Mida mina olen kogenud.

Kui olin väike, algklassides käisin, olin haige ning üksi kodus. Vanaisa oli mul lähiajal surnud meie enda majas, elasime koos. Aga ei mõeld sel hetkel üldse sellele.Lasin koera õue ja kammisin peegli ees juukseid kui midagi peeglinurgast nägin ja keerasin ümber. Nägin vanaisa nägu, aga keha oli nagu kummitusel kuskilt filmist. Ja see kõik oli heledatest joontest, mitte kui inimese nahavärv jne. Peale mu ümber keeramist see kohe kadus. Ehmatasin nii ära, et jooksin välja ja kutsusin koera tuppa. Peale seda juhtumist ei läinud ma 3 aastat peale kooli otse koju, kui ema ei olnud, vaid läksin naabrite juurde ja ootasin seal ema ära. Tagantjärgi ei oska ma aimata, mis see võis olla, aga ma olin sellest väga ehmatunud mitu aastat.

Teine asi on, et vahel näen täiesti tavalist igapäevaasja ette unes. Näiteks sünnipäeva eel nägin, et sain nabarõnga ja rääkisin seda sõbrannale ka. Sõbranna peale sünnipäeva ütles, et ta tahtiski mulle algul nabarõngast kinkida, aga kui olin oma unenäost rääkind ehmatas ära ning kinkis hoopis keti. Siis olen näinud, kuidas minuga tuleb mu sõber msnis rääkima ja mäletasin täpselt mida kirjutas. Et on mulle ühe asja rääkimata jätnud. Küsisin, et mille siis, kuid ärkasin seejärel üles. Peale seda sain teada, et ta oli rääkimata mulle jätnud yhe ebameeldiva seiga oma elust.
Kahjuks on need täiesti tavalised asjad ja ma pole tükk aega näinud rohkem selliseid unenägusid.

Mida arvate, kas nägin siiski oma vanaisa või oli see ettekujutlus? Ja kas mu unenäod on kõigest kokkusattumused, kuna need tegelikult on täiesti tavalised asjad.

Vanaisa sul ei pruukinud olla midagi mida ettekujutasid. Sugulaste hingedel on komme vaadata oma järelkasvu üle. Seda siis valvata ja hoiatada, kui midagi halvasti on. Seal võis samuti olla midagi sellist seotud. Võib-olla kui ta ei oleks sind nii ehmatand, siis oleks midagi tulevikus juhtund, sel ajal kui sul ema kodus pole.
Unenägudes millegi ette nägemine ei ole mulle samuti võõras. Kui oleks sinu ettenägemises kellegi teise käsi veel sees, siis mina tema asemel näitaks kah algul midagi täiesti tavalist, et sa ära ei ehmuks, ja mingi aja vältel võtaksid seda tõsisemalt. Mõtle, kui keegi näitab sulle tulevikust maailma hukku, tuuma sõda või mida iganes sellist, kas sa siis usuks seda rohkem, kui nabarõnga kinkimist? Mina igastahes pööraksin küll rohkem tähelepanu nabarõngale. Kui juba tähelepanu on võidetud, siis sealt edasi on juba palju lihtsam "uskumatuid" asju näidata.

Seda 'etteennustamist' on mulgi ette tulnud ning väga veidral ja suvalisel kujul. Näiteks üleeile vist, kui ma ei eksi, nägin niisama vilksamisi ühte lepatriinut ja siis muigasin endamisi, et tohoh kui kellelgi peaks Triin Lepp nimeks olema. Ning õhtul sattus mulle kätte üks ajaleht, kus selle nime kohe välja lugesin. Veider.

Just hiljuti on mul sellised juhtumid aina sagedasemaks muutunud. Tegu võib olla küll ju pelgalt pisiasjadega, kuid see võib lihtsalt algus olla.

Vanaisa-asi:ettekujutus.
Nabarõnga-asi:mul on ka juhtund:nägin,et olin mussa õpsi ja sõbrannaga mussaklassis ja,et meie ees laual oli lahtine laulik,ma nägin noote ja ka vist lehekülge.Järgmine päev mussaklassis oligi selline olukuórd:laulik oli lahti ja mussa õps näitas,mis lauluga me sõbrannaga esineme.Veel:see unenägu tuli mul selle asja juhtumise hetkel meelde.
Seda unenäo-värkii nimetatakse de-ja-vuks vist.

nonii. mina ei tea. pole kunagi vaimude jms teemaga süvitsi läinud, ainult niipalju kui filme nähtud ja paari raamatut loetud ja niisama räägitut kuulatud.
asi selles. ca 2 nädalat tagasi kolisin ühte korterisse. alguses oli kõik OK. aga eelmine teisipäev oli selline olukord, et esimest korda selle aja jooxul, olin siin öösel täiesti üxi. läxin magama. siis tunnen kuidagi, et keegi embab mind. konkreetselt - ma tundsin, et mul õlgade ümbert kinni võeti. alguses arvasin, et nägin seda unes, kuidagi raputasin ennast ja tunne kadus. aga siis tuli see tagasi. ja keegi olex justkui 2 kätt mu kõhu vastu pannud ja enda vastu tõmmanud. see oli jube. see polnud valus ega midagi, aga siiski ebameeldiv. sest ma ju teadsin, et olen üxi kodus. ei julgenud silmi lahti teha. raputasin end uuesti ja snap - jäin kohe magama, ei miskit enam. okei. siis üleeile, jälle. aga mu korterinaaber oli ka kodus. meil eraldi toad exju. läxime magama. magasin kõhuli. ja no tere - tunnen, kuidas mind õlgadest vastu voodit surutaxe. raputasin jälle, vist isegi pomisesin, et 'mine ära'. kes? ei tea. veel 2x surus mind vastu voodit. ja siis ma hakkasin kartma, sest see ju on Miski. mai tea selle korteri ajaloost midagi, omanikku pole kah need päevad tabada õnnestunud. aga mõtlesime korterinaabriga. et me vist 'ajasime kellegi üles'? sest siin on kõik mööbel sees. me liigutasime asju ikka mõnuga. eriti just see kapp minu toas. peale neid nn kohtumise juhte on alati hommikul mu kapiux lahti.
mai tea sellest teemast midagi, aga mind hirmutab see vaixelt juba. kas keegi tahab mu abi? või mm ?
pahatahtlik see olen olla ei saa, ma arvan, loodan. sest haiget ta pole mulle teinud. aga see füüsiline kontakt ikkagi on KRIIPI.
ja mix mina? mu korterinaaber on pooleldi sensitiivne, mai oska midagi arvata enam. äkki on asi konkreetses toas? mitte minus? aah blah. minust targemad, palun rääkige midagi.
ah! ja hääled. teisel korral ma kuulsin sellist ebamäärast pläma oma kõrvus. lihtsalt mingi kahin arusaamatuid sõnu. hommikul korterinaaber siis heitis nalja, et kas vaim rahuldas Sind öösel siis ma rääkisin häälest ja asi jah pole naljakas, sest hääli kuulis tema ju ka.
kas ma usun vaime? olen uskunud mingilmääral alati. kas ma olen huvitatud sellest suhtlusest? kas peaxin olema? vaimu ei tohi vihastada exole?