Tsitaat:Algselt postitas iitt
Ei ole põhjust arvata,et seekord paremini läheb, kui 1939-ndal. Mul on samuti raske neid ridu kirjutada, kuid nii see oli ja nii see kordub:
Nõukogude väed marssisid Eestisse sisse vaikselt. 1939. aasta oktoobri lõpuks oli siin 20 000 meest. Räägitakse küll, et punaväelastele riigipiiri väravaid avades mõni Eesti sõdur nuttis, ent mingit vastuhakku ei toimunud.
Levinud arvamus on, et 1940. a. toimus kõik ilma püssipauguta. Püsid paukusid tegelikult mitmeid tunde. Olgu põhjuseks või isiklike asjade konfiskeerimine. Seda vaikset alistumise juttu on kellelgi tarvis võimendada. Ei pea silmas Iitti.
Staabi- ja Sidepataljoni tutvustavalt leheküljelt (ajaloo osast) saab lugeda, et:
... 1940. aastaks oli Sidepataljonist saanud kaasaegne, kõigile standarditele vastava tehnikaga väeosa. Riigipööre tõmbas tulevikule kriipsu peale.
Juuni keskel saadi korraldus anda "mäekasarmud" üle okupeerivale Punaarmeele. Vastumeelselt koliti Raua tänaval asuvasse koolimajja. Seal oli väeosa sunnitud 21. juunil loovutama oma relvastuse.
Kui kommunistid aga hakkasid konfiskeerima ka sõdurite isiklikke esemeid, saapaid ja kelli, löödi nad pataljoni ruumidest välja. Selleks ajaks kui riigikukutajad tagasi jõudsid, olid sõdurid leidnud mobilisatsioonivarud ning relvastunud uuesti. Tulevahetuses sai üks ajateenijatest raskelt haavata, ent kommunistid löödi taganema. Tagasi tulid nad juba koos punaarmeelastega ning kuue soomusmasinaga - nüüd asuti koolimaja ründama raskekuulipildujate tule toetusel.
Tulevahetus kestis paar tundi, sidepataljonlaste kaotused olid üks hukkunu ning 3 haavatut, punaväelaste ja mässajate kaotuste hulgas oli kümmekond hukkunut. Seega Eestit ei loovutatud vastupanuta või vabatahtlikult. ...
Staabi- ja Sidepataljoni tutvustav leht on sellel
LINGIL.
[Muudetud: 12-14-2009 kulfing]
Abi
