Kas kardad surma?

Keha kui mateeria valu polegi olemas, kõik valud on Vaimsed. Isegi kui füüsist tõsiselt haavata, siis valu kogeb ikka vaid teatud Kehavaim, mitte aga füüsiline keha ise. Kui valu puhul Vaimu tähelepanu suunata näiteks mujale, mis põhjustab teatud füüsilised protsessid, siis valu ei tunne, äärmisel juhul võib isegi mõnusa tunde tekitada.

(27-12-2003 00:38 )yodalr Kirjutas:  ise kardan. Ma ei kujuta ette, kui peale surma tulex tühjus, mitte midagi olematus.

Kui tuleks tühjus ja mitte midagi olematus, siis kuna sa ei oleks teadvusel, sa ju ei oleks sellest teadlik, sama nagu magada ilma unenägudeta. Sa ei teagi et sa üldse olemas oled.

Ei karda surma, see on ainult valesti mõistetud fenomen ja see sõna ei ole üldse sobilik. Pigem on see ühest olekust teise minek ja see eksistents siin on hoopis unenägu või illusioon ja see mis peale " surma" järgneb on tegelikkus. Kui peale surma ei tuleks midagi siis peaks minu arust kohe enesetapu tegema sest mis mõttet siis üldse rügada on.

(18-07-2012 14:50 )Krt Kirjutas:  Keha kui mateeria valu polegi olemas, kõik valud on Vaimsed. Isegi kui füüsist tõsiselt haavata, siis valu kogeb ikka vaid teatud Kehavaim, mitte aga füüsiline keha ise. Kui valu puhul Vaimu tähelepanu suunata näiteks mujale, mis põhjustab teatud füüsilised protsessid, siis valu ei tunne, äärmisel juhul võib isegi mõnusa tunde tekitada.

wow, vähem piiblit ja rohkem meditsiini sulle lugeda soovitada poiss.

Inimkonnale on üldiselt ammu teada, et olendid koosnevad kehalisest ja vaimsest, mis on omavahel seotud ja teatud mõttes paralleelsed. Vaimuga on võimalik tähelepanu valult mujale juhtida, sarnast põhimõtet kasutatakse tihti ka meditsiinis - puhas loodus ei ravi vaid keha, vaid just esmalt vaimu oma iluga, mis viib ka keha normaalsesse toimesse. Paljud valud jälle on just ebaterve, hoolimatu ja stressis vaimu poolt põhjustatud. Näiteks, star screamel meeldib vist kõikjal kahtlases ja arusaamatus mingit Piiblitonti süüdistada.

inimeseks teebki see kui mõtleb surmale. kui mõtled surmale ja tekib elutahte eitus, oled vaimselt täiustunud.

(16-08-2012 23:13 )Wilholmensis Kirjutas:  inimeseks teebki see kui mõtleb surmale. kui mõtled surmale ja tekib elutahte eitus, oled vaimselt täiustunud.

Miks elutahte eitus? sic.

Mina ei karda loomuliku surma vanaduses - kuid enne "õiget aega" toimuva vägivaldse tapmiskatse vastu võitleks ma kindlasti: muidu jäävad paljud praeguse elu eesmärgiks seatud teod siin ilmas tegemata.

Kui inimene saab teadlikuks, et ta pole mitte surelik füüsilise keha põhine "tsenter tselluliiti", vaid on igavikuline surematu vaimolend, siis kaob ka surmahirm konkreetse füüsilise kehastuse lõpu suhtes - ehk nii nagu puutüvi (vaimu analoogia) ei karda sügisel lehtede pudenemist (sureliku füüsilise keha analoogia), nii pole ka inimestel mõtet karta ühe osa lõppu oma igavikulisest elust.

Pigem võiks "karta" muud: ehk seda, milline osa meie teadmistest ja kogemustest jääb sureliku hinge = emotsioonikeha+mentaalkeha külge (emotsioonid ja ideede põhine madalam mõistus), ning milline osa õnnestub tõsta surematu vaimu = buddhi keha + atma keha külge (ideaalide põhine kõrgem mõistus ja inteligentsuse ülesed mõttevormid).

Samuti võiks üritada oma elu elada nii, et füüsilist keha poleks vaja igapäevaste tajude "maandamiseks", ehk midagi sisemise meelekontrolli laadset - peale surma jäävad meie tajud alles kuid kaob füüsiline keha, mille abil sai seni välja elada mõttetasandil loodud sisemist mustust: kui sisemine meelekontroll on puudulik, siis "põleb" meie hing ära enda poolt loodud mustuse tõttu (see ongi põrgu olemuslik kirjeldus, milles hing puhastub) - peale hinge puhastumist saab hing uuesti kehastuda vastavalt karma ja sansara reeglitele põrguolendist kuni pooljumalani välja, inimesed ja loomad seal vahel.

Näide1: Kui inimene on väga närviline, siis "süttib" ta kuitahes tühistest probleemidest, ning hakkab oma füüsilise keha abil trampides/laamendades, või ropandades/mölisedes enda poolt loodud mustust välja elama: sellised põlevad põrgus eriti kirka leegiga, kuna nad ei suuda oma meeli üldse kontrollida.
Näide2: Järgmine tase on selline, kus tühised pisiasjad ei vii meid endast välja, kuid päeva lõpuks ollakse ikkagi töös/elust nii väsinud ja muserdatud, ning seda üritatakse maandada joomarluse või seksimisega: sellised inimesed "läheks hulluks", kui nad päeva lõpus vägijooke või seksi ei saaks - ka sellised põlevad põrgus üsna ereda leegiga, kuna nende sisemine meelekontroll on puudulik.
Näide3: Kui inimene suudab elada nii, et sisemine meelekontroll on täiuslik, siis ei saa mistahes sündmus meid muserdada ja endast välja viia: nii on võimalik kogeda selgeltnägemist (teiste olemuse nägemine ei ajaks hulluks), ning "minna mööda" karmalistest tagasilöökidest (me küll tajume meie vastu suunatud halba, kuid me oskame tal "lasta minna", st ei võta seda endasse) - sellised suudavad põrgust väga kiiresti läbi minna, kuna midagi pole lihtsalt põletada.


Kokkuvõte: üritage oma viie meele põhisest "minapildist" väljaspoole nägema hakata: nii saate teadlikuks enda, kui surematu vaimolendi igavikulisest olemusest ja koos sellega kaob ka hirm praeguse kehastuse füüsilise keha surma ees.

Loomulikul teel ehk vananemis surma mitte. Kuid nagu eelnevalt mainitud siis vägivaldse tapmise teel või mõne muu haiguse korral võitleks ma vastu. Ma ei oleks võimaline tegemaks mitte midagi.
Kahtlen ka selles, et peale surma ei oota mind enam midagi.
Lugedes, mida lahendused kirjutas hinge uuesti kehastumise kohta siis võiks isegi öelda, et mingigi sisemine meelekontroll mul on või olen ma lihtsalt pohhuist, ei teagi.

Poolinimeste äärmuslikud kalduvused on ilmsed. Ühed (omastarust suht vaimses täiuses kui inglid - Wilholmensise sugused) eitavad rohkem elu, aga tunnistavad surma. Teised (lapsikult loomalikud igavesti täiuse poole teel - Lahendused sugused) jälle jaatavad individuaalset igavikulist elu, aga eitavad selle surma. See seletub sellega, et kõrgemal olles hakkame nägema, mis allpool reaalselt meid ohustab ja kes me tegelikult oleme. Ja allpool olles ihkame meeletult vaid pimestavatesse ja igavikulistesse kõrgustesse.

Siiski oleme lihtsalt inimesed, kes peavad püsima oma keskteel, nähes ja tundmaõppides Kõiksuse mõlemaid poolusi - igavikulisi illusioone ja reaalset kaduvikku. Igavikuline võib vaid olla teadmine, et miski pole igavene.

