Püha seaduselaeka saladused
Siinai poolsaarel on vanad vase- ja türkiisikaevanduste piirkond Suessi ja Akaba lahe vahel, Punase mere ümbruses Egiptusest idas. Sellel maa-alal asus piiblist tuntud Moosese mägi, mida Vanas Testamendis Teise Moosese raamat nimetab Hoorebi(Horebi)mäeks. Õigem nimekuju - Chrebi mägi - on esitatud 3.sajandsit e.Kr pärit kreekakeelses piiblitõlkes Septuaginta.
1904a. avastati Serabiti mäelt ( Serabit el Khadim) vana templi varemed.
Sellel mäel olevat Mooses näinud põlevat põõsast, kõnelenud Jehoovaga, põletanud kuldvasika ja saanud Jumalalt käsulauad.
Serabiti tempel, mis oli pühendatud jumalanna Hathorile, näib olevat lõpetanud igasuguse tegevuse 12.sajandil eKR, mil algas Egiptuse majanduslik allakäik ja välismõjude tugevdamine, mis lõpuks viis tema langemiseni Kreeka ja Ptolemaiose võimu alla. Tempel oli tegutsenud täies võimsuses juba enne Giza püramiidide ehitamist ning jätkunud Lootosesööjate ja jumalkuningate hiilgava ajajärgu vältel. Ent miks pidi niivõrd tähtis egiptuse tempel asuma vaaraode võimukeskusest sadade miilide kaugusel, Punase mere lahtede taga, eraldiseisva mäe tipus?
Templi maapealne osa oli ehitatud mäe küljest murtub liivakivist. See koosnes paljudest üksteisega külgnevatest saalidest, pühamutest, siseõuedest, toakestest ja kambritest ning kogu kompleksi ümbritses kaitsemüür. Väljakaevatud objektidest tähelepanuväärseimad olid Hathori saal, pühamu, kuningate pühakoda ja sammasõu.
Hathori koobas oli uuristatud loodusliku kalju sisse, sellel olid hoolikalt silendatud madalad seinad. Koopa keskel oli suur Amenemhet III ( u 1841-1797 eKr) sammas. Sellel olid peale vaarao kujutatud ka tema kojaülem Khenemsu ja pitsatihoidja Amenisenb. Koopasügavusest leidis Petrie vaarao Ramses I lubjakivist steeli. Sellele kivitahvlile oli Ramses - keda egüptoloogid on traditsiooniliselt pidanud Ehnatoni kehtestatud monoteisliku Atoni kultuse vastaseks - üllatuslikult lasknud enda iseloomustuseks kirjutada :"Kõige selle valitseja, mida hõlmab Aton". Samuti leiti sealt üks Amarnast pärit skulptuuri pea, Ehnatoni emast kuninganna Tejest, kelle kartušš kaunistas kuju krooni.
Välimise templi õuest ja saalides oli palju tahutud kividest ristkülikukujulisi veemahuteid ja ümmargusi basseine, samuti mitmesuguseid kummalise kujuga pink-altareid, mille oli tühimikuga varustatud esikülg ja poolkorruseline pealispind. Lisaks oli seal ümmargusi laudu, kandikuid ja liudu, samuti alabastrist vaase ja kruuse, kusjuures paljud neist olid lootoseõie kujulised. Päevavalgele tuli suur hulk glasuuritud plaadikesi, kartušše, skarabeuseid ja pühasid ehteasju, mis olid kaunistatud spiraalide, diagonaaliruudustike ja punutismustritega. Leiti ka mingist tundmatust kõvast ainest keppe ning sammasõues kaks koonilist kivi, mille kõrgus oli vastavalt 15 cm ja 22,5 cm. Uurijad olid kõigest sellest juba isegi vapustatud, ent neid ajas veelgi enam segadusse see, kui nad leidsid metallsulatusnõu ja suure koguse puhast valget pulbrit, mis oli peidetud hoolikalt laotud paeplaatide alla.
Ainet nimetati steelide tekstides mfkzt mufkuzt.
Mõned on väitnud, et mfkzt oli vask, teised aga, et see oli türkiis, kuna mõlema kohta on teada, et neid kaevandati allpool selle mäe ümbruses. Mõnede meelest oli see aga malahiit, kuid kõik need oletused on põhjendamatud, sest ühtki jälge endest mineraalidest pole ümbruskonnast leitud.
Ainus, mida omavahel vaidlevad egüptoloogid 1955.aastaks - üle 100 aasta kestnud otsingute ja uurigute järel - olid suutnud kindlaks teha, oli see, et mfkzt oli mingi väärtuslik mineraalne toode.
Püramiiditekstides kirjeldatakse paika, kus surnud kuningas öeldavasti elab igavest elu koos jumalatega, ning selle nimi on Mfkzt-i väli. Teise "Püramiiditekstide" nimetatud eeterliku koha nimi on Iaru väli ( Õndsate dimensioon), kusjuures näib, et need kaks on omavahel ühenduses. Sellest võib järeldada, et mfkzt ei ole lihtsalt väärtuslik maapealne aine, mida mõnikord nimetatakse "kiviks", vaid oli ka vahend pääsuks mingile tabamatule väljale - olemise alternatiivse seisundi dimensiooni. Sõna "väli" kasutatakse ka kirjeldamaks regioone, kus on aktivseerunud raskusjõud ja magnetism.
Serabitis toimunud uurimiste käigus pani teadlasi hämmastuma raidkirjades arvutu hulk kordi mainitud sõna "leib" , samuti traditsiooniline hieroglüüf tähendusega " valgus" (täpp süüri keskel), mis esineb kuningate pühakojas. Peale selle oli muidugi veel salapärane valge pulber - Petrie hinnagul oli seda seal tonnide kaupa.
Uurimistöö käigus lisandus veel üks Serabiti templiga seotud hinnaline aine - kuld. Hathori koopa sissekäigu juures leiti ühel kivitahvlil raidjoonis, mis kujutab Thutmosis IV koos Hatoriga. Vaarao ees on kaks ohvriannilauda lootoseõitega ning tema selja taga seisab mees, kes kannab mingit koonilist objekti, mida nimetatakse "Valgeks leivaks". Teisel tseelil on üksikasjalik raidpilt, kus müürsepp Ankhib ulatab kuningale kaks koonlist leivakooki: samasuguste stseenide kujutisi võib leida mujalgi templis. Üks kõige tähendusrikkamaid on pilt Hathori ja Amenhotep III-st. Oma kõikide tavapäraste sümbolitega(lehmasarved ja päikeseketas) kujutatud jumalanna hoiab ühes käes kaelaehet ning kingib teisega vaaraole elu- ja võimuebleemi. Hathori selja taga seisab varahoidja Sobekhotep, kes hoiab valmilt käes koonlist "valge leiva" pätsi. Väga tähtis on see, et varahoidja Sobekhotep on templis teistest raidkirjadest kirjeldatud kui meest, kes "tõi majesteedile õilsa Hinnalise Kivi". Peale selle nimetatakse seda "kuninga tegelikuks tuttavaks " ning "Ülevaks", kes valitseb Kulla Maja saladusi.
Piibli Teise Moosese raamatu ehk Exoduse loos lähevad Mooses ja israliidid pärast Egiptusest lahkumist ja Punase mere läbimist Horebi mäe juurde. Mooses ronib üles kaljule, et kõnelda mäe valitseja El Shaddaiga ( hiljem nimetatakse teda Jehoovaks), kes teatab, et nüüdsest on tema nende jumal ning nad ei tohi enam oma kulda kasutada ebajumala- ja pühakujude valmistamiseks. Kuna Mooses on niikaua ära olnud, siis arvavad mäejalamil ootavad israeliidid, et ta on hukkunud ning kaotavad kannatuse. Nad kõik - arvatavasti oli neid seal tuhandeid - võtavad ära oma kuldkõrvarõngad ja annavad need Moosese venna Aaroni kätte. Ilma pikema jututa heidab viimane kõrvarõngad sulatuskatlasse ja valmistab kuldvasika, mida edasisel teekonna kui ebajumalakuju austada. Varsti pärast seda tuleb Mooses mäelt alla ja saab vihaseks, kui näeb neid kuju ümber tantsimas. Teise Moosese raamatu 32:20 seletab seda nõnda: "Seejärel ta võttis vasika, mille nad olid teinud ja põletas selle tules ning jahvatas, kuni see sai peeneks; siis ta puistas selle vette ja andis Iisraeli lastele juua."
See sarnaneb tegelikult rohkem rituaali kui karistusega, kuigi loo mõte on viimase kirjeldamises. Enne seda oli Aaron kulla tules üles sulatanud, et seda pühakujuks vormida, kuid Moosese tegevus erines sellest tegelikult, sest kulda kuumutades on tulemuseks sulakuld, mitte pulber. Vana Testamendi tõlge "Septuaginta" on selles suhtes palju selgesõnalisem, kinnidates, et Mooses "hävitas kulla tulega"(ing k. consume), rakendades palju purustavamat protsessi kui kuumutamine ja sulatamine. Sõnaraamat "Oxford English Dictionary" annab sõna consume seletuseks "redutseerima mitte millekski või väga väikesteks osakesteks". Mis protsess see siis on, mille puhul on võimalik tule abil kulda pulbriks redutseerida?
Ja miks Mooses "puistas selle vette" ja andis seda oma järgijatele juua?
Jälle on "Septuagintas" küll väike, aga võib-olla oluline erinevus: Mooses "külvas pulbri" vette. Mõlemal juhul viitab see mõistatuslikule Si-Hatori sõnade tõlkele, mis annab ebaselge hieroglüüfi tähendusega "pesema". Meenutades "Püramiiditekste" leiduvad viiteid Mfkzti väljale kui kuningate hauataguse elu dimensioonile, on asjakohane märkida, et valgeid leivakooke seostati Egiptuses ka šaakal-jumala Anubisega. Tema kohta öeldi, et ta juhib matusetalitusi ja viib surnud teispoolsusesse. Teda nimetati Saladuste Valvuriks; sellekohane 19.dünastia aegne reljeef Abydosest kujutab surnukirstul istuvad Anubist, kellele vaarao ulatab kallihinnalisest kivimist koonilise leivapätsi.
Egiptuse dünastiate ajaloo varaseimast ajast peale ei olnud Siinai eraldi maa, vaid Egiptuse riigi osa. Kuigi seal ei olnud sõjaväegarnisoni ega kohalikku asehaldurit, kuulus see vaarao otsese võimu alla. Moosese eluajal valitsenud 18.dünastia ( Ehnatoni ja Tutanhamoni dünastia) ajal kuulus Siinai poolsaar kahe ametniku järelvalve alla, kelleks olid kuninglik kantsler ja kuninglik käskjalg võõrriikides. Vahetult enne Ehnatoni valitsenud Thutmosis IV ja Amenhotep III ajal oli kuninglikuks käskjalaks ametnik nimega Negi. Ühtlasi oli ta ka Zaru linnapea ning väeülem Niiluse deltas asunud Gooseni(Septuaginta järgi Gesem) maakonnas , kus israeliidid( Jaakobi-Iisraeli järeltulijad, erinevalt Kaananist põlvnenud heebrealastest) olid Aabrahami ajast alates elanud paljude põlvkondade vältel. Kuningliku kantsleri ametikoht kuulus traditsiooniliselt hüksoslaste Pa-Nehas`te suguvõsale ning Ehnaton määras Siinai asehalduriks sellest pärit Pahanesi( kannab piibli Exoduses nime Piinehas). Seetõttu teadis Mooses, kui ta koos israeliitidega Egiptusest lahkus, et Siinai poolsaar oli turvaline varjupaik ja et Horebi mäel asus tegutsev Egiptuse tempel.
See ,mis sir W.Flinders Petrie 1904. aastal tegelikult leidis , oli Ehnatoni ja paljude enne teda valitsenud vaaraopõlvkondade alkeemiatöökoda. See oli tõenäoliselt püha koht, kus sulatusahi mühises ja suitsedes tootis püha mfkzti - mõistatuslikkus valget pulberkulda. Kulla Maja kuningad manustasid seda suukaudselt( kooniliste leivakookidena või vette puistatult) ja seda nimetati "eluandjaks" , samuti võimaldas see pääsu hauataguse elu salapärasesse superdimensiooni.
Uues Testamendis öeldakse Jeesuse Isa Joosepi kohta, et ta oli "oskusmeister" (aramea naggar, kreeka ho tekton) , kuid 17. sajandil tekkinud väärarusaama tõttu hakati seda tõlkima sõnaga "puusepp".
Mfkzti peeti "eluandjaks" tõenäoliselt kahel põhjusel. Esiteks sellepärast, et suu kaudu sissevõetult mõjutas see oluliselt kuningate aktiivse elu pikkust. Teiseks - see oli vahend, mis pärast surma aitas neil säilida hauataguse elu väljal. Hathor oli egiptlaste jaoks babüloonia jumalanna Ištari esindaja ning tal olid samasugused imetava ema omadused kui Suurel Emal - Isisel. Hatorit nimetati lääne kuningannaks ja allmaailma valitsejannaks - sinna kandis ta need, kes tundsid õigeid loitse. Ta oli naiste hardalt austatud kaitsjanna sükomor-viigipuu emand, türkiiside käskijanna ning armastuse, haudade ja laulujumalanna. Arvati, et Hathori rinnapiima kaudu omandasid vaaraod jumalikkuse ja muutusid täieõiguslikeks jumalateks. Nad olevat toitunud Hathori piimast, nagu Babüloonia kuningad oli toitunud Iztari omast. Näib, et kuna emapiim sisaldab ensüümi tomeraas (hiljuti ristiti see "surematuse ensüümiks") siis mfkzt (sümboolselt Hatori rinnapiim) pidi mingil viisil stimuleerima selle ensüümi teket. Tegelikult kirjeldavatki tänapäeva teadlased telomeraasi kui nooruseallikat.
Organismi terved rakud on programmeeritud inimese elu jooksul palju kordi jagunema, kuid see jagunemise ja paljunemisprotsess on oma olemuselt piiritletud, nii et lõpuks jõutakse mittejagunemise staadiumi. Potentsiaalset jagunemist kontrollivad otsakud, mis asuvad DNA ahelate lõpus (umbes nagu plastmassist otsad kingapaeltel) ja need otsakud ongi telomeerid. Iga kord, kui rakk jaguneb, läheb osake telomeerist kaotsi ning jagunemisprotsess lakkab, kui telomeerid on lühenenud võimaliku kriitilise pikkuseni. Uute rakkude taastootmist ei toimu ning järgneb organismi mandumine ehk vananemine.
Geneetilise ensüümi teomeraasi rakendamine võib takistada rakkude jagunemist ja replikatsiooni juhtivate telomeeride lühenemist. Seeläbi võivad keharakud jätkata jagunemist palju kauem, kui looduse poolt piiritletud programm ette näeb(just seda teevadki vähirakud, mis saavutavad surematuse tänu sellele, et on selle aine poolest rikkad). Organismi normaalsetes kudedes telomeraasi harilikult pole, kuid lisaks esinemistele pahaloomulistes kasvajates leidub seda ka suguküpsetes mees- ja arenevates naissugurakkudes. Seega näib, et kusagil meie DNA struktuuris on peidus pärilik võime toota niisugust vananemisvastast ensüümi, kuid see võime on millegipärast välja lülitunud.
Teadlased on juba esitanud oletuse, et kui telomeraas suudab pahaloomuliste kasvajate rakud surematuks teha, siis on täiesti võimalik, et selle sisestamine normaalsetesse rakkudesse pikendab inimese eluiga. Asudes otsima ja uurima seda maagilist ainet - 1) mis on algselt kuld; 2) mis muundub tule toimel pulbriks; 3) millest saab leiba küpsetada; 4) mida nimetatakse kiviks - , leiame sellele läbi aegade väga palju viiteid. Piiblitekstis on sellest esimest korda juttu Esimeses Moosese raamatus 14:18 - umbes 600 aastat enne Moosese aega. Me saame sealt teada, et Melkisedek, Saalemi kuningas ja Kõige Kõrgema Jumala preester, tõi Aabrahamile leiba ja veini - piibli esmakirjelduse kombetalitusest, millest hiljem sai osa armulauarituaalist.
Nimi Melkisedek tuleb kahest heebrea sõnast: melek ( kuningas) ja tsedek (õiglus). Seega oli ta Õigluse kuningas või - nagu teda nimetatakse Esimeses Moosese raamatus Rahu kuningas.
Surnumere käsikirjade seast leitud fragmendid "Vürst Melkisedeki ürikust" tõendavad, et Melkisedek ja peaingel Miikael olid üks ja seesama isik. Nendel iidsetel pärgamentidel ülistatakse Melkisedekit ( Miikael - Zadok) nimedega Taevalik ja Valgusevürst. Temas nähakse seda, kes ammusel ajal leiba ja veini pakkudes oli algatanud armulaua sakramendi kombe. Nii judaismi kui ristiusu tekkimisest peale on säilinud leiva eriline tähtsus -alates Melkisedeki loost kuni meieisapalve reani :"Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev". Isegi kuningas Taaveti ja Jeesuse sünnikohaks öeldakse olevat Petlemm ehk Bethlehem( beth-le-hem - leiva maja). Meieisa palvega on seotud üks tõsiasi, kuigi see on meile tuntud kujul pärit Uue Testamendi kahest evangeeliumist, siis algselt on see üle võetud vanaegiptuse palvest, millega pöörduti riigiusundi peajumala poole, ja mis alguses kõlas : "Amen(Amon), Amen, kes sa oled taevas". Traditsiooniliselt paigutatakse ristiusu tõlgenduses Ameni nimi selle palve lõppu ning sedasama tehakse ka teistes palvetes ja kirkulauludes. Kui Moosese ja israeliitide viibimist Horebi mäe ligidal edasi uurida, leiame piiblist veelgi viiteid salapärasele valgele ainele. 2Ms 16:15 teatab :" Kui Iisraeli lapsed seda nägid, siis nad ütlesid üksteisele : see on manna. Sest nad ei teadnud, mis see oli. Aga Mooses vastas neile : see on leib, mida Jehoova annab meile süüa. Edasi järgneb manna kirjeldus - see oli valge, sarnanes korandriseemnetega ja oli magus nagu mesi.
Seega - magusa valge olluse kohta, mis ilmus ümber mäe igal hommikul ja mida Mooses nimetas "leivaks" , öeldi manna sellepärast, et ei teatud selle päritolu. Arvati, et vastandina füüsilisele kehale on inimesel olemas ka "valguskeha" , mida tuli samamoodi toita, et see vastu peaks ja kasvaks. Ka toit oli valgus, mis genereeris valgustumist või kreeklaste sõnul gnosist. , ning seda sümboliseeris seesama hieroglüüf, mis leiti Serabit el Khadimi templi kuningate pühamust.
Vana - Egiptuse salakultusekoolide alkeemiaõpetustes peeti valgustatud teadvuse saavutamise protsessi eriliselt tähtsaks. Protsessi läbiviimise abivahendina valmistasid templifilosoofid imepärast "projetseerimispulbrit", mille abil oli võimalik madalat inimteadmust muundada vaimseks kullakangiks. See projetseerimispulber oligi mfktz, manna, valge pulbriline kuld ehk nagu alkeemikud seda nimetasid - filosoofiline kivi. Eliopolis oli Suure Valge Vennaskonna keskus - sinna kuulusid Thutmosi II käsitöömeistrid. Karnaki Kõrgema Nõukogu liikmeid oli 39 ning vennaskonna nimi tulenes nende tegelemisest salapärase valge pulbriga.
Juutide kabala pärimuse järgi olevat käsutahvel olnud jumalik safiir nimetusega schetiya , mida Mooses hoidis oma peopesas. Sumeri jumala Enki , Püha Silma isanda embleem - spiraalina ümber saua või puutüve keerdunud madu. Egiptuse Karnaki Valge Vennaskond koosnes Therapeutate preestritest - oskusmeistritest, kes lisaks töötamisele mfkztiga tegelesid ka ravimisega, nii et teadmus ja ravimisoskus muutusid sünonüümideks ning neid hakkas tähistama üks ja seesama maokujuline embleem.
Vanakreeka pärimuse järgi oli arstiteaduse isa Asklepios Tessaaliast (u 1200 eKR), keda roomlased nimetasid Aesculapiuiseks. Tema skulptuuril Rooma Capodimonte muuseumis on kujutatud ka keppi selle ümber keerdunud maoga. Asklepiose jälgedes käis ka kreeka arst Hippokrates (sündis u 460 eKr), kelle pärandatud Hippokratese vanne on tänini jäänud arstide ametivandeks. Isegi nüüdisajal on keerdus madu Briti, Ameerika ja Austraalia arstide liitude, samuti Maailma Arstide Liidu embleemil. Aga miks?
Kuidas sai üks keerdus madu seotud olla meditsiini ja pühadest kividest ammutatud teadmistega ?
Jutustades 1.sajandil Kumeranis elanud esseenidest, selgitab Josephus Flavius, et need valgesse rüütatud Egiptuse Therapeutate jüngrid olid oma teadmised arstimiskividest omandanud vanaaja inimestelt. Me saame teada, et mfkzt oli tõepoolest ravimisvahend.
Praegu aga keskendugem kive lõikavale vääriskivile Uurim-schamir ehk "välgukivile".
Ülempreestri rinnakilbi kohta ütleb 2 Ms 28 : 17-20, et see oli kaunistatud 12 kalliskiviga. Need oli järgmised : sardikivi (karneool), topaas, punane granaat, smaragd, safiir, teemant, hüatsint ( merevaik), ahaat, ametüst, berüll, oonüks, jaspis. Silma torkab, et siit loendist puudub rubiin.
Kui mikrolainekiirguse lainepikkus lühenes, muutus selle mõju molekulidele tugevamaks ning tulemuseks oli võimas spektroskoopiline vahend valguse refratsiooni osiste uurimiseks. Nad tahtsid saavutada seda, et oleks võimalik juhtida mirkolainetest lühemaid - infrapunase ja optilise valguse lainepikkusi. Nad hakkasid valgust peeglite abil edas-tagasi põrgatama.
Theodore Maiman avastas, et kroomi aatomid neelavad rohelise ja sinise valguse, saates välja ainult punast, mille läbistusjõud on väga suur. Kroomi aatomitest moodustunud punast värvi pulseeriv kristall on rubiin ning Maiman leidis, et nende aatomite elektrone saab ergutada kõrgematele energiatasemetele intensiivse valge valguse abil. Ta võttis ühe pulgakujulise rubiini ning kattis aurustatud hõbedaga selle paraleelsed otsad, jättes ühe otsa pisut vähem peegeldavaks kui teise. Seejärel mähkis ta ümber kivi plahvatusimpulsslambi kvartsist spiraaltoru. Kiirete valgussähvatuste mõju tekkinud fotostimulatsiooni tagajärjel saatis rubiinipult välja võimsa valguse kiire. Laboratooriumi välklamp asendati kaarlambiga, et tekitada pidevat kõrgenergia valguskiirt - saadud tihe kiir oli miljon korda eredam kui Päike. Valguskiir oli nii intensiivselt kitsas, et kui seda veelgi täiustati, suutis see puhtalt lõigata terast, nagu nuga lõikab võid...
Missugune nägi siis välja maailma esimene rubiinlaser ?
See sarnaneb ümber puutüve keerdunud maoga - täpselt nagu Enki ja Asklepiouse embleemidel. Pole üllatav, et laserid võeti üsna pea kasutusele meditsiinis ning nad hakkasid mikrokirurgias asendama skalpelle. Kui Uurim-schamir oli tõepoolest silindriline rubiin, koos sellega sobiva spiraalkujulise kristallilise ümbrisega, siis kõik ,mida selle toimetamiseks vajati , oli ühendus toiteallikaga.
