Mida piibel käsib meil teha ja mida ta meile õpetab...

Piibel õpetab varastama elik hingesid püüdma, hingevargust õpetab.
Piibel õpetab variserlikkust, valetamist, nagu jeesus olevat ütelnud et ärge tehke minu tegude järgi, tehke minu sõnade järgi.
Piibel õpetab needmisekuntsi, kuidas tööpuhkusel olnud viigipuu koheselt kuivama needa. Jeesus olevat neednud viigipuud, nii on kirjas. Kuid viljapuudel on mõnikord saagivaba aastake mil nad puhkavad, maausulised seda teavad ja ei nea ühtki taime.

Ahjaa, kõik ravitsejad kristus käsib ära põletada, nii ütles mulle üks kõrgharidusega kristlasest arst kunagi. Järeldused tehke ise.

---

(17-02-2019 09:41 )Mannu Kirjutas:  Vana ja UUe testamendi kujunemise huvilistele võin soojalt soovitada Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud raamatukest Raamat "Pärimus veeuputuseelsetest tarkadest. Vaimuloolisi seiku Lähis-Idast"

Apokriivadest on juttu, annunnakidest, hiiglastest ja muust müstilisest, kuid Amar Annus käsitleb seda kõike skeptikutelegi "söödaval" viisil. Surnute ülestõusmise idee sünd tekkis oletatavasti sellest, kuidas Ištar ähvardas surnud allilmast vallale lasta, kui tema kapriisi ei täideta.

Ja üks katkend, mitte sellest raamatust!!! vaid ühest teisest:

Tsitaat:Ma võtan enda kanda kõikide kannatuste koorma. Ma olen kindlalt otsustanud seda teha ja ma kannatan selle välja. Ma ei page ega põgene, ma ei tunne hirmu ega värise, ma ei kohku ära. Ma ei pane seda maha ega pööra ümber. Miks?
Ma lihtsalt ei saa teisiti, kui võtan enda kanda kõikide olendite kannatuste koorma. Ma ei tee seda oma lõbuks. Ma olen andnud tõotuse pääata kõik olendid...

Kristluse juured on huvitavad-huvitavad ...
VT omad samuti.

,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,​,,,,,,,,,,
Sulle spetsiaalselt lisan ühe kuradima raudse loogikaga uskliku lingi kes oma vastustega kõikide vaidlejate ajud läbi kõrvetab, seda on olnud väga huvitav jälgida tema videote all kommentaarides:
Валерий Маталин
https://www.youtube.com/channel/UCNBm0XC...jww/videos Kui temaga vaielda proovite lähete lolliks.

Ta on klammerdunud oma piibli veeuputuse täpse aastanumbri külge, ses osas olen veendunud et ta ajab jama, kuid muus osas näib tõene. Kõik on venekeelne, tõlkeprogrammid abiks kes küllalt rikas või kel patsiga poiss oskab proff. tõlkijat installida. Kui seda mu vastust toimetatakse ma ei solvu ainult jätke põhiline alles.

Kuna meie vangladimensioonis on koos paradiisist tapmise ja lihasöömise (hea ja kurja tundmise vili õun )pärast välja visatud halvimad ning põrgudimensiooni parimad , siis on ka osa piiblist pärit põrgust ning osa paradiisist

Mõni sõna siiski veel niiöelda puuviljade kasulikkusest või kahjulikkusest inimorganismidele piibli kontekstis.

Originaali eestikeelne versioon: https://www.piibel.net/#q=1Ms%202

Esiteks täpsustades termineid: tegu polnud (oletatavasti) õunaga.
Vähemalt pole nimetet vilja konkreetselt nimetatud ega kirjeldatud. Kunstnikud erinevatest ajastutest on küll üksmeelselt kõik õunapuid maalinud, kuid täpset liiginime meile I Moosese raamat siiski ei anna.
Kuskil (siinsamas teemas eespool?) käis läbi ähmane hüpotees, et tegu oli mingi kobarviljaga. Miks nii, kahjuks ei seletatud.
Igal juhul on tegu jah, Eedeni aia ühe märkimisväärse taimega, mis on lisaks märgitud ära Elupuust ikkagi eraldiseisvana.
(Muide, iga aednik ka teab, milline meie elupuu välja näeb, kas pole? : )

Aga tuleme siiski algusesse ehk Genesise ehk Tanahi, Toora ehk Moosese esimese raamatu juurde, kus see viljasöömine kirjeldatud on. Sündmusena on see teatud mõttes ka antud bibliograafilises saagas kogu inimtegevuse algus ja seega tähenduslikkust kui palju. (Enne seda ju kirjeldati vaid jumala toimetusi nö. köögis ja mujal, kus vahepeal oli esimesel inimesel au vaid kõikidele elukatele nimesid panna, ei muud.)

Muide taas vahepõikena – sinnamaani tekstides mainitaksegi pidevalt vaid inimest, (mankind). Mitte nimeliselt Aadamat. Kui uus kloonimine oli juba toimunud (ehk küljeluu eraldatud), siis ilmusid ka nimed: Adam ja Eva (mille semantikaga võib omakorda traktaatidesse ja eri kultuuride ja usundite loomislugudesse laskuda). Evangeeliumites on muide, selles kohas lahknevused, kui keegi näpuga järge ajab.

Selles puuvilja-enigmas on aga on kogu tekst otsast otsani täis siiski parajat vastuolulisust ja üksjagu absurdi, seega lahtikodeerimisega on pusitud muidugi mitte vähe.
Esiteks juba nimetus: "hea ja kurja tundmise puu". Mitte "õige ja vale", mitte isegi "hea ja halva" (good and bad), ka mitte hea VÕI kurja tundmisest pole jutt. See va kuri (kurjus kui selline) on karja "istutatud" juba täiesti algusest peale nagu näeme.
Ja sellel teemal võib ka otsatult spekuleerida, et nahh nondel jumalatel seda "keelatut" siis üldse vaja sinna istutada oli, kui ei suudetud järelvalvetki tagada, eks. Hiljem olid küll keerubid nagu varrukast nondel jumalatel ometi aiavalveks võtta. Aga ok.
See meie vili on meile serveeritud seega nö. komplektina. Võtame sõna sõnalt: hea JA kuri. Ehk tahad magusat, meki ka kibedat. Kõik või mittemidagi. Yin ja Yang. Ühes on ühte ja teises teist. Ilma valguseta pole pimedust ja muud sellelaadset poeetikat palju tahad.

