Sinu paranormaalsed kogemused

Mind näiteks päris ärritab selline ''ennustamine'' minu puhul, sõnamäng täpsemalt. Et lihtsalt hakkab meeles mingisugune täiesti haruldane sõna mõlkuma, mille olemasolugi tegelikult kahtluse all on, ja hiljem siis puutun sellega mingil määral kokku (loen selle sõna kuskilt välja, kuulen telekast, keegi ütleb vms) No näiteks transfusioon, postmodernism jne.
Selliseid ''kokkusattumusi'' on tegelikult rohkemgi. Näiteks ma ümisesin ühte teatud lugu, mis kunagi 90ndate alguses oli võib-olla populaarne olnud, kuid nüüd unustatud. Ja juba hetk hiljem kuulen seda millegi taustaks mängimas.
Ning nüüd hiljuti kirjutasin täiesti suvaliselt paberile mingid riimid, mille ma pealkirjastasin ''Gone fishing'' millegipärast, ja siis lähen netti ja vaatan, et keegi on sama pealkirjaga loo omale kusagile lisanud.

Kõrvalseisjale võib see naiivne tunduda küll, jah. Ma ei tea.

Tsitaat:Algselt postitas: Tutanhamon
Sellist teemat nagu polegi veel olnud, kus me saaksime oma paranormaalsetest kogemustest rääkida. Ehk siis on teiega midagi elus kunagi juhtunud, mida võiks liigitada paranormaalse juhtumi alla, äkki olete midagi näinud vms?
Ise võiks tuua mõne sellise müstilise näite, kuidas vahel on lihtsalt arusaamatult vedanud. Nagu oleks kellegi hea käsi mängus.. Kokkusattumused jätavad alati veidike kummalise maigu, nagu keegi sügaks su ajusid..
Minuga juhtus veel selline paranormaalne juhtum, et tegin Cheopsi püramiidis salaja pilte (seal ei tohi tegelt teha) ja minu suureks üllatuseks ei tulnud ükski pilt välja, lihtsalt ei olnud midagi ilmutada..

Minul on liiga palju paranormaalseid kogemusi elus- see on mu elu ka palju mõjutanud. Üritan sellest enda jaoks raamatut kirjutada, et tuletada meelde ning üritada mõista, miks see kõik just minuga juhtunud on. Jutt käib eelkõige vaimolenditest.

Sensitiiv kirjuta mõnestki kogemusest siia alafoorumisse. Huvitav oleks meilgi lugeda ja arutleda. Mõista või mitte mõista.

On liiga palju neid kogemusi.
Kuid pean mainima,et tean isegi enda jaoks üllatavalt palju nii vaimudest kui ka universumist ja nende vahelistest seostet.samas ma alati,kui tahan kellegile sellest rääkida,kuulen häältr misütleb: "Sa ei tohi seda avaldada.see peab olema niikaua saladuses kuni peavaim lubab rääkida".Selle tõttu on paljud sellised juhtumid jäänud minu teada,mis minuga paranormaalset on juhtunud.Nende seas hiljutine asi on see,et suudan salvestada raadiolaineid ja hiljem neid ilusti veel enda peas kuulata.Väga hiljutine on ka see,et ma alati saan mingi hingega kokku kuskil.Kusajuures on see minule ootamatu,kuid ma samas mõistan nendega rääki.Ja see vahest mind lausa hirmutab.

Tsitaat:Algselt postitas: atlantic456
suudan salvestada raadiolaineid ja hiljem neid ilusti veel enda peas kuulata.

