Ohtlikud piirkonnad ja ajaportaalid.

Tujukus ei tähenda veel seda, et haldjad kedagi neaks... Just nimelt on siin kristluse (mitte kristlaste) karvast kätt jällegi näha.

Siit järeldus - me peame ära defineerima, mis asi on üldse needus ja needmine. Ei tahaks uskuda, nagu oleksid haldjad sellised kõikearmastavad friigid, nagu tänapäeval New Age õpetustes ingleid kujutatakse.

Tsitaat:Algselt postitas paadikapten
Siit järeldus - me peame ära defineerima, mis asi on üldse needus ja needmine. Ei tahaks uskuda, nagu oleksid haldjad sellised kõikearmastavad friigid, nagu tänapäeval New Age õpetustes ingleid kujutatakse.

Mis defineerimisse puutub siis täiesti nõus. Suht-koht mõistlik oleks foorumil tekitada leksikon kasutatavate terminite kohta.

HALDJAS - isiksustatud loodusvaim,
mütoloogias üleloomulik vaimolend, rahvausundis kaitsevaim.

NEEDUS - Eesti rahvausundis pms. kadeda või pahatahtliku inimese (ka n õ i a ) võime kahjustada pilguga noorlooma või väikelapse kasvu või teise inimese tervist ja töötulemust. Usk needusesse on olnud üldine kõigil rahvastel

Needus on olukord, kus tahetakse neatud isikut uskuma panna sellesse, et ebameeldivad asjad, mis temaga juhtuvad on põhjustatud needuse peale panija poolt.

Samas võik järeldada, et me kõik kannme neeust, kuna igal ühel juhtub iga päev midagi ebameeldivat.

Pigem küsimus on selles, et kas me paneme neid asju tähele ja kukume millegiga seostama.

Siin tuleks eristada mitut olemuslikult erinevat asja:

1) Koos maailmaga loodud nö "loomulikud ussiaugud": astud kindlasse kohta ja oled mingis teises paraleelses universumis.
2) Tulnukate ja inimeste poolt loodud nö "tehislikud ussiaugud": astud kindlasse kohta ja sattud sinna kuhu tahad - midagi sellist nagu Stargate filmis kujutatud tähevärav.
3) Tulnukate baaside sissepääsukohad: astud kindlasse kohta ja nad võivad sind "külla kutsuda" - edasi toimub sõbralikust telepaatilisest vestlusest kuni tulnkate toidupotis olemiseni.
4) Halvas energeetilises kohas olevad majad: näiteks Riia 9 Tartus, ehk tõusu peal olev Abakami ridepoega samas majas olev Akadeemia tänava poolne tiib (seal oli nõukogude aja lõpul keldris kommisionipood Egle), ning eriti teine trepikoda hoovi poolt: seal elavad inimesed on haiged, surevad ära, või lähevad mujale elama - sarnaseid kohti on Tallinnas, ning mujal Eestis - näiteks Lasnamäe pole tervikuna sobilik elamute rajamiseks ja seda teati, kuid ikkagi pandi inimesed sinna kannatama.

(06-11-2011 21:21 )lahendused Kirjutas:  ... näiteks Lasnamäe pole tervikuna sobilik elamute rajamiseks ja seda teati, kuid ikkagi pandi inimesed sinna kannatama.

Kellelt see info pärineb? Lasnamäe kohta ütles Gunnar Aarma küll vastupidist ühes oma loengus. Ja halva elamiskohana nimetas ta Mustamäed, ja tõi välja selle, et nimi Mustamäe juba ise kirjeldab seda "halba". Kuid ise täpsustaksin, et Mustamäe õige ja algupärane nimetus käis selle piirkonna kohta, mis on praegu Vana-Mustamäe nime all (basseinide ümbrus, Trummi, Külmaallika tn, suusahüppetorni alune ja ümbrus), see on küll segane ja kohati väga "must" kant, kuigi ka seal on paremaid ja halvemaid kohti. Samas on Mustamäel väga häid piirkondi, no vähemalt mulle sobivaid
Lasnamäe rikub ära sealne hoonete paigutus, ehitustihedus, kõrgus (asi mida käsitleb Feng Shui) ja teatud elanikkonna kiht.