Aga no alustama pidime puu nimetusest. Siin pakutakse tõlgenduseks kusjuures tihtilugu lihtsalt üldistust (merismi), kui nö. kokkuvõtvat tähenduslikkust, (a’la otsast lõpuni, suurest väikseni jne), mis tähendab lihtsalt "kõike" ja mille sarnastest piibel kubiseb.
Egiptuses vist olevat lausa selline väljend "kuri-hea", mis tähendab samamoodi "kõike".

Aga hea küll, oletame, et niisama ei kaki kärbes ka mitte ja kõik omab tähendust, lisaks mitmetähenduslikkust või kodeeritust või vähemalt tagamõtet. Ilma oleks liiga lihtne ja mitte nii fun.
Ok. Jumal istutab paljude muude seas ka nimetet puuistiku.
Kusjuures otse keset Eedenit.
Niiet see puu on selle paradiisilise paradigma üks kesksemaid kontseptsioone. Miski, mis on tsentris, see on kahtlemata oluline.
Puu, kui sümbol samamoodi (sest oleks võinud ka istutada näiteks "hea ja kurja tundmise põõsa". Või porgandid vms.)
Aga puu on vormiliselt kui telg, mis ühendab alumise ja ülemise, taeva ja maa, selle juured sirutuvad alla (dimensioonidesse) ja oksad üles, puu on alati protsessis: lehed, õied, viljad, kasv üldse nii üles-alla kui laiusesse.
Ja nüüd kujutage ette, mis vilju selline ühenddimensiooniline ja ennast pidevalt taasloov substants luua võib.
Seega on puu kui olemus v. olevus kahtlemata märgiline.

Nüüd võtame nimetuse, mille järgi teda eristatakse. "Puu, mis on hea ja kurja tundmiseks".
Et midagi lihtsalt kirjeldada, pole selliseid sõnu justkui vaja. Kuusk või kask või kastan - mõista kuidas tahad. Et aga midagi refereerida kas heaks või kurjaks – peab omama juba mingit.. no ütleme moraalset positsiooni, kas pole? Sisuliselt antakse hinnang. Miski on hea (et siis mille suhtes?) või kuri (näiteks kelle jaoks?) jne. + vastanduse ja duaalsuse tees (neist me ei pääse siingi kohe kuidagi).
Arvestades jumal-looja(te) kõikvõimsust, peaks tal/neil olema sisuliselt aga pohh, kas miski on hea-halb või mitte. Kõik, mis tehtud, on nö. normaalne (sest ise ju tegi, eks). Ehk on nagu on. Jumalal pole põhjust anda hinnanguid. Ta lihtsalt ON.
(Q11 ilmselt juubeldab : )
Enivei, selline määratlev hinnangulisus aga eeldab siiski justkui mingit hoopis teisitist (mitte-transtsendentaalset) vaadet või nö. täiskasvanulikku (vastandina lapsikusele) positsiooni, mis omab juba iseseisvat arusaamist, et adekvaatselt määratleda midagi/kedagi. Ehk siis otsustada ja eristada enda jaoks midagi heaks (tulusaks) või kurjaks (kahjulikuks).
Seega: mingi x substantsi ehk puu kohta oli antud määratlus, mis otstarve tal justkui on ja lisaks oli antud käsk, mitte seda "miskit" näksida.
Jumalate puhul - hea küll, ajasid suust välja, mida tahtsid. Aga kuidas oleks pidanud dešifreerima seda imepuud meie äsjaloodud lillekene-inimolend?
Mõelgem nüüd, kuidas selline vestlus esimese (naiivse) inimese ja kõikoleva überjumaluse vahel üldse võimalik sai olla.
Midagi on kas mäda (ehk näiteks needsinased jumalused pole nii "über" ühti) või siis vastupidi: see kõik oligi asja olemuslik üdi, mis seisis (varjatult?) meie inimkonna alge ees ja siiski vajas mingil metafüüsilisel rakutasandil otsustamist. Oli see äkki hoopis ülesanne? Mingi test?
Milleks tuli inimesel kaasta sedasama eristamise võimet (mis puu? mis käsk?) ja teiseks valikut: süüa vilja või mitte? Filmidest tuntud stseenina: läbi lõigata pommil punane või must juhe? Või Neo valik "Matrixis", milline reaalsus siiski valida.
Tuli paraku otsustada, isegi kui sellesse oli otseses mõttes surma hinnaga kaasatud sellele va jumalale vastuhakk.
Mille mõlemi puhul tuleb mängu identiteet (mina olen mina) ja teadvustatud sisemine positsioon (moraal, eetika, südametunnistus, südame hääl või kuidas keegi nimetab), mis ütleb, et miski on meile ok ja muu asi vähem ok. Kasumlik-kahjulik siis kas konkreetse indiviidi, kogukonna või veel laiema üksuse (näit. inimkond) suhtes.

Loomulikult polnud vale tuua mängu versioon, et antud keelatud vilja näksimine tõi inimesele teadvustuse. Pakkumine ju oli saada "jumala sarnaseks". Oletada pole seda vajagi, üks tarmukas elukas võra vahel ju ütles selle sõna sõnalt inimesele ometi ette.

Taas kõrvalepõikena – ette ütles kes? Ütles madu. Ja siin lähevad taas kõik alltekstid täiesti segaseks. Ühelt poolt on kogu maailm alles loodud, loomad alles värskekesed ja ilmselt see madu polnud ka (väidetavalt) niisama madu vaid siugja vormi võtnud pähh saadanas (kuigi oleks huvitav teda näiteks hoopis oravana kohata).
Nii vähemalt on vormistanud antud tegelase kristlus. Ja judaism. Ja islam.
Ehk sammuke veel ja olemegi meie pärispatu koogi ja moosi juures, mis iseenesest pole üldsegi kellegi "süüdimatuid" lollusi tegeva inimhakatise suhtes ebamugav positsioon. Sest kes tegi? - ikka saadanas. Meie oleb nö. puhtakesed. No enampvähemp. Paar indulgentsi, paastu vai palveid, 15 mintsa pihitooli või muid harjutusi-koogutusi-reeglitäiteid ja saabki jätkata.
Küllaltki mugav kontsept, või mis?

