+- Para-web (https://www.para-web.org)
+-- Foorum: Alternatiivajalugu (/forumdisplay.php?fid=5)
+--- Foorum: Iidsed kultuurid ja ehitised (/forumdisplay.php?fid=14)
+--- Teema: Eestlased on pärit tagapäikese maalt (/showthread.php?tid=4597)
- kulfing - 07-01-2010 23:22
Tsitaat:Algselt postitas VironShaman
Ütleb ju meie Taara-usu hiislar isand Addold Mossin, et eestlased on tulnud tagapäikese külmunud maalt.
Üks intervjuu Addold Mossiniga.
Päevaleht, 29.september 1994
Timmo Raad
Addold Mossin. „Tulime Tagapäikese Maalt ja olime juba muinasajal kirjaoskajad.”
Kust me tuleme ja kuhu läheme – see teema on andnud kõneainet nii poliitikutele kui ajaloolastele. Võrdlemisi vähe on teada eestlaste muistsest taarausundist, kuna paljud märgid selle kohta on kas hävinud või hävitatud. Nõukogude korra ajal peeti taaraliikumise käsitlemist tabuks.
Taarausust räägib eesti Taarausuliste Koja vanem hiislar Addold Mossin.
Mis ajast pärinevad Teile teadaolevad andmed taaraliikumisest ja eestlastest üldse?
Vanimad pärimused jutustavad, et lendasime siia planeedilt, mida kutsuti Tagapäikese Maaks. Meie endine elupaik külmus. Meeda ja Raal olid esimesed, kes külmunud Tagapäikese Maalt õhusõidukitega, mida nimetati Kuuraks ja Vesikuuraks, praegusele Eestimaale tulid.
Selle Tagapäikese Maal oli saavutatud niivõrd kõrge elustandard, et inimesed töötasid ainult tunni päevas ja ülejäänud aeg jäi jumalanna Ilo teenimisele. See tähendab, et nad pühendasid selle aja kunsti, muusika ja kultuuri arendamiseks.
Millal eestlased praegusele planeedile tulid?
Sellest on nüüd 10 205 aastat, kui praeguse Rootsi kohal jää veesurvele järele andis, mistõttu vee pind Balti mere aladel langes 53 kuni 70 meetrit. Siis tõusis merest Eesti ala ja sellega koos tuli valgus. Kui kaua me siin enne jääaega elasime, kuulub juba mütoloogia valdkonda.
Kas lisaks rahvapärimusele ja mütoloogiale on ka teisi tõendeid meie endisaegse kultuuri ja elu kohta nii kauges minevikus?
On ikka. Teadmishimulised araablased ülistasid meie muistsete neidude ilu ja teadsid, et virdepäts – küpsetatud külaleib – ja meest valmistatud jumalatejook – mõdu – ootab võõrast igas kojas.
Cassiodorus, kes elas aastatel 490-584, jutustab muistsete eestlaste võimetest järgmist: „Eestlased kasutasid relvade asemel oma võimeid. Nad olid suutelised inimhulkade silmi moondama. Nad võisid võtta endile hundi või mõne teise kiskja kuju. Nad võisid teeselda taganemist, kuid samas pöörasid ümber ja lõpetasid lahingu tugeva vastulöögiga.”
Tacitus (55-120), kes külastas samuti Eestit, on öelnud: „Eestlased omasid ainuõigust kogu Läänemere merevaigule. Nad on õiglasem rahvas kogu maailmas. Eestlased austasid oma ema kui jumalat ja jumaldasid oma loodust kui ema.”
Kui meie esivanemad juba kord nii targad olid, kas nad tundsid siis ka kirja? (Selle küsimuse peale laotab hr. Mossin minu ette paberilehe paljude lahtimõtestatud kirjamärkidega ning jätkab vestlust)
Tundsime küll. Kirjamärke võib veel praegugi näha talude ustel, uksepiitadel ja rannakülade vanadel tarbeesemetel. Selle pilt- ja kiilkirja vanus ulatub tuhandetesse aastatesse. Tähestik koosneb 45 tähemärgist. Need ei olnud algselt peremärgid, vaid kujunesid selleks hiljem. Uksepiitadesse lõigati nad ennekõike loitsuna selleks, et elada metsavaimudega heas läbisaamises ja paluda andeks tare ehitamiseks maha võetud puude eest. Enne puu maharaiumist anti lubadus, et istutatakse kaks uut. Seda ka tehti. See taaralaste muistne ütlus, et enne kui raiud puu, istuta kaks, on püsinud tänapäevani.
Ajaloolaste väide nagu poleks pilt-kiilkirja jälgi leitud ei pea paika. Kividelt pole neid tõepoolest avastatud, kuid siingi on põhjendus. Teatavasti ei säili taoline kiri paekivis meie niiskes kliimas aastatuhandeid. Pealegi on taaralaste pühades paikades läbi aegade kõvasti laastatud ja hävitatud.
Milline oli taaraliikumine Eesti Vabariigis kahe suure sõja vahel?
Taara usk on eestlusele kahtlemata siduvaks teguriks olnud. Seda näitas tollane liikmete kiire juurdekasv vaatamata sellele, et enamik muistseid taaralasi ei liitunud uue vooluga. Nemad pidasid vanade ennustuste kohaselt aega liiga varajaseks, kuna inimene ei olnud veel Kuu peal kõndinud ...
Esialgsed taaralaste rakud muutusid hiiteks. 1939. aastal oli neid 19. Peamine erinevus uus- ja muistsete taaralaste vahel oligi, et uustaaralased võtsid lapsi liikmeks nende vanemate nõusolekul. Muistsetel taaralastel olid lapsed kõigi õigustega vaatlejateks, kuni nad täiskasvanuks saades otsustasid ise hiitega liituda. 1939. aastal moodustasid uus-ja muistsed taaralased 11% eesti rahvastikust.
Paljud tolleaegsed hiied on hävitatud ...
Näiteks Sõjamäe hiie hävitamiseks kasutati isegi buldoosereid. Hiis oli üks Eesti suuremaid ja sinna oli istutatud üle 5000 kuuse ja tamme meie riigimeeste ning vaimuinimeste mälestusteks. Hävitustöid tehti üle kogu maa. Paljud hiied on stalinistliku looduskäsitluse tagajärjel muudetud stepialasid meenutavaks põllumaaks. Vanad säilinud hiied võtame aga kaitse alla ning rajame ka uusi. Meile on abiks olnud liikumine „Roheline Maardu”, tuge oleme leidnud ka Eesti Muinsuskaitse Seltsilt.
Mil moel valitakse hiislar?
Hiislari valimine toimus kahel viisil. Ühed andsid selle isalt pojale ja emalt tütrele edasi. Meie suguvõsas valiti välja nutikad poisid ja tüdrukud. Näiteks minu vanaemal oli küll palju lapsi, aga nendest „hüpati” üle. Järgmise põlve lastelaste hulgast langes valik minule. Kõiki vajalikke teadmisi hakati mulle andma juba nelja aastaselt. Õpetati taimi ja maarohtusid tundma, siis järgnesid usuküsimused. Samuti anti edasi pilt- ja kiilkirja.
Milline on hiislari põhiline ülesanne?
Hiislari ülesanne on hoolitseda oma hõimu tervise ja heaolu eest, organiseerida ning juhtida taaraliikumist.
Mõni sõna taaraliikumise põhimõtetest tänapäeval?
Praegu on taaraliikumise aluseks kõik elav, mis on arenemise ja edenemise tulemus. Areng toimub kindlate seaduste kohaselt. Nende tundmine kindlustab elu. Taara usk peab tõeks, et ka jumaluse mõiste on arenev, olenevalt kultuuri ja üksikisiku tasemest. Taara usk tunnistab jumalust, kes on tajutav. Taara on piiritlematu, sõnadega määratlematu, seega vaid tajutav. Ta eeldab inimeste teadlikkust ja iseseisvust, mineviku teadmist.
Milleks kujuneb meie tulevik?
Me ei saa küll üles leida seda külmunud planeeti, kust me kord tulime, kuid ka praegune planeet on meile antud ajutiseks. Me peame ka siit ükskord lahkuma, kuna elu Maal muutub looduse hävinemise tõttu võimatuks.
[Muudetud: 1-7-2010 kulfing]
Üllatav avastus: oleme pärit Hiinast - InDemand - 16-01-2010 11:30
Läänemeresoomlased võisid kunagi elada Hiinas ja kõnelda praeguste hiinlastega ühist algkeelt.
Sellisele oletusele jõudis pärast põhjalikke uuringuid hiina keeleteadlane Gao Jingyi (eestipäraselt – eesnimi eespool – Jingyi Gao).
Praegu Tartus elav 27aastane Gao avastas Rootsis eesti keelt õppides läänemeresoome ja hiina keelte seoseid, sarnasusi tüvisõnades ja grammatikas ning pühenduski nende seoste uurimisele.
Neile uuringutele tuginedes oletabki ta, et kunagi võis praeguses Hiinas elada ühine läänemeresoome-hiina rahvas, kes kandis nii ühiseid geene kui ka kõneles ühist algkeelt.
Artikkel: Maaleht
- excubitoris - 16-01-2010 14:13
Olen ka seda asja siin puudutanud. "Hiina kultuuri" ehitasid üles "eurooplased" kes siis rändasid jää aja taandumisega siia kanti.
Osad kolisid Atlandi poole edasi osad jäid siia. Siit ka sarnasused keeles.
- WhiteWolf - 16-01-2010 14:22
Täiesti õige. Hiina keeles on olemas puhas õ-häälik ning seda väljendav hieroglüüf.
Samuti need Põhja-Hiinast ja Mongooliast leitud pikakasvulised ja heledapäised muumiad...
Kultuuriinimesed on selle Hiina-mõttega juba mänginud: http://www.imdb.com/title/tt0416871/
- Müstik - 16-01-2010 16:11
Õigus Jako, täpselt seda mõtet see Hüperborea teema toetabki!
Samuti on õigus WhiteWolfil, tema mõtet toetab ka minu eespoolne jutt:
Seal nn Hüperboreas elas iidsetel aegadel rahvas, kellel oli kõrge kultuur, eetika ja moraal, usk ja vaimsus. Nad olid kaunid mehed ja naised – pikad, heledanahalised ja sinisilmsed.
Ent hiljem, ülemaailmse kosmosekatastroofi tulemusel vajus muistsete aarialaste kodumaa vee alla. Me ei tea, mis juhtus – võib-olla põrkumine mingi komeediga või Phaetoni planeedi hävimine või Päikese orbiidi muutus, mis omakorda viis planeedi telje nurga kallaku muutuseni.
Aaria tsivilisatsiooni üks harusid asus elama ja elas kaua Valdai kõrgustiku ja Laadoga vahel. See kultuur on tihedasti seotud soome-ugri ja vanaslaavi rahvastega enne meie ajaarvamist.
Aarialaste teine haru asus alguses elama Kesk- ja Lõuna-Uurali piirkonda, kuid aja jooksul suundusid Lähis-Itta. Nad rajasid Avesta kultuuri, mille järglasteks said pärslased ja teised sealkandis elanud rahvad.
Kolmas haru jõudis Aasiasse.
Veel üks vahepealne haru asus ümber Põhja-Ameerikasse ja jõudis Kesk- ja Lõuna-Ameerikani.