Siit hakkakski pärima (loomulikult ei taha ma Sind provotseerida rääkima midagi, mida peavaim keelab): kuidas see käib? Kas Sa saad ennast oma soovi järgi mingi kindla raadiojaama peale "häälestada"? Või tuleb see spontaanselt - tahtele allumatult - lihtsalt "kuuled" mingil hetkel oma peas mingit juttu või muusikat, ja arvad (tead), et see nüüd mingi raadio on? Ja tunned ikkagi ära, mis raadiojaamaga tegemist? "Hiljem kuulamisest" - eks inimesed suudavad ju üldiselt mälestusi (helisid, pilte jm) esile kutsuda - meenutada, "taasesitada". Aga saan aru, et Sinu "lindistuse kuulamise" korral on see midagi palju selgemat ja elavamat? Oled Sa kunagi kontrollinud (mingil määral võiks see võimalik olla), kas Su kuulatud-salvestatud raadiojaamas ka tegelikult sama programm jooksis? Või on siiski tegemist mingite "raadiotega", mida Sa ei oska üldteadaolevate raadiojaamadega siduda?

Tsitaat:Algselt postitas: varjutroll
Tere! Pole siin foorumites varem sõna võtnud aga alati on esimene kord:-) Parakogemusi nagu siin nimetatakse on liiga palju aastatega kogunenud, et neid suudaks kirja panna. Üks viimastest.
Üleeelmise aasta esimesel poolel hakkasin miskipärast alati kella nägema ainult täistundidel. Iga kord kui juhuslikult kas mobiili, arvuti või elektroonilist lauakella kiikasin- ees on täistund. See kestis vähemalt pool aastat ja "tabamisprotsent" oli vähemalt 95. Ise arvasin, et küllap see mingi enne on ja ilmselt positiivne kuna tegu oli alati täistundidega....Aasta lõpus toimuski suuremat sorti positiivne elumuutus.Nüüd näen jälle kella "normaalselt" :-))

Minu jaoks oli selle jutu lugemine paranormaalne.Nimelt olen pidevalt tähele pannud,et kui kella vaatan siis näen numbrite kombinatsioone nagu näiteks 10:10 või 23:23 jne.ja esmakordselt Su jutu läbilugemisel vaatasin ka kella ja parajasti oli 11.11.

ma just ei tea, kas see on paranormaalne, aga ei osanud seda kusagile mujale kirjutada. igatahes, olin just sõbrannadega lõpetanud filmi One Missed Call (2008) vaatamise. olin natuke enne filmi vaatamist laadinud selle telefonihelina, mis on seal filmis oma telefoni ning muutsin selle oma helinaks ka. mõni hetk pärast filmi vaatamist tegi keegi mulle vastamata kõne tundmatu numbri pealt, lasi kutsuda ka päris kaua, kuid ma olin vahepeal teises toas ja ei jõudnud telefoni vastu võtta. selles suhtes et, creepy . siiamaani ehmatan selle helina peale ära, kui keegi helistab. aga ei, mulle meeldib ja ma ära ei muuda.

üks asi veel, ma sõin suhteliselt samal ajal punast värvi kommi, (nagu seal filmis) ainult see oli barbarissi oma (hyes).

Muudetud: 7-6-08 kell 13:55:27 Elina

MInu kogemus on aastatetagusest ajast ja siiani ei suuda ma endale ära seletada, kas nägin midagi või kujutasin ainult ette...
Oli novembri või detsembrikuu õhtu, lund maas polnud ja väljas oli üpris pime seetõttu, olime emaga hiljem koju jõudnud ja maaelamises vaja ikka ahju kütta, niisiis läksime kahekesi puusarast puid tooma, puukuur asub majast kümmekond meetrit eemal, olime just keeranud ümber majanurga puukuuri poole, kui ma miskipärast heitsin pilgu vasakule põllu poole, seal umbes 50 või 100 meetri kaugusel nägin langevat küntud pinnale kahte valguskoonust, mis valgustasid põldu kahe ringi kujuliselt, ei ühtki nähtavat lendavat objekti, ega midagi, ainult tihedad, ereda valguse koonused...
pöördusin ema poole ja osutasin, et vaata, mis seal on, kuid kui pilgu tagasi pöörasin polnud seal enam midagi, ka ema ei näinud midagi...