Aga hea küll. Jutt oli maost.
Madu on siiski oma liigi esindajana ülimalt huvitav olend ja on vähe kultuure maakeral, kus talle mingit rolli poleks antud. Paljudes on ta lausa jumalikustatud või vähemalt pjedestaalile seatud. Samas küll ta on tarkuse ja suursugususe ja küll ka kavaluse või pettuse sümbol. Paljudes pärimustes on tal kindel saladuste hoidmise ja kaitsefunktsioon. Seosed reptiloidide, kui inimkonna "salanõunikena" toob aga sisse veel ühe tahu – tõepoolest, progressiivse pilgu läbi -kesiganes see maduloom oli, soovis ta oma vahemärkustega amööbisarnaste inimhübriidide iseseisvumist. Saamaks neil jumalikeks. Puu tegevat targaks ja see võimalus mitte jääda lolliks (huvitav, kuidas ta vahet tegi, mis on mis) tundus meie esiemale vastupandamatult ahvatlev.
Kusjuures pöördus madu Eva, kui inimkonna naisalge poole.
Ka taas üks huvitav ja ka küllaltki kõnekas manööverdus, mis?
Aadam oli ise otsustusvõimetu? Liiga sõnakuulelik? Liiga juhm, et vastu vaielda või ära nokkida, mis puust ja viljast jutt käib?
Igatahes oli meie esmainimeste ees valik: kas alluda jumalale või (kasvõi suremise hinnaga) saavutada mingi äratundmine (jutt ju on hea-kurja tundmise puust).
(Jälle tuleb mängu muidugi see va lemmikteema ehk tunnetus ehk meie nö. jumalikud emotsioonid. : )


Igatahes on seal vahepeal kõvasti äkšenit, vili pugitakse ära, inimese "silmad avanevad" (nagu kirjakoht selgitab), kuid ta tunneb end mingil põhjusel suure "valgustava" teadasaamise taustal lisaks ka häbelikuna ja alasti (taas 1 kristluse eelkodeering? Või on sel muu sisutähendus lisaks haavatavusele ja välisele läbinähtavusele?).
Olgu, jumal tuleb (kuigi kus ta üldse ära olla sai?), mängib, et uu- kus te olete ja kesse nüid mua parima frukti ikka nahka pani, mille peale Aadam kitub Eeva peale (what?), see omakorda mao peale (täielik lasteaed ikka) ja kokkuvõttes on olukord absoluutselt nõme ning eranditult kõigi osapoolte jaoks.
Jummel, saan aru, vihastab mis kole ja kuigi esialgu oli inimest hoiatatud tema keelu üleastumisel vaid surelikkusega, mõtleb ta käigu pealt ümber (no on ikka baastard) ja paneb veel posu koledusi inimrassile kaela kuni aegade lõpuni. Normaalne.

Suure loomasõbrana kusjuures ei unustata ka madu, kes pannakse "karistuseks" kõhu peale roomama (ilmselt olid tal ennem käpad? kabjad? tiivad?) ja lisaks luuakse illgete tähendussõnade saatel vaen mao ja naise vahel lausa seemnete tasemel.
Mis on taas väga huvitav kirjakoht ja lubab samuti hulga interpretatsioone. Igal juhul pole sisu kaugeltki ühene ja minule on see siiamaani üksjagu arusaamatu kas otseste või kaudsete seostena. (Pealegi mulle näiteks maod meeldivad ka nondest "jumalikest direktiividest" hoolimata.)


Kui aga natuke taas filosofeerida, siis on siiski märkimisväärne, et just see sama teada saamine sellest, mis on see hea (see jumalasarnane, silmi avav, valgustuslik?) ning pekki pealegi kõik sepikud, et selle va heaga tuleb paketina kaasa ka meis avalduv kurjus. No tuleb siis tuleb, mis teha – selline kord juba oli eeltingimus ehk millegi täiesti uudse ja enneolematu teada saamise hind.
Ja minu meelest on see siiski (kasvõi narratiivina) imetlusväärne, et selline vastutus nö. võeti.
Lambaks või orjaks olemise vastukaaluks.

Muide, kuigi instruktsioonis seisis, et surrakse selsamal päeval, kui viljast haugatakse, elas Aadam väidetavalt 930-nda eluaastani.
Pole ka paha tulemus ühe nn. neetu ja "sureliku" kohta, mis?

Samas muidugi.. nüüd juba teades piiblitekstide kõikvõimalikest kärbetest, kohandustest ja mõistelistest valetõlgetest, ei oska isegi oletada, mis seal nn. õunaaias tegelikult juhtus või mis sündmuste allegooriaid meile nende tekstide läbi etendatakse.
Tundub, et iga jutupaunik võib tõepoolest välja imeda täiesti oma loo vastavalt oma usudogmaatikale või maailmavaatele.
Samas võime täheldada aina enam, et nii mõnedestki müütidest on saamas aina faktipõhisem ajalugu või utoopiatest tavaolme.
Mis seal siis ikka toimus?
Ehk see "vili" hoopis varastati? Ehk läks see nn. inimkatse jumalatel mingi valekalkulatsiooni pärast lörri (mind küll sihuke asi vahest vihastab, kui ise loll oleb). Ehk olid Aadam-Eeva tõesti nii ebaküpsed ja lapsikud, et protsessid lükati oma teadmatusest käima tükk maad varem, kui sisu selleks valmis oli. Või ikka tulid abivalmid maavälised (või sisesed) madud ja otsustasid meid ära päästa ja saada koos sellega ühtede nn. jumaluste asemel järgmised, kes ka kuigi suure arukusega sellesama Maa suhtes silma ei saa paistma. Kolossaalne valearvestus siiski, tuleb (enda kahjuks) täheldada.
Või ehk ei olnud need jumalad midagi nii ülesed ega ägedad kui ennast näitasid. Sõnade-tegude vastuolusid või napakaid käitumisvorme kohtab ju neist juttu tehes pidevalt.
Aga võibolla et ikkagi trikitati meiega (need va topeltagendid) et meid meie issandjumalast eraldada (nagu kogu 2000 aastat tõsikristlust ja ka lugupeetav Q11 väidavad). Ehk veel miskit "kiriklikku", teoloogilist, kirjanduslikku, filosoofilist või fantastilist - kes teab...
Lisaks võimalik, et inimene lasi ise sealt Eedenist jalga, et olla iseenda sõltumatu Mina. Jah, valides küll vaeva, valu ja ka sellesama krdi kurja, kuid ka sõltumatuse ja näiteks võime armastada. Loomaks oma paradiis.
Lõpp hea kõik hea?