Aga eks neid teooriaid ole palju ja päris selgust nagu ikka veel ei ole.
Gao hüpotees soome-ugri keelte ja hiina algkeele võimalikust sugulusest on muljetavaldav, aga mina usun, et kuna meil on ühiseid sõnu rohkem sumeri ja tamili keelega, siis ta on natuke valel teel.
On peetud tõenäoliseks draviidide ja soome-ugrilaste muistset sugulust.
Indias, kus draviidid elasid, oli ka Taara kultus. Taara kultuse kohta Hiinas pole seni midagi kuulnud.
Nii draviidi kui soome-ugri keeled on vokaalirikkad, aglutinatiivsed ja keeltel ei ole grammatilist sugu.
Sarnasusi on ka draviidi ja soome-ugri lauseehituses.
Muuseas, Peruus, kus indiaanlased kõnelevad soome-ugri keeltega kaugelt suguluses olevat ketsua keelt, on sarnase kõlaga linn Taraputo.
Mõtlemisainet jätkub...
- InDemand - 16-01-2010 18:21
Tsitaat:Algselt postitas Müstik
Gao hüpotees soome-ugri keelte ja hiina algkeele võimalikust sugulusest on muljetavaldav, aga mina usun, et kuna meil on ühiseid sõnu rohkem sumeri ja tamili keelega, siis ta on natuke valel teel.
Ma nii palju mainiks, et tegelikult on Gao üsna õigel teel. See, et meil on nt tamiili keelega palju ühist, on sama, et meil on ka tegelikult kõikide teiste keeltega ühist. Ehk siis - aasta(tuhandete)te jooksul on keeled omavahel nii palju lõimunud, et praegu elabki sisuliselt maakeral vaid üks rass. Ja ka muinasajal oli osas paigus juba laensõnu, mis uustulnukailt (so igasugustelt ülelahe jm meestelt) üle võetud/järele aimatud jne. Mis see keel muud ikka on, kui pidevas arengus olev suhtlusvahend. Nagu MSN, millele saad pidevalt liideseid juurde.
Mis ma tegelikult öelda tahtsin, oli see, et hiinlastele on eesti keel kohutavalt kerge (kuigi neile on enamik keeli kerged, kuna neil on tahtejõud ja soov ka). Paljud hiinlased õpivad eesti keelt. Olen ise suhelnud kunagi ühe tüdrukuga, kes oli 15aastane, kuid oskas juba kirjutada eesti keeles väljendeid, mida mõni vene rahvusest inimene ei ole siin aastakümnetega ära õppinud (ilma mingisuguse venevihata mainitet fakt).
Hiinlastel ja eestlastel on tegelikkuses üsnagi palju ühist, nii iseloomult kui olemuselt. Kui soovite, kas või keelelt. Julgen väita, et isegi meie muinasusk on sarnane hiinas levinud uskumustele. Keegi siin enne mainis, et eestlastel on pigem ühist ida poole jäävatega ja ma nõustun sajaprotsendiliselt. Miks mitte hellitada mõtteid, et meie "alus" on pärit sealt Hiina ja Jaapani aladelt, kus tegelikult on võrratu maastik ja õhk ja energia. Kes teab, ehk oleme ka rohkem budistid, kui sooviksime.
- excubitoris - 16-01-2010 18:49
Tsitaat:Algselt postitas InDemand
aasta(tuhandete)te jooksul on keeled omavahel nii palju lõimunud, et praegu elabki sisuliselt maakeral vaid üks rass.
Nii kaugel me veel ei ole - kas õnneks või õnnetuseks näitab aeg.
Teiselt küljelt - kui me muutume liiga sarnasteks kaotame midagi mida enam tagasi ei saa...
- Müstik - 16-01-2010 19:11
Mind on alati painanud üks asi, mis puudutab keeleteadust.
Kes on ainud?
Omal ajal üldkeeleteadust õppides jäi see nimi mulle hästi meelde (ainud - eesti keeles - ainukesed) ja ka see, et see on ainulaadne täiesti kõigist teistest keeltest isoleeritud keel?
Kas keegi on ehk ise ka selle üle juurelnud?
[Muudetud: 16-1-2010 Müstik]
- InDemand - 16-01-2010 20:05
Ainud peaks olema Jaapanis (vist) elav mingi hõim või kogukond, kelle keel ei ole ühegi keelega põimunud. Mäletamist mööda on nende elukorraldus üsna primaarne, st neil peaks olema alles loodususk, mitte risti- või katoliku- vm maailma usk.
Netis on ka kindlasti midagi selle kohta. Katsun oma loengumärkmetest nad kah üles leida.
Niisiis. Vaatasin järele:
Ainu keelt kõnelevad üksikud inimesed Jaapani Hokkaidõ saarel, varem kõneldi seda ka Kuriilidel ja Sahhalinil ning Jaapani saartel. Sugulaskeeli pole ainu keelele leitud.
Hääbunud sumeri keel oli samuti isolaat. Isolaat on ka burušaski keel, mida kõneldakse Pakistani piiril Kashmiris.
Isolaatideks nimetatakse keeli, millele ei osata leida sugulasi. Euroopa ainuke isolaat on baski keel, omakeelse nimega euskara, mida kõneldakse Loode-Hispaanias (900 000) ja Lõuna-Prantsusmaal (80 000). Baski keele omapäraseim tunnus on verbisüsteemi keerukus, mille tõttu on seda üritatud seostada (siiani siiski edutult) Kaukaasia keeltega.
[Muudetud: 16-1-2010 InDemand]
- WhiteWolf - 16-01-2010 21:39
Mõned huvitavad kommentaarid sellele Maalehe artiklile:
Tsitaat:mömmik, 16.01.2010 13:07
need hiinlased ongi ju suuresti samojeedide ja aarialste segu! veel 3000 aastat tagasi ei elanud praegusle hiinamaal pilusilmsed asiaadidi, vaid heledapäised ja sinisilmsed aarialaste hõimud (ja sionistliku propaganda ohvritele teamdmiseks, et aarialased pole mitte ainult germaanid, vaid see hõlmab kõiki indo-eurooplasi alates kasvõi ateena linnriigi kreeklasstest kuni kaasaegsete inglaste, pratslasteni välja).
Hiinas on muistseid kaljujooniseid, kus ülikkond on kõik heledapäised ja sinisilmsed, alamad aga mustapäised ja pilusilmsed. Hiinas lääneosast on leidtud heledapäiste ja pikakasvuliste põliselanike mumifitseerunud surnukehasid. Kusjuures nende matmiste põhjal on isegi ajaliselt võimali vaadelda, kuidas siberist sisseränannud samojeedide sugulasrahvad on segunennud kohalikega ja lõpuks domineerima hakanud.
Kogu see valgete inimeste kultuur seal kaugel hävis siis, kui gobi kõrbe asemel olnud hiiglaslik sisemeri tühjaks valgus ja sealne kliima kõrbeliseks muutus. Siis kadus ka valgete tsivilisatsioon sealt ja siberist sisseränanud rändrahvad ujutasid muistse kultuurikeskuse üle ja võtsid üle ka osa kultuurist - näiteks hiina kiri on on selle muistse tsivilisatsiooni üks kaugetest jäänukitest. Saatuse iroonia on aga selles, et iidsel hiinamaal ei tohtinud mustpäid kirjutama õpetada (see keeld on muide kirjas päris mitmse hiina ennedünastilisest ajastust säilinud kirjanduse katkes) ja kiri oli ainult heledapäiste ülikute eesõigus... nüüd aga uhkeldavad nendesamade pilusilmsete samojeedide järeltulijad ühe maailma vanima kirjakeelega...
Et siis on üsna ilmne, et soome-ugri keeltes on säilinud katkeid kunagise kõrgkultuuri keelest. Ugrilased ju hakkasid rändama selle muistse ökokatatsroofi tõttu ca 10-8 tuhat aastat tagasi, kui gobi sisemeri kadus ja sealsed kultuurid hävisid või rahvas minema rändasid. Tõenäolislet olid toonased ugrid mingid suht tagasihoidlikutl arenenud korilased-nomadid, kes hakkasid liikuma suure rahvaserände ees. Meie keelde jäid lihtsalt jäljed muistsest domineeriva kultuuri keelest, ei muud. Samal ajal tungisid praegusele hiina alale põhjas uued rahvad, kes egunesid ühiksonna kollpsi üleelanud mustete heledapäiste rahvastega ja hakkas muudustuma praegune "hiina rahvus" tegeleikult ikka enam-vähem ühte keelkond kuuluvate rahvaste paabel, kes peavad ennast praegu impeeriumi kodanikeks.
P.S. Kui te veel ei teadud, siis eri provintsidest pärit hiinalsed ei saa üksteisest mitte sõnagi aru. Täpselt samamoodi, nagu suvaline kolkaküla Mats ei saa sõnagi aru baieri murrakus rääkivast Hantzist. Ja päästab vaid ühine kiri, kuid mitte alati - hieroglüüfide tähendused võivad tugevalt erineda ja erinevates provintides kasutatakse erinevaid hieroglüüfide "kogumeid" - ma olen ise näinud, kus pekingi lähedalt pärit hiinlane ei mõista iseegi mitte lugeda lõunapoolsete poolt kirjutatud kirja. Kuigi hiina kirjakeel on juba iidsetest aegadest saati standartiseeritud, on kirjamärkide arv kohutavalt suur ja neid kõiki ei oska lugeda vist mite ainumaski inimene maailmas, ja nii kujunevadki välja erinevatel provintside "kirjakeeled", rääkimata selelst, et nad hääldavad oma kirja totaalselt erinevalt, ehk siis suusõnaliselt pole need han-rahvad omavahel võimelised suhtlema, kui pole kooliharidust sanadu ja riiklikku kirjakeelt õppinud.
Tsitaat:Soot, 16.01.2010 15:54
Olen kuulnud, et 8 ilmakaart, st eri nimedega ongi peale eestlaste veel ka hiinlastel. Ja veel, et kui vietnamlasele õpetada eesti keelt, räägib ta kohe ilma igasuguse aktsendita. Sihukesed kuulujutud liiguvad juba ammu. Keel mäletab asju, millest meil endil aimugi pole. Hiina esimene dünastia, ehk hiina alade ühendaja hävitas igasuguse tõestusmaterjali enne teda, temast algab hiina ajalugu, enne teda polnud mitte midagi (tuleb tuttav ette paljude valitsejate tegudest) ............
Tsitaat:Kapsas, 16.01.2010 16:09
Ma Malaisias elades just avastasin,et meil on liiga palju sarnaseid so`nu,et seda juhuseks pidada.
Tsitaat:Tibu, 16.01.2010 17:08
Tegelt on eesti ja türgi keele gramatika sarnased (käänded, suffiksid, meil ei ole nais-ega meessugu jne). Näiteks eesti keeles OLEMA = OLMAK türgi keeles. Türgi keeles on -MAK ja -MEK tegevussõnade lõpud (meil -MA). Unutmak (unustama), uyumak (uinuma) jne.
InDemand, kas nn.isolaate on üritatud seostada ka teiste isolaatidega või ainult ümbritsevate rahvaste keeltega?
