Kummituste sammud ja hääled

Tsitaat:Algselt postitas: Hallucigenia
Mis lugu hiired mängisid? ... ja miks ei võikski nad klaverit mängida - rotid korvpalli ju mängivad!

Sellest ka anekdoot ju üks. Kui aega saan, siis kirjutan selle Para-Web-i Naljanurk-a

Ma olen isegi kuulnud samme vanas mõisas need olid täiesti reaalsed
see mõis on peaaegu 700 aastat vana

Sa ära meile ütle, mis mõis see on, sest muidu me võime sinna minna ja kummitust näha. Oh seda häda siis.

Gümnaasiumiajal elasin vanaema juures. Talumaja, mille pööningukorrusel elasid oma elu lõpu vanaema vanemad. Niisiis oli sealt aegajalt kuulda toolide lohistamist mööda põrandat jms. Aegajalt on sealt vaja ikka üht-teist tuua. Tiba kõhe on küll aga siiani on kõik käimised ära käidud. Kuna nood on "omad vanad", siis ei ole hakanud neid tülitama ka.

sul on mulla madis külas käinud.

minul selline mure, et pimedat ei karda - pole kunagi kartnudki - aga vahest harva tekib jube hirmu tunne pimedas. noorena olin rohkem siuke maalaps, sai ikka pimedas kuskilt jalgsi tuldud jne. ja tavaliselt polnud miskit jubedat kuid mõnikord tekkis lihtsalt niisama, mitte millestki ajendatult (pean silmas a'la äsja vaadatud õudukaid jne), tunne et keegi kõnnib minust ca. 15-20m tagapool ja et kohe üritab ehmatada või kinni haarata. sõprade juurest koduni oli kuskil 3,5km mööda kruusa teed, kivikesed ikka krudisesid talla all ning nendel mõningastel kordadel oli konkreetselt kuulda kuidas minu sammudele lisaks on veel mingid sammud... vahepeal samas taktis ja vahepeal pikema või lühema vahega sammud. paar korda juhtus ka nii, et kui mina seisatasin siis astuti 1 või 2 sammu edasi ning seejärel vaikus. taha vaadates polnud miskit näha ei taskulambi ega ka kuu valguses. algul mõtsin, et äkki saaks seda kuidagi metsloomadega seostada aga need tavaliselt lasevad jalga kui mingit võõrast heli kuulevad (jahimehed ja salakütid on nad ära hirmutanud). samuti pole ma näinud veel looma kes astuks inimesega samas taktis ning kelle samm kostuks sama summutatult kui inimesel. mitte sõraliste loomade häält pole peaaegu üldse kuulda ja sõralistel on teravam, kergelt nagu krudisev hääl kruusal. nüüd kui vahest harva saab loodusesse on mõnikord täpselt sama tunne nagu toona noore nolgina. ja üldiselt selline asi millest mul mõistus üle ei käi ajab kergelt närvi

teine juhtum vanatädiga.
tegemist on sügavalt uskliku inimesega (siiski mitte nunnaga ) kes käib pühapäeviti kirikus ja igasuguste pühade ja surma aastapäevade ajal surnuaias kadunud sugulaste haudasid korrastamas jne. samuti ei kujuta ma ette, et ta kunagi kellelegi midagi halba oleks teinud või soovinud. ühesõnaga igatpidi eeskujulik inimene. ma ei tea kas ta vaime usub või mitte aga nii nagu ta rääkinud on siis jääb mulje, et tal on sedalaadi asjadega väga palju ja tihti kogemusi olnud. näiteks ükskord läks ta metsaserva kraavi äärest endale mingeid ravitaimi korjama. enam ei mäleta miks aga mind saadeti talle järgi midagi viima või ütlema vms.
ühesõnaga juba peaaegu tema juures olles kuulsin kuidas ta räägib kellega - mida täpsemalt, seda ei kuulnud. noh jõudsin siis kohale ja tema küsis minult, et kes see mees oli. minul imestunud nägu peas, et mis jama sa ajad. tema väitis raudpolt kindlalt, et tuli mööda metsateed mingi mees, oli talle jõudu soovinud ning midagi rääkima/uurima hakanud (mida täpsemalt seda ei mäleta enam) ja just hetk ennem minu temani jõudmist oli minema astunud. no tee või tina aga mitte kedagi polnud näha... isegi maha tallatud heina/rohuliblesid polnud selles suunas kuhu tüüp olevat suundunud. vanatädi oli muidugi täiesti veendunud selles, et keegi mees, keda ta polnud kunagi varem näinud, oli temaga just hetk tagasi rääkinud ja siis ära läinud.

samamoodi oli kunagi juhtunud kahe alevi vahelise kruusatee peal (tavalisest küla teest väheke suurem ja laiem jne ). kuna tee servas on tavaliselt pehme ja kinni sõitmata kruus siis tema oli kõndinud rohkem tee keskel. järsku oli tema kõrval mingi mees rattaga ja see oli vihase häälega röögatanud, et mis sa mutike koperdad valel pool teed ning edasi sõitnud. vanatädi oli seepeale ehmatusest õigele poole tee serva tõmmanud ning seisatanud, et vaadata kes see käratas niimoodi ja mõne hetke pärast oli üks noor kutt kurvi tagant suure kiirusega tulles teelt välja sõitnud... sama koha pealt kus vanatädi oleks olnud paar sammu edasi, kui poleks olnud kahtlast ratturit kellest ei jäänud ainsatki jälge teele.

sarnaseid lugusid on ta veel rääkinud aga siia kirjapanek läheks vist liiga pikaks. paljud arvavad kindlasti, et vana inimene ja kergelt nupust nikastanud ja mida kõike veel aga ma võin kinnitada, et mõistus on tal täiesti korras. samuti ei saa seda liigitada laste hirmutamise alla kuna sellisele asjale oli ta rangelt vastu.

Ma olen seda juba võib-olla siin kuskil öelnud,aga täpselt ei tea.Igatahes,olen tavaliselt üksi kodus ja koridoris nagu uks pannakse enda järelt kinni ja ma kuulen samme.Lähen vaatama,mitte midagi ebatavalist.Lähen oma tuppa tagasi ja sama asi kordub.Hakkan vaikselt juba mõtlema,et kujutan kõike seda ette.Kuigi ometi ma ju kuulen ja kõik tundub nii reaalne.
Aga kui 3 korda koputatakse,tähendab see suurt õnnetust/surma.Ma kuulsin seda paar päeva tagasi ja siis eile kuulsin,et mu vanatädi suri ära.
Paar aastat tagasi olin vanaema juures ja kuulsin seal ka 3x koputust.Kusjuures,teised kõik magasid.Koer ärkas üles ja tuli minu juurde,nagu tahaks lohutada.Magas terve öö minu voodi juures.
Järgmisel päeval helises telefon ja ema ütles,et mu koer oli ära surnud.Vanaema koer tuli uuesti minu juurde ja siis ma sain lõpuks aru,mida see kõik tähendas.

Ma olen ka sellest enne rääkinud. Kui ma kodus olen ja olen alumisel korrusel siis ma tihti kuulen kuidas teisel korrusel paugud käivad. Aga ma ei julge kunagi vaatama minna, sest tavaliselt olen ma kas üksi kodus või mu vend istub mu kõrval ja keegi teine ei saa teisel korrusel olla. Aga midagi traagilist pole veel juhtunud

Tsitaat:Algselt postitas: arts
aga miks Madist üldsegi mulla madiseks kutsutakse? on ta mingi zombi või midagi?

See on umbes samal põhjusel, miks hunti võsavillemiks kutsutakse - rahva uskumuse kohaselt võib hunt karja kallale tulla kui teda õige nimega kutsuda (nimetada)...
Üks tuttav umbes 90-aastane vanaproua kurtis kah, et ta ei saa veel ära surra kuna tal on veel kaks kosilast kes omavahel kaklevad, et kumb ära võtab... Mulla-Madis või Liiva-Annus.

Tsitaat:Algselt postitas: Tehnoloog
See on umbes samal põhjusel, miks hunti võsavillemiks kutsutakse - rahva uskumuse kohaselt võib hunt karja kallale tulla kui teda õige nimega kutsuda (nimetada)...
Üks tuttav umbes 90-aastane vanaproua kurtis kah, et ta ei saa veel ära surra kuna tal on veel kaks kosilast kes omavahel kaklevad, et kumb ära võtab... Mulla-Madis või Liiva-Annus.

Uuvitavad küsimused. Kui Võsa-Villemist ja Mulla-Madisest kumab pisut ka algriimi läbi, siis miks just Annus? Ja Une-Mati? Tunneb keegi veel mõnda "nendest"? Küllap mõni etümoloog teaks neist asjust enam arvata, aga kui Google otsingusse lüüa <liiva annus une mati mulla madis>, siis saame olulise dokumendina kätte vaid ühe Eesti Teaduste Akadeemia aastaraamatu ().

Kui olin väike
siis mu vanaema oli just surnud.me ööbisime emaga, tädiga ,ja tädilapsega oma teise tädi juures
siis mu tädi kellega me teise tädi juures olime hakkas rääkiam et keegi koputas muidugi ehmatasime me tädilapsega ära
mu tädi hakkas ajama et vanaema on siin
ta hakkas mu vanaema otsima
ta keeras täitsa ära
mu emagi oli koputust kuulnud

ma arvan et see ropendamine ei olnud eriti hea idee.kuna nad võisid ärrituda.aga oled kindel et ta sind ei hirmutanud·
·

Tsitaat:Algselt postitas: vennike
... ja üldiselt selline asi millest mul mõistus üle ei käi ajab kergelt närvi
.... järsku oli tema kõrval mingi mees rattaga ..... kellest ei jäänud ainsatki jälge teele.

