Mõni sõna siiski veel niiöelda puuviljade kasulikkusest või kahjulikkusest inimorganismidele piibli kontekstis.
Originaali eestikeelne versioon:
https://www.piibel.net/#q=1Ms%202
Esiteks täpsustades termineid: tegu polnud (oletatavasti)
õunaga.
Vähemalt pole nimetet vilja konkreetselt nimetatud ega kirjeldatud. Kunstnikud erinevatest ajastutest on küll üksmeelselt kõik õunapuid maalinud, kuid täpset liiginime meile I Moosese raamat siiski ei anna.
Kuskil (siinsamas teemas eespool?) käis läbi ähmane hüpotees, et tegu oli mingi kobarviljaga. Miks nii, kahjuks ei seletatud.
Igal juhul on tegu jah, Eedeni aia ühe märkimisväärse taimega, mis on lisaks märgitud ära Elupuust ikkagi eraldiseisvana.
(Muide, iga aednik ka teab, milline meie elupuu välja näeb, kas pole? : )
Aga tuleme siiski algusesse ehk Genesise ehk Tanahi, Toora ehk Moosese esimese raamatu juurde, kus see viljasöömine kirjeldatud on. Sündmusena on see teatud mõttes ka antud bibliograafilises saagas
kogu inimtegevuse algus ja seega tähenduslikkust kui palju. (Enne seda ju kirjeldati vaid jumala toimetusi nö. köögis ja mujal, kus vahepeal oli esimesel inimesel au vaid kõikidele elukatele nimesid panna, ei muud.)
Muide taas vahepõikena – sinnamaani tekstides mainitaksegi pidevalt vaid
inimest, (mankind). Mitte nimeliselt Aadamat. Kui uus kloonimine oli juba toimunud (ehk küljeluu eraldatud), siis ilmusid ka nimed: Adam ja Eva (mille semantikaga võib omakorda traktaatidesse ja eri kultuuride ja usundite loomislugudesse laskuda). Evangeeliumites on muide, selles kohas lahknevused, kui keegi näpuga järge ajab.
Selles puuvilja-enigmas on aga on kogu tekst otsast otsani täis siiski parajat vastuolulisust ja üksjagu absurdi, seega lahtikodeerimisega on pusitud muidugi mitte vähe.
Esiteks juba nimetus:
"hea ja kurja tundmise puu". Mitte "õige ja vale", mitte isegi "hea ja halva" (good and bad), ka mitte hea VÕI kurja tundmisest pole jutt. See va
kuri (kurjus kui selline) on karja "istutatud" juba täiesti algusest peale nagu näeme.
Ja sellel teemal võib ka otsatult spekuleerida, et nahh nondel jumalatel seda "keelatut" siis üldse vaja sinna istutada oli, kui ei suudetud järelvalvetki tagada, eks. Hiljem olid küll keerubid nagu varrukast nondel jumalatel ometi aiavalveks võtta. Aga ok.
See meie vili on meile serveeritud seega nö. komplektina. Võtame sõna sõnalt: hea JA kuri. Ehk tahad magusat, meki ka kibedat. Kõik või mittemidagi. Yin ja Yang. Ühes on ühte ja teises teist. Ilma valguseta pole pimedust ja muud sellelaadset poeetikat palju tahad.
Aga no alustama pidime puu nimetusest. Siin pakutakse tõlgenduseks kusjuures tihtilugu lihtsalt üldistust (merismi), kui nö. kokkuvõtvat tähenduslikkust, (a’la otsast lõpuni, suurest väikseni jne), mis tähendab lihtsalt "kõike" ja mille sarnastest piibel kubiseb.
Egiptuses vist olevat lausa selline väljend "kuri-hea", mis tähendab samamoodi "kõike".
Aga hea küll, oletame, et niisama ei kaki kärbes ka mitte ja kõik omab tähendust, lisaks mitmetähenduslikkust või kodeeritust või vähemalt tagamõtet. Ilma oleks liiga lihtne ja mitte nii fun.
Ok. Jumal istutab paljude muude seas ka nimetet puuistiku.
Kusjuures otse
keset Eedenit.
Niiet see puu on selle paradiisilise paradigma üks kesksemaid kontseptsioone. Miski, mis on tsentris, see on kahtlemata oluline.
Puu, kui sümbol samamoodi (sest oleks võinud ka istutada näiteks "hea ja kurja tundmise põõsa". Või porgandid vms.)
Aga puu on vormiliselt kui
telg, mis ühendab alumise ja ülemise, taeva ja maa, selle juured sirutuvad alla (dimensioonidesse) ja oksad üles, puu on alati protsessis: lehed, õied, viljad, kasv üldse nii üles-alla kui laiusesse.
Ja nüüd kujutage ette, mis vilju selline ühenddimensiooniline ja ennast pidevalt taasloov substants luua võib.
Seega on puu kui olemus v. olevus kahtlemata märgiline.
Nüüd võtame nimetuse, mille järgi teda
eristatakse. "Puu, mis on hea ja kurja tundmiseks".
Et midagi lihtsalt kirjeldada, pole selliseid sõnu justkui vaja. Kuusk või kask või kastan - mõista kuidas tahad. Et aga midagi refereerida kas heaks või kurjaks – peab omama juba mingit.. no ütleme moraalset positsiooni, kas pole? Sisuliselt antakse
hinnang. Miski on hea (et siis mille suhtes?) või kuri (näiteks kelle jaoks?) jne. + vastanduse ja duaalsuse tees (neist me ei pääse siingi kohe kuidagi).
Arvestades jumal-looja(te) kõikvõimsust, peaks tal/neil olema sisuliselt aga pohh, kas miski on hea-halb või mitte. Kõik, mis tehtud, on nö. normaalne (sest ise ju tegi, eks).
Ehk on nagu on. Jumalal pole põhjust anda hinnanguid. Ta lihtsalt ON.
(Q11 ilmselt juubeldab : )
Enivei, selline määratlev hinnangulisus aga eeldab siiski justkui mingit hoopis teisitist (mitte-transtsendentaalset) vaadet või nö. täiskasvanulikku (vastandina lapsikusele) positsiooni, mis omab juba iseseisvat arusaamist, et adekvaatselt määratleda midagi/kedagi. Ehk siis
otsustada ja eristada enda jaoks midagi heaks (tulusaks) või kurjaks (kahjulikuks).
Seega: mingi x substantsi ehk puu kohta oli antud määratlus, mis otstarve tal justkui on ja lisaks oli antud käsk, mitte seda "miskit" näksida.
Jumalate puhul - hea küll, ajasid suust välja, mida tahtsid. Aga kuidas oleks pidanud dešifreerima seda imepuud meie äsjaloodud lillekene-inimolend?
Mõelgem nüüd, kuidas selline vestlus esimese (naiivse) inimese ja kõikoleva überjumaluse vahel üldse võimalik sai olla.
Midagi on kas mäda (ehk näiteks needsinased jumalused pole nii "über" ühti) või siis vastupidi: see kõik oligi asja
olemuslik üdi, mis seisis (varjatult?) meie inimkonna alge ees ja siiski vajas mingil metafüüsilisel rakutasandil otsustamist. Oli see äkki hoopis ülesanne? Mingi test?
Milleks tuli inimesel kaasta sedasama eristamise võimet (mis puu? mis käsk?) ja teiseks valikut: süüa vilja või mitte? Filmidest tuntud stseenina: läbi lõigata pommil punane või must juhe? Või Neo valik "Matrixis", milline reaalsus siiski valida.
Tuli paraku otsustada, isegi kui sellesse oli otseses mõttes surma hinnaga kaasatud sellele va jumalale vastuhakk.
Mille mõlemi puhul tuleb mängu identiteet (mina olen mina) ja teadvustatud sisemine positsioon (moraal, eetika, südametunnistus, südame hääl või kuidas keegi nimetab), mis ütleb, et miski on meile ok ja muu asi vähem ok. Kasumlik-kahjulik siis kas konkreetse indiviidi, kogukonna või veel laiema üksuse (näit. inimkond) suhtes.
Loomulikult polnud vale tuua mängu versioon, et antud keelatud vilja näksimine tõi inimesele
teadvustuse. Pakkumine ju oli saada "jumala sarnaseks". Oletada pole seda vajagi, üks tarmukas elukas võra vahel ju ütles selle sõna sõnalt inimesele ometi ette.