Teises Moosese raamatus seletatakse , et Jumal andis kümme käsku Moosesele ja tema rahvale Horebi mäe juures ning et nendega kaasnes suur hulk suulisi määrusi. Mooses pani need kõik kirja (2Ms 24:49) ja luges israeliitidele ette kui nende uue seaduseraamatu (24:7). Ei selgitata, millega või millele Mooses määrused kirja pani, öeldud on ainult, et need oli "raamatu" kujul (mitte tahvlil). Pärast seda kui raamat oli ette loetud, ütles Jehoova Moosesele : "Tule üles minu juurde mäele ja ole siin, siis ma annan sulle kivilauad ning käsuõpetuse ja käsud, mis ma olen kirjutanud neile õpetuseks!". Aga kui Mooses oli tahvlitega mäelt alla tulnud ning nägi israeliite tantsimas, "siis ta viha süttis põlema ja ta viskas lauad käest ning purustas need..."(32:19). Me saame sellest teada, et tahvlid olid purutatavad - järelikult polnud antud juhul kindlasti tegemist maagilise sappiriga.
See järel aga tuleb muutus ning uutest tahvlitest antakse hoopis erinev kirjeldus kui piiblis harilikult kombeks. Jehoova ütleb Moosesele : "Raiu enesele kaks kivilauda, esimeste sarnased, ja ma kirjutan laudade peale sõnad, mis olid esimestel laudadel, mis sa purustasid". Ent rohkem midagi ei seletata. Edasi kordab Jehoova suuliselt suurt hulga tsiviilõiguslikke korraldusi ning annab seejärel Moosesele käsu: "Kirjuta endale üles need sõnad," mille peale Mooses kirjutas: "kirjutas ... seaduse sõnad, need kümme käsusõna" ja viis need isiklikult kirjutatud tahvlid mäelt alla.
Kui Vana Testamenti seda lõiku lugeda ükskõik mis keeles, leiame kõikjalt muutumatu tõsiasja, et Moosese kätte ei jäänud lõpuks midagi, mis oleks Jumala kirjutatud - nagu seda harilikult väidetakse. Teda kirjeldatakse piiblis ainult koos seaduseraamatuga, mis oli tema enda kirjutatud, ja koos kümne käsuga, mis olid samuti tema enda kirjutatud. Aga kuhu oli jäänud Jumala käest saadud tunnistus, mis pidi asetatama seaduselaekasse ?
Teine Kuningate raamat 11:12, kus on juttu Joase pühitsemisest Juuda Kuningaks ( u 839 eKr): "Siis tõi ta välja kuningapoja, pani temale krooni pähe ja andis tunnistuse kätte ja nad tõstsid tema kuningaks ning võidsid teda", nimetatud "tunnistus" oli tolle aja kuningate üks tähtsamaid tunnuseid - see kõrgelt hinnatud talistman oli spiraalikujuline sõrmus, mis tunnistas ja tõestas selle omaniku õigust kuningavõimule.
Kuningas Saalomon laskis "välgukivi" (schamir) paigutada oma sõrmuse sisse, et lõigata sellega Templi jaoks kive ning et just selle kuningavõimu tunnuse - tunnistustahvli-sõrmuse - pärisid üksteiselt tema suguvõsa kuningad kuni seitsmenda põlveni, kuningas Joaseni välja. Aga Saalomoni sõrmuse kohta on öeldud, et see oli väärismetall(nagu olid ka kuldsõrmused Siinail), samuti ajal kui sappir-tahvel olevat olnud kivi! Nagu nüüdseks teame - mfkzt oli kuld, aga alkeemikud nimetasid seda kiviks. Samamoodi oli schetiya - hunnitu spiraaljas kristall - käsitöömeistrite poolt valmistatud iriidiumist. See tähelepanuväärne klaasisarnane kivi oli vanaaja inimestele tuntud Mesopotaamia vulkaanidest ning nad kutsusid seda nimega an-na - "tulekivi" , kusjuures mfkzti pulber oli šem-an-na - "ülespoolne tulekivi".
Kui meessoost kivi Uurimit peeti Jumala ilmutuseks, siis naissoost Tummim esindas taevajumalannat, kes kaanalastel kandis nime Anat. Foiniikias oli ta nimi Barat An-na (kuninglik Anna) ning lõpuks jõudis tema austamine isegi Briti saarte suguharudeni, kus teda tunti nime all Britannia. "Tunnistus" ,mille Mooses tõi mäelt alla ja asetas laekasse, oli väga tõenäoliselt vääriskivimist spiraal, mille sisse paigutati Uurim - schamir - seesama kalliskivi ,mille pühaks hoiupaigaks Saalomon ehitas Jeruusalemma templi. Mooses oli selle saanud mäejumalalt El Shaddailt ning sellega seoses annab palju selgema viite kabalistlik õpetus : tahvel oli sappir, mida Mooses hoidis peopesas. See, mille ta mäelt sai, oli valguskiire tekitamiseks puuduv osa - spiraaljas schetihiya ehk Tummim, nagu seda nimetasid ülempreestrid Aaron ja Eleasar. Eriti märkimisväärne on tõik, et kogu Teise Moosese raamatu ulatuses nimetatakse laegast tunnistuslaekaks. Alles Neljanda Moosese raamatu 10:33 alates(kui israeliidid lahkusid Siinailt ja jätkasid teekonda) muudeti truudusemärgiks Jumalale nimetus seaduselaekaks. Umbes aastast 2600 eKr , Snofru ehk Egiptuse 4. dünastia ajast alates tegutses Siinai poolsaarel Horebi mäel Serabit el Khadimi tempel. Neljandasse dünastiasse kuulusid Hufu ( Cheops), Harfra ( Chepren) ja Menkaura ( Mykerinos), kellest igaühele on omistatud üks Giza kolmest püramiidist. Nimetatud templis valmistasid Suured Kaitsjad kullast salapärast valget "projetseerimispulbrit" nimega mfkzt, mille kohta iisraeliidid küsisid : "manna? ( mis see on ? ). Pulbrist vormiti koonilisi kooke ( seda nimetati "valgeks leivaks"), mida anti süüa Kulla Maja ehk selle dünastia kuningatele. Nähtavasti suurendas see nende valitsemisvõimekust ning oli samal ajal seotud ka hauataguse elu mõistatusliku Mekzti väljaga, kuhu surnud kuningad üle kanti.
