[Flash]

Enamik inimesi tahavad tähelepanu, et saavutada enesekindlus. See läbi arvavad nad, et nad on Keegi. Keegi tahavad nad olla seetõttu, et see peletaks Hirmu eemale ja annaks ensekindluse. Hirmust ei tehta mitte enda sõber vaid vaenlane.Hirmu kas eitatakse või surutakse alla. Peaasi, et Hirmu ei oleks olemas. Kui Hirm tuleb siis on pahandused... oleks Hirm sõber, tuleks teda vaid teadlikult teretada... Kui teadvustad endale hirmu olemuse, oled ta võitnud. Kui suudad saavutada nii kõrge teadvuseoleku, et Hirm ja Surm on kaks su parimat sõpra, siis oled vaba. Kõigest.
Inimesed liiguvad vastupidises suunas kuna kardetakse Hirmu. Hirm on suurte silmadega koletis, kes teid kõiki tapab...kannab teid Tuulena tundmatusse....

Tegelikult on tähelepanu vajadus veel suurem koletis, kes teid kõiki röövib ja ükskord ära sööb. Alguses võtab ta väikseid suutäisi, vanuse kasvades lähevad need suuremaks. Suutäite maitse ja koostis muutuvad aga olemus jääb tähelepanul samaks... ükskord olete üks suur tähelepanu hunnik, mis jääb igalepoole ette ja mida loobitakse igas suunas. Mida varem tähelepanu illusiooni võidate, mida varem peaga vastu seina kukute, seda parem teile. Ka selle foorumi olemus on üks suur tähelepanu pomm teie sees. Ega niisama ei kirjutataks siia, vaid seetõttu, et läbi tähelepanu kinnitada oma eksistents teiste jaoks. Milleks oleks vaja kinnitada oma eksistents teiste jaoks, samas kui oma enese silmis ei pruugi teid olemaski olla? Maailm tahetakse keerlema panna enda ümber, mitte enda sees. Sõbrad, sõbrad, sõbrad...Uhke on olla uhkust täis õhupall, mida sõbrad paisutavad tänu tähelepanu vajadusele. Maailm võiks koosneda nõeladest... tuleb Tuul ja kannab teid...

Suurim asi, mida üks inimene kunagi omada võib, on ta ise.
Suurim asi mida üks inimene kunagi saavutada võib on tühjus. Tühipaljas tühjus. Üksindus. Seda ei saa mitte keegi ära võtta. Tõeline sõprus on tühjus...

aga väljas puhub ikkagi veel Tuul... läbi sinu, teistele.
---
Kartus end kaotada

Me hingeukse ees seisab hirm,
kes meid valvab, käsutab ja sööb.
Ta ootab, et uks me sees avaneks,
ja ta saaks tulla me maailma.

Hirm sisestab meile hirmu,
et ükspäev me kaotame endid.
Hirm sisestab meile hirmu,
et ükspäev imetakse meid tühjaks.
Hirm sisestab meile hirmu,
et homme ei ole enam aega,
olla omaeneste seltsis oma enesega.
See on hirm, mida ei ole olemas,
Hirm, keda ei ole olemas.
Hirm, kelle me loome omaenese jaoks,
et tunda end erilisena.

Muudetud: 24-2-08 kell 23:58:12 Flash

[Müstik]

Päris tore mõtisklus!

[Savipats]

Algselt postitas Müstik
Päris tore mõtisklus!

Ma ühinen Müstiku postitusega.. ( + tore luuletus) aga tahaks siiski midagi lisada.

Mina arvan, et iga inimene on erinev ja kõiki ei saa sama mõõdupuuga mõõta.

Mõnes mõttes on sul õigus.. kui hirmu oleks sõber, siis ei eksisteeriks negatiivset hirmu, aga kas elu oleks siis sama, mis enne? Ilma hirmuta tegutsevad inimesed mõtlematult ja kui Surm ka sõbraks saab, siis varsti oled tõesti vaba.. Kõigest. Kas see on siis eesmärk? Elu poleks see, kui poleks hirmu.. hirm teebki elu põnevaks - adrenaliin ja emotsioonid. Sellel on oma võlu.. hirm on nagu enesealalhoiuinstinkt - ta säästab meid kurjast ja paneb mõtlema, et pärast ei peaks elu lõpuni ratastoolis kahetsema, et sai tundmatus kohas pea ees vette hüpatud.. Muidugi suur pluss on see, kui sa suudad vajadusel hirmule vastu astuda ja see ei halva sind.

Tähelepanuvajadus.. jah, see on suur koletis, aga veel üks suur koletis on äärmuslik tagasihoidlikkus. Selle inimese sotsiaalne areng jääb soiku, ta jääb erakuks ja kannatab kindlasti rohkem, kui näiteks mõni tähelepanuvajaduse all "kannatav" teletäht. Eeskätt seetõttu, et ta võib-olla ei pruugi mõista, seda mis tal on, aga jah.. iseenesest on sul õigus

Ma loodan, et ei nusseranud Su teemat väga ära.. see pidi vist sinu kohta olema aga loodan, et pakkusin vähemalt ainest edasiseks aruteluks.

[Taksonoomik]

Hirm on teadmatus.
Teadmised on ahastus.

[Müstik]

Savipats, see arvamus sul läks ikkagi ju Flashile tema tehtud postituse kohta!
Minu jaoks on see lihtsalt huvitav mõtisklus.
Iga inimene soovib, et teda tähele pannakse ja minu arvates ei ole selles midagi halba.
Halb on see, kui teisi ja teiste pingutusi heast küljest üldse ei märgata, vaid see nn uhkusepall nii suureks läheb, et näiteks foorumis ainult kriitikat tegemas käiakse või teiste arvamusi maha tegemas.


[Muudetud: 10-11-2010 Müstik]

[Taksonoomik]

Mõõdukas kriitika on hea.
Muidu muututakse kõiketeadvaks ja üleolevaks.

[Taksonoomik]

Algselt postitas Taksonoomik
Mõõdukas kriitika on hea.
Muidu muututakse "kõiketeadvaks" ja üleolevaks.

[Flash]

Peaaegu kolme aasta tagune teema...

Tegelikult alla surumine ja eitamine on samad. Hirm on, või hirmu pole. Kui hirm on, siis pole mitte midagi teha, et sellest 'lahti saada'. Võid ju eitada, aga alateadlikult on see ikka olemas. Armastus on hirmule vundamendiks, hirm on see, mis Maailma koos hoiab.

Hirmul on alati mingi eesmärk, energeetiline muster. Ja seda on võimlik ära tunda ehk siis endale teadvustada ja sellest midagi õppida. Ja ainuke asi, mida saad õppida on suremine. Sest ükskõik, mis hirmu sa ka ei kogeks, on see alati ego/mõtete suutmatus defineerida olematust. Ehk siis seda, kui egot ise ükskord enam pole.

Inimese kui teadvusega olendi seisukohast ei ole vahet, mis asi see surm on. Ainuke asi, millel on tähtsus, on see, et surmal oleks eesmärk. Teiste eest suremine on ego toitmine, surrakse ikkagi iseenda nimel. Surma tähtsus su enda jaoks ei seisne sellest, et miks, mille nimel, kelle jaoks jms sa sured. Sellel on siiski natuke sügavam mõõdupuu.

Tegelikult on su elul kaks tasandit - sisemine maailm ja välimine. Sündides, elades, surres oled sa alati seotud teiste inimestega. Aga teised inimesed on need, kes annavad sulle tagasisidet sinu enda kogemuste kohta. Üksteiselt õpitakse läbi väärtuste, millel on tähtsus su enda jaoks. Vastavalt nendele väärtustele kannad ka kogemusi sisemisse maailma. Kogemused sisemises maailmas määravad ära surma tähtsuse.

Tähelepanu vajadus on tagasiside süsteem. Aga see on nn kallutatud - võimalikud vastused oled juba enda jaoks kindlaks määranud ja teistel ei ole otsustamisõigust. Alati see pole vale...
Inimene, kes ei nõua tähelepanu, ei jää erakuks. Ta jääb inimeseks, kellel on sisemised väärtused. Ja kelle teotuspunkt asub temas endas, mitte see, et kas ta teeb asju õigesti, kas teised suhtuvad temasse positiivselt jne. Sotsiaalses maailmas on võimalik elada ka nii, et sa teistele nõudmisi ei esita...

See selleks.