Koolitulistamised

(31-10-2014 11:18 )Müstik Kirjutas:  Hääled peas nagu ka muud psüühilised häired, näiteks sundmõtted, tekivad pidevas negatiivses energiaväljas olemisest.

Vandenõuteoreetikud ütleks selle peale, et hääled peas tekivad teadvuskontrolli eksperimentide tulemusena psühhotrooniliste, elektromagneetiliste "relvade" toime tagajärjel. Täna oli ohvriks Vahur Ruut, homme jälle keegi teine ja nii ta lähebki. Tuleb lihtsalt leppida teadmisega, et igaüks võib meist olla ühel heal päeval see ohver ja kui ohvril juhtub olema ligipääs relvadele siis ongi tulemuseks surm.

(31-10-2014 19:56 )Müstik Kirjutas:  

(31-10-2014 19:26 )Kolmasilm Kirjutas:  Ja kui paranoiatseda, siis oleks huvitav teada millega noormees tegeles juhtunule eelnenud nädalal, ma saan aru et oli vaheaeg. Samuti oleks huvitav teada kas ta võttis mingeid ravimeid.

Sellest on meedia ju kirjutanud, millega ta peale näoraamatusse kirjutamise veel tegeles. Ta kirjutas ka kuhugi, et kui võidaks miljoni, siis looks oma armee. Kõik ei jäänud meelde, aga kui küsiti Eesti kohta, ütles, et Eesti on tema jaoks kõik või midagi niisugust...
Ta võis vabalt hääli kuulda. Ja sundmõtete kallal kannatas ta kohe kindlasti.

Mõtlesin just konkreetselt sündmusele eelnenud nädalat. Peale vaheaega ei tohiks ju närv nii must olla. Loogilisem oleks veerandi keskel või lõpus õpetajat tapma minna. Aga kohe esimesel päeval...nädalaga oleks pidanud viha lahtuma, eriti nii noorel inimesel.

Kuskil ajakirjanduses oli jah tema militaarsusele eriti rõhku pandud, aga mis selles ikka nii imelikku on. Sõda ju käib, eestlasedki osalevad, pidevalt on õppused, liitlased muudkui voorivad ja meedia pasundab et kõike seda peaks veel rohkem olema.

Minagi mõtlesin sellele ja kindlasti paljud teisedki. Küllap just kodus olles juhtus temaga midagi olulist. Eks osa muusikastki, mida tänapäeval kuulatakse, on illuminaatide salakaval plaan inimeste psüühika mõjutamiseks.
Kunagi ühes teemas oli sellest pikalt juttu.
Aga relvadest tuleks tõesti rahu ajal nii kaugele kui vähegi hoida.

(31-10-2014 21:42 )Kolmasilm Kirjutas:  Mõtlesin just konkreetselt sündmusele eelnenud nädalat. Peale vaheaega ei tohiks ju närv nii must olla. Loogilisem oleks veerandi keskel või lõpus õpetajat tapma minna. Aga kohe esimesel päeval...nädalaga oleks pidanud viha lahtuma, eriti nii noorel inimesel.

Millist loogikat sa psühhotrooniliste, elektromagneetiliste "relvade" toime tagajärgedest leida loodad?

(31-10-2014 22:31 )istrat Kirjutas:  

(31-10-2014 21:42 )Kolmasilm Kirjutas:  Mõtlesin just konkreetselt sündmusele eelnenud nädalat. Peale vaheaega ei tohiks ju närv nii must olla. Loogilisem oleks veerandi keskel või lõpus õpetajat tapma minna. Aga kohe esimesel päeval...nädalaga oleks pidanud viha lahtuma, eriti nii noorel inimesel.

Millist loogikat sa psühhotrooniliste, elektromagneetiliste "relvade" toime tagajärgedest leida loodad?

Pikalt alandatu ja mõnitatu viha ei kao nii kergesti, mõnikord võib see jääda aastateks, oleneb...

Kui te soovite teada, täpsemalt, mis see endaga kaasa toob, millise jälje võib jätta, siis ehk olen mina just õige inimene sellest rääkima. Olin Koolis terve põhikooli aja alates 1-st klassist raske füüsilise ja vaimse vägivalla alla kannatud. Tean väga hästi seda, mis tunne on minna hommikul kooli hirmuga, et kas täna on parem päev, ja koju tulles koolist teadmisega, et sind võidakse pundiga oodata kuskil varjus, ja määrida või lõhkuda sinu riided, ja sinikaid täis saada. Hirmus elada 9 aastat selliselt, et see tunne kui wc-s nurgas istudes ja nutta, käia wc-s ainult tunni ajast, sest vahetunnis oleks olnud see võimatu. Mul oli mõtteid, lõpetada oma elu, mul olid mõtted kuidas panna neid ise põlvili ja hirmu alla, et nad enam ei jätkaks. Oli ka mõte, kui mul oleks relv, siis.... . Kiusamine oleks veel leebe sõna selle kohta öelda. Ja mind teeb tigedaks see, kuidas meedia kanalid veel näitavad Ameerika koolitulistamisi, jne. muid sarnaseid jutumeid mujalt maailmast ning siis psühhiaatrid räägivad kuidas ja mida jne. tuleks teha. Sellest pole abi. Leian, et psühhiaatrid peaksid alguses kindlaks tegema, kuidas sellised meedia kajastused mõjuvad just neile kiusatavatele. Kui minu käest oleks küsitud tollal, et mida ma arvan, mida ma mõtlen, kui näen sellist uudist, siis oleksin alguses kindlasti nutnud ning seejärjel öelnud, et see annab julgust ise sama teha. Sellised äärmuslikud koolitulistajad on pigem kiusatavate jaoks justkui iidolid, kangelased, neist võivad tekkida justkui eeskuju. Mina keelaksin sellised meedia kajastused Eestis ära, ning hakkaks tegelema koolis põhjusega, mitte tagajärgedega. Need kooli psühholoogid ja psühhiaatrid ei oska anda abi neile kiusatavatele lastele oma baas psühholoogia alustega, mille nad Kõrgkoolist saanud on ning lisaks paljudel neist pole isegi sellist kogemust olnud. Lühidalt öelduna kokkuvõtvalt on see, et oleks aeg aru hakata saama, et meedia on sellises olukorras vaid reklaamiks ja võimendavaks pooleks sellele ning tuleks hakata tegelema kiusajatega ja et kool on kasvatus ja õppeasutus, kuid praegu on liiga kerge režiim koolides. Taastada õpetajate õigused, sest õpetaja on koolis justkui asendus lapsevanem samaaegselt oma erialaga ning tuleb hakata tegelema põhjusega, mitte tagajärgedega. Selline pidev hirm jätab koolis kiusatavale eluaegse jälje. Pole harv ka see, et nad hakkavad hiljem pereelus olema domineerivaks pooleks perekonnas ning ka pere vägivallatsejad. See on üks suurim oht selles kõiges. Mis paneks küll meie juhtivates asutustes olevaid inimesi mõtlema.... ei oska mina kahjuks vastust anda.