Täna ja ka eile näitas History Europe" Iidsed tulnukad" 10.osa, mis pühendatud ohtikele piirkondadele maailmas.
Juttu Jaapani ohtlikust piirkonnast - Aokighara metsast, kus inimesed sooritavad enesetappe, Austraalias asvast Mustast mäest nimega Kalkajaka, Jakuutia Surmaorust, mille kohta meil eraldi teemagi.
Aokighara kummituslik mets:
http://www.tofugu.com/2012/07/23/aokigah...-of-death/

Austraalia Must mägi on koht, kus inimesed kaovad. Mäe sees aukudega labürindid. Piirkonnas kuuldakse kummalisi helisid. Aborigeenid räägivad Vikerkaaremaost, mis ufo-uurijate arvates võis olla mingi maa-väline masin. Piirkonnas esineb tugevat radiatsiooni.

Film "Iidsed tulnukad" kolmanda hooaja 10.osa:
http://www.youtube.com/watch?v=-YnM9guyFsc

Kas keegi mäletab, minumeelest 90-ndate keskel olnud meediaskandaali: Äkitsi oli ühes Inglismaa linnas ilmunud tänavaile ehmunud mees kes oli väga vanaaegselt riides olnud. Usutlemise peale ei osanud mees muud rääkida kui oma nime ja et oli väljunud oma maal asuvast kodust, et hagu korjata, ühtäkki leidnud end aga kaasaegse linna tänavailt. Mees pandi raviasutusse (hullumajja) samas aga hakati kontrollima ka tema juttu. Tema riietest v6etud proovid olid näidanud et tegu ei ole vanema materialiga kui sirka 5 aastat, et mehe poolt nimetatud aastal läks t6esti jäljetult kaduma mehe poolt nimetatud isik. Kuniks aga sellega olis elgusele j6utud, oli mees j6udnud end üles puua.
Selline uudis meenus teemat lugedes.

Iseenesest ju tore enne suitsiidi väike hämming korraldada. Ainult, et tulemust ei ole võimalik nautida, sest oled ju surnud. Või äkki siiski?

(23-03-2013 17:15 )zombelius Kirjutas:  Kas keegi mäletab, minumeelest 90-ndate keskel olnud meediaskandaali: Äkitsi oli ühes Inglismaa linnas ilmunud tänavaile ehmunud mees kes oli väga vanaaegselt riides olnud. Usutlemise peale ei osanud mees muud rääkida kui oma nime ja et oli väljunud oma maal asuvast kodust, et hagu korjata, ühtäkki leidnud end aga kaasaegse linna tänavailt.

Neid juhtumeid on ajaloos palju olnud. St kui inimesed on sattunud mineviku või tulevikuaega. Need juhtumid kannavad nime ajanihe või ajaaugud ehk annhilatsioon. Inglise keeles "time-slip". Neid on käsitletud teistes teemades.
Mõistatuslikku nähtust, mille puhul inimesed ja esemed kanduvad mingil seletamatul viisil minevikust meie aega, nimetatakse ajasilmuseks, ingl "timeloop."
Kas mängus on mingid varjatud ajaportaalid, seda ei oska öelda.
Tavaliselt ei ole need inimesed ohtlikes piirkondades, kui end mujalt äkki leiavad.
Seda Inglismaa lugu ei ole nagu kuulnud, küll oli aga hiljaaegu kuskil juttu ühest kiievlasest, kes oli leidnud end tulevikuajas.

(24-03-2013 16:05 )Müstik Kirjutas:  Seda Inglismaa lugu ei ole nagu kuulnud, küll oli aga hiljaaegu kuskil juttu ühest kiievlasest, kes oli leidnud end tulevikuajas.

