(05-04-2010 22:22 )Tehnoloog Kirjutas: Tsitaat:Algselt postitas sindrinahk
Just! Too Haimre juhtum leidis küllaltki palju kajastamist. Palju räägiti ka sellest Moskva(?)- Tallinn lennukit saatnud UFO-st.
Eks lähiajal püüan leida aja vanades lehtedes tuhnimiseks ja annan teada, mida huvitavat leidsin.
See oli vast juhtum Tbilisi - Rostov - Tallinn
reisilennukiga, ühes vanemas teemas on rohkem:
http://www.para-web.org/viewthread.php?tid=5008
Artikkel on siin:
http://www.upload.ee/files/495276/T__pse..._.pdf.html
(viimane link on ajutiselt, loodetavasti saab hiljem kuhugi mujale püsivamaks)
Vanu pabereid tuhnides leidsin selle juhtumi kirjelduse. Panen ta siia kuna tundub, et vanad lingid on "kutu-piilu".
Täpselt kell 4.10...
Reisil nr. 8352 Tbilisi – Rostov – Tallinn juhtis lennukit TU-134A NSV Liidu Tsiviillennunduse
Ministeeriumi Eesti Tsiviillennunduse Valitsuse meeskond. Lennuki komandör – Igor Tšerkašin.
Lõpetanud Buguruslani lennukooli, lennanud 7000 tundi, 1. klassi piloot. Teine piloot – Gennadi
Lazurin. Lõpetanud Sassovo lennukooli ja Lenini ordeniga Tsiviillennunduse Akadeemia, lennanud
4500 tundi, 2. klassi piloot. Navigaator – Jegor Ognev, lõpetanud Lenini ordeniga Tsiviillennunduse
Akadeemia, lennanud 3500 tundi, 2. klassi navigaator. Pardamehhaanik – Gennadi Kozlov,
lennanud 12 500 tundi, 1. klassi pardamehhaanik.
Kell 4.10 hommikul oli Minskini jäänud 120 kilomeetrit. Näis, nagu lennuk ei lendakski, vaid
seisaks maailmaruumi keskpunktis. Kõrvaklappides valitses absoluutne vaikus. Nad olid üksi
mustavas avaruses, kus särasid tillukesed tähesilmad.
Heites pilgu taevasse oma ees, märkas teine piloot üleval paremal suurt vilkumatut tähte. Õieti
mitte tähte, vaid viie kopika suurust kollast laiku, mille servad olid välja venitatud. “Paljugi, mis võib
olla...” ütles ta endale rahulikult. “Valguse refraktsioon atmosfääris või midagi muud...” Laigust
sähvatas imepeen valguskiir ja suundus püstloodis alla, maapinnale. Siis müksas piloot küünarnukiga
mehhaanikut ja ütles:
“Vaata, mis seal on...”
Heitnud pilgu välja, lausus mehhaanik kohe:
“Komandör, tuleb maale teatada.”
Valguskiir aga nagu avanes, muutudes eredaks valguskoonuseks. Sellest hetkest alates nägid kõik
lennuki parema parda pool toimuvat. Tekkis teine koonus, esimesest laiem, kuid kahvatum. Seejärel
kolmas – lai ja täiesti ere.
“Oota nüüd,” ütles komandör õlgu kehitades. “Mida ma ette kannan? Vaja vaadata, mis edasi
tuleb. Ja üleüldse, mis see võiks küll olla?”
Piloodid teavad muidugi teistest paremini, et vahemaad silma järgi ära ei määra. Ja siiski näis
kõigile neljale ühtemoodi, et tundmatu objekt ripub maa kohal 40-50 kilomeetri kõrgusel. Teine
piloot hakkas ebatavalist valguskeha kiiresti üles joonistama. Uskumatu, kuid koonusekujulise
kiirega valgustatud maal olid selgesti näha majad ja teed. Kui võimas pidi küll olema see
“prožektor”!?
Kiir tõusis maapinnalt ja suundus lennuki peale.
Nüüd nägid kõik silmipimestavat valget täppi, mida ümbritsesid kontsentrilised värvilised rõngad.
