Sinu paranormaalsed kogemused

Nii kaua kui mäletan, olen elanud ühes korteris. Tüüpiline mustamäe kahetoaline korter. Väiksena mul mingit pimedakartust ega midagi pole olnud, aga viimased aastad olen hakanud õhtuti, kui olen üksi kodus, tajuma, et ma ei ole seal korteris üksi. See ajab hirmu nahka. Alguses ma ei teinud sellest välja, aga nüüd on asi täitsa hulluks läinud. Kolisin septembris Haapsallu, kuna tulin siia kooli. Elan koos mehega ühe toalises korteris. Õnneks ma siin pole pidanud veel üksi olema öösel, kuid siiski, kui õhtu kätte hakkab tulema, hakkan jälle tundma, et me pole siin kahekesi. Kui mees on ärkvel, siis pole midagi hullu, aga kui ta magama jääb, on mul koguaeg tunne, et keegi on siin samas. Asi on nii hull, et ma ei julge öösiti isegi vetsu minna. Olen sarja "Ghost whisperer" suur fänn ning ükspäev nägin unes, et mul olid samad võimed mis sellel peategelasel (ehk siis võime näha ja rääkida vaimudega) ning ma olin oma korteris ja see vaim tuli minuga rääkima, ma tean, et see oli meessoost, aga milline ta välja nägi ja mida ta rääkis, seda ma ei mäleta.
Äkki keegi saab mind aitada, see hirm ja tunne hakkab mu elu juba segama. Lisaks veel seda, et need korterid ei ole ainsad kohad, kus sellist tunnet olen tundnud.
Võib-olla olen lihtsalt lolliks läinud

mmuah -...See ajab hirmu nahka....Olen sarja "Ghost whisperer" suur fänn
Äkki keegi saab mind aitada.... et mislaadi abi vaja on?!

veits siis hirmust,

Kui sa lased hirmul oma südamesse tulla, siis need asjad sa kaotad:
Rahu
Kindluse
Julguse
Vastupidavuse
Kangelaslikkuse
Otsustavuse ja turvalisuse.
Et teha lõpp hirmu väele, tuleb minna hirmu taga seisva vaimse jõuni.
Kurjad jõud kasutavad meie hirmutamiseks olukordi ja oma mõjule alluvaid inimesi. Hirmu tekitav vaim vallandab segaduse, kartuse ja nördimuse, eesmärgiga panna sind õiget vaatenurka kaotama. Kõik tundub masendav, raske ja isegi võimatu.Kui sa tunned hirmu, siis puudub sinus rõõm. Hirmutamine halvab meid vaimusfääris. See paneb meid läbi laskma ja sallima asju, mida me muude asjaolude juures ei lubaks. Hirmutamise eesmärgiks on panna meid loobuma meie meelevallast, mis muudaks meie annid tegutsemisvõimetuteks. Siis me liigume ründeasendist kaitseasendisse
Ja ilma rõõmuta ei ole sinu sees jõudu. Kui inimene kardab, siis temas ei ole rahu.

Võib-olla olen lihtsalt lolliks läinud..võib täitsa ollaa

to iitt.. väga lahe text..aga mul tekkis selle peale kysimus.. kuidas hirmudest lahti saada... ? äkki selle kohta saaks koolituse??

muuseas,mitmendat õhtut järjest 0n näidanusd 22: 22

prototype2 -to iitt.. väga lahe text..aga mul tekkis selle peale kysimus.. kuidas hirmudest lahti saada... ? äkki selle kohta saaks koolituse??