Äkki meenutad kus see lugu oli ja annad lingi. Tekkis huvi kuidas meie sellest loost teama kui kiievlane tulevikku sattus. Isegi Telegarm ei vahenda veel tuleviku uudiseid.

Ei haaku ohtlike piirkondade teemaga, leia õige teema, mis käsitleb "time-slipi" või "timeloopi" ja küsi seal.
Ja võib-olla polegi sul vaja siis küsida, vaid leiad loo mõnest õigest teemast üles.

P.S. Kiievlane sattus meie aega, st tema jaoks oli meie aeg tulevikuaeg.

(24-03-2013 17:47 )Müstik Kirjutas:  Ei haaku ohtlike piirkondade teemaga, leia õige teema, mis käsitleb "time-slipi" või "timeloopi" ja küsi seal.
Ja võib-olla polegi sul vaja siis küsida, vaid leiad loo mõnest õigest teemast üles.

P.S. Kiievlane sattus meie aega, st tema jaoks oli meie aeg tulevikuaeg.

Haakub küll. Tahaks teada kus on oht jalutades sattuda kellegi otsa kes tuleb kas tulevikust või minevikust. Emmast-kummast tulijad võivad ohtlikud olla kuna satuvad äkitselt võõrasse keskkonda.


PS: Kui see kiievlase jutt teemaga ei haaku siis miks oli seda vaja siia kirjutada. Kuna ta siin juba on ja haakub temaga siis võiks ju öelda, et liniki pole kui pole ja otsin ise edasi. Kui link on siis oleks ju mõistlik pika jutu asemel anda link.

Loe vähemalt teema alguski läbi. See ei ole tehtud ajarändude käsitlemiseks.
Ootan siia teiste põnevaid juhtumeid Ohtlikest piirkondadest.
Zombelius alustas teemast mööda rääkimist, püüdsin lihtsalt viiakas olla.
Kui õiget ajarände käsitlevat teemat ei suuda leida otsingu kaudu, siis tee omale uus teema ja küsi seal.

(24-03-2013 17:12 )Faraday Kirjutas:  Äkki meenutad kus see lugu oli ja annad lingi.

Ole lahke - http://www.paulnurme.com/et/sisu/ajas-r%...ani-eitame

(24-03-2013 19:11 )Päikeseinsener Kirjutas:  

(24-03-2013 17:12 )Faraday Kirjutas:  Äkki meenutad kus see lugu oli ja annad lingi.

Ole lahke - http://www.paulnurme.com/et/sisu/ajas-r%...ani-eitame

Tänan

INDIA SURMAORG

Nimetatakse ka Seitsme surnud mehe oruks. See asub Põhja-India džunglis ja sinna sattus esimesena 19.saj. lõpul seikleja Graham Dickford, kes jõudis enne surma sellest rääkida.
1906.a. käis seal ekspeditsioon, mille kaks liiget hukkusid ja ellujääjad rääkisid, et org on täis mürgiseid madusid ja taimi ning et seal on lehtrikujuline auk maa sees. 1911.a. korraldati teine ekspeditsioon, mis nõudis viis elu. Kaheksa aastat hiljem leiti sealt 17 inimskeletti ja kolm rühmaliiget hüppasid äkki ühest kaljujärsakust alla ja said surma.

Kogu maailmas leidub Surmaoru nimelisi paiku, kuid India surmaoru kohta vähe teavet. See tundub olema üks varjatumaid paiku maal.

http://bloggerparty.com/valley-seven-dead-men/#

Kui keegi teab sellest paigast midagi rohkem, siis teave oodatud.

Nojah, ajaportaalid vms.... Aga mis on need ohtlikud piirkonnad ja milles seisneb neis oht?

(08-04-2013 10:30 )Wilholmensis Kirjutas:  Nojah, ajaportaalid vms.... Aga mis on need ohtlikud piirkonnad ja milles seisneb neis oht?

