+- Para-web (https://www.para-web.org)
+-- Foorum: Alternatiivajalugu (/forumdisplay.php?fid=5)
+--- Foorum: Salaühingud ja vandenõud (/forumdisplay.php?fid=22)
+--- Teema: Antarktika...Baas 211 (/showthread.php?tid=4374)
- Müstik - 21-03-2010 22:01
Maa-aluste tunnelite süsteem on muidugi olemas - miks ma siis muidu selle pika maa-aluste tunnelite teema õigupoolest tegin?
Aga ma pidasin seda juttu silmas:
intervjuust reptiloidiga:
Kuna me elame täna (ja juba alates esimesest aastatuhandest) peaaegu täielikult maa all, siis seetõttu ei leiagi te ühtegi surnut ega meie skeletti.
Küsimus: Sa rääkisid maa-alustest linnadest ja kunstlikust päikesevalgusest. Kas sa mõtlesidd midagi nagu "õõnes Maakera" seoses sellega? Kas mõni teine päike on meie planeedi sees?
Vastus: Ei, Maa ei ole tegelikult õõnes ja pole ka teist päikest tema sees. See jutt on naeruväärne ja see ei ole füüsiliselt võimalik (isegi teie liigi esindajad peaksid olema piisavalt arukad, et seda mitte uskuda.) Sa tead, kui palju massi päikesel peab olema energia tootmiseks ja kui pikka aega valgus liigub? Kas sa tõesti arvad, et väikese aktiivse päikese olemasolu planeedi sees oleks võimalik?
Kui ma räägin meie maa-alusest kodust, räägin suurtest koobaste süsteemist. Koopad, mille teie olete leidnud maapinnal lähedal, on kaduv-väikesed, võrreldes tegelike koobastega ja hiigelsuured koopad väga sügaval maa sees (2000 kuni 8000 teie meetri sügavusel), nad on omavahel seotud paljude peidetud tunnelite võrgustiku abil ja me elame suurte ja arenenud linnade ja kolooniatena selliste koobaste sees. Peamisteks meie elupaigad on - Arktika, Antarktika, Kesk-Aasia, Põhja-Ameerika ja Austraalia.
Kui ma räägin kunstlikust päikesevalgusest meie linnades, siis ma ei pea silmas reaalset päikest, vaid erinevate tehnoloogiatega valgusallikad (sh gravitatsioonilised allikad), annavad koobastes ja tunnelites valgussignaale. Igas linnas on spetsiaalsed koopaosad ja tunnelid tugeva UV-valgusega ja me kasutame neid kohti, et soojendada oma verd. Lisaks on meil ka mõned maapinnapealsed päikesevõtukohad inimtühjadel kõrvalistel aladel Ameerikas ja Austraalias.
Küsimus: Kust me leiame sellise koha, kus on sissepääs teie maailma?
Vastus: Sa tõesti arvad, et ma teatan teile meie täpse asukoha? Kui soovite leida seda kohta, siis peate ise otsima, kuid ma soovitan, et te seda EI TEEKS). Kui tulin neli päeva tagasi Maa pinnale, siis ma kasutasin väljapääsu ligikaudu 300 teie kilomeetrit siit põhja poole suure järve lähedal, kuid ma kahtlen, kas te leiaksite selle. Selles osas meie maailmas on vaid üksikud sissepääsud - rohkem - palju rohkem on neid põhjas ja idas.
Väike näpunäide: kui te satute kitsasse koopasse või tunnelisse või lõhesse või kuskile, mis tundub olevat kunstlik ja kui te lähete sügavamale, mida kaugemale, seda siledamaks muutuvad seinad ja kui te tunnete ebatavaliselt sooja õhku, mis tuleb sügavusest, või kui te kuulete ventilatsiooni-süsteemis või liftisahtis voolava/liikuva õhu helisid, siis võite otsida erilist kunstlikku ja siledat seina kusagil koopas hallist metallist valmistatud uksega.
Kui teil õnnestuks see uks avada (ma väga kahtlen selles), siis te asuksite tehnilises ruumis, kus paiknevad ventilatsioonisüsteemid ja elevaatorid/ liftid, mis viivad sügavustesse. See ongi siis tõenäoliselt sissepääs meie maailma.
Kui olete jõudnud sellesse punkti, siis peaksite teadma, et me nüüd juba kindlasti teame teie seal kohalolekust. Te olete juba väga täbaras seisukorras, kui olete otsustanud siseneda ümmargusse tuppa. Nüüd peaksite otsime üht kahest reptiloidide sümbolitest seinal. Kui need sümbolid puuduvad või pole ka igasugused muid sümboleid, siis võite olla suurema probleemi ees, kui ise arvatagi oskate, sest mitte kõik maa-alused rajatised ei kuulu meie liigile.
Mõningaid uusi tunnelisüsteeme kasutavad tulnukrassid, sealhulgas vaenulikud rassid. Kui te leiate end olevat imelikus maa aluses rajatises, siis minu soovitus on: jookske minema nii kiiresti kui võimalik!
- VironShaman - 21-03-2010 22:12
Vaata zedi teemast järgi, kui natside usundini jõuad siis selles teemas on enam vähem õieti asja kujutatudki, eks nad antarktikas läksidki oma maailma elama.
reptiilidega seos puudub kui reptiilideks ainult Orioni omasid pidada, muide ka nemad elasid raskustungi tõttu Egiptuses vees kanalites ja basseinides.
Enamik kosmilisi rasse maal elab täna Maal hoopis vees, sest seal pole kehal kaalu nagu kosmoseski.
- nokitseja - 22-03-2010 03:04
Tsitaat:Algselt postitas VironShaman1. nokitseja reageerib hetkel vaid sõnadele kaevandused-president-valitsus.
nokitseja uus maiuspala.
http://lib.rus.ec/b/172866/read
2. Tõlkimine - kui seda silmas pidasid - ei ole meelakkumine.
3. Kui pidasid silmas sisu, siis seni pole maitsmismeel neist üllitistest tabanud midagi peale sinepi ja ketšupiga maskeeritud kopituse. Kui see oligi eesmärk - tõe varjamiseks lugu ära vassida, siis see on hästi õnnestunud.
Tänud Varjutrollile ja teistele! - wirxx - 08-04-2010 13:55
Väga põnev informatsioon ja teema.Jään järgesid ootama
- varjutroll - 11-05-2010 10:26
Tuumapommist on juttu olnud zedi teemas aga ehk ongi huvitav kõrvale panna "teine arvamus".
Kes oskab ja soovib, võib teksti lugeda venekeelsena.
http://lib.rus.ec/b/174140
Ennast teemaga kurssi viimiseks:
http://iims.silver.pri.ee/artikkel/6/tuumapommid_teises_maailmasojas
http://et.wikipedia.org/wiki/Tuumapomm
Kõigile toredat suve soovides: varjutroll
"Salarelvad".......1
Kas Hitler oleks olnud suuteline võitma sõda? Selle üle vaidlevad ajaloolased ja mitte esimest aastakümmet. Veel ei olnud lõppenud verise sõja kahurikõmin, kui algasid uued võitlused ja nüüd juba raamatute lehekülgedel.
Germaani kindralid karjusid, et nad olid võidust ainult juuksekarva kaugusel. Kui ainult neid poleks seganud salakaval Füürer, kes oma rumalate käskudega ei lasknud oma armeel venelasi laiaks litsuda...
Inglased ja ameeriklased kordasid sedasama: ja-jah, venelased ei osanud võidelda ja saavutasid edu, minnes sõna otseses mõttes üle oma sõdurite laipade...
Kuid ka sakslased polnud paremad - vot kui nad oleksid õigel ajal käiku lasknud reaktiivhävitajad ja natuke varem valimis saanud oma raketid...
Kogu see infomüra on ette nähtud varjama tõde, hirmsat ja ebameeldivat tõde.
Saksamaa oli tõesti juuksekarva kaugusel võidust - äärmisel juhul inglaste ja ameeriklaste üle. Hoopiski mitte tänu oma kindralitele, kelledele Hitler, muideks täiesti õigustatult vastu kaela andis.
Samuti mitte tänu reaktiivhävitajatele ega "Vau" tüüpi rakettidele. Kogu see krempel oli laste mänguasi võrreldes relvaga, mida tegelikult omas Kolmas Reich.
Relvaga, millest siiamaani kardavad rääkida isegi vähesed asjasse pühendatud isikud.
Loomulikult seda uurimust avaldades ma riskin tugevalt. Ükskord mind peaaegu saadeti teise ilma - kahtlustan, et just minu kirjutiste tõttu, kuna muud arvestatavat pattu mu hingel ei ole.
Milleks ma siis avaldan seda lugu?
Kas kuulsuse ja raha nimel?
Paraku ei.
Raha mul jätkub niigi - ma ei ole just Bill Gates aga kaevata oleks kah patt.
Ma ei püüa üldse kuulsuse poole või vastupidi sooviga teenida ära üleüldine vihkamine.
Tahan lihtsalt rääkida inimestele tõtt, mida ma ise pigem oleksin eelistanud mitte teada.
Vahetevahel ma unistan vaiksest, rahulikust vanaduspõlvest kuskil majakeses merekaldal.
Kuid tundub, et igale selle planeedi inimesele on antud oma elueesmärk ja mulle on sattunud mu unistusest täiesti erinev...
Kes ma olen selline, et pistan oma pea vabatahtlikult silmusesse?
Egas midagi, lugeja omab õigust varem teada saada, kas mind võib usaldada või mitte.
Ma tõesti ei kuulu profesionaalsete ajaloolaste kuulsusrikkase vennaskonda, kuid kindlasti tean neist üht-teist rohkem.
(järgneb)
- varjutroll - 13-05-2010 12:11
Salarelvad"......2
Maailmas ei olegi eriti palju asju, mida loetakse vaieldamatuks.
Päike tõuseb idast ja loojub läände, sellega on kõik kursis. Kõik nõustuvad faktiga, et Kuu keerleb ümber Maa. Samuti loetakse vastuvaidlematuks, et ameeriklased said esimestena valmis tuumapommi, ennetades nii venelasi kui sakslasi...
Niimoodi arvasin ka mina, kuni 4 aastat tagasi sattus mulle kätte vana saksa ajakiri. Minu veendumused Päikese ja Kuu kohta jäid küll samaks kuid selles, et ameeriklased valmistasid tuumapommi, ja just esimestena - hakkasin kahtlema tõsiselt.
Põhjuseks oli aastast 1938 pärit mahukas ajakiri " Teoreetiline füüsika".
Enam ma täpselt ei mäleta, miks ma just seda ajakirja lappama sattusin kuid ootamatult köitis mu tähelepanu üks proffessor Otto Hahni poolt kirjutatud artikkel.
Selle teadlase nimi oli mulle hästi tuttav. Justnimelt Otto Hahn koos teise tuntud saksa füüsiku Fritz Shtrausmaniga avastasid 1983 aastal uraani tuuma lõhustumise, andes praktiliselt stardipaugu tuumarelva loomise uuringutele.
http://en.wikipedia.org/wiki/Otto_Hahn
http://en.wikipedia.org/wiki/Fritz_Strassmann
http://www.miksike.ee/docs/referaadid/hiroshima_mari_liis.htm
Alguses ma lihtsalt libistasin silmadega üle kirjutise kuid seejärel sundisid mind ootamatult tähelepanu teritama teatud fraasid. Kokkuvõttes - isegi unustama algse põhjuse, milleks ma selle ajakirja üldse kätte võtsin.
Kirjatöö oli ülevaade maailma eri riikides toimuvate tuumauuringute seisust. Tegelikult polnud eriti midagi "üle vaadata" , peale Saksamaa olid mujal maailmas tuumafüüsika lapsekingades.
Selles ei nähtud erilist mõtet.
"Selline meelelahutuslik tegevus ei oma mingit seost riigi vajadustega", umbes niimoodi väljendas ennast tolleaegne Briti peaminister Neville Chamberlain kui temalt tuldi küsima Inglise tuumauuringutele riiklikku toetust.
"Las need õpetlased-prillipapad ise otsivad endale raha, riigil on ilma selletagi muresid piisavalt!"
Niimoodi arvasid 30-ndatel aastatel enamuse maailma riikide liidrid, välja arvatud natsionaalsotsialistlik Saksamaa, kes oma tuumaprogrammi riiklikult finantseeris.
http://en.wikipedia.org/wiki/Neville_Chamberlain
Kuid mitte Chamberlaini väljaütlemine, mida hoolikalt tsiteeris Hahn, ei köitnud minu tähelepanu. Palju huvitavam oli see, mida kirjutas Hahn tuumauuringutest Ameerika Ühendriikides:
Kui rääkida maadest kus tuumalõhustumise protsessidele pööratakse kõige vähem tähelepanu, tuleks nimetada eelkõige USA-d.
Loomulikult ei tule arvesse sellised riigid nagu Brasiilia, Vatikan jne.
Paraku on isegi riikides nagu Itaalia ja kommunistlik Venemaa, jõutud kaugemale.
Teoreetilisele füüsikale pööratakse sealpool ookeani vähe tähelepanu, eelistuse on saanud projektid, mis annavad kindla ja kiire kasumi.
Seetõttu võin ma veendunult väita, et lähema kümne aasta jooksul ei suuda Põhja-Ameeriklased tuumafüüsika valdkonnas teostada midagi vähegi tõsiseltvõetavat.
Alguses tuli lihtsalt naer peale.
Näed kuidas on ikka kaasmaalasest teadlane omal ajal eksinud!
Alles hiljem jäin mõttesse.
Vaata asjale kuidas tahad aga pidada Otto Hahni lihtsameelseks ja diletandiks ei ole kuidagi võimalik. Tuumauuringute käigust oli ta suurepäraselt informeeritud, seda enam, et kuni Teise Maailmasõjani oli see teema teadusringkondades täiesti avalik.
Võib-olla ameeriklased petsid kogu maailma?
Kuid millisel eesmärgil?
Aatompommist ei mõelnud 30-ndatel aastatel veel keegi. Seda enam, et enamik teadlasi pidas selle valmistamist juba põhimõtteliselt võimatuks. Seetõttu sai maailm kuni 1939 aastani koheselt teada tuumafüüsika valdkonnas saavutatud läbimurretest.
Kõik materjalid olid täiesti vabalt erialaajakirjades saadaval.
Keegi ei varjanud oma saavutusi, vastupidi, toimus omamoodi avalik võidujooks erinevate uuringugruppide vahel (peamiselt küll sakslased).
Kes liigub kiiremini edasi?
Võib-olla Ühendriikide teadlased ületasid ülejäänud maailma oma saavutustega ja hoidsid seda ranges saladuses?
Pole ka paha variant.
Et seda kinnitada või ümber lükata tuleks meil lähemalt tutvuda Ameerika tuumapommi ajalooga.
Äärmisel juhul sellisega, mida pakub avalik peavoolumeedia.
Kõik me oleme harjunud võtma seda iseenesestmõistetavana.
Paraku lähemal vaatlusel on selles ajaloos hulk imelikku ja seostamatut informatsiooni, mis tervele mõistusele kuidagi alluda ei taha.
(järgneb)
- varjutroll - 15-05-2010 11:56
Salarelvad"......3
1942 aasta algas Inglastele paljutõotavalt. Sakslaste invasioon Briti saartele oli nüüdseks lükkunud määramatusse tulevikku.
Möödunud suvel oli Hitler teinud oma elu suurima vea - rünnanud Venemaad.
See oli tema lõpu algus.
Venelased mitte ainult ei pidanud vastu Saksa armee survele vaid Wehrmacht sai "vastu hambaid" ka veel vene jäiselt talvelt.
Lisaks tulid brittidele detsembrist alates appi veel suur ja võimas USA, kellest sai nüüd nende ametlik liitlane.
Üldiselt oli neil rõõmustamiseks põhjust küllaga.
Ei rõõmustanud vaid mõningad kõrgemalseisvamad isikud, kes valdasid informatsiooni, mille oli hankinud briti luure.
1941 aasta lõpuks oli saanud inglastele teatavaks, et sakslased liiguvad tuumafüüsika valdkonnas edasi ja seda hullumeelse tempoga.
Teada saadi ka kogu tegevuse lõppeesmärk - valmistada tuumapomm.
Inglise tuumafüüsikud olid siiski piisavalt kompententsed, saamaks aru, millist ohtu kujutaks see uus relv nende riigile.
Samas ei teinud inglased endale illusioone seoses nende enda võimalustega.
Kogu riigi ressursid olid rakendatud elementaarseks ellujäämiseks. Hoolimata sellest, et sakslased ja jaapanlased olid hõivatud sõjategevusega venelaste ja ameeriklaste vastu, leidsin nad ikkagi vahetevahel aega, et togida britte "küünarnukiga ribide vahele".
Igast sellisest katsest kõikus inglaste habras impeerium märgatavalt.
Kolm Rommeli diviisi paiknesid Põhja-Aafrikas, sidudes sõjategevusega peaaegu kogu Briti armee.
http://et.wikipedia.org/wiki/Erwin_Rommel
Admiral Doenitzi allvelaevad valvasid Atlandi Ookeanil, ähvardades katkestada kõik inglaste varustusteed.
Inglismaal lihtsalt ei jätkunud vaba ressurssi osalemaks sakslastega "tuumavõidujooksus". Mahajäämus selles valdkonnas oli niigi suur ja lähima aja jooksul tõotas see muutuda üldse lootusetuks...
Ja siis valisid inglased ainukese võimaliku tee, mis tõotas vähemalt mingitki positiivset tulemust. Nad otsustasid pöörduda ameeriklaste poole, kelledel oli olemas vajalik ressurss ja nad võisid seetõttu kulutada raha piltlikult öeldes, paremale ja vasakule.
Britid olid valmis nendega jagama oma uuringute tulemusi, et võimalikult kiirendada oma aatomirelva väljatöötamist.
Tuleb mainida, et ameeriklased suhtusid sellisesse "kingitusse" skeptiliselt. Sõjaväe juhtkond ei mõistnud, milleks kulutada raha mingile utoopilisele projektile.
Ja mis uus relv seal veel?
Aga lennukikandjad ja rasked pommitajad, see on jõud!
Tuumapommi, millest teadlastel endil oli veel üsnagi ähmane ettekujutus - seda peeti lihtsalt mingiks abstraktsiooniks, vanaema muinasjutuks.
Briti peaministril Winston Churchillil tuli endal pöörduda ameerika presidendi Franklin Delano Roosevelti poole, sõna otseses mõttes anudes, et saada tuumapommi projektile nendepoolne riiklik toetus.
Roosevelt kutsus enda juurde teadlased, arutati asja ja ta andis programmile siiski rohelise tule.
http://et.wikipedia.org/wiki/Winston_Churchill
http://et.wikipedia.org/wiki/Franklin_Delano_Roosevelt
Tavaliselt need, kes lõid kanoonilise legendi ameerika tuumapommi ajaloost, kasutavad seda episoodi kui erilist Rooseveldi tarkuse väljendust.
Vaadake, milline läbinägelik president!
Me vaatame sellele siiski juba pisut teise vaatenurga alt: millises arenguetapis olid ameeriklaste tuumauuringud, kui nad nii kangekaelselt lükkasid tagasi brittide koostööpakkumise!
Tähendab, et Hahnil oli täiesti õigus, kui ta mainis ameerika tuumafüüsika madalat taset.
Midagi märkimisväärset see endast ei kujutanud.
Alles 1942 aastal võeti ameerikas vastu otsus alustada töid aatompommi väljatöötamiseks. Asja organiseerimine võttis veel teatud aja ja reaalne tegevust algas alles 1943-ndal.
Armee poolt oli pandud projekti juhtima kindral Leslie Groves (hiljem on ta kirjutanud oma memuaarid, milles kajastab kogu toimunu ametlikku versiooni), tegelikuks juhiks oli hoopis proffessor Robert Oppenheimer.
Temast tuleb juttu pisut hiljem, aga seniks tutvume veel ühe huvitava detailiga sellest, kuidas valiti tuumapommi väljatöötamiseks teadlaste kollektiiv.
http://en.wikipedia.org/wiki/Leslie_Groves
http://et.wikipedia.org/wiki/Robert_Oppenheimer
Kui Oppenheimeril paluti värvata vajalik teadlaste kollektiiv, oli valik väga väike.
Arvestatavaid tuumafüüsikuid oli Ühendriikides vähe, neid võis üles lugeda ühe käe sõrmedel. Sellepärast võttis proffessor vastu targa otsuse - valida ainult inimesi, keda tunneb isiklikult ja keda võib usaldada, mitte sõltuvalt nende endisest tegevusest füüsika valdkonnas.
Nii kujuneski välja, et lõviosa kaastöötajatest moodustasid Manhattani ülikooli teadlased.
(sellepärast nimetati ka kogu tegevus "Manhattani projektiks")
Paraku osutus ka nendest jõududest väheseks. Tööle kutsuti paljud briti füüsikud, sõna otseses mõttes tühjendades nende teaduskeskused. Samuti liitusid spetsialistid Kanadast.
Üldiselt kujunes "Manhattani projekt" omamoodi Paabeli torniks, ainus eelis oli see, et nad kõik rääkisid siiski ühte keelt.
Paraku ei vältinud see teadlaste kollektiivis tekkivaid pingeid ja hõõrumisi, mida tekitas erinevate teadusgruppide ja isikute konkureerimine.
Neist hõõrumistest on juttu Grovesi raamatus.
Välja näeb see üsna kummastav.
Ühelt poolt soovib kindral lugejat veenda, et kõik inimestevahelised ebakõlad tulid projektile kasuks, teine pool sisaldab tema hooplemist sellest, kui kergelt tal õnnestus lõpuks lepitada tülitsevad osapooled.
Tülitsejad lepitati seega alles lõpuks...
Ja meid püütakse veenda, et kogu see "sõbralik" kollektiiv suutis 2,5 aastaga valmis teha aatompommi.
Sakslastel aga, kes nägid tõeliselt vaeva, ei õnnestunud see 5 aastaga.
Pisut imelik.
Isegi kui seal kollektiivis poleks mingeid lahkhelisid olnud, kutsuksid sellised rekordilised tähtajad ikkagi esile kahtlusi.
Uurimise käigus on siiski tarvis läbida teatud etapid, mida oluliselt lühendada on võimatu.
Ise seletavad ameeriklased oma suurt edu nende projekti piiramatu finantseerimisega. Kokkuvõttes kulutati Manhattani projekti peale umbes 2 miljardit dollarit!
Paraku on aga nii, et toida rasedat naist nii hästi kui tahad, ikka sünnitab ta lapse enam-vähem üheksa kuu pärast.
Sama oli ka sellise keerulise projektiga: näiteks pole võimalik eriti kiirendada uraani rikastamise protsessi...
Sakslased töötasid viis aastat kogu jõust.
Loomulikult eksisid ka nemad ja vigade parandusele kulus hulk kallist aega.
Kuid kes saaks väita, et ameeriklased oma arvestustes vigu ei teinud?
Oli ja üsnagi palju.
Üks sellistest vigadest oli meelitada ameerikasse tööle kuulus füüsik Niels Bohr.
(järgneb)
- excubitoris - 15-05-2010 12:26
Väikene ääremärkus: How Wars Are MADE: From Major Jordan's Diaries - Chapter 1 - kuidas duplikaadid KÕIGIST need asjadest mis jänkid valmis said rändasid kohe ka Moskvasse. Tihti oli prioriteet Moskva ees nii, et Manhattani "vennad" pidid ootama järgmist saadetist.
- varjutroll - 17-05-2010 14:23
"Salarelvad"........4
Inglise luure armastab eriti hoobelda ühe IIMS aegse operatsiooniga. Jutt käib kuulsa Taani teadlase Niels Bohri päästmisest Natsionaalsotsialistliku Saksamaa käest.
Ametlik legend räägib, et Teise Maailmasõja alguses elas väljapaistev füüsik vaikselt ja rahulikult Taanimaal, harrastades küllaltki eraklikku elustiili.
Natsid olid mitmeid kordi talle teinud ettepaneku liituda saksa tuumaprojektiga, kuid Bohr oli kindlameelselt keeldunud.
1943 aastal otsustasid sakslased ta lõpuks arreteerida.
Õigeaegselt hoiatatud teadlane suutis põgeneda Rootsi. Sealt viisid inglased ta juba pommituslennukiga minema.
Aasta lõpuks osutus füüsik olevat juba Ameerika Ühendriikides ja liitus sealsete teadlaste kollektiiviga.
Lugu on iseenesest kaunis ja romantiline, ainult et selle loo valged traagelniidid paistavad koledasti läbi. Tõepärasust on sellel samapalju kui mõnel vendade Krimmide muinasjutul.
Esiteks on natsid tehtud täielikeks idiootideks, paraku ei kaldunud nad seda eriti olema...
Mõelge hästi järele!
1940 aastal okupeerivad sakslased Taani.
Nad on teadlikud, et sellel territooriumil elab Nobeli preemia laureaat, kes võiks osutuda nende riigile tuumafüüsika valdkonnas suurt kaasabi.
Sellesama tuumapommi väljatöötamise valdkonnas, mis oli Saksamaale võiduks eluliselt tähtis. Ja mida nad teevad? Nad koputavad kolme aasta vältel haruharva viisakalt teadlase uksele ja küsivad ebalevalt: "Härra Bohr, kas te soovite töötada meie Reichi ja Füüreri kasuks?".
"Ei tahagi?"
Olgu siis, me astume hiljem jälle läbi....
Paraku ei töötanud saksa eriteenistused nii.
Loogikale tuginedes oleksid nad pidanud Bohri arreteerima mitte 1943-ndal vaid 1940 aastal. Ja kui oleks õnnestunud, siis sundinud ( justnimelt sundinud!) ta töötama nende kasuks.
Äärmisel juhul oleksid nad teinud nii, et ta ei oleks saanud töötada tulevikus vaenlase heaks, kas tappes, või paigaldanuks ta koonduslaagrisse.
Aga natsid jätsid ta rahumeeli vabadusse ja seda otse inglaste ninaalla.
3 aasta pärast - nii räägib ametlik legend - lööb natsidel lõpuks "lambike põlema" ja tahetakse arreteerida Bohr. Ja nüüd keegi tundmatu (just nimelt tundmatu, sest ma ei leidnud kuskiltki märki sellest isikust) hoiatab füüsikut teda ähvardavast hädaohust.
Kes see võis olla?
Oma "halva harjumuse" tõttu ei pasundanud Gestaapo igal nurgal oma plaanidest kedagi vahistada.
Inimesi võeti vaikselt, ootamatult ja öösel...
Tähendab Bohri salapärane "kaitseingel" pidi olema selles süsteemis küllaltki kõrge ametnik.
Jätame selle salapärase "kaitseingli" rahule ja alustame Niels Bohri tegevuse edasist analüüsimist.
Niisiis, teadlane põgenes Rootsi.
Mis te arvate, millisel viisil?
Kalapaadil, pettes ära saksa rannavalve kaatrid?
Palkidest parvega?
Hoopiski mitte! Bohr sõitis Rootsi mugavalt, tavalise eraaurikuga, mis väljus Kopenhaageni sadamast täiesti avalikult...
Ei hakka praegu murdma pead küsimuse kallal, kuidas sakslased võisid küll käest lasta kuulsa taanlase, kui olid kindlalt otsustanud ta vahialla võtta.
Parem mõtleme hoopis, vot millest.
Maailmakuulsa füüsiku põgenemine - see on küllaltki tähelepanuväärne sündmus. Sellise äpardumise puhul oleks pidanud Gestaapos kindlasti toimuma sisejuurdlus ja "pead oleksid hakanud lendama".
Paraku ei ole sellisest juurdlusest mingeid jälgi.
Võib-olla seda lihtsalt ei toimunudki.
Aga kui suurt tähtust omas Niels Bohr reaalselt tuumapommi väljatöötamise protsessis?
Sündinud 1885 aastal sai ta Nobeli preemia laureaadiks 1922 aastal. Bohr hakkas tuumafüüsika vastu huvi tundma alles 1930-ndatel aastatel. Tolleks ajaks oli ta juba tuntud füüsik oma väljakujunenud põhimõtetega. Sellised inimesed saavutavad harva edu valdkondes, mis nõuavad uuenduslikku lähenemist ja mittestandartset mõtlemist.
Just selline valdkond on tuumafüüsika.
Mõne aasta jooksul ei õnnestunudki kuulsal füüsikul teha sellesse teadusharusse erilist märgatavat panust.
Aga kui uskuda vanarahvast, siis pidavat inimene esimesel elupoolel töötama endale nime ja teisel elupoolel töötab nimi tema heaks.
Bohri jaoks oli see teine pool juba käsil. Teda hakati automaatselt pidama selle valdkonna suureks spetsialistiks, hoolimata tema reaalsete saavutuste puudumisest.
Kuid Saksamaal, kus töötas enamik maailmas tuntud spetsialiste, nagu näiteks Hahn ja Heisenberg, teadsid taanlase "tegelikku väärtust".
Sellepärast ei soovitud nad teda ka eriti aktiivselt uurimistöösse kaasata.
Suhtuti nii, et kui õnnestub on hea, pasundame kogu maailmale, et meil töötab Nobeli preemia laureaat ja kui ei õnnestu, ei juhtu ka midagi.
Vähemalt ei tolkne oma põhjendamatu autoriteediga jalus.
Muideks, Ameerika Ühendriikides ta just märkimisväärselt tolknes jalus.
Asi oli selles, et väljapaistev füüsik ei uskunud üldse projekti õnnestumisse.
Samal ajal olid teised teadlased sunnitud autoriteedi tõttu arvestama tema seisukohtadega.
Kui uskuda Grovesi memuaare, siis suhtusid teised Manhattani projekti töötajad Bohri kui oma aja ära elanud vanurisse.
Aga nüüd kujutage ette, et te teete mingit keerulist tööd, omamata eriti lootust selle edukast lõpuleviimisest.
Ja nüüd astub teie juurde keegi, keda peate oma valdkonna suureks spetsialistiks ja räägib, et kogu see ettevõtmine on puhas ajaraiskamine.
Kas see suurendab teie entusiasmi?
Vaevalt küll.
Kõige krooniks oli Bohr veel veendunud patsifist. Kui 1945 aastal oli ameeriklastel juba aatompomm olemas, protesteeris ta kategooriliselt selle kasutamise vastu.
Ilmselt suhtus ta ka selle väljatöötamisel oma tööülesannetesse sama jahedalt.
Kutsun teid veelkord üles järele mõtlema, kas Bohr oli siiski Manhattani projekti juures "vedur" või hoopis "pidur"?
(järgneb)
[Muudetud: 6-10-2010 varjutroll]
- varjutroll - 20-05-2010 21:41
"Salarelvad".......5
Imelikuks kujunes see üldpilt.
Pisut selginema hakkas siis, kui sain teada ühe huvitava detaili, mis esialgu ei paistnud omavat selles loos üldse mingit tähtsust.
Jutt käib kolmanda riigi "peadiversant" Otto Skorzenyist.
http://et.wikipedia.org/wiki/Otto_Skorzeny
Loetakse, et tema tõus algas pärast seda, kui ta oli 1943 aastal vabastanud vanglast Itaalia diktaator Benito Mussolini.
Otto Skorzen sai selle ülesandega edukalt hakkama.
Äärmisel juhul arvab nii enamik.
Ainult vähesed asjassepühendatud ajaloolased teavad, et siin on segi aetud põhjus ja tagajärg.
Sellele mehele usaldati kõige raskemad ülesanded sellepärast, et Hitler usaldas teda.
See tähendab, et "erioperatsioonide kuninga" tõus algas enne Mussolini päästmise teostamist. Muideks, mitte eriti palju enne, ainult mõned kuud. Skorzen sai ametikõrgendust just peale seda kui Niels Bohr põgenes Inglismaale.
Selle ametikõrgenduse põhjustest ei õnnestunud leida mul kuskilt märkigi.
Niisiis, meil on kolm fakti.
Esiteks, sakslased ei takistanud Niels Bohri väljasõitu Inglismaale.
Teiseks, Bohr tõi ameeriklastele rohkem kahju kui kasu.
Kolmandaks, kohe peale seda kui õpetlane osutus olevat Britannias, sai Skorzen ametikõrgendust. Aga mis siis, kui need on ikkagi ühe ja sama mosaiigi detailid?
Otsustasin proovida taastada sündmuste käigu.
Okupeerinud Taani, andsid sakslased endale aru, et Nobeli preemia laureaat ei tarvitse nendega aatompommi valdkonnas koostööd teha. Pigem võib hakata neid segama. Seetõttu jäeti ta rahulikult oma kodumaale, otse inglaste ninaalla. Võib-olla juba siis arvasid nad, et inglased võivad teadlase röövida.
Paraku ei riskinud inglased kolme aasta jooksul seda päästeoperatsiooni ette võtta...
1942 aasta lõpus hakkasid natside kõrvu jõudma ähmane kuuldus alustatavast grandioossest ameeriklasete aatompommiprojektist. Isegi arvestades täielikku salastatust, tilkus üht-teist informatsioonist välja. Näiteks kadusid peaaegu üheaegselt paljudest maadest tuumafüüsikaga tegelevad teadlased. Sellest teeks juba iga normaalse mõistusega inimene oma järeldused. Natsid olid kindlad, et selles valdkonnas nad tunduvalt ületavad USA-d. Samas ei olnud paha ka vaenlasele pisut "käkki keerata".
Seega võeti 1943 aastal ette üks saksa eriteenistuste kõige salajasemaid operatsioone.
Bohri majakese juurde Taanis ilmus keegi tundmatu heategija, kes teatas talle, et teda tahetakse arreteerida ja saata koonduslaagrisse.
Peale seda pakkus oma abi.
Teadlane nõustus, teist väljapääsu tal nagunii ei olnud kui ta ei soovinud just järgmised aastad okastraadi taga veeta.
Samaaegselt sokutati ilmselt inglastele liialdatud informatsiooni Bohri geniaalsusest tuumafüüsika valdkonnas. Britid neelasid "konksu alla", mis siin ikka passida kui "hiir" jookseb "kassile" ise suhu. Kangelaslikult võetakse Šveitsist kaasa Bohr ning viiakse ta pommitaja lastiruumis salaja Inglismaale. Samas oleksid nad võinud ta täiesti rahulikult saata sinna suvalise laevaga ja keegi poleks seganud...
Hiljem ilmub Nobeli preemia laureaat välja juba Manhattani keskuses, tuues esile pommiplahvatuse effekti. See tähendab, kui sakslastel oleks õnnestunud pommitada seda keskust, oleks tulemus olnud enam-vähem sama. Tööd aeglustusid ja sealjuures märgatavalt. Ameeriklased ei saanud kaugeltki kohe aru, kuidas neil nahk üle kõrvade tõmmati. Kui märkasid, oli kahju juba tekitatud.
Kas ikka veel usute, et jänkid ise konstrueerisid aatompommi?
(järgneb)
- entroopia - 23-05-2010 13:38
Varjutroll, Sa oled mu uus para-web'i iidol. Can't wait for your next post
- varjutroll - 23-05-2010 17:45
to endroopia.
Tubli on ikka see autor, kes selle uurmistööga hakkama sai. Selline tegevus ei ole teps mitte odav ei aja ega raha mõttes.
Aga ma katsun seda lugu ikka maakeelde ümber jutustada, endal ka huvitav, ma pole seda teksti nimelt ise ka lõpuni lugenud:-)
- varjutroll - 23-05-2010 18:01
"Salarelvad"......6
Isiklikult mina loobusin ametlikku aatompommi loomise lugu uskumast peale seda, kui tutvusin lähemalt grupi "Alsos" tegemistega.
Seda ameeriklaste eriteenistuste operatsiooni hoiti saladuses aastaid - seni, kuni olid surnud viimasedki selles osalenud inimesed.
Alles siis ilmusid välja tõendid, tõsi, katkendlikud ja segased selle kohta, kuidas ameeriklased jahtisid sakslaste tuumasaladusi.
http://en.wikipedia.org/wiki/Operation_Alsos
Tõsi, kui põhjalikult töötada nende tõendite kalla ja vastandada need mõningatele üldteada olevate faktidega, läheb pilt üsnagi vastuoluliseks.
Aga ei hakka ruttama ette.
Niisiis.
Diversioonigrupp "Alsos" formeeriti 1944 aastal, eesmärgiga toimetada need inglased-ameeriklased Norrasse.
Pool rühmast olid elukutselised luurajad, teine pool õpetlased-tuumafüüsikud.
Paraku takerdus Manhattani projekt, sest grupi formeerimiseks tõmmati sealt ära kõige paremad spetsialistid.
Missiooni eesmärk oli informatsiooni kogumine sakslaste tuumaprogrammi kohta.
Jääb üle küsida, et kui palju uskusid ameeriklased ise oma tuumaprogrammi edukusse, kui peamine panus tehti lootusele see hoopis sakslaste tagant varastada.
Imestamist jagub, kui lugeda vähetuntud kirja ühelt ameerika tuumafüüsikult oma kolleegile.
See oli kirjutatud 4 veebruaril, 1944 aastal ja kõlas järgnevalt:
Paistab, et me oleme ennast sidunud lootusetu ettevõtmisega. Programm ei liigu edasi mitte kriipsugi. Mulle tundub, et meie juhtkond ei usu üldse projekti edusse. Ja ega me ise ka eriti ei usu. Kui poleks neid suuri rahasid, mis meile siin makstakse, arvan, et juba paljud oleksid leidnud endale mõistlikuma tegevuse...
See kiri oli omal ajal avaldatud kui kinnitus ameerika teadlaste talendile.
Vaata kus on alles tublid, ainult aastaga suutsid edukalt lõpetada lootusetu projekti!
Hiljem taibati ka USA-s et ümberringi ei ela vaid idioodid, ning jäeti see dokument kõrvale.
Mul õnnestus selle kirja tekst vaid suure vaevaga leida ühest vanast teaduslikust ajakirjast.
Grupi "Alsos" varustamiseks ei hoitud kokku ei raha ega vahendeid.
Missiooni juht kolonel Boris Pash omas dokumenti otse USA kaitseministrilt Henry Stimsonilt, mis kohustas kõiki andma rühmale jõukohast abi.
Sellist võimu ei omanud isegi Liitlaste ülemjuhataja Dwight Eisenhower.
Muideks, Liitlaste ülemjuhatajast - teda kohustati sõjalistes operatsioonides arvesse võtma kõike, pidades silmas kindlasti grupi "Alsos" huvisid.
See tähendab, esimesena vabastama need piirkonnad kus võis olla peidus sakslaste tuumaobjekte.
http://en.wikipedia.org/wiki/Boris_Pash
http://en.wikipedia.org/wiki/Henry_L._Stimson
http://et.wikipedia.org/wiki/Dwight_Eisenhower
1944 aasta 9 augustil maandus "Alsos" euroopas. Grupi teaduslikuks juhiks oli määratud üks võimekamaid USA tuumafüüsikuid - doktor Samuel Goudsmit. Kuni sõja alguseni olid tal tihedad sidemed saksa kolleegidega ja ameeriklased lootsid, et "teadlastevaheline solidaarsus" on ehk tugevam eri riikide poliitilistest huvidest.
http://en.wikipedia.org/wiki/Samuel_Abraham_Goudsmit
Esimesed edusammud saatsid "Alsosi" siis, kui ameeriklased tungised Pariisi. Siin kohtus Goudsmit tuntud prantsuse proffessori Joliot-Curiega.
Tundus, et Curie oli siiralt rõõmus natside peatsest lüüasaamisest.
Paraku, nagu jutt pöördus sakslaste tuumaprogrammile, tabas teda koheselt "mälukaotus". Prantslane kinnitas, et ta ei tea midagi ja pole midagi kuulnud. Sakslased pole tuumapommi väljatöötamisele lähenenudki ja üleüldse omab nende tuumaprojekt eranditult rahumeelset eesmärki.
Selge oli, et proffessor jättis midagi rääkimata.
Kuid talle surve avaldamiseks polnud mingit võimalust - sakslastega koostöö eest lasti tolleaegsel Prantsusmaal eranditult maha, hoolimata kellegi teaduslikest saavutustest.
Surma kartis aga Curie loomulikult palju rohkem.
Nii, et Goudsmitil tuli lahkuda tühjade kätega.
Kogu tema Pariisis veedetud ajal oli liikvel hirmuäratavaid kuulujutte, et Leiptzigis olla toimunud tugev "uraanipommi" plahvatus.
Baieri lähedal mägirajoonides oli märgatud öösiti imelikke valgussähvatusi. Arvati, et sakslased pole mitte ainult lähedal tuumapommi loomisele vaid juba katsetavad seda.
Mis juhtus edasi, on siiamaani kaetud saladuslooriga. Räägitakse, et Pashil ja Goudsmitil siiski õnnestus hankida Pariisist väärtuslikku informatsiooni.
Äärmisel juhul, alates novembrist saab Liitlaste ülmejuhataja pidevalt korraldusi, liikuda kiiremini edasi Saksamaa territooriumi sügavusse.
Ja seda ükskõik mis hinnaga.
Nende nõudmiste initsiaatoriks olid lõppresultaadina inimesed, kes tegelelesid tuumaprogrammi ja informatsiooni kogumisega selle kohta.
Paraku polnud Eisenhoweril reaalseid võimalusi korralduste täitmiseks, kuigi Washingtonist nõuti seda üha jõulisemalt.
Pole teada, millega see kõik oleks lõppenud, kui sakslased poleks teinud jälle järjekordset ootamatut käiku.
(järgneb)
- varjutroll - 25-05-2010 17:46
"Salarelvad"......7
1944 aasta lõpuks oli kõigile selge, et Saksamaa on sõja kaotanud.
Küsimus oli ainult kui kaua natsid veel vastu peavad.
Vastupidist seisukohta omasid vist ainult Hitler ja tema lähikondlased, kes püüdsid katastroofi kuni viimase hetkeni edasi lükata...
See soov oli igati mõistetav.
Hitler oli veendunud, et peale sõda kuulutatakse ta kurjategijaks, ning ta satub kohtualla. Aga kui venitada edasi, võis juhtuda, et venelased ja ameeriklased lähevad omavahel tülli ja ta võib tulla sõjast välja veel suhteliselt kergelt.
Loomulikult oleksid olnud suured kaotused, kuid natsid poleks kaotatud võimu.
Mõtleme järele: mida oleks olnud vaja sellises olukorras, kus Saksamaal jäi sõjalist jõudu aina vähemaks?
Loomulikult oli ainsaks pääseteeks kulutada oma vähest jõudu võimalikult ökonoomselt, tõmbudes tihedasse kaitsesse.
Aga Hitler suunab 1944 aasta lõpus oma kogu armee pealetungile hoopis Ardennide suunas.
Milleks?
Vägedele pannakse täiesti ebareaalsed ülesanded - tungida läbi Amsterdami ja paisata ameeriklased merre...
Tollel hetkel oli Saksa tankidel Amsterdami minna keerulisem, kui astuda jalgsi kuule...
Seda enam, et soomusmasinate paakides ei jätkunud kütust poolele teelegi.
Hirmutada Liitlasi?
Aga mis oleks võinud hirmutada hästi relvastatud ja toidetud armeed, kelle seljataga seisis kogu USA tööstusvõimsus?
Üldiselt pole siimaani ükski ajaloolane suutnud veenvalt seletada, milleks oli Hitleril vaja seda pealetungi.
Tavaliselt lõpevad need arutlused tõdemusega, et Füürer oli idioot.
Kuid oma toimetamistes Hitler idioot ei olnud, rohkemgi veel, kuni täieliku lõpuni lähtus ta reaalsusest ja mõtles piisavalt selgelt.
Idiootideks tuleks nimetada ehk hoopis neid ajaloolasi, kes annavad situatsioonile pealiskaudse selgituse, isegi mitte püüdes süveneda tolle hetke olukorda.
Kuid vaatame rinde teisele poolele.
Seal toimus veel imelisemaid asju!
Asi pole üldse selles, et sakslased saavutasid alguses piiratud edu.
Asi on selles, et ameeriklased ja inglased olid tõesti hirmul!
Kusjuures polnud see hirm üldse proportsioonis neid ähvadava hädaohuga.
Algusest peale oli selge, et jõudu on sakslastel järele jäänud vähe ja pealetung omab vaid kohalikku tähtsust.
Kuid Eisenhower ja Churchill ja Roosevelt satuvad lihtsalt paanikasse!
1945 aasta 6 jaanuaril, kui sakslased olid juba peatatud ja tagasigi paisatud, kirjutab Briti peaminister Stalinile paanilise kirja, milles nõuab viivitamatut abi.
Kirja sisu:
Läänes käivad väga rasked lahingud ja igal hetkel võib Ülemjuhatusel tekkida vajadus vastu võtta tähtsaid otsuseid.
Te teate oma kogemustest, kui hädaohtlik on situatsioon, kui tuleb kaitsta väga laia rindejoont peale ajutist initsatiivi kaotust.
Kindral Eisenhower sooviks üldjoontes väga teada, mida Teie soovitate teha, kuna sellest lähtuvad meile kõigile tähtsad otsused.
Meile teada olevatel andmetel jäi meie erisaadik Õhuvägede Marssal Tedder eile õhtul halva ilma tõttu Kairosse viibima, tema edasilend lükkus pikalt edasi.
Kui ta veel ei ole Teie juurde jõudnud, olen tänulik, kui saaksite mulle teatada, kas võiksime arvestada jaanuari jooksul Teie armee võimsa pealetungiga Visla või mingis muus rajoonis.
Ma ei anna kellelegi edasi seda informatsiooni, välja arvatud Feldmarssal Brookei ja Kindral Eisenhowerile ja sedagi maksimaalse salastatuse tingimustes.
Loen seda probleemi kiireloomuliseks.
http://en.wikipedia.org/wiki/Arthur_Tedder,_1st_Baron_Tedder
Kui tõlkida nüüd see tekst diplomaatilisest keelest tavalisse:
Stalin, päästa, meid pekstakse!
Sellega seostub veel üks mõistatus. Keda "pekstakse" kui sakslased olid juba tagasi paisatud kuni lähtepositsioonideni?
Jah, ameeriklaste pealetung, mis oli planeeritud jaanuari, lükkus edasi kevadesse.
Ja mis siis?
Rõõmustada ju tuleb, et natsid raiskasid jõudu mõttetule pealetungile!
Ja veel.
Churchill nägi vaeva, et jumala pärast mitte lasta venelasi Saksamaale.
Ja nüüd ta äkki lausa anub, et need ei viivitaks pealetungiga Läände!
See oleks ju pidanud mingil määral hoopis hirmutama Churcilli?!
Jääb mulje, et Liitlaste aeglane edasiliikumine Saksamaa territooriumil ähvardas neid surmaohuga.
Huvitav mispärast?
Polnud ju Churcill ei lollpea ega ka argpüks...
Ja ikkagi viibivad inglased-ameeriklased järgnevad kaks kuud väga närvilises seisundis.
Hiljem nad seda küll hoolikalt varjavad, kuid tõde tuleb varem või hiljem välja, kasvõi memuaarides.
Näiteks nimetab Eisenhower viimast sõjatalve kõige ärevusttekitavamaks ajaks.
Mis siis tekitas Marssalis ärevust, kui sõda oli ju praktiliselt võidutud?
Alles 1945 aasta märtsis algas Ruhri operatsioon, mille käigus Liitlased hõivasid Lääne-Saksamaa, piirates ümber 300 000 sakslast.
Selle väekoondise ülemjuhataja Feldmarssal Model laskis ennast maha (muideks ainukesena saksa kindralite hulgast).
Alles peale neid sündmusi Roosevelt ja Churcill enam-vähem rahunesid.
http://en.wikipedia.org/wiki/Ruhr_Pocket
(järgneb)
- varjutroll - 28-05-2010 00:53
"Salarelvad"......8
Kuid pöördume tagasi grupi "Alsos" juurde.
1945 aasta kevadel nende tegevus elavnes märgatavalt.
Ruhri operatsiooni käigus liikusid luurajad ja õpetlased edasi peaaegu, et edasitungivate vägede kannul, korjates kokku "väärtuslikku saaki".
Märtsis-aprillis satub nende kätte hulk saksa aatomialaste uuringutega seotud teadlasi.
Otsustav "leid" tehti aprilli keskel, kui 12 grupi liiget kirjutavad, et avastasid tõelise "kullasoone" ja nüüd lõpuks saavad nad sakslaste projekti kohta täpsemat teavet.
Maikuuks olid ameeriklaste kätte sattunud Heisenberg, Hahn, Ozenberg, Dibner ja paljud teised selle ala spetsialistid.
Sellest hoolimata jätkas "Alsos" aktiivselt otsinguid juba alistatud Saksamaal ja seda...kuni mai lõpuni.
Aga mai lõpus toimus midagi seletamatut.
Otsingud peaaegu katkestatakse.
Õigemini, need jätkuvad kuid märgatavalt väiksema intensiivsusega. Kui varem tegelesid sellega ka väljapaistvad tuumafüüsikud, siis nüüd juba - ainult laborandid.
Kõik tuntud teadlased pakivad oma asjad ja lendavad ära Ameerikasse.
Miks?
Et vastata sellele küsimusele, vaatame, kuidas kujunesid sündmused hiljem.
Juuni lõpus viivad ameeriklased läbi tuumapommi katsetuse - nagu nad kinnitavad, esimestena maailmas. Juba augusti alguses viskavad nad kaks neist Jaapani linnadele.
Pärast seda on jänkidel valmis aatompommid otsas ja seda küllaltki pikaks ajaks.
Imelik situatsioon ju?
Alustame sellest, et katsetuste ja praktilise kasutamise vahele jääb ainult praktiliselt üks kuu.
Kallid lugejad.
Sellist asja lihtsalt ei saa olla.
Aatompommi valmistada on palju keerulisem kui tavalist mürsku või raketti.
Kuu ajaga pole see lihtsalt võimalik.
Kas siis ameeriklased valmistasid korraga 3 katseeksemplari?
Samuti vähe tõenäoline.
Tuumapommi valmistamine on väga kallis tegevus.
Pole mingit mõtet teha neid korraga 3, kui pole kindel, et teed kõik õieti.
Teisel juhul oleks olnud mõttekas käima lükata kolm erinevat tuumaprojekti, rajada kolm teaduskeskust jne.
Isegi USA ei olnud nii rikas, lubada endale sellist väljaminekut.
Olgu, kujutame ette, et ameeriklased tõesti ehitasid 3 pommi katseeksemplari korraga.
Miks ei lastud siis peale õnnestunud katsetust neid kohe seeriatootmisse?
Peale Saksamma kapituleerumist osutusid ameeriklased olevat ninapidi koos veel võimsama vaenlasega - Venemaaga. Venelased muidugi ei ähvardanud USA-d sõjaga, kuid nad takistasid ameeriklasi saamaks siin planeedil praktiliselt peremeesteks.
Vaadatuna jänkide seisukohast oli see tõsine ebameeldivus.
Ja ikkagi ilmusid ameeriklastel välja aatompommid....
Mis te arvete, millal?
1945 aasta sügisel? 1946 aasta suvel?
Ei.
Alles 1947 aastal hakkasid jänkide relvastusse laekuma esimesed tuumapead!
Neid andmeid ei leia te kusagilt, kuid seda väidet ümber lükkama ei kipu ka keegi.
See informatsioon, mis mul õnnestus hankida on täiesti salajane.
Muideks, seda kinnitavad täielikult meile üldteada olevad faktid ameeriklaste edaspidistest arengutest tuumarelvastuse alal.
Aga peamine - tuumakatsetuste kokkuvõtetest mis viidi läbi 1946 aasta lõpus.
Ja-jah, kallis lugeja, just nimelt 1946 aasta lõpus ja mitte kuudki varem. Andmed selle kohta oli hankinud vene luure ja need sattusid minu kätte väga keerulist teed mööda, mida ei ole mõtet siin lahti rääkida.
Ma ei saa panna löögialla mind aidanud inimesi.
Uue, 1947 aasta alguses, laekus Stalini lauale huvitav raport, mille kirjutan siin lahti sõna-sõnalt.
Agent Felixi andmetel, viidi Texase osariigi El Paso piirkonnas selle aasta novembris-detsembris läbi seeria tuumakatsetusi.
Lõhati tuumapommide katseeksemplare, samasuguseid, mis visati alla Jaapani saartele, eelmisel aastal.
Nelja kuu jooksul lõhati minimaalselt neli pommi, neist kolme katsetus ebaõnnestus.
See pommiseeria oli loodud, ette valmistamaks suuremahulist tuumapeade tööstuslikku tootmist.
Nende tuumapommide seeriatootmisse minekut ei ole oodata enne 1947 aasta keskpaika.
Vene agent kinnitas täielikult minu käsutuses olevaid andmeid.
Aga võib-olla oli see kõik desinformatsoon, välja käidud ameerika eriteenistuste poolt?
Vaevalt.
Nendel aastatel püüdisid jänkid oma vastaseid veenda, et nad on sõjaliselt maailmas kõige tugevamad ja vaevalt oleksid nad ennast ise vabatahtlikult maha tegema hakanud.
Tõenäoliselt on tegemist ikkagi raskelt salastatud kuid tõese materjaliga.
Mis siis tuleb välja?
1945 aastal lõhkavad ameeriklase 3 pommi - ja kõik õnnestunult.
Järgmine samasuguste tuumapommide katsetus toimub 1,5 aasta pärast ja mitte just eriti õnnestunult.
Seeriatootmisse lähevad nad alles poole aasta päras peale seda ja ikkagi me ei saa kunagi teada, - kui kvaliteetsed need ameerika relvastusse võetud tuumarelvad tegelikult olid.
Selline pilt kujuneb välja ainult juhul, kui esimesed 3 aatompommi - need samad 1945 aastast - ei olnud ehitatud ameeriklaste endi poolt, vaid saadud kelleltki.
Kui rääkida otse, siis sakslastelt.
Kaudselt räägivad selle teooria kasuks saksa tuumafüüsikute reaktsioonid peale Jaapani linnade pommitamist, millest me saame teada tänu David Irvingi raamatutele.
http://en.wikipedia.org/wiki/David_Irving
http://www.fpp.co.uk/
(järgneb)
- varjutroll - 30-05-2010 06:12
"Salarelvad".......9
1945 aasta augustiks olid kümme juhtivat saksa tuumafüüsikut juba vangidena USA-s.
Neilt püüti kätte saada kõikvõimalikku informatsiooni ( huvitav milleks, kui uskuda jänkide versiooni, et nad olid tuumauuringutes sakslastest palju ees).
Saksa füüsikute vanglatingimused olid head ja neil oli isegi raadio.
1945 aasta 6 augusti õhtul, kell 19 osutusid Otto Hahn ja Carl Wirz olevat raadio lähedal. Just siis kuulsid nad uudistest, et Jaapanisse vistati esimene ameerika tuumapomm.
Esimene reaktsioon, mille nad avaldasid kolleegidele: see ei saa tõsi olla.
Heisenberg kinnitas, et ameeriklased ei olnud võimelised iseseisvalt tuumapommi ehitama (nagu me praeguseks teame, oli see ka tõsi)
Kas ameeriklased nimetasid seoses oma uue pommiga sõna "uraan"? - küsis ta Hahnilt.
Viimane vastas eitavalt.
Siis ei oma see midagi ühist tuumapommiga arutles Heisenberg.
Väljapaistev füüsik arvas, et ameeriklased kasutasid lihtsalt tavalist ülivõimsat mürsku.
Paraku, peale kella üheksaseid uudiseid, hakkasid tal tekkima kahtlused.Ilmselt ei kujutanud füüsikud tollel ajal ette, et ameeriklastel õnnestus sakslastelt hankida mõned tuumapommid. Nüüd hakkas nende pilt selginema ja teadlasi hakkas vaevama südametunnistus.
Jah just nii!
Doktor Erich Bagge kirjutas oma päevikus:
Nüüd kasutati seda pommi jaapanlaste vastu. Nad kinnitavad, et isegi peale mitut tundi pommitamist on linn kaetud tiheda suitsu ja tolmupilvega.
Jutt käib kuni 300 000 inimese surmast.
Vaene professor Hahn!
Sellel õhtul muretsesid kõik tõsiselt Hahni pärast, nad kartsid, et ta võib sooritada enesetapu.
Kaks füüsikut valvasid ta uksetaga kuni hilisööni, alles veendununa, et kamraad sügavalt magab, läksid nad oma tubadesse.
Ise kirjutas Hahn oma läbielamistest järgnevalt:
Mingi aeg valdas mind soov visata merre kõik uraanitagavarad, et välistada selline katastroof tulevikus.
Kuigi ma tundsin juhtunu eest isiklikku vastutust, jäin mõttesse...
Kas minul või kellelgi teisel on ikkagi õigus jätta inimkond ilma selle avastuse headest külgedest?
Ja nüüd lasti see kohutav relv hoopis käiku inimkonna vastu!
Huvitav, kui ameeriklased räägivad tõtt, ja Hiroshimale visatud pommi valmistasid nad tõesti ise, mispärast siis sakslased tundsid toimunu ees "isiklikku vastutust"
Loomulikult oli iga teadlane andnud oma panuse kogu projekti õnnestumisse, kuid neid teadlasi oli kokku ikkagi tuhandeid ja neist igaühele oleks võinud veeretada osa süüst.
Samahästi oleks võinud süüdistada Archimedest ja Newtonit"!
Lõppude lõpuks aitasid ka nende avastud füüsikaseadused kaasa tuumapommi valmimisele!
Sakslaste hingelised läbielamised omavad mõtet ainult siis, kui just nemad lõid tuumapommi, mis võttis sadade tuhandete jaapanlaste elud.
Mis põhjust oleks neil ennast piinata olnud juhul, kui pommi oleksid ehitanud ameeriklased?
Seni on minu arutlused ainult hüpotees ja toetuvad pigem kaudsetele tõenditele.
Aga äkki ma eksin ja ameeriklastel õnnestus tõesti teostada võimatut?
Et vastata sellel küsimusele, tuleb põhjalikumalt tutvuda sakslaste tuumaprogrammi ajalooga.
See polegi nii lihtne, kui esmapilgul võib tunduda.
(järgneb)
[Muudetud: 5-30-2010 varjutroll]
- varjutroll - 31-05-2010 10:01
Põhimõttel "usalda, aga kontrolli" uurisin natuke käesolevas materjalis sisalduvate mõningate faktide paikapidavust, võrreldes teiste allikatega.
"Salarelvad"....7 osas on välja toodud välja väidetavalt 6 jaanuaril 1945 aastal kirjutatud Chrchilli salajane kiri Stalinile.....
Oma üllatuseks leidsin selle kirja ka Julian Semjonovi romaanist "Major Vihur", mis on välja antud NSVL Kaitseministeeriumi Sõjaväelise Kirjastuse poolt 1967 aastal ja (Eesti Raamat 1983)
http://et.wikipedia.org/wiki/Julian_Semjonov
"Major Vihur"-is ei ole küll kahjuks näidatud kirja koostamise kuupäeva, erinevalt Krantzi materjalidest....
Sakslaste pealetung Ardennidele peatati 25 detsembril 1944...s.t tõesti enne Stalinile kirja kirjutamist...kui uskuda Krantzi,
"Major Vihuri"raamatust jääb aga mulje, et kiri kirjutati just Ardennides toimuva pealetungi pärast.
Tont teab kus see tõde siis on.....
On võimalik, et Krantzil siiski olid kasutada samad algsed salajased arhiividokumendid:
NSVL Kommunistlik partei algatas 60-70 alguses PR kampaania, milles prooviti nõukogude luurajaid vastandada lääne James Bondidele, ainult nõukogude luurajad ei kasutanud keerulist tehnikaid vaid oma briljantset mõistust.
Sellega seoses väidetavalt kindlustatigi Semjonovile igakülgne ligipääs arhiivides olevatele salastatud dokumentidele...
Julian Semjonovi romaani "Major Vihur" peategelase prototüübiks oli Jevgeni Stepanovitš Beresnjak.
Viimane kinnitab intervjuus, et romaanis kirjutatu ja filmis näidatu on peaaegu sajaprotsendiliselt tõde.
http://www.veterangru.kiev.ua/smi/vet6.htm
Raamatut kirjutades Julian Semjonov temaga ei konsulteerinud välja arvatud paar telefonikõnet.
Julian Semjonov lähtus Beresnjaki isiklikust toimikust, millega "prototüüp" ise sai tutvuda alles mõned aastad hiljem. Samuti reaalsetest tihti salastatud faktidest nagu raadiogrammid ja raportid, mis käsitlesid agendinimega luuraja "Hääl" tegemisi ( grupp, mida "Hääl" juhtis, hoidis ära Poolas Krakovi linna õhkulaskmise natside poolt)
Filmis saab propagandistlikel kaalutlustel peategelane lõpus surma, tegelikkