"Mõtisklusi elust pärast elu" (kohtumised surmaga)

Juba meie eelkäijad teadsid, et surnu võib pöörduda tagasi elavate hulka.
Jutustusi sellest võib leida müütides, religioossetes tekstides, ajalookroonikates ja elulookirjeldustes.
Millest siis võib rääkida sealpoolsest hämarusest tagasipöördunu?
Meie sajandi 1970. aastatel hakkasid teadlased E. Kübler-ross, R. Moody, K, Osis jt. koguma kliinilise surma läbielanud inimeste mälestusi.
Selgus et need on üksteisega hämmastavalt sarnased...

Raimond A. Moody, Charles Fioret ja Alan Landsberg.

Soovitan raamtut lugeda neil keda selline teema huvitab.

Kõik on väga huvitav....Kas sa saaks mulle järsku mingeid neti lehti anda kus selliste asjade kohta saab täpsemalt lugeda?

Kes on lugenud seda raamatut ja teab midagi Michael Newtoni raamatust "Hingede rännak: eludevahelise elu uuringud" - kas need raamatud on sarnased? Kas peale füüsilise keha surma näevad mõlemad raamatud hingele ette midagi sarnast?

Tsitaat:Algselt postitas DooM
Juba meie eelkäijad teadsid, et surnu võib pöörduda tagasi elavate hulka.

Vastab tõele. Üks väga lähedane inimene on pärast lahkumist käinud minuga kolmel korral suhtlemas. Omal algatusel.
Eks rääkimata jäänud jutud ja tundmata jäänud emotsioonid tuleb ikka ära rääkida ja tunda, mis muud.

Tsitaat:Algselt postitas WhiteWolf

Tsitaat:Algselt postitas DooM
Juba meie eelkäijad teadsid, et surnu võib pöörduda tagasi elavate hulka.

Vastab tõele. Üks väga lähedane inimene on pärast lahkumist käinud minuga kolmel korral suhtlemas. Omal algatusel.
Eks rääkimata jäänud jutud ja tundmata jäänud emotsioonid tuleb ikka ära rääkida ja tunda, mis muud.

Kas ta sulle midagi oma peale-surma-elust ka rääkinud/aimu andnud on?

Tsitaat:Algselt postitas Preilikass

Tsitaat:Algselt postitas WhiteWolf

Tsitaat:Algselt postitas DooM
Juba meie eelkäijad teadsid, et surnu võib pöörduda tagasi elavate hulka.

Vastab tõele. Üks väga lähedane inimene on pärast lahkumist käinud minuga kolmel korral suhtlemas. Omal algatusel.
Eks rääkimata jäänud jutud ja tundmata jäänud emotsioonid tuleb ikka ära rääkida ja tunda, mis muud.

Kas ta sulle midagi oma peale-surma-elust ka rääkinud/aimu andnud on?

Surma ei ole olemas. Samas meil tuleb elavana ka üht-teist teha. Et poleks vaja niimoodi peale minekut tagasi tulla... see on pärast minekut piin.

Surm kui füüsilise keha funktsioneerimise lakkamine on täitsa olemas, hing on see, kes edasi elab.
Kust ma saan teada, mida ma tegema peaksin (ma arvn, et sel peaks ikka mingi põhjus olema kui mu hing on otsustanud kehastuda)? Äkki kunagi julgen külastada psühhoterapeuti selles osas, aga ma pole momendil veel kindel, kas see teadmine mulle head teeks - siis lähen kui olen kindel!

Tsitaat:Algselt postitas Preilikass
Surm kui füüsilise keha funktsioneerimise lakkamine on täitsa olemas...

See on umbes sama nagu viskaksid minema ärakantud kingapaari.

Psühhoterapeuti? Mida tema oskab sulle rääkida, mida siinsed tarkpead ei oska? See pole meditsiiniliselt uuritud valdkond, seega vaevalt vähene olemasolev info on siin levida suutnud.
Kui surm huvi pakub, siis soovitan uurida erinevate religioonide, usundite ja piirkondade uskumustest surmajärgsesse "ellu". Kahjuks raamatuid mainida ei meenu. Eelmine aasta oli mul koolis väga huvitav eriseminar nimega "Elu pärast surma". Loengut pidas Jaan Lahe.

Tsitaat:Algselt postitas zepac
Psühhoterapeuti? Mida tema oskab sulle rääkida, mida siinsed tarkpead ei oska? See pole meditsiiniliselt uuritud valdkond, seega vaevalt vähene olemasolev info on siin levida suutnud.
Kui surm huvi pakub, siis soovitan uurida erinevate religioonide, usundite ja piirkondade uskumustest surmajärgsesse "ellu". Kahjuks raamatuid mainida ei meenu. Eelmine aasta oli mul koolis väga huvitav eriseminar nimega "Elu pärast surma". Loengut pidas Jaan Lahe.

