Oled sa näinud mõnda vaimu/kummitust/midagi taolist meenutav

Kui huvilisi on, võin pildi ka üles otsida ja sisse scannida

Muudetud: 8-7-08 kell 14:06:41 dechay [/quote]



Mina oleks kyll vägagi huvitatud

Näin hiljuti õhtul trepikojas nagu mingit varju moodi asja mis liikus minu suunas... alguses arvasin et lihtsalt silmapete kui valgusest pimeda kätte lähed aga see mitte ei kadunud ära vaid liikus minu suunas,kuni oli lõpuks täiesti minu kõrval... Õudne oli.. sellised külmavärina tunne oli peal aga päris külmavärinad need ei olnud.. kusjuures oleks pidanud minema trepikoja tuli ise põlema aga see kord ei läinud.. Igatahes väga halb kogemus oli,ise arvan et seevõis mu päris isa olla aga kes teab. kunagi väga ammu nägin surnuaias mingit valget kogu kaa ja see tuli ka kaasa nagu meiega aga õnneks kadus mõneaja pärast ära..

Me käisime sõpradega aasta tagasi sõbranna pool Elva lähedal talus, kus tema vanaisa kogub vanaaegseid masinaid. Nende seas on näiteks ka üks tank. See tüdruk väitis, et seal tanki ümbruses kummitab ning ta käis igal õhtul seal pildistamas ning näitas mulle ka pilte, kus olid väidetavalt orbid.. mis minu arust olid lihtsalt tavaline tolm..
Õhtul pimedas läksid aga sõbrad nalja pärast kaasa ning pildistasid ka.. ja üks mu sõber tegi sellise huvitava pildi kui ta oma telefoniga suvaliselt õhku pildistas:

http://public.fotki.com/Kadipadi/vrgid/vaim1.html

Muidu kui pilt suureks teha siis ei ole midagi aru saada, aga väiksena on see päris lahe

Olen näinud liiga palju neid.1 lugu on selline, et läksin emaga ja suure õega juuksurisse kus kummitas.Seal juuksuri maja taga oli ka 1 pood.Läksime siis sinna poodi pärast juuksuris käiku.Ema läks kingi vaatama ja me pidime õega ootama jääma.Ma ütlesin õelem et ma tahan vetsu minna.Ta ütles et mine mine.Ma siis läksingi.Käisin vetsus ära ja läksin käsi pesema.Järsku läks vool vaid vannitoas ära ja ma mõtlesin et mingi ühe minutiline voolukatkestus ikka on.Aga see ei olnud nii.Ma olin seal vannitoas ihuüksi ja vaid õde oli wc ukse taga.Siis vaatasin peeglisse et oma soengut nats sättida.Peeglis nägin ma, et see kabiin, kust mina välja tulin seisis mingi imelik asi, verise kleidiga, pikkade mustade juustega, verine, valge nahk.Ma ehmatasin ikka suht täiega.Siis jooksin vetsust välja ja ma põrkasin õega kokku.Õde küsis mis juhtus.Mul tuli pisar silma ja jooksin ema juurde.Ema küsis mis juhtus ja ma rääkinis siis talle.Ema jäi mind uskuma, kuid õde mitte.Järgmisel kuul suri mu õde aga ära ja seega on mul üks sama lugu, et vaatan telekat ja mingi 4 tunni pärast tuleb telekasse kas SLEEP või VOLUME.Õudne eks?Juhtus siis kui olin kui sain 14.

Tsitaat:Algselt postitas Nightspirit
Me käisime sõpradega aasta tagasi sõbranna pool Elva lähedal talus, kus tema vanaisa kogub vanaaegseid masinaid. Nende seas on näiteks ka üks tank. See tüdruk väitis, et seal tanki ümbruses kummitab ning ta käis igal õhtul seal pildistamas ning näitas mulle ka pilte, kus olid väidetavalt orbid.. mis minu arust olid lihtsalt tavaline tolm..
Õhtul pimedas läksid aga sõbrad nalja pärast kaasa ning pildistasid ka.. ja üks mu sõber tegi sellise huvitava pildi kui ta oma telefoniga suvaliselt õhku pildistas:

http://public.fotki.com/Kadipadi/vrgid/vaim1.html

Muidu kui pilt suureks teha siis ei ole midagi aru saada, aga väiksena on see päris lahe

Ma vist tean seda vanameest
Ta oli 2 maailmasõjas koos mu vana-vanaisaga. Ja vana-vanaisa matustel ta kutsus mind ka enda juurde mingit tanki vaatama .