Eilses Linnalehes möönab Eesti-Jaapani Assotsiatsiooni president Heikki Vallaste, et eesti ja jaapani keele foneetika ja grammatika on mõneti sarnased (lk 3).
- WhiteWolf - 16-01-2010 23:00
Ma lisaks veel niipalju, et teadaolevalt on maailmas vaid kaks rahvast, kes eeldavad, et külaline elamusse sisenedes kingad jalast kisuks... need on eestlased ja jaapanlased.
Jako, hälle saab olla vaid üksainus iga rahva jaoks. Kuna Maal on olemas kahest, äärmisel juhul kolmest algallikast pärit rahvad (mida vastavalt on maaväliste eluvormide poolt modifitseeritud), siis täpselt samapalju on ka hälle.
Siit tulenevad ka vastasseisud uue ja vana maailma esindajate vahel...
Atlantis vajus vee alla... huvitav, kas lõunamaa rahvastel on ikka jää ja lume kirjeldamiseks sõnu? Või ütlevad nad kõige kohta vesi...
Eskimotel olevat ainuüksi lume jaoks 30 erinevat sõna, sõltuvalt sellest, millise lumega tegemist...
- Müstik - 16-01-2010 23:35
Tsitaat:Algselt postitas InDemand
Ainu keelt kõnelevad üksikud inimesed Jaapani Hokkaidõ saarel, varem kõneldi seda ka Kuriilidel ja Sahhalinil ning Jaapani saartel. Sugulaskeeli pole ainu keelele leitud.
Isolaatideks nimetatakse keeli, millele ei osata leida sugulasi. Euroopa ainuke isolaat on baski keel, omakeelse nimega euskara, mida kõneldakse Loode-Hispaanias (900 000) ja Lõuna-Prantsusmaal (80 000). Baski keele omapäraseim tunnus on verbisüsteemi keerukus, mille tõttu on seda üritatud seostada (siiani siiski edutult) Kaukaasia keeltega.
Olen jah lugema sattunud, et üritavad baskide keelt kaukaasia keeltega seostada - ja see on minu arust üksjagu kummaline.
Kammisin natuke internetti ja leidsin ainude kohta niisuguse teabe:
"Virust pärit maailmarändur Krusenstern külastas aastal 1805 esimese Vene ümberilmareisi juhina Sahhalini rannikut. Ainude heasüdamlikkus (mis väljendunud nii näojoontes kui ka kõnes ja käitumises), külalislahkus ning väärikas tagasihoidlikkus, sh ükskõiksus kingituste suhtes, jättis parunihärrale nii sügava mulje, et ta pidas ainusid parimaks kõigist rahvastest, kellega tal kunagi tulnud kokku puutuda."
Ainu keelt iseloomustab meloodilisus, s.o vokaalide küllus nagu eesti keeltki. Ainu ei haugu ega susista rääkides. Ainu ütleb: hing läks raskeks – selle asemel, et öelda ma vihastusin (vrd ajas hinge täis, hing sai täis.). Ainu kotan tähendab kodu alatest kodumajast ja -külast kuni kodumaani välja; kotan võib koosneda ka ühest majast, vrd eesti kotun, kotahn ‘kodus’.
Kogu loodus oli ainude jaoks jumal. Vajaduseta ei võetud ühtki elavat puud maha, kividelgi usuti eluvaim sees olevat. Ainu pärib nime surnud inimeselt nagu meilgi kombeks.
Ainud on üks ürgsemaid ja saladuslikumaid rahvaid maa peal. Keegi ei tea, kes nad on ja kust pärit. Neid on peetud isegi neandertaallaste järeltulijaiks.
19. sajandi keskel oli ainusid veel umbes 30 000, praeguseks on aga puhaste ainude arv kahanenud 18 000-ni.
Neid peetakse ka maailma kõige karvasemaks rahvaks. 1995 avaldati arvamust, et ainud on suguluses Tunguusi, Altai ja Uurali rahvastega.
No ma nüüd usun, et äkki on hoopis ainud meie sugulasrahvad!
See hiina ja jaapani keele sarnasus eesti keelega miskipärast ikka ei ärata kuigi palju usaldust!
Kui siis - jaapani - ja sel juhul kui jaapanlased õppisid osa sõnu ainudelt. Mõnedel andmetel olidki jaapanlased tulnud Jaapani saartele peale ainusid.Muuseas jaapani ja baski keeles on ka leitud 60 sarnast sõna.
- InDemand - 16-01-2010 23:53
Tsitaat:Algselt postitas WhiteWolf
InDemand, kas nn.isolaate on üritatud seostada ka teiste isolaatidega või ainult ümbritsevate rahvaste keeltega?
Tead, ma nii täpselt ei oska öelda, aga arvan, et eks ilmselt ikka on. Kui ma nüüd õigesti mäletan, jagatakse keeled ka suuremateks rühmadeks omakorda (või vähemalt on seda üritatud): nt Uurali, Altai, Põhja- ja Lõuna-Ameerika. Aga see peaks kõik olema oletuslik. Sisuliselt on tegu sellega, et keeli ei võrrelda väiksemate osade, vaid suuremate ühiste joonte järgi. Netist leiab selle kohta sellise vaste nagu lainemudel, mille järgi ei põlvne keeled üksteisest, vaid arvesse võetakse varasemate keelekujude paralleelsus. Mõnes mõttes sama, mis siin teemas varem kirjeldatud - oli mitu hälli (ütleme nt 4, ka keelte puhul), millest eraldi arenesid siis murded, murrakud, allkeeled jms.
Põhimõtteliselt on nii, et mida aeg edasi, seda vähem usutakse, et keeled põlvnevad samast allikast. Teoretiseeritakse, et keeltel oli mitu algallikat, mis omavahel siis lõimunud/põimunud.
Leidsin ühest ingliskeelsest artiklist, et baski keelt on üritatud võrrelda absoluutselt kõigi olemasolevate keeltega, ent ühist järeldust leitud ei ole. (Selle kohta on isegi uurimustöö olnud.)
Samas on olemas ka sellised x-keeled, nagu kreooli (tehislik pmst) ja esperanto, millel ei ole algallikat, ent mis on omavahel mitmest keelest kokku pandud (enamasti madalama klassi keel, samavõrdne nt sellega, et Ülem-Hiina ei mõika Alam-Hiinat jne).
Pika jutu lõpetuseks ütlen seda, et eesti keel on tõesti üks noist, mis sarnaneb väga paljudele keeltele. Ehk siis paljude keelte n-ö originaalbaas on meie keelele sarnane. Samas ei tohiks aga puhvi minna sest, kuna meist on aja jooksul üsna palju võõrvõimu üle käinud. Igasugustele teoreetikutele peaks see ju samas meeldima.
- WhiteWolf - 16-01-2010 23:57
Tsitaat:Algselt postitas MüstikIlmselgelt hüperborealaste järeltulijad. (Vrd Turaania rahvad - Turanian People).
Ainu keelt iseloomustab meloodilisus, s.o vokaalide küllus nagu eesti keeltki. Ainu ei haugu ega susista rääkides. Ainu ütleb: hing läks raskeks – selle asemel, et öelda ma vihastusin (vrd ajas hinge täis, hing sai täis.). Ainu kotan tähendab kodu alatest kodumajast ja -külast kuni kodumaani välja; kotan võib koosneda ka ühest majast, vrd eesti kotun, kotahn ‘kodus’.
Kogu loodus oli ainude jaoks jumal. Vajaduseta ei võetud ühtki elavat puud maha, kividelgi usuti eluvaim sees olevat. Ainu pärib nime surnud inimeselt nagu meilgi kombeks.
Ainud on üks ürgsemaid ja saladuslikumaid rahvaid maa peal. Keegi ei tea, kes nad on ja kust pärit. Neid on peetud isegi neandertaallaste järeltulijaiks.
19. sajandi keskel oli ainusid veel umbes 30 000, praeguseks on aga puhaste ainude arv kahanenud 18 000-ni.
Neid peetakse ka maailma kõige karvasemaks rahvaks. 1995 avaldati arvamust, et ainud on suguluses Tunguusi, Altai ja Uurali rahvastega.
.
Mis hiinlastesse ja jaapanlastesse puutub, siis minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on jaapanlased enam-vähem, kuid hiinlasi (draakonirahvas) on modifitseeritud.
Sellest ka hiinlaste ja jaapanlaste vastasseisud.
Ja muidugi erinevad jaapanlased muudest asiaatidest etniliselt kasvõi selle poolest, et nende hulgas on olemas loomulikud blondid ja punapead. Neid on küll vähe, ent sellest hoolimata mingiks anomaaliaks seda ei peeta.
Ja pole jaapanlased nii pilusilmad midagi.
- Müstik - 17-01-2010 00:20
Ainud on äkki jah kunagiste hüperborea rahvaste hulka kuuluvad - mine tea....
Ja jaapanlastest ei tea ka eriti palju, aga neil on väga peened kultuuritavad:
http://www.tark.ee/Jaapani-kultuur-ja-tavad-t3504.html
Meie kunagine talupojakultuur ja nende teetseremooniad, aiakunst, kalligraafia - see kõik on lausa teisest maailmast meie jaoks mõnes mõttes!
Nüüdsel ajal on neil veel koerte luksushotellid ja lõõgastuskeskused, mis pakuvad kõikvõimalikke teenuseid: massaažisalonge, mullivanne, koerte pesu masinas koos omanikuga ja pulma- ning matusetseremooniaid. Loendamatutes juuksurisalongides rikaste kvartalites võib omanik saada koeraga sama soengu.
On üks omapärane rahvas!
- excubitoris - 17-01-2010 07:59
Just hiljuti lugesin venelaste enesekriitikat mis seotud jaapanlastega - ehk siis leid vene veebilehelt.
"Venelased - rahvas kellel olemas on kõik, kuid midagi ei ole, jaapanlased - rahvas kellel midagi ei ole aga olemas on kõik."
- HUGOTH - 17-01-2010 12:01
Kunagi oli eesti keeles raamat ainudest,seal oli nendest palju juttu.Ma ei mäleta kas see oli koos sellise raamatus koos. KES TE OLETE JUKAGIIRID või oli eraldi AINUD.... Head otsimist
- Tehnoloog - 17-01-2010 16:19
Tsitaat:Algselt postitas InDemandLugemist inglise ja eesti keeles:
.... Ainu keelt kõnelevad üksikud inimesed Jaapani Hokkaidõ saarel, varem kõneldi seda ka Kuriilidel ja Sahhalinil ning Jaapani saartel. Sugulaskeeli pole ainu keelele leitud. ....
http://www.ainu-museum.or.jp/english/english.html
http://et.wikipedia.org/wiki/Ainud
http://kultuur.elu.ee/ke468_ke_leksikon.htm (lõpus)
http://www.elu24.ee/?r=0&id=16327
- excubitoris - 21-10-2010 20:27
Aga siin on raamat ise - soovitan soojalt aga hoiatan, et kes vene keelt ei jaga see suurt midagi aru ei saa:
http://www.anaslav.ru/Veles_book.htm
- Eithea - 22-10-2010 17:27
Paistab, et neid vedasid ikka on ....
http://arira.ru/svyato-russkie-vedy-zvezdnaya-kniga-kolyady-polnaya-versiya.htm
RE: Eestlased on pärit tagapäikese maalt - Päikeseinsener - 22-12-2010 18:47
Päris hea teema, aga kahjuks pooleli jäänud..
