Kas kardad surma?

fujiwara, ära karda,

head NASA onud kinnitavad, et nubiru miskit hullu ei juhtu

Maailm ei lõppe 21. detsembril 2012. aastal, kinnitas eile USA kosmoseagentuur NASA, üritades teha lõppu internetis seoses uue Hollywoodi katastroofifilmiga levivatele kuuldustele.

http://www.postimees.ee/?id=186371

Ei karda.

Üks huvitav küsimus teile kõigile, kes te nii kiiresti ja lühidalt olete siin vastanud( ei hakka kõiki nimesid välja tooma, võtsin mõned algusest ja mõned lõpust), et Mis See On siis,
mida te ei karda, kuidas endile seda ette kujutate, mida te ei karda-
Acheron, Sharfy, ax, Buki, Norwain, XHK, MissIs jt. ?

Mida siis tasub üldse karta( siin maises elus), ja kuidas see Surm võiks välja näha ?
Minu enda lühike seletus Surmale, selle klassikalise mõttes , on järgmine:

Surm on nimi, mis on antud Hinge kogemusele, kui Ta muudab füüsilse keha ja mõistuse energiat, taasühinedes oma Loojaga.
Hinged jätavad oma keha maha, sest nad on sellega lõpule jõudnud; nad on lõpule jõudnud sellega, mis nad kehaga kokku tõi ja nad on läbi teinud kogemused, mida nad ihaldasid.

Ei karda samuti. Usun, et suremine ei ole halb asi, vaid on hinge pääsemine siit maisest elust ja saab kokku oma lähedastega jne. Ükskord mõtlesin, et kuidas on see nii ebaõiglane, et surevad rohkem head inimesed, aga mitte halvad. Olengi jõudnud arvamusele, et nendele, kes siit lahkuvad, tehakse just head, nad on oma ülesande juba täitnud vms. Halvale teele läinud inimesed jäetakse siia veel kannatama, võitlema iseendaga. Et ei tähenda jah, et nüüd ongi hea, et surma saad. Usun, et enne peab ikka oma eesmärgid saavutama, palju kogemusi saama, palju head tegema. Seejuures usun ka taassündi, et järgmiseks eluks on need kogemused vajalikud. Muidugi neid ei mäletata, aga alateadvuses on nad ikka olemas ja hing on lihtsalt üldiselt vanem ja tugevam ning valib endale aina keerulisemaid ülesandeid, mida täita. Näiteks, kui keegi jääb saatuslikul teel halvatuks, siis tõenäoliselt on tegemist vanema hingega, sest sellest välja tulemine või sellega leppimine nõuab suurt vaeva ning see on ülimalt suur kogemus, paneb inimese mõtlema nii nagu iga inimene ei mõtle. Ja näiteks, võib-olla hing valib ka kodutu olemise tee, et lihtsalt teada saada, milline see elu on ja proovib seda, saab jälle vajalikud kogemused kätte.. Igatahes selline on mu ettekujutus ja kui enda elu peale mõelda, siis see on ka loogiline, aga jah eks inimest õpetabki eelkõige tema elu ise, ei tasu võtta nii tõsiselt kõike seda, mida teised peale suruvad, vaid ise asju kogeda. Kogemus on elu võti ning on vajalikum kui lihtsalt paljas teadmine.

[Muudetud: 12-17-2009 FurioN]

Tsitaat:Algselt postitas Monoral
Oleneb kui hull see on.
Ilmselt vist kardan küll, aga ma ei tea, miski suunab mind koguaeg surma poole T_T
Mul tekib masendus iseenesest ja siis järgneb üsna tavaline asi noorte seas; ma hakkan lõikuma. (Ohjaa, ma tean, et kohe hakatakse kritiseerima ja emoks nimetama, aga darn, suva mis stiilis ma riietun, ma pole emo!)
Olen üritanud ennast puua ja uputada, aga lõppudelõpuks püsin elusana.