...ning hakkaks tegelema koolis põhjusega, mitte tagajärgedega. Need kooli psühholoogid ja psühhiaatrid ei oska anda abi neile kiusatavatele lastele oma baas psühholoogia alustega, mille nad Kõrgkoolist saanud on ning lisaks paljudel neist pole isegi sellist kogemust olnud. Lühidalt öelduna kokkuvõtvalt on see, et oleks aeg aru hakata saama, et meedia on sellises olukorras vaid reklaamiks ja võimendavaks pooleks sellele ning tuleks hakata tegelema kiusajatega ja et kool on kasvatus ja õppeasutus, kuid praegu on liiga kerge režiim koolides. Taastada õpetajate õigused, sest õpetaja on koolis justkui asendus lapsevanem samaaegselt oma erialaga ning tuleb hakata tegelema põhjusega, mitte tagajärgedega. Selline pidev hirm jätab koolis kiusatavale eluaegse jälje...

Midagi pole öelda, puhas kuld. Piltlikult teema toimibki nii, et perekonna nõuandlas annab nõu inimene, kellel puudub endal perekond ja lapsed.
Viinamehi nõustab inimene, kes ei tea isegi seda, mis on tuumapohmell.
Naiste Kriisikodus töötab kodanik, kes ei kujuta praktiliselt ette, mis on perevägivald või mis tunne on igapäevaselt narkarist mehe käest peksa saada.
Kooli psühholoogina teenib leiba tibin, kes ei tea, mis on vaimne- füüsiline terror, koolikiusamine või on sellest ainult kooliõpikust lugenud.
P. W.-is võtab relvade suhtes positiivselt, kaitsvalt sõna foorumlane, kellel kokkupuude tulirelvadega puudub või on ilmselgelt lünklik.
Gümnaasiumis töötab õpetajaskond, kes ei ole teadlik, kus asub avarii väljapääs, evakuatsioonitee tulekahju, pommiohu korral...jne. Muideks viimane näide on võetud elust enesest, kui käisin ühes Tallinna koolis turvaalast loengut pidamas.

Tavaline praktika on see, et väga paljud asjad toimuvad, on selgeks räägitud, ainult paberil, teoorias. Kool ei ole siinjuures mingi erand.
Samas me tavatseme kõiges ennast võrrelda soomlastega. Nii ka kooli, hariduse kohapealt. Tegelikkuses siin midagi võrrelda ei ole. Soome kooli kõrval, on eesti vastavad õppeasutused, sellistes küsimustes, tühi koht või naeruväärne potjomkini külake. Tõestatud koolikiusamise puhul, hakkab põhjanaabrite haridusasutuses pihta täielik ja imekiire siblimine. Kooli kuraator, klassiõpetaja, rektor, psühholoog, KÕIK lapsevanemad, vajadusel lastekaitse, noorsoo politsei, eripedagoog... Ja seda kuni praktilise tulemini. Olin ise kooliaasta alguses tunnistajaks faktile, kuidas üks agressiivne teise klassi (sic?) jõmm, koolikiusaja, kuu ajaga tavakoolist eriklassi kupatati. Julmalt, armutult. Kaalukeeleks sai noore ülbiku VANEMATE suhtumine juhtunusse. Ah soo, unustasin lisada, et käin aegajalt noortele sommidele eripedagoogi tegemas, et psühholoogiaalased ja muud sarnased teadmised päris rooste ei läheks. Igatahes on Eesti koolides toimuv üks paras tsirkus, etlemine, ilma kasutegurita. Ja ega see ei muutu.

Kas keegi on kuulnud midagi Viljandis toimunu tagamaadest?

(01-11-2014 01:59 )cambodia Kirjutas:  ...ning hakkaks tegelema koolis põhjusega, mitte tagajärgedega. Need kooli psühholoogid ja psühhiaatrid ei oska anda abi neile kiusatavatele lastele oma baas psühholoogia alustega, mille nad Kõrgkoolist saanud on ning lisaks paljudel neist pole isegi sellist kogemust olnud. Lühidalt öelduna kokkuvõtvalt on see, et oleks aeg aru hakata saama, et meedia on sellises olukorras vaid reklaamiks ja võimendavaks pooleks sellele ning tuleks hakata tegelema kiusajatega ja et kool on kasvatus ja õppeasutus, kuid praegu on liiga kerge režiim koolides. Taastada õpetajate õigused, sest õpetaja on koolis justkui asendus lapsevanem samaaegselt oma erialaga ning tuleb hakata tegelema põhjusega, mitte tagajärgedega. Selline pidev hirm jätab koolis kiusatavale eluaegse jälje...

Midagi pole öelda, puhas kuld. Piltlikult teema toimibki nii, et perekonna nõuandlas annab nõu inimene, kellel puudub endal perekond ja lapsed.
Viinamehi nõustab inimene, kes ei tea isegi seda, mis on tuumapohmell.
Naiste Kriisikodus töötab kodanik, kes ei kujuta praktiliselt ette, mis on perevägivald või mis tunne on igapäevaselt narkarist mehe käest peksa saada.
Kooli psühholoogina teenib leiba tibin, kes ei tea, mis on vaimne- füüsiline terror, koolikiusamine või on sellest ainult kooliõpikust lugenud.
P. W.-is võtab relvade suhtes positiivselt, kaitsvalt sõna foorumlane, kellel kokkupuude tulirelvadega puudub või on ilmselgelt lünklik.
Gümnaasiumis töötab õpetajaskond, kes ei ole teadlik, kus asub avarii väljapääs, evakuatsioonitee tulekahju, pommiohu korral...jne. Muideks viimane näide on võetud elust enesest, kui käisin ühes Tallinna koolis turvaalast loengut pidamas.