Inimesed kaovad, tehnika rikneb. Miks täpselt jääb tihti arusaamatuks.

(07-04-2013 15:44 )Müstik Kirjutas:  INDIA SURMAORG

Nimetatakse ka Seitsme surnud mehe oruks. See asub Põhja-India džunglis ja sinna sattus esimesena 19.saj. lõpul seikleja Graham Dickford, kes jõudis enne surma sellest rääkida.
1906.a. käis seal ekspeditsioon, mille kaks liiget hukkusid ja ellujääjad rääkisid, et org on täis mürgiseid madusid ja taimi ning et seal on lehtrikujuline auk maa sees. 1911.a. korraldati teine ekspeditsioon, mis nõudis viis elu. Kaheksa aastat hiljem leiti sealt 17 inimskeletti ja kolm rühmaliiget hüppasid äkki ühest kaljujärsakust alla ja said surma.

Kogu maailmas leidub Surmaoru nimelisi paiku, kuid India surmaoru kohta vähe teavet. See tundub olema üks varjatumaid paiku maal.

http://bloggerparty.com/valley-seven-dead-men/#

Kui keegi teab sellest paigast midagi rohkem, siis teave oodatud.

Konkreetne blogija luges selle loo kohta Hatwig Hausdorf'i raamatust "Bizarre Wirklichkeiten"("Veidrusi tegelikkusest", 2006). Kommentaariumis kirjutab üks, et tema on seda sama lugenud Peter Kolosimo raamatust "Timeless Earth"("Ajatu Maa"). Kuna viimane raamat pärineb aastast 1974, siis pakun, et Hausdorf ilmselt sai omakorda inspiratsiooni samast raamatust.

Kusagilt mujalt detaile selle loo kohta leida ei õnnestunud, seega põhimõtteliselt peaks autorit tema sõnast võtma. Vaadates aga mis sorti raamatuid mõlemad neist meestest kirjutanud on, siis erilist usaldust see lugu ei tekita. Väga võimalik, et mingi alus sellel on, aga milline osa on otseselt "dokumenteeritud" ja milline kuulujuttudele põhinev või lihtsalt autori poolt väljamõeldud on nüüd sadakond aastat hiljem väga raske öelda...

Ei mäleta, et oleksin Hausdorfi raamatust selle paiga kohta lugenud, lugesin David Hatcher-Childressi „Hiina, Sise-Aasia ja India kadunud linnadest.“ Tln. 2007.
Childress külastas ka ise Himaalajat ja pani seal kuuldud-nähtud vahetuid kogemusi kirja.
Lugesin ka teemat üle ja hakkasin mõtlema, et äkki pidas ta selle Põhja-India Surmaoruga seoses silmas ohtlikku piirkonda Kantšendžanga mäe juures, millest esipostituses juttu tegin.
Leidsin ka, et olen seda Kantšendžanga mäge maininud ka Djatlovi kuru teemas:

(23-04-2010 20:46 )Müstik Kirjutas:  Sarnane ohtlik piirkond on ka Kantšendžanga mäe juures Kirde-Nepalis. See on keelatud ala ja suuresti uurimata. Palju on seal kohatud jetisid.
Samuti kasvavad seal mürgised lilled, mis võivad tappa ja ilmselt ka hulluks ajada. Ka teosoofid on sellest paigast kirjutanud. Nikolai Roerich jutustab selle piirkonna saladustest oma loos "Lumede aare."

Oled Nielander ehk "Lumede aaret" lugenud või oskad seda Kantšendžanga mäge miskitmoodi iseloomustada, kasvõi legendidele tuginedes.

(08-04-2013 13:22 )Müstik Kirjutas:  Oled Nielander ehk "Lumede aaret" lugenud või oskad seda Kantšendžanga mäge miskitmoodi iseloomustada, kasvõi legendidele tuginedes.