Tuleb vist teema üles võtta kunagi.. kui pooleli olev teema läbi saab.
Eks aeg näitab!
RE: Eestlased on pärit tagapäikese maalt - Päikeseinsener - 23-12-2010 19:12
Simuna asub Pandivere kõrgustiku ja Pedja jõgikonna ja soode ning lamminiitude piiril. Kõrgustiku kõrgeim tipp Emumägi (166 m) jääb Simunast umbes 12 km kaugusele lõuna suunas, Kellavere mägi (156 m) on ca 10 km kirde pool, Ebavere (146 ) 12 km kaugusel loodes, Tammiku mägi (132 m) 6 km edelas. Nende kõrgemate punktide vehele jääb võrdlemisi tasane maa- ala, mille kõrgusjooned Simuna piires ulatuvad 100-115 meetrini (Karuvälja- 100,1 m, Kärsa- 101,8 m, Sootaguse- 103 m, Simuna- 105 m, Hirla- 105,6 m, Avanduse, Sirevere ja Orguse- 107 m, Kantküla- 108 m, Määri ja Pudivere- 115 m,). Alla 100 meetri langeb kõrgusjoon rabades (Pallasvere- 94,1 m, Kärsa- 94,3 m, Välisoo- 98,3 m).
Simunat piirab kagu poolt Katku ehk Avanduse raba, kus turbalasundi paksuseks on mõõdetud 8 m. Lõuna pool levib suur Välisoo, millest omakorda lõuna pool on Peetla raba, Sovhoosimaade edelapiiril asub väike Kolgissoo raba ja läänes Kärsa raba. Kõigis nimetatud rabades on varasematel aegadel talude ja mõisade tarbeks turvast lõigatud. Tänapäeval toimub mehhaniseeritud turbatootmine Avanduse ja Peetla rabas. Turba kõrval teiseks, kuid seni kasutamata maavaraks on järvelubi, mille suuremad leiukohad asuvad Kärsast läänes.
Sovhoosi piirkonnas puuduvad looduslikud järved. Ainus kunstlik järv asub endise Avanduse vesiveski, praeguse puhkebaasi paisu taga. Rahvapärimuste järgi olnud 500 aasta eest siin kandis tõeline järv, mis ulatunud ka praeguse Simuna männiku kohale. Teine suurem paisujärv oli Kärsa vesiveski ja viinavabriku vahel. Sellel järvel olnud isegi üks ujuv saar, mille pealt mölder kuhja heinu saanud. Kui tamm alla lasti, kadus ka vesi. Kuid järve asukohta ja allikanimesid võib aimamisi märgata tänapäevalgi.
Simuna kõige laiemalt tuntud looduslikuks huviväärsuseks on Pedja jõe läte, mis ilmub maapinnale endise pastoraadi õuel asuva piimajahutusaida põranda alt. See on ka jõe ülemjooksu allikaist veerikkaim ja Eestimaa jõgede alguslätetest üks tuntuim ja külastatavaim. Varem olid Pedja kaugemad allikad paar kilomeetrit ida pool Katku küla all, kuid neist alguse saanud oja on nüüd madalaks kraaviks süvendatud. Pedja jõgi oli varasema kirjanduse andmeil Pärnu jõe järel pikkuselt teine (127 km) jõgi Eestis. 1979. aastal ilmunud August Loopmanni “Eesti NSV jõgede nimestik” asetab Pedja jõe Põltsamaa jõe lisajõeks ning annab tema pikkuseks 117 km. Selle määratluse põhjal on Pedja Pärnu ja Põltsamaa järel pikkuselt kolmas Eestimaa jõgi.
Riikliku kaitse alla kuulub ka Simuna aleviku üks kaunimaid loodusehteid- Simuna männik, mille heakorrastamine on viimaseil aastail paranenud.
Paikkonna vanimat ajalugu aitab lahti mõtestada arheoloogialane uurimistöö. Praegusel territooriumil puuduvad eriti tähelepandavad arheoloogiamälestised. Küll on aga naabruses silmapaistvaid muinsuskeskusi: kivikalmete rühm Rohus, kus peale läbiuuritud kalmete veel praegu kaitse all neli kivikalmet. Teine muinaskeskus asus ümbruskonna suurimas külas Tammikus, kus tänapäeval on teada Tammiku linnus ehk Rahaaugumägi, kaheksa kultusekivi ja 1959. aastal läbikaevatud maa- alune kalmistu Kolgata ehk Pealuumägi. Rahvapärimuste järgi olnud Tammikus veel Taaratammik ja Hiietammik, samuti Hiiekivi ja ohvrikivi. Kujuka pildi muinasaja kultusekividest annab üleskirjutus 1947. aastast Avanduse valla vanadekodu elanikult Juhan Räägult:
“Tammiku maa pial Salla vallas oli old üks iietammik, kus käidi ütleme pühasid pidamas ja Taarad kummardamas. Taara oli vana jumal. Oli iietammik ja taaratammik. Sial oli siis iiekivi ja ohvrikivi, mõlemad sial tammikus. Ohvrikivile viidi mitmesuguseid ohvreid, kui taheti, et luomad ästi korda lähevad. Mitmesuguseid toiduaineid viidi sinna. Ja kõik inimesed viisid, kel oli midagi palumist. Kes selle ohvri ära viis või pruukis, seda ma ei tia. Aga iiekivile viidi ütleme ka andisi sinna: pärgasi, paelu ja ka piarätikuid. Ohvrikivile viidi seda, mis süia kõlbas, iiekivile rohkem ehteassu. Sie oli iiekivi ja ohvrikivi vahe. Sest iiekivisi oli iga küla läheduses arva, neid põld mujal kui iies. Aga ohvrikivisi oli iga küla juures kas kaasikus ehk koplis. Siin Avanduse Katkuküla juures oli ka katkukivi, aga siin läheduses on ohvrikivi ka old. Aga nied kivid on ära lõhutud.”
Teise teate järgi olnud Suur- Tammiku külas suur kivi, millessse sisse raiutud mõõga ja risti kujutis. Sellest kümme sülda eemal olnud teine kivi, mille peal istumise jälg.
1924. aastal Ilse Posti poolt koostatud Simuna kihelkonna kirjelduses märgitakse, et Avanduse välajal olnud suur kivi paljude apsati sarnaste aukudega. Teine üleskirjutus märgib, et Avanduse külas olnud suur kivi, mille Jumal ise suure katku ajal oma kannaga astunud ja millest kivisse jäänud sügavad kontsajäljed. Kivil olnud ka üks suur lohk.
1961. aastal Tõnu Pruunsilla poolt üleskirjutatud Kustav Põldma jutustuses seisab: “Eks vanaste käind katk ringi. Jõund siis katk praegusse Avanduse külla ja enamb edasi põle saand. Jäänd teine kole nõrgaks ja viletsaks ja tantsind suure viha ja valuga tükk aega. Väitsarve põllul suure kivi peal. Viimaks eit inge. Selle auks, et katk suri, aasid inimesed püsti kivist tulba, küla aga nimetasid Katku külaks. Arvatakse ikke, et katk suri seal tulba koha peal, aga ei. Tegelik koht on see suur kivi, mis on natuke tulbast kiriku poole. Seal peal on oma paarkümmend sõrajälge näha, nagu oleks kits mööda märga savi käind.”
Teise muistendi järgi käinud kitse- või oinakujulisena mööda maad. Katkuküla vahel jäänud seisma. Karelnud ja löönud kepsu. Pöialsarve kandikoha karjamaal, kus praegugi on- kui see kivi alles on- kitse või oina sõrajälejd kivi sees. Katk kadunud sealt äkitselt ära ja rahvas saanud katkuohust lahti. Peale seda ei ole keegi enam katkusurma surnud (Gustav Põldmaa, 76. a. 1960).
Kord läinud katk jälle Avanduse külast läbi. Oli jäänud taluaeda kivile istuma. Kivi on praegugi Tanila aias ja tal on katku jälg peal. Muidugi kõnelevad eelnevad teated kõik kas ühest või isegi mitmest hävinud kultusekivist Simuna lähikonnas.
Juhuslikke ülestähendusi on aegade jooksul tehtud teistegi muististe kohta. Oletatavad kivikalmed asunud Määri metsas ja sama küla Veskialu talu maal. Kirikumäed (s. o. Kivikalmed) olnud veel Avanduse küla Senkeli ja Otto Liisa perede krundil. Kärsa viinavabriku lähedal olevaid allikaid peeti ohvriallikateks, kust on leitud merevaigust kuulikestga klaaspärle. Simuna lähedasteks pelgupaikadeks olnud Sootaguse Katlasaar ja Pärtlivälja metsad. Teatakse kõnelda vanadest teedest Kärsa, Kolgissoo ja Avanduse rabas. Kärust olevat otse üle raba Simuna peale tulnud Karl XII sõjatee, mille jälgi olevat mõned aastakümned tagasi veel Peetsu ja Risti talu maadel märgata olnud. Teine sõjatee läinud Simuna kiriku lähedalt läbi soo Rakke poole. See tee olevat sillutatud kolmnurgiti asetatud kividega. Simuna- Rohu tee olnud vanasti kõver. Rohu mõisnik Hull Bukk ajanud sirge tee otse läbi rukki. Räägitakse ka ühest muistsest lahingupaigast Avanduse mõisa väljal, mille tähistuseks asetatud sinna massiivne paekivist rist. Selle risti kohta, mis neljakümnedatel aastatel hävis, on rahvas loonud mitmeid muistendeid: siin löönud teolised opmani maha, kubjas surmanud moonamehe, rist tähistavat kõrge väeülema hauda jne. Olgu selle risti kohta üks rahvapärane üleskirjutus 1961. aastast. Jutustaja 76- a. Elise Sillamaa, üleskirjutaja 16-a. Tõnu Pruunsild.
“Praeguse Avanduse mõisa pargi taga praeguse õunaaia koha peal oli üks kivirist. Nii umbes meetrit pool kõrge, samblaga kaetud. Ei sellest ristist teand keegi midagi rääkida, öeldi ainult, et oli teine juba vanavanemate mälestuses. Ei tiand seda ka mõisa karjane Antmann, kes pregu juba oleks paarisaja aastane. Aga jutt liigub, et teomehed olla selle koha peal kiltri maha löönud. Mõni vahest ikka nimetab seda “kiltrihauaks” ja seda kohta nimetatakse surnuaiaks. Aga nüüd, kui kolhoosid tulivad, tirisivad risti traktoritega ülesse ja põle mina sest ristist enam kuuld. Jutt liigub, et igal aastal põrutab ikka pikne senna kohta. Näe, mineval aastal lõi seal kärpa põlema”. Tänapäeval arvatakse siiski, et kõik need üksikult seisvad kiviristid on keskaegsete külakalmistute tähised.
