Artiklid ajakirjast Paradoks B (90-ndate algus)

Ajarännud on ka mind väga, väga paelunud ja olen lugenud huvitavaid jutte ja ka mõni hea raamat on olemas ja filme on sellel teemal päris mitmeid. Mingiaeg 'jooksis' telerist üsna lahe sari, kus peategelane Samuel Beckett (Sam), oli vist selline nimi, rändab ajas tagasi, et muuta midagi selles ajas ja iga osa oli(on) eriline sellepoolest, et peategelane mängib niivõrd erinevaid rolle, ka naist. Samuti on meeles seriaal ''Tähevärav SG-1''! Üsna lahe on film, mis on vändatud ühe kuulsa kirjaniku H. G. Wellsi raamatu: ''Ajamasin'' järgi ja eks see teema on inimkonda huvitanud üsna kaugedest aegadest alates.
Sirvisin eile õhtul hilja vanu ''Paradoks B''-si ( 90-ndate algus) ja leidsin üsnagi huvitavaid artikleid, mis ajast ja ruumist ja salapärastest kadunuks jäämistest pajatab.
Ajarännud - Müüt või tegelikkus? Richard Heffern.
AJAS JA RUUMIS KADUNUD
Teised dimensioonid
Ulmeromaanide tegelastega juhtub mõnikord, et nad satuvad mõnda teise dimensiooni ega pääse sealt enam välja. Seda tuleb ette ka ulmefilmides, nagu '' Twilight Zone'' ja ''Star Trek''. Paljud inimesed saavad sellest intuitiivselt aru, aga selgitada on seda raske.
Reisida mõnda teise dimensiooni pole ju tegelikult võimalik, sest need pole meie omast mingi vahemaaga lahutatud. Teised mõõtme, kui nad eksisteerivad, ON kõikjal meie ümber. Neid pole seejuures võimalik näha ja kuulda ega mingil muul moel tajuda või mõõta, juhul kui ei lahkuta meie dimensioonist ega minda üle teise. Harold T. Wilkins selgitab seda oma teoses ''Aja ja ruumi kummalised saladused'' nõnda:
''Seda võiks võrrelda seinas oleva auguga või kui kasutada teistsugust metafoori, aine-energia pöörisega, millesse võivad tahtmatult ja ootamatult sattuda ükskõik mis seisundisse või klassi kuuluvad inimesed, samuti loomad või elutud objektid ning millest sageli pole enam iial tagasipääsu maailma, kust neid sel viisil teleporteeriti.''
Teised autorid räägivad aeg-ruumi kontiinumi kõverast. See on oma olemuselt sama asi, mida Wilkins nimetas aine-energia pööriseks. Teisisõnu: vahel harva juhtub, et meie dimensioonis moodustub avaus. See võib silmapilk sulguda, aga võib ka mõneks ajaks lahti jääda. Need avaused kujutavad endast omamoodi väravat, mille kaudu inimesed ja asjad võivad sattuda teistesse dimensioonidesse. Kui see juhtub, siis on kolm varianti: kadunud isik võib jäädagi kadunuks, tulla just samaviisi tagasi või ilmuda välja mingis teises paigas.

SALAPÄRASED KADUNUKS JÄÄMISED
Sajandite vältel on inimkonda korduvalt rabanud kummalised ja salapärased kadumised, millele pole olnud võimalik anda mingit mõistupärast selgitust.
Üks mineviku kuulsamatest selletaolistest juhtumitest on seotud David Langiga. 23. sep. 1880 viibis ta koos naise ja kahe lapsega oma Tennessee farmis. Tal oli asjatoimetusi ning ta pidi just hakkama kodust ära minema, aga pöördus tagasi, kui nägi oma sõpra kohtunik August Pecki hobuse ja vankriga maja juurde sõitvat. Olles teinud ainult mõned sammud maja poole, kadus David Lang äkki kõigi pealtnägijate silme all. Tema pere ja kohtunik Peck jäid täis õudust ja jahmatust vahtima.
Sõbrad ja naabrid otsisid paikkonna hoolikalt läbi. Otsingud kestsid ööni välja, aga maapinnas ei leitud isegi ainsatki pehmemat kohta. Mehe kadumisel polnud absoluutselt mingit mõistupärast selgitust.
Missis Lang ei kaotanud lootust, et David võib mingil kombel tagasi pöörduda, kuid need lootused olid asjatud. Tema kaks last arvasid end kuulvat kohal, kus isa oli kadunud, tema väga nõrgalt kostvat häält. See kõlas neile appikutsena. Aja jooksul muutus hääl järjest vaiksemaks, kuni seda polnud lõpuks enam üldse kuulda.
Ülaltoodud näide on ainult üks paljudest selletaolistest juhtumitest. Mitut puhku on salapärasel kombel kadunuks jäänud lapsi, just siis, kui nad on pöördumas ümber ühe kindla nurga Kuradivärava piirkonnas, mis asub Kalifornias Angelesi rahvuspargis. Ühel juhul on paljud pealtnägijad väitnud, et poiss kadus kõigi juuresolijate silme all. Üksiki kord ei leitud paikkonna hoolikast ja pikaajalisest uurimisest hoolimata ainsatki jälge, mis viidanuks kadumise põhjusele.
Järgneb...