Komandör kõhkles ikka veel, kas teatada toimuvast või mitte. Siis aga juhtus midagi sellist, mis tegi
lõpu igasugustele kahtlustele. Välge täpp nagu süttis ja selle asemele tekkis roheline pilv.
“Lülitas mootorid sisse ja laseb jalga,” ütles teine piloot, seletades tahtmatult nähtust lenduritele
arusaadaval viisil.
Komandörile aga näis, et objekt hakkas tohutu suure kiirusega lähenema, minnes lennuki eest risti
läbi. Ühesõnaga, lõikas tee ära.
Tšerkašin hüüdis navigaatorile:
“Teatage maa peale!”
Ent kummalise kokkusattumisena jäi objekt juba pärast Ognevi esimesi sõnu seisma. Komandörile
näis, et see ei lähene enam. Teise piloodi arvates aga see ei kaugenenud enam.
Minski lennudispetšer võttis meeskonna teate teadmiseks ja vastas viisakalt, et ise ta kahjuks ei
näe midagi – ei lokaatoriekraanil ega taevas.
“Näed siis, ütlevad veel, et me oleme ebanormaalsed,” lausus Lazurin solvunult.
Roheline pilv aga kukkus järsku allapoole sellelt kõrguselt, kus lennuk lendas. Seejärel tõusis ta
niisama vertikaalselt üles. Sööstis paremale, siis vasakule, veel kord alla ja üles ning võttis lõpuks
koha sisse täpselt lennuki vastas. Pilv lendas lennuki järel, nagu oleks sellega ühte seotud – 10 000
meetri kõrgusel kiirusega 300 kilomeetrit tunnis.
“Aueskort,” pomises Tšerkašin. “Milline au meile...”
Pilve sees lõid helkima tulukesed – need süttisid ja kustusid nagu elektrilambid nääripuul. Seejärel
välgatasid horisontaalsed tulesiksakid. Navigaator teatas kõigest sellest kohusetruult maale.
Vastuseks kõlas lennudispetšeri erutatud hääl:
“Näen virmalisi horisondil. Kus on teie pilv?”
Navigaator vastas:
“Langeb kokku,” kinnitas dispetšer.
Pilv muutis üha kuju. Temast kasvas välja pilvesamba kujuline saba, mis oli ülalt lai ja läks allpool
peenemaks. See meenutas koma. Seejärel hakkas saba ülespoole tõusma, pilv aga muutus ellipsist
neljakandiliseks.
“Vaadake, ta narritab meid,” ütles teine piloot.
Tõepoolest, nüüd eskortis neid terava ninaga pilvlennuk – tiibadeta ja äralõigatud sabaosaga: Ta
helkis kollakalt ja rohekalt. Seal, kus tõelisel lennukil asub düüs, oli aimata tihedat tuuma.
Kabiini astus stjuardess.
“Reisijad tunnevad huvi, mis asi meie kõrval lendab?”
Tšerkašin ohkas:
“Ütle, et see on niisugune pilv. Kollane – linnatuled paistavad pilvest läbi. Roheline... ütle, et
virmalised.”
Sel ajal jõudis Minski dispetšeri juhtumistsooni veel üks tõeline lennuk. TU-134 lendas
Leningradist Tallinna lennukile vastu. Kahe lennuki vahe oli sadakond kilomeetrit. Niisugusel
vahemaal ei saa tohutu pilvlennuk märkamatuks jääda. Kuid Tšerkašini küsimusele vastas TU
komandör, et ta... ei näe midagi. Minski dispetšer, kes nüüd pilvlennukit hästi nägi, andis Leningradi
meeskonnale koordinaadid ja suuna, kus nad ebatavalist nähtust pidid märkama. End need olid
otsekui pimedaks jäänud. Ja alles kilomeetrit viisteist enne kohtumist muutusid nägijaiks. Nad
kirjeldasid pilvlennukit täpselt.
Palju hiljem, püüdes nähtut endale seletada, arvas Tšerkašini meeskond, et objektist lähtuv valgus
oli polariseeritud, see tähendab, ei levinud kõigis suundades.
