Õpetaja-karastaja Porfiri Ivanov

http://ivanov.univera.ee/index_e.html eesti ja vene keeles

http://bugor.lg.ua/index.htm vene keeles

Õpetaja Ivanovi elutee

On kerge olla optimist kui sul kõik laabub hästi. Säilitada optimismi tormides - see on juba tõeline, katsetatud inimese omadus. Kui väga armastada inimesi ja elu, aga mitte ainult ennast elus ja inimeste seas, siis jäävad kannatused tahaplaanile ning esimesel kohal olevateks osutuvad edasiviiv töö lähimate ja kaugemate heaks, mis karastab hinge ja südant, kindel usk tulevikku ja oskus leida head ka tänases päevas, oskus armastada vaatamata kõigele.

12 aastat vanglaid, sunduslikku "ravi" psühhiaatriahaiglates, pidev järelvalve, keelud, tagakiusamine... Ja vaatamata kõigele sellele, poole sajandi vältel, mitte kordagi valitud teest kõrvale astumata, teostas oma ebatavalist eksperimenti kõikide inimeste hüveks see imetlusväärne inimene - Porfiri Kornei poeg Ivanov.
Sündis see imestusväärne inimene Ukrainas, vene külas Orehovkas Luganski obl. 20. veebruaril 1898. aastal kaevuri perekonnas. Elati väga vaeselt ja Parshekil, nii kutsuti teda külas, tuli varakult tööle minna. Ta oli kaevur, laadija, puhastas vedureid, juhtis tööliste artelli... Parshekil õnnestus lõpetada vaid 4 küla kirikukooli klassi kuid tänu looduslikule andele ja uurivale mõistusele ta jätkas haridust iseseisvalt. Kuni 35. eluaastani ta elas nagu kõik teisedki. Aga "1933.a. kevadel sündis mul Looduse poolt teadvus ja ma hakkasin tõsiselt mõtlema: milleks inimene elab maa peal?" Ning just sellest momendist toimub järsk pööre P. Ivanovi saatuses, ta saab aru, et "inimese elu" mõtte võib leida ainult ühenduses Loodusega, tema "kolme elusa kehaga" - õhu, vee ja maaga, millised võivad anda inimesele jõudu elada looduses s õ l t u m a t u n a , s.o. ilma söögita, riieteta ja elumaja vajaduseta ning tulevikus viia inimese surematuseni.

"Ta leidis organismi karastamise praktilise meetodi ja
hakkas seda rakendama omaenda suhtes. Ta saavutas seda,
mida otsis kaua ja sihikindlalt. Loodus aitas teda,
näidates talle tee, mida mööda ta läks ja saavutas ime-
päraseid tulemusi. Ta tahab, et inimesed prooviksid minna
tema teed mööda ja saavutaksid seda, mida saavutas tema,
eelnevalt põhjendades teoreetiliselt tema meetodi. Kui
inimene teeb mitte enda vaid teiste heaks, saab ta sellest
vaid kasu".
Tundma õppides Looduse seadusi ning õppides võitma haigusi,
Ivanov mitte ainult ravis inimesi vaid hakkas neile üle andma
oma praktilisi kogemusi, hakkas õpetama, kuidas elada Looduses
külmetamata ja haigestumata.
"Karastus-treening on üks selline õpetus, mis on võimeline
arendama inimeses jõudu ja tahet vastu panna ükskõik
millisele haigusele. Inimesel on vaja enda peal proovida kõike,
mis on Looduses. Ta ei pea kartma midagi: tuleb kuumus,
sa oled temaga kui sõbraga, saabub pakane - mine talle vastu
oma kehaga kui parimale sõbrale. Selleks on teil õpetaja,
kes kannatab kõvasti ilma igasuguse kartuseta vaid armastusega.
Praegu seisab meie ees suur ülesanne: ümberehitada iseennast
meile esitatud uuele teele.
Tuleb muuta inimese teadvuse voogu".
"Ela pideva sooviga teha inimestele head ming kui tegid, ära
tuleta seda kunagi meelde vaid rutta tegema veel.
Püüa kõike teha ainult rõõmuga".

("Ogonjok" nr 8,82).

"Kõige tähtsam - on inimesed, - kirjutas Ivanov. Kõige tähtsam - on armastada inimesi". "Käitu inimestega viisakalt ja oskuslikult. Tee vaenlasest sõber". Halvad mõtted ja sõnad inimstest "kasvavadki välja" meie haigused. P.Ivanovi eksperiment ja tema ütlemised olid niivõrd ebatavalised ja harjumatud tavalisele inimesele, et inimestel oli raske neist aru saada ja omaks võtta. "Kellelegi ei meeldi minu raske ja kannatlik, tasuta Idee.
Inimesed lugesid teda kes posijaks, kes sektandiks, aga mõned lihtsalt skisofreenikuks. Kuid ise ta rääkis endast nii: "Ma pole papp, posija ega arst , ma olen praktik Looduses". "Minul ei ole müstikat, mul on praktika.. Palju tuli välja kannatada Ivanovil: teda paigutati vastu tema tahtmist psühhiaatriahaiglasse Moskvas, Leningradis, Kazanis... . Korduvalt viidi teda miilitsasse, pandi kongi. Kolmekümnendatel aastatel, mil teisitimõtlemine kisuti välja koos juurtega, panid arstid Ivanovile diagnoosi: "Isiku paranoiline arenemine, skisofreenia", millega võeti talt mitte ainult võimalus töötada vaid jäeti ka täielikult õigusetuks. Sel põhjusel ta ei olnud Teise Isamaasõja päevil sõjaväes. Kuid 1942. a. okupeeritud Ukraina alal võtsid sakslased Ivanovi kinni ning hoidsid teda gestaapos 27 ööpäeva. Nad katsetasid teda külmaga kui "ebaloomulikku inimest". Terve öö vastu 22. novembrit veeti teda alasti mootorratta külgkorvis suure kiirusega mööda Dnepropetrovski tänavaid. Külmad olid armid kuid õpetaja ei külmunud ära - pidas vastu. Ta meenutas: "Palusin Emakest loodust vaese vene sõduri eest". Loodus hoidis teda alles aga sakslased nimetasid teda "vene Jumalaks". Kõigele vaatamata Ivanovi loodusliku karastuse idee arenes ja elas. Leidus inimesi, kes hakkasid proovima enese peal tema karastuse meetodit, õppisid elama ühes Loodusega ning iseseisvalt vabanema igasugustest haigustest.
Inimesed nimetasid teda MAA JUMALAKS. Ise Profiri ütles: "Jumal asub Maa peal inimeses, kes suutis võita iseennast".

Lühendatud raamatust "Elu ühenduses loodusega"


Eestis oli ka üks sarnane mees, kellest filmgi tehtud. Nimeks Emil. See vanamees oli ka selline looduslaps, suustas, ujus ja magas heintes. Ei tea, mis tast saanud on?



"Ded moroz"


Muudetud: 18-8-08 kell 18:53:50 VLAD

Loodusega ühte sulades


Inimesi hämmastas talvelgi paljalt ringi liikuv pronkspruuni võimsa keha, lumivalgete juuste ja läbitungiva pilguga sinisilmne mees. Muu kõrval hämmastas tema rahulikkus, viisakus, omakasupüüdmatus. See mees oli Porfiri Ivanov, kes läbi katsumuste jõudis harmooniani loodusega.

1933. aasta aprillis avastas Porfiri Ivanov enda jaoks, et elav loodus on igavene, ta sünnitab inimesi elu jaoks ning selle eest peaksime teda armastama, suhtuma temasse hoole ja tänuga. Kuid inimene peab end loodusrikkuste omanikuks ja käitub tarbijalikult: hävitab maapõue, saastab õhku, reostab vett ja maad. See halb tuleb talle tagasi haiguste ja ökoloogiliste õnnetuste näol. Et elu maa peal jätkuks, tuleb inimesel elada loodusega kooskõlas.

Ivanov otsustas minna vastu karmidele katsumustele, hakkas elama teisiti: kannatas palja kehaga pakast, katsetas enda peal jääkülma vee mõju, käis iga ilmaga paljajalu, oli pikka aega söömata-joomata. Sellistes tingimustes tundus ellujäämine võimatu. Kuid loodus hoidis teda - ta ei hukkunud, vaid sai veest, õhust ja maast elujõudu juurde.

Karastustreening aitab haigusi võita

Et Ivanovi oma tervis tugevnes, andis ta ka teistele nõu, kuidas võita haigusi vee, õhu ja maa abil. Mees ei hoolinud, et teda selle eest taga kiusati. Tema soovitusi järgides mõistsid abisaajad, et looduses peitub ammendamatu elu ja tervise allikas. Nende jaoks muutusid tema soovitused ja abi õpetuseks, meest ennast hakati kutsuma Õpetajaks.

Karastustreening aitab tänapäevalgi tervist arstirohtudeta tagasi saada. Ivanovi karastuse mõte ei ole ainult keha tervendamine, vaid ka inimese teadvuse äratamine. See on tähtis just meie päevadel, mil haigused, kuritegevus, vaimsusetus levivad aina enam. Seepärast käivad Ivanovi õpetuse järgijad haiglates, koolides, vanglates ning räägivad Õpetajast ning tema poole sajandi pikkusest tööst.

Tõlkinud Aleksandra Erm

* "Kui loodus mind vajab, siis ta ka hoiab mind, kui ei - siis hävitab," mõtles Profiri Ivanov karmidele katsumustele vastu minnes.


Kuidas siinsetel foorumi külastajatel on lood karastamisega?

Muudetud: 18-8-08 kell 19:23:19 VLAD

Tsiteerin:Eestis oli ka üks sarnane mees, kellest filmgi tehtud. Nimeks Emil. See vanamees oli ka selline looduslaps, suustas, ujus ja magas heintes. Ei tea, mis tast saanud on?
---------------------------
Selliseid inimesi kes elavad kooskõlas loodusega oli/on nii Eestis kui mujal maailmas ja tuleb juurde. Teist teed ei olegi. Kes kui radikaalselt seda teeb iseasi. Isegi oma perega elame keset puhast loodust suht üksildases kohas-no lausa paljalt talvel lumes ei käi aga oleme üldiselt terved ning põhiline mida ka lapsele oleme mõista andnud ja õpetanud on suhtuda loodusesse(inimenegi kuulub sinna hulka ) austuse ja armastusega.

Aga mis puutub lausa Porfiri Ivanovi järgijatesse, siis mu üle-eelmises töökohas elab kõrvalmajas üks (90.-tes aastates praegu) mees Ivan. Temal oli ka lausa mingi Venemaalt saadud programm(arvan et ega seal Porfiri Ivanoviga siiski otseselt tegemist polnud) mille järgi ta nii 10. a tagasi kui ma veel sealkandis agronoomina töötasin iga päev sporti tegi - jooksmine, suusatamine, kõndimine, iseenesest täitsa tavalised harrastused aga kui mõelda et nende sooritaja oli tollal 80. a ringis ning suvel sageli tegi seda ihualasti(siis kui arvas et ega teda keegi näe muidu olid ikka trussarid jalas, kui juhtusime teda vahel paljalt nägema siis ega me sest välja teind ). Ning täiesti koomiline oli see, et suusatamist harrastas ta vahetevahel ka suvel, tal oli nö trajektoor ümber pumbamaja meil kontori õue peal võis lausa tund aega mööda muru seal suusatada, mäletan et kord tuli üks välismaa delegatsioon meile ettevõttesse, jestas maru oli vaadata kuidas nad teda seal imestasid...(ta juhtus siis just oma nö suvist suusatamist tegema). Tavainimestes, kes Ivani ei tundnud tekitas ta ikka suurt elevust(meie olime kõik sellega harjunud ). Aga mis selle kirjutatu mõte siin praegu: et Ivan oli ka oma tegevuses täiesti sihikindel ning plaanipärane(praegu siiski ta enam aktiivselt väljas ei käi, harvem pidada liikumas olema kuid vahel siiski on nähtud oma jalutamisringe tegemas, no aga aastad juba sellised..) tegi seda kõike rõõmuga ning nagu töökaaslastelt kuulsin, pidevalt aastakümneid ning tõepoolest-ta nägi oma vanuse kohta 10 a tagasi suht nooruslik välja, ega üle 60 poleks talle pakkunud. Tema naine ei harrastanud seda tegevust ning oli selline tüüpiline tüse vanamammi, kes nüüdseks ka juba aastaid teises ilmas on. Ivan on aga elanud väga vanaks, tervis pidada ka praegu selle vanuse kohta norm olema, suuri hädasid pole.

Muudetud: 1-9-08 kell 13:20:18 333

Kas see Emil seal pildi peal on see Hellamaa Tarzan? Siukese nimega film oli kunagi vist.

Tsitaat:Algselt postitas: Thorondor
Kas see Emil seal pildi peal on see Hellamaa Tarzan? Siukese nimega film oli kunagi vist.

Ei. Pildil on ikka Ivanov.


Põhimõtteliselt on nii, et inimene sünnib alasti ja peaks ka alasti vastu pidama. Eks omal ajal ürginimesed taipasid, et nahaga end kattes on soe ja ta oma karvkate sisuliselt kadus. Esteetiline võit missugune.
Kuid siiski, on ju ka inimesi, kes väga ekstreemsetes oludes ellu suudavad jääda.
See on õige jah, et loodusega koos elamine on kõige loomulikum viis, sest inimene ise on looduse koostisosa.
kuid tänapäeval, kus inimene muudab oma tegevusega kliimat ja loodust, on kõik loomulik nii ära rikutud, et normaalsest ja loomulikust loodusega koos eksisteerimisest ei tule suurt midagi välja. ja kui tulevikku vaadata...

Aga noh, praegune põlvkond olgu kuss, me oleme veel täitsa või sees, kui mõelda sellele, mida tulevik toob...

ise ka ikka loodusega koos ja tervislikult - nii kuis võimalust on.