Serabiti tempel lakkas alkeemilise töökojana tegutsemast Ramseste ajal (u. 1330 e KR), mil mäe valitseja andis Kulla Maja saladused üle uuele, Aaroni suuguvõsast preesterordule. Egiptuse seadusliku dünastiate aeg oli mööda saanud, väljastpoolt avaldasid survet uued mõjud.
Ramses I (valitses u aastast 1335 eKr) ei olnud kuninglikku sünnipära ning kuigi tema abikaasa Sitre oli vaarao nõo suguvõsast, oli ta liiga kauge sugulane, et teda seaduslikuks pärijannaks lugeda. Kuna sellele oli eelnenud poiss-vaarao Tutanhamoni surm ja 18. dünastia hääbumine, siis oli käes aeg, et kuninglikku vereliini kusagil mujal jätkata. Vahepeal oli Tutanhamoni õde abiellunud ühe israeliidiga. Kuna Egiptuses järgiti kuningavõimu pärimisel väga rangelt emaliini, siis oli just tema vanade dünastiate seaduslik pärijanna; koos oma abikaasaga ja Moosesega viitis ta ka Siinail.
Kulla Maja aarded ( Uurim - schamir ja Tummim - schethiya) usaldati Moosese ja uute israeliitidest preestrite hoole alla, kellele anti Siinail ülesanne kuningasuguvõsa tõotatud maal võimule seada. Aja jooksul sai nendest (Egiptuses 18. dünastia järeltulijatest) Juuda kuningadünastia, kuhu kuulusid Taavet , Saalomon ja lõpuks ka Jeesus. Ent kõigepealt tuli Kaanani (hilisema Palestiina) jõuda , sinna sisse tungida ja see vallutada , alles siis võis uus monarhia Jeruusalemmas troonile seada. Moosese ajal valitses israeliitide ja heebrealaste vahel selge vahe, kuid piiblis pole sellele tähelepanu juhitud. Nimetus "heebrealane" tuleneb Mesotopaamia patriarhi Eeberi ( u. 2480 eKr) nimest, kes elas kuus põlvkonda enne Aabrahami. Nimetus "israeliit" on pärit Aabrahami pojapoja Jaakobi ümbernimetamisest, kellel anti uueks nimeks Iisrael. Tema järeltulijad said oma Egiptuses viibimise ajal tuntuks kui israeliidid ehk Iisraeli lapsed.
El on vanaaja Kaananis nimi, millega tähistati jumalat ehk "ülevat" - nagu näiteks mäejumala El Shaddai puhul, kelle käest Mooses sai Siinai tahvlid. Teise Moosese raamatu vanaheebreakeelne tekst seletab, et nime El Shaddai kasutati ka juba Aabrahami ajal. Piibli ladinakeelses tõlkes Vulgata leidub pühakute nimistust nime El Shaddai, kuid alates 1611. aastast on see inglisekeelsetes piiblites iga kord asendatud sõnaga "kõigevägevam".
Mis puutub nimetusse "juut", siis see tuleb sõnast "juudalane" - Kaananni lõunaosas Juuda järgi, kus israeliidid ja heebrealased lõpuks ühte sulasid. Juudast põhjapoole jäi Samaaria ja sellest omakorda põhja poole Galilea.
Kuna algsed israeliidid olid enne Moosese juhitud väljarändamise elanud põlvkondade vältel Egiptuses, siis oli neil vähe kokkupuuteid oma Kaananis elanud iidsete heebrealastest sugulastega - hõimudega, keda egiptlased nimetavad habiru. Ent umbes aastaks 1330 eKr olid israeliidid saabunud Siinaile ning alustamas teekonda heebrealastega kohtumiseks, et lõpuks pärast paljusid sajandeid nendega ühineda. See oligi põhjus, miks ilmus El Shaddai koos israeliitide uut keskkonda puudutavate seaduste , tavade ja kohustustega. Tegelikult õppisid nad heebrea kultuuri tundma Horebi mäelt saadud korralduste ( käskude) kaudu ning ühendades oma truudusekohustused omamoodi põhiseaduslikku dokumenti ehk seaduseraamatusse.
Kümme käsku oli hoopis teine asi. Need on kohustuslik meenutus israeliitide järgitud eeskirjadest, mida nad olid väärtustanud Egiptuses. Käsud on ära toodud Teise Moosese raamatu 20.peatükis, kuid see ei ole uus käitumiskoodeks, vaid uusversioon vaaraode iidsetest pihtimustest, mis on kirjas egiptuse "Surnuteraamatu" 125 loitsus. Näiteks ülestunnistus "Ma ei ole tapnud" tõlgiti käskudesse " Sa ei tohi tappa!"; "Ma ei ole varastanud - "Sa ei tohi varastada" jne.
Teine Moosese raamat 2:19 ütleb tema kohta täiesti ühemõtteliselt "egiptuse mees". Vaarao Ptolemaios I nõuniku Manethoni ( u. 300 eKr) teoses "Aegyptiaca" on kirjas , et Mooses oli egiptuse Vanas Testamendis on selgeltsõnaliselt öeldud, et Mooses polnud ei heebrealane ega israeliit.
Sigmund Freud, James Henry Breastedi, Ahmed Osmani ja teiste selle nime etümoloogiat uurinute arvates tulenes nimi Mooses tegelikult egiptuse sõna mose ( kreeka mosis), mis tähendab "järeltulijat" või "pärijat", nagu nimedes Thutmose ja Amenmose.
Mõjuvõimas israeliit Jusuf- Juja ( Joosep) oli olnud nii vaarao Thutmosis IV kui ka tema poja Amenhotep III peaminister (vesiir). Kui Thutmoisis suri, abiellus Amenhotep kuningakoja traditsiooni kohaselt oma noore õe Sitamuniga, et pärida emaliinis pärandatavat trooni. Varsti pärast seda abiellus Amenhotep aga Jusuf-Juja tütre Tejega, et omada ka täiskasvanut abikaasat. Ent sealjuures võeti vastu otsus, et ühelgi Teje poegadest ei saa olema õigust trooni pärida, kuna ta isa oli nii pikka aega nii kõrgel kohal olnud, siis võttis maad üleüldine kartus, et viimase israeliitidest sugulased on Egiptuses liiga suurt mõjuvõimu saavutamas. Peale selle, kuna Teje polnud seaduslik pärijanna, siis polnud tal ka õigust esindada riigijumalat Amonit ehk Amenit. Niisiis , kui Teje oli rasedaks jäänud, otsustasid teatud õukonnametnikud, et kui ta saab poja, tuleb laps sünnitusel tappa. Seda teada saanud , leppis Teje kokku oma israeliitides sugulastega, kes elasid Niiluse deltas Gooseni maakonnas. Seal lähedal Zarus oli Tejel suveloss, kuhu ta läks oma poega sünnitama. Ämmaemandad organiseerisid lapsele ammeks Teje vennanaise , Leevide suguvõsast pärit Ti.
Lapsepõlves kasvatasid ja õpetasid Amenhotep ( sündis u 1394 eKr) Heliopolises egiptlastest Ra preestrid - sedasama jutustab Manethon Moosese kohta - ning teismelisena läks ta elama Teebasse. Selleks ajaks oli tema ema omandanud suurema mõjuvõimu kui vaarao peanaine Sitamun, kes ei olnudki sünnitanud poega ja pärijat, vaid ainult ühe tütre - Nofretete. Seejärel oli vaarao Amenhotep III tükk aega haige, ja kuna tal puudus otsene meessoost pärija, siis tõusis esiplaanile noor Amenotep. Ta abiellus oma poolõe Nofretetega, et saada õigust isa haiguse ajal regendina valitseda ning kui isa suri, sai temast vaarao Amenhotep IV.
Vana-Egiptuses oli üldlevinud tava, et vaaraod abiellusid oma õdedega kindlustamaks emajärgset troonipärimist. Sageli olid vaaraode abikaasad nende poolõed - ema oli sama, kuid isad erinevad. Tolle aja geneoloogilistest tabelitest on näha, et kuigi Egiptuses valitsesid paljud järjestikused vaaraosuguvõsad, nimetati ja nummerdati dünastiad ümber ainult siis, kui mõni vaarao suri ilma meessoost järglasteta. Tähtsaim oli see, et tema lesestunud abikaasas oli olemas naissoost pärija, kui see tütar abiellus mõne teise meesliini esindajaga, saigi alguse uus dünastia.
Ilmne on seegi, et paljudel vaaraodel oli strateegilistel kaalutlustel valitud abikaasa ning sageli abiellusid nad erinevate põlvnemisharude esindajatega iidsest kuninglikku verd Mesopotaamia dünastiast, kellest varased vaaraosuguvõsad ka ise põlvnesid. Niisugustel juhtudel võttis kroonprints naiseks oma isa teise naise või liignaise tütre, nõnda näiliselt jätkates isajärgset pärimusliini, kuid tegelikult nõrgestades põlvkondade jätkumise nimel oma suguvõsa naisvereliini.
Kuna ta oli üleskasvanud osaliselt israeliitlikus vaimus, ei suutnud Amenhotep ( vahel kasutatakse nime Amenopis IV) omaks võtta egiptlaste jumalusi ja nende tohutut hulka kujusid. Sellepärast pani ta aluse kultusele Atonist ehk Atenist - kõikvõimsast ilma kujuta jumalast, keda kehastas allasuunatud kiirtega päikeseketas. Nimi Aton oli vaste heebrea sõnale adon - see oli laenatud foiniiklastelt ja tähendas "jumal" , samuti adonai, mis tähendas "mu jumal". Ühtlasi võttis Amenhotep endale uueks nimeks Ehnaton. Ta sulges kõik egiptuse jumalate templid. See tekitas tema vastu suurt meelepaha, eriti vihased olid aga Raa ja endise peajumala Amoni preestrid.
Ehnatonil oli oma naise Nofretetega kuus tütart ning ta kodune elu oli äärmiselt hästi korraldatud. Ent talle korraldati atentaate ja ähvardati relvastatud ülestõusuga, kui ta ei anna luba ilma näota Atoni kõrval austada ka traditsioonilisi egiptuse jumalaid. Kuna ta keeldus, oli ta lõpuks sunnitud troonist loobuma oma nõo Semenhkare kasuks, kes valitses lühikest aega; viimasele järgnes troonile Tutanhaton ( Ehnatoni ja ta kõrvalnaise Kija poeg)
Umbes 11- aastaselt troonile tõusnud Tutanhaton oli sunnitud oma nime vahetama Tutanhamoniks -selle märgiks, et Atoni asemel hakati taas kummardama Amonit. - , kuid ta elas pärast seda veel kõigest üheksa või kümme aastat. Ehnaton oli 1361. aasta paiku eKr Egiptusest küll välja saadetud, kuid tema toetajad pidasid teda jätkuvalt seaduslikuks valitsejaks. Nende silmis oli ta oma isa trooni elusolev õigusjärgne pärija kuninglik mose.
Pärast maapakku siirdumist võttis Ehnaton ( keda sestpeale tuleb samastada Moosesega) ette kaks reisi Siinaile, pöördudes vahepeal lühikeseks ajaks Egiptusesse tagasi, nagu jutustab Teine Moosese raamat. Isrealiitide suur väljarändamine leidis tema juhtimisel aset teistkordse reisi ajal Siinaile umbes aastal 1330 eKr. Atoni kultus jätkus veel mõnda aega pärast Tutanhamoni surma, kui kroon oli läinud tema vanaonule Ejele, kelle abikaasa oli Ti - seesama, kes oli olnud nii Ehnatoni kui tema poolõe Nofretete amm. Ti oli üks Ülevatest ehk Yokabar, kes piiblis kannab nime Jookebed. Ejele järgnes troonil tema väimees, väejuht Horemheb, kes kaotas atoni kultuse, keelas mainida Ehnatoni nime ja käskis Amarna valitsejad kustutada ametlikust kuningate nimistust. Samuti laskis ta purustada paljud tolleaegsed mälestusehitised; seetõttu tuligi Tutanhamoni hauakambri leidmine 1922. aasta novembris nii meeldiva üllatusena, et varem ei olnud temast peaaegu midagi teada.
Alguses pages Mooses Midjanimaale Siinai poolsaare idaosas ( 2Ms 2:15-3:1). Tema abikaasa Nofretete oli ilmselt vähe aega enne seda surnud. Kuigi tema jäänused pole leitud, tuli 1930. aastatel Amarna kuninglikust hauakambrist päevavalgele kartušš tema nimega.