Tavaline praktika on see, et väga paljud asjad toimuvad, on selgeks räägitud, ainult paberil, teoorias. Kool ei ole siinjuures mingi erand.
Samas me tavatseme kõiges ennast võrrelda soomlastega. Nii ka kooli, hariduse kohapealt. Tegelikkuses siin midagi võrrelda ei ole. Soome kooli kõrval, on eesti vastavad õppeasutused, sellistes küsimustes, tühi koht või naeruväärne potjomkini külake. Tõestatud koolikiusamise puhul, hakkab põhjanaabrite haridusasutuses pihta täielik ja imekiire siblimine. Kooli kuraator, klassiõpetaja, rektor, psühholoog, KÕIK lapsevanemad, vajadusel lastekaitse, noorsoo politsei, eripedagoog... Ja seda kuni praktilise tulemini. Olin ise kooliaasta alguses tunnistajaks faktile, kuidas üks agressiivne teise klassi (sic?) jõmm, koolikiusaja, kuu ajaga tavakoolist eriklassi kupatati. Julmalt, armutult. Kaalukeeleks sai noore ülbiku VANEMATE suhtumine juhtunusse. Ah soo, unustasin lisada, et käin aegajalt noortele sommidele eripedagoogi tegemas, et psühholoogiaalased ja muud sarnased teadmised päris rooste ei läheks. Igatahes on Eesti koolides toimuv üks paras tsirkus, etlemine, ilma kasutegurita. Ja ega see ei muutu.

Kui nüüd mõttega edasi minna, siis haiglates on onkoloogiks arst kellel pole kunagi olnud vähki või meessoost naistearst ja vastupidi. Südamekirurgiks on arst kellel pole olnud infarkti jne. Selles suhtes on selline võrdlus vähe totakas. Vabandust kui solvan.

---

Kas see Viljandi koolitulistamine hakkab meilgi vaikselt totaalkontrolli ühiskonna poole triivima? Juba Politsei räägib, et nad peaksid kontrolli interneti üle tõhustama ja rohkem inimesi monitooringut tegema palkama.

(05-11-2014 08:45 )Marconato Kirjutas:  

(01-11-2014 01:59 )cambodia Kirjutas:  Midagi pole öelda, puhas kuld. Piltlikult teema toimibki nii, et perekonna nõuandlas annab nõu inimene, kellel puudub endal perekond ja lapsed.
Viinamehi nõustab inimene, kes ei tea isegi seda, mis on tuumapohmell.


Ah soo, unustasin lisada, et käin aegajalt noortele sommidele eripedagoogi tegemas, et psühholoogiaalased ja muud sarnased teadmised päris rooste ei läheks. Igatahes on Eesti koolides toimuv üks paras tsirkus, etlemine, ilma kasutegurita. Ja ega see ei muutu.

Kui nüüd mõttega edasi minna, siis haiglates on onkoloogiks arst kellel pole kunagi olnud vähki või meessoost naistearst ja vastupidi. Südamekirurgiks on arst kellel pole olnud infarkti jne. Selles suhtes on selline võrdlus vähe totakas. Vabandust kui solvan.

---

Kas see Viljandi koolitulistamine hakkab meilgi vaikselt totaalkontrolli ühiskonna poole triivima? Juba Politsei räägib, et nad peaksid kontrolli interneti üle tõhustama ja rohkem inimesi monitooringut tegema palkama.

Tundusid mullegi sellised võrdlused kummalised, aga ei viitsinud väidelda.
Kui üheski endale tundmatul teemal sõna ei võta ja küsimusi ei esita, jääbki see teema tundmatuks.
Ei tule karta lolle küsimusi vaid teadmatust ja selle tagajärjel ärakasutamist ja kontrolli.
See on ainult tervitatav nähtus, et tavalised kodanikud hakkavad uurima ja küsimusi esitama asjade kohta, mis justkui "nendesse ei puutuks", sest tegelikult puutub siin riigis kõik kõigisse või mis?
Mida rohkem kõigest teame, kasvõi laias plaanis, seda vähem saab ehk meid ära- ja kuritarvitada ning "maha müüa".

P.s. somme peabki nõustamas käima, seal seda perevägivalda, laste äravõtmist, enesetappe, koolitulistamisi, linnakaklusi, viinarallisid jms "nähtusi" rohkem kui meil siin.
Ja eks "nõustamise" tasud ole ka kordades suuremad kui Eestis .

Ei taha näpuga näidata ega süüdistada, aga juhiks tähelepanu paarile asjale mis on seoses juhtunuga meediast läbi käinud. Guugeldage ja uurige ise, mis on larp, kes on Mati Nuut.

Kas läheb nõjajaht lahti? Temaatilist lugemist rollimängude (D&D) kohta - How We Won the War on Dungeons & Dragons (Kuidas me võitsime sõja D&D vastu).
30 aastat tagasi käis sõda totrate inimeste, kes mängisid D&D'd, ja konservatiivsete vanemate vahel kes uskusid, et rollimängud on kõlbmatud või kõige hullemal juhul saatanlikud. Rikuti elusid. Inimesi sai surma. Ja nüüd kui sõda on läbi. Ei suuda ma veel ikka uskuda, et me võitsime.

(05-11-2014 13:01 )kage Kirjutas:  Kas läheb nõjajaht lahti?

Millal nõiajaht ära lõppenud on?

(01-11-2014 00:24 )paramunk Kirjutas:  Kui te soovite teada, täpsemalt, mis see endaga kaasa toob, millise jälje võib jätta, siis ehk olen mina just õige inimene sellest rääkima. Olin Koolis terve põhikooli aja alates 1-st klassist raske füüsilise ja vaimse vägivalla alla kannatud. Tean väga hästi seda, mis tunne on minna hommikul kooli hirmuga, et kas täna on parem päev, ja koju tulles koolist teadmisega, et sind võidakse pundiga oodata kuskil varjus, ja määrida või lõhkuda sinu riided, ja sinikaid täis saada. Hirmus elada 9 aastat selliselt, et see tunne kui wc-s nurgas istudes ja nutta, käia wc-s ainult tunni ajast, sest vahetunnis oleks olnud see võimatu. Mul oli mõtteid, lõpetada oma elu, mul olid mõtted kuidas panna neid ise põlvili ja hirmu alla, et nad enam ei jätkaks. Oli ka mõte, kui mul oleks relv, siis.... . Kiusamine oleks veel leebe sõna selle kohta öelda. Ja mind teeb tigedaks see, kuidas meedia kanalid veel näitavad Ameerika koolitulistamisi, jne. muid sarnaseid jutumeid mujalt maailmast ning siis psühhiaatrid räägivad kuidas ja mida jne. tuleks teha. Sellest pole abi. Leian, et psühhiaatrid peaksid alguses kindlaks tegema, kuidas sellised meedia kajastused mõjuvad just neile kiusatavatele. Kui minu käest oleks küsitud tollal, et mida ma arvan, mida ma mõtlen, kui näen sellist uudist, siis oleksin alguses kindlasti nutnud ning seejärjel öelnud, et see annab julgust ise sama teha. Sellised äärmuslikud koolitulistajad on pigem kiusatavate jaoks justkui iidolid, kangelased, neist võivad tekkida justkui eeskuju. Mina keelaksin sellised meedia kajastused Eestis ära, ning hakkaks tegelema koolis põhjusega, mitte tagajärgedega. Need kooli psühholoogid ja psühhiaatrid ei oska anda abi neile kiusatavatele lastele oma baas psühholoogia alustega, mille nad Kõrgkoolist saanud on ning lisaks paljudel neist pole isegi sellist kogemust olnud. Lühidalt öelduna kokkuvõtvalt on see, et oleks aeg aru hakata saama, et meedia on sellises olukorras vaid reklaamiks ja võimendavaks pooleks sellele ning tuleks hakata tegelema kiusajatega ja et kool on kasvatus ja õppeasutus, kuid praegu on liiga kerge režiim koolides. Taastada õpetajate õigused, sest õpetaja on koolis justkui asendus lapsevanem samaaegselt oma erialaga ning tuleb hakata tegelema põhjusega, mitte tagajärgedega. Selline pidev hirm jätab koolis kiusatavale eluaegse jälje. Pole harv ka see, et nad hakkavad hiljem pereelus olema domineerivaks pooleks perekonnas ning ka pere vägivallatsejad. See on üks suurim oht selles kõiges. Mis paneks küll meie juhtivates asutustes olevaid inimesi mõtlema.... ei oska mina kahjuks vastust anda.

(05-11-2014 08:58 )Minaelan Kirjutas:  

(05-11-2014 08:45 )Marconato Kirjutas:  

(01-11-2014 01:59 )cambodia Kirjutas:  Midagi pole öelda, puhas kuld. Piltlikult teema toimibki nii, et perekonna nõuandlas annab nõu inimene, kellel puudub endal perekond ja lapsed.
Viinamehi nõustab inimene, kes ei tea isegi seda, mis on tuumapohmell.


Ah soo, unustasin lisada, et käin aegajalt noortele sommidele eripedagoogi tegemas, et psühholoogiaalased ja muud sarnased teadmised päris rooste ei läheks. Igatahes on Eesti koolides toimuv üks paras tsirkus, etlemine, ilma kasutegurita. Ja ega see ei muutu.

Kui nüüd mõttega edasi minna, siis haiglates on onkoloogiks arst kellel pole kunagi olnud vähki või meessoost naistearst ja vastupidi. Südamekirurgiks on arst kellel pole olnud infarkti jne. Selles suhtes on selline võrdlus vähe totakas. Vabandust kui solvan.

---

Kas see Viljandi koolitulistamine hakkab meilgi vaikselt totaalkontrolli ühiskonna poole triivima? Juba Politsei räägib, et nad peaksid kontrolli interneti üle tõhustama ja rohkem inimesi monitooringut tegema palkama.

Tundusid mullegi sellised võrdlused kummalised, aga ei viitsinud väidelda.
Kui üheski endale tundmatul teemal sõna ei võta ja küsimusi ei esita, jääbki see teema tundmatuks.
Ei tule karta lolle küsimusi vaid teadmatust ja selle tagajärjel ärakasutamist ja kontrolli.
See on ainult tervitatav nähtus, et tavalised kodanikud hakkavad uurima ja küsimusi esitama asjade kohta, mis justkui "nendesse ei puutuks", sest tegelikult puutub siin riigis kõik kõigisse või mis?
Mida rohkem kõigest teame, kasvõi laias plaanis, seda vähem saab ehk meid ära- ja kuritarvitada ning "maha müüa".

P.s. somme peabki nõustamas käima, seal seda perevägivalda, laste äravõtmist, enesetappe, koolitulistamisi, linnakaklusi, viinarallisid jms "nähtusi" rohkem kui meil siin.
Ja eks "nõustamise" tasud ole ka kordades suuremad kui Eestis .

Ei saa võrrelda võrreldamatut. Jutt on konkreetselt ametitest, valdkondadest, kus vastava eriala töötaja ametiülesannete hulka kuulub, inimestega seotud, kriisisituatsioonide ärahoidmine, ennetamine, lahendamine (õpetajad, psühholoogid, servapidi ka korrakaitse ...) Teemakäsitlust silmas pidades (koolitulistamised), ei ole kindlasti juttu meditsiinivaldkonnast.

Minu postitus oli vastuseks foorumlase paramunk arvamusele, kes väga hästi kirjeldas, tänase eesti keskmikkooli taset, antud probleemidega (koolikiusamine) tegelemisel. Paramungaga sajaprotsendiliselt nõus. Keegi ennast seal selliste "pisiasjadega" üldjuhul ei vaeva. Põhjuseid, miks see nii on, on väga palju.