Ükskord sõbrannaga koju tulles oli mul digikas kaasas ja miski ytles,et ma teeksin kuust pilti.Tegin siis pilti ja nägin rohelisi täppe,mis arvutis muutusid valgeteks ja tegin kohe peale esimest pilti teise pildi ka ja siis neid täppe enam samadel kohtadel polnud vaid olid liikunud mujale.Endise sõbranna piltidele on ka jäänud mitmeid valgeid udukogumeid,yks meenutab mulle isegi mingi väga vana mehe nägu.
------------------------------------------------------------------------------
Sa võiksid pildid siia üles panna, äkki oskab, siis keegi aidata.(noh saab parema pildi, mis sul seal toimub)

Ml endal kummitab ka kodus, aga nad ei tee mulle midagi nad elavad oma elu. Kuid siiski on ebamugav kui sinuga vaim koos elab. Minu kodus elavad vaimud, kes ei salli kui nendest räägitakse ja peale seda teevad nad midagi halba. Ja kaasa arvatud ka nüüd, sest ma ju räägin neist. Ükskord, kui ma sõbraga nendest rääkisin, siis peale seda oli mu tuba täiesti sassis(kuigi just eile tegin korda) Ma loodan, et nad ei vigasta ega tapa kedagi. Ma olen proovinud igasuguseid asju nt selgeltnägiad, kirkud, märgid jne. Aga need ei aita. Nad on mul igavesti kannul, ükskõik kui väga ma ka ei prooviks ma ei saa neist lahti.

http://public.fotki.com/katariina62/imel...20074.html ma olen kahjuks need udukogumi pildid ära kustutanud:S:Saga jah need kuu pildid alles.Tähed need ei saa ju olla,sest teisel pildil näha,et roheline täpp ja minu teada täht pole roheline?ja kui oleks täht,siis esimesel pildil on valge täpp kuust vasakul,aga teisel pole kuigi teine pilt tehtud kohe peale esimest ja ma pole mujale liikunud.nii et kes oskab öelda,palun seletage see asi ära:)Lendav täht see ka ei saa olla,sest siis ma oleks näind seda langemas

Kunagi vanaema juures nägin toas mingit pisikest koera, kuigi koera tal pole kunagi olnud. Aga võibolla tuli ta lihtsalt kusagilt sisse ja pärast läks välja, kuna hommikul polnud temast jälgegi.

Aaa, kunagi tegime klassiõega pimedas pilte, kui hakkasime hobuste juurde minema. Pisike udu oli väljas, aga mitte väga tugev. Tegime hulllult palju pilte , aga ühe pildi peale jäi nagu draakoni/koera moodi nägu. ( sellel oli kaks kõrva, koon ja silmad!, taga oli udu nii, nagu ta oleks kiiresti liikunud, JA nägu oli näha selgelt, see oli nagu hästi tumedalt selle heleda udu peal. eriti creepy oli see, et me pidime pärast veel minema õue, kuna hobuseid oli vaja kontrollida. ) Aga ma siia lisada seda pilti ei saa, kuna klassiõde kustutas selle pildi kogemata teistega koos ära.

Kas olen näinud/tundnud vaime - võiksin öelda, et Jah olen, kuid samas ma ei saa selles ka kindel 100% olla.
Kujutlusvõime teeb ka oma töö.

Minul personaalselt ei ole vaimolenditega kunagi kogemusi olnud (ei ole neid kuulnud, náinud ega tundnud). Ei taha ka. Mónedel inimestel, kellega olen suhelnud, on juhtunud nii móndagi. Kúll on keegi "ebamaine olevus" ukse taga kopsimas káinud vói treppidest úles marssinud jms túúpilist. Tihti sóltub see muidugi inimese enda háálestusest. Paljudel juhtudel on vóimalik need súndmused teaduslikult vói loogiliselt ára seletada, vahel mitte.