Õppisin bakas antropoloogiat ja tegelesingi eeskätt usunditega/religioonidega. Seega see teema ei ole mulle uus. Ning ma ei arva, et psühhoterapeut peaks mulle midagi rääkima, mina talle ikka. Lihtsalt, et tema peaks olema nagu abivahend mulle alateadvusesse laskumiseks (või kuhu iganes ma siis täpselt ligi pääsema peaksin). Aga see on nn tulevikumuusika. Olgugi, et mul on endale niiiiiiiiiiiiiii palju küsimusi!

Tsitaat:Algselt postitas WhiteWolf

Tsitaat:Algselt postitas Preilikass
Surm kui füüsilise keha funktsioneerimise lakkamine on täitsa olemas...

See on umbes sama nagu viskaksid minema ärakantud kingapaari.

Et siis keha ei ole võimeline eksisteerima ilma hingeta? See Newtoni raamat seda päris nii ei serveerinud, kuigi mulle meeldiks... Saaksin oma sisemise hetluse eetilisuse teemal kohe nurka heita

Tsitaat:Algselt postitas Preilikass
Et siis keha ei ole võimeline eksisteerima ilma hingeta?

Minu arusaamist mööda on küll võimeline eksisteerima (näe kui õige sõna selle kohta), kuid mitte täiel määral. Keha ilma hingeta on zombi. Zombi tõepoolest eksisteerib, mitte ei ela.

Tsitaat:Algselt postitas WhiteWolf

Tsitaat:Algselt postitas Preilikass
Et siis keha ei ole võimeline eksisteerima ilma hingeta?

Minu arusaamist mööda on küll võimeline eksisteerima (näe kui õige sõna selle kohta), kuid mitte täiel määral. Keha ilma hingeta on zombi. Zombi tõepoolest eksisteerib, mitte ei ela.

Kuid miks see peaks kuidagi halb olema, et keha eksisteerib oma aistingute ja emotsioonide najal, aga ei ela (mida iganes sa selle sõna alla silmas pead)? See küsimus tundub praegu ehk pisut mõistetamatu, kirjutasin oma mõttest lähemalt siin: http://www.para-web.org/viewthread.php?t...1#pid95450
Mul on lihtsalt (tegelikult pole selles midagi lihtsat) identiteedi kriis. Kas ma olen keha? Kas ma olen hing? Kas mina hingena ei ole silmakirjalik ärakasutaja? Kui ma mõtlen sellest kõigest, kas siis räägib minus keha või hing? Jne... Mul võivad olla imelikud probleemid, aga need on praegu üsna intensiivsed. Liiga intensiivsed, et mingit vastust neile leida...sellepärast siis kirjutangi siia neist (vahel käib "klõps", mis aitab asju uude valgusesse seada kellegi poolt suht tühisena mõeldud lausejupi pärast).

Tsitaat:Algselt postitas Preilikass
Kuid miks see peaks kuidagi halb olema, et keha eksisteerib oma aistingute ja emotsioonide najal, aga ei ela (mida iganes sa selle sõna alla silmas pead)?

Õppetunnid jäävad saamata ning arengut toimuda ei saa. Kõik oma valikud õppetundide suhtes teeme me juba enne siia ilma sündimist.
Küll jõuad endas selgusele, kui Sa juba otsima oled asunud.

Tsitaat:Algselt postitas WhiteWolf

Tsitaat:Algselt postitas Preilikass
Kuid miks see peaks kuidagi halb olema, et keha eksisteerib oma aistingute ja emotsioonide najal, aga ei ela (mida iganes sa selle sõna alla silmas pead)?

Õppetunnid jäävad saamata ning arengut toimuda ei saa. Kõik oma valikud õppetundide suhtes teeme me juba enne siia ilma sündimist.
Küll jõuad endas selgusele, kui Sa juba otsima oled asunud.

Jah, hingel jäävad õppetunnid saamat. Aga ma räägin kehast! Temale ju pole mingeid õppetunde vaja, nagunii lõppeb kõik surmaga (keha jaoks).
Mina enam-vähem taban oma õppetunde ja usutavasti olen ka "üle prahi" õpilane Aga nüüd tõsiselt rääkides, küll ma kunagi teada saan kui ebatubli või tubli ma olin :o

Keha on lihtsalt vahend, täpselt nagu kingapaar jalutamiseks punktist A punkti B. Oluline on see, et kingad Sulle sobiksid.

