Kas te olete unes kangelased?

Kuidas te olete täheldanud, kas unes ettetulevates situatsioonides käitute nii, nagu tavaelus seda teeksite või olete unes kuidagi julgemad? Mul on sageli nii, et unes ma käitun vaoshoitult, nagu päriselus ja siis ärgates mõtlen, et no mis ma lõin põnnama, see oli ju kõigest uni, oleks võinud ikka julgemini teha seda või teist...

Pigem luuser. Aga väga leidlik ja ettenägelik luuser. Ettenägelikkusega on rohkem siuke pool-lucid uni, et kui unes kardad et midagi juhtub siis täpselt nii lähebki.

Tegelikult, võib öelda et kuidas kunagi
Tihtilugu käitun nii nagu teeksin ka seda tavaelus
Oleneb ju mida unes näed

Keegi siin kirjutas kusagil uneteema all, et unes ta nagu teab, et on uni ja hüppab kuskilt kõrgelt alla, sest ta teab, et see ei ole päriselt ja et ta ei saa surma. Ma mõtlen ka, et unes võiks igast vigureid teha, sest see ei ole ju päriselt ja "nagunii keegi ei saa teada". Aga unes on täpselt niisugused käitumisnormid ja südametunnistuspiinad nagu päriselt. Et kui suudaks olla unes nagu filmikangelane, julgeks rohkem... Et suudaks oma käitumist unes kuidagi suunata ja kontrollida. Mõned kindlasti valdavad seda kunsti, kasvõi seesama hüppaja, kes teab, et ega ta ju surma ei saa.

unes olen natuke julgem küll kui päris elus. näiteks kui ma kusagilt alla kukun siis ma lihtsalt tean et ma niikuinii haiget ei saa ja sellepärast ei hakka paanikat tegema... ja mingite jubedate tegelastega hakkan ka kaklema, tegelikus elus saaks ma ataki ja sureks ära...

Tsitaat:Algselt postitas: Putukas
Keegi siin kirjutas kusagil uneteema all, et unes ta nagu teab, et on uni ja hüppab kuskilt kõrgelt alla, sest ta teab, et see ei ole päriselt ja et ta ei saa surma. Ma mõtlen ka, et unes võiks igast vigureid teha, sest see ei ole ju päriselt ja "nagunii keegi ei saa teada". Aga unes on täpselt niisugused käitumisnormid ja südametunnistuspiinad nagu päriselt. Et kui suudaks olla unes nagu filmikangelane, julgeks rohkem... Et suudaks oma käitumist unes kuidagi suunata ja kontrollida. Mõned kindlasti valdavad seda kunsti, kasvõi seesama hüppaja, kes teab, et ega ta ju surma ei saa.

Kohati, kui mul kergem uni on, siis kipun vahel pahaseks.. Asi nimelt selles, et vahel tuleb unes mõte, et miks ma käitusin nii, nagu ma reaalses elus käituks, miks ma ei kasutanud ära võimalust teha kõike, mida tahan. See oleks justkui mingi ootus või soov näha, mis edasi saab. Eks ma tol hetkel siis väga sellele ei mõtle, et unenägu ja teiste unenägude tegelaste toimetused on küllaltki tugevalt ikka mu enda teha.

Mul on ka sedasi, et unes olen pigem julgem kui päriselus. Kui juhtun eluohtlikku situatsiooni, siis viimasel hetkel tuleb mulle meelde, et tegemist on ju unega ja lihtsalt ei lase õnnetusel toimuda. A pärast toimin ikka nii edasi nagu oleksin päriselus, kõik tundub kuidagi liiga reaalne siiski.

Olete unes kangelased? Pigem olete egokad...

ma arvan, et unes olen sama inimene kui päriseluski, ainult selle vahega, et unes justkui jookseks mõte kiiremini. Kõik reaktsioonid ja mõtlemine on suht instant. Juhtub midagi, siis info töötlemine ja otsuse langetamine võtab ainult hetke, samas on mõttekäik ilusti jälgitav ja minu standardite järgi loogiline (teen nii nagu oleks teinud päriselus). Ei ole nii, et keegi otsustab minu eest ja mina ainult jälgigu mängu. Täielikku kontrolli, aga unenäo üle ei ole ja minu varem tehtud otsus võib pikemas perspektiivis (unenäo lõpus) osutuda siiski valeks. Ehk siis ka unes langetan aegajalt valesid otsuseid - täpselt nagu päriseluski. Segane värk
Et vahepeal lähevad unenäod ebareaalselt kiireks, siis tekkis küsimus, kas magades töötab aju kiiremini kui ärkvel olles, või on unesisene aeg kuidagi pikem/lühem kui reaalaeg ja aju siis pidevalt võrdleb reaalset aega une ajaga ning vastavalt sellele erinevusele lihtsalt tunduvad tegevused aeglasemad/kiiremad. Tavaliselt peale sellist kiirekäigulist unenägu ärkan üles ja siis süda taob kiiresti nagu pärast kõva jooksu.
Kas keegi teab midagi sellest unenäo(kulgemis)kiirusest?