Pilvlennukiga paarisrakendis lendasid nad üle Riia ja Vilniuse – nende linnade lennudispetšerid
fikseerisid järjekindlalt kummalise tandemi. Üle Peipsi ja Pihkva järve lennates sai Tšerkašini
meeskond hinnata pilvlennuki mõõtmeid.
Neid kaht piklikku järve lahutab kitsas maariba. TU-134A lendas sada kakskümmend kilomeetrit
järvedest vasakul, pilvlennuk aga paremal pool, Tartule lähemal. Sellest kohast, kus võis aimata
tihedat tuuma, ilmus uuesti kiir. Valgustäpp langes pilvedele ja kompas maad. Objekt andis
tahtmatult oma koordinaadid. Nüüd võis näha, et ta ise oli Pihkva järve pikkune.
Ühine lend jätkus Tallinnani.
Pärast maandumist teatas Tallinna lennudispetšer meeskonnale huvitavaid üksikasju. Tallinna
lennujaama raadiolokatsioonijaama ekraanil liikusid peale TU-134A veel kaks valgustäppi, kuigi
õhus rohkem lennukeid polnud. Lisaks kõigele olid need kaks täppi kogu aeg nähtavad. TU
valgustäpp aga kord kadus, kord ilmus uuesti. “Ma oleksin aru saanud,” ütles dispetšer, “kui teie
oleksite maandumislokaatori ekraanil “vilgutanud”. Aga midagi niisugust ei saa olla.”
V. VOSTRUHHIN
(Ajalehe “Trud” erikorrespondent)
* * *
Palusime oma erikorrespondendi materjali kommenteerida Üleliidulise Teaduslik-Tehnilise
Ühingute Nõukogu atmosfäärinähtuste komisjoni esimehe asetäitjal, NSV Liidu TA
korrespondentliikmel N. Želtuhhinil.
Komisjon uurib plaanikindlalt juhtumeid, kus Nõukogude Liidu territooriumi kohal on nähtud
UFO-sid. Materjali, mille kallal töötada, on juba võrdlemisi palju. Kuid kahjuks tuleb märkida, et
kõik meie käsutuses olevad kirjeldused kannatavad ühel või teisel määral ühekülgsuse ja
katkendlikkuse all.
Tallinna meeskonna tähelepanekut uuris meie komisjoni Eesti sektsioon (I. Volke, E. Parve jt.).
Juhtum on tõepoolest huvitav, kuigi sellesarnased nähtused on meile teada. See, et objekt
silmapilkselt muutis oma liikumissuuna vastupidiseks ja saatis tohutust kõrgusest maale ebatavaliselt
võimsa valguskiire, on kahtlemata anomaalne.
Kuid nähtuse olemust määratledes juhindub komisjon eelkõige lokaalsuse tundemärgist. See
tähendab, kui nähtus on lokaalne, ruumis piiratud, võib ta pretendeerida anomaalsusele. Kuid objekti
sellised mõõtmed, nagu lendurid nägid, tekitavad tahtmatult ärevust. Ta oli ikkagi tohutult suur.
Loomulik oli oletada, et kusagil kaugel paljude tuhandete kilomeetrite taga toimub globaalne
teadusele juba tuttav atmosfääri- või geofüüsikaline protsess. Ja lendureile ainult näis, et ta on
kusagil lähedal. See on nii-öelda tüüpiline silmapete.
Kuid see seletus osutus paikapidamatuks. Sest lendureil läks korda kindlaks määrata vahemaa
objektini.
Seepärast võib teha ainult ühe järelduse: Tallinna meeskonnal oli tegemist sellega, mida me
nimetame UFO-ks. Eriti väärtuslik on see, et nüüd on meil identifitseerimata lendavate objektide
tansformatsioonist olemas üksikasjalik pilt. Selle annavad G. Lazurini suusõnalised seletused ja
joonistused.
Pöördume veel kord lugejate poole palvega teatada kõigist selletaolistest tähelepanekutest
aadressil: 101000, Москва, Главпочтамт, абонементный ящик 764, Комиссия по АЯ.
(Ajalehest "Труд", 30. jaanuar 1985)
(Ajalehes "Rahva Hääl", 1. veebruar 1985)
Abi
