Supermälu

Naine, keda nüüd tema privaatsuse huvides AJ-ks kutsutakse, on löönud pahviks ühe juhtivatest inim-mälu ekspertidest, James McGaugh'i.
Nimelt suudab AJ mäletada viimset kui pisidetaili kõige enda elus juhtunu kohta. Anna talle ette mõni kuupäev ja ta võib sulle rääkida mis nädalapäev parasjagu oli, milline oli ilm, kuidas ta end sel päeval tundis, mida koges jne.
ABC News

Üldiselt öeldes väärib ta kindlapeale kohta kuldvillakute ja miljonimängude õudusunenägudes.

PS. lihtsalt kinnituseks ütlen ka, et tegu pole pettusega Seda tõestamaks tehti tõsiseid teste ja miks muidu oli see MgGaughi tegelane pahviks löödud

Muudetud: 22-3-06 kell 23:06:08 Metavo

Kas see supermälu mingisugune haigus järsku ei olnud. Sesmõttes, et osadel inimestel ei suuda aju selekteerida mis on tähtis ja mis mitte ja läheb kindla peale välja ning jätab siis absoluutselt kõik meelde. Kuigi minule tundub, et AJ on pigem õnnistatud kui haige. Ma ise muud ei teekski siis kui loeks ainult tarkasid raamatuid.
Samas võib ka päris rusuv olla kui sa mäletad iga pisidetaili oma elust. Seda mida ja mis hinnaga aasta tagasi kauplusest ostsid või iga joodikut, kes sind täispeaga sõimanud.

Jah, tegu on sündroomiga, nad andsid AJ haigusele nimeks Hüperthümestiline(?=hyperthymestic) südroom.

Mõttetus ju. Kiidate, kuid no kamoon. Aju on ju seega pidevas pinges. Mis kasu sest on, kui hiljem ehk mingid probleemid ilmnevad?

Tsitaat:Algselt postitas: zepac
Mõttetus ju. Kiidate, kuid no kamoon. Aju on ju seega pidevas pinges. Mis kasu sest on, kui hiljem ehk mingid probleemid ilmnevad?

Miks mitte kiita, viidatud artiklis pole räägitud kaasnevatest hädadest, pealtnäha olevat ka tegu täiesti normaalse inimesega, niiet miks peaks me mitte tahtma omada super-mälu.

Tsitaat:Algselt postitas: zepac
Aju on ju seega pidevas pinges.

No kuidas aju pidevas tegevuses on kui AJ'l on hea mälu ja mäletab asjasid detailselt, pigem oskab AJ aju paremini andmeid säilitada.
Me kõik teame seda, et inimese aju ei kasuta oma täielikku potensiaali ära.

Sama asi kunstilises esituses:
" ...
Meie hoomame ainsa pilguga laual kolme kruusi, Funes aga kõiki õuel kasvava viinapuu vääte, kobaraid ja marju. T teadis, mis kujuga olid pilved lõunataevas tuhande kaheksasaja kaheksakümne teise aasta kolmekümnenda aprilli hommikul, ja võis mälus võrrelda ühe hispaaniapärases köites raamatu triipe, mida ta vaid kord elus näinud oli, vahuviirgudega, mida tekitas aer Rio Negrol Kebratshorevolutsiooni eelõhtul. Nood mälupildid polnud lihtsad; iga visuaalne kujutlus oli seotud liigutus-, soojus- jt. aistingutega. Ta võis taastada kõik unenäod, kõik unenägude vaheajad. Paaril-kolmel korral oli ta rekonstrueerinud terve päeva; ta polnud kunagi milleski kahelnud, küll aga oli selleks kulunud terve päev. Ta ütles mulle: "Minul üksinda on rohkem mälestusi, kui neid on olnud kõigil inimestel kokku sellest ajast peale, kui maailm loodi." Ja veel ütles ta: "Minu unenäod on nagu teie ärkvelolek." Ja siis, enne koitu: "Senjoor, minu mälu on nagu prügikast." Tahvli ümbermõõt, täisnurkne kolmnurk, romb, kõiki neid vorm võime täielikult tajuda; sama võis Ireno teha näiteks hobusesabast väljakistud jõhviga, noa härjasarvest käepidemega, väreleva leegiga ja loendamatute tuhakübemetega või surnu muutlike näoilmetega öise valvamise ajal. Ma ei tea, kui palju tähti ta taevas nägi.
...
Kahtlustan siiski, et ta polnud päriselt mõtlemisvõimeline. Mõtlemine on on erinevuste unustamine, üldistamine, abstraheerimine. Funese täistopitud maailmas olid üksnes detailid, needki peaaegu vahetult kogetud.
...
Ireno Funes suri 1889. aastal kopsupõletikku."

Jorge Luis Borges
Kõikemäletav Funes
(tlg Ott Ojamaa)
- lugu mehest, kel õnnetuse tagajärjel liikumatuks jäämise peale ilmnes taoline ebatavaline võime (fiction muidugi).

Ka autistitel on enamasti fotograafiline mälu ,tavaliselt nad mäletavad kõike mida tundsid,
haistsid,mõtlesid,nägid,isegi mahavisatud karbitäis naelu loendatakse sekundiga,õigemini "pildistatakse",ning saadakse hetkega nende naelte arv,(kogus ei mängi rolli 100 või tuhat,nad panevad alati täppi!).
Teises katses anti 27 aastat tagasi pikk nimekiri katsealusele ,mis koosnes
10-e, 15-t kohalistest suvalistest numbritest ning 27 aastat hiljem paluti tal öelda need numbrid...
ühtegi viga ei ei esinenud.
Samas unustamine ongi teatud kaitsemehhanism negatiivsete mälestuste eest,ehk ajul on "kombeks unustada" ebaoluline ja negatiivne ,et tulenevat stressi vältida ,(surmad ,õnnetused,halvad mälestused ).
Mõnel inimesel need mehhanismid puuduvad üldse.
Iga inimese mälu on individuaalne ,mis sõltub päritavusest,ellusuhtumisest jm.
Aga inimesed mäletavad nii või naa oma alateadvuses kõike läbielatut,tuleb vaid "kõvaketas lahti pakkida"
või hüpnoosi proovida.

aju jätab kõik meelde,mis inimene elu algusest näinud,kuulnud ja kompinud on kuni elu lõpuni.lihtsakt aj on rohkem sellele infole ligipääsu,kui enamikul inimkonnal.