Praegu on Simuna territoorimil riikliku kaitse all kivikalme Määris ja kivikalme Nadalama (endise Kurtna) küla väljal. Määri kivikalme kannab Kirikumäe nime ja tema kohta oli varem laialt levinud teade, nagu oleks Simuna kirikut algselt tahetud sellele kohale ehitada. Üks muistend kõlab nii: “Määris on Kirikumägi. Sinna tahetud kirikut ehitada. Pääval tehti, öössi lahutati. Praegastki on sial viel pallu kive unnikis. Sinna põle saand kirikut ehitada. Siis pandud kaks suurt paetükki rie piale ja kaks musta ärga ette, et siis, kus nied ärjad seisma jäevad, siis Vanatont ei lahuta. Ärjad tuld seia suomurka seisma ja vana ärg ammund- vummaaa. Sinna akatudki siis kirikut ehitama ja Vanatont põle seda enam lõhkunud.” Üks kultusekivi on avastatud Kurtna küla koplist, mis ka ainsa kultsuekivina sovhoosi territooriumil riikliku kaitse alla kuulub. Oma mitmekümne hoolikalt töödeldud lohuga on Kurtna kultusekivi Rakvere rajooni lõunaosa ilmekamaid. Suurema lohkude arvuga on ainult üks Tammiku ja üks Koonu kultusekividest. Et praegu sovhoosi territooriumil ainult kolm arheoloogiamälestist riikliku kaitse alla kuulub, ei pruugi näidata muististe tõelist esinemistihedust. Paikkonnas pole läbi viidud mitte ühtegi arheoloogilist ekspeditsiooni. Süstemaatilise uurimistööga võidaks avastada senistele vähestele muististele kindlasti lisa. Pärimused ja teated hävinud arheoloogiamälestistest annavad sellistele oletustele põhjust.
Kuna sovhoosi territooriumil pole toimunud ühtegi arheoloogilist kaevandamist, samuti puuduvad teated suurematest juhuleidudest, vaadelgem põgusalt mõne majandiga piirneva ala arheoloogilist kirjeldust. Läheduses teada olevaist asutuskeskusist oli suurim Rohu, mis tekkis hilisemalt meie ajaarvamise alguses. Siinseid kivikalmeid kaevas 1910. ja 1912. aastal arst ja asjaarmastaja arheoloog Adolf Friedenthal (1874-1941), kes leidis siit põletatud luid, savinõukilde, rauatükke, paar sirpnuga, kolm karjase keppnõela, seitse pronkssõrmust, klaashelmeid, ambsõle. Mõisa pargis asuva kivikalme juurest on maa kaevamisel leitud neli odaotsa, kaks sirpi, kirves ja mõõk. Kõik Rohu leiud on dateeritud meie ajaarvamise algusesse või 3.-4. sajandisse.
1895. aastal lõhuti Avispea küla lähedal Triigi mõisa põllul üks vanema rauaaja kivikalme. Leitud esemeist jõudis muuseumi paarkümmend 2. sajandisse kuuluvat eset, mille hulgas oli 11 mitmesugust käevõru, paar kaelavõru, kaeluskirves ja paar meie aladelt seni ainsana leitud tutulusetaolist ehtenaastu.
Ka Äntus on asunud Simuna- Kaarma tee ääres vanema rauaaja kivikalme, mis juba tsaariajal ära lõhuti, kuid mille leiumaterjalist pole midagi teada.
Läbikaevatud kalmetest hilisemasse perioodi kuulub Tammiku Kolgata ehk Pealuumägi, kust oli juhuslikke leide teada juba palju aastakümneid tagasi. Pealuumäelt pisut põhja pool asub Veskimägi, kust tee ehituse ajal tuli paks lade luid välja. 1913. aasta suure paduvihma järel leitud sealt luid, odaotsi ja mõõgapärasid. 1958. aasta sügisel tuli uue sigala ehitustöödel välja järjekordselt mitu luustikku koos mõningate hauapanustega. Järgnesid kaevamised samal sügisel. Leiti veel kuus luustikku. Haudadesse oli maetud kaks last, kaks naist ja kaks meest. Kõik surnud olid asetatud hauda selili, pea ida- kirde suunas. Meeste luustike juurest leiti esemeid suhteliselt vähe: sääreluude vahel püstiasendis savinõu, kolju kõrval nuga ja raudrõngas, vöö kehalt kahe naastuga rihmajagaja, kannaluu kohal pronkstraadiga läbipõimitud naharibasid. Naiste haudades oli seevastu väga rikkalikult esemeid, esmajoones ehteid, mis viitab sellele, et Tammiku haudadesse oli maetud jõuka pere liikmed. Ühest hauast, kuhu oli maetud alla 30 aasta vanune naine, leiti kaelavõru, ripatsitega rinnakee ristpäise rinnanõelaga, klaashelmestest kaelakee, kaks käevõru, hoburaudsõlg, pronksplekist noatupp koos noaga ja riietuse kaunistusena hulgaliselt pronksspiraale.
Kuigi Tammikus kaevati läbi 79m² suurune ala, ulatus leiunumbrite üldarv ainult 53- ni. Võib arvata, et palju haudu oli sajandite vältel põllutöödega juba hävitatud. Võimalik ka, et osa kalmistust jäi kaevatud alast kaugemale kirde poole, kust teadete järgi on saadud mõned juhuleiud. Vähene, aga rikkalike panustega matuste arv Tammikus on viinud arheoloogid mõttele, kas mitte Kolgata polnud Pudiviru vanema Tabellinuse suguvõsa matusepaik. Oli ju Tammiku oma 21 adramaaga Pudiviru 14 külast suurim, kus tol ajal võis elanike arv ulatuda 150- ni. Pealuumäe leiud pärinevad kõik 12. sajandi teisest poolset ja 13. sajandi algusest, samast ajast, kui siin tegutses Tabellinus, kes varsti pärast sakslaste tungimist Virumaale hukati.
Rikkalikuks ajalooallikaks on maapõuest leitavad juhu- või aardeleiud. Ka Simuna sovhoosi territooriumilt on aegade jooksul saadud mõned muinasaarded, mis aitavad mõista rahvaste muistseid sidemeid, kaubateid, varanduslikku seisundit.
1910. aastal leiti Kurtna küla Uuetoa talu põllult kivilõhkumisel suure kivi alt hõbeaare, milles oli seitse suurt ja kolm väiksemat hoburaudsõlge, üks käe- ja kaelavõru katkend ja üks rinnaleht. Peale selle oli aardes 206 10.- 11. sajandi saksa ja anglosaksi münti (teiste andmete järgi 119 saksa ja 18 anglosaksi münti). Müntide järgi arvati, et aare maeti 11. sajandil, kuid suurte hoburaudsõlgede täpsem dateerimine näitas, et varandus maeti kivi alla vähemalt sajand hiljem....
http://www.hot.ee/lemmutabelin/
See läks nüüd küll mul vale teema alla! Ehk mõni mode on nii tore ja tõstab ümber kuhu vaja?!
RE: - Chaos - 26-03-2012 19:27
(29-12-2009 10:49 )VironShaman Kirjutas: Võiks Mossinit ja tema seltskonda veidi küsida selle asja kohta
1992a sündmused Eestis. Mässu (riigipöörde) katse osanikest Jaak Mos(s)in... Olles Kuperjanovi pataljoni tagalaulem kasutas ta ära olukorda kui suuremaid ülemusi polnud kohal ja tõstis relvis pataljoni masinatele ja hakkas liikuma Tallinna poole. Samalajal rivistas A. Laaneots Tallinnas olevad väed üles ja saatis need vastu. Kuna Mosinal sai julgus otsa pani ta plehku, kuid vaid aastapärast lahvatas jäägrikriis kus jälle tema osaline, siin poliitukud kes olid sellega minuveendumusel seotud (Jüri Toomepuu ja Tiit Made) peale jäägrikriisi põgenes Jaak Mosin Rootsi oma sugulase Addold Mossini juurde ja palus seal asüüli. Nüüd on Jaak Mosin tagasi Eestis ja Keskerakonnas (Vähemalt hiljuti oli)
Kuigi aastaid on kõvasti möödas ja palju vett on merrevooland on asi ikka sama segane, kes olid need niiditõmbajad, kellele oleks olnud sellest kasu, rõhutame et vene väed olid sellajal veel Eestis või oli se tõesti Mosina avantüür?
Kuna sa tundud natuke neid teadvat või suhtlevat võiksid rääkida midagi, kui ei taha foorumisse kirjutada pane u2usse.
Kui ei tea, siis sobib vandenõuteooriate alla ja võib sinna tõsta!
RE: - Leena - 26-03-2012 21:54
(26-03-2012 19:27 )Chaos Kirjutas:(29-12-2009 10:49 )VironShaman Kirjutas: Võiks Mossinit ja tema seltskonda veidi küsida selle asja kohta
1992a sündmused Eestis. Mässu (riigipöörde) katse osanikest Jaak Mos(s)in... Olles Kuperjanovi pataljoni tagalaulem kasutas ta ära olukorda kui suuremaid ülemusi polnud kohal ja tõstis relvis pataljoni masinatele ja hakkas liikuma Tallinna poole. Samalajal rivistas A. Laaneots Tallinnas olevad väed üles ja saatis need vastu. Kuna Mosinal sai julgus otsa pani ta plehku, kuid vaid aastapärast lahvatas jäägrikriis kus jälle tema osaline, siin poliitukud kes olid sellega minuveendumusel seotud (Jüri Toomepuu ja Tiit Made) peale jäägrikriisi põgenes Jaak Mosin Rootsi oma sugulase Addold Mossini juurde ja palus seal asüüli. Nüüd on Jaak Mosin tagasi Eestis ja Keskerakonnas (Vähemalt hiljuti oli)
Kuigi aastaid on kõvasti möödas ja palju vett on merrevooland on asi ikka sama segane, kes olid need niiditõmbajad, kellele oleks olnud sellest kasu, rõhutame et vene väed olid sellajal veel Eestis või oli se tõesti Mosina avantüür?
Kuna sa tundud natuke neid teadvat või suhtlevat võiksid rääkida midagi, kui ei taha foorumisse kirjutada pane u2usse.
Kui ei tea, siis sobib vandenõuteooriate alla ja võib sinna tõsta!
„Postimees” 09.08.1993
Mitte ainult 14.juunist 1992
Jaan Kaplinski tunneb 3.augusti „Postimehes” („Riigipöördekatse kajad”) muret, miks ei ole kajastamist ja avalikustamist (vastutusele võtmisest rääkimata) leidnud sündmused, mis toimusid 1992.aasta 14.juuni õhtul.
Olen senini vaikinud, sest lojaalse kodanikuna leian, et on seadusliku valitsuse asi hoida korda riigis ning anda hinnang nende isikute tegevusele, kes tegutsesid enne Riigikogu valimist ja põhiseaduse hääletamist. Põhjendus, et kõik need sündmused toimusid enne põhiseadusliku korra kehtestamist ja ei kuulu seepärast juurdlemisele, ei kannata kriitikat.
Me ei tohi unustada, et Eesti riigi taastasid ikkagi need mehed, kes juhtisid meid 1991. ja 1992.aastal. Nende vastu suunatud tegevus kavatsusega kasutada jõudu ja relvi on sama kriminaalne kui praegune „jäägrite” tegevus.
Oleks loogiline, et valitsuse loodud komisjon vaataks läbi kõik seda probleemi käsitlevad dokumendid, avalikustaks need, kannaks valitsusele ette (kuigi tean, et valitsus teab ammu peensusteni nende päevade sündmuste tausta) ning valitsus annaks asjale seadusliku käigu. Ka need mehed, kelle vastu oli suunatud tookordne tegevus, vajavad seaduslikku kaitset.
Mis siis tegelikult juhtus?
1992.aasta jaanuaris sõitis Uno Ruus Kanadast Rootsi eksiilvalitsuse peaministri Heinrich Marki juurde ja palus heaks kiita Toompea jõuga ülevõtmise Kaitseliiduga. Mark keeldus.
1.veebruaril 1992 tuli Ruus koos eksiilvalitsuse ministri Mihkel Mathieseniga kolonel Ants Laaneotsa juurde ja tegi ettepaneku panna Kaitseliidu abiga toime riigipööre. Laaneots keeldus, samuti keeldus KL ülem Manivald Kasepõld. Siis pöördusid Ruus ja Mathiesen otse malevapealikute poole ja Harju malevapealik Kalev Ots nõustus. Ööl vastu 2.veebruari 1992 tõstis ta Harju maleva häire korras üles ja viis (ametlikult Eesti Kongressi kaitseks) „Estonia” ette, kus neid tervitas eksiilvalitsuse sõjaminister Jüri Toomepuu, pidades sõjaka etteaste, mis oli psühholoogiliseks ettevalmistuseks Toompea vallutamisele. Kavast tuli aga loobuda, sest peaminister Tiit Vähi osales EK istungil ja selle juhtkond keeldus riigipöördekavadest.
Pärast seda läbikukkumist algas KL lõhkumine, laimukampaania KJ peastaabi, isiklikult Laaneotsa ja Kasepõllu vastu ning provokatsioonilised rünnakud Vene vägede vastu KL mõnede üksuste poolt. Dirigeerijateks olid Ruus, Kalle Eller, Kalev Ots ja telgi taga Toomepuu. Organisatsiooniliseks keskuseks õõnestustegevusele oli kaitselgatuskeskus.
14.juunil 1992 kasutas kaitsealgatuskeskuse juhtivtegelane major Jaak Mosin ära Kuperjanovi pataljoni ülema kapten Johannes Kerti äraolekut ja olles siis tagalaülemana pataljoni ülema kt., tõstis pataljoni valelikul ettekäändel häire korras üles ning püüdis viia Tallinna, et kukutada valitsus. Katse luhtus, kui tõe ilmnedes mehed keeldusid käsku täitmast. Mosin põgenes Võrust ja varjas end pikemat aega, kuni seadis end sisse
nn. jäägrikompaniis Pullapääl.
Viimatimainitud üksuse lõid teatud poliitilised jõud 14.juuni kogemuse alusel nimelt riigi pööramiseks, mis oli osutunud võimatuks normaalse kaitseväe abil. Jäägrikompaniisse koondati hämara minevikuga elementi, fanaatikuid ja lollitatud poisse, keda juhtkond süstemaatilise ajuloputusega kasvatas isiklikult ustavaks oma juhtidele (mitte riigile) ja meelitas kriitikameeleta noorukeid distsipliinilageduse ning seadusevastaste jõuvõtete lubamisega. Jäägrikompanii loodi seega parteikaardiväeks. Samal ajal tugevdati KL lõhestamist. Kõik kulmineeris valimiskampaaniaga seoses.
21.augustil nõudis Ruus Tartus 20.septembri valimiste nurjaajamist KL abil. 29.augustil loodi Haapsalus kaitsealgatuskeskuse juhtimiskeskus, mis seadis eesmärgiks laiali ajada peastaap ja saada kaitsevägi ja KL oma komtrolli alla. 15.septembril moodustas Mathiesen oma eksiilvalitsuse, kus mässavad KL malevapealikud Ots (Harju) ja Harri Henn (Tartu) olid ministriteks. 16.septembril teatas nn. jäägrikompanii avalikult, et ei allu peastaabile, vaid kaitsealgatuskeskusele. Kui valimisi ei õnnestunud nurjata,
orienteeruti võimuhaaramisele
valitsusevahetuse perioodil. 3.oktoobril teatasid Lääne, Tartu, Tartumaa ja Ida-Viru KL malev oma allumatusest KL ülemale. 7.oktoobri õhtuks kogunesid mässavate malevate aktivistid ja kaitsealgatuskeskuse juhid Tallinna, et 8.oktoobril üle võtta KL juhtimine. Samal ajal viidi nn. jäägrikompanii oma kasarmust metsa ja hoiti häireolukorras. Meestele valetati, et KJ peastaap kavandab rünnakut kompaniile. Ööl vastu 8.oktoobrit üritas mässuliste kaitseliitlaste löögirühm üle võtta KL staapi, kuid löödi tagasi. 8.oktoobril kutsus Eller kohale TV võttegrupi, et kiirelt teatada võimu ülevõtmisest KL-is, kuid enamik malevapealikke jäi ustavaks seaduslikule riigivõimule ja katse luhtus.
Vahepeal oli kokku tulnud Riigikogu ja 6.oktoobril astus ametisse president. Võimuvaakum läks üle ja seega ka õige aeg mässu korraldamiseks. Mathieseni valitsus muutus karikatuuriks ja riigipöördeoht kadus, kuid selle taga olnud isikud ei ole lõplikult relvi maha pannud ja ootavad oma aega.
See on kiretu kokkuvõte sündmustest ja ettekannetest, mille tegid mulle kui kaitseministrile mehed, kelle ülesandeks oli teada, mis sünnib (ja oli sündinud) riigis. Nimetagem seda kaitseminiteeriumi vastuluureks.
Jäägrid koos, kriis püsib
Tunnistan ausalt, et tegin juba 1992.aasta augustis ettepaneku laiali saata nn. jäägrikompanii ja kaitsealgatuskeskus, tunnetades nendes ohtu seaduslikule korrale. Kõik eeldused ja võimalused laialisaatmiseks olid olemas. Tolleaegne vabariigi juhtkond ei kiitnud seda sammu aga heaks, sest nn. Marja tn. sündmused olid alles liiga värsked. Vene armee lahkumine oli sisse saanud täie hoo ja veel ühe pingekolde tekitamine Haapsalu lennuvälja ja merepiirivalve vahetus läheduses oleks võinud viia ettearvamutele tagajärgedele. Tagantjärele tunnen, et neil oli õigus.
Seda oleks aga pidanud tegema oktoobris võimule tulnud valitsus. Ja tegema kohe! „Jäägrite” tegevus valitsuse vahetamise päeval andis sellele küllaga põhjust. Siis oli see lihtne ja poleks olnud tänast kriisi.
Miks seda ei tehtud, sellele peaks vastuse andma valitsuse loodud komisjon, või veelgi parem, Riigikogu erikomisjon. Samuti kaitseminister.
Vaja on ka teatada rahvale: kes finantseeris „jäägreid” ja kaitsealgatuskeskust. Imestust äratab asjaolu, et Kalle Eller on ikka veel valitsuse nõunik.
Vaja on avada kõik telgitagused ja nimetada niiditõmbajad. Rahval on õigus seda teada.
Isiklikult tundsin ja teadsin (tundes tausta), et selline plahvatus on tulemas. See on eelnevate sündmuste loogiline jätk.
Kui mooramaamees on oma töö teinud, siis mooramaamees peab minema!
Kuid nagu näeme, nad ei taha minna!
Ülo Uluots
Ekskaitseminister
* * *
„Postimees” 26.08.1993
Ka tõtt on paras jagu
Ekskaitseminister Ülo Uluots on 9.augusti „Postimehes” avaldanud artikli, milles vaevalt et „tõtt on paras jagu”, seda ohtramini aga vastupidist. Pealegi meenutavad faktide omavolilised tõlgendused teatava koolituse sugemeid. Eesmärgiks näib olevat soov varustada jäägrikompanii likvideerimine üldsusele arusaadavate põhjendustega või pahatahtlike kuulujuttude levitamine.
Pullapää nn. jäägrikompanii kirjeldus ei vasta ilmselt tegelikkusele, eriti kui seda võrrelda Jaanus Betlemi kirjutisega „Postimehes” 29.juulil, mis lõpeb järgmiselt: „Jäägrikompanii tegevus ja saatus viitab sügavamale vastuolule Eesti ühiskonnas. See on vastuolu nn. uustulnukate ning vana nõukoguliku haridusega juhtide vahel. See vastuolu avaldub täiesti silmanähtavalt ka poliitikute seas... Jäägrikompanii likvideerimine ei lahenda iseenesest probleemi. Jäägrikompaniis teeninud mehed ja nende mõtted jäävad alles.”
Jaanus Betlem jõuaks tõele veelgi lähemale, kui ta asendaks sõna uustulnukad eestimeelsetega, kes on vastuolus nõukogudemeelsetega.
Nn. Nõmme valitsusel, mis Ülo Uluotsa sõnul „muutus karikatuuriks” pole iialgi olnud ega saagi olla muid ülesandeid või eesmärke, kui püüda säilitada Eesti Vabariigi õiguslik järjepidevus seniks, kuni eesti rahvas peaks kunagi soovima omal vabal pinnal moodustada valitsuse, mis on vastuvaidlematult 1940.aastal okupeeritud riigi jatkamine ja taastamine. Ja kas seda asja saab otsustada ikka ainult eesti rahvas ise.
Seega pole Nõmme valitsusel vähimatki soovi ega vajadust operatiivseks tegevuseks, liiatigi veel vägivaldse riigipöördega võimu ülevõtmiseks. Ainsaks toeks on ja jääb talle seaduslikkus ja tahe, mis organiseeris omaaegse Vabadussõja ja pani aluse praegusele Kaitseliidule.
Olin kaasas, kui dr.Uno Ruus vestles Heinrich Margiga. Teemaks olid koostöövõimalused eksiilvalitsuse ja kodumaiste poliitikute vahel. Nende võimaluste selgitamine kohapeal jäi minu ülesandeks, sest keegi teine ei soovinud seda ülesannet enda peale võtta. Kõrvalteemadele kalduvatesse jutuajamistesse mina ei sekkunud.
Ülo Uluots kirjutab, et mina olevat „moodustanud eksiilvalitsuse, kus mässavad Kaitseliidu malevapealikud Ots (Harju) ja Harri Henn (Tartu) olid ministriteks”. Kuidas siis Ots ja Henn mässasid, artiklist ei selgu.
Vastab küll tõele, et dr.Uno Ruus ja mina kohtusime kolonel Laaneotsa ja härra Manivald Kasepõlluga Tallinnas. Vestlesime võimalustest koostööks Eesti Vabariigi taastamisel ja relvapuudusest kaitsejõududes. Kuid see ei saa ometi olla riigipööre? Pealegi oleks enam kui totter riigipööret arutada kaitsejõudude kõige kõrgemate esindajatega.
Vastupidiselt Ülo Uluotsa väidetele ei ole ma Kalev Otsa ja Harri Hennu enne 15.septembrit 1992 üldse kohanudki. Rääkimata vestlemisest, veel vähem riigikukutamise plaanidest.
Ei, Ülo Uluotsa kirjatükil peab olema mõni teine eesmärk või ülesanne kui oskame praegu arvata.
Mihkel Mathiesen
RE: Eestlased on pärit tagapäikese maalt - Chaos - 26-03-2012 22:34
Panen veel ühe Ekspressi artikli
16. mai 2009
Kalle Muuli analüüsis 1993. aasta Eesti Ekspressis muutusi Eesti ühiskonnas, mis järgnesid jäägripealik Asso Kommeri vahistamisele.
Kui endine jäägripealik Asso Kommer möödunud nädalal politseis lõpuks suu lahti tegija üksildasi hauakohti meenutama hakkas, jäid poliitikud imelikult vaikseks.
Kus on nüüd Tiit Made, kes nimetas jäägreid euroopalikult mõtlevateks meesteks ja oli kindel, et Kommerist ja tema kaaslastest saab õige pea väärikas vahetus kaitsejõudude juhtkonnale? Kus on Koonderakonna saadikurühma juht Peeter Lorents, kes telefoniõigust kasutades püüdis mõrvaloo uurimist takistada? Või kus on psühhotroopsete ainete ja pärimisõiguste asjatundja Jüri Toomepuu, kes veel hiljaaegu hõiskas jäägrite rivi ees: "Eriti vaimustav on see, et teil on nii tubli juht, kapten Kommer!"?
Praegu huvitavad neid ja paljusid teisi mehi tervishoiukorraldus, teenetemärkide seadus ja rahvusraamatukogu tulevik. Kommeri kaitseingliks on jäänud vaid olematuid lapseröövleid jahtiv Katrin Linde. Tema kahtluste hajutamiseks peab politsei arestimaja kokkadelt kolm korda päevas nõudma seletuskirju selle kohta, kas Kommerit toidetakse ühiskatlast või valmistatakse talle eriretseptiga tsüankaaliumisuppi ja arseenikotlette.
Poliitiline kilp
Jäägrikompanii kilp koosneb üldjoontes kahelt, vastandlikust kihist. Kõige laiem ja ajaliselt varasem toetajaskond pärineb rahvusradikaalide (ERSP) ja väliseestlaste ringkondadest. Saatuse irooniana on jäägrid aidanud erru minna juba kahel ERSP ministril ja ülejäänud kaks on leidnud tööd jäägrikompanii tegevust uurides.
Jäägrikompanii asutaja Rahvuslik Kaitsealgatuskeskus tekkis Kalle Elleri tülist Kaitseliidu juhtkonnaga. Keskuse teine ametlik liige oli Lembit Tõns. Lähedaste mõttekaaslaste hulka kuulusid praegu Rootsis redutav Jaak Mosin, riigikaitsekomisjoni liige Jüri Põld, silmatorkavalt helge ja tööka minevikuga Peeter Ilus ning hiljuti Rootsi põgenenud aktsiaseltsi "Tallinna Hipodroom" juhatuse esimees Enno Siimsen. Jäägrid valvasid ka hipodroomi ja "Eesti Ekspressi" andmeil saatis Siimsen Venemaa maffiameestele vahel küllakutseid. Arvatavasti kipub Siimseni ähvardus Hans H. Luik ära tappa pärast Kommeri vahistamist õhku jääma.
Kompanii asutamist toetasid materiaalselt paljud väliseestlased, teiste seas Hain Rebas, Mõned sidemed on veel siiamaani säilinud. Kalle Eller näiteks käib endiselt läbi äpardunud presidendikandidaadi Uno Rüüsiga, kes elab Tartu lähedal. Eesti põhiseadust välisajakirjanduses juba selle valmimise aegu siunanud Agu Kriisa on nüüd Jaak Mosina advokaat.
Teine hoopis mitmeülbalisem poliitiline kaitsekiht hakkas jäägrikompaniile kujunema pärast Riigikogu valimisi. Aastapäevad tagasi leidsid jäägrid Ettevõtjate erakonna. Ühenduslüliks sai inimene, kes töötas nii jäägrite valvatavas Lääne-Eesti Pangas kui ka Kersti Krachti firmas.
Suvise mässu esimeseks märgiks ajakirjanduses oligi BNS-i napp teade jäägrikompanii ja ettevõtjate erakonna juhtkonna kohtumise kohta juuli algul. Vastuhaku haripunktis eelistas Made koos teise niiditõmbaja Hardo Aasmäega varju jääda. Avalikud õhutajad Jüri Toomepuu, Peeter Lorents ja Katrin Linde rääkisid omavahelistes vestlustes üsna avameelselt valitsuse kukutamisest.
Kummalisel kombel põimis mõlemad poliitilised kaitsekihid ühte KGB. Eriti nauditav oli Tiit Made ja Hain Rebase mõttevahetus ajakirjanduses. Rebas nimetas Madet millegipärast Valdoks (vale hüüdnimi, muide), Made vastas juudiainelise repliigiga, mille peale Rebas ummisjalu (lahkumisavaldus autojuhiga!) Rootsi suvitama tõttas. Mõni aeg varem oli üks Kaitseministeeriumi kõrge ametnik vabastatud ametist kunagiste KGB-sidemete pärast.
Teise katse jäägritele eluvaimu sisse puhuda tegi Made septembri keskpaiku. 13. septembril ilmus "Hommikulehes" kangelassaaga sellest, kuidas jäägrid kaitsevad Krachti firmat maffia eest. 14. septembril, seega juba pärast me-talliärimehe tapmist (4. septembril) ja Jaak Mosina põgenemist Rootsi (11. septembril), kutsus Made Kommeri Toompeale pressikonverentsi andma. Samal pressikonverentsil avaldas Jüri Liim arvamust, et jäägreist võiks saada maffiavastane eriüksus.
Aated sõrmuse vastu
Liim kasutas tulevikuvormi täiesti asjata. Palgamõrvad algasid juba tänavu kevadel. Tapetuid on rohkem kui üks, mõrtsukaiks või nende kaasosalisteks üle tosina Eesti sõduri vormi kandnud meest.
Maffiaga pole sel kõigel suurt pistmist, ehkki asjaosalised võisid teisiti arvata. 4. septembril kaduma läinud ärimees polnud mingi maffiapealik, vaid keskmist suurusjärku metalliärimees, kes ilmselt ei suutnud oma võlga ära maksta. Mis aga aadetesse puutub, siis tasub teada, et laiba juurest ei leitud tema väärisasju ega raha. Ühe sõrmuse kättesaamiseks oli ohvril koguni sõrm otsast raiutud.
Kõiki neid tapatöid aitas varjata ühtede poliitikute vaikne poolehoid ja teiste käre kisa, punapolkovnikute sõimamine ja politseinike süüdistamine. Kunstnikuhingega Vardo Rumessen oli valmis sorima haavatud politseikomissar Pikaro rahakotis, kui ainult Mustamäe haigla valvearst oleks talle selle kätte andnud.
Pisut räpakalt ja tarbetut vägi valda tarvitades tegi politsei novembri eelviimasel nädalal seda, mida poliitikud ei julgenud või ei tahtnud tsiviliseeritumal moel teha enam kui aasta jooksul. Valitsus lubas (ja lubab siiamaani) Kaitseliidul ja jäägrikompaniil rikkuda määrust, mis nõuab turvateenusteks litsentsi. Mullune Kuperjanovi pataljoni mässukatse, mida juhtis Jaak Mosin, vaikiti olematuks. Ühise mineviku nimel pettis Halu Rebase juhitud komisjon möödunud sügisel valitsust, väites, et jäägrikompanii probleemid on lahendatud. Hoolimata ERSP liidri Lagle Pareki saamisest siseministriks (aga võibolla just selle tõttu) pandi kalevi alla "Kibuvitsa" baari kriminaalasi. Suvist jäägrimässu uurinud valitsuskomisjon piirdus sisuliselt ajaleheartiklite refereerirri-sega ja keegi peale politsei ei nõua. Mosinat Eestisse tagasi.
Kommeri kriminaalasjale püüavad tekki peale tõmmata veel tugevamad käed. Politsei juhtkond lendab peatselt sadulast, Kaitseliidu juhtkonnaga ei juhtu midagi. Kalle Eller on endiselt riigikaitsekomisjoni nõunik ja metalliäri ulatab Kaitseministeeriumi kõrgete ametnikeni. Kõigile peale politsei on kasulik, kui Kommer igaveseks vait jääks.
Ja vastukaaluks annaks sõna ka Mosinale
Kesknädal 27. jaanuar 2010
UNUSTATUD AJALUGU: Eesti riigi elus on episoode, mida mõned poliitikud ei taha mäletada. Kuid mäletatavasti need ringkonnad, kes, olles võimul aastail 1992-1995, olid nõus korraldama kodumaal verevalamist ja tapatalguid. Afäär sai tuntuks Pullapää kriisi nime all. Täna ei meenuta seda ükski ajalooõpik ja meie noorem põlvkond pole sellest midagi kuulnud. Kesknädalas kirjutab meelega unustatud ajaloolõigu lahti Pullapää jäägerkompanii ülema asetäitja JAAK MOSIN - pildil koos tütrepoeg Kristoferiga 2008. aasta jõulude aegu. Täna ei viibi Mosin enam Eestis. Foto erakogust.
Rahvarinde-vastane ajuloputus
1990. aastate alguses, veel Eesti Komitee päevil, kui Kaitseliidu ja Rahvusliku Kaitsealgatuskeskuse juhtimise all hakkasid Eestis tekkima esimesed oma relvaüksused, hakati meile, nende üksuste juhtidele, peale suruma Isamaa ja ERSP poliitilist mudelit.
Iseenesest oli ajuloputus päris lihtne: kõik halb tuli Rahvarindest ja tema juhilt Edgar Savisaarelt ning kõik hea, ilus, vaba ja demokraatlik Isamaa ja ERSP juhtidelt. Väga pahadeks kuulutati ka need mehed, kes astusid Kodukaitsesse, sest see olevat Savisaare eraarmee, mille toel ta tahtvat saada Eestimaa diktaatoriks.
Me alguses tõega uskusime seda jama, ja nii saigi Savisaarest meie suurim vaenlane.
Jüri Adams, Mart Laar, Tunne Kelam jt Isamaa ja ERSP juhid olid sellist meelt: parem tulgu uus okupatsioon, kui et võimule jääb Rahvarinde valitsus! Natuke pani neile mõistust pähe augustiputš N. Liidus 19. augustil 1991 - selle mõjul olid nad sunnitud ?lemnõukogus kokku leppima.
Olin nende sündmuste ajal nii Toompeal kui ka Raadiomaja juures. Alati, kui kohtusin Isamaa ja ERSP poliitikutega, toonitati: kokkulepe Rahvarindega on ajutine.
25. augustil 1991 Eesti Komitee juhatuse istungil, kuhu sõitsin koos Kaitseliidu ülema Manivald Kasepõllu ja Jüri Estamiga, tegi Tunne Kelam ettepaneku võim Toompeal relvaüksuste poolt üle võtta. Nõudsin, et rünnakkolonni eesotsas läheks Eesti Komitee rahvuslipuga. Selleks ei jätkunud neil julgust, ja võimuvõtmine jäi ära.
Kui Isamaa ja ERSP 1992. a. oktoobris võimule tulid ja valitsuse moodustasid, mindi eriti ülbeks. Taheti kõigist nagu tankiga üle sõita ja hakati tegema tegusid, mis ei tulnud kasuks ei Eesti riigile ega tema rahvale. Ja kõige selle taustaks oli kole kisa: „Savisaar!.. Savisaar!.."
Asjast hakati aru saama
Meie Pullapääl hakkasime aegamööda aru saama, et see, milles kogu aeg süüdistati Savisaart, viidi Laari valitsuse poolt jõhkralt ellu. Meid nagu ei peetud millekski ja kogu 1992. a. talve olid jäägervabatahtlikud poolnäljas ja teenisid Eesti riiki talvelgi suvemundrites.
Seda alandust ei unustata, see peetakse meeles. Kuidas seda suhtumist meisse nimetada, see jäägu ajaloolaste mureks.
Alles 1993. a. märtsis arvati jäägrikompanii kaitseväe koosseisu, seda üksiku õppekompaniina pataljoni õigustes. Kas siin saab rääkida mingist aatest või ideoloogiast? Mina nimetaksin seda rahvuslikuks häbiks. Ja ärgu keegi mõelgugi mulle vastu vaielda, sest ma pole suvaline möödakäija või kauge pealtvaataja. Tegin kõik selle läbi vanemohvitserina ja võrdselt oma sõduritega.
Rahvuslik reetmine ja rahvuslik häbi
Meenub 1993. a. ärev suvi, kui Eesti seisis kodusõja või, õigemini, verise relvakonflikti äärel.
Konflikt oli puhkenud Läänemaa Vabatahtlike Jäägerkompanii juhtkonna (teda toetasid Kaitseliidu relvaüksused ja Kaitsealgatuskeskuse reserv) ning võimule pääsenud Isamaa--ERSP juhtpoliitikute vahel. Lahkarvamusi oli nii kaitseväge puudutavates küsimustes kui ka selles poliitikas, mida oli asunud ajama Isamaa--ERSP valitsus. Eesti riigi huve arvestavatest ja rahvuslikult mõtlevatest ohvitseridest oli otsustatud vabaneda maksku mis maksab - kasvõi verevalamise hinnaga.
Valitsusse kuulunud poliitikud (peaminister Mart Laar, kaitseminister Hain Rebas, siseminister Lagle Parek, justiitsminister Kaido Kama jt) ei oleks saanud kuidagi ellu viia oma erastamis- ja ärastamispoliitikat, sest neil oleks tulnud arvestada tugeva ohvitserkonnaga, kes ei mõelnudki seda rahvavaenulikku poliitikat, neid lausa seatempe heaks kiita. Sellepärast tuligi rahvusliku meelsusega ohvitserid asendada endiste Nõukogude armee ohvitseridega. Need, tundes süümepiina okupatsioonivägedes teenimise pärast, olid kõigega nõus ja hoidsid suu vett täis.
Nagu on märkinud tolleaegne Saksamaa suursaadik Eestis Henning von Wistinghausen oma mälestusteraamatus: Laar läks omade kallale.
Jäägrid löögi all
Miks ja kuidas läks Mart Laar omade kallale ning mis või kes teda selleks sundis?
Jäägrid relvastati ja varustati lahingumoonaga ning saadeti üle võtma Venemaale kuuluvat Paldiski sõjaväebaasi, mille territooriumil paiknes tuumareaktor. Täienduseks olemasolevale relvastusele said jäägrid 187.000 automaadipadrunit, 400 granaati, 10 kergekuulipildujat (igale 2500 padrunit laskemoona), 10 snaiperpüssi, mürske 75 mm tankitõrjesuurtükile, maastiku- ja veoautosid ning muud varustust.
Seda kõike vaatamata sellele, et suursaadikute tasemel olid käimas Venemaa ja Eesti Vabariigi vahelised läbirääkimised Paldiski baasi üleandmisest Eesti Vabariigile.
Need, kes selle provokatsioonilise operatsiooni ette valmistasid, nähtavasti lootsid, et jäägrite juhid keelduvad käsku täitmast või, mis veel hullem, jäägrid hävitatakse lahingus Venemaa relvajõududega.
Käsk oli ühene: kehtestada Eesti Vabariigi kaitseväe kontroll kogu Pakri poolsaare üle. Käsk tuli täita 24 tunni jooksul, ja käsu me täitsime.
Saime suurepäraselt aru, mis oli juhtunud. Olime reedetud nii oma riigi valitsuse kui ka kaitseväe kõrgema juhtkonna (kindral Aleksander Einseln) poolt.
Mida aga selle provokatsiooni kavandajad ette ei osanud näha ega isegi aimata, oli see, et jäägrite juhid lepivad Paldiski garnisoni juhtkonnaga kokku ja verevalamine jääb tulemata.
Kokkulepe oli ränk ja otsekohene: jäägrid ei täida ühtki kaitseväe juhtkonna korraldust enne, kui ei ole seda läbi rääkinud Vene garnisoni juhtidega.
Relvakonflikti ei toimunud, aga kas Eesti valitsuse poolt meile selle eest tänu avaldati? Hoopiski tagandati eesti garnisoni ülemaks määratud jäägrikompanii komandör Asso Kommer, jäägrid aga jäeti Paldiskisse halbadesse majutus- ja olmetingimustesse, sisuliselt - nälga.
Tagasi Pullapääle
Niisuguses olukorras ei jäänud üle midagi muud, kui vabatahtlike väeosa Paldiskist välja tõmmata ja naasta oma põhibaasi Pullapääl.
Meie meelest reeturiteks osutunud valitsuseliikmed (välisminister Trivimi Velliste, kaitseminister Hain Rebas, siseminister Lagle Parek) saavutasid aga selle, et valitsus otsustas meie väeosa laiali saata. Panna relvad maha okupatsioonivägede silme ees - kas suuremat alandust osati Toompeal veel välja mõelda?!
Jäägrite juhid ütlesid valitsusele kindla ei ja tegid avalduse, et väljuvad Kaitseväe Peastaabi juhtimise alt, ning viisid väeosa Paldiskist välja alles siis, kui missioon oli Kalevi pataljonile üle antud, et säilitada Eesti Vabariigi au ja väärikus.
Jäägrid hõivasid uuesti vahepeal maha jäetud Pullapää baasi - ja Pullapää kriis jõudiski kätte.
Kunagi tuleks see kõik läbi vaadata ja tegelikud süüdlased välja selgitada.
Pullapää kriis oli eelkõige poliitiline kriis
Kriisi haripunktis, kui kindral Einseln, kellel oli ikkagi isu vere järele, tõi Läänemaale lähtepositsioonile Võrust Kuperjanovi pataljoni ja kui rünnakuks oli veel vaja ainult käsku, sekkusid opositsioonijõud eesotsas Edgar Savisaarega.
Savisaar rääkis küll vähe, aga tegi mitu jõulist avaldust, mis tulid valitsusele ootamatult. Kui Keskerakonna saadikute eestvedamisel kutsuti kokku Riigikogu erakorraline istungjärk, oli kõigil selge, et kriis tuleb lahendada läbirääkimiste teel.
Laari valitsus kaotas kaitseministri - surmahirmus Hain Rebas põgenes riigist. Hiljem astus tagasi ka siseminister Lagle Parek.
Nii et - võlgneme tänu Edgar Savisaarele ja Keskerakonnale, et relvakonflikt jäi toimumata.
Meil, sõduritel avas see aga silmad ja andis äratundmise, et meie riigi poliitilised juhid olid meid petnud, hirmutades Savisaare-ohuga, ise aga meid rängalt reetes ja ka enestele igavese häbi kaela tõmmates.
Usun, et tulevad ajad, kui need sündmused saavad õige ajaloolise hinnangu. Selleks peame kõik kaasa aitama, et Eestis tuleks võimule ausad ja Eesti riigist hoolivad jõud.
Mis sai edasi?
1993. a. septembris võtsid Rahvusliku Kaitsealgatuse Keskuse ohvitserid vastu otsuse saata mind Norrasse, et saaks, ära kasutades sealseid tutvusi, teavitada Euroopa avalikkust Eesti Vabariigis kujunenud olukorrast. Siinne meedia jm infokanalid olid meie jaoks suletud ning Eesti üldsust oli võimatu informeerida kujunenud olukorrast. Relvakonflikt võis lahvatada ükskõik kus, sest meie reserv ja Kaitseliidu teatud malevate relvaüksused olid lahinguvalmis.
Jõudes Stockholmi, kohtusin sealse eestlaskonna esindajatega. Mind veendi Oslosse mitte edasi sõitma ja lubati igati aidata. Olles olnud illegaalselt Rootsis kaks nädalat, pöördusin 28. septembril 1993 Rootsi võimude poole ja palusin ajutist asüüli. Mingit abi ega mõistmist ma Rootsi eestlastelt ei saanud - kõik olid Isamaast ja ERSP-st eufoorias. Ka seal käis sama jutt mis Eestis: vaenlased on Keskerakond, Rahvarinne ja Savisaar.
Tulin 1. detsembril 1993 Eestisse tagasi - algas pikk põrandaaluse elu. Tänu valitsuse vahetumisele ja Edgar Savisaare saamisele siseministriks ei kujunenud see eriti raskeks, sest inimjahti minu peale ei peetud.
Jaak Mosin
JAAK MOSIN, endise Läänemaa Vabatahtlike Jäägerkompanii ülema asetäitja 1992-1993
/fototekstid/
Läänemaa Vabatahtlike Jäägerkompanii võitlejad jäid ustavaks oma juhtide üleskutsele mitte sattuda paanikasse, säilitada rahu ja meelekindlus, tegutseda vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele. Neid innustas mõte: „Jumal ja eesti rahvas on meiega!" Kompanii tegutses rannikul, vaja läks nii kuivamaa- kui ka veesõidukeid. Pildil: Jaak Mosin oma meestele kõnelemas laeva sisseõnnistamisel Paldiskis 1993. aastal.
KAUGE NOORUS: Mosin 1979. aastal Väimelas.
[Kesknädala esiküljel suur foto ja järgmine tekst:]
MOSIN: Pullapää kriisi tõde
Pullapää kriis 1993. aasta juulist novembrini on seniajani jäänud (jäetud?) väga mitmeti tõlgendatud, aga ka lausa mahasalatud ja kooliõpikuist välja tõrjutud militaarkonfliktiks.
Kriisi keskmeks oli Läänemaa Vabatahtlike Jäägerkompanii. Üksus loodi Eesti iseseisvuse taastamise poliitilistes virvarrides, mil võimule trüginud Isamaa ja ERSP poliitikud üritasid Rahvarinnet mis tahes hinnaga kõrvale tõrjuda.
Kriisiks läks, kui jäägervabatahtlikud said karmi käsu suunduda Paldiskisse - Vene mereväebaasi jõuga üle võtma. Kompanii tõrkus riskantset ülesannet täitmast. Valitsus otsustas allumatuks osutunud üksuse laiali saata.
Kui vabatahtlikud kindlustusid Pullapääl, oli valitsus valmis nende vastu käiku laskma oma ustavad relvajõud. Tänu avalikkuse ennastsalgavale sekkumisele suudeti võimalikku verist konflikti vältida.
Jäägrijuhid represseeriti, kaitseminister Hain Rebas pages tagasi Rootsi, siseminister Lagle Parek lahkus ametist.
Pullapää, mida seni oli tuntud keiser Aleksander III perekonna suvituskohana, läks nüüd tõeliselt ajalukku - kui patriootlike ja olupoliitiliste huvide terava kokkupõrke sümbol.