Muudetud: 17-4-08 kell 19:50:30 yar

Järgnev lugu ei ole mõeldud nõrganärvilistele ja vabandan juba ette, et need lood ei ole seotud religiooniga ja ma tegelikult ei osanudki neid kusagile paigutada. Uut teemat ka ei soovinud avada, kuid kui see tundub, et võiks täitsa omaette teema olla, siis palun pange(moded) see ise ülesse. Loos on kasutatud sõna neeger, ei solva sellega kedagi, sest artiklis on nii kirjas ja nii ka jätsin. yar
TONDILOSS
Kentucky idaosas asuva, Manchesterist põhja poole, Booneville'i suunduva tee kahekümnendal miilil seisis aastal 1862 ühele istandusele kuuluv puumaja, mis oli olnud pisut uhkem kui teised selle ümbruskonna elamud. Järgmisel aastal hävis see maja tulekahjus, mille võisid põhjustada kindral George W. Morgani väeosad, kui kindral Kirby Smith oli sundinud nad Cumberlandi läbimurdest Ohio jõeni tagasi tõmbuma. Enne seda, kui hoone tuleroaks langes, oli ta juba neli või viis aastat tühjana seisnud. Põllud olid murakaid täis kasvanud, aiad lõhutud, isegi neegrite eluasemetest ja kõrvalhoonetest olid järel ainult varemed. Selle põhjuseks oli ühelt poolt hooletussejäetus ja teiselt poolt rüüstamine, sest ümbruskonna neegritele ja vaestele valgetele kujutasid mahajäetud hooned endast rikkalikke kütusevarusid, mida nad avalikult ja päise päeva ajal ei kõhelnud endale koju tassimast. Aga tõepoolest üksnes päevavalges. Pärast pimeduse saabumist ei läinud ükski inimhing, kui välja arvata mõni juhuslikult sinna kanti sattunud võõras, iial selle paiga lähedale.
Ümbruskonna rahvas nimetas maja tondilossiks. Et seda asustavad kurjad vaimud, keda on võimalik silmaga näha ja kõrvaga kuulda, oli tõde, milles kahelda oleks igaühele tähendanud vähemalt sama, mis kahelda jumalasõnas, mida pühapäeviti kuulutas rändjutlustaja. Maja omaniku arvamust oli võimatu teada saada: tema ja kogu ta pere olid ühel ööl jäljetult kadunud. Majatarbed, riided, söögikraam, hobused tallis, lehmad karjamaal, neegrid oma onnides - kõik jäi neist endises seisus maha. Kadunud polnud midagi peale ühe mehe, ühe naise, kolme tüdruku, ühe poisi ja ühe sülelapse! Pole siis mingi ime, et istandus, kus korraga haihtub seitse inimest, ilma et keegi selle kohta midagi öelda oskaks, teistele mõnevõrra kahtlane hakkab tunduma.
Ühel 1859. aasta juuniööl olid kaks Franforti elanikku, osariigi kaitseväe kolonel advokaat J. C. McArdle ja kohtunik Myron Veigh teel Booneville'ist Manchesteri. Neil oli ees nii tähtsaid asjatoimetusi, et nad pimedusest ja algava tormi märkidest hoolimata otsustasid teekonda jätkata. Rajuhoog tabas neid just siis, kui nad olid jõudnud tondilossi kohale. Välku sähvis vahetpidamata, nii et neil polnud raske leida väravat ning talutada oma hobused varju alla. Olles need lahti rakendanud, läksid nad läbi paduvihma maja juurde ja koputasid kõigile ustele, ilma et oleksid vastust saanud. Pannes selle ümberringi valitseva põrgulärmi arvele, lükkasid nad ühte ust ning see andis järele. Suurema tseremooniata astusid mehed sisse ja sulgesid ukse. Samal silmapilgul laskus nende üle täielik pimedus ja vaikus. Ei akendest ega pragudest tunginud nendeni ainsatki valguskiirt, väljas möirgavast tormist ei jõudnud nendeni vähematki sosinat. Tundus, nagu oleks neid äkki pimeduse ja kurtusega löödud ning McArdle meenutas hiljem, et oli ühe hetke vältel uskunud, nagu oleks teda üle läve astudes välk maha löönud. Kõike järgnevat võib niisama hästi lasta jutustada tal endal. Lugu on avaldatud 1876. aasta 6. augusti Frankforti ''Advocate'is''.