Taas kõrvalepõikena – ette ütles kes? Ütles
madu. Ja siin lähevad taas kõik alltekstid täiesti segaseks. Ühelt poolt on kogu maailm alles loodud, loomad alles värskekesed ja ilmselt see madu polnud ka (väidetavalt) niisama madu vaid siugja vormi võtnud pähh saadanas (kuigi oleks huvitav teda näiteks hoopis oravana kohata).
Nii vähemalt on vormistanud antud tegelase kristlus. Ja judaism. Ja islam.
Ehk sammuke veel ja olemegi meie pärispatu koogi ja moosi juures, mis iseenesest pole üldsegi kellegi "süüdimatuid" lollusi tegeva inimhakatise suhtes ebamugav positsioon. Sest kes tegi? - ikka saadanas. Meie oleb nö. puhtakesed. No enampvähemp. Paar indulgentsi, paastu vai palveid, 15 mintsa pihitooli või muid harjutusi-koogutusi-reeglitäiteid ja saabki jätkata.
Küllaltki mugav kontsept, või mis?
Aga hea küll. Jutt oli maost.
Madu on siiski oma liigi esindajana ülimalt huvitav olend ja on vähe kultuure maakeral, kus talle mingit rolli poleks antud. Paljudes on ta lausa jumalikustatud või vähemalt pjedestaalile seatud. Samas küll ta on tarkuse ja suursugususe ja küll ka kavaluse või pettuse sümbol. Paljudes pärimustes on tal kindel saladuste hoidmise ja kaitsefunktsioon. Seosed reptiloidide, kui inimkonna "salanõunikena" toob aga sisse veel ühe tahu – tõepoolest, progressiivse pilgu läbi -kesiganes see maduloom oli, soovis ta oma vahemärkustega amööbisarnaste inimhübriidide iseseisvumist. Saamaks neil jumalikeks. Puu tegevat targaks ja see võimalus mitte jääda lolliks (huvitav, kuidas ta vahet tegi, mis on mis) tundus meie esiemale vastupandamatult ahvatlev.
Kusjuures pöördus madu
Eva, kui inimkonna
naisalge poole.
Ka taas üks huvitav ja ka küllaltki kõnekas manööverdus, mis?
Aadam oli ise otsustusvõimetu? Liiga sõnakuulelik? Liiga juhm, et vastu vaielda või ära nokkida, mis puust ja viljast jutt käib?
Igatahes oli meie esmainimeste ees valik: kas alluda jumalale või (kasvõi suremise hinnaga) saavutada mingi
äratundmine (jutt ju on hea-kurja
tundmise puust).
(Jälle tuleb mängu muidugi see va lemmikteema ehk tunnetus ehk meie nö. jumalikud emotsioonid. : )
Igatahes on seal vahepeal kõvasti äkšenit, vili pugitakse ära, inimese "silmad avanevad" (nagu kirjakoht selgitab), kuid ta tunneb end mingil põhjusel suure "valgustava" teadasaamise taustal lisaks ka häbelikuna ja alasti (taas 1 kristluse eelkodeering? Või on sel muu sisutähendus lisaks haavatavusele ja välisele läbinähtavusele?).
Olgu, jumal tuleb (kuigi kus ta üldse ära olla sai?), mängib, et uu- kus te olete ja kesse nüid mua parima frukti ikka nahka pani, mille peale Aadam kitub Eeva peale (what?), see omakorda mao peale (täielik lasteaed ikka) ja kokkuvõttes on olukord absoluutselt nõme ning eranditult kõigi osapoolte jaoks.
Jummel, saan aru, vihastab mis kole ja kuigi esialgu oli inimest hoiatatud tema keelu üleastumisel vaid surelikkusega, mõtleb ta käigu pealt ümber (no on ikka baastard) ja paneb veel posu koledusi inimrassile kaela kuni aegade lõpuni. Normaalne.
Suure loomasõbrana kusjuures ei unustata ka madu, kes pannakse "karistuseks" kõhu peale roomama (ilmselt olid tal ennem käpad? kabjad? tiivad?) ja lisaks luuakse illgete tähendussõnade saatel vaen mao ja naise vahel lausa seemnete tasemel.
