Milline ühiskonnakorraldus on inimesele täielikult loomuomane? On paremaid ja halvemaid, toimivamaid ja üldse mitte toimivaid, aga loomuomast vast pole. Kas ülde saab olla? Inimene peab üksjagu muutuma selle jaoks vist.
Siit ka siis Isaiah Berlini positiivse ja negatiivse vabaduse mõsited ühiskonnas. Natsism, kommunism ja Prantsuse revolutsiooni ideed on positiivse vabaduse püüdlused. Märksõnadeks võrdsus, vendlus, rahvuslus - inimlikud ideed. Inimestes on aga ka palju muud ja vastandlikku - kadedust, egoismi ja sallimatust. Positiivset vabadust saab saavutada inimest muutes, ületades või neutraliseerides negatiivsed jooned.
Negatiivne vabadus on vabadus, mis ei püüa inimest muuta, vaid kasutab ära ka inimlikkuse negatiivseid jooni ühiskonna stabiliseerimiseks. Nii nagu jalgpall, ja võistlussport laiemalt, täitvat tänapäeval sõdade rolli, nii saab leida ja stabiilseid rakendusi ka pea kõigile teistele isikuomadustele, mida võib-olla kõige paremaks ei peaks esmapilgul. Egotsentrisist nartsist võib olla küllaltki efektiivne müügimees teinekord ja ja halba saab sedasi konstruktiivselt ära kasutada.
Berlin ise oli suur negatiivse vabaduse eest võitleja.
Kas negatiivse vabaduse suhteline stabiilsus aga tähendab, et see ongi ideaalne ja lõplik ühiskonnakorraldus nagu Fukuyama arvab? Mina seda ei arva. Ma arvan, et inimene peab paratamatult muutuma. Mitte vaid inimesed ei pea muutuma, vaid ka inimlikkuse mõiste, meie loomuomasuse mõiste, peavad muutuma. See idee võib esmapilgul tunduda naeruväärne, aga seda vaid esmapilgul.
Näide koolikiusamisest. Lapsed võivad olla teinekord väga julmad ja võib isegi öelda, et see on loomuomane. Tõesti, lapsed teevad ju koolis teinekord seda, mida looduses ikka tehake - nõrgad surutakse välja. Inimeste puhul on vaid see erinevus, et need 'tugevad', kes 'nõrku' alla suruvad, ei ole ise ühiskonnas väga jätkusuutlikud. Niisiis on igati kasulik inimlikesse joontese selektiivselt suhtuda. Mingi osa meie loomuomasusest tuleb lihtsalt välja ravida. Inimlikkus on iseendaga pidevas võitluses ja sisuliselt vastuoluline.
Freud hakkas inimlikkust ühel hetkel nägema destruktiivse ja ohtlikuna. Tema tahtis seda ohtlikkust ohjedada psühhoanalüüsiga, Berlin nägi pääseteed võistlevas turumajanduses. Tegelikult olid nii turumajandus kui ka psühhoanalüüs juba Berlini hiilgeajaks oma käed ühendanud ja tootjad pugesid oma klientide hinge uurides tarbiate fookusgruppe psühhoanalüütilise meetodiga ning sõna 'propaganda' oli Freudi
vennapoja nõustamisel muudetud terminiks 'avalikud suhted'.
Nii kristlus, kui ka Freud, nägid inimese sügavuses midagi tumedat ja koledat. Midagi, mida tuleb ravida. Tänapäeva lääne maailm on kombinatsioon nendest ravimitest ja probleemist mida ned ravimid ravida ei suuda ja mida me isegi ei mõista adekvaatselt. Ravida ei saa seda, mida ei mõisteta. Kommunism üritas ravida jõuga, aga kavalus on osutunud edukamaks. Tarkus ... no seda kipub olema vähevõitu.
Võiks vist siia eraldi välja tuua ühe inimliku joone, mida ida pool edukalt ära kasutati. Seda joont tuntakse tänapäeval, kui identifitseeritava ohvri efekti. Kui inimene näeb teist kannatavat inimest, siis tunneb ta kaasa. Kui ta näeb mitut samamoodi kannatavat inimest, siis tunneb ta kaasa vähem. Kui kannatajaid on väga palju, siis kaastunne langeb pea täiesti ära. Stalin ütles selle kohta, et 10 inimese surm on tragöödia, miljoni inimese surm on statistika. Numbritega võin tsiteeringus eksida. Paul Slovic, kes uuris identifitseeritava ohvri efekti, ütles et see on
inimlikkuse viga ja võimaldab valitsejatel korda saata kirjeldamatuid jubedusi - kannatajaid peab selle läbi minemiseks lihtsalt piisavalt palju olema inimliku kaastunde tuimestamiseks.
