Kas kardad surma?

Tsitaat:Algselt postitas Müstik
Tegelikult Tiibiti surnuteraamat ju on eesti keeles ammuilma olemas:
http://www.hot.ee/dharmakirjastus/raamat06.html

Kahtlustan, et tegemist on (tugevalt) lühendatult tõlgitud versiooniga, millele pealegi on häbenetud(?) anda õige nimi.

Ingliskeelne on märksa mahukam.
Ometi on maakeel hulga väljendusrikkam, kui see... mereröövlite keel. Sestap ka varasem jutt otsetõlkest.

[Muudetud: 12-8-2010 WhiteWolf]

Sedand jah!

Ei karda, sest olen üsnagi veendunud, et surm ei ole kõige lõpp. Hing ei kao lihtsalt ära, see oleks ebaloogiline.

Kui suren lakkan olemast, energia küll on ja jääb, kuid mind ennast enam ei ole.
Ei karda surma, kui keegi ähvardab tappa, siis muidugi ei taha surra, kuid ma ei kardaks surra. Alla lihtsalt ei anna eales.

Inimene on üks imelik tegelane. Ta on väidetavalt ainuke bioloogiline olevus, kes üsna peatselt pärast sündimist saab teada, et ta sureb, aga ta siiski jätkab hullult optimistlikult - ei kuku ju kõik ilgesse deprekasse ega surmahirmu. Võibolla on selleks hea põhjus, mida enamus inimesi teadliku teadvusega ei adu. Inimene ei pea tegelema suremisega vaid elamisega!

Ma mäletan perioodi oma elust, mil kartsin surma hullupööra - olin siis varajases teismeliseeas. Ajapikku see hirm lahtus üha väiksemaks. Olen näinud surmasid piisavalt palju ja igasugu distantsidelt ja tänaseks võin ilmselt päris suure kindlustundega väita, et ei karda surma üldse. Suremist ei karda ma kah.

Mis see surm ja suremine siis on? See on ju pelgalt energia muundumine ühest vormist teiseks. Ma ei suuda suhtuda nn surmalähedaste kogemuste dokumenteeritud juhtumitesse skeptiliselt ja tänaseks päevaks on mulle saanud üpris arusaadavalt selgeks, et teadvus on mateeria, mateeria on energia ja energia puhul kehtib lihtlabane energia jäävuse seadus: energia ei teki ega kao - ta saab vaid muunduda.

Soovitan soojalt siinse rubriigi tegelastel vaadata üht suhteliselt huvitavat dokumentaali (eeldab vene keele oskust):
http://kirlian.ru/forum/index.php?showtopic=626

Ma ei karda, ükskord tuleb see niikuinii. Mind just huvitab see, mis pärast surma ees ootab.

Pärast SURMA ei oota sind enam midagi ees - kõik on taga. Kui sa pead silmas, et hing jne siis see EI ole veel surm - see on transformatsioon.

Ma lasen end igaksjuhuks pigem tuhastada, äkki peale surma, sa tajud kõike aga vaid ei suuda liigutada?
Kui tuhastatud pole midagi sinu kehast järgi ja ei tohiks ka midagi olla millega tunnetada

No, sellekohta; pigem kiire lõpp kui lõputu õudus.
Jube oleks küll ju kõike tajuda , lagened jne.
See nii haige teema , et mis on peale surma.

Vaata samas kardan ja samas ei.
Surra küll praegu ei taha.Liiga noor olen
Aga samas on mind alati huvitanud milline ma olen ja kuidas ma tunnen ennast pärast surma.
Vaata pärast surma võin vabalt saada paljudele oma küsimustele vastused.Nt kas jumal on siis olemas või mitte (ise tegelt ei usu aga kes teab ) jne jne.
Ise loodan , et pärast surma tuleb uus elu ehk siis hauatagune.
Aga igavesti vaimuna mööda maailma uidata küll ei tahaks

Ha, see peale surma elu nagu Supernaturalis, heaven xD
No hangovers, all perfect. Lööks juba präägu siis end maha xD

Tsitaat:Algselt postitas Kristo16
Ha, see peale surma elu nagu Supernaturalis, heaven xD
No hangovers, all perfect. Lööks juba präägu siis end maha xD

Pole hea mõte
Siis pididki ju elavate maailmas surnuna uitama
See polex kyll lahe

on olemas vastav kogemus...ja meeldiv..
mul on südamega probleemid ja ükskord öösel unes näen seda tunnelit ja valgust ja meeldivat meeshäält,mahedat...kas tahad tulla...nii mõnus rahu oli hinges,siis meenusid lapsed...nad vajavad mu abi.Ütlesin,et praegu veel ei tule..mõnus hääl vastas..see saagu...peale seda surma ei karda