Raske küsimus millele vastata.
Ma üldiselt ei karda surma kuna ei ole leidnud põhjust, et karta.
Pole sellist reaalselt eluohtlikku sündmust olnud, seega ei oska öelda, kuidas reageeriksin sellises olukorras.
Mul pole ka põhjust arvata, et peale surma elu mingil teisel tasandil edasi käib. Kõige loogilisem tundub, et mitte midagi ei juhtu.
Nendest unenägudest, mida mäletan ja kus ma peaaegu surma olen saanud või olen surma saamas on suhteliselt pohhui tunne olnud ja siis üles ärganud.
Hetkel ma kardan putukaid rohkem kui surma

Niikaugele kui mäletan, ei ole surma kartnud.

Paar korda kogesin surma unenägudes ning leidsin, et algul üritab keha paaniliselt olukorrast välja sipelda ning seejärel tekib täielik ükskõiksus. Tegelikult on vist ka ärkvel olles paar korda nii juhtunud .. seni on keegi appi tulnud.

Mõned kuud tagasi kadus ka kõrgusekartus. Seistes kuristiku äärel oli pigem selline tunne, et kukkumise asemel tõuseks lendu. Nüüd on see jälle vaikselt tagasi tulnud..

Hämmastaval kombel kardan kõige rohkem ebaõnnestumist.

(19-08-2012 17:49 )Sussch Kirjutas:  Hämmastaval kombel kardan kõige rohkem ebaõnnestumist.

Et sureks ära aga äkki ei õnnestu

Ebaõnnestumist üldisemas mõistes .. et ei saa millegagi hakkama.

(19-08-2012 20:32 )Sussch Kirjutas:  

Ebaõnnestumist üldisemas mõistes .. et ei saa millegagi hakkama.

Näed - siiamaani oled elus - väga hull lugu ju siis pole

Kardan teadmatust, kuna surm on meile kõigile tundmatu ja müstiline asi siis jah-ma kardan surma.

Pole mõtet karta. Kui iga päev mediteerid munga moodi. Tõused üles, kõrgemale tasandile ja elad koos iidsetega edasi. Seal on vist veits abidose rahvast ka ja mingeid muid matse.

Ise surma ei karda aga, kardan kuidas minu lähedased selle vastu võtavad. Ise olen veendunud et surm ei ole lõplik ja meie areng toimub edasi, seega pole põhjust karta. Samas inmene kardab kaotada oma lähedase eriti karedtakse ilma jääda oma lastest.

Jah,kardan. Ei kardaks võibolla siis kui oleksin üksinda ja oma suremisega kellegile liiga ei teeks.

Me kõik kardame surma. Sest, mis elu see on mida me elanud oleme?!
Meie hirm surma ees, algab hirmust meie lähedaste surma pärast. Tänu sellele me ennast oma lähedaste, oma rahva, eest ohverdamegi.

Ma isiklikul arven, et ei karda surma, kuigi ei otsi seda. Ei saa küll täpselt öeldaa, kas kardan või ei karda, sest ei ole kunagi surmasuus olnud. Jah, ma kardan valu, ilmselt kardavad seda kõik. Isiklikult ei usu ka hauatagusesse elusse, arvan, et inimesed on selle välja mõelnud enda lohutamiseks, et surm nii hirmus ei tunduks.

(14-09-2012 17:33 )Oikan Kirjutas:  Ma isiklikul arven, et ei karda surma, kuigi ei otsi seda. Ei saa küll täpselt öeldaa, kas kardan või ei karda, sest ei ole kunagi surmasuus olnud. Jah, ma kardan valu, ilmselt kardavad seda kõik.

Jha, nii on, mina igatahes tean, et kardan valu enam, kui surma.

Mõned küsimused siis:
Kuna eelnevad kommijad ei täpsusta valu liiki, siis kas kardate näiteks suurt peavalu rohkem kui pea maharaiumist?
Või kui antakse valida, kas metsik hambavalu või täielik hambutus, siis valiksite loomulikult hambutuse kasuks?
Kui antakse valida, kas meeletu kogukeha valu või valutu fataalne kehaosade kahjustamine, siis valiksite teise variandi, kuna valu on ju tunduvalt ebameeldivam?
Te väidate surmahirmu eriti mitte tundvat, nagu valiksite iga kell suremise mistahes valukannatuse asemel?
Väidate surma mitte vähimatki kartvat, nagu teil poleks vähimatki elu alalhoiu instinkti?

Vähemalt mina hetkel ei saanud küll mitte midagi aru, mida selle põneva valufoobiaga öelda tahetakse, sest ma ei kujuta tegelikult elu ilma vähimagi valuta üldse ette. Kas kardetakse valu kui mingit äärmuslikku füüsilist piinamist, kui pidevat vaimset ülekohut, kui rasket haigust, kui äärmuslikku lollust, kui nooruse saamatust, kui totaalset vanadusnõtrust või kui lähedaste kaotust? Sel juhul te tegelikult ei karda ju mitte valu, vaid lihtsalt elu üldiselt ja selle üht teatud osa. Või, te kardate valu hoopiski seetõttu, et see segab ja takistab teil normaalselt elamast-toimimast? Sel juhul aga see ongi ju surmaga täpselt samase funktsiooniga, ehk ka hirm valu ees taanduks sellisel juhul sisuliselt surmahirmuks!

Kujutage ette, et surmas endas tõesti pole enam mingit valu ega isegi mitte hirmutunnet, mida saaks karta. Seetõttu, kuni vähegi jaksu, tuleb mistahes eluvalu ja surmahirmu (kui mistahes hirmu, mis takistab sul sisuliselt elamast!) hoopis nautida. Mõistate nüüd surmahirmu sügavamat üldist tähendust? Mistahes üldist (surma)hirmu tuleb õppida elus nautima, muidu poleks elada üleüldsegi võimalik.

(15-09-2012 19:13 )Krt Kirjutas:  Mõned küsimused siis:
Kuna eelnevad kommijad ei täpsusta valu liiki, siis kas kardate näiteks suurt peavalu rohkem kui pea maharaiumist?
Või kui antakse valida, kas metsik hambavalu või täielik hambutus, siis valiksite loomulikult hambutuse kasuks?
Kui antakse valida, kas meeletu kogukeha valu või valutu fataalne kehaosade kahjustamine, siis valiksite teise variandi, kuna valu on ju tunduvalt ebameeldivam?
Te väidate surmahirmu eriti mitte tundvat, nagu valiksite iga kell suremise mistahes valukannatuse asemel?
Väidate surma mitte vähimatki kartvat, nagu teil poleks vähimatki elu alalhoiu instinkti?

Enesealalhoiuinstinkt ei ole võrdne hirmuga ja kui sul on mingi pidev ja tugev valu (kujuta ette tugevat hambavalu mille puhul ükski abivahend/meetod ei aita ja mõtle kui sa peaksid päevast-päeva ja ööst-öösse sellega elama), siis ei usu, et paljud sellise valuga koos elamist vastu peavad kuna see võib kehalt ja vaimult niivõrd suurt tolli nõuda, et lähed kas hulluks või enneaegselt hauda. Seega miks mitte valutuid variante selle asemel eelistada?

Võrdne võibolla mitte, aga kindlasti üks oluline osa alalhoiust. Inimesel oleks võimatu elada kui hirme üldse ei tuntaks ja neid ei ületataks.

Aga milleks siis üldse karta väljakannatamatut valu, kui alati saab nagunii valida valutu surma? Ikka just sellepärast, et siis lihtsalt muud ei jäägi üle. Seega hirm valu ees on täiesti põhjendamatu, kui elu kallis poleks ja valust surema ei peaks. Milleks üldse midagi karta, kui see üldse me elu ei ohustaks? Vaid hirm valu ees oleks põhjendatud vaid siis, kui suremise varianti polekski olemas.

(15-09-2012 23:12 )Krt Kirjutas:  Aga milleks siis üldse karta väljakannatamatut valu, kui alati saab nagunii valida valutu surma?

Saad sa jee igas olukorras valida valutut surma. Enamus olukordi pigem välistab selle valiku - kas ei saa vastavaid medikamente kätte või oled ise sellises seisus, et pole võimeline lihtsalt enam midagi valima.
Näiteks vindud aastate kaupa "mõõdukates" valudes mingis haiglas, kus sind kärutatakse opisaali ja keemiaravi vahet, elukvaliteet null ja mitte keegi ei ulata sulle abistavat käekest, et saaksid sellest elust mõnusalt lahkuda, sest seaduse järgi oleks see abiline siis mõrvar.