''Kui olin end pisut kogunud ning saanud üle esimesest üllatusest, mille põhjustas äkiline sattumine põrgulärmist täielikku vaikusesse, oli mu esimene impulss avada taas uks, mille olin enda järel sulgenud ja mille käepidet ma polnud veel lahti lasknud, sest tundsin seda selgesti oma sõrmede vahel. Mul oli mõte uuesti tormi kätte astudes kindlaks teha, kas ma pole mitte oma silmanägemisest ja kõrvakuulmisest ilma jäänud. Pöörasin käepidet ja tõmbasin ust ning... sattusin ühte teise tuppa!
Seda ruumi täitis hämar rohekas valgus, mille allikat mul ei õnnestunud kindlaks määrata, kuid mis võimaldas kõike täiesti selgelt näha, ehkki miski ei tundunud väga selgepiiriline. Ma ütlen küll ''kõike'', aga tõsi on see, et ainus, mida nende lagedate kiviseinte vahel näha oli, olid inimeste laibad. Neid võis olla kaheksa või kümne ümber, ja on muidugi mõistetav, et ma neid üle lugema ei hakanud. Neid oli erinevas vanuses või pigemini erinevas suuruses, lastest täiskasvanuteni ja mõlemast sugupoolest. Kõik lebasid põrandal peale ühe nähtavasti noore naise, kes istus nurgas, selg vastu seina toetatud. Teise, vanema naise kätel oli sülelaps. Üks nooruk lebas kummuli üle täishabemega mehe jalgade. Paar neist oli poolalasti ja ühe noore tüdruku sõrmede vahel oli tükike kleiti, mille ta oli rinna kohalt lahti rebinud. Surnukehad olid mitmesuguses kõdunemisjärgus ning olid näolt ja kehalt tugevasti kokku kuivanud. Mõnest polnudki peaaegu rohkem järel kui luukere.
Kui ma seal nii seisin, tontlikust vaatepildist täiesti juhmistunud, ning avatud uksest ikka veel kinni hoidsin, kaldus mu tähelepanu mingil seletamatul ja loomuvastasel moel sellelt śokeerivalt stseenilt kõrvale, et tegeleda pisidetailidega. Võib-olla otsis mu mõistus enesealalhoiuinstinkti ajel pidepunkti asjadest, mis oleks maandanud ohtlikuks muutunud pinget. Muude pisiasjade seas märkasin, et uks, mida ma ikka veel lahti hoidsin, oli tehtud rasketest needitud rauaplaatidest. Ukse servast ulatusid välja kolm rasket riivi, mis asetsesid üksteisest ning alumisest ja ülemisest äärest võrdsel kaugusel. Pöörasin käepidet tagasi ja need hüppasid välja. See oli vedrulukk. Seespool polnud käepidet ega üldse mingit väljaulatuvat osa - ainult sile raud. Kui ma neid asju ülima tähelepanuga silmitsesin, asjaolu, mis mulle praegu kummaline tundub, tõugati mind äkki kõrvale ja kohtunik Veigh, kelle olin saadud teravate elamuste tõttu täiesti unustanud, astus minust mööda tuppa. ''Jumala pärast,'' karjusin ma, ''ärge minge sinna! Katsume sellest õudsest paigast minema saada!''
Ta ei pööranud mu sõnadele mingit tähelepanu, vaid sammus nagu julge lõunaosariikide härrasmees kunagi otse toa keskele, põlvitas ühe laiba kõrvale, et seda lähemalt silmitseda, ning võttis selle mustakstõmbunud ja kokkukuivanud pea õrnalt käte vahele. Ukseni kandus tugev pahvakat jäledat haisu, mis mind täiesti rivist välja viis. Mu meeled läksid segi, tundsin, et kukkun, ja uksest tuge otsides lükkasin selle kõva kolksatusega kinni.

Rohkem ei mäleta ma midagi. Kuus nädalat hiljem tulin meelemärkusele ühes Manchesteri hotellis, kuhu võõrad inimesed olid mind toimetanud. Kõik need nädalad olin heidelnud närvipalaviku ja hallutsinatsioonide küüsis. Sündmusele järgneval päeval oli mind leitud mitu miili majast eemal tee peal lamamas, ent kuidas olin majast välja pääsenud ja sinna sattunud, ei saanud ma kunagi teada. Kui olin juba nii palju paranenud, et tohtrid mul rääkida lubasid, pärisin kohe kohtunik Veigh'i järele, kes öeldi (minu rahustamiseks, nagu ma nüüd olen aru saanud) olevat kodus ja terve.
Keegi ei uskunud sõnagi sellest, mida ma rääkisin, ning kes võiks seda neile pahaks panna. Ja kes suudaks kujutada mu kurvastust, kui ma kaks kuud hiljem koju Frankforti jõudes kuulsin, et kohtunik Veigh'ist pole sellest salapärasest ööst peale saadud mingeid teateid. Kibedasti kahetsesin siis, et uhkus oli takistanud mul pärast mõistuseletulekut kohe esimestel päevadel ikka ja jälle kordamast oma väljanaerdud lugu ning kinnitada, et see on puhas tõde.
Kõige sellega, mis juhtus hiljem - maja hoolikas uurimine, mille käigus ei õnnestunud leida ühtki tuba, mis vastanuks minu kirjeldusele, katsed tunnistada mind nõdrameelseks ning lõpuks mu võit nende üle, kes mind süüdistasid, on ''Advocate'i'' lugejad juba kursis. Ehkki palju aastaid on mööda läinud, olen ma seniajani veendunud, et väljakaevamised, mille ettevõtmiseks mul polnud ei seaduslikku õigust ega ka raha, oleksid toonud päevavalgele mu õnnetu sõbra kadumise saladuse ning heitnud võib-olla valgust ka selle mahajäetud ja nüüdseks hävinud maja endiste asukate ja omanike saatusele. Ma ei kõhkleks nüüdki veel otsimist ette võtmast ning mulle valmistab sügavat meelehärmi, et kohtunik Veigh'i omaste ja sõprade teenimatu vaenulikkuse ja mõistmatuse tõttu on neid otsinguid ikka edasi lükatud. ''
Kolonel McArdle suri Frankfortis 1879. aasta detsembrikuu 13. päeval.