Absoluutselt ei karda

Surm, ei karda see on täiesti loomulik protsess, oleneb muidugi kuidas surm tuleb. Kui oletame, et jääd auto alla ja piinled vigastustes ja lõpuks sured.See on muidugi jube ja hirmus. Aga ega tegelikult ei kardagi inimesed ja loomad surma vaid kardavad valu mis meie arvates sellega kaasneb. Surma ei saa karta sest keegi ei tea kui hirmus see on.Aga niipalju tean õelda, et usun , et see suremine ei ole hull ja hirmus asi, sest see on vägagi loomulik asi nagu söömine ja pärast vetsus käimine, niiet mitte karta see ei ole hull, hull võib olla protsess, et kuidas ja mis tagajärgede pärast sured aga on ka teine kaitserefleks inimese ja ka loomade on soki seisund, et kui oled vigastatud rohkesti siis aju tekitab sokiseisundi ja inimene tegelikult valu ei tunne.Muidugi kui näiteks peale autoõnnetust hommikul ärkad haiglas ja hakkab sokk üle minema ja ka valuvaigistite mõju kaob siis see on juba valu. Aga surm usun et on vägagi lihtne ja valutu !

Ma ei tea, nii raske on vastata
natukene kardab.

Kuigi ise olen veel päris noor ei ole surma enam pikemat aega kartnud. Mulle on omad uskumused ja teooriad kujunenud, ei tahaks teistele midagi peale suruda aga ise võtan küll kõike optimistlikult. Suremist kindlasti ei karda, isegi sellega kaasnevat valu mitte. Surma nii palju, et tahaks veel siin elus selles kehas palju rohkem korda saata niiet kui see äkiliselt ja üllatusena tuleks siis mulle see ei Meeldiks, aga siiski hirmu nahka ei aja . Muidugi huvitab mind üks küsimus. Kui ma pärast surma hingena edasi rändan järgmistesse kehadesse ja "tasanditesse" siis huvitav kas mu praegune teadvus ja mälu ning ka ego säilivad, järgmises kehas arvatavasti mitte aga kas hing ütleb lihtsalt sellest egost ja vajadustest, soovidest ja unistustest lahti või talletuvad ka need kuskil mällu ?

Mina arvan nii, et kui oled surnud siis ajaga juhtuvad kummalised asjad, enamvähem sama moodi nagu magades.Kui magad, võib unenägu olla terve päev pikk, kuid samas reaalses elus on möödunud 1 sekund.
Niiet kui oled surnud siis see 1 sekund algab sellest hetkest kui aju lõpetab töötamise ja selle sekundi pikkus võib olla miljardeid aastaid. Niiet minu nägemus on selline, et uuesti sünd kahjuks ei ole võimalik.

Ma ei tea kas olen siia postitanud. Väga võimalik, et olen, aga siiski - hetkel ei karda ma surma. Ma kardan, nagu Volante juba ära mainis, teiste alt vedamist ja ma kardan teistele haiget teha, neid kuidagi riivata.. hätta jätta. Surm on selle kõrval tühine ja ei oma mingit tähtsust, füüsiline valu ei tule ligilähedalegi emotsionaalsele. Teadmine, et võid nii paljudele valmistada hingepiina on jube.. ma ei tea, kuidas sellest üle saada, aga kui tuleb aeg.. siis pean ma seda vist tegema. Seniks aga muudab see mind vist paremaks inimeseks.. kuigi see koorem võib hoopis vastupidiselt mõjuda.. njaa.

Kardan. Tunnen pidevalt Tema kohalolekut. Elame nagu naabrid koos ja... ma ei tea Tema plaane. Vahest on Ta päris lähedal,
siis tunnen Tema puudutust v. lihtsalt "haistan" Tema "rütmi". Paremini ma ei oska seda kirjeldada. Kardan Tema irooniat ja
sarkasmi,... sekkumist poolelt sõnalt.
Siiski: Tema kohalolek mõjub lohutavalt - ma saan iga kell kutsuda Teda tantsule,... kui Ta ainult "korvi" ei annaks.

Ei karda, kuna miski ei ole igavene ja kes teab, äkki on peale seda isegi parem

... kas on parem või halvem? Seda ei tea. Ma just kardan seda - et kui oled surnud siis mitte ajutiselt-tähtajaliselt, aga just IGAVESTI!

Ott.. kui sa igavesti surnud oled, siis pole sul ju midagi karta.. ei mingeid piinu ega kahetsusi peale surma.

Minu mure ja kartus selles seisnebki, et ei ole teada, mis seda igavikku sisustab. On seinast seina arvamusi, uskumusi , aga
mis tegelikult igavikus peitub - teab ilmselt ainult Jumal.

Kui tunned valu, siis tead, et Elad!
Tammsaare ütles; ..et pole Elu enne Surma!
Mina isiklikult Surma ei karda, sest see on Elu lõpp-eesmärk. Ja nagu piiblis on kirjas, et Surm tuleb nagu varas, iial ei või kindel olla millal ta tuleb. Seega arvan, et tuleb selleks lihtsalt valmis olla. Mida vähem on asju seda lihtsam on minek. Anna andeks minu võlad nagu mina annan andeks oma võlglastele. Kunagi saame kõik Üheks.