Mu isa nági kord, et temast váljuvad kolm tumedat varju. Tal olid enne rinnus suured valud olnud, aga párast seda náhtust need lakkasid. Tegemist vóis olla ka viirastusega.

Járgmist juhtumit kuulsin kord ammu raadio Sky + programmist "Naistekas". Tol korral olid seal teemaks samuti vaimud jne. Úks kiri, mis sinna laekus, oli minu meelest vága huvitav: naine hakkas pimedal novembrikuu óhtul tóólt koju minema. Ta tóótas rátsepana. Koju minna tuli lábi metsa. Koduteel tundis proua ákki, kuidas keegi tema kotti sikutab. Ta vaatas taha, kuid nági tánu pilkasele pimedusele vaid puude aimatavaid siluette. Naine kiirendas sammu ja tema súda lóógisagedust. Veidi aja párast kordus veider súndmus veidi intensiivsemalt. Naine hakkas sórkima. Kui kott viimaks ólalt peaaegu maha tómmati, pani tádi ajama, nii et vaid pori ja lehed lendasid, ning ei peatunud enne, kui oli koduukse enda járel kinni lóónud. Kodus hakkas ta kotti uurima (vaimust vaevatud siiski ju, see kott) ja márkas, et úks váike ja ulakas niidirull oli kotist válja páásenud, niidiots oli koti kúljes kinni. Rullike jái rohututtide ja kivide taha kinna ja tómbas kotti.

ma mingi olin ka vahepeal jälle vanaema juures..nägin seina peal liikumas väikseid valgeid täppse..siis mõtlesin et siin ei saa kummitaada et kodus juba kummitab ja kui vanaema juures kumitab ka ,siis oleks see liiga imelik et kahes mulle tuttavas kohas kummitab.Aga vanaisa suri selles majas mingi 5 aastat tagasi ära,nii et see võimalik,et seal kummitab.ma ei rääkinud sellest loomulikult kellelegi aga vanaema hommikul hakkas rääkima et ta ei ole kunagi yksi et tema isa on ka selles majas(ma ei saa aru,kas siis vanavanaisa vaim tuli temaga kaasa või mis aga vanaema isa pole selles majas surnud) ja et ta räägib temaga vahest..siis ma sain lõpuks aru,et ma pole meie peres ainus,kes vaime näeb.see seletab selle ka,miks ma normaalselt ei saa seal ega siin magada:)midagi nagu segakssõbranna juures magan nagu talveund magav karu sügavas unes

Aeg oli 1975-1977, täpselt ei mäleta. Käisin Sõmeru Lasteaias, Rakvere lähedal ning mingil päeval, suvisel ajal tekkis liuvälja kohale surisev valguskera. Mäletan, et kasvataja meie küsimusele: mis see on ., ei osanud vastata. Meie, lapsed aga mõtlesime, et tegu on kosmoseraketiga ning ronisime liuvälja otsa ning lehvitasime Talle ja olime rõõmsad.
Äkki on inimesi kes seda mäletavad, veel.(i)

Huvitav...Äkki oli keravälk aga selle oleks pidanud kasvataja ikka ära tundma...

Ma otseselt näinud pole aga oli kord nii:Olin üksi kodus mul oli seina peal ära raamitud pilt mille peal olid kõik elus peale minu vana-vanaisa ja pilt kukkus maha otse nägu üles poole peale esimest korda kordus asi aina uuesti ja uuesti kuni lõpuks läksin psühholoogi juurde ja ta ütles et ma pildi ära põletaks sest surnud vana-vanaisa võib kummitada ja nii ma tegingi ja tõesti peale pildi põletamist see kukkumine lõppes!! Õnneks kolisin ammu ära:o

Mul ei ole õnnestunud näha, küll aga kuulda ja tunda lugematu arv kordi.

Viimane kord, kui tundsin vaimolendi lähedust oli mu vanaema matusepäeval.

Esiteks: vanaema matusepäeva hommikul olin Tartus sõbra korteris, ööbisin seal oma poisssõbraga. Läksin vannituppa hambaid pesema ning olin kraanikausikohal kummargil. Järsku tundsin, et keegi on mu selja taga, vaatasin peeglisse, arvasin, et mu poiss tuli vannituppa, aga seal ei olnud kedagi. Mul tekkis tõsine hirm, ning lõpuks olin ma seljaga vastu seina, et selja taha ei jääks tühja ruumi. Samasugust hirmu kogesin ma veel sama päeva õhtul, kui läksin üleskorrusele magama. Mul tekkis magamistoas jälle tunne, et keegi on mu juures ning see tekitas kohutavat hirmu. Võtsin teki ja padja kaenlasse ning jooksin alla diivanile. See vaimolend ei saanud olla mu vanaema, sest olen teda tundnud oma voodil istumas (samal päeval kui ta suri) ning see oli pigem soe ja turvaline tunne.

Teiseks: vanaema matus toimus vanas teatrihoones. Kirst oli keset lava ning selle ümber neli tohutut küünlajalga, igal neist oma kümmekond valget küünalt. Keset tseremooniat hakkasin mõttes oma vanaemaga rääkima ning palusin, et ta näitaks mulle, kus ta on. Ühe küünlajala küünalde leegid hakkasid seejärel väga tugevalt võbelema, ülejäänud kolme omad olid perfektselt paigal.

Ema juures üksinda kodus olles olen kuulnud ülemisel korrusel kellegi samme, uksele kraapimist ning koputusi. sammud ja kraapimine midn ei eruta, kuid koputused ajavad alati hirmu nahka. Creepy...

Ning üks hirmutav kogemus meenus veel.
Sõitsime Pärnust Tallinna ning otsustasime minna mööda külavaheteid. Kusagil Märjamaa kandis, metsa vahel kitsal teel nägime tee ääres vana lagunenud maja. Aknaraamid rippusid, klaasid olid katki, räbaldunud kardinad veel ees ning ümbermaja kasvas kõrge hein. Mulle pakkus see maja huvi ning tegime maja ees peatuse, maja oli meist umbes 5-6 m kaugusel. Tegin auto ukse lahti, et välja astuda ning mind valdas taas kohutav hirm. Ma küll ei NÄINUD, kuid see eest TUNDSIN väga teravalt, et parempoolsest aknast kardina kõrvalt jälgib mind vana naine. Ning ma teadsin, et see naine ei taha, et me seal oleme. Mul oli nii õudne hirm, et ei julgenud isegi pilti teha, kartsin, vaim maksab häirimise eest kätte. Läksin nii närvi, et kihutasime tuhatnelja sealt minema.

[Muudetud: 6-17-2009 Raksha]

Kindlat vaimolendit näinud pole aga veidraid olukordi on ette tulnud küll.
Väiksena nägin ükskord omast toast kuidas mu isa oma helesinistes ööriietes enda magamistuppa läks. Ma pole kindel mida ma talle öelda tahtsin, aga ma tõusin ja läksin talle järele. Ruumis polnud aga kedagi. Läksin siis elutuppa ja näen ema ja isa diivanil televiisorit vaatamas.
Mu isal olid teksapüksid ja kampsun seljas. Aga selline helesinine riietus on tal olnud küll kunagi. Arvan, et nägin varjukuju. Ma ei tea kas ma kahetsesin midagi või oli ta mu peale pahane. Sellest pole ma siiamaani aru saanud. Silmapete see ei olnud. Ma nägin seda täiesti selgelt.
Teine asi oli selle aasta alguses, ühe väga hea sõbranna sünnipäeval bowlingus. Veeretasin kuuli ära, pöörasin ümber ja hakkasin pinkide juurde tagasi kõndima, kuid nägin et ma põrkasin ühe tüdrukuga kokku. Haiget ma ei saanud, midagi ei tundnud. Ta paistis kuidagi läbipaistev ja kadus kohe. Endale jäi tunne, et tegin sellist nägu mida teevad inimesed kes telliskivi seinaga kokku põrkavad aga kui ma hiljem pärisin selle kohta sõbralt, et kas ma tegin midagi veidrat, ütles ta et ei teinud.
Selliseid juhtumeid on mul küllaga veel, ainult peaks hakkama neid meelde tuletama, hetkel jutustada rohkem ei oska.

Huvitavaid situatsioone on vahest olnud, kuid midagi kindlat ei ole näinud.

Kui ma väike olin, siis läksin ma üks õhtu oma sõbrannaga(me käisime esimeses klassis ja elasime Uuemõisas, me olime naabrid), õue. Me rääkisime seal jne, ja siis minu sõbranna rääkis mulle ühe loo mingist Kassimammast, kes elas meie kodukandis ja kellel oli hästi palju kasse. Ning see mammi võis vihastada, kui sa teda üle terve küla hõigud ja sind mingi kirve või muu sellise jõhkra vahendiga ära tappa... Ja minu vend tuli ka millalgi meie seltsi(ta oli minust siis umbes kaks-kolm aastat vanem) ja sõbranna rääkis ka temale sellest Kassimammast. Ja selleks ajaks oli õues juba hämar ja minu vend tahtis Kassimammat hüüda, et näha, kas see jutt sellest mammist ka tõele vastab. Mina ja minu sõbranna ei tahtnud, et ta seda teeks, aga vend pistis ikka üle terve küla kisama: ''Kassimamma! Kassimamma! Kus sa oled!? Kassimamma!'' jne Siis ma ehmusin täiega ära ja hakkasin kodu poole jooksma ning vahepeal vaatasin tagasi ka ja nägin ühte valges kitlis kirvega(või oli see lihanuga vms) paksu kogu, kes jooksis mulle järgi Ma jooksin tagasi koju oma ema juurde, kellel oli parasjagu klient ja kellele ta kaarte pani. Milline kena ulmekas. Ma usun, et see oli luulu ning ma kujutasin seda endale ette - oma hirmu

Olen näinud.
See juhtus kuskil 3-4 aastat tagasi kui ma elasin ühes korteris kolmandal korrusel. See korter oli muidu kunagi ammu olnud hotell.
Aga see juhtus siis nii, et oli üks talve hommik ja ma hakkasin kooli minema. Ma läksin treppist alla. Ma jõudsin siis kuskil teise ja esimese korruse vahepeale ja äkki ma nägin allpool mingit valget kuju. Täiesti inimese kujuga aga üleni valge. Sel hetkel ei tundunud see kummaline. Ma arvasin miskipärast, et see on mu naaber. Ta tuli minu poole, oli minu kõrval, ma pöörasin tema poole pea ja ma nägin üleni valget nägu. Täiesti valge. Siis kui ta minust möödus, keerasin korra pea otseks ja siis vaatasin uuesti taha aga enam ei näinud midagi. Mulle algul ei jõudnud ültse kohale mis toimus, ma ei kartnud ega midagi. Aga poole koolitee peal taipasin. Ja vot siis tundus kogu see värk väga kahtlane ja hirmus.
Ega tegelt see ongi nii, et kui ei plaani niiöelda vaimu näha siis ei ole see hirmus.

Aga kummaline on see ka, et peale selle nägemist on mu elu täielikult muutunud. Mind hakkas huvitama maagia, teispoolsus ja sellised paranormaalsed asjad. Ning tegelikult sellest hetkes hakkasin ka unes suht tihti sündmusi ette nägema ja sammuti tajun elu teistmoodi. Justkui oleks varem kõike seda juba tundnud ja nii (seda on väga raske sõnadesse panna).