Hirm on väga tavaline hähtus. See kuulub meie kõigi igapäevase elu juurde nagu magamine, söömine, vetsus käimine jms. Paljud näiliselt tugevad inimesed kulutavad kogu oma aja ja energia muretsemise peale, püüdes end kaitsta asjade eest, mida ei pruugi mitte kunagi juhtuda. Mõni kardab näiteks suremist niivõrd, et on hakanud kartma ka elamist.
Olen ka ise igasugu hirmudega kokku puutunud, lapsepõlvest alates kuni tänaseni. Aja jooksul see, mida kardetakse, muutub. Väga palju mängib siin rolli ka eelmise ja eelmiste elude kogemused. Ilmar Soomere on oma raamatutes väga palju näiteid toonud hirmudest, valdavalt on kinnitust leidnud seose eelmite eludega( kõrguse kartus, igasugused foobiad, veekartus jne jne). Mina sain valdavalt lahti oma hirmusdest siis, kui ma teadvustasin endale kahte asja-1. Kui Looja on minuga, siis kes võib olla minu vastu ja 2. Me ei saa nagunii surra( sureb kest ehk keha) ja seetõttu pole karta ka midagi. Kartus ei tohiks meid piinata, sest surnud inimest ei ole võimalik piinata.Tavaliselt alustab hing järgmist elu samast kohast, kus eelmises pooleli jäi. Vaata ka teisi hingede ja surma puudutavaid teemasi. 3-s moment hirmuga ja ka muude asjadega on nii, ei vaimuilmas tõmbad sa (eriti) ligi seda, mida sa kardad. See on nii, sest siis sa kontsentrreid eriti oma mõtteid sellele, tekkib ahelreaktsioon ja Universumil ei jäägi muud üle, kui anda sulle seda, millest mõtled.
Selleks, et anda juhiseid, kuidas hirmust lahti saada, tuleb teada, mislaadi hirm ( sind konkreetselt) vaevab. Nagu ma juba ka kirjutasin, et teha lõpp hirmu väele, tuleb minna hirmu taga seisva vaimse jõuni. Siin tuleb aga väga tugevalt jällegi Universumi Looja käsi mängu ja see teemaajab paljudel harja punaseks. Mind on niigi süüdistatud palju, et tahan kedagi kuhugi sekti tõmmata( mis pole tõsi), seepärast lähen üle neutraalsetele teemadele( naljanurk, seagripp jms)
Et see hirmuvärk kokku võtta, siis veel mõned hirmuga seotud mõtted:
tihti juhtub ka nii, et tugeva isiksusega inimesed kasutavad teinekord hirmutamist, et panna vale tõe moodi välja nägema. Sageli süüdistab sulle hirmu peale ajada püüdev inimene sind just selles nõrkuses, mida ta ise varjata püüab. Need, kelle süda ei ole puhas, ründavad alati neid, kes on oma südamelt puhtad ( see oli eelmine nädal ka mu allkiri, püüan neid iga nädal vahetda vastavalt meeleolule ja rütmile. Elu alus on rütm, rütmiseadus. Me ei saarütmi valida, seda tuleb tunnetada ja selle järgi elada. Rütmiseadus vajaks lausa eraldi teemat, niivõtd oliline on ta meie kõigi elus).Ka Jeesust hirmutati pidevalt.
Ebapuhtad inimesed püüavad puhtaid hirmutada, et leevendada iseendi patutunnetust ja asjade üle kontrolli omada.

Kõik mäletavad Piiblist lugu Taavetist ja Koljatist. Õpetlik lugu iseenesest. Muide piiblis on väga palju õpetlikku, nii et shamaanid ja muiduateistid, annutage sealt tarkust, nagu ka kõigist teistest pühadest raamatutest( koraan jms). Taavet oli nii kindel Jumala väe peale, et ta suutis oma elu kaalule panna. See julgus äratas tema sees Jumala anni ja ta võitis hiiglase.
Ka Jeesus säilitas oma meelevalla, kui Ta ei vastanud süüdistustele.
Ta teadis, et neil ei olnud Tema üle väge. Kui ta oleks reageerinud, oleks see näidanud, et neil on Tema üle võim. Siin on mul endalgi õppimise koht. Kipun vastama oma postituste esinevatele süüdistustele. See on minu Achilluse kand, kui loodetavasti shamaanid mu pikki postitusi ei loe ja seda nõrka kohta üles ei leia. Kui lubasin endale, et parandan end edaspidi.

Hirmu ja kartuse põhjuseks on enesearmastus.
Täielik armastus ajab hirmu välja ja annab meile julguse. Armastusest tulev julgus murrab hirmu haarde.
Kartus ja hirm muutuvad suuremateks, kui me koondame tähelepanu enesele:
aga mis saab minust ? mis juhtub minuga?

Kasulik oleks aga teada ka seda-Kui me oleme katsumustes, kaalutakse me südant.
Kui asjad ei lähe nii nagu me tahame, siis paljastuvad meie motiivid. Motiivid, nagu me teame teistest teemadest on üliolulised meie tegudele hinnangu andmisel.

Kui meil on raske hirmust võitu saada, võiks teha ka nii nagu Paulusega juhtus-Jumal ütles Paulusele: ära palu, et ma need asjad su elust ära võtaksin, aga palu selle asemel minu armu ja jõudu, et sa võiksid olla üle asjadest, millega sa ise toime ei tule.

Veits pikaks läks aga kes viitsib, siis mõtteainet peaks jaguma....

iitt, jaksasin Sinu postituse läbi lugeda ja olen nõus. Tahtsin samuti kirjutada, et kui on soov hirmust vabaneda, siis ei tohi mõelda nii, et: Ma ei taha hirmu või, et ma tahan hirmust vabaneda, aga nii, et ma tahan endasse ARMASTUST (tomisin ise ka pikka aega valesti esimest pidi mõeldes, sest teadsin, et hirmudest tuleb kiiremas korras vabaneda, ei teadnud ainult kuidas). See on see universumi külgetõmbe seadus...

Aga iitt kirjutas juba sama asja põhimõtteliselt ära.

Armastuse jõudu ei maksa sugugi alahinnata (PS! Räägin ilma konkreetse objektita armastusest).