On olemas ameteid, kus isikliku praktilise kogemuse olemasolu on hädavajalik. Kui selline asi puudub, siis praktiliste koolituste käigus, selline asi tekitatakse nn. kunstlikult, elik pseudokogemus. Ja seda mängitakse ikka uuesti ja uuesti läbi... Kas kujutate piltlikult ette "koolitatud" sõdurit, kes pole praktikas osa võtnud ühesti sõjaväe õppusest ja kelle teadmised piirduvad ainult teoreetilise väljaõppega koolipingis? Absurd.
Eesti "diplomiveskid"- paljud kõrgkoolid, toodavad konkreetselt ebapädevat seltskonda, kvantiteeti, kes kooli lõpetamise järel ei ole võimelised taolistel töökohtadel (psühholoogia valdkonnad...) ilmselgelt töötama aga ometi töötavad.
Muideks, ka tänases kodumaises koolis toimib täpselt sama süsteem, mis on valdav ka kogu ülejäänud riiklikus süsteemis. Kus konkurentsivõimelised töökohad jagatakse isiklike tutvuste, meeldivuse alusel, mitte pädevust, kogemust arvestades. Või mõnele tuleb see üllatusena?
Olen nõus seisukohaga, et haridusasutuses, kus pannakse toime taoline ülijulm vägivallategu, ei saa asjad, päris kindlasti, korras olla. Nii füüsilisel, kui ka vaimsel tasandil. Ammu ei saa olla. Kuigi keskvoolu massimeedia väidab meile vastupidist. Aga mis neil üle jääb.

Et siis Cambodia meelest on koolid ja õpetajad ise süüdi et neid tulistatakse?Kiusasid lapsekest koduülessannetega?

Paar aastat tagasi tungis keegi Drambjan Kaitseministeeriumisse ja hakkas seal tulistama, kas siis olid seal töötavad ametnikud süüdi et ei suutnud märatseja meele järgi olla?Või olid Kaitseministeeriumis tööl inimesed kes olid töökoha saanud tutvuste, meeldivuse alusel, mitte pädevust, kogemust arvestades?

(05-11-2014 13:23 )Minaelan Kirjutas:  

(05-11-2014 13:01 )kage Kirjutas:  Kas läheb nõjajaht lahti?

Millal nõiajaht ära lõppenud on?

Ei ole mingit nõiajahti. Lihtsalt imelik on see asi. Läänes on rollimängude ja tulistamiste vahel nähtud seoseid. Viljandi juhtumi puhul võiks sama teha. Kogu asi oleks nagu kuskilt õpikust.

Eelkõige tuleks siiski isiksuse kujunemist vaadata ja leida põhjused miks kalduti hävituslikus suunas, sest rollimängud jmt iseenesest ei riku kedagi - nad võivad lihtsalt võimendada isiksusest ja kasvatusest tulenevaid probleeme. Kui võtta võrdluseks inimeste arv kes tegelevad selliste huvidega ja inimeste arv kes sellistes huvigruppides ära pööravad, siis võib tõenäoliselt üllatusega leida, et see on väga väike ja huviga on tegelema hakatud sellepärast, et teised inimesed kõrval lihtsalt ei hooli lapsest.

Seega on selliste seoste loomine nõjajahi poole kaldumine mitte põhjuste otsimine.

(05-11-2014 18:43 )kage Kirjutas:  Eelkõige tuleks siiski isiksuse kujunemist vaadata ja leida põhjused miks kalduti hävituslikus suunas, sest rollimängud jmt iseenesest ei riku kedagi - nad võivad lihtsalt võimendada isiksusest ja kasvatusest tulenevaid probleeme. Kui võtta võrdluseks inimeste arv kes tegelevad selliste huvidega ja inimeste arv kes sellistes huvigruppides ära pööravad, siis võib tõenäoliselt üllatusega leida, et see on väga väike ja huviga on tegelema hakatud sellepärast, et teised inimesed kõrval lihtsalt ei hooli lapsest.

Seega on selliste seoste loomine nõjajahi poole kaldumine mitte põhjuste otsimine.

Ma paranoiatseks veel. Äkki oli ''õpikus'' kirjas kuidas anda asjale hävituslikku suunda. Muidugi juhul kui vaja.

(05-11-2014 16:12 )karamba Kirjutas:  Et siis Cambodia meelest on koolid ja õpetajad ise süüdi et neid tulistatakse?Kiusasid lapsekest koduülessannetega?

Paar aastat tagasi tungis keegi Drambjan Kaitseministeeriumisse ja hakkas seal tulistama, kas siis olid seal töötavad ametnikud süüdi et ei suutnud märatseja meele järgi olla?Või olid Kaitseministeeriumis tööl inimesed kes olid töökoha saanud tutvuste, meeldivuse alusel, mitte pädevust, kogemust arvestades?

Peale individuaalse, isikliku vastutuse on ühiskonnas olemas veel sotsiaalne, kogukondlik vastutus. Kõige lihtsam, üldlevinud mudel ühiskonnas sotsiaalsest, kogukondlikust või riiklikust vastutusest kõrvalehiilimiseks on kuriteo sooritanud isik tembeldada näituseks vaimuhaigeks. Hääled peas, hiiliv, peidetud vaimuhaiguse kulg, agressiivsed sundmõtted...jne. Lihtne ja mugav variant.

Ilmselgelt ja loomulikult on ka Kaitseministeeriumis tööl (nagu ka mujal ametkondades, asutustes) persoonid, kes on oma töökoha hankinud tutvust kasutades või on lihtsalt "meeldivamad", kui teised. Paljudel juhtudel tuleb kasuks omada "õiget" erakondlikku kuuluvust.

Kogukonna koostöö mõiste ja olemus:

Koostöö on olukord, kus püütakse leida tegutsemisviis, mis võimaldaks täielikult arvestada mitme erineva osapoole huve. Koostöö puhul oluline, et poolte vahel on mõistev suhtumine ning ideaalne teineteise mõistmine.
Kogukond on igasugune eksisteeriv või potentsiaalne indiviidide, gruppide ja organisatsioonide võrgustik, mis on seotud jagatud probleemide, huvide ja eesmärkidega.
Kogukonna turvalisus on mõiste turvalisuse ja julgeoleku saavutamise kirjeldamiseks laias mõttes, enamasti omavalitsuse piirkonnas. See tähendab keskendumist kuritegudele ja korrarikkumistele laiemalt, vähendamaks nii kuritegevuse kui antisotsiaalse käitumise taset ja muret kuritegevuse mõju üle elanike elukvaliteedile. See võib laieneda ka mittekuritegelikele probleemidele nagu liiklusõnnetused, olmeõnnetused ja tulekahjud.