Kehale pole tõepoolest õppetunde vaja, kuid väidetavalt on iga keha jaoks ette nähtud hing... ning kui mõnel kehal miskipärast hinge pole, peaks mõnes kehas olema kaks hinge või siis on mõni hing kaduma läinud, tasalülitatud, maha müüdud, nahka pandud... Ma seda teooriat edasi ei arenda, sest pole seda enda jaoks veel lõpuni lahti mõtestanud.

Tsitaat:Algselt postitas WhiteWolf
Keha on lihtsalt vahend, täpselt nagu kingapaar jalutamiseks punktist A punkti B. Oluline on see, et kingad Sulle sobiksid.

Kehale pole tõepoolest õppetunde vaja, kuid väidetavalt on iga keha jaoks ette nähtud hing... ning kui mõnel kehal miskipärast hinge pole, peaks mõnes kehas olema kaks hinge või siis on mõni hing kaduma läinud, tasalülitatud, maha müüdud, nahka pandud... Ma seda teooriat edasi ei arenda, sest pole seda enda jaoks veel lõpuni lahti mõtestanud.

Jah, ma saan aru, et keha on lihtsalt vahend - hinge jaoks! Ja see ongi probleem! Ma kuidagi ei suuda end vist selgelt väljendada... Hinge õppetunnid ei ole siinkohal olulised, ma räägin kehast ja ainult kehast. Keha käest ei küsi keegi, mida tema soovib! Ja ometi on kehal ka intellekt, mõistus, mis suudab analüüsida ja seega endaga toimuvast aru saada. Mis mind häirib? Just see, et hinge ülim eesmärk on saavutada isetus, aga selleks peab ta olema ülimalt isekas - asustama keha ilma, et keh üldse midagi muud teha saaks kui leppida! Hing valib enda kasu silmas pidades konkreetse keha endale ka teades, et too saab temast vaid kahju - mõni teine hing ei suruks kehale peale nt võimetust jalgu liigutada või veel midagi. Ühesõnaga, kehale on hing nii mõneski mõttes kahjulik, kas pole? Ja sellest ma üritangi aru saada - kuidas leppida teadmisega, et mina hingena teen (võimalikult) liiga oma kehale, oma partnerile selles elus? See on tõsiselt ärevusseajav minu jaoks... Ja pole vaja imestada - kui ma armastuse ja isetuse printsiipi meeles pidades pean hoolima ka nt putukatest, kellele inimesed üldjuhul igasuguste tunneteta peale astuvad, et neist lahti saada (ka ämblikest, keda kardan, aga ometi kassi käest päästan), siis on vägagi veider, et ma iseenda elu nr1 partnerist ei peaks sügavalt hoolima ning ka tema heaolule mõtlema!
Loodetavasti ei olnud väga segane

Ei-ei. Te olete valesti aru saanud. Hing ja keha töötavad siiski elu ajal käsikäes. Inimene saab keha kaudu ju infot, mis mõjutab vaimset olekut. Mis on stress? See on pingestatud vaimne seisund. Kuid peale füüsilist pingutust on pinge alanenud.
Kuidas saab areneda hing, kui keha pandaks surmani kinnisesse ruumi, kus puudub kontakt inimestega? See ei toimiks lihtsalt. Seega ma olen veendunud, et keha mõjutab hinge.

Tsitaat:Algselt postitas Preilikass
Keha käest ei küsi keegi, mida tema soovib!

Kas peaks? Vahendit, mis on meile kasutamiseks antud, võime me igal juhul kasutada.

Tsitaat:Algselt postitas Preilikass
Ja ometi on kehal ka intellekt, mõistus, mis suudab analüüsida ja seega endaga toimuvast aru saada.

Sellega ma ei ole päriselt nõus. Kehal on muidugi füsioloogiliselt olemas tajuorganid ning aju, kuid aju paneb tõeliselt tööle ikkagi alles hing. Hing on nagu sütik või katalüsaator. Ma olen veendunud, et ilma hingeta ei saa intellekt eksisteerida.
Zombi ehk hingetu elukas on nagu (lihtsa programmiga) biorobot - tal on olemas mälu ja ta mingil määral ka kasutab seda, kuid kogu tema tegevus on ausaltöelda üsna primitiivne ning etteaimatav.