Mul on samatmoodi,et enne ei uskunud,kui ise nägin ja peale neid sündmusi olen hakanud paranormaalste asjade vastu huvi tundma,aga unenäod,mida ma ärgates küll kahjuks ei mäleta, on olnud järgmise päeva sündmus.Näiteks näen unes kedagi endale midagi ütlemas.Ärgates ma ei mäleta seda,aga kui tuleb see koht,siis enne kui ta on jõudnud kõik ära öelda, tean ma täpselt sõnasõnalt ära mida ta ütleb ja kuidas ta seda ütleb. Sisetunne on mul hakanud ka suuremat rolli mängima.Ta on tulnud rohkem välja ja öelnud nagu,mida tuleks teha ja mida ei tuleks ja mis võivad tagajärjed olla,aga ma ei tea kas see kuulub nüüd siia alla

Endal pole õnneks või õnnetuseks ühtegi kokkupuudet olnud vaimolenditega......vähemalt mitte füüsilist ja näinud ka ei ole pigem kuulnud:S

Aga tean paari lugu rääkida mille tõelisuses olen küllaltki kindel.
Esmalt siis väike seik minu endaga. Nimelt olime emaga mingi paar aastat tagasi vanaema juures ja vaatasime telekat vanaemaga kui ema sööma kutsus. See oli õhtu poolen aeg nii, et suht kõhe oli ka pärast.
Läksime vanaemaga siis kööki ja hakkasime kõik sööma tuled olid tagatubadest ka kustutatud ja telekas täiesti kindlalt kinni. Järsku kuulsin mingit imeliku surinat, noh sellist kui paned teleka käima ja see on selline hääl mis on üldse enne pildi ja hääle tulekut. Noh jäime kuulatama siis kõik ja omg telkas käiski:o. Läksin siis telekatuppa ja panin ta kinni muidugi jõle kohe tunne oli. Ema ütles et vb kass jooksis üle laua ja läks siis üle puldi nuppude aga kas maga sügavat und oma korvis köögis. See jägi täiesti selgusetuks sest elus polnud telekas enne niimoodi lihtsalt heast peast käima läinud

Teine juhtum oli minu emaga, siis kui ta õppis pedas olles. Neil oli seal selline ühika moodi maja ja ema sõbrannadel tuli mõtte teha taldriku keerutamist. Ema suhtus sellesse alguses väga skeptiliselt ja naeris nad välja, aga läks siiski asjaga kaasa. Otsustati välja kutsuda ühe surnud poisi vaim kes ennast seal majas üles poos. Mingi aja pärast hakkaski taldrik iseenesest liikuma ja mitte just kõige rahumeelsemalt. Ema ja ta sõbrantsid olevat väga ehmunud olnud ja kui nad olid sellelt vaimult juba omajagu küsimusi küsinud tahtsid nad teda ära saata aga ta keeldus minemast. Lõpuks oli nii et taldrik pani laua pealt lihtsalt minema aga katki ei läinud. Seal olijad hakkasid kõik karjuma, et mingi too vaim ära ja järsku käiski ühe küllaltki raske uksega kapiuks lihtsalt lahti ja läks ise kinni ka:S Ema ja ta sõbrannad olevat väga šhokis olnud ja lükanud lõpuks kõik voodid kokku.
Ema rääkis seda lugu mulle mitte just väga ammu. Õigemini ma kuulsin pealt kui ta rääkis sellest oma sõbrannaga.
Ise olen ka püüdnud oma kümme korda vähemalt taldriku keerutamist teha, aga pole õnnestunud kordagi
Samas vb on parem et pole õnnestunud sest ju sellel on ikka oma põhjus ka. Ja kui ma ka kunagi peaksi saama näha mingeid vaimolendeid siis on ka sellel kindlasti mingi eesmärk

Mõni talv tagasi kui ma sõpra saatsin kodu poole ja tulin juba tagasi kodu poole ja sõber oli juba 1,2 km kaugusel minust.
Ma kuulsin valjut pauku! Mitte püssi pauku! See oli nagu uks rahn oleks teise peale kukkunud kõrgelt. Mu sõber pärast tunnistas ka et ta kuulis seda samat pauku. Muide see toimus mingi 11 öösel ja kuu säras oma täies hiilguses taevas! Pärast päeva aeg uurisime et mis see pauk oli aga mõnekümne meetri pärast muutus tihnik läbimatuks ja sinna paika see juhtub jäi! Lisan siia pildi ka üles kus see toimus.