Turvalise kogukonna tunnused:

1.Toimib kogu turvalisust pakkuv võrgustik,
2.Ohtude ja toimunud õnnetuste analüüsimisega tegeletakse ja ollakse valmis midagi muutma,
3.Teadlikkus. Kõigi valmisolek lähtub reaalsusest (ka inimesed teavad tegelikku olukorda ja on sellest lähtuvalt valmis osalema),
4.Riiklikku kaitset täiendavad vabatahtlikud. On inimesed, kes teavad, oskavad ja tahavad turvalisusesse panustada,
5.Inimeste elu-, töö- ja vabaajakeskkond on turvalised,
6.Abivajajatega tegeletakse

Turvalise kogukonna indikaatorid on järgmised:

1.Partnerlusel ja koostööl põhinev infrastruktuur;
2. Programmid, mis põhinevad erinevate soo- ja vanusgruppide, keskkondadel ja on konteksti arvesse võtvad;
3.Sotsiaalökoloogiline lähenemine - suunatud kõrge riskiga gruppidele ja keskkondadele;
4.Vigastuste levimuse ja põhjuste monitoorimine;
5.Programmide mõju hindamine;
6.Järjepidev osalemine riiklike ja rahvusvahelistes võrgustikes.

Allikas: WHO Collaborating Centre for Injury Prevention and Safety Promotion Karolinska Institute June 2002.

Sotsiaalse vastutuse viis faasi on järgmised:

1.Kaitsepositsioon - "See ei ole meie asi!"
2.Kuuletumise faas - "Me teeme vaid niipalju kui nõutakse!"
3.Tunnistamise faas - "Uhhh, elu sunnib!"
4.Strateegiline faas - "See annab meile teiste ees eelised!"
5.Kodanikutunnetuse faas - "See on loomulik igapäevatöö osa!"

Võimestunud kogukond:

Võimestunud kogukond on selline kogukond, kus indiviidid ja organisatsioonid rakendavad oma oskusi ja ressursse kollektiivselt ühiste vajaduste, ka turvalisuse vajaduste rahuldamiseks;
Võimestunud kogukond on selline, millel on suutlikkus mõjutada laiema ühiskonna otsuseid ja muutusi;
Võimestunud kogukond on keskendunud ressursside jagamisele võrdsuse printsiipe arvestades;
Võimestunud kogukond on selline, kus liikmed osalevad kogukonna tegevustes, mis on suunatud naabruskondade paranemisele, kogukonnatunnetuse ja identiteedi paranemisele ning personaalsele ja poliitilisele aktiivsusele.

(J. Hilborn „Ülevaade kuriteoennetuse planeerimisest" Tallinn 2007)

Väike näide, kuidas peaks välja nägema koostöö koolis:

Võrgustiku loomine:

Võrgustikutöö on töö õpilast ümbritsevate võrgustikega ning nende aktiviseerimisega õpilase toetamiseks. Läbi võrgustikutöö saab kindlaks määrata õpilase ümber olevaid inimressursse, tema elu kohalt tähtsaid inimesi. Vajadusel laiendatakse võrgustikku ning kaasatakse ka spetsialiste väljastpoolt kooli. Koostöö peab olema orienteeritud tulemustele ja neid tulemusi peab olema võimalik näidata ja hinnata. Tulemuslikuks võrgustikutööks on vajalik, et kõikidel osapooltel on ühesugune määratlus õpilase suhtes, kelle ümber võrgustik moodustatakse. Oluline on ühine arusaam eesmärgist, võimalikud tegevusviisid, vastutajad ning tulemuste hindamine.

Koolisisene koostöö:

õpilane ja klassijuhataja
õpilane ja aineõpetaja
õpilane ja õpetajad
õpilane, õpetaja(d) ja tugikeskus
õpilane, õpetaja(d) ja juhtkond
õpilasesindus ja õpetajad
õpetajad ja juhtkond

Kooli ja vanemate vaheline koostöö:

Võimalusel kaasatakse koostöösse alati ka lapsevanem(ad). Õpilase lähivõrgustiku kaasamine annab õpilasele ja perele suurema kindluse, et tegevuse eesmärgiks on õpilase võimaluste parandamine. Oluline on spetsialistidel märgata ning hinnata õpilase enda lähi- ja sotsiaalvõrgustikku, kellega koostöös on võimalik leida parimaid lahendusi. Koostöövormid kooli ja kodu vahel:

arenguvestlused
nõustamised tugikeskuses
klassikoosolekud
tuginõukogud
mõttekojad
vestlusringid
õpetajad ja tugikeskus
tugikeskuse ja juhtkond
vilistlaskogu
hoolekogu
õppenõukogu


Koostöö spetsialistide ja asutustega väljaspool kooli:

nõustamiskomisjon
alaealiste komisjon
vallavalitsus, sh lastekaitsespetsialist
linna lastekaitsespetsialistid
politsei
perekeskus
päevakeskus
lastehaigla
psühhiaatriahaigla
perearstid
lasteaiad

See on siis teemade teoreetiline käsitlus, mis paljuski võib eksisteerida kellegi peas või paberil, koos vajalike allkirjadega loomulikult. Meil jääb üle nuputada, kuidas olid asjad Viljandis tegelikult.

Niisiis, lugupeet kaasfoorumlane karamba, elu eestis on palju mitmekihilisem, keerulisem, kui sina seda adud.

No nii, nüüd olen küll ametlikult paika pandud,isegi WHO on appi võetud.
Cambodia võiks mõelda miks näiteks aastal 1925 oli ühiskond sellisel tasemel et kellelgi ei tulnud pähegi õpetajat ära tappa?Ka aastal 1946, kui kõik metsad ja lakapealsed olid relvi täis ei tulnud kellelegi(ka 100% kriminaalidele) pähe koolis või poe ees suvaliselt tulistama hakata.Seda kõik ilma mingisuguste ajupesu laadsete ideoloogiate, lääne fondide, õiguskantslerite, eurodirektiivide ja muu sarnase rämpskukimukita.

(06-11-2014 09:36 )karamba Kirjutas:  No nii, nüüd olen küll ametlikult paika pandud,isegi WHO on appi võetud.
Cambodia võiks mõelda miks näiteks aastal 1925 oli ühiskond sellisel tasemel et kellelgi ei tulnud pähegi õpetajat ära tappa?Ka aastal 1946, kui kõik metsad ja lakapealsed olid relvi täis ei tulnud kellelegi(ka 100% kriminaalidele) pähe koolis või poe ees suvaliselt tulistama hakata.Seda kõik ilma mingisuguste ajupesu laadsete ideoloogiate, lääne fondide, õiguskantslerite, eurodirektiivide ja muu sarnase rämpskukimukita.

Ei ole Sind keegi "paika" pannud. Andsin lihtsalt mõista, et taoline problemaatika on paljuski mitmetahulisem, siiruviirulisem, kui esialgu paistab.
Antud teemat tuleks alati jälgida ajastupõhiselt elik vaadelda, millised protsessid, arengud toimusid, antud ajahetkel ühiskonnas. Siinkohal on määrava tähtsusega alati nn. taustsüsteem.

Küllaltki hea ülevaate 30ndate aastate Tallinna gümnaasiumiõpilaste tegemistest, mõttemaailmast, asjatamistest annab Jaan Grossi "Wikmani poisid". Romaani põhjal on valminud ka teleseriaal.
Lugu siis koolielust, ühe põlvkonna kujunemisest, enesekssaamisest.
https://arhiiv.err.ee/vaata/wikmani-poisid-1

Samas eksisteerisid ka esimese vabariigi ajal (ja enne seda) probleemid nn. raskesti kasvatatavate laste- noortega.

1919 21.juuni- Eesti Ajutise Valitsuse otsusega avatakse "Harku Kurikalduvustega Poeglaste Parandusmaja," sel aastal 75-le kasvandikule.
1926 1.aug.- Õpetajate Karskuskasvatusliit seab ametisse rändava karskusõpetaja, kes sõidab koolidesse nõu andma, ringe asutama, loenguid pidama.
1926 okt.- Ajakiri Kasvatus algatab noorsoo kohtute vajaduse problemaatika. Taotletakse, et riik annaks abi lastele, kes on sattunud halvale teele (kerjajad, koolis mittekäijad, hulkujad, vandesõnu tarvitajad, ulualuseta õpilased).

Mis puudutab aega, peale teist ilmasõda, siis avaneb meile absoluutselt teistsugune, võigas- ebainimlik pilt. Eestimaal ei ole ühtegi perekonda, last, kooliõpilast, keda sõda ei oleks puudutanud. Hukkunud, tapetud, teadmata kadunud inimesed. Põgenikud, metsikused, punaterror- propaganda, nälg, teadmatus, hirm. Paljusid ootab ees arreteerimine, GULAG, küüditamine. Tulekul on kolhoosid. Ja mis kõige tähtsam, Eestis käib julm ja halastamatu SÕDA. Sõda nn. "klassivaenlasega". Ja see kestab veel vähemalt kümmekond ja rohkemgi aastat. Röövitakese massiliselt poode, rahasaadetisi, tapetakse, piinatakse, mõrvatakse. Julgeolek, hävituspataljon märatseb. Surma, raskelt vigastada saavad ka paljud kõrvalised isikud. Niisiis, suvaliselt ei tulistatud üldjuhul tõesti. Ikka teise inimese pihta ja tahtlikult ning palju. Metsavendluse kõrval vohab ka lihtlabane banditism. (Viimased haarangud metsavendadele toimuvad 70- 80ndatel aastatel.)
Ja mida on veel tahta tolle aja koolist või selle tasemest!

Keda huvitab, kuidas nägi välja ideoloogiline kasvatustöö hilisstalinistlikus koolis, siis head lugemist saab siit: http://www.mnemosyne.ee/wordpress/wp-con...svatus.pdf

1944 9.märts- Vene pommilennukite rünnak, mis hävitab suure osa Tallinnast, lõpetab kõikide õppeasutuste tegevuse. Pealinnas hävineb 8 koolihoonet.
1944 30.juuli- Suurtükitulest pihta saanud Vaivara 6-klassilise Algkooli maja põleb maani maha.
1944 16.aug.- Sõjas hävineb Võrumaal Põlva kihelkonnakooli maja, kus tollal paiknes Põlva Algkool.
1944 21.aug.- Sõjatules põleb maha Otepää 6-klassilise Algkooli hoone. Kool jätkab tegevust kohaliku gümnaasiumi hoones.
1944 19.sept.- Punaarmee lennuk süütab Virumaal Muuga koolimaja ja see hävib täielikult.
1944 19.sept.- Taganevate Saksa vägede poolt lastakse õhku Virumaal Oru koolimaja, mis sõja ajal oli rekvireeritud sõjaväehaiglaks.
1944 20.sept.- Pommitamise tagajärjel hävineb täielikult Virumaal Roela vallas Tudu koolimaja.
1944 23.sept.- Saksa sõjavägi süütab taganedes Viljandi Maagümnaasiumi hoone, kus sõjapäevil oli Saksa sõjaväehaigla. Koolihoone hävineb täielikult.
1944 5.dets.- Ränk õnnetus tabab Rägavere koolilapsi leitud miini katsumisest. Hukkub 6 last, mitmed saavad vigastada.
1945 29.dets.- Julgeolekuorganid arreteerivad 48 Võru koolinoort
1946 12.jaan.- NKVD purustab lõplikult Võru Keskkooli õpilaste vastupanuliikumise organisatsiooni viimaste liikmete arreteerimisega ja neile 10-aastase vanglakaristuste määramisega.
1946 10.veebr.- Võrumaa SARKi osakonna töötajad arreteerivad Võru Keskkooli õpilased nõukogudevastaste lendlehtede telegraafipostidele kleepimisel.
1946 8.märts- Sõjatribunal mõistab Rakvere Keskkooli õpilaste vastupanuliikumise Raudne Käsi 8-le liikmele vanglakaristuse 7-15 aastat.
1946 29.juuni- Haridusministriks kinnitatakse Pärnumaa hävituspataljoni komissarina tegutsenud Arnold Raud.
Loetelu võiks veel jätkata....

