed aiapostil ja kraaksuvad, et midagi pole olemas ja me anname miljoni sellele, kes meid aiaposti otsast maha suudavad koksata. Ja kui keegi esitab pseudoskeptikutele mingi argumendi, siis kostab ainus selgeksõpitud kraaksatus: “JAMA!”
Mõõtmisest. Mõõdistamiseks, millegi senikogematu olemasolu määratlemiseks, on olemas hoopis muud vahendid kui seda on seieritega instrumendid. Energiast indutseeritud jõudude mõõdistamiseks kasutatakse ka sellist asja nagu seda on statistika. Seda on kasutatud just nimelt tundmatute (näiteks psüühiliste) energiate määratlemiseks. Sellele eelneb empiiriline kogemus, et mingi jõud toimib, kuid energia enese omaduste määratlemiseks puuduvad tehnilised vahendid. Inimese psüühiliste energiate määratlemiseks on kasutatud näiteks REG (Random Event Generator) seadmeid, mis on põhiõttelised kvantgeneraatorid. Kuna on olemas eeldus, et inimmõtted on olemuselt kvantfenomenid, siis üks nn kvantseadeldis peaks mõjutama teist analoogset seadet. Tulemusi hinnatakse statistiliste kõrvalekallete järgi. (Meie eestimaised pseudoskeptikud on statistika labastanud äärmuslike piirideni tehes vaid 10-se katseteseeria, pööramata tähelepanu asjaolule, et 10 on statistiliselt absoluutselt ebaoluline suurus). Statistika on võimeline vaid tuvastama, et on olemas jõud ja järelikult peab selle indutseerimiseks olema energia. Mis energia see on, sellele otsesed vastused puuduvad, kuid nuud astub mängu kogemus ehk empirism.
Inimesed on aegade algusest peale kogenud jõude, mille allikat nad pole suutnud määratleda ehk nad pole suutnud määratleda energiat. Empiirilise kogemuse märgistamiseks on nad kasutanud lihtsalt nimetusi “prana”, “ki”, “qi”, “jumalik hingus”, “kosmiline energia” jne.. Nende energiate olemasolu ei saa eitada ainuüksi sel põhjusel, et nende toimet on kogetud puht empiiriliselt. Aga mis on empiiriline kogemus? See on vaatlus. Kvantfüüsika seisukohalt ongi vaatlemine mõõdistamine. Seega on iga empiiriliselt kogetav nähtus vaadeldav ehk mõõdistatav. Mõõdistamine ehk mõõtmine ei pea alati välenduma arvväärtustes.
Rõhuv enamus ennast skeptikutena määratlenud inimestest (ka meie MTÜ Skeptikud) ei anna enesele aru, et nad pole skeptikud selle sõna tegelikus tähenduses vaid nad on lihtsalt eitajad ja nad eitavad absoluutselt igasugust empirismi kui empiirilisus eksisteerib seni veel ainsa mõõdistamisvahendina. Meie pseudoskeptikud on empiriokrititsistid. Kusjuures nad on paranoilised empiriokrititsistid, kes kahtlustavad kõike ja kõiki, kes pole ennast rüütanud valgesse kitlisse või akadeemikurüüsse, pidevas petuhimus. Oma isiklike kogemuste varal võin kinnitada, et sulaselgeid pettureid esineb nii siin kui sealpool akadeemilist rajajoont, kuid see ei tähenda veel, et ma virutaks ühe ja sama templiga kõigile. Paranoilised pseudoskeptikud aga virutavad ühe vormeliga: kes pole meiega, on meie vastu.
Akadeemiline teadus lähtub avalikult lähtekohalt, et mille olemasolu pole tõestatud, seda pole olemas. Selline on kaasaja ametliku teaduse paradigma. Seda, et inimesed on kogenud empiiriliselt erinevaid kogemusi ja nimetavad neid kogemusi oma võimaluste piirides igasuguste energiate poolt indutseeritud jõuväljendumisteks ja need kogemused on olemuselt subjektiivsed, nimetab akadeemiline ringkond luuludeks. Ametlik teadus jagab subjektiivseid hinnanguid selmet võtta ja uurida neid subjektiivseid kogemusi objektiivselt ja sügavuti. Ei ole ma näinud veel ühtegi pseudoskeptikut ühelgi nn vaimsel seminaril uurimaks erinevate fenomenide sisulist poolt ja puudmaks saada empiirilist kogemust. Hinnanguid jagatakse laias laastus loetu/kuuldu põhjal ja sellega asi piirdub. Skeptikuid (mitte pseudoskeptikuid) olen ma igasugu seminaridel näinud kuhjaga – need inimesed kahtlevad ja oma kahtluste kas konkretiseerimiseks või hajutamiseks lähevad sügavuti ehk püüavad saada nähtuste sisule pihta. Paranoiline pseudoskeptik selliseid seminare ja infojagamise üritusi pigem ei külasta, sest nad kahtlustavad, et äkki pestakse nende aju puhtaks. Meie skeptikute pealik Martin Vällik (ma tean, Martin, et sa loed seda kirjutist, sest sa eile lugesid seda rubriiki, tere) on ühel üritusel astunud sisse minu töötuppa, kus ma jagasin inimestele informatsiooni oma kogemuste ja arusaamade kohta. Seni kuni ma väljendasin ennast verbaalselt, istus Martin vaguralt mu seljataga ja muigas, kuid niipea kui ma hakkasin inimestele andma võimalust midagi ka empiiriliselt kogeda, tõusis paranoiline pseudoskeptik Martin püsti ja lahkus. Oleks ta siis skeptikule omasel moel võtnud mul nööbist ja mõne küsimusegi esitanud. Ei.
Empirismist veel. Empiirilised kogemused on alati subjektiivsed ning nende tõlgendamine oleneb inimese teadmistest ja kultuurilisest taustast. Ma toon lihtsa näite. Kui minu naabrinaine näeb oma toas sinist multikäelist inimelevanti, siis ta ka ise arvaks, et ta on lihtsalt hulluks läinud. Kui ta peaks sellest kogemusest teavitama oma perearsti, siis naabrinaise teekond kinnisesse raviasutusse oleks enam kui kindel. Kui samasugust multipoodset sinist inimelevanti näeks hindu kusagil Mumbays ja räägiks sellest oma preestrile, siis tehtaks sellest hindust pühak. Subjektiivsest seisukohast oleks mõlema, nii minu naabrinaise kui tõmmu hindu kogemus puht empiiriline ja ühene, aga niipea kui me väljume puhtast subjektivismist, tulevad mängu hinnangud (hull, pühak) ja igasugune objektivism kaob totaalsesse lõhestumisse.
Muideks, mis puutub vaimuhaiguste diagnoosimisse, siis soovitan vaadata üht videot:
http://www.youtube.com/watch?v=-P6_FwpVo_s
Seega võib vist järeldada, et meid ümbritsevaid kõiki jõude ei saa mõõdistada objektiivselt ja kõiki energiaid ei saa määratleda vaid tuleb leppida asjaoluga, et kuni me oleme tehniliselt arengult seal, kus me oleme, saab nii mõnegi energia olemasolu vaadelda ehk mõõdistada vaid subjektiivselt ehk empiiriliselt.
Abi
Mannu
... Mis võib heal juhul lõpuks viia ikkagi selleni, et 