teine lugu,mis tahaksin rääkida on umbes samadest aaastatest, seekord augustikuu sumedatel öödel juhtunud. Armastasin käia heinalakas magamas, üksinda, mul oli seal hea uni ja mõnus olla, pesa olin teinud omale kõige ülemisele heinakihile, niiet katuseroovideni oli mingi 2 meetrit maad(eks heinad vajusid ju kah aegamisi, algul olin suhteliselt kõrgemal), Seekord sättisin end magama nagu tavaliselt, mässisin tekid ja palakad ümber et heinapebred igale poole ei roniks ja vist isegi tukastasin..ärkasin siis miskipärast ja nägin, et katusekolmnurga all oli valguselaik, minust umbes 2-3 meetrit eemal, esialgu arvasin, et teati ju, et ma lakas magamas käin ja eks tuldi mulle kolli tegema taskulambiga...olin vait ja ootasin, küllap kollitegija tüdineb ja minuga rääkima hakkab, kuid ei midagi, siis hakkasin vaatama, et kui taskulambiga pilkases pimeduses valgust näidata, siis ju ikka näed nagu valguskoonust ja valgus on selline hajuv...aga see mida ma nägin, oli kindlate piirjoontega, ja ei omanud sellist taskulambi valguskoonust, hakkas mulle lähenema, muutus neerukujuliseks ja nagu oleks sädemeid pritsinud, nii ta siis lähenes...normaalne reaktsioon oleks olnud püsti karata ja põgeneda, kuid ma tegin midagi endale mõistetatmatut, jõllitasin seda laiku ja kui ta juba liiga lähedale minu kohale jõudis, tõmbasin teki üle pea ja jäin silmapilkselt magama.
Hommikul ärgates oli alles meeletu hirm ja arusaamatus, et mis see oli ja sellest peale pole ma enam lakas maganud :)Ja hiljem tuttavaid küsitledes,ei tunnistanud keegi,et käis mulle öösel kolli tegemas.
Ega ma teagi, olid need lihtsalt mu kujutlused, aga mu jaoks piisavalt hirmutavad ja arusaamatud kogemused, tänud, kui keegi viitsis mu oopuse läbi lugeda

Sai siis palavikuga magama mindud (kuskil 38 kraadi ei ole just eriti kõrge) ja enne seda vaadatud mingit filmi dinosauruste kohta. Ja nähtud "toredat" unenägu, kus ma ise olin dinosaurus, sain "ennast" liigutada ja tundsin kõike saba, mingeid raskeid plaate oma keha pinnal ja kõige hullem ei suutnud ma üles ärgata sellest unest.

Paljud kasutajad on selles foorumis kogenud tánavavalgustuslampide tóórezhiimi háirumist, kui nendest móóduda vms. Minu arvamist móóda ei ole sel náhtusel midagi pistmist paranormaalusega. Talvel, kui oma koera ja kursaóega pimedas (mere ááres, linnuses) jalutasime, kustusid alati úhed ja needsamad lambid ning mingi aja móódudes súttisid taas. Meil oli sellega veel palju nalja . Kursaóde vóttis kinda káest ja náitas lambi poole, kohe kustus see. Ja nii mitu korda. Ta kurtis ka vahel, et tema káes láhevad elektroonilised seadmed rivist válja, ehk siis tugev biováli.
Móned on veel kirjeldanud, et mótlevad mingile numbrile, esemele ja varsti náevad seda. Olin noorem ja onupoeg oli mul kúlas. Mángisime kaarte. Ma mótlesin úhe kaardimángu termini peale, tema útles selle. Siis otsisme midagi Riigi Teatajatest, mótlesin haridusministeeriumi peale, tema luges úhest Teatajast midagi selle kohta. Laua peal olid koogid: mótlesin, et vótan úhe, tema juba vóttiski. Aga vága vahva muidu, lihtsalt kokkusattumused, mis muud.