Ja te küsite, mida piibel õpetab.
Mõtlema õpetab? Või analüüsima? Näiteks.
Või eristama, kui soovite, siis jah - nö. head halvast või musta valgest.
Tegema järeldusi eelkõige tervikust. Otsima tõde?
Nii nagu sageli iga muugi idee, muinasjutu, muistendi või loo puhul,
mille tõlgendused ja tähendused suubuvad ikka ja ainult ennekõike meisse endasse.
Tunnetamaks, mis puust me olemuslikult tehtud oleme.
Ma arvan.

Tsitaat:Suure loomasõbrana kusjuures ei unustata ka madu, kes pannakse "karistuseks" kõhu peale roomama (ilmselt olid tal ennem käpad? kabjad? tiivad?) ja lisaks luuakse illgete tähendussõnade saatel vaen mao ja naise vahel lausa seemnete tasemel.
Mis on taas väga huvitav kirjakoht ja lubab samuti hulga interpretatsioone. Igal juhul pole sisu kaugeltki ühene ja minule on see siiamaani üksjagu arusaamatu kas otseste või kaudsete seostena. (Pealegi mulle näiteks maod meeldivad ka nondest "jumalikest direktiividest" hoolimata.)

See viitab, et algselt oli naise ja mao vahel samaväärne sõprus. Ise kaldun interpreteerima madu kui maa väge, ktoonilist tarkust, mida sümboliseerib maa seest tulev vesi - tarkuse allikas, mis tegi Odini targaks, kuid kes pidi sinna silma ohverdama, mis voolas välja maailmapuu juurte alt; tarkust saadakse Tiibetis tarkadelt vetevaimudelt naagadelt, kes on ka ettearvamatult kurjad aegajalt ja esinevad kauni tütarlapsena (näkid).

Aga see teemaarendus läheb piiblist kaugele, sest juudid on selle üle võtnud sumeritelt akkadlaste vahendusel.

Seda "madu" võib tõepoolest erinevalt tõlgendada. Oleneb millisest vaatenurgast. Üheltpoolt on ta valetaja ehk ego, teisest nurgast kundalini või Minateadvus. Naagad lahterdub deemoni nähtuse alla. Oleneb kes Sa oled, kui mees siis võib Ta esineda naisena, kui naine siis mehena. Aegajalt võtab sukuubi või inkuubi olemuse.
Minuteada on kundalini joogas (muidugi mitte see mida üldsusele presenteeritakse) ainuke töötav Deemoni väljakutsumise metoodika.
Aga jah, Sa Naut ikka nii pikalt kirjutad...no heas mõttes ja komplimendina...ma ise nii ei oska...

(18-02-2019 17:23 )Q11 Kirjutas:  Nojah eks tõlgendada saab ju igat moodi. Madu on ikkagi ego, kes soovitab pidevalt süüa (egojanu). Nö "ori" on inimene niikaua kui on võimalik teda kiita ja laita. Hmm...kas Sind Pimedus on võimalik kiita/laita? Tekkib Su sees reaktsioon? Mingigi liikumine? Samastad Sa ennast sellega? Kui on, siis endalegi tähelepandamatult pugid "Õuna"
Tähendab, Ainujumalal ei ole nime. No peale Mina Olen või pikemalt- Mina Olen See Kes Ma Olen. Kui piiblist rääkida siis ma ei tea, et Jeesus oleks isik jumalast kõnelenud...ja kui nii oli siis tõenäoliselt Tema juttu moonutati, kas siis teadlikult või mitte...

Tõesti võib mõelda, et Tarkusemadu on seotud Ego ehk Minateadvusega, mis vajab ka kiitust ja laitust oma teatud arengustaadiumis, kuid loomulikult edasi arenedes pole see Egole enam määrava olulisusega. Võib mõtelda ka nii et Yahwe on seotud inimkonda valitseva ja väärastunud Varjuga, mis on inimeste loomuliku spirituaalse arengu lõhkunud ja peatanud... mille tulemusel nüüd põhiliselt sõltutakse kellegi teise kiitusest ja laitmisest, suutmata elu avaramalt mõista. Tarkusemao ja Egoteadvuse ürgsisemusest tulenev jõuhääl on kui tugev uudishimu, mis ei allu Yahwe loodud Varjude keelitustele, vaid ihkab elukasvu loomulikult edasi avastada. Ego Tarkusemadu on ka seksuaalsuse sümbol, mida Yahve Varjud ei suuda orjastada! Lisaks võib mõelda nii et Jeesus Kristus - kes mitte ei soovinud et inimesed teda kummardaks, vaid et inimesed usuksid iseenda elavat (arenevat) vabaduse jõudu - oli hoopis Tarkusemao poeg ehk selle jõudu kandev reaalne kehastus. Yahwe väärastunud teadvus on muidugi kõik tagurpidi pööranud ja soovib et Jeesust kui tema poega sõltuvuslikult ainsana jumaldatakse. Ainujumala põhiprobleem on see, et tema väärastunud Egomina Varjud ei lase tal mitte kunagi tõeliselt teistega arvestada. Tal on vaid Mina Olen ja kogu moos, kus teistel igasugune otsustusvabadus puudub! Keelatud Vili võib aga olla lihtsalt suureks kasvanud puu vilja (tervis, rikkus, õnn, tarkus vms.) sümbol. Ütleks nii, et elus maitsvat viljasaaki korjata, peab teadma kuidas puud õigesti kasvatada, mis ühtlasi eeldab (võibolla just põhiliselt?) headuse ja kurja tundmist selle puu suhtes. Headusest ja kurjast veel niipalju, et ma ei samastaks neid otseselt kasumlikkuse ega kahjulikkusega, seda vaid kaudselt pikemas ajalises perspektiivis. Headus ja kurjus seostub mulle aga enim vendlusega - see et oskad näha teist olendit ja arvestada temaga, mis omakorda eeldab ka iseenda tundmist. Yahwe kui ainujumala Varjud aga segavad iseenda Egoteadvuse tundmist ja loomuliku Tarkusemao kasvavat jõu voolu. Nii nagu iga puu metsas kasvab, soovib ka meie ürgne Tarkusemadu loomulikult areneda ja reaalset vilja kanda.
Igaks juhuks mainin et spirituaalse vaba arengu all mõtlen nii hingelist, maist kui ka vaimset arengut tervikus koos. Ja see kui Adam ja Eva keelatud vilja süües kohe surid, võib tõlgendada hoopis kui Yahwe loodud orjastavate Varjude surma ehk loomuliku spirituaalsuse reaalset elluärkamist. Üldlevinud kristluses teadaolevalt reaalne spirituaalsus ju täiesti puudub

(19-02-2019 01:12 )Naut Kirjutas:  Muide, kuigi instruktsioonis seisis, et surrakse selsamal päeval, kui viljast haugatakse, elas Aadam väidetavalt 930-nda eluaastani.
Pole ka paha tulemus ühe nn. neetu ja "sureliku" kohta, mis?