Paraku ei ole lugenud ning pole ka mingil muul pole selle mäega kursis.

Minu eelneva postituse mõtteks oli, ja anna andeks kui see solvab sind oma enesestmõistetavusega, et lugu on mingite antud juhul väidetavate dokumenteeritud andmete põhjal kirjutatud autoripoolne tõlgendus. Kuna praegusel hetkel ei ole saadaval(internetist) neid algseid dokumente, siis peab selle loo lugeja usaldama raamatu autori(ja neid lugenud inimeste) väiteid sellise juhtumise asetleidmise ja detailide tõelevastavuse osas. Isiklikul olen skeptiline, kuna otsingul ei leidnud isegi viidet selle kohta, et väidetavalt esimese ekspeditsiooni eestvedaja eales eksteerinudki oleks.

Ega Hatcher-Childressi raamatust loetud Seitsme surnud mehe org ei ole ainuke seesugune ohtlik piirkond.
Ei ole varem kuulnud Peter Kolosimost, aga Hausdorf kirjutab väga huvitavaid lugusid.
Kolm tema raamatut põnevate lugudega ka eesti keeles ilmunud.
Kõiki endal kodus ei ole, aga hea, et Hausdorfist juttu tegid. Leidsin ka "Kummalisest reaalsusest" mitu põnevat paika.
Kirjutab siis, et paljudel mägipiirkondadel on kahtlane kuulsus selle poolest, et seal ikka ja jälle inimesi nii müstilisel kui seletamatul moel kaduma läheb.
Üks Londoni kirjastajate perek. liige tõusis 13.juulil 1889.a. Kreekas Tessaalia kirdenurgas asuva Olümpose mägimassiivi tippu.
Macmillanit saatsid Hardinge nimeline sõber ja kohalik matkajuht.
Hardinge tahtis ära käia kõrgemal mäetipul, Macmillian otsustas madalama kasuks.
Kui Hardinge oli jõudnud kõrgemale tipule, siis ta nägi Macimilliani madalamal tipul ja nad viipasid teineteisele ja M.hakkas alla tulema.
Hardinge jälgis sõbra alla tulekut. Kui M. oli juba poolel teel, siis ta äkki haihtus. Ka kreeklasest matkajuht nägi seda. Mõlemad nägid M-i äkitselt kadumas.
Kui nad hämmingust toibusid, siis otsisid nad mäenõlva koos läbi. Ei ainsatki jälge teadmata kadunust, et riidetükki, murtud põõsaoksa ega jalajälge.
Hiljem välja saadetud otsingurühmad tulid samuti midagi leidmata tagasi. Seal polnud ka ühtegi kaljulõhet ega süvendit maapinnal, kuhu oleks võinud kukkuda.

Kuulus on ka Nyangani mägi Zimbabwes. Seegi on kurikuulus mitmete inimeste äkiliste ja seletamatute kadumiste poolest.
Ja mitte ainult kadumiste, vaid ka selle poolest, et mitmed äkitselt kadunutest on hiljem välja ilmunud.
Üks Zimbabwe minister kahe saatjaga kadus seal mõned aastad tagas koos kahe kaaslasega. Nad nägid kogu aeg päästjate gruppe, kuid päästjatele olid nad nähtamatud, olid nagu mingis teises dimensioonis.
Alles peale kohalike sooritatud riitusi, said nad meie aeg-ruumi tagasi.
Nyangani mäel kadusid ja kaovad ka nüüd inimesed.
http://www.joewein.de/zimpics.html

(08-06-2013 21:10 )Müstik Kirjutas:  Allikas: "Mõistatuslikud faktid." (2013/5)
Pilt kraatrist:
http://www.east-africa-safari.com/blog/s...ai-crater/

Terve jutt ülalolevast allikast:

Tsitaat:MENENGAI ON
KÕIGE SUUREM VULKAANILINE KRAATER KEENIAS NING
ÜKS SUURIMAID MAAILMAS. VULKAAN KUULUB
UINUVATE HULKA - LAAVA VÄLJAVOOLU SELLEST TÄHELDATI VIIMATI 1991 aastal. Kraatri diameeter ON 12 KILOMEETRIT, SÜGAVUS - UMBES POOL KILOMEETRIT NING PINDALA - 90 RUUTKILOMEETRIT.