Mul oli alles ühel ööl tõeline masendus. Tõusin üles, sest magada ei saanud ja läksin facebooki. Seal on selline asi nagu fortune cookie. Niisama klõpsasin sinna ja minu õnn oli väga sobivalt: " The human spirit is stronger than anything that can happen to it. " Mõtlesin, et ehk on sul ka meeldetuletust vaja

Ja surm siis... No ma ei tea. Ma nagu kardan ja ei karda ka. Kui teispoolsuses oleks tühjus, see tähendab, et ma muutuksin olematuks, siis poleks midagi karta. Kui oleks nii nagu Newton kirjeldab, no siis vast kah ei oleks eriti palju karta. Aga ma kardan lisaks surmale endale jätta maha neid, kes minust hoolivad. Ühesõnaga, lõppkokkuvõttes vist kardan siis ikka :S

Tsitaat:Algselt postitas kulfing
Lugesin selle teema postitused läbi.
Siin räägitakse põhiliselt surmast, kui protsessist.

Surma asja saab üldiselt jagada kolmeks. Üks on eespool nimetatud protsess. Teine sündmus, mille läbi toimub suremine. Kolmas on surm, kui isiksus. Pean silmas energiat või kogumit.

99,99% maakera elanikkonnast on see energia koguaeg kaasas. Väidetakse, et vasaku õla taga. Hetkel ka minul.

Seda pole mõtet karta. See on loomulik meie elu osa. Nagu selgus, kardab enamik protsessi (kuidas see toimub). Kõik tuleb omal ajal, nii kui kellelegi määratud. Mõnele on vaja sellist kogemust, teisel teist.

Tekkis hoopis küsimus. Paljud on oma surma, kui energiat (indiviidi) näinud?Näiteks mina olen viimase aasta jooksul, näinud oma kolm korda. On selline ca meetri pikkune tegelane. Kohe küsitakse, et kuidas sa tead? Sisetunne on see, mis asjad paika paneb.

Lapsepõlves kartsin samuti surma. Loogiline arusaam asjadest. Noorukieas kartsin isegi veel surnuid. Nüüd vanemaks saades ja elu üle järele mõeldes, asetuvad asjad paika. Kui määratud, siis tuleb. Ju on siis kõik vajalik tehtud ja surm loomulik, et ei vaja mingit arutelusid. Üldiselt on nii, et kui inimene sureb, siis on see ettemääratud.

Ja nagu ütles kellamees Lible „See aeg, mis Sinule on määratud, on lõppenud.“








[Muudetud: 11-9-2009 kulfing]

Äkki seletad? :o

Nooremana kartsin surnuid ja surma.
Olles nüüd nii mõnegi kogemuse võrra targem, ei karda ma enam kumbagi.
Pisut uudishimu on küll, et mis siis pärast elu lõppu ikkagi saab, aga eks ma saan seda ju niikuinii omal ajal teada

Nagu ennemgi mainitud, on surm loomulik. Aga ilmselgelt ei oleks ma eriti rõõmus ja lilleline, kui keegi relvaga mind sihiks. Hetkeseisuga, kui sellele surmale palju mõelda, tundub, et ma ei karda seda... Kuid, kardan just seda hetke "kuidas ma küll suren". Kas piinarikkalt või mitte. Samas on tõsiselt suur uudishimu, mis juhtub, kui suren.
Samas, tahaksin jubedalt teada, millal ma suren, kuid ilmselgelt ei ennustata seda eriti. Reeglina ennustavad surma need, kes ei ole kogemustega ja tahavad lihtsalt raha saada. Ennustajad, kes on tõesti kogemustega, nad reeglina kardavad ennustada.. Kuna nagu on öeldud varemgi, nad tunnevad seda valu ise, kui ennustavad.. Suht creapy, kui nii võib öelda...

Miski pole igavene.

Tsitaat:Algselt postitas Kristo16
Miski pole igavene.

Ja millise vastuse peaks sellest välja lugema? Kas sa pelgad seda, et miski pole igavene või ei pelga?

[Muudetud: 12-20-2009 Preilikass]

pregu küll kardn, nii palju ju teha veel. kardan ka sed, et peale surma on tühjus, isegi kui igvene rahu, igav hakkab ju. kui paradiis ka tuleb, ma rohkem sihuke inimene, kellele tegutsemine ja liikumine meeldib, põnevus ka... võiks ju igaühel olla oma paradiis, minul siis sihuke, kus saaksin ka actionit tunda. see hirm tuleb kindlasti ka teadmatusest, aga mis sa selle vstu ikka teed...