Piiblis on kaks mõistet surmal - maine ja vaimne.
Aadam elas maiselt edasi mõnda aega, vaimselt aga suri samal päeval kui sõi vilja.
Kristuses inimene küll sureb maiselt, aga vaimselt elab edasi.(Jh 11:25)

Need eluaastad võivad tegelikuses olla ka kuutsüklid, millistes aega arvutati.

Nojah, siin ikka kõik läheb nii sassi jälle...
Tähendab...tegelikult Jumal Ise haukas keelatud Vilja, et unustada ennast. Muidu poleks Ta ju Jumal.
Inimest ei ole olemas reaalselt ja tema „sees“ pole mitte midagi (hinge).
Tões eksisteerib Naut, Mannu, Pimedus, Il be back jt. Ja sedagi aegajalt. Tõde seisab koguaeg paigal ja erinevad nimed on Tema sees. Tema annab neile Elu, kus nad võivad siis mängida mitmuse mängu...aga nende algolemus on kõik Üks...Hetk...

Hing tähendab lihtsustatult ühe elemendina empaatiavõimet minu jaoks. Igal olendil on Hing mingil määral erineva kvaliteediga, mis on elav kaasosaline tões. Samuti on igal Hingel omaenda eripärane Hetke tunnetus olemas. Kui eksisteerib vaid Üks Hetk, siis on tegu orjastavate Ainujumala Yahwe Varjudega

Mannu
No piibel just oma copyright´ga loo algupärasustes ei hiilgagi. Suht mixmeedia ja nii.

Naagad oma võimsate valvuritähendustega on muidugi huviväärne nähtus. Üks neist olevat koguni Buddha isiklik ihukaitsja? Reptiilsetes "kogukonnas" on nad väga lugupeetud ja nö. jumalannade staatuses.
Heebrea keeles on muide "madu" hääldatav kui nah-khash. Veidi sarnane?

Deemonlike substantsidega ma neid isiklikult ei seostaks ehk, Q11.
Kuigi jah, sõltub muidugi terminist. "Daimon" kreeka keelest on üleloomulik vaimolend, kristlus aga pani talle sappa pitseri "kuri vaim".
Tavamõisteliselt aga seostatkse teda mingite nn. madalamate dimensioonidega justkui. Mh? Mida meie kõhu-peal-roomaja seal puu otsas ei pruukinud tähendada.
Kuigi kes teab...

Jah, see meie madu võib olla vabalt ka kundalini kui vaimse eluenergia sümbol, see va blokeeringutest vabanemine ning "voolu" avamine. Siit seosed ka Elu, Elupuu (ja ehk edasi ka muude meid huvitavate puudega?). Kusjuures kristluses on see tihti interpreteeritud termini alla "püha vaim".
Mis veel? Seotud tervendustega (meditsiin) - ja mis see "ärkamine" ka muud on, kui terveks saamine muuhulgas mentaalsest disbalanksist, nn. unest või ajupesust. Füüsise riketest rääkimata .
Ikka ja jälle aga niipalju kui roomajate mütoloogiat kultuuriti lapata, on madu seotud peidetud tarkustega.

Pimeduse versioon Minateadvusest aga väga imponeerib.
Kogu see 16:58 postitus tegelt.
Kahjumlikkus-kasumlikkus oli mõeldud jah ka kogu inimkonna perspektiivi mõistes. Kuid miks mitte ka indiviidi kaupa.
Areng, mis võib olla kas riskantne või ebamugav, kuid toob (hingele) kasu. See on muutumine ja liikumine. Ehk elu.
Või otsustamatus = (antud juhul) mugandumine või lollus või orjus - kahjulik ehk ebasoodne, vaimset stagnatsiooni soodustav tegur. Hinge identiteedi hääbumine.


Mida ma aga algselt mainisin, ja mis mind kõrva sügama pani, on otseselt see kirjakoht:
Siis Issand Jumal ütles maole:
„Et sa seda tegid, siis ole sa neetud
kõigi koduloomade ja kõigi metsloomade seas!
Sa pead roomama oma kõhu peal
ja põrmu sööma kogu eluaja!
15 Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele,
sinu seemne ja tema seemne vahele,
kes purustab su pea,
aga kelle kanda sa salvad.”


Kes selle viimase dešifreerib? Se, et algselt oli sõprus ja koostöö, ok. Täitsa nõus. (Võime muidugi jõuda siit meie teise ürgse ema ehk Lilithini).
Aga edasi? Mis paganama "seeme seemne vastu ja kolakad vastu pead jne."?
See ähvardus peaks ju nö. täitunud olema juba?

(19-02-2019 17:04 )vasamasa Kirjutas:  Piiblis on kaks mõistet surmal - maine ja vaimne.
Aadam elas maiselt edasi mõnda aega, vaimselt aga suri samal päeval kui sõi vilja.
Kristuses inimene küll sureb maiselt, aga vaimselt elab edasi.(Jh 11:25)[/url]

Mmm.. no ma mõistan seda sinu toodud kirjakohta pigem nii, et kes usub Džiizust (ja tema isa ikka ka), see saab igavese elu. "Päästetu" füüsis ehk kere sureb, kuid hing mitte. Kristlus reinkarnatsiooniteooriat ju eitab. Kõik hinged ootavad Viimsetpäeva ja nu seal sisi vaadatakse, et kes paremale, kes vasakule.

I'll be back

Tsitaat:Need eluaastad võivad tegelikuses olla ka kuutsüklid, millistes aega arvutati.

Võivad. Kuigi, kui lüüa sinna piibelnetti termin "aasta" läheb loogika kahjuks sassi. Või pole ma valemit ära tabanud.

-------------
Kogu nende surma- ja muude needuste, täiesti arusaamatute vihastamiste ja aiast väljaviskamiste taustal tundub ka mulle, muide, võimalik, et lausung "sest päeval, mil sa sellest (puust) sööd, pead sa surma surema!”....on pigem tähendus "sured minu jaoks". Ehk siis surm läbi surramurra ja eelkõige jumala silmis.
Mis muu ajaks ühte ülemusolendit sedavõrd labiilselt käituma, kui allumatus, mis tähendab nö. lepingu lõppu ja "tema edaspidistest otsestest teenetest loobumine"?

---

(19-02-2019 20:54 )Minaelan Kirjutas:  Miks peaks ebajumalaid dešifreerima? Ega nad palju ju islamistidest ei erine. Loe koraani või piiblit, üks sama julm ja pime dogma.
Kui ei kummarda, oled surma ära teeninud. Iseseisev mõtlemine, piiride taha piilumine on keelatud jne jne.

No esiteks mulle tundub, et keegi ei pea midagi. Kui ei taha. Mina ilmselt tahan. Miks? Mulle meeldib. Ja aeg on sealmaal, et mida keelatum, seda magusam. Nagu kord ka meie esiema-isa selle va vilja mekkimisega otsustasid. Va väikesed paljapepulised mässajad. : )

Tegelikult kogu see Genesise alguskirjeldus on minu meelest kujukas näide hoopis sellest, et jumala(te)l see va "käpa peale panemine" inimesele läks siiski täiega pange ja inimkond otsustas vägagi näitlikul viisil jummelist eraldumisel oma individuaalse hingearengu ja iseteadvuse kasuks. See va (päris)jumal, Alge või Allikas leiti tajumuslikult endas üles. Vahendajaid ei vajatud. Vili oli söödud ja kood sai murtud.

Ja kolmandaks:
Lubagem endale veidike väsimust. Vihkamisest.
Ka nende suhtes, kes piibli on kas kirjutanud või seda misiganes põhjusel väärtustavad.
Ka nemad, nagu me kõik, võivad olla alles poolel teel sinna (elu)puu otsa.

(19-02-2019 18:57 )pimedus Kirjutas:  Hing tähendab lihtsustatult ühe elemendina empaatiavõimet minu jaoks. Igal olendil on Hing mingil määral erineva kvaliteediga, mis on elav kaasosaline tões. Samuti on igal Hingel omaenda eripärane Hetke tunnetus olemas. Kui eksisteerib vaid Üks Hetk, siis on tegu orjastavate Ainujumala Yahwe Varjudega : )

No vot. Ma ka kogu aeg pusisin selle Q11 teoloogiaga, et on vaid Üks Hetk (ja justnimelt - kogu moos.) Ka mina tajun pigem enamat seotust seal, et igal hingel on oma personaalne sõrmejälg, mis on eristuv ja unikaalne ka dimensioonide läbilõikes. Jep, see on küll osa(line) nii algsest kui üldises omnipotentsuses, kuid kunagi ei minetata oma identiteedi personaalset mustrit selles tervikpildis.
Võimalik muidugi, et mida kõrgemale, seda hõredamaks see muster siiski lahustub?
See võib küll teoreetiliselt ehk nii olla... kuid ruumides, kus ma viibinud olen, pole see päris nii. Iga vastutulija siiski omab individuaalset "nime".
Kas see lõplikult kuskil seal seguneb... selleks va ÜhisMoosiks...
Nojah, eks paistab. : )

Antud teemas: koos Kõrgema Minaga (suund ülesse) saab kaasa aga ka selle nö. Madalama Minakenekese (suund alla). Telg on aga ühine ja ühendav sellel puul.
Ükski üksus pole eraldatud. Kui seesama tüvi ei suuda mahlu alt üles kanda, on jama majas, kas pole?
Selles mõttes ilma juurteta (maisuseta) meie kroon (vaimsus) ei kanna. Kehva juurestikuga taime lööb lisaks tuul uppi. Maandus maasse on ühtlasi ka toetus. Kuid ilma kroonita, võra püüdluseta ülespoole ja laiuti, aga jääb järgi vaid känd. Kes puude "anatoomiat" uurinud, on ehk märganud, et juurestik ja kroon on suurpuudel kui peegelpildis.
Puu vilju (hääsid vai kurjasida) aga kasvatad ja kasutad vastavalt kasvule.
Ladvaõunad on tavaliselt kõige mahlasemad, teate küll.

Nut, aga äkki tegu polnudki taimega ? Puhas sümboolika ehk ? Äkki keelati analüüsimine ? Ega noore inimese jaoks on elu lill nii kaua kui tal mahti mõelda pole .
Ja kas see oli inimese kuri , mis sisse on istutatud . See pihem ikka kunstlikult istutatud kuri , mis tekib eluks vajalike vahendite äravõtmisega. Vaadake või praegust ühiskonda . See lumehelbekeste teema.
Nad pole halba, ehk hea vastandit näinud ( Kuigi jah, kas head üldse ongi ?On kehv ja veel kehvem algselt . Inimene ise loob sellest mingi loova alge olemasolul midagi )

(19-02-2019 20:23 )Naut Kirjutas:  Mida ma aga algselt mainisin, ja mis mind kõrva sügama pani, on otseselt see kirjakoht:
Siis Issand Jumal ütles maole:
„Et sa seda tegid, siis ole sa neetud
kõigi koduloomade ja kõigi metsloomade seas!
Sa pead roomama oma kõhu peal
ja põrmu sööma kogu eluaja!
15 Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele,
sinu seemne ja tema seemne vahele,
kes purustab su pea,
aga kelle kanda sa salvad.”

Huvitav et keegi Piiblit ka detailsemalt loeb ja avaramalt selle üle mõtiskleb. Ise tean vaid väga pealiskaudselt sellest ja paarikümnest leheküljest kaugemale pole jõudnud ja seda antud lõiku polegi kuskilt varem lugenud. Üldiselt tundub Piibel liiga palju haiget sonimist sisaldavat... tegu tõesti pigem saatanliku (ühe orjastava Demiurgi) versiooniga Võtsin natuke mõtiskleda selle lõigu üle millest tekkisid järgmised seosed... Tarkusemadu võis olla ka algne puhas „naiselik” reaalsusejõud, kes nägi orjastava Yahwe paradiisipettuse läbi, millest väljaviskamisega pidi kohtuma tõese reaalsusega ja eluraskustega ise hakkama saama, ehk „roomama oma kõhu peal ja põrmu sööma”. Edasi, kui Mao seeme on siin kui puhas „naiselik” tarkusejõud, siis Naise seeme on antud kontekstis jätkuvalt Yahwe Varjudega äralollitatud aspektid libanaiselikkuses. Kuigi Yahwe orjus sai läbinähtud, siis selle kurikavalad ohud ja mõjutused ümbritsevad Sind jätkuvalt igal elusammul. Kui lased eksitaval ainujumalal puhta „naiselikkuse” Pead varjutada, siis Sind kohe ka reaalsus valusalt salvab. Kui tuua mõni eluline seos antud konteksti, siis meenuvad esmalt tänapäeva idioodistatud radikaalsed feminismid, kes kaotanud kontakti oma puhta Mao „naiselikkusega”, kellega ollakse paradoksaalselt lõputus sõjajalas. Radikaalsed feministid on siis kui Yahwe orjastatud libanaiste kõige ehedamad kehastused vms. Vähemalt minule näib see nii... vast sai ka teistele see enamvähem arusaadav.