KÕNEKAS NIMI

Vulkaani tipus, kuhu võib autoga sõita, on suuna- ja mõningate maail¬ma linnadesse kauguse näitaja. Siin armastavad turistid pilte teha: neid meelitavad mitte ainult eksootiline maastik, vaid ka hulgaliselt põlisela¬nike hulgas liikuvad imelised lood siinsetest paikadest.
Mõistatused algavad nimest - Menengai. Mõned räägivad, et ma- saide keelest tõlgituna (masaid on negroidsesse rassi kuuluv rahvas, kes elab Keenias ja Tansaanias) tähendab see sõna „koht XIX sajandil lagunes varem ühtne masai- de rahvas mitmeteks hõimudeks, kes pidevalt karja ja karjamaade pärast mus just kraatri lähedal, kuhu visati elavaid ja tapetud moroone - ühe klanni sõdalasi.


SAATANATE RIUKAD

Teine tähendus sõnale „menengai“ on - deemonite eluase ning seotud on see müstiliste olevustega, kes olevat seal kunagi elanud. Vahetevahel meenutasid kraatrist kostuvad helid lehmakellasid. Iidsed masaid ot-sustasid, et kraatris elab keegi. Kui need ei ole inimesed, siis kes veel suudab tuld süüdata? Need peavad olema kurjad vaimud! Nii sündiski legend. elavad kurjad vaimud seal ka praegu.
See tekitab kohalikes poistes ja noorukites soovi minna jahile just sinna, kus on ohtlikum ja riskantsem -Menengai kraatrisse. On ju kõigile teada, et kurjad vaimud võivad vallutada inimese hinge ja nii segadusse ajada, et ta ei leia enam koduteed. Selle pärast keegi seal hukkubki, keegi aga lihtsalt kaob jäljetult.

Segadus ajaga

Sellele vaatamata tõmbab Menengai kraater sadu uudishimulikke, kes soovivad neid kohti mitte ainult näha, vaid ka uurida.

Kraatri juurde ekskursioone tegevad giidid, kes sellega endale elatist teenivad, räägivad turistidele kindlasti legende ja kohutavaid lugusid - iidseid ja üsna uusi. Näiteks oli juhuseid, mil inimesed eksisid teelt, kadusid, kuid mõni tund või päev hiljem leiti nad ikkagi üles, „eksinud“ aga ei suutnud seletada, kuidas ja miks nad kaduma läksid, veelgi enam, nad ei uskunud, et neid nii kaua otsiti - see aeg oli nende mälust kustutatud. Selle pärast nimetavadki kohalikud keenialased seda kraatrit „kirima kia ngoma“ - saatana paik. Kes veel peale saatana, on võimeline sellisteks trikkideks? ...

Kraatrisse kukkunud

See juhtus üsna hiljuti. Kraatrisse kadus 12-aastane poiss. Tema ema, Magdalena Vaitera, suundus poega otsima. Nagu räägib üks pealtnägija, Johnstone Kamau, kõndis naine järsaku serval, vaatas alla ja hüüdis poissi. Mingil momendil tundus talle, et keegi vastas talle. Lootes päästa oma last, sööstis naine kutse peale, komistas ja kukkus alla. Naine hukkus, poisi aga leidis varsti politsei. Ta oli terve ja vigastamata, kuid ei saanud aru, kui kaua ta ära oli olnud. Poiss kukkus kraatrisse kui koos eakaaslastega järsaku serval vallatles. Talle ei tulnud pähegi, et teda otsitakse. Ja mingisugust kutset ta ei kuulnud ...