Muudetud: 18-4-08 kell 21:44:01 yar

Väikse kõrvalpõikena tuleb meelde, et kasutajal Tehnoloog on ka (sõna otseses mõttes) kastide viisi vanu (kuni eelmise vabariigi aegseid) (sala)para-ajakirju.

Kunagi foorum portaalina ja meeletult suure kettamahuga tööle saadakse, tahaks hea meelega ka vanu "kollakaks-kiskuvate-pool-ise-tehtud-ja-levitatud" ajakirjade skänneeringuid para-raamatukogus näha.

Tõepoolest, kellel vähegi vanu ja huvitavaid para-ajalehti, -kirju, artikleid kodus olemas on, siis võiks neistki lugusi siia lisada. Erinevad inimesed, erinevad (para)huvid!Igajuhul, püüan jätkata ja, kui lugejaid leidub, siis on tore!

POOLELIJÄÄNUD MAANTEEJOOKS
James Burne Worson oli kingsepp. Ta elas Leamingtonis, mis asub Inglismaal Warwickshire' krahvkonnas, ning tal oli ühel Warwicki suunduva tee äärsel kitsal kõrvaltänaval väike äri. Omasuguste seas hinnati teda ausa mehena, ehkki nagu seda Inglise väikelinnades tema elukutse esindajatega nii sageli juhtub, armastas ta ehk ülearu sageli napsi võtta. Sooja peaga kippus ta sõlmima rumalaid kihlvedusi. Kord hooples ta sellega, kui kange jooksumees ta on. Selle tagajärjeks oli kihlvedu, mida Worsonil näis olevat täiesti võimatu võita. Teatava rahalise panuse peale ta kinnitas, et on suuteline jooksma kogu tee Coventrysse ja tagasi, mis tegi kokku üle neljakümne miili. See oli 1873. aasta septembrikuu kolmandal päeval. Jooks läks kohe lahti. Mees, kellega kihlvedu sõlmiti ja kelle nimi on praeguseks ununenud , ning ühes temaga lõuendikaupmees Barham Wise ja kolmandana Hamerson Burns, kes oli ameti poolest vist fotograaf, järgnesid Worsonile kerges vankris või kaarikus.
Mitu miili jooksis Worson väga hästi, kerge sammuga, ilmutamata mingeid väsimuse märke, sest tal oli tõesti kõvasti võhma ega olnud ta ka nii purjus, et see oleks teda nõrgendanud. Kolm meest, kes talle väikest vahet hoides hobukaarikuga järgnesid, ergutasid teda aeg-ajalt sõbraliku nöökimisega ja hoidsid niiviisi tuju üleval. Äkitselt - see juhtus keset teed, vaevalt tosin jardi eespool ja lausa kõigi kolme silme all - näis mees komistavat, paiskus hoo pealt ettepoole, tõi kuuldavale hirmsa karjatuse ja kadus. Ta ei kukkunud maha, vaid haihtus enne kui jõudis maapinda puudutada. Temast ei õnnestunud leida enam ühtki jälge.
Teadmata, mida teha, vaatasid mehed mõnda aega sündmuskohal ja selle ümbruses ringi ning pöördusid siis tagasi Leamingtoni. Seal rääkisid nad oma jahmatavapanevat lugu ka teistele ning võeti hiljem vahi alla. Kuid kõik nad olid heal järjel, neil oli ausa inimese reputatsioon ja nad olid olnud juhtumi ajal kained ning ehkki üle kogu Ühendatud Kuningriigi jagunesid arvamused selle kohta kaheks, ei tulnud iialgi päevavalgele midagi, mis oleks heitnud kahtlusevarju meeste jutustatud loole, mida nad olid vande all kinnitanud.