MHL , oled asja olemusele phta saanud. Enne ei saa praktilise tegevuse juurde asuda, kui teooria on selge. Armastuse osas olen absoluutselt nõus. See on KÕIGE raskem asi siin maapeal üldse . Tingimusteta armastus on võti kõigi elava ja eksistentsi olemuse avastamiseks. Selleks tuleb võita oma ego. Teen sulle ettepaneku hakata vedama uut teemat-kuidas võita oma EGO ja saavutada Tingimusteta Armastus. See on nii mahukas teema, et võib kesta aastaid.

Meie põhiinstinkt ei ole ellujäämine( sest me ei sure niikuinii)-see on pigem ausus, samasus ning armastus. Igaüks neist väärib oma peatükki ja tervet teemat
Veel hirmust-
Kõige tähtsam-ära karda ! Sa ei saa mingil juhul surra, seega pole midagi karta.
Püüa saada ühendust kõigi asjade täiuslikkusega. Tea, et oled täpselt seal,kus peadki olema, kogemaks täpselt seda, mille oma teel valid, luues seda, Kes Sa Tegelikult Oled . Hirmutamine halvab meid vaimusfääris. See paneb meid läbi laskma ja sallima asju, mida me muude asjaolude juures ei lubaks.....
Samas on teada lugematu hulk juhtumeid ja tunnistusi inimestelt, kes said peale hirmu kütkest vabanemist vabaks kõigis oma eluvaldkondades. Sageli ei ole me valmis kannatama häda, tagakiusu ega katsumusi. Nii nagu lapsed, tunneme me end mugavalt, kui meie elus on rutiin ja asjad lähevad niimoodi, nagu meile meeldib. Kui me ei saa enam oma tahet ja asjad ei sünni nii, kuidas me tahame, katsub Jumal meie südant läbi.
Kui me oleme katsumustes, kaalutakse me südant.
Kui asjad ei lähe nii nagu me tahame, siis paljastuvad meie motiivid.

Armastus ei taha midagi saada, armastus annab. See motiiv ei muutu, isegi kui asjad ei kulge ootuspäraselt.....

edu edaspidiseks kõigile püüdlejatele

Ausus muuseas on start (minujaoks vähemalt nii vist oli). Siis kui tunned, et väikseimgi vale hakkab piinama, on algus juba tehtud

Aga teema vedamisest, teema on kahtlemata vägagi omal kohal, aga ma ei taha lubada, et nüüd mingi vedaja olen Kui näen, et on koht, kus võin midagi kaasa rääkida, siis seda teen. Lisakohustusi lihtsalt ei ole võimalik hetkel võtta. Pean vahepeal üritama ka sissepoole vaatamiseks aega leida ja igapäevatööd teha. Vahepeal lihtsalt on kiiremad hetked ja siis ei ole minust siin vedajana vast asja.

Üks teema mõlgub mul veel tegelikult meeles mille peaks tegema. Aga pole seda mõttes jõudnud veel pealkirjastada täpselt, ega leidnud selle kohta viiteid mida saaksin teema algatuseks lisada. See on seotud oma ürgse teise poolega. Kuidas müüdi järgi Zeus tegi inimese pooleks, naiseks ja meheks ja, et inimene saab täisulikuks alles siis kui leiab oma teise poole. See tundus lihtsalt samuti uurimist väärt teema minu jaoks, mida siin veel pole leidnud (võibolla olen halvasti otsinud).

Edu!

tee nii kuidas süda käsib, kuula oma sisehäält, see on ürgne ja ei eksi kunagi

aga muidu---learning by doing

Päikest !

Tsitaat:Algselt postitas MHL
Ausus muuseas on start (minujaoks vähemalt nii vist oli). Siis kui tunned, et väikseimgi vale hakkab piinama, on algus juba tehtud

Aga teema vedamisest, teema on kahtlemata vägagi omal kohal, aga ma ei taha lubada, et nüüd mingi vedaja olen Kui näen, et on koht, kus võin midagi kaasa rääkida, siis seda teen. Lisakohustusi lihtsalt ei ole võimalik hetkel võtta. Pean vahepeal üritama ka sissepoole vaatamiseks aega leida ja igapäevatööd teha. Vahepeal lihtsalt on kiiremad hetked ja siis ei ole minust siin vedajana vast asja.

Üks teema mõlgub mul veel tegelikult meeles mille peaks tegema. Aga pole seda mõttes jõudnud veel pealkirjastada täpselt, ega leidnud selle kohta viiteid mida saaksin teema algatuseks lisada. See on seotud oma ürgse teise poolega. Kuidas müüdi järgi Zeus tegi inimese pooleks, naiseks ja meheks ja, et inimene saab täisulikuks alles siis kui leiab oma teise poole. See tundus lihtsalt samuti uurimist väärt teema minu jaoks, mida siin veel pole leidnud (võibolla olen halvasti otsinud).