Huvitava seigana võiks veel mainida, et Marksi kaasaegnefilosoof Friedrich Nietzsche rääkis palju oma teostes üleinimesest, kui järgmisest sammust meie arengus. Eestikeelene wiki räägib küll üliinimesest, aga ühes kunagi loetud Nietzsche raamatus oli see tõlgitud saksa keelest kui üleinimene ja tõlkija selgitas ka oma valikut. Ta tõi välja, et Nietzsche ei idealiseeri mitte inimlikkust, vaid mingit osa sellest. Üliinimene oleks siis justkui ülimalt inimlik inimene, aga Nietzsche üleinimene on julm ja enesekeskne. Üleinimene pole mitte ülimalt inimlik inimene, vaid inimlikkuse ületanud inimene. Sedasi on loogika järjepidev.
Kas pole nii, et Nietzschel, või siis vähemalt tõlkijal, on siinkohal õigus. Inimlikkus, inimloomus pregusel kujul on midagi, mida on vaja osaliselt ületada. Selles on midagi tumedat ja ohtlikku, mida tsivilisatsioon ohjes hoiab, aga kui tsivilisatsioon mingil põhjusel järgi annab, siis on tumedad jõud kohe platsis. Kommunis ja natsism mõlemad kerkisid esile rasketel ajajärkudel, kus oli palju kaost ja raskusi. Mõnda aega tagasi räägiti kultuuri haprusest orkaan Katarina valguses, kui see tabas New Orleansi linnaa ja kus inimesed minetasid igasugused piirid ja kus toimus palju halbu asju. Freud veendus kultuurikihi all oleva ohtlikkuses, kui ta nägi Hitleri võimule tulekut ja sellele järgnevaid meeletusi. Kommunismi 'eripärad' olid tema jaoks vist kauged ja varjatud.
Kommunismi tragöödia on see, et idealismi varjus tõi see inimestes välja halva. Karl Marx ei ole vast see, keda süüdistada juhtunus. Temast pole inspireeritud tänapäeval vaid noored ja rumalad, Slavoj Žižek nimetab ennast marksistiks ja kriitik Briti ajalehest Observer ütleb tema kohta: "The thinker of choice for Europe's young intellectual vanguard ..." ning the New Republic kirjeldas teda: "The most dangerous philosopher in the west". Žižek ei eita üldse kommunismi jubedusi, ta uurib neid sügavuti. Tema mõte stalinistlikust reziimist on see, et tänapäeva liberaalsed kriitikud ei taha näha selle tegelikku toimimise mehhanismi, milleks pole mitte võimuahnete ja egoistlike inimeste poolt silmakirjalikult ära kasutatud ideoloogia rakendamine, vaid see ideoloogia hakkas tegelikult tööle stalinistide peades ja omab seega täiendavat inimlikku mõõdet. Mõõdet, mida paljud tänapäeval näha ei taha, sest see ei sobi praeguse lääne ideoloogiaga ja paljastab inimeses midagi kummalist ja arusaamatult tumedat. Me unustame kiiresti, sest me vahetame arusaadmatu arusaadavaga. Egoismist ja võimuahnusest võib aru saada praeguse ideoloogia tingiumustes, aga mis tegelikult toimus ... kuidas mõista ehedat hullust, mida stalinistlik ideoloogia kaasa tõi? Mäletamiseks peaks mõistma. Kuidas ideoloogiad tegelikult inimestes toimivad?
Kommunismi kuritegudega on vähemalt niipalju selge, et keegi neid väga eitama ei hakka. Natsikuritegudega on veel keerulisem. Need juhtusid Euroopa südames ja läänemaailm teab neist üksjagu enam. Samas neid ka eitatakse kaugelt enam. Siingi foorumis on seda õhkkonda tunda. Siin pole enam küsimus unustamises vaid tunnistamises, et midagi üldse juhtus. Kuidas selline asi saab juhtuda?
Ideoloogiast lähtuv maailmapilt on lihtsalt selline, et mõned asjad ei mahu sinna ära, see on üks ideoloogia omadus. Ometi inimesed otsivad ideoloogiaid, need pakuvad selgust ja tuge, annavad jõudu. Ideoloogiad on alati võimsamad, kui on lihtsalt teadmised, sest ideoloogiad on teadmiste üldistava jõuga tõlgendused.
Siinkohad saab tuua hea võrdluse teadusliku teooria ning faktiga. Teooria on alati tugevam, kui on fakt, sest teooria on paljude faktide üldistav tõlgendus. Nii on ka ideoloogia teadmistest tugevam ja sisuliselt painutab teadmisi vajadusel. Ideoloogiatele ei rakendu ka mingit väga põhjalikku kontrollmehhanismi (tavainimese arusaam asjadest tihti), nagu teaduslike teooriate kontrollimisele, ja nad arenevad seega mitte tõe vaid kasulikkuse kriteeriumi alusel. Edukas pole mitte tõene ideoloogia, vaid kasulik ideoloogia. Kui mõelda, et mida on teooriad andnud teadusele, siis on ka lihtne mõista ideoloogiate jõudu. Kui teaduses poleks teooriaid, siis peaks igale fenomenile eraldi põhjendust otsima hakkama ja see oleks lõputult keeruline töö. Kui inimesel pole ideoloogiat, siis peab ta kõigile elu nähtusele oma tähenduse välja mõtlema ja see on väga aeganõudev töö. Enamus inimesel lihtsalt pole seda aega. Kasulikum on lüüa mingi ühe vitsaga.