Mis on taas väga huvitav kirjakoht ja lubab samuti hulga interpretatsioone. Igal juhul pole sisu kaugeltki ühene ja minule on see siiamaani üksjagu arusaamatu kas otseste või kaudsete seostena. (Pealegi mulle näiteks maod meeldivad ka nondest "jumalikest direktiividest" hoolimata.)
Kui aga natuke taas filosofeerida, siis on siiski märkimisväärne, et just see sama teada saamine sellest,
mis on see hea (see jumalasarnane, silmi avav, valgustuslik?) ning pekki pealegi kõik sepikud, et selle va heaga tuleb paketina kaasa ka
meis avalduv kurjus. No tuleb siis tuleb, mis teha – selline kord juba oli eeltingimus ehk millegi täiesti uudse ja enneolematu teada saamise hind.
Ja minu meelest on see siiski (kasvõi narratiivina) imetlusväärne, et selline vastutus nö. võeti.
Lambaks või orjaks olemise vastukaaluks.
Muide, kuigi instruktsioonis seisis, et surrakse selsamal päeval, kui viljast haugatakse, elas Aadam väidetavalt 930-nda eluaastani.
Pole ka paha tulemus ühe nn. neetu ja "sureliku" kohta, mis?
Samas muidugi.. nüüd juba teades piiblitekstide kõikvõimalikest kärbetest, kohandustest ja mõistelistest valetõlgetest, ei oska isegi oletada, mis seal nn. õunaaias tegelikult juhtus või mis sündmuste allegooriaid meile nende tekstide läbi etendatakse.
Tundub, et iga jutupaunik võib tõepoolest välja imeda täiesti oma loo vastavalt oma usudogmaatikale või maailmavaatele.
Samas võime täheldada aina enam, et nii mõnedestki müütidest on saamas aina faktipõhisem ajalugu või utoopiatest tavaolme.
Mis seal siis ikka toimus?
Ehk see "vili" hoopis varastati? Ehk läks see nn. inimkatse jumalatel mingi valekalkulatsiooni pärast lörri (mind küll sihuke asi vahest vihastab, kui ise loll oleb). Ehk olid Aadam-Eeva tõesti nii ebaküpsed ja lapsikud, et protsessid lükati oma teadmatusest käima tükk maad varem, kui sisu selleks valmis oli. Või ikka tulid abivalmid maavälised (või sisesed) madud ja otsustasid meid ära päästa ja saada koos sellega ühtede nn. jumaluste asemel järgmised, kes ka kuigi suure arukusega sellesama Maa suhtes silma ei saa paistma. Kolossaalne valearvestus siiski, tuleb (enda kahjuks) täheldada.
Või ehk ei olnud need jumalad midagi nii ülesed ega ägedad kui ennast näitasid. Sõnade-tegude vastuolusid või napakaid käitumisvorme kohtab ju neist juttu tehes pidevalt.
Aga võibolla et ikkagi trikitati meiega (need va topeltagendid) et meid meie issandjumalast eraldada (nagu kogu 2000 aastat tõsikristlust ja ka lugupeetav Q11 väidavad). Ehk veel miskit "kiriklikku", teoloogilist, kirjanduslikku, filosoofilist või fantastilist - kes teab...
Lisaks võimalik, et inimene lasi ise sealt Eedenist jalga, et olla iseenda sõltumatu Mina. Jah, valides küll vaeva, valu ja ka sellesama krdi kurja, kuid ka sõltumatuse ja näiteks võime armastada. Loomaks oma paradiis.
Lõpp hea kõik hea?
Ja te küsite, mida piibel õpetab.
Mõtlema õpetab? Või analüüsima? Näiteks.
Või eristama, kui soovite, siis jah - nö. head halvast või musta valgest.
Tegema järeldusi eelkõige tervikust. Otsima tõde?
Nii nagu sageli iga muugi idee, muinasjutu, muistendi või loo puhul,
mille tõlgendused ja tähendused suubuvad ikka ja ainult ennekõike meisse endasse.
Tunnetamaks, mis puust me olemuslikult tehtud oleme.
Ma arvan.