Edu!

Et siis ürgne "teine pool"... Ma tean, et ta on olemas, pole kohanud vaid (aga pead siinkohal panti ei anna). Ma kohe kujutan ette isegi maneere ja hoiakuid... Ja, nii võimatu kui see ka ei tundu, ma olen teda unes "tundnud". Kui arvestada, et mina/mina olen naine, siis tema/mina on mees, seega on kõik klaar

Ma arvan, et võidki seda teemat alustada lihtsalt niisama. Küll siis info sinuni triivib. Minu kogemus ütleb, et vahel on vaja kontroll unustada ja lihtsalt lasta asjadel areneda. Küllap siinsetel asukatel on ideid, mis heidavad valgust sinu poolt algatatud teemale ja juhatavad veel mõningateni

eem... to itt...
lugesin labi ...jah on kyll ja surma mõttes olen kaa lugenud et inkarnatsioonid pidid olema... samas peaks mainima et lapsed ei pidanud surma hirmu teada...
siin on alati oli nii et kui markan et kardan miskit ja siis tahan vabaneda hirmust siis meenutan et olid ajad kuna ma seda ei kartunud seega on voimalik et ma ei kardaks seda ka praegalt ...

armastuse kohast on kaa - armastus pidi toesti ravima... ja andma julgust..

samas kui oled yxi siis on kaa hirmud - aga kui oled heas seltskonnas, kusagil kus on head suhted... jne.. siis ex need hirmud kaa kudagi kaovad... kuna ilmuvad teiste toestus..

muidu hirmud kus juures suht hojavad lõksus.. kui inimene kardab siis tatoesti vahest selle hirmu parast loobub sellest mida oleks tegelikult teinud..

selles suhtes ma olen kaa nõus.. olen ise avastanud et kui keegi tuleb ja kuisab sind vms - siis mitte väljategemine on suht hea variant...

aga hirmude vastu muidu leidsin et naer on suht hirmu vastane.. - kui asi on naljakas siis seda enam kartma ei hakka.. (jah naer tuleb peale)...

kunagi lugesin ka seda et inime kardab yht voi teist asja niikaua kui ta leiab midagi positiivsed selle peale..

Kõigepealt sooviks teile öelda tere ja mainida, et palju huvitavat lugemist siin foorumis.
Mind on sellised teemad alati huvitanud, seega lahe on lugeda teie postitusi.

Endal on paar "veidrat" kogemust.

1. Peale lapse saamist olin ilmselt väga väsinud ja stressis, ei eitagi seda.
Üks õhtu tekkis tugev migreen, iga väike heli ja valgus ajas hulluks. Lihtsalt nii valus oli. Mingi moment jäin imselt magama, olin poolunes vms. Ei teagi täpselt mis juhtus, tean seda, et üks moment vaatasin enda ja laps keha kõrvalt magamas. Sellist tugevat und, kuulsin lapse hingamist ja nägin meie mõlema kehad rahulikult lamamas. Natuke hirmus oli, kui aus olla aga ma ei süvenenud sellesse. "hõljusin"(no ei oska paremat sõna välja mõelda) kõrvaltuppa, kus nägin, kuidas lapse isa suitsetab arvuti ees (oli kokkulepe, et toas ei sutseta). Tundsin viha, kuid sellegipoolest jätkasin jälgimist. Kuulsin, kuidas paarikuune poeg hakkas nutma kõrvaltoas. Tormasin sinna, vaatasin ennast ja lihtsalt ei suutnud miskit teha. Mitte midagi. Nägin, kuidad mu lapse isa tuli lapse kisa peale. Hakkas mind raputama, üles ajama. Rinnalaps oli, muud mees ei saanudki teha. Mäletan paanikat, jubedat paanikat, et ma ei saagi oma kehasse tagasi. Ei saa ja kõik. Ja mingi moment avastasin, et olen üles ärganud (?!) Söötsin last, oli tagasi vaikus majas.
Hiljem sain teada, et mees oligi see öö toas suitsetanud, kas oli see uni või realne "kehast väljumine" ei tea. Jube veider oli mitu nädalat olla. Ja ikka veel mäletan väikest hirmu selle ees.

Teine moment, mis judinad peale ajas oli ka siis, kui poiss rinnalaps oli. Söötsin teda, hämaras toas, kuni ta magama jäi. Minu voodis ikka (ei raatsinud ta oma voodisse panna, hullult hoidsin ja tahtsin tema lähedust). Mingi moment vaatasin, et mingi kogu tema voodis. Nagu inimese (täpsemalt siis mehe) kuju, istus rätsep(vot siinkohal vabandan, et mu eesti keele oskus pole täiuslik, aga on vist selline väljend?)istmes(?). Nagu jalad risti keha all. Vaatas mulle otsa, silmi ja nägu ei mäleta. Lihtsalt tean, et jõllitas mind. Mäletan paanikat, hirmu. Tundsin, et pean mehe kutsuma.. Helistasin (ta oli kõrvaltoas). Ja nii, kui ta sisenes magamistuppa, kuju oli läinud. Creepy igaljuhul.

