Catherine Merridale „Ivani sõda”

Punaarmee aastatel 1939-1945

TUTVUSTUS

Catherine Merridale'i raamat Punaarmeest on uuenduslik, sest keskendub kindralite ja diktaatorite asemel tavalise vene sõjamehe kogemustele. Lugeja ette astub Ivan, vene jalaväelase arhetüüp.
Autor on uurinud kirju, päevikuid, sõjaväelisi ülestähendusi, riikliku julgeoleku dokumente ja sadade ellujäänute tunnistusi. Ta leidis NKVD ettekandeid lahingumoraalist, uurimusi haigustest ja vigastustest ning lahingutest põhjustatud närvivapustuste ehtsuse eitamist. Kuuleme nende meeste tunnistusi, kes on enesetapjalikes rünnakutes kohe surma minemas, teised aga elasid üle vene või saksa vangilaagrid, mille ainsaks eesmärgiks oli inimesed surnuks näljutada.
Merridale püüab mõista, kuidas suutsid sõdurid nii kaua võidelda režiimi eest, mis kohtles neid nagu kõntsa või kahuriliha.

[Muudetud: 6-2-2009 hansoi]

Tsitaat:Algselt postitas hansoiMerridale püüab mõista, kuidas suutsid sõdurid nii kaua võidelda režiimi eest, mis kohtles neid nagu kõntsa või kahuriliha.

Seda - kuidas nad võisid - peaks nimetama "miljoni dollari" küsimuseks...

Iga inimene on võimeline elu võtma, kui leidub piisav motiiv...

Kirjeldatav raamat ei suuda siiski puhtaks jääda Nõukogude propagandast. Näiteks väidetakse, et Vene sõdurite poolne laamendamine, vägistamine ja röövimine on andeksantavad, kuna punaarmeelased polnud varem Euroopas käinud ja ei olnud tuttavad sealse eluga. Lisaks räägitakse pikalt, kuidas juunis 1941 astuti massiliselt vabatahtlikult Punaarmeesse ja komsomoli käsitletakse süütu noorteorganisatsioonina, kuhu astuti, "et saada uusi sõpru".

Mnjah. Strumil tuline õigus. Ka mulle jäid need totrused sealt silma. A selliste raamatute kirjutamisel ongi see viga, et kui ei ole vastavas kultuurikontekstis kasvanud, siis ei tea nii elementaarsetest asjadest ja võtad kuuldut tõepähe. Ja seda papide jutu tõepähe võtmist on seal palju, kuigi samas proua Merridale ise mainib, et mehed on osa asju enda jaoks ilusamaks mõelnud ning teatud teemadel ei taha rääkida. Minu jaoks andiski see raamat mitte nii palju infot II ms ajast kui praegu veel elus olevate Vene veterandide mõttemaailmast.
Lugeda tasub igal juhul (kuigi mu sõber keeldus seda lugemast, kui talle just Sturmi poolt mainit' veidraid tõlgendusi tsiteerisin).
Endal peab ka raasike mõistust peas olema.
Arvan, et selle lugemine ei ole päris maha visatud aeg.
On palju erapoolikumaid ja demagoogitevamaid ning lasuvaletavaid raamatuid, kui ülalmainit' teos.
Ja noh - tädi on ju suurel hulgal tööd ära teinud. Iseasi, kui suurt tööd tegid need, kes just sehukesed paberid talle valmis otsisid

Kulla hansoi - siin pole asi mitte tapmises vaid orjalikus kuulekuses oma mõrtsuka suunas.

Aga sa Sturm tee pisikene otsing Googeli ja Wiki vahendusel ning kui sa oskad lugeda ning jälgid selle daamikese elukäiku ja töid siis saab sulle ehk selgemaks miks ta kajastab asju nii nagu ta seda teeb. Mulle sai küll asi tunduvalt selgemaks.

Tsitaat:Algselt postitas excubitoris
Kulla hansoi - siin pole asi mitte tapmises vaid orjalikus kuulekuses oma mõrtsuka suunas.

Ei vaidle vastu, rohkem pidasin silmas seda, et inimesed kartsid oma lähedaste ja oma saatuse eest, propaganda oli suht suur.

Hellitusnimed võid kellegi lähedasema jaoks jätta.

Me oleme siin kõik lähedased