Arusaamine kui selline on kasulik, arusaamise tõesus ei tule tavainimese elus tihti väljagi ja seega pole nii määrav. Määravaks saab tõeväärtus siis, kui massid hakkavad sellest ideoloogiast juhinduma, siis testitakse ideoloogia tõeväärtust reaalis. Muidu võib seda teha näiteks mõnes foorumis, kus ühe ideoloogia esindaja teise jutu nagunii kõrvust mööda laseb ja erilist tõeväärtuse testimist seega ei toimu. Tugeva maailmapildiga inimene, ideoloogia annab maailmapildile tugevuse, on aga vitaalsem ning ideoloogia on seega lihtsalt kasulik vahend, mida omada. Ideoloogia peab olema kasulik, aga juba selle omamine on kasulik, niiet tõeväärtuse nõue langeb veelgi. Ole kasvõi loll aga ole järjepidev! Nii saavutad edu ja edu on vaja saavutada.
Sealt võib ilmselt leida ka kurjuse juure. Me oleme sellised, et meil on vaja maailm enda jaoks paika panna, aga meil pole vahendeid seda teha. See on suur viga. Meie kultuur pole kaugeltki nii erenenud, kui inimestele teinekord meeldib ette kujutada. Me suudame muuta maailma, iseendast me aga aru ei saa seejuures. Mis kasu on siis maailma muutmisest? Ainult niipalju, et me õpime jälle natukene midagi enda kohta seejuures.
Kunagi olin ma suur ulmekirjanduse fänn ja mulle on meelde jäänud kellegi kuulsa kirjaniku arvamus selle zanri vajalikkusest. Ulmes pole tähtis kõik see tehniline pling-pling vaid ulme asetab inimese reaalses elus võimatuse olukorda ja uurib teda seal. Mida me teeksime, kui maailm oleks hoopis teistsugune? Kui vaadata inimest koguaeg ainult sarnastes oludes, siis ei õpi sellest palju, sest inimene on palju keerulisem, kui on olud, kus ta elab. Suuresti sama ülesanne on igasugusel para temaatikal. See võimaldab uurida inimest natukeneteistsuguse nurga alt ja paljastada midagi olulist. Kummitused, UFO-d, selgeltnägemine ja muud paravõimed on siinkohal vaid tööriistad selle töö jaoks. Uurides inimest intellektuaalsel tasandil on võimalus, et pole vaja hakata erinevaid teooriaid reaalis testima avastamaks nende problemaatilist loomust.
Kommunismiga testiti ju tegelikult väga vana ettekujutust inimesest, mida juba Platon propageeris oma Vabariigis ja Moore arendas oma Utoopiaga. See on sisuliselt kogukondliku eluviisi laiendamine riigile. Kogukonnas on igal inimesel oma ülesanne täita ja tema eest kantakse hoolt. Kui keegi on loll või laisk, siis päris nälga oma hõimlast või pereliiget ju ikka ei jäta. See poleks lihtsalt inimlik. Kui püüda seda mudelit viia üle riigile, siis asjad aga muutuvad märgatavalt. Inimene ei suuda ennast inimlikul tasandil siduda rohkem kui paarisaja inimesega ja sellest välja jääb juba inimlikult hall ala. Riik ongi inimlikult üks suur hall ala, meil pole loomuomaseid instinkte selle toimimise jaoks ja kogu kompetentsi peame me ise õppima mingil teisel tasandil. Seejuures tuleb üritada kohati kõrvale jätta oma kogukondlikku loomust, sest me ei ela kogukonnas. Sellepärast vastasin ma, et ükski ühiskonnakorraldus pole inimesele päris loomuomane. Loomuomase juurde tagasi pöördumine pole ka varjant, sest pole piire, mis lahutaksid kogukondi. Aafrikas ja Kesk-Aasias on ikka veel juurdunud tugev hõimukultuur, aga see pole ka mingit erilist õitsengut toonud.
Kokkuvõtlikult:
Selleks pole vaja ideoloogiat, et hoolida lähedastest ja oma kogukonnast. Meie loomus on toimida koos lähedaste ja kogukonnaga. Suuremate gruppidega hakkama saamiseks pole meil aga eeldusi. Kui me vaatame midagi suuremat ilma ideoloogiata, siis näeme me selle suurema vastet endas, me näeme tühjust. Me täidame selle tühjuse ideoloogiaga ja siis on mugav ning me saame hakkama. Ideoloogiad aga kipuvad olema vigased. Tühjust jällegi piisavalt kaua vaadates hakkab see vastu vaatama ja sealt võib esile kerkida hullus. Hullus, mida nägi näiteks Nietzsche ja mis kasvas reaalsuseks maailmasõdades. Meis on midagi tumedat, millele me peame valgust heitma, tühjust, mida me peame täitma. Kommunism ja ka kapitalism on lihtsalt õppetunnid, mis tuleb selgeks õppida sellel teel. Me pole veel piisavalt õppinud.
Abi