Seal korteris oli pidevalt jama, et asjad kadusid, uksed sulgusid ja avanesid iseenesest ja tehnika läks ise tööle. Nii, et veider koht ütleks. :S

Kolmas juhus. Seisan valgusoori ees. ootasin rohelist. Tuli. Hakkasin üle tee liikuma, jubedalt kiire oli. Ja järsku tundsin, et keegi sikutab juustest. Mitte tugevalt aga piisavalt, et tekitas tahtmise seisma jääda ja tagasi vaadata. Mõeldud, tehtud. Taga ei olnud kedagi. Aga ees, üks auto sõitis tema jaoks keelava tulega, suurel kiirusel mööda. Nii, et ma oleks kindlalt auto alla jäänud, kui ma poleks seisma jäänud. Õudne mõelda selle peale. Kaitseingel? Kokkusattumus? Ei tea...



Lisaks kõigele tunnen tihti, et ma pole üksi ja keegi jälgib. Tekitab hirmu ja ilmselt sp kuulengi veidraid asju pidevalt. Tahaks üle olla, mitte karta aga lihtsalt ei oska. Olen alati tundlik olnud selles suhtes. Kiiks vms.....:S

Ma nüüd ei tea kas on õige teema (alateema) kuhu kirjutada aga...

Olin Jüris... kus teatavasti on nn. Surnumägi, tuttavad elavad seal.
Hakkasin siis sealt koju sõitma autoga, sõitsin sellest nn. mäest üle, esimesest väravast läbi...
Siis mõnisada meeter edasi teisest väravast läbi...
Endamisi mõtlesin koguaeg, et kas autol on nüüd kõik korras, teeb imelike hääli jne.
Oma vanaemalt küsides kes istus kõrvalistmel, et kas sa kuuled ka?
Ta ütles, et ei saa küll midagi aru...
Jõudsin siis kokkuvõttes Tondi Selveri juurde, mõtlesin, et lähen altpoolt otsemat teed pidi (pidin tüdruku peale võtma Akadeemia tee ringi juurest).
Lihtsalt ühel heal hetkel pöörasin teise ritta (otsem tee) ja mõni sekund hiljem (hetk) sõitis ennem minu ees olnud autole tagant sisse suhteliselt suurel kiirusel Mercedes (musta värvi).
Arvestades seda, et mul oli tagaistme ees koer ja aknalaual asjad siis kokkupõrkel oleks olnud õnnetus kui suur.
See rida kus ma keerasin, ootas pööret politsei buss (et pöörata Rahumäele). Kuna politsei nägi avariid siis paluti mul tagurdada, et nad saaksid asja uurida. Mina sõitsin muidugi rahulikult edasi.
Võtsin peale oma tüdruku ja viisin ära vanaema ja läksin koju koos tüdrukuga.
Asi muutus kummaliseks just mõni minut ennem kui jõudsin sinna avarii kohta.
Sees hakkas keerama, silme eest käisid läbi imelikud pildid.
analoogset asja (avariid) nägi eelmine öö unes.
Huvitavaks teeb asja nimelt see, et miski sundis mind sõidurida vahetama.
hiljem järgi mõeldes - ei ole see esimene kord.

Tsitaat:Algselt postitas Steelfire
Ma nüüd ei tea kas on õige teema (alateema) kuhu kirjutada aga...

Olin Jüris... kus teatavasti on nn. Surnumägi, tuttavad elavad seal.
Hakkasin siis sealt koju sõitma autoga, sõitsin sellest nn. mäest üle, esimesest väravast läbi...
Siis mõnisada meeter edasi teisest väravast läbi...
Endamisi mõtlesin koguaeg, et kas autol on nüüd kõik korras, teeb imelike hääli jne.
Oma vanaemalt küsides kes istus kõrvalistmel, et kas sa kuuled ka?
Ta ütles, et ei saa küll midagi aru...
Jõudsin siis kokkuvõttes Tondi Selveri juurde, mõtlesin, et lähen altpoolt otsemat teed pidi (pidin tüdruku peale võtma Akadeemia tee ringi juurest).
Lihtsalt ühel heal hetkel pöörasin teise ritta (otsem tee) ja mõni sekund hiljem (hetk) sõitis ennem minu ees olnud autole tagant sisse suhteliselt suurel kiirusel Mercedes (musta värvi).
Arvestades seda, et mul oli tagaistme ees koer ja aknalaual asjad siis kokkupõrkel oleks olnud õnnetus kui suur.
See rida kus ma keerasin, ootas pööret politsei buss (et pöörata Rahumäele). Kuna politsei nägi avariid siis paluti mul tagurdada, et nad saaksid asja uurida. Mina sõitsin muidugi rahulikult edasi.
Võtsin peale oma tüdruku ja viisin ära vanaema ja läksin koju koos tüdrukuga.
Asi muutus kummaliseks just mõni minut ennem kui jõudsin sinna avarii kohta.
Sees hakkas keerama, silme eest käisid läbi imelikud pildid.
analoogset asja (avariid) nägi eelmine öö unes.
Huvitavaks teeb asja nimelt see, et miski sundis mind sõidurida vahetama.
hiljem järgi mõeldes - ei ole see esimene kord.