Räägitakse, et vaimuilmas ei eksisteeri aega ega ruumi. Unenäomaailmas ka siis? Aja ja ruumi mitteeksisteerimist on muidugi väga raske ette kujutada, aga unenägude abil olen ma natuke hakanud seda võimalikkust taipama. Seletada väga raske...

Tsitaat:Algselt postitas: Putukas
Räägitakse, et vaimuilmas ei eksisteeri aega ega ruumi. Unenäomaailmas ka siis? Aja ja ruumi mitteeksisteerimist on muidugi väga raske ette kujutada, aga unenägude abil olen ma natuke hakanud seda võimalikkust taipama. Seletada väga raske...

Kas pead Sa tõesti silmas aja ja ruumi mitteeksisteerimist? Sellisel juhul, mis puutub aega, ei tohiks ju midagi muutuda, kuna kõik eksisteerib "korraga". Ja ruumi korral peaks kõik eksisteerima "samas kohas", st oleks võimatu nt eristada kahte inimest või mistahes muid ruumilisi objekte. See oleks üks äraütlemata vaena maailm - koosneks vaid (näiteks) igvesti kestvast apelsinivärvist, -lõhnast ja -maitsest ning esimese oktaavi la-st. Rääkimata sellest, et taoliste püsivate ärritajate puhul meeled lakkavad neid õige pea üldse vastu võtmast. Või pead Sa tegelikult silmas võimet unenäos nii ajas kui ruumis vabalt liikuda? Ruumi puhul oleks siis õigem öelda, et unenäos ei eksisteeri kaugusi. Jääb muidugi veel see võimalus, et unenägu sarnaneb meie kogemusele nendest meie elu väga varastest aegadest, kui me polnud veel silmade, käte ja jalgade koostöös suutnud endale "luua" ruumi ja aega selleks, et kuidagi organiseerida seda muljete tohuvabohu, mis meid igaltpoolt ründas. Ma aga mõneti kahtlen, kas unenäoski enam õnnestub sellesse aega tagasi minna ...

Tsitaat:Algselt postitas: Hallucigenia

Kas pead Sa tõesti silmas aja ja ruumi mitteeksisteerimist? Sellisel juhul, mis puutub aega, ei tohiks ju midagi muutuda, kuna kõik eksisteerib "korraga". Ja ruumi korral peaks kõik eksisteerima "samas kohas", st oleks võimatu nt eristada kahte inimest või mistahes muid ruumilisi objekte.

Ei, ma ei pidanud silmas ruumi ja aja mitteeksisteerimist sellises tähenduses. Pigem siis vabadusena ajas ja ruumis vabalt liikuda, kuigi mitte päris seda ka. Ruumi puudumise kohta tooks sellise näite. Oletame, et näed unes ühte maja. Ma küsin - kus see maja asub? Ta ju ei asu meie maailma füüsikareeglite järgi mitte kusagil. Samamoodi ei "asu" kusagil meie mõtted. Seda mõtlen ma ruumi puudumise all. Aja puudumise kohta on raskem näidet tuua. Mul on olnud hetki, kus ma saan aru, mismoodi see oleks, aga praegu ei ole just selline hetk. Ja kui ka oleks, ma ei suudaks seda kirja panna.

OK, sellega olen ma nõus ... et "unenäoruum" ja "unenäoaeg" teistsugused on kui ilmsi. Enamgi veel - ka see ruum ja ja aeg, mida me ärkvelolles tajume, erineb tegelikult sellest matemaatilis-füüsikalisest aegruumist ja seetõttu räägitakse ka "psühholoogilisest ajast" ja/või "psühholoogilisest ruumist". Ja mulle küllaltki sümpatiseerib lähenemine, mis ütleb, et aeg ja ruum on moodused meie muljete korrastamiseks. Mis aga ei tähenda, et me neid mõisteid suvaliselt moodustada ja kasutada saame või et neile tegelikkuses midagi ei vasta. Aeg ja ruum on minu mõtetes, mõtteid aga toidavad reaalsusest tulevad aistingud.