On mingi hulk kodanikke, kelledel on absoluutne mälu. Näiteks Uku Masingul oli. Huvitav, mitu protsenti neid on. See ilmneb sageli selles, et mida on läbi loetud, see on ka meeles.
Kas just sõnasõnalt, üldiselt vast mitte, aga sisuliselt küll.
Kuid mõnedel keeleandekatel on vist nii, et kõik uued õpitud sõnad jäävad kohe meelde.
On fenomene, kelledel jääb see kõik meelde, mida kuulatakse.
Headel mälumänguritel on eeldatavasti hiilgav mälu, kuid on ka eruditsioon, mis aitab paljut tuletada.
Muusikaajaloost on teada, et on olnud muusikuid, kellele jäävad pikad teosed meelde isegi peale ühekordset kuulamist. Näiteks Glazunov. Ka Mozart. Eestlastest oli absoluutse muusikalise mäluga Heimar Ilves.
Muidugimõista ei tee veel supermälu veel iseenesest kedagi kunstnikuks või muul alal meistriks, spetsialistiks.

Mingil määral on mäluga (ja annetega kindlasti) seotud absoluutne kuulmine, mis eeldab, et tunned ära iga noodi, mida kuuled ja suudada ta heliredelil õigesse kohta asetada.. vaatamata kõlast, tämbrist või mõnest muust vigurist.

Absoluutsesse kuulmisesse suhtuvad sageli mittemuusikud kui millessegi eriti olulisesse. Tänapäeval seda omadust milleksi eriti mainimisväärseks vist ei peeta, kuigi sellega pidi tavaliselt kaasnema oluline musikaalsus. Näiteks koorijuhtidest ei kasuta abistavat heliharki, kust nad saavad la noodi, eriti vähesed. Alfred Karindi oli niisugune. Muusikuna tegutsemiseks piisab relatiivsest kuulmisest. Ja musikaalsus seisneb pigem stiili tajumises ja selle ilmekas ettekandmises. Ent on ka suuri heliloojaid, kes ei oska laulda, ja mõni neist pole ka pillimängijana midagi erilist. Näiteks Tshaikovski. Interpreteerimine ja esinemine sõltub ka närvidest.
On absiluutse kuulmsiega persoone, kes mingi olulise muusikahuviga silma ei paista. Mõni neist kahjuks ise muusikaga ei tegele, kuid vingub, kui keegi raadiost valesti
laulab. Kõige peenem kuulmine olevat klaverihäälestajatel, sest nemad tegelevad pidevalt häälestamisega.
Absoluutset kuulmist on mainitud eriti näiteks kunagise muusikust legendi Emil Laansooga seoses. Temal oli seda eriti vaja. sest ta kuulas öösel raadiost lugusid ja kirjutas neid ülesse. Järgmisel päeval orkestreeris ta need lood ära ning järgneval ööl neid juba lindistati raadios. Õudne. Ja mingil perioodil tegi ta seda ilma maki olemasoluta. Sest kellel siis peale sõda ikka neid makke nii kangesti oli.
Absoluutne kuulmine pidi paljusuid segama, sest nad ei kannata näiteks klavereid, mis on mõneti häälest ära. Ent õige natuke peabki klaver häälest olema, et see ilusasti kõlaks.

Teiste jälgimine võib viia võltsmälestuste tekkeni

Jälgides pingsalt teiste tegemisi, võime pidada toimunut sootuks enda toimetamisteks.


Kellegi teise tegevuse vaatamine võib inimestes tekitada võltsmälestuse, mistõttu usutakse, et tegevusega oldi seotud hoopis ise, vahendab Science Daily. Nii selgus ootamatult Saksa teadlaste töö käigus, kui need üritasid uurida inimeste kujutlusvõimet, teist valemälestuste allikat. Ilmnenu käigus muutsid psühholoogid aga uuringufookust.




Reas katsetes lasid teadlased sooritada inimestel mitmeid tegevusi. Seejärel näidati neile videot, milles tegeleti samuti mitmesuguste asjadega – näiteks raputati pudelit või segati kaarte. Seejuures kattusid vaid osa videos näidatud tegevustest nendega, mida katseisikud ise läbi olid viinud. Ent kui kaks nädalat hiljem küsiti inimestelt, mida nad teinud olid, nimetasid nad tihti enda tegevusena ka hoopis videos nähtut. Veel enam: efekt ilmnes ka siis, kui inimesi enne katse läbi viimist selle võimalikkusest teavitati.




Kuigi nähtuse täpne mehhanism pole teada, oletab uurimuse üks autoritest, Gerald Echterhoff, et tegu võib olla spontaanse ning teadvustamatu jäljendamisega. Viimane aitab küll kiiresti uusi asju omandada ning teiste käitumist ennustada, kuid võltsmälestuste tekkimine võib osutuda selle kõrvalnähuks. Uurimuse tulemused on avaldatud ajakirjas Psychological Science.
http://teadus.err.ee/artikkel?id=2644&cat=26&pg=1