Tere,
Räägin teile oma kogemuse, see juhtus aastaid tagasi. Olin 19-aastane, ema oli surivoodis ning me leppisime omavahel kokku, et kui sealpool on elu pärast elu, annab ta sellest mulle märku.
Ei mäleta täpselt palju aega möödus, kuid ühel õhtul, voodis lebades tundsin kuidas jalad tõusid õhku. Avasin silmad, kõik oli hämar, kuid nägin hirmutavat tõsiasja, et jalad tõusid jalgadest(füüsilistest jalgadest). Järk-järgult tõusid puusad, kõht ning rindkere ülespoole. Käed ja pea jäid veel füüsisesse, tekkis nurk, raske oli hingata. Asi ei olnud loogiline ning tekkis hirm. Tahtsin appi karjuda, kuid häält ei tulnud välja, tekkis paanika; kähiseval häälel püüdsin EMA karjuda. Lõpuks see õnnestus ning keha kukkus oma füüsisesse tagasi ja tuba läks valgemaks. Süda peksis, otsaesisel leemendal külm higi.
Arvan tagant järgi, et kui ma poleks paanikasse sattunud siis oleks võib-olla midagi näidatud ja see näitaja oleks olnud oma Ema, kes pidi noorelt ilma oma lapse-lapsi nägemata siit ilmast lahkuma...
Arvan, et see oli tema poolne märk meie kokkuleppest. Nagu A.H Tammsaare ütles, et peale surma alles õige elu algab.

See on päris vapustav kogemus!
Olen ise midagi sarnast ja ehmatavat läbi elanud seoses vanaema surmaga. Nii, et usun su juttu täielikult.
Ilmselt juhtus see sel ajal, kui ema hing ei olnud veel maa pealt lahkunud.
Ehkki siin mõnes teemas kirutakse kristlasi, olen täheldanud, et palvete lugemine ja küünalde süütamine hoiab niisugused ehmatavad asjad ära.

Isiklikult arvan, et kõik siin elus on mõtlemises kinni. Tähtis on mitte hirmu tunda, sest hirm ja kartus loovad meie ebastabiilse tuleviku. Tuleviku, mida me ise oleme oma alateadvuses loonud. Seega on Elu meie endi poolt, alateadlikest- kontrollimata mõtete produktsioon. Kõik meie soovid täidetakse. Nii hea, kui halb, sest see oli meie soov-meie vaba tahe.
Tänu sellele kogemusele olen siin ja praegu, terve maailm muutus, minu jaoks. Olen aru saanud, et Taevas ja Maapeal on rohkem asju, kui Meie Teadus iial uneski võib näha...
Seega ärge kartke, miski siin Elus pole juhuslik.

Tsitaat:Algselt postitas ayyu
Ei mäleta täpselt palju aega möödus, kuid ühel õhtul, voodis lebades tundsin......

http://www.google.ee/search?hl=et&client...us&spell=1

ja kontsentreeritumalt siin: http://morgul.pri.ee/blog/?p=1016

Olen nõus, võib ka luupainajaks nimetada!
Aga...
Tekib küsimus: miks oli mõlemal korral luupainajaga tegemist just seoses sugulase surmaga?
Kindlasti ütled: kokkusattumus.
Mina näiteks pole ei enne seda ega pärast seda kunagi luupainaja kimpu sattunud.
Mis tegelikult on luupainaja? Miks ta tekib?
Vaatasin, et para-web on paksult täis juhtumeid, kus luupainaja käib kimbutamas ja palutakse abi. Mis on luupainaja teaduslik seletus?

[Muudetud: 5-6-2009 Müstik]

Ei ütle "kokkusattumus". Ütlen hoopis, et stress.

Tsitaat:Algselt postitas Müstik
Mis on luupainaja teaduslik seletus?

Unehalvatuseks seda nimetataksegi. Seletusest on lähemalt kirjutatud morgu.pri.ee lingis

[Muudetud: 6-5-2009 MorganLaFey]

MorganLaFey, kuidas seletad siis seda, et näed, et miski must kogu su peal samal ajal on kui sa oled "halvatud"?

Seleta parem, miks ei peaks nägema? Ma ei taipa hästi, kas sulle on üllatav, et halvatud inimesed üleüldse näevad või see, et unehalvatu näeb samal ajal und?

Ei see nii lihtne ikka ka ei ole, et lihtsalt unehalvatus ja inimene näeb und.
Unenägemisest oli see väga kaugel. Ma isegi ei maganud, vaid olin lihtsalt keset päeva korraks pikali. Ja mu tervisel polnud ka viga mitte midagi. Ei mingit stressi.
Rohkem oli nagu kõik toimuks päriselt ja keegi hakkaks ära kägistama. Kuigi see toimus väga ammu, mäletan seda kogemust siiani.

Para-webiski on sellest juttu olnud kuskil, et on kindlaks tehtud, et teatud ajupiirkonna mõjutamisel (torkimisel, vaata teemat "teadvus asub ajus") hakkab inimene kogema paranormaalseid nähtusi - Out of Body-kogemus, "tunne, et keegi jälgib mind", must vari toas jne.

Aga mis asi mõjutas antud juhtumil siinkirjutaja aju, et tuli unehalvatuse ehk luupainaja kogemus? No või ju öelda, et stess põhjustas ajuhäireid. Aga võib olla ka nii, et stress nõrgestas organismi kaitsekilpe (vaimset immuunsust) ja mingi tundmatu energia (meie meeleelunditega mittevastuvõetav info) pääses vastavat ajupiirkonda mõjutama. Ja mida siis inimene koges mainitud elamusena.

Mõnedel inimestel võib olla sünnipärane kalduvus taolisi asju kogeda. Ilma nõrgestavate ja stressitekitavate asjaoludeta.

See seletus on minu arust täielik jamps.
Teatud ajupiirkonna torkimisel? Kes seda aju sul torgib, kui sa magad ja näed unes astraallende? Ja astraallendude sooritamiseks on ju niipalju erinevaid võimalusi. Aju torkimine sinna alla küll ei käi.
Ja isegi teadlased ei ole kindlad selles, et teadvus asub ajus. Seal võiks ikka olla pealkiri: Kas teadvus asub ajus? See oleks õigem.
Ja neid out-of-body kogemusi olen ma lugenud küll ja küll igalt poolt.
Tegelikult ei ole küsimus sellest, mis mind mõjutas, vaid küsimus on selles, et ka teistel on olnud sarnaseid kogemusi. Leidsin neid otsingust veel päris palju, kus kirjeldatakse luupainajat.

Tsitaat:Algselt postitas Müstik
Ei see nii lihtne ikka ka ei ole, et lihtsalt unehalvatus ja inimene näeb und.
Unenägemisest oli see väga kaugel. Ma isegi ei maganud, vaid olin lihtsalt keset päeva korraks pikali. Ja mu tervisel polnud ka viga mitte midagi. Ei mingit stressi.
Rohkem oli nagu kõik toimuks päriselt ja keegi hakkaks ära kägistama. Kuigi see toimus väga ammu, mäletan seda kogemust siiani.

Jajah, ma olen kah keset päeva sellisesse poolunne sattunud, kus ripun une ja reaalsuse vahel ega tee emmal-kummal vahet.

Ära pane pahaks, aga minu arust oled sa pidevalt sellises poolunes!
Minul juhtus see ainult kord elus.

Tsitaat:Algselt postitas Müstik
Teatud ajupiirkonna torkimisel? Kes seda aju sul torgib, kui sa magad ja näed unes astraallende?

Eks need "kõrvaltubade elanikud" (H)
Tõenäoliselt mõnel inimesel on annet ka ilma olendite abita astraallennule pääseda.

Tsitaat:Algselt postitas Müstik
Minul juhtus see ainult kord elus.

On seal vahet, kas juhtus kord või mitu?