Loed paarkümmend lehekülge ja tahad juba aru saada.
Kui kriminaalromaanis toimub alguses kuritegu, ega enne aru ei saa, kes on kurjategija, kuni loed romaani lõpuni !

Kristlik Piibel on teadaolevalt suuresti plagiaat - vähemalt VT. Et loed mingi moonutatud ebaautentse romaani läbi ilma selle varasemat tausta teadmata, siis oled võimeline aru saama millest? Ehk ebareaalsetest valedest tõesti. Aga peaasi et ise oled õnnis selle romaaniillusiooni sees!

Kui seisukoht on selline, et piibel on plagiaat ja haige sonimine, miks üldse siis tekib huvi, mida üks või teine salm tähendab ?

Selle sees võivad olla autentse versiooni varemed kohati säilinud! Samas kristlikku plagiaati saab lugeda kui orjastamise ja needmise õpikut, mis võib osutuda huvitavaks infoks, kui muidugi mingid reaalsed spirituaalsed eelteadmised juba olemas. Siiski mulle omad mõtted on huvitavamad kui see haigussajatuste leksikon

No ei saa siiski mööda minna asjaolust, et omamoodi fenomen see piibel siiski on. Tsirka 3000 a. (erinevad kirjutised 1200 eKr kuni 2. sajand pKr. + apokrüüfide aeg) on ta suurt osa maailmast (õigemini, mida edasi, seda mastaapsemalt) oma tekstidega hullutanud ja ma küll tahaks teada, et mis värk on (nagu näed, loetakse isegi aega alates ja peale Kristust).
Nagu mainitud, on jah, paljude rahvaste mütoloogiad, usundid ja pärimused seal ühiseks supiks keedetud, kuid seda põnevam on kohati jälgi ajada.
Öelda, et üks pask kõik – pole kuigi… noh… veenev. Minule pole selline argument kunagi peale läinud. Vastupidi – seda rohkem silmad kissi lähevad, et nii nii, vaatame seda asja.
Või noh... samas kuidas kellele või ka mille kohta.
Mina näiteks ei loe uudiseid (eriti). Minu jaoks on sealne mainstream infovoog suht pask. Samamoodi ei tarbi mingit sotmeediate mass-idiotsimi. Ehk see justkui ei vii mind kuskile ega anna mulle midagi. See on minu valik sisi.
Aga igale oma. Nõus.

Olematu
Jep, võib olla küll kõik ka lihtsalt tinglik ja sümboolne. Samas näiteks sealsamas Genesises on kuidagi liiga palju detaile ja sündmustekirjeldusi. Pealegi umbkaudset metafoorikat jagub piiblis niigi igasuguste nn. vanasõnade ja sõnakõlksude näol (milles NB! on siiski ka posu tõlkevigasid ja lausa tagurpidmõistmist).
Mis puudutab neid va lumehelbekeste generatsiooni… ehk selle arutelu oleks kohane kuskil sotsioloogilisemas teemas? Kuid minu esimene küsimus on ikka nii nagu iga nähtuse puhul: kas see, mida vaadeldakse, on põhjus või tagajärg? Kas sedaviisi avaldub millegi süptom või on tal oma algimpulss? Viimane kusjuures kergitab uue küssa, et mis selle impulsi siis esile kutsub. Jne.
Antud juhul: arvan, et lumehelbekeste generatsioon on siiski tulem. Mille? Nuuh… laias laastus selle generatsiooni, kes ta sünnitas-kasvatas. Ehk meie enda. Mh?
Niiet, kui sööta kedagi vaid nö. hea tundmise puust (kasvatada latva), siis terviklik immuunsüsteem (juured, tüvi) jääb välja arenemata. Vähemalt, et siinses multiuniversumis hakkama saada või toimida.

(19-02-2019 20:23 )Naut Kirjutas:  Heebrea keeles on muide "madu" hääldatav kui nah-khash.

Meenub, et Sitchin on samast asjast rääkinud. Öelnud, et Piibli sõna "madu"
on nahach, mis tuleneb tüvest NHSH ja mis tähendab "dešifreerima, avastama".
Ajaloost on teada ka võimas rühmitus, mille nimi oli Mao vennaskond, mis võitles Sumeri kirjalike allikate järgi selle eest, et vabastada inimesed Vardjate ikke alt.
See Vennaskond jagas ka teadusalaseid teadmisi ja aitas kaasa paljudes iidsetes kultuurides õitsenud kõrge esteetikataseme tekkimisele.
Sel ja muudel põhjustel oli madu muutunud inimeste jaoks austusväärseks sümboliks ja kui uskuda Egiptuse religiooni ja piiblilugusid, vardjate vihaobjektiks.
Mis Piibli puu-sümbolisse puutub, siis tegelikult pärines see Piibli-eelsetest Mesopotaamia teostest.
Juba 2500 eKr. valmistatud silenderpitsatil näeme vardjast jumalat ja jumalannat istumas elupuu sümboli kõrval, millelt ripub alla kaks vilja. Vasakul on madu, ja see demonstreerib suhtumist jumalatesse ja nende õpetusse, mida sümbliseerib puu ja selle viljad.
Piibel annab meile teada,et Maost saadi Edeni aias jagu enne, kui ta suutis täide viia oma missiooni ja anda Adamale ja Eevale teise puu vilja.