Lugupeet karamba, kui Sind huvitab, kuidas nägi välja keskmik, peale sõjaaegne maakool, siis vaata ära: http://www.youtube.com/watch?v=6QMqSD1AULI
Muideks, filmis näidatakse asju läbi nn. "pehme, poliitkorrektse" spektri või vihjatakse, tollal keelatud teemadele, möödaminnes või vaikitakse üldse. Muidu poleks film, päris kindlasti, omaaegsesse nõukogude kinolevisse jõudnud.

Paljudes eesti koolides (1944- 1954), eriti internaatkoolides, oli olukord vägivallaga päris jube. Kordades hullem, kui inimesed seda üldiselt ette kujutavad. Ja see puudutas nii õpilasi, kui ka õpetajaskonda.
Kirjeldan näitena siinkohal kahte sõjajärgselt eksisteerinud lastekodu- internaatkooli.

Kooli direktoriks teeneline meeskommunist, pederast- pedofiil, kes armastas vägistada, seksuaalselt ära kasutada just poisslapsi. Asi toimus suht avalikult. Arreteerimise hirmus, ülejäänud kollektiiv vaikis sellest. Pensionile läks too monstrum teenelise, austatud pedagoogina.
Vanemad poisid kasutasid seksuaalset vägivalda nooremate tütarlaste vastu. Ehk käidi nö. "naistes". Pedagoogilise võttena selle vastu, kasutati nö. poiste "jooksutamist" õhtul. Füüsilised harjutused, kuni nõrkemiseni.
Pidev oli lõhkekehade, laskemoona, relvade vedamine klassiruumidesse. Vedeles seda ju lähiümbruskonnas külluses.
Tavaliste karistusvõtetena oli koolis kasutusel:
käsk sülitada täis, näiteks liitrine piimapudel või käsk ronida puu otsa ja viibida seal pikki tunde (meenutab see ju palju leegioni väljaõppekeskust Heidelaagrit Pustkówis, Dębica maakonnas Poolas, kus saksmannidest untrid analoogseid võtteid kasutasid). Füüsilist karistamist, tutistamist, kappi kinni või nurka panekut ei ole vist mõtet mainida.
Kooli õpilaste hulka kuulus päris mitu, sinna peitu pugenud, noort, lahinguliste kogemustega, leegionäri, kes ennast vale nime all varjasid, nooremaks valetasid. Direktori juhtimisel- valvsa pilgu all sõeluti "klassivaenlane" välja. Julgeolek viis poisid ära.
Enne seda jõudis üks noormeestest visata klassiruumi granaadi. Oli ainult õnnelik juhus, et granaat ei plahvatanud.
Nõrgemate õpetajate mõjutamiseks, paremate hinnete saamiseks kasutati vanemate poiste poolt peksmist. Tavaliselt peksti kaardikepiga jalataldu...jne.
Võimalik, et kunagi võtab keegi vaevaks tolle aja koole ka põhjalikumalt uurida.

Niisiis, karamba, siin on sulle ainest mõtiskluseks, võrdluseks...

Tõstan teemat esile. Ütleks, et Viljandis juhtunu uurimine venib jube pikalt ja meedia praktiliselt vaikib asjast. Tulistaja on endiselt arstide järelvalve all. Hakka või igasugu konspiratsioonimõtteid mõtlema.

Ja jäädki mõlema - Eesti meedia on saast. Imelihtne on teha artikkel toimunud jubedusest, kuid reeglina asja lahenduse kajastamiseni ei viitsita minna. Või ei taha. Või ei tohi. Noh, et ikka müüks, lambad jooksevad õhtulehe õudukate peale tormi. Ja lambaid ei huvitagi, kas Evelin Ilves (?) suudles kena võõra mehega, kuidas ja kas see "afäär" lõppes või kas seda üldse oligi ... , kas koolitulistaja oli haige või meedia poolt propageeritud vägivallamalli kohustuslik täitja ... mis sai loomapiinajast vagla margest ja kas ta üldse oli loomapiinaja, on ta elus, surnud või piinab edasi ...
Kallid inimesed, ainult meie ise, omades veel ehk pisut tervet mõistust, võime vastused leida.
Manaja tänab info eest, mis minu ahastuses hingele tõepidet annaks.

Vastuseks Manajale võib lugeda kommentaare Õhtulehe artiklile "Kooseluseadus pani vabamüürlaste juhi salapärasest seltsist lahkuma" http://www.ohtuleht.ee/603999/kooselusea...U.facebook
niikaua kui neid kustutatud pole,üks nendest:

Tsitaat:Sõltumatu / 11:49, 16. nov 2014
On äärmiselt kahetsusväärne, et ERR nõukogu esimees Uudelepp on vabamüürlane. See on vastuolus avalik-õiguslike põhimõtetega ja ei sobi vabasse ühiskonda. Kui ERR ei avalda isegi uudist Rüütli lahkumisest, siis see on juba tsensuur ja argpükslus. ERR ei ole enam sõltumatu vaid vabamüürlik.

Tsitaat:Päris huvitav / 11:56, 16. nov 2014
Kas tõesti on asi vabamüürluses. Ma ei suutnud kuidagi välja mõelda, kuidas suudeti kogu ajakirjandus vaikima sundida. Kas tõesti tegid seda vabamüürlased?

(31-10-2014 09:52 )istrat Kirjutas:  Tulistajate tüüpiline diagnoos, hääled peas, millest need tulenevad?
http://epl.delfi.ee/news/eesti/koolituli...d=70057759

Viljandi koolitulistaja tunnistati süüdivaks ja läheb mõrva eest karistust kandma. Poisi isa hoidis relva nõuetekohaselt ja tema süüdistust ei saanud.

http://www.postimees.ee/3113517/prokurat...e-tapmises