Salakavalad paigad

12-aastane John Kirutu päästeti kahe päeva pärast. Tuli välja, et
poiss hulkus sihitult kraatri põhjas. Nagu räägib kohalik elanik Daniel Kaningi, leiti teine poiss alles seitsme päeva pärast - ta oli täiesti terve ja vaatas muretult tema kohal lendavaid linde. Kaningi sõnade kohaselt on see kraatrisse eksinutele tüüpiline: seal välja tulla nad millegipärast ei suuda, kui aga väljuvad, ei ole neil väiksematki väsimuse või nälja tun-nusmärki. Poiss jutustas otsijatele, et nägi kraatris olles igasuguseid meeldivaid nägemusi ning tal ei olnud aja kulust aimugi. Selle pärast tulevadki kristlased kogu maailmast, vaatamata kohutavatele jutustustele, kraatri juurde, et paastuda ja palvetada

- ka nemad tahavad ebamaist ilu näha.

Teada on, et just siin on mõned palverändurid oma elu enesetapuga lõpetanud - nähtavasti ei ole kõigil nägemused õnnistavad. Kaks katoliku vaimulikku jätsid erinevatel aegadel eluga hüvasti, hüpates uinuva vulkaani kraatrisse. 2005 aasta novembris sõitis teine vaimulik autoga kiirust vähendamata järsakust alla.

Lood viirastustest

Viirastustest räägib kogu kohalik elanikkond. Vaimulikud eitavad neid lugusid kategooriliselt. Paul Valingo Kakamegast jutustab, et viibis paastudes ja palvetades kraatri põhjas kaks nädalat ning et see on lihtsalt suurepärane paik negatiivsetest emotsioonidest vabanemiseks ning oma hinge vaatamiseks. Kinnitab seda ka keegi Dukas Thuo.

„ Sinna palvetama minnes tunnen Jumala lähedalolu. See on lihtsalt ideaalne koht elu olemuse üle mõtisklemiseks", räägib ta ning lükkab kindlalt ümber kõik kuuldused viirastustest:

„Palvetan seal tavaliselt hilise õhtuni ning ei ole kordagi näinud seda, millest kohalikud räägivad“.

69-aastane Simon Kamengu aga ei kahtle viirastuste olemasolus kraatris - see on reaalsus. Nemad töötavad külviajal kraatri lõunatipus

- külvavad nisu ja maisi. Ja nemad, viirastused, korjavad seejärel saaki.

„Kõik toimub väga kiiresti, jutustab Simon, te näete külvatud põldu, seejärel saaki koristavaid inimesi. Kuid varsti katkeb kraatris kogu tegevus, inimesed kaovad, hiljutise kõrrepõllu asemel aga on taas kõige tavalisema rohuga kraater".

Selle sama Simoni sõnade järgi tegid viirastused 1960-ndatel aastatel põllumajanduslikke töid kraatri põhjas palju aktiivsemalt. Seda, mida praegu näha võib, ei saa võrreldagi 40 aastat tagasi tehtud põllutöödega ...

Lendav vihmavari

Simon arvab, et just viirastused röövivad kraatrist lapsi ning viivad need maa-alusesse maailma. Kuid röövivad nad ainult neid, kes püüavad kraatrist midagi kaasa võtta. Läheb inimene ja korjab kuivanud puid. Siis eksibki ta teelt. Kuid kohe, kui ta puud maha viskab, taastub tema mõtteselgus ning ta leiab kiiresti kodutee.

Kuigi vulkaan magab, on seal ikkagi kuumad punktid, kust vahetevahel tuleb auru, mis täidab peaaegu kogu kraatri ala. Sellega on seotud üks kõige müstilisem lugu. Iga kord kui vihma sajab, ilmub kraatri kohale midagi suure lendava vihmavarju taolist. Keegi ei tea, kust see tuleb ning kuhu peale vihma kaob. Kuid ta katab kraatrit kogu vihmasaju ajal.