(20-02-2019 13:59 )pimedus Kirjutas:  Üldiselt tundub Piibel liiga palju haiget sonimist sisaldavat... tegu tõesti pigem saatanliku (ühe orjastava Demiurgi) versiooniga

Aloogikat on jah stks. Absurdi ja napakust samuti nagu korduvalt olen täheldanud.
Samas mingeid arhailisemaid rahvapärimusi lugedes, ega seal asjad siledamad pole. Tihtilugu ikka lõpus küsid "whaaaat?".
Demiurg on muidugi hea võrdlus. : )
Ja üleüldse. Ehk on need vanad tekstid lihtsalt a`2000 aastat olnud lihtlabaselt kallutatud ja kellegi sellesama "haige sonija" suures osas isiklik interpretatsioon. Nagu ajalugu näitab, siis igasugune ideoloogia (küll puhanguliselt küll pikemas perspektiivis) võib massides levida kui kulutuli ja mingi loogika või terve mõistusega seda tihtilugu ära ei seletagi.
Selles mõttes on ehk aeg asi ümber kirjutada. Mitte allutava kristluse ja mingi jummeli lameorjanduse vaid inimjumaliku teadvustuse seisukohast, kes inimesena on juba ometi teinud oma geniaalse valiku vabanemiseks (nagu antud kirjatükk näitas).
Ja nagu kõik aru võite saada, siis just selle ümberkirjutusega me siin hetkel kollektiivselt ka tegeleme.
(Ok, see viimane oli nüüd väike enesearoonia : ))

---

Nofretete
No väga hea leid. On sul sellest viimasest ehk mõni pilt ka?
Ja see lugu, et maole tehti tšikibriki enne, kui teine vili söödud sai. Aa, kus piiblis sellest teisest viljast jutt on? Igal juhul taas üks huvitav teooria. Räägi veel.

Uuri sumeri rullpitsateid. Tutvu iidsete tekstidega. Mis on vanemad kui Piibel.
Igatahes võin vaid öelda, et just see Mao vennaskond on olnud kõige tõhusam vahend säilitamaks inimolendite staatust vaimselt võhiklike olenditena.
See vennaskonna korrumpeerumine tuli ilmsiks juba 2000 aastat enne Kristust.

Oot-oot! Teeks vahet kahel asjal. Millest piibel räägib ja mida õpetab need on ikka täiesti erinevad ja just vastuolulised asjad. Piibel ei õpeta meile kusagil midagi halba ega kahjulikku. See ,et neist asjust räägitakse ei ole ju selle õpetamine. Isegi siis kui Jahwe käsib juutidel hävitada kõik nende tulevastele asualadele ette jäävad rahvad põhjendatakse seda nende rahvaste erakordse mandumisega neid süüdistatakse sodoomias ,laste oherdamises ,pederastias ja milles iganes. Lõplikult ei tea keegi kui palju vana testamendist on legend või preestrite kirjutatud eepos. Või kui palju on piiblist iidne müsteerium mis toimib sama hästi ka tänapäeval. Kuid kindlasti ei saa kuidagi öelda et piibel meile selliseid asju õpetaks ,pigem ikka hoiatab. Isegi siis kui Jahwe ise laseb kogu juudi rahval ennast ära needa pole kusagil piiblis needmine lubatud. Moosese seaduse kohaselt tuli needuse panijad kohesekt hukata.

Selle teemas võiks põhirõhk seega olla sellel mida õpetatakse.

Seoses nimetatud kirjatükiga, kus pannakse konflikt naise ja mao seemne vahele, üritasin pisut kolada ja selle nn. klassikalise protoevangeelse needuse jälgi ajades erinevate (kodumaiste) konfessioonide tõlgendustes. No, et äkki mingi teistmoodi killuke ikka välgatab.
Ette jäi luterlus, nelipühakad, jehhovistid, katolikud.
No klassika (kes ei tea): ikka, et madu va saadnas kavaldas Evat (kuigi oli ju öeldud, et Eevale kontsept mittelolluks jääda väga meeldis ehk siis eristusvõime oli juba temas olemas).
Enivei, kuna tegu on ettekuulutusega, siis sellesama meie esiema Eva tulevane ihuvili Jeesus on tulevikus allutamas pahalase (kes saab ka kolaka), kuigi salvatud (risti löödud) saab ise. Kuid jumalikus tähenduses muidugi ei sure. Offkoorse.

Nojah. Kui veel piiblit loed nagu mingit algupärasemat teksti ja kuidagi lihtsalt ajad jälgi nagu väike nuuskurkoer, siis neid tõlgendusi lugedes läheb küll juhe kokku ja.. noh.. (vabandust) kergelt ka süda pahaks. Kõik on ikka kuidagi ajuvabalt ühte auku ja nii kuramuse lame, et ikka tiba raske on süveneda.
Ikka see köögutamine ja jummeli õigustumine, et kui hea ta ikka oli, isegi kui needis miskit/keskit või karistas või jampsi suust välja ajas. (Lisaks see tema lubadustest kinnipidamatus on ju siiski ka suht selge märk, et tegu oli natuke nagu noh.. sokkis tegelasega).
No mida fakk – mis olevus (ja eriti üliolevus) võtab näiteks ärsjasündinud koperdava koerakutsika, teeb talle mõnna pesa, siis läheb korraks toast välja ja kui süüdimatu loom on mingi sussi ära närinud (mis demonstratiivselt keset tuba jäeti), viskab looma krattipidi välja, neab jubedusi saateks ja paneb lisaks toale seitse lukku peale?
Pärast küll (kui vaadata piibli sündmusi edasi) ikka käib ja kiibitseb selle koera ümber, kes isesisvalt on õppinud kuskil metsas elama, toitu hankima, järglasi saama, kahjuks ka oma liigikaaslasi murdma (mis teha), kuid kõige muu kõrval siiski ka elus ilu nägema ja seda oma uut pesa nautima või täiustama. Hiljem saadab oma poja (nö. koerana) metsa, kes ütleb, sry, poisid, papa peksis segast ja tegelikult on asjad pisut teisiti. Camooon!

Hea küll. Väga emotsionaalseks ei tasu muutuda. See on ka muide, üks usudogmaatikate lõksusid, kui veidi süveneda. Ei ole vaja toita egregoreid, seltsimehed. Ja toitmine ei tähenda vaid sealpoolses udus püherdamist. Igasugune tugev impulss (millegi suunas), eriti vihaga laetud rünnak on samamoodi toit. Selles mõttes tasub tähelepanelik olla.
Ja säilitada süveräänsus. Ehk võtta coolilt. : )

Aga kohe tahan ma jõuada siiski Pimeduse kontseptini antud kirjakoha suhtes. Mis on vägagi mitmekihiline, mu meelest.

---

(20-02-2019 18:58 )Punahabe Kirjutas:  Oot-oot! Teeks vahet kahel asjal. Millest piibel räägib ja mida õpetab need on ikka täiesti erinevad ja just vastuolulised asjad.

Hea point. Püsigem rohkem algtekstidel ja vähem kellegi interpreteeringutel.
Kuigi.. omapoolsete interpreteeringutega antud tekstile me samas just ka hetkel siiski tegeleme.
Sest... meil on see võime. : )