Jah, need spontaansed parajuhtumid...
Neid on kogunud, uurinud ja kirjeldanud Ilmar Soomere.
Tuntud on tema raamat "800 parajuhtumit Eestis" (1997),
mis on valik käsikirjalisest (masinakirjas, käsitsi köidetuna)
kogumikust "1000 parajuhtumit" (olen lugenud autori eksemplari).
Analoogseid juhtumeid kogus ja kirjeldas kunagi ka kuulus
prantsuse astronoom Camille Flammarion (1842-1925),
eesti keeles ja gooti kirjas on vanasti ilmunud tema raamat
"Imeasjad hingeilmas" (Eesti keelde J. Järv, "Teaduse" kirjastus
Tallinnas 1910), millest mul ka kunagi õnnestus koopia teha.

Tsitaat:Algselt postitas: encore
Olen lugenud vanasi arhiive kus väidetakse, et jäise puutega vaim saab võtta elu.

Minu kodu juures asub üks vana maja, kus kummitab ammu surnud vana naine. Käisime seal sõbraga uurimas, alguses ei leidnud midagi. Hiljem kuulsime magamistoast nakse, mis hakkasid kiiresti tulema kööki, kus olime meie. Otsustasime ära minna. kui me olime koridoris siis ilmus meie ette mingisugune kogu. Läksime paanikasse ja otsustasime väljuda eesuksest. Selle käigus jooksis mu sõber varjust läbi. Avasime kiiresti ukse, mis oli haagis tormasime välja ja jätsime ukse lahti. Hiljem, kui uuesti vaatama läksime, oli uks jälle kinni ja seestpoolt haagis. Hiljem rääkis sõber, et varjust läbi joostes hakkas tal väga külm. Kas see oli õnnelik juhus või midagi muud?:o

Ma käisin ka koos strangeri ja katarina177-ga seal majas pilte tegemas, kuigi eriti lähedale ei läinud.

Ja sealt piltide pealt sai ka üht-teis leitud, kuid see võib olla ka lihtlabane varjude mäng...

Võiksite ju ometi näidata. Väga tahaks neid pilte näha! (H)

Tsitaat:Algselt postitas: meeri^
ma arvan et see ropendamine ei olnud eriti hea idee.kuna nad võisid ärrituda.aga oled kindel et ta sind ei hirmutanud·
·

kui sa seda minu pihta mõtlesid siis kus sa ropendamist näed?

ja vaevalt ta mind hirmutas kuna siis ma olin juba täiskasvanud inimene kui ta mulle seda viimast asja rääkis

Tsitaat:Algselt postitas: WizardInWinter
Võiksite ju ometi näidata. Väga tahaks neid pilte näha! (H)

Jamh.
Kindlasti näitaks ka, niipea, kui oleme jõudnud uued pildid teha.
Kuna Stranger kustutsa need ära

Tsitaat:Algselt postitas: vennike

Tsitaat:Algselt postitas: meeri^
ma arvan et see ropendamine ei olnud eriti hea idee.kuna nad võisid ärrituda.aga oled kindel et ta sind ei hirmutanud·
·

kui sa seda minu pihta mõtlesid siis kus sa ropendamist näed?

ja vaevalt ta mind hirmutas kuna siis ma olin juba täiskasvanud inimene kui ta mulle seda viimast asja rääkis

Nägin ükspäev unes kuidas see sama vanatädi ütles mulle rahulikult "Head aega" ja rohkemat ei mäleta et oleks näinud. järgmisel päeval helistati ja öeldi et teda ei ole enam.
Samamoodi olevat mõnel lähedasemal sugulasel veel olnud... tuli matustel kuidagi jutu sees välja.
Enne surma oli ta paar päeva haiglas olnud (kuulsin seda alles pärast tema surma) ja kui mu isa teda eelmisel päeval vaatamas olevat käinud siis vanatädi oli, enne mu isa ära minekut, talle öelnud "Head aega ja et sul edaspidi kõik hästi läheks"... ta pole mitte kunagi niimoodi öelnud. Alati on piirdutud lihtsalt kas "head aega" või "nägemist" ütlemisega.
Kas on võimalik et ta teadis/tundis ette oma lahkumist ja "käis" lähedasemate sugulastega hüvasti jätmas?
Igastahes väga kurb et nii hea inimene lahkuma pidi :'(