Midjanis võttis Mooses uueks naiseks preester Jitro tütre Sipporo, kes sünnitas talle kaks poega - Geersomi ja Elieser. Edasi jutustatakse "põleva põõsa" juhtumist Horebi mäe juures. Põõsas oli haaratud eredatest tuleleekidest, aga ei põlenud ära ja põõsa seest väljus ingel. Seejärel ilmus jumal El Shaddai isiklikult ning teatas Moosesele, et ta nimi on " Ma olen see, kes ma olen", ehk JHVH - Jahve ehk Jehoova. Pärast seda valmistati Moosest ette tagasi pöörduma Egiptusesse ja sealt ära tooma israeliite, keda uued halastamatud valitsejad pidasid orjapõlves.
Selleks ajaks oli Horemhebi valitsusaeg lõppenud ja Egiptuses olid võimule pääsenud täiesti uued inimesed - 19. dünastia, mille rajaja oli vaarao Ramses I.
Kuna Mooses oli Egiptusest palju aastaid eemal olnud, küsis ta Jumalalt, kuidas ta saab israeliitidele oma isikut tõendada ning talle anti kolm juhtnööri. Nende üle on teoloogid kõige kauem pead murdnud, sest kuigi piibel eitab nõidust mis tahes kujul, anti Moosesele nõu esindada kolme maagiatrikiga. Kuid nende trikkide üle arutletakse, nimetatakse neid tavaliselt "imetegudeks", seades nõnda inimese saavutustest alati kõrgemale Jumala imelised võimed. End antud juhul varustati Mooses ilmselt jumalike võimetega, et tal oleks võimalik israeliite veenda selles, et ta tõepoolest on nende kukutatud kuningas.
Esiteks soovitati tal maha visata oma kepp, mis muutus maoks, kuid maast üles tõstes muutus uuesti kepiks. Teiseks kästi tal pista käsi põue, kust see välja tõmmates oli pidalitõvest valge, kuid muutus uuesti normaalseks, kui liigutust korrati. Kolmandaks pidi ta kuivale maapinnale valama Niiluse vett, mis pidi muutuma vereks.
Kuni selle hetkeni on jutustus meile tutvustanud ainult üht Moosese õde , aga nüüd ilmub välja vend nimega Aaron. Mooses ja Aaron reisisid tagasi Egiptusesse ja tuvustasid end israeliitidele - aga esitasid mitte nende, vaid vaarao ees oma maagiatriki kepi ja maoga. Ja veel - selle esitas mitte Mooses, nagu oli plaanitud vaid Aaron.
See lõik on erilise tähtsusega, sest näitab, et peale Moosese oli ka Aaronil vaaraostaatus. Madu-kepi ja vigase käe rituaal moodustasid osa Egiptuse valitsejate noorenemispidustustest - tseremooniatest, mille käigus suurenesid nende jumalikud võimed. Vaaraodel oli erinevateks otstarveteks suur hulk skeptreid ( keppe) ning noorenemisspekter oli sau, mida kroonis pronksmadu. Peale selle oli komme, et valitseja laskis oma parema käsivarre jõuetult üle rinna rippu, toetades seda vasaku käega. Ettevalmistust selleks tseremooniaks on piltlikult kujutatud kuninganna Teje mõisavalitseja Herofi hauakambris ning sellele pildile on jäädvustatud Teje abikaasa ( Moosese isa ) Amenhotep III.
Kas oli seega siis Moosesel ( Ehnatonil) vend, kes oli ise ka vaaroa, kelle saatus on teadmata ja kelle kohta on samamoodi kirjutatud ,et ta mitte ei surnud, vaid kadus ära ?
Tegelikult oligi - vähemalt piimavend, kelle lihane ema oli Ti Yokabar, Ehnatoni ja Nofretete israeliitide soost amm. Vaaraona oli see mees valitsenud väga lühikest aega pärast Ehnatoni troonilt tõukamist ning ta nimi oli Semenkhare. Ta oli vesiir Jusugi-Juja lapselaps ja Eje ( Ehnatoni lihase ema Teje venna ) poeg. Täpselt oli selle vaarao nimi Smenh-ka-ra ( "Võimas on Ra hing). Teisest küljest , kuna Ra oli päikesejumal Heliopolise Valguse Majas, mille nimi oli On., siis kutsuti seda vaaraod ka nimega Smenh-ka-ra-on, mille lõpuosast kõlaliselt tuletub nimi Aaron. Samal ajal tuleneb see nimi ka semiidi sõnast aron - laegas.
Õde Mirjam. Üks vanem õde ilmub küll pilliroost laeka loos, kuid seal ei teatata veel ta nime. Tükk maad hiljem ( 2 Ms 15:20) tutvustatakse meile naist nimega Mirjam , kes on Aaroni õde. Ja lõpuks öeldakse, et ta on nii Moosese kui Aaroni õde.
Heebrea nimi Mirjam ( Miriam) on tulnud egiptuse nimest Meri - "armastatu", nime kreeka vaste on Maria. POle sugugi üllatav kohata Ehnatoni perekonnaliikmete nimistus kaht printsessi nimega Meritaton ( "Atoni armastatu") , kellest üks on ta tütar ja teine tütretütar. Epiteeti meri kasutati ka kuninganna Nofretete enda kohta. Ka tema oli Semenhkare (Aaroni ) piimaõde, sest Leevi soost Ti, Aaroni ema, oli tema amm. Ti hauakamber Amarnas on raidkiri, milles teda nimetatakse "kuninganna ammeks ja koduõpetajannaks". Veel on Ti kohta öeldud (seoses Moosesega), et taoli "õilis amm, jumala toitja, kuninga lkuaniks kosutaja".
Järgneb ja tervet juttu saate lugeda siit,
kui laadite alla DOC
http://tinyurl.com/5uzj6wu
Abi
video 3:10:40 tasus vaatamist ja ei tundunud mahavisatud ajana.
Aga asi ongi selles, et tegelikult ei oska keegi tõestada ära, mis see tavaline tõde on. 