Arvan ,et surm on nagu ...unes olemine.Nagu jäeksid sügavasse unne .Ma tahaks teada mis tunne on kui oled surnud aga kui ongi tühjus ...Ma ei tea ma arvan ,et siiski kardan aga kui aeg tuleb siis pole midagi teha.

ei ma ei karda surma

Ma tegelikult enam ei karda surma. Seda on imelik öelda,aga tegelikult kardan ma vanadust rohkem kui surma. Nii lihtne se ongi

[Muudetud: 2-13-2010 Marax]

ma usun et surma pole õtet karta, tuleb siis kui aeg täis ja kõik. Kuid tunnen et midagi on veel tegematta niiet loodan et ta niipea ei tule. kuigi kunagi luges üks tuttav mu käejooni ja selle arvestuse järgi peaks mul veel max 2 kuud elada olema.

Ma ei karda surma ja ei näe ka mõtet miks seda peaks kartma...rohkem painab mind suremise viis ja võimalus, et ma ei jõua oma asjadega valmis...

Klišeeline, aga...

Seda küll jah. Eelistaks ikka kiiret surma pikale piinlemisele

Ei, kohe kindlastio mitte ei karda, sest ma lähtun siiski sellest, et me kõik sureme kunagi ära mida seal ikka karta .

Lugesin siit mõningaid postidusi ilusasti kirjutasid iitt.
Kuid paljudel on siiski hirm surma ees(pigem suremise protsessi ees) see on loomulik ja see on niikaua kui saame teadmise selle kohta.Kuidas me sureme on meie teha (seda sisestame endale terve elu jooksul). Tähtis on teada kuhupoole pärast kehast lahkumist minna.Sest kui sa ei valmista või ei saa end selleks ette valmistada siis mõnda aega on vaim segaduses (see kehtib pigem nende kohta kes ei tegele vaimse praktikaga).

Kardan surma kui pikaleveninud valusat protsessi - siis täpsemalt lõpu agooniat, mis võib kesta päevi. Ja mõned haigused võivad kesta enne ka aastaid ning nende raviminegi olla piinarikas.

Ja arvan, et ega enne õieti karta oskagi, kui tead kindlalt, et varsti hakkab see juhtuma.

Ei karda, sest usun, et peale surma lähen kohta, kus on minu lahkunud sugulased ja sõbrad ning leian seal rahu.

ei karda kuna ei sa lõppeda miski mis pole veel alanud ja minujaoks surma ei eksisteeri

Lihtsalt hämmastav, kui palju tegeleb inimene asjadega, mida pole olemas... võtaks loeks kasvõi Surnuteraamatu läbi - maitse asi, kas Egiptuse või Tiibeti oma.
Sellest on muidugi kahju, et neid kumbagi maakeeles ei ole (ja originaalist tõlgituna).

Tsitaat:Algselt postitas Jako
Samasse rubriiki võiks ka ju lisada maailmaloomis müüdid kus räägitakse, et maailm sündis ügrhirmust mis asjad käima lõi.

See on lihtsalt hämmastav, kui paljudes täiesti erinevates Kultuurides räägitakse täiesti erinevate Sõnadega täpselt ühte ja sedasama Lugu

Tsitaat:Algselt postitas WhiteWolf
Lihtsalt hämmastav, kui palju tegeleb inimene asjadega, mida pole olemas... võtaks loeks kasvõi Surnuteraamatu läbi - maitse asi, kas Egiptuse või Tiibeti oma.
Sellest on muidugi kahju, et neid kumbagi maakeeles ei ole (ja originaalist tõlgituna).

Tegelikult Tiibiti surnuteraamat ju on eesti keeles ammuilma olemas:
http://www.hot.ee/dharmakirjastus/raamat06.html
Mul seisab kodus riiulil, aga läbi küll ei ole viitsinud seda miskipärast lugeda!
Egiptuse surnuteraamat on sihukesi esoteerilisi saladusi täis, et seda muidugi tavainimesele lugeda ei anta, ehkki võib kindel olla, et tavainimene ei saa sellest nagunii aru!