''EKSINUD... KUSAGIL AJAS''
Lugu oli kirjas '' Fate'i'' 1959. aasta aprillinumbris. Selles kirjeldatakse seiklust, mis juhtus mr. ja mrs. Petersoniga Iowa osariigist Keokukist.
Abielupaar oli koos nelja lapsega veetnud 1935. aastal ühe nädalalõpu Missouris ja nüüd oldi teel koju. Nad keerasid peateelt kõrvale, et otsemini koju saada, aga jõudsid hoopis mingi tundmatu oru veerele. Oru põhjas nägid nad imelikku külakest, mis näis kuuluvat mingisse teise aega. Ehitised, riietus, primitiivsed tööriistad ja majatarbed - kõik viitas mõnele eelmisele sajandile.
Hiljem küsitlesid nad inimesi, kes seda paikkonda tundsid, kuid sellisest külast polnud keegi midagi kuulnud. Pärast seda ei õnnestunud Petersonidel seda kohta enam kunagi leida.
Veel üks ''Fate'is'' ilmunud lugu.
J.P.J. Chapman, kes elas Pool'is Inglismaal Dorseti krahvkonnas, kirjeldab oma kirjas, kuidas nad naisega eelseisvaks heategevusürituseks lilli korjamas käisid. Nad otsustasid otsida neid suurte elumajade läheduses asuvalt tühermaalt, kus kasvas hulganisti igasuguseid metsalilli.
Mr. Chapman nägi pisut eemal nurmenukke ja läks neid noppima. Kui ta uuesti pilgu tõstis, olid taamal seisvad elumajad kadunud. Ta kinnitas, et ''nii kaugele kui silm ulatus, oli ümberringi ainult tühjus''. Mr. Chapmanil oli ilmselt mingeid teadmisi teiste dimensioonide kohta, igatahes oli ta küllalt tark, et seda paika, kus ta kummalisse ümbrusse sattus, ära märkida.
Seejärel kõndis ta sinnapoole, kus olid asunud majad, kuid igal pool oli ainult tühjus. Päike oli taevas ja maa jalge all, aga inimestest, liiklusvahenditest või mingisugustest hoonetest polnud vähimatki märki.
Arvates, et naine võib tema äraoleku pärast muretsema hakata, pööras ta otsa ümber ja läks tagasi sinna, kuhu ta märgi masse oli jätnud. Kui ta sellest mööda sai, avastas ta, et kõik oli jälle nii nagu enne.
Naine oli olnud tema pärast mures. Ta kinnitas, et oli meest igalt poolt otsinud, aga polnud teda kusagil näinud.
Näib nii, nagu oleks mr. Chapman lahkunud füüsiliselt sellest dimensioonist ja siirdunud teise. Sealjuures tegi ta seda, mille peale oleksid tulnud väga vähesed: ta märkis ära ühest dimensioonist teise ülemineku koha. Võib-olla ainuüksi sel põhjusel oligi ta võimeline oma endisesse dimensiooni tagasi pöörduma.

''SAATANA PÜÜNIS''

Alberto Gordoni kadus 3. mail 1753. aastal ootamatult, kukkudes ''ajalõhesse''. 22 aastat hiljem ilmus ta samal kuupäeval uuesti välja - sama noor ja ilus.
Kui te tahate teada, kus see ''lõhe'' asub, sõitke Sitsiiliasse. Väikeses Taconi linnakeses krahv Zanetti valduses on üks müüriga piiratud koht. Püha isa Mario pani selle nimeks '' Saatana Püünis''
18. sajandil elas Sitsiilias, väikeses Taconi linnakeses krahv Zanetti valdustes keegi lugupeetud käsitööline Alberto Gordoni. Ta oskas jalanõusid parandada, laudu-toole meisterdada, isegi maju ehitada, ühe sõnaga - oli kuldsete kätega meister. Iseäranis kuulsad olid tema valmistatud mõõgad. Krahv pidas oma käsitöölisest väga lugu. Võib-olla sellepärast andiski ta ühe oma sugulase Albertole naiseks. Abielu aga ei olnud õnnelik - neile sündis üksainus, haiglane ja alati rahulolematu tütar. Alberto püüdis iga päev midagi uut välja mõelda, hakkas oma töökojas alkeemilisi katseid tegema ja kadus sinna päevadeks, et torisevast naisest sel viisil kõrvale hoiduda.
3. mail 1753. aastal läks käsitööline ootamatult lossiõuest kaduma. Lihtsalt haihtus... Hämmastunud inimesed tuhnisid maapinna läbi, kuid ei leidnud ühtki süvendit, kuhu õnnetu oleks võinud kukkuda. Lesk leidis endale kiiresti uue mehe, aga tütar Rozetta jäi mõisa krahv Zanetti lapsi kasvatama.
22. aastat hiljem, samal kuupäeval, ilmus Alberto uuesti välja, samasse kohta, kust ta oli ära kadunud - Zanetti mõisaõue. Aga meister leidis oma maja tühja ja mahajäetud ning oli ebameeldivalt üllatunud.
Alberto läks majja. Proua tundis ta ära - Alberto nägi välja täpselt samasugune kui kadumise päeval. Kahekümne kahe äraoldud aasta jooksul polnud ta üldse muutunud. Albertole öeldi, et krahv Zanetti ja tema Loretta olid vahepeal surnud ja ka teda ennast arvati juba ammu teise ilma läinuks. Käsitööline ei saanud kuidagi aru, mis temaga oli juhtunud ja kus ta nii kaua oli olnud.
Kohtumine tütrega oli tormiline. Rozetta kinnitas, et Alberto ei ole tema isa ja palus, et see mees vangi pandaks. Seejärel ilmusid kohale kordnikud ja proua koos teenijatega. Nad kohkusid väga, kuid ei hakanud seletama, et olid kadunud mehe ära tundnud. Ent Alberto kinnitas kangekaelselt, et tema polnud hetkekski kuskile kadunud - seetõttu võeti ta kinni ning pandi hullumajja. (See asutus allus kohalikule katoliku vaimulikkonnale).
Arst, isa Mario, otsustas seitsme aasta möödumisel järsku Albertoga vestelda. Kuid too ei taganenud oma seisukohast ja kordas kangekaelselt, et on Alberto Gordoni ja mitte keegi teine.
Lõpuks õnnestus vaimulikul Albertot siiski veenda. Ja käsitööline jutustas, et esimesest kolmest aastast ei meenu talle midagi, kuid järgnevast hakkab talle üht-teist meelde tulema, olgugi uduselt.
Tal olnud selline tunne, et tema ''kadumise'' ja ''tagasituleku'' vaheline aeg oli olnud üpris lühike - üks päev, mitte rohkem. Ta oli sattunud mingisse tunnelisse ja jõudnud ühte ähmaselt valgustatud paika. Seal polevat olnud mingeid esemeid, ainult kummalised aparaadid. Ta ei saanudki aru, et näeb imelikke klaasist silmadega olendeid, kuid kuulis siis otsekui tema sisemusest kerkinud häält ja sosinat kõrva ääres: ''Esitle ennast...'' Hääl oli paluv ja sundiv. Alberto rääkis midagi endast, oma elukohast ja ajast. Siis nägi ta lõuenditaolisel esemel tähekesi ja punktikesi, mis näisid vilkuvat. Seal oli veel üks olevus, pikakasvuline ja pikkade juustega - arvatavasti naissoost. ''See'' andis mõista, et Alberto oli kukkunud ''aja- ja ruumilõhesse'' ning tagasi saata olevat teda väga raske. Kui teda ei õnnestu paari tunni pärast sinna läkitada, peab Alberto nende juurde jääma.
Isa Mario oli kindel, et Alberto ei valeta.
Kolm päeva hiljem jõudsid nad mõlemad Taconisse. Kannatuse kaotanud Alberto oli väga erutatud ja näitas kohta, kus ta oli kaduma läinud. Kuid inimesed kartsid talle läheneda. Siis naeratas Alberto õnnelikult, astus ühe sammu ja... kadus jälle, nüüd juba jäädavalt! Seekord toimus tema haihtumine paljude pealtnägijate silme all. Püha isa Mario tegi ristimärgi ja käskis selle paiga ümbritseda müüriga, nimetades selle '' Saatana Püüniseks''.

INIMENE EIKUSKILT

Tõeliseks sensatsiooniks Jaapani ajakirjanduses oli lugu, milles kirjeldatakse otsasõitu ühele välismaalasele. See juhtus 1992. aasta jõulude ajal.
Purjus autojuht ajas ühe Tokio äärelinna kitsal põiktänaval alla araablase välimusega 28- 30-aastase noormehe. Too suri teadvusele tulemata haiglas. Tema juurest leiti väike rahasumma, mõned egiptuse käsitööliste valmistatud suveniirid ning Ühinenud Araabia Vabariigi kodaniku pass. See oli uus ja nagu Egiptuse saatkonnast kinnitati, ehtne. Ka foto oli ehtne ja vastas originaalile. Asi ei olnud isegi selles, et ÜAV-d ei eksisteerinud enam ammu, vaid selles, et pass oli välja antud üle 40 aasta tagasi!
Tokio politsei ei suutnud välja selgitada, mil kombel ühe ammu eksisteerimise lõpetanud riigi kodanik Jaapani saartele sattus, sest tema dokumente polnud fikseeritud ei lennujaamades ega meresadamates. Midagi ei selgitanud ka hotellli jäetud asjade läbivaatus. Nende hulgas oli uhiuus koraani köide ja ka konservid olid poole sajandi vanused. Märkmikust leidis politsei ühe Tokio tuntud kunstniku aadressi. Tema maja lähedal oligi hajameelne välismaalane auto alla jäänud. Paraku oli kuntsnik ise paari aasta eest surnud. Tema lesk mäletas, et mehe paberite hulgas oli ta selle inimese fotot näinud. Mees oli kaks korda Kairos käinud (naise sõnade järgi oli ka hukkunu olnud kunstnik) ja nad pidasid isegi kirjavahetust, mis oli ootamatult katkenud.
Seda juhtumit kommenteerides leidis Jaapani ajakirjandus arhiividest veelgi uskumatuma loo, mis oli juhtunud 1954. aastal. Välismaalaste dokumente kontrollides oli ühes võõrastemajas avastatud inimene, kel oli täiesti laitmatu TUAREEDI kodaniku pass! Politsei uuris hoolega maailmakaarti ja küsitles spetsialiste - niisugust riiki ei olnud maakeral vähemalt 1954. aastal olemaski!
Ülekuulamisel joonestas Tuareedi elanik kindla käega oma riigi kaardi. Tema sõnade järgi pidi see riik võtma Aafrikas enda alla territooriumi, mis ulatus Mauretaaniast Sudaanini, lisaks veel suure osa Alźeeriat. Tuareedis olevat organiseeritud araabia leegion, et vabastada araabia rahvad anastajatest, seletas välismaalane. Tema olevat sõitnud Jaapanisse relvi ostma. Meie ajal oleks teda kohe peetud Bagdadi agendiks, kes kavatseb nii primitiivsel viisil rahvusvahelisest embargost kõrvale hiilida. Paraku Jaapan relvadega ei kauple ning 1954. aastal oleksid araablased võinud igasuguste probleemideta saada relvi N. Liidust.
Nördinud sellest, et tema riigi eksisteerimine on kahtluse alla seatud, kutsus ''tuareedlane'' ajakirjanikud pressikonverentsile, kuid ka need ei teadnud niisugusest riigist midagi. Sensatsioon paisus. Kuni politsei mõtles, mida selle ei tea kust ilmunud inimesega teha, kutsus too ajakirjanikud veel kord kokku ja andis intervjuu inglise nädalalehele.
Tema passi kontrolliti hoolega. See oli täidetud araabia keeles kõigi reeglite kohaselt. Tõsi küll, on olemas tuareegide nime kandev rahvas, aga keegi ei ole märganud, et need tahaksid oma riiki moodustada.
Aga kust selle kodanik Jaapanisse ilmus? Kas tulevikust või paralleelmaailmast? Eelistada tuleks teist võimalust, esimene kutsub paratamatult esile väga kurbi mõtteid.

TEADLASED JA KIRJANIKUD, KES SUUTSID NÄHA AEGADE TAHA

Kirjanikud,kes nägid aegade taha

Paljudes ilukirjandusteostes on juttu sellest, missugune võiks elu olla kunagi tulevikus. Üks tuntumaid nende seas on George Orwelli ''1984''. Selles teoses on juttu nähtusest, mida kujutab endast valitsuse üha sagenev sekkumine üksikisikute eraellu, ning seal luuakse pilt tulevikuühiskonnast, kus valitsus pidevalt kontrollib ja käsutab oma kodanike elu. Mingit privaatsust õigupoolest enam ei ole. Igasugune vastupanu valitsuse tegevusele surutakse maha mitmete propaganda- ja ajuloputusvõtetega.
Teine hästi tuntud ilukirjanduslik tulevikunägemus on Edward Bellamy ''Vaadates tagasi'' (''Looking Back'', 1951). Raamatus kirjeldatakse tulevikuühiskonda, milles tänapäeva tööalastest ja sotsiaalsetest ebaõigluse ilmingutest on edukalt üle saadud. Muutused on teoks tehtud sujuvalt ja pikkamööda, nii et nendega on kaasnenud väga vähe vägivalda ja rahutusi.
''Vaadates tagasi'' ei lähtu ühiskonnas praegu täheldavatest suundumustest, pigem kujutab see endast mõnevõrra utoopilist mõtisklust sellest, kui palju paremini võiks asjad korraldatud olla.
Peale nende raamatute, mis kirjeldavad tulevikku sotsiaalsest ja poliitilisest vaatevinklist, on sõna otseses mõttes sadu selliseid, mis kuuluvad ulmekirjanduse kategooriasse ning loovad pildi tuleviku teadusuuendustest ja nende mõjust inimestele.
Üks tuntud ulmekirjanik on Arthur C. Clarke, keda arvatavasti enim teatakse kui raamatu ''2001: Kosmoseodüsseia'' autorit. Oma teises raamatus, mille pealkiri on ''Tuleviku palgejooned'' (''Profiles of the Future''), hülgab Clarke talle omase ilukirjandusliku lähenemisviisi ja piirdub potentsiaalsete teadvusavastuste kommenteerimisega. Teoses ei püüta tulevikku ennustada, vaid pakutakse välja äärmiselt kujundlik, kuid samal ajal realistlik pilt, milline võiks homne maailm välja näha.
Seni oleme rääkinud raamatutest, milles kujutatakse tulevikku kas sellisena, nagu see autori arvates võiks praeguste tendentside põhjal otsustades välja näha, või selline, nagu autor seda näha tahaks.
On veel üks liik raamatuid, mis ei kuulu kummassegi eelnimetatud kategooriasse, kuid kuulutasid siiski edukalt ette sündmusi, mis leidsid aset palju aastaid pärast seda, kui nad avaldati.
1560. aastal kirjutas andekas prantsuse arst Michel Nostradamus unikaalse teose, mis kujutas endast järgneva 2000 aasta jooksul maailmas toimuvate sündmuste ajalugu. See raamat, mille pealkiri on '' Sajandid'', on osutunud nii täpseks, et Nostradamust on nimetatud ainsaks prohvetiks, kes iialgi ei eksi.
Pole teada, mis ajendas Nostradamust seda tööd ette võtma. Raamatu alguses viitab ta võrdlemisi uduselt meetodile, mida ta kasutas, et tulevikku kanduda. Selleks läks tal tarvis messingist kolmjalga, tuld, vett ja varrast. Võib arvata, et ta on neid vahendeid meelega ebamääraselt kirjeldanud, sest see, millisena inimkonna tulevik tema pilgu ees avanes, ¹okeeris ja masendas teda. Nostradamus ütleb isegi seda, et olles valmis saanud esialgse variandi, milles kõik kohad, nimed ja kuupäevad olid üksikasjadeni täpsed, kirjutas ta ''Sajandid'' ümber. Kartes inimkonna unistustele ja lootustele tuleviku õuduste ja kannatuste kirjeldamisega liialt karmilt lõppu teha, koostas Nostradamus teose parandatud variandi, milles nimesi ja paiku oli pisut muudetud, kuid mitte nii palju, et neid poleks võimalik ära tunda.
Nostradamuse ''Sajandite'' parima tõlgendus pärineb arvatavasti tuntud dr. Manly P. Hallilt. Meil on luba siin ära tuua katkendid loengust, mille ta pidas 25. jaanuaril 1944 Los Angelesis.
'' Nostradamuse ettekuulutused, mis puudutavad Napoleoni, annavad hea ettekujutuse sellest, kuidas ta üldse prohvetlust käsitles. Tuleb silmas pidada, et need kirjutati umbes aastal 1535 ja puudutavad sündmusi, mis pidid teoks saama 1750. ja 1825. aasta vahel. Niisiis on meil tegemist enam kui 200 -aastase ajavahemikuga, enne kui need ettekuulutused pidid täituma. Vaatame, mida ütles Nostradamus Napoleoni kohta. (Pidage silmas, et kõik oli kirjutatud täpselt nii, nagu ma teile räägin. Ma olen uurinud ettekuulutuste originaalväljaannet, mis koostati 1560. aastal.) Nostradamus ütleb niiviisi:
''Prantsusmaa lähedal sünnib üks mees. Ta jagab Prantsuse sõjaväe kaheks, tõuseb nende vahel esile ja saab ülemjuhatajaks; ta ei saa kunagi kuningaks, kuid ta kuulutatakse keisriks; ta abiellub kaks korda ja saab ühe poja isaks; oma võimu sümbolina kannab see mees käes kotkast, tema embleemiks on kaks püstjoont ja üks kaldjoon.'' (Kaks püstjoont ja kaldjoon moodustavad N -tähe.)
''Ta alistab ühe rahva teise järel, kuni Euroopa rahvad tõusevad ühiselt tema vastu, löövad teda ja saadavad ta kaljule pagendusse. Sinna jääb ta mõneks ajaks, pöördub siis Prantsusmaale tagasi ja valitseb 100 päeva. Siis saab ta jälle lüüa ning sureb kaljul keset merd.''
Võib öelda, et siin on Napoleoni elulugu täpselt kirja pandud, ehkki seda on tehtud 200 aastat enne, kui need ettekuulutused teoks said. Napoleon sündis Korsika saarel, mis asub Itaalia ranniku ääres ja on üsna Prantsusmaa lähedal. 1804. aastal kuulutas ta end keisriks. Ta oli kaks korda abielus ning tal oli üks poeg. Pärast mitmeid sõjavõite hõlmas tema impeerium Hollandit, Śveitsi ning osa Itaaliast ja Saksamaast. Hiljem, olles saanud lüüa Inglismaalt ja Venemaal, loobus ta 1814. aastal keisritoolist ja pagendati Elba saarele. Varsti ta põgenes sealt ja kogus uue armee, kuid sai taas lüüa ning saadeti Santa Helena saarele, kus ta suri.''

Mul on ka kusagil neid Paradokse terve hunnik. Peaks üles otsima. Vahvad lood. Eriti see tondilossi lugu meeldis mulle väikesena. Mis on küll Ambrose Bierce'i poolt kirjutatud tondijutt.

Muidugi ei tasu kriitikameelt kaotada ka muude lugude osas. Kõige esimese loo kohta:
http://www.museumofhoaxes.com/hoax/Hoaxi...avid_Lang/

Muudetud: 3-6-08 kell 00:23:40 Kivikas

osta.ee' s on praegu Paradokside mitu aastakäiku müügil, kui keegi huvitatud on.

Muudetud: 6-11-08 kell 15:29:18 Aerling

Ma mäletan kui ma väiksem olin siis käisin pööningul paraajakirjasid lugemas (Paradoks, Kolmas Silm jne). Nüüdseks on need juba ammu ahju söödaks läinud.

Laadisin skännitud artiklid ajakirjadest ,,ParadoksB,,ja ,,Universum,, netilehele üles.Head lugemist. http://mysteriousman.net/andres/ ( Ma lisan sinna aegajalt muud sodi ka)

[Muudetud: 8-4-2009 NelliN2]

Sobib võibolla siia:

Mulle toodi üks ajalehet - Noorte Hääl ("Eestimaa Leniniku kommunistliku noorsooühingu keskkomitee häälekandja").

Suurem osa lehest räägib "Kiiresti ja üksmeelselt - muutus Parament Ülemnõukoguks" , kuid seal ka uudislõik Haimre juthumist.
Ei julge väita, et see ainus kajastus sellest sündmusest ajakirjanduses...

Asi igatahes selline: http://www.foto24.ee/showPhoto.php?photoID=2270514

Järgmine kord ikka teeküsijale suunda ja nõu pakkuda
Tasub tähele panna ka teisi vaatlusi Venemaa avarustest....

See on olnud üks huvitavamaid Eesti UFO-nähtusi, millest omal ajal UFO huvi alguse saigi!
Tänud!

Aga huvitav oli see, et sel ajal pidi olema emalaev siin kusagil orbiidil, need kaks tegelast väitsid nimelt, et see laev on suurelt emalaevalt pärit kui küsisime, et kust nad tulevad.
Siis näidati hirmpikka ja võimast silindrit, millest väljusid väikesed laevad.
Hm, tegu ju ajas tagasirännuga, ka see on võimalik.