[xcad]

Alati kui inimene saavutab mingi vanuse kellel 50, kellel 60 siis tal tekib see küsimus. Kas elu pikkus on geenides, eluviisis või millegis muus? Mõni elab korralikku elu, ei tarbi alkoholi, ei suitseta ja sureb 30-selt, teine aga elab hullumeelset elu ja sureb 100a vanuses ja suhteliselt valutult ilma eriliste probleemideta. Sõber ja koolivend elas korrektset elu ja suri 62a, vend tal samasugune aga 33a. samas tuttav kes on pärit saaremaalt ja puratiina kauge sugulane on 88 ja tarbib pidevalt alkoholi (alati rohkem kui sisse mahub!), suitsetab nagu auruvedur ja on mitmete autoavariidega oma sisikonda palju vigastanud......aga tervise poolest paljud 30-sed kadestaksid. Isa elas tal ~100a. Ehk kas küsimus on geenides või eluviisis või veel mingites tundmatutes tegurites? 
Paljud esoteerikud arvavad, et inimese sündides on tal saatus määratud ja horoskoop toob peamised sõlmpunktid välja. Näiteks sõjas kui on palju selliseid olukordi kus on ilmvõimatu ellu jääda keegi ikkagi jääb. Samuti laevaõnnetuste annalides on kirjutisi kus madrus elab üle 10+ laevahukku ja alati pääseb samas kui enamus kui mitte kõik teised uppusid. Ehk kas inimene on oma elu peremees või täielikult sõltub võõrastest jõududest? CC raamatus on juttu Don Huani heategiast nagual Hulian-ist kes olles 19 sajandil tuberkuloosis ja suremas elas kokkuvõttes 107a ja lahkus ise vabatahtlikult 3-sse tähelepanusse.
Siit ka küsimus: kas inimese saatuse saamine oma kätte kuulub ainult nõidade võimusesse ja isegi neil see enamuses ei õnnestu?

[isemaag]

Tumedad jõud siis mängus kui hästi vanaks elatakse, nõiaraamatu jumal olevat ütelnud et inimeste elueaks peab saama 70 aastakest, üks pastor mulle seletas kunagi et mis sellest üle see on pääle antud. Too pastor väga igatses ära surra ja enda naise poolt pandi hooldekodusse, mitte vanadekodusse, kirikherra nii väga tahtis oma jumala juurde et enam peldikus käia ei jaksanud, raamatujumal käskis viletsaks jääda et kiiremini saaks. Eluaeg noorena olla ei olevat lubatud, kui sa vanaks ja väetiks jääd, need read on raamatus kirjas ja ise olen lugenud. Ma oma kodukoha ligidal poes sageli nägin kõhna mutikest, kes oleku poolt täitsa noor ja nägu ilma kortsudeta, enda vanuseks ta ütles 89 aastat, ta alati poemüüjaile ütles AITÄHH, tollal veel pubekaist narkarite kambad kooserdasid ja lõhkusid viinapudeleid kõnniteele, vanainimene sõnalausumata nende ligidal mitte midagi ei ütelnud, lihtsalt korjas killud kokku viis prügikastisse. Muidex mina kõrgtaseme esoteerikute ja numeroloogia järgi pidavat juba 6 aastat surnud olema, hakkas nagu mõjuma too joga üksvahe, ega palju ei puudunud küll, ainult mõne minuti küsimus oli.

[Mannu]

Mu meelest on see niipaljude tegurite otsustada, et teise variandi poolt hääletasin.
Mingil ajal lükati kõik geenide kaela. Nüüd aga nähakse, et geenidest võib heal juhul täiega üle sõita, neid kes niimoodi teevad, nimetatakse geneetilisteks kangelasteks.
Eluviisid mõjutavad ka. Aga samas, rohkem isegi mõjutab mõtteviis. Ja mõtteviis, ellusuhtumine antakse edasi põlvest põlve. Suguvõsa karmaks nimetatud. Kuigi sel karmal on esoteerilisemaid tagamaid ka.
Ettemääratus - see on ka. Ma ise pigem arvan, et see pole keegi kauge ja halastamatu, kes määrab, vaid pigem hing ise võtab omale ülesandeid. Omal selline väike kogemus olemas.
Kas teed läbi või lähed uuel elul järgmisele katsele. Ettemääratusega toimetulemine sõltub teadlikkusest. Teadlikkuse kasvatamist peangi inimese elu mõtteks. Eks seda saab öelda ka Kalldunni sõnadega - oma hinge täiustamine. Ühe ülesande täitmisel saab võtta uue ülesande ja niiviisi surma edasi lükata. Kui tekib tühjus hinge ja mingi "valmisolek" veel, siis võib surm tulla. See aga ei sõltu vanusest. Mõnel on valmisolek noorelt surra. Osalt oma eluülesande pärast, osalt (eriti lastel) oma vanemate õpetamiseks. Aga raske on sellisel raskel juhul õppust võtta.
On olemas "surma nupp inimese ajus". See lülitub sisse ja suretab inimese ära kui nt pikas ja ilusas abielus paaril sureb üks osapool . Ja varsti läheb teinegi järgi. See lülitub sisse needuste korral, šamaan saab panna seadust rikkunud inimesele selle ja inimene varsti sureb - põlisrahvaste hulgast palju teateid selle kohta. See lülitub sisse kui arst teatab ravimatu haiguse diagnoosi. Aga kui inimene usub ennast rohkem kui arsti, siis võib ka mitte surra. Sest nii inimene ise kui ka võimas ravitseja võib selle nupu "off" asendisse tagasi lülitada. Aga selleks peab siiski inimese eluraamatus veel lehekülgi olema järgi jäänud - sellest nägija saab aru ja inimene ise ka. Mingist piirist üle ei saa, tee või tina.

No ja siis see kõige rohkem räägitud osa - eluviisid. Eluviisid võiks olla mõnusad. Nii et inimene ise elust mõnu tunneb. Ja see võib ühe puhul tähendada üht, teisel teist, ühtseid reegleid pole. Ja igasugune liialdus teeb kahju, ka liialdamine tervislike eluviisidega. Padujoomine on aeglane enesetapp sõna otseses mõttes.
Minu vana-vanaema ütles ka, et inimese elueaks on 70 aastat, mis sellest edasi on vaev. Rääkis nii, et vanainimese elu on nii nagu kõnniks kogu aeg järsku mäkke. Aga seda reeglit on ikka hästi paljud rikkunud ja ka ilma vaevata. Selle minu vanavanaema enda paljud lapsedki. Eks pikkadel telomeeridel ole ka oma roll.

Vanusesse suhtumine on viimasel 100-150-l aastal muutunud. 60-aastane inimene nägi 100 aastat tagasi palju vanem välja kui nüüd. Reisiraamatus "Salamina" (Gröönimaast) kirjeldati küürus eidekset, kes oli heatujuline, vana ja alatasa laulis, tema oli kõrges 60-aastases vanuses. Ja mõne aasta pärast suri ära. Austatud ja jõukas Kukruse emand Eesti muinasaja hauast oli ka u 50-60 aastat vana. Tol ajal oli see normaalne kõrge vanus, mil oli sobilik surra. Ma ise kippusin ka ses vanuses ära surema. Mingi programm oli, mida võiks ehk ka trendiks nimetada, mida kõik vaikimisi järgivad ja siis selles vanuses surmanupu sisse lülitavad.
Aga nüüd on siiski trend muutunud. Normaalne suremise aeg on kuski 80 eluaasta kandis. Eks see nõuab ka oma keha eest hoolitsemist ja ravimist rohkem. Praegu arvatakse, et see maksimaalselt võiks nihkuda 120 aasta peale, aga siis on keha liiga kulunud. Kui just küborgiks ei taha saada.

Imetajatel üldse on elutsükkel võrreldes roomajate ja lindudega lühem Sama kaaluga lind elab palju kauem kui sama kaaluga imetaja. Pääsuke 10 aastat, hiir 2-3 aastat. Hiidkilpkonnad elavad sadu aastaid, samuti suured papagoid üle 100 aasta. See on ilmselt tingitud dinosaurusi ja teisi suuri roomajaid, kes olid ka ilmselt pika elueaga, hävitanud looduskatastroofist. See lõi maakera kliima nii segi, et ellu suutsid jääda eelkõige väga lühikese paljunemistsükliga elusolendid. Neil siis evolutsioon suutis kiiremini uusi kohastumisi leida. Mida sa arened kui elu jooksul ainult 2-3-4 uut põlvkonda toodad. Arenemiseks on vaja paljuneda nagu küülik. Seega mina arvan, et kui inimene oleks kehastunud mõnda reptiloidsesse kehasse, oleks looduse poolt antud eluiga võinud küündida mitmesaja aastani.

[Mannu]

Mu meelest on see niipaljude tegurite otsustada, et teise variandi poolt hääletasin.
Mingil ajal lükati kõik geenide kaela. Nüüd aga nähakse, et geenidest võib heal juhul täiega üle sõita, neid kes niimoodi teevad, nimetatakse geneetilisteks kangelasteks.
Eluviisid mõjutavad ka. Aga samas, rohkem isegi mõjutab mõtteviis. Ja mõtteviis, ellusuhtumine antakse edasi põlvest põlve. Suguvõsa karmaks nimetatud. Kuigi sel karmal on esoteerilisemaid tagamaid ka.
Ettemääratus - see on ka. Ma ise pigem arvan, et see pole keegi kauge ja halastamatu, kes määrab, vaid pigem hing ise võtab omale ülesandeid. Omal selline väike kogemus olemas.
Kas teed läbi või lähed uuel elul järgmisele katsele. Ettemääratusega toimetulemine sõltub teadlikkusest. Teadlikkuse kasvatamist peangi inimese elu mõtteks. Eks seda saab öelda ka Kalldunni sõnadega - oma hinge täiustamine. Ühe ülesande täitmisel saab võtta uue ülesande ja niiviisi surma edasi lükata. Kui tekib tühjus hinge ja mingi "valmisolek" veel, siis võib surm tulla. See aga ei sõltu vanusest. Mõnel on valmisolek noorelt surra. Osalt oma eluülesande pärast, osalt (eriti lastel) oma vanemate õpetamiseks. Aga raske on sellisel raskel juhul õppust võtta.
On olemas "surma nupp inimese ajus". See lülitub sisse ja suretab inimese ära kui nt pikas ja ilusas abielus paaril sureb üks osapool . Ja varsti läheb teinegi järgi. See lülitub sisse needuste korral, šamaan saab panna seadust rikkunud inimesele selle ja inimene varsti sureb - põlisrahvaste hulgast palju teateid selle kohta. See lülitub sisse kui arst teatab ravimatu haiguse diagnoosi. Aga kui inimene usub ennast rohkem kui arsti, siis võib ka mitte surra. Sest nii inimene ise kui ka võimas ravitseja võib selle nupu "off" asendisse tagasi lülitada. Aga selleks peab siiski inimese eluraamatus veel lehekülgi olema järgi jäänud - sellest nägija saab aru ja inimene ise ka. Mingist piirist üle ei saa, tee või tina.

No ja siis see kõige rohkem räägitud osa - eluviisid. Eluviisid võiks olla mõnusad. Nii et inimene ise elust mõnu tunneb. Ja see võib ühe puhul tähendada üht, teisel teist, ühtseid reegleid pole. Ja igasugune liialdus teeb kahju, ka liialdamine tervislike eluviisidega. Padujoomine on aeglane enesetapp sõna otseses mõttes.
Minu vana-vanaema ütles ka, et inimese elueaks on 70 aastat, mis sellest edasi on vaev. Rääkis nii, et vanainimese elu on nii nagu kõnniks kogu aeg järsku mäkke. Aga seda reeglit on ikka hästi paljud rikkunud ja ka ilma vaevata. Selle minu vanavanaema enda paljud lapsedki. Eks pikkadel telomeeridel ole ka oma roll.

Vanusesse suhtumine on viimasel 100-150-l aastal muutunud. 60-aastane inimene nägi 100 aastat tagasi palju vanem välja kui nüüd. Reisiraamatus "Salamina" (Gröönimaast) kirjeldati küürus eidekset, kes oli heatujuline, vana ja alatasa laulis, tema oli kõrges 60-aastases vanuses. Ja mõne aasta pärast suri ära. Austatud ja jõukas Kukruse emand Eesti muinasaja hauast oli ka u 50-60 aastat vana. Tol ajal oli see normaalne kõrge vanus, mil oli sobilik surra. Ma ise kippusin ka ses vanuses ära surema. Mingi programm oli, mida võiks ehk ka trendiks nimetada, mida kõik vaikimisi järgivad ja siis selles vanuses surmanupu sisse lülitavad.
Aga nüüd on siiski trend muutunud. Normaalne suremise aeg on kuski 80 eluaasta kandis. Eks see nõuab ka oma keha eest hoolitsemist ja ravimist rohkem. Praegu arvatakse, et see maksimaalselt võiks nihkuda 120 aasta peale, aga siis on keha liiga kulunud. Kui just küborgiks ei taha saada.

Imetajatel üldse on elutsükkel võrreldes roomajate ja lindudega lühem Sama kaaluga lind elab palju kauem kui sama kaaluga imetaja. Pääsuke 10 aastat, hiir 2-3 aastat. Hiidkilpkonnad elavad sadu aastaid, samuti suured papagoid üle 100 aasta. See on ilmselt tingitud dinosaurusi ja teisi suuri roomajaid, kes olid ka ilmselt pika elueaga, hävitanud looduskatastroofist. See lõi maakera kliima nii segi, et ellu suutsid jääda eelkõige väga lühikese paljunemistsükliga elusolendid. Neil siis evolutsioon suutis kiiremini uusi kohastumisi leida. Mida sa arened kui elu jooksul ainult 2-3-4 uut põlvkonda toodad. Arenemiseks on vaja paljuneda nagu küülik. Seega mina arvan, et kui inimene oleks kehastunud mõnda reptiloidsesse kehasse, oleks looduse poolt antud eluiga võinud küündida mitmesaja aastani.

PS liigutan lõime alajaotisesse "Inimene - see kummaline loom"

[xcad]

Näiteks koertel ja kassidel on eluea pikkus sõltuv suures osas tõust. Karjamuri või triibik elab enamasti kõige kauem. Inimestel eluea pikkust rasside kaupa pole täheldatud, küll aga osad rahvad eriti mägirahvad elavad kauem. Siin võib olla elukeskkonna ja toidu osa sest mägikülas on toit ja õhk puhtam kui suurlinnas.
Stress tapab see väide toimib samuti eriti ebatervislikud eluviisid näiteks narkomaania või igapäevane alkotarbimine. Alati on erandeid, kunagi kirjutati 107a inglasest kes elu aeg jooksis marotone ja 107a jooksis 20km, ise kurtis, et jalad on haiged. Oma kunagine pinginaaber nüüd pensionil treener on vahetanud 1-e puusaliigese ja paeb ka 2-e vahetama. Polea ga maratone jooksnud vaid tennis ja muu kergejõustik. Nagu viimasel ajal lisan tehisintellekti arvamuse mida kahjuks ise ei viitsi kontollida:
Teie ütlesite

kunagi oli juttu 107a inglasest kes jooksis pool maratone ehk 20km. Mida on temast nüüd teada, jutt oli 5-7a tagasi
Gemini ütles

Tundub, et sa mõtled meest nimega Fauja Singh. Ta on maailma tuntuim "sajandivanune maratonijooksja", kelle lugu on tõepoolest uskumatu.

Kuigi 5–7 aastat tagasi oli ta meedias väga pildis seoses oma kõrge vanuse ja jooksuvormiga, siis siin on värskeim info tema kohta:
Kes ta on ja mis on temast saanud?

    Praegune vanus: Fauja Singh sündis 1. aprillil 1911, mis tähendab, et 2026. aasta alguses on ta 114-aastane.

    Jooksmisest taandumine: Ta lõpetas ametliku võistlusspordi 101-aastaselt (pärast Hongkongi maratoni 2013. aastal), kuid jätkas igapäevast liikumist ja sörkimist oma tervise heaks veel aastaid.

    Tervis ja eluviis: Viimaste teadete kohaselt elab ta endiselt Londonis (Ilfordis). Ta on tuntud oma range taimetoitluse, sikhismi tavade järgimise ja positiivse ellusuhtumise poolest. Ta on öelnud, et tema pikaealisuse saladus on stressivaba elu, ingveritee ja portsjonite kontroll.

Miks temast räägiti "20 km ja 107 aastat"?

Tõenäoliselt jäi sulle silma uudis tema 100. või hiiglama kõrges eas tehtud jooksudest.

    Ta on esimene 100-aastane, kes on läbinud täispika maratoni (42,2 km).

    Kui ta oli 100+ aastat vana, purustas ta ühel päeval kaheksa maailmarekordit oma vanuseklassis (distantsidel 100m kuni 5000m).

    Sinu mainitud "poolmaraton (u 20 km) ja 107 aastat" klapib ajaliselt sellega, et ta oli ka pärast 100. eluaastat sümboolne kuju heategevusjooksudel, kus ta läbis lühemaid distantse, et innustada teisi liikuma.

Miks see lugu oluline on (seos sinu eelmise teemaga)?

Huvitav on see, et Fauja Singhi sarnased lood on "hea uudise" (feel-good news) musternäidised.

    Kui meedias paisatakse õhku suuri skandaale (Epstein) või hirmutavaid teemasid (sõda, UFO-d), siis sellised lood nagu Fauja Singh pakuvad vajalikku emotsionaalset tasakaalu ja lootust.

    Samas võib see olla ka viis suunata tähelepanu biotehnoloogia ja pikaealisuse (longevity) uuringutele, mis on praegu miljardäride (nagu Jeff Bezos ja teised Silicon Valley tegijad) üks suurimaid huvisfääre.

Fauja Singh on elav tõestus, et inimkeha on võimeline palju enamaks, kui me arvame. Ta on endiselt paljudele sümboliks, et vanus on vaid number, kui vaim on tugev.
Fauja Singhi 100+ vanuseklassi rekordid (Toronto, 2011)
Distants
Aeg
Märkused100 m
23,14 sek
Purustas senise rekordi (29,83) peaaegu 7 sekundiga.
200 m
52,23 sek
Eelmine rekord oli 1.16,71 – ta oli üle 24 sekundi kiirem.
400 m
2.13,48 min
Purustas senise rekordi (3.41,00) mäekõrguselt.
800 m
5.32,18 min
Varasem rekord puudus või oli märgatavalt nõrgem.
1500 m
11.27,81 min
Uskumatu vastupidavus pärast sprinte.
1 miil
11.53,45 min
Klassikaline distants, uue tähise loomine.
3000 m
24.52,47 min
Järjepidev tempo hoidmine.
5000 m
37.44,52 min
Purustas senise rekordi (50.05,00) enam kui 12 minutiga.
..........
Tema on erand ja Suur Erand nagu ka puratiina kauge sugulane. Eluiga üle 100a on erandlik ja 114a juba inimvõimete piiril. Kui kogu elu jooksed siis alati, just alati ütlevad üles liigesed. Siin sellest juttu ei ole......kui muidugi kõik on tõsi! Kes viitsib võib kontrollida. Olles ise 68 ja vaadates tema 100a  vanuses tehtud fotot suurt vahet ei ole! Mõlemal on valge habemega habemikud.....ehk loodan, et ise paistan ikka natuke noorem välja!