Tsitaat:Algselt postitas Preilikass
Mis mind häirib? Just see, et hinge ülim eesmärk on saavutada isetus, aga selleks peab ta olema ülimalt isekas - asustama keha ilma, et keh üldse midagi muud teha saaks kui leppida! Hing valib enda kasu silmas pidades konkreetse keha endale ka teades, et too saab temast vaid kahju - mõni teine hing ei suruks kehale peale nt võimetust jalgu liigutada või veel midagi. Ühesõnaga, kehale on hing nii mõneski mõttes kahjulik, kas pole? Ja sellest ma üritangi aru saada - kuidas leppida teadmisega, et mina hingena teen (võimalikult) liiga oma kehale, oma partnerile selles elus? See on tõsiselt ärevusseajav minu jaoks...

Teatud dilemma eksisteerib võib-olla just selleks, et me selle üle mõtleksime ja areneksime. Mil määral (teadlikult ja tahtlikult kindlasti mitte!) me oma tegevuse või tegevusetusega oma keha kahjustada võime ja kas sellele ka mingid tagajärjed järgnevad, ma ei tea.

Tsitaat:Algselt postitas Preilikass
Ja pole vaja imestada - kui ma armastuse ja isetuse printsiipi meeles pidades pean hoolima ka nt putukatest, kellele inimesed üldjuhul igasuguste tunneteta peale astuvad, et neist lahti saada (ka ämblikest, keda kardan, aga ometi kassi käest päästan), siis on vägagi veider, et ma iseenda elu nr1 partnerist ei peaks sügavalt hoolima ning ka tema heaolule mõtlema!

Sinu keha on Sulle antud vahend, teiste kehad neile antud vahendid. Teistele tõepoolest ei maksa liiga teha.

Mina arvan, et keha käest peaks küsima, sest kui ei küsita, siis on see analüüsivõimega olendi piinamine. Ja miks ma arvan, et kehal on analüüsivõime? Sest sain Newtoni raamatust nii aru - minu arust ühes kohas oli see ka suht otse öeldud.
Muidugi mulle meeldiks kui keha ei oleks võimeline mõtlema - siis ei oleks ka dilemmat. Siis ma teaksin kindlalt, et olen hing, kellel on keha. Et minu mõttetöö on ikkagi hinge mõttetöö ja mitte ma ei pea endas taluma kahe mõtleva osapoole sõjatandrit.
Kui keha on vaid vahend, programmeeritud robot (Newtoni järgi võimeline emotsioonideks ja aistinguteks), mis ärkab mõtlemisele ja analüüsile vaid tänu hingele, siis milleks on nii, et Newton räägib sellest, kuidas kehasid kasvab järjest juurde ja setõttu on ka hingi enam vaja? Kas siis ei peaks olema, et keha luuakse hinge jaoks ja vaid juhul kui on kehastumas hing, kes seda vajab? Praegu on nii (nagu aru sain), et kehad sünnivad ja hinged valivad välja endale sobiva. Miks ei ole nii, et hing, kes kehastub, otsutab, missugust keha soovib ja alles siis on loojatel põhjust see keha luua? Pregu kirjeldavad hinged, et ühinevad kehaga kui too on ema kõhus - umbes alates 5endast kuust.

Keha ei sünni enne, kui hing pole "seal" teinud otsust kehastuda sellesse vastikusse materialistlikku dimensiooni :S Kas Newton väidab otsesõnu vastupidist?

Mingil põhjusel (see on kuidagi seotud 2012. aastaga) on väga palju hingi otsustanud Maal kehastuda, siit ka rahvaarvu kasv viimastel kümnenditel.

Kehal ei ole analüüsivõimet, pigem on tal teatud energiate salvestusfunktsioon (veri kui infokandja). Võimalik, et keegi töötab selle salvestatud materjaliga edasi, aga keha ise see küll ei ole.

Tsitaat:Algselt postitas WhiteWolf
Keha ei sünni enne, kui hing pole "seal" teinud otsust kehastuda sellesse vastikusse materialistlikku dimensiooni :S Kas Newton väidab otsesõnu vastupidist?

Mingil põhjusel (see on kuidagi seotud 2012. aastaga) on väga palju hingi otsustanud Maal kehastuda, siit ka rahvaarvu kasv viimastel kümnenditel.

Kehal ei ole analüüsivõimet, pigem on tal teatud energiate salvestusfunktsioon (veri kui infokandja). Võimalik, et keegi töötab selle salvestatud materjaliga edasi, aga keha ise see küll ei ole.

Täna just kuulsin raadiost, et ainuüksi 69 000 000 elanikuga Iraanis sünnib igal aastal u 1 000 000 uut inimest. Mitte, et see oluline info oleks, aga... Ma nagu hakkasin mõtlema numbrite peale, sügavamalt kui lihtsalt "maailma rahvaarv kasvab".:S