Ei tea, kas sind mõjutas su oma hing või teejuht Igastahes, tundub, et oled kindlates kätes

See mis ma nüüd räägin, juhtus sel nädalal...

See juhtus kella 7 -8 ajal..
Hakkasin ühikast karete poodi minema suht ja näen, kaugemalt, et inimene tuleb. Kui ta lähemale tuli ei pannud ma teda eriti tähele, kui ta must 3 m kaugusel oli nägin hoopis musta kogu ja mille ümber olid valged piirjooned, mulle tunus, et ta naeris. Kui ta möödus tekkis tunne, et keegi läks must mööda ;D vaatasin taha ja kedagi polnud, see oli küll imelik.

Kuigi üks asi veel imelikum asi, arvan, et see oli lihtsalt minu iseenda viirastus xD

ma loopisin paar päeva tagasi ruune, ja ma shieldknoti veeranditesse ISA, tagurpidise NERTHUSE, JERA ja MANAZE, järgmine päev viskasin samad ruunid samades asendites.

Ps: ma tõlgendasin seda nii: inimene(arvatavasti mina) põhjustab surma(või suure tõeavaldamise) mingisuguse protsessilise teoga(aasta jooksul)...

kui keegi oskab paremini tõlgendada paluks vastata,

41 päeva tagasi kaotasin ma oma venna. Sellest päevast alates on minuga juhtunud nii mõndagi. Ma tean et vend hoidis mul elus alati silma peal, niisiis hakkasin peale Tema surma tundma tihti tema lähedalolekut. Alguses see veidi hirmutas mind, kuid hiljem mul tekkis juba mingi isemoodi vajadus selle tunde järele. Päev peale surma läksin Tartusse ta naise ja lapse juurde. Rääkisime suures toas juttu ja tundsime vennanaisega siis ühel ajal nagu vend oleks teises toas lapse juures. Lähedase inimese puhul (eriti kui side on tugev olnud nende vahel) tunned ikka teine kord ta lähedust. Sinna tuppa minnes polnud aga kedagi, ainult laps vaatas multikat. Kui vennanaine koos lapsega magama läks, jäin veel üksi suurde tuppa emaga msnis vestlema. Nende lind (Nümf-kakaduu. öeldakse ju et linnud, loomad ja lapsed näevad/tunnetavad hingi paremini) oli hästi endasse tõmbunud, ei lennanud ega rääkinud enam. Ühel hetkel läks toas veidi kõhedaks, vaatasin siis kakaduu poole. Sellel olid silmad punnis peas, suled turris, tutt peas turris ja vaatas keset tuba. Ma vaatasin siis sinna, midagi ei olnud näha, kuid tundsin et mu vend on seal. Veidi aega hiljem libisesid tema lemmik diivandinurgalt padjad maha. Magasin öösel lapse toas, terve selle aja käis vend iga natukese aja tagant seal, suhteliselt häiriv oli. Ma ei oska seletada kuidas, aga tundsin tema kohalolu. Peale seda hakkas ta käima Tallinnas mul siin korteris külas. Öösiti kui ma magada ei saanud ja omaette mõtlesin ja meenutasin, siis ta jälle tuli ja istus siin tugitoolis. Õe väitel olevat ta kuulnud paar korda kuidas vend ohkab, ja kuulnud Talle kõrva sosistamas tema nime öösiti. Mina nägin üks öö jälle voodis vedeledes kuidas kapi eest möödus selline heledam inimkogu suurune laik.. hetk hiljem tundsin silitust oma juustel. (On see võimalik, või olen hulluks läinud?)

Mmm... minul on suht palju juhtunud... mille tõttu ma vahepeal suht hirmul olnud ega julgenud eriti millegagi tegeleda...


Endist elasin saaremaal... me elasime ema-isaga maal... külast umbes 2km eemal metsa poole, kus lähedla oli meri ja ilus loodus ning alati vaikne. Ema-isa olid nüüdeks umbes 14 aastat tagasi selle maja ise ehitanud, kuid teada on et selles samas maalapi peal on olnud ka 400 aastat tagasi üks muu maja, mis nüüd oli oma vundamendi jätnud mulla sisse...

Meil oli maal kahekorruseline kivimaja... ning teisel korrusel oli üks tuba jäetud tegemata, mida kasutati kolahoidmiseks. Lõpuks isa tegi sellest toast minu uue toa. Möödus paar nädalat oma uues toas, kui kord ärkasin kummalise heli peale üles. Mu voodi oli ühes toaservas, ja diivan teises, mis oli täpselt voodi vastas... ma kuulsin et keegi oleks justkui diivani peal ja laseks tavaliselt harilikul pliiatsin aina maha kukkuda, siis uuesti võetakse üles, siis uuesti lastakse maha kukkuda ja sedasi siis umbes 15 minutit järjest... alguses ma ei saanudki aru, mis toimub... kuid kui olin täielikult unest ärganud, tõusin voodist ja seisin näoga diivani poole, kuules ikkaveel seda kummalist pliiatsi kukkumist. Ma tundsin, kuidas keegi justkui mind põrnitses... lihtsalt vaatas... ja et ma polnud seal toas üksi.. ma olin kui paigale naelutatud, ma ei julgenud hirmust midagi teha. Hommikul rääkisin emale, ta ütles, et ta ei imesta, ning vaikis. Ma ei saanud aru , mida ta varjab. Kuid järgmine öö ma kuulsin taas midagi, kuulsin taas pliiatsi kolksumist... kuid siis see vaikis.. ja lõpuks kuulsin pikkade juuste harjamist.. tundsin, kuidas too asi liikus toas. see häiris tohutult. Ja sedasi oli mitu-mitu päeva. Lõpuks olin ma suhteliselt magamata, kuna pidin iga öö seda kuulma.. siis viskas mul üks öö üle ja ma suht suunasin mõttes oma viha tolle peale.. ütles et ta lõpetaks öösel elavate une häirimise ja et kui ta tahab siis tegutsgeu päeval, mitte öösel või kui tahab siis olgu mu toas kuid vaikselt. ja üldiselt ma suht olin vihane, kuna pea valutas juba magamatusest. Lpuks jäin ma magama, peale seda ma eriti enam ei kuulnudki teda... ainult päeviti kuulsin samme trepist alla tulemas, siis kui kodus üksi telekat vaatasin. Kuid ema rääkis kunagise juhuse lõpuks , mida ta oli aastaid varjanud. Ta tunnistas et seal majas oli miski, kuna ka tema kuulis samme kunagi trepist tulemas, siis kui ma veel pisike olin . Ta keeras end ümber, trepil polnud aga kedagi, kuid sammud tulid aina edasi ja lpuks kui alla välja jõudis, siis kadusid. Ema tundis sama tunnet, et keegi on seal, kuid see keegi pole halb. peale seda uurisime selle endise elaniku kohta, kes oli enda maja samasse kohta rajanud, kuid millest oli järgi jäänuf vaid vundament mulla alla. Tuli välja et seal elas üks vana naine, pikkade juustega, kes oli seal kandis surnud. Peale seda teadsime kellega tegu oli. Ja edaspidi juba saime läbi temaga, sest ta oli justkui kaitseingel, alati hoiatas läbi oma hääälte , et midagi juhtub. Kummaline, kuid siiski tõsi.


Minuga on veel igasuguseid asju juhtunud, kuid loodan, et neid enam ei juhtu, sest teistpoolsuse "hingedega" kokkupuutumine ei ole just meeldiv. :S

Mina olen n2inud oma voodi ees, kyljega minu poole, valget naist, k2ed nagu palveks kokku seatud. Mingi kuu vari see olla ei saanud, lihtsalt lambist 2rkasin yles keset 66d ja n2gin teda seal seismas. Isegi s6rmede piirjooned, kaunite n2ojoontega n2gu (niipalju kui kyljelt n2ha oli) ja nagu mingi r2tik v6i sall oleks olnud juukseid katmas, olid mulle t2iesti arusaadavalt n2ha.

Vahel on ysna imelik olnud ka see, et mulle tuleb meelde n2iteks mingi film t2iesti lambist ja kui n2dal v6i paar hiljem telekava uurin, siis n2en, et see on telekavas kirjas ja varsti eetris.

VenomousLips - äkki see naine tahtis/tahab sinuga kontakteeruda?

Ma ei tea. Mul pole yldse aimugi, kes ta olla v6is. Varem juhtus muidu ka igasuguseid kummalisi asju, n2iteks kella oleks justkui keeratud ette v6i taha mitu tundi. Kell ise k2is korralikult.
Peale seda, kui tegime vannitoas remoti, kadusid need n2htused 2ra.

Kui t2itsa aus olla, siis ma tegelikult sooviks kyll teada saada, kes ta oli ja miks ta niimoodi seal seisis.

[Muudetud: 2-24-2010 kujumuutuja]

Kui seda saab paranormaalseks pidada siis ma olen elanud ühte päeva 2 korda..
Terve päev lihtsalt kulgeb sama moodi, samad tegevused, samad näod jne.
Ma lihtsalt teadsin mis järgmiseks juhtub.. Algul ei saanud arugi, et päev nagu korduks,
kuid õhtuks tundus juba veidi kahtlane.

Minul endal vist ei olegi olnud paranormaalseid juhtumeid, vähemalt meelde ei tule. Aga ajaloo õpetaja rääkis meile kunagi, kuidas ta tuttavatel oli juhtum, kus laps hakkas emale rääkima, et :" ma mäletan, kui me seisime aia ääres ja jutustasime naabritega ning soovisime neile õnne jne. " mingi selline jutt, aga ema oli vägagi üllatunud, sest et kui selline olukord olnud oli, oli laps alles emal kõhus olnud. Ja noh ega tavaliselt ju ikka ei jää meelde küll.

Kirjutan veel ühe mis on tõsi....

Ma oli tol hetkel 6 aastane. Elasin Tähe tänava puumajas 2 korusel Tartus.. Alguses ei saanud ma aru miks ema mul kui ta õhtuti telekat vaadates kõik tuled põlesid ja uksed lahti olid.
Kui üksi toas olin toas oli pime, aint telekas käis ja ma vaatasin seda. Äkki kuulsin mingit häirivat heli ja vaatasin ukse poole, meil oli ukse juures üks tool, nägin kedagi istumas. Teadsin, et ema ja isa olid köögis ja kedagi muud toas polnud, seal istus mees . Alguses mind see ei häirinud, arvasin, et enda viirastused.
Suht hiljem aga hakkas see mees mööda tuba õhtuti ringi liikuma isegi siis kui tuli põles oli ta jalgu näha kui liikus, kõhe ja külm oli mul iga kord kui ta mulle lähedale tuli.

Vahel kui ma magama läksi krigises suure toa uks lahti ja jälle midagi liikus minu voodi juurde.
Ma magasin kohe selle sama toa juures kus ta istub..(Tool oli ukse juures)

Vahel oli ka juhtumisi kui õhtuti sai perega laua taga oll, kuulsime, et uks krigiseb ja kedagi ei olnud ega tulnud. Mind hakkas see iga õhtu häirima, kui see öösiti uks krigises liiga palju...
Meil oli küll kass aga ta magas teises toas ja ta ei liigu sinna kus mina. Kass liigub vanemate ja köögi vahel mis jäävad ültse teisele poole maja . Köögi uks on kinni öösiti, nii et kass ei saaks sinna kus mina. Nii oli mongi vist 2 või rohkem kuid kui kannatasin ukse kriginaid, samme, ja muid hääli.

Siis läksin ültse vanemate tuppa magama(Vist häiris, ega ma ei mäleta miks.. Täpsemalt vist oligi sellepärast).
Pärast seda ma öösel ei kuulnud midagi...

Jama oli selles, et pärast seda kui ära läksin nägin teda iga õhtu kas liikumas või istumas..
Ükspäev viskas mul kopa ette läksin ema juurde ja ütlesin * Et mingi onu jälgib mind ja kõnnib ringi* Ema kinnitas, et isa ja tema ise on teda näinud, isegi sugulased hiljem kinnitasid et on imelike asju tundnud ja näinud (elasid pärast meid seal )...

Ma nüüd täpsemalt ei mäleta kuna see juhtus kas enne kolimist teise tuppa või pärast. Noh oli tavaline õhtu ja jälle ema oli köögis isa ei tea kus(ei mäleta), kass oli koos emaga köögis. Vaatasin telekat ja äkki sama mees tuli minu juurde ja rääkis midagi, ei pannud tähele mida ütles (Siin läksin ma emale kituma xD). Ma nüüd täpsemalt ei tea kas see juhtus samal päeval või siis ei tea kuna: Mängisin oma nukkudega ja ema vaatas telekat, isa vist oli ka samas toas, tuli ei põlenud. . Vaatasin jälle sinna iste tooli poole ja vastu vaatas jõleda naeratusega mees, tal olid suured silmad ja naeratus oli rõve nagu tal oleks näha hambad ja igemed... See täiega häiris.

nagu tekstis sai mainitud kolisime me ära ja asemele tulid sugulased.

Tavaliselt nägin mina seda kummitust, vanemad tunnetasid, et ta seal istus ja nägid aga mitte igapäev.
Mina nägin teda nii tavaliselt jalad olid näha, käed olid tugedel ja ülemine pool oli pimedas. Tavaliselt nägin kui kõndis jalgu ja rindkere koos kätega nägu ei näinud..(Imelik ). Tema nägu nägin ükskord.. JUBE..
Ema rääkis eelmine aasta, et see kummitus jälgis mind ja minu tegemisi -.- .. Ega kui järgi mõelda siis jah, tal oli õigus.

Ma ei tea kas te usute seda või mitte aga see on teie asi, mina seda mäletan ja see pole väljamõeldis...


NB! Tean, et kirjavigu on hullult

[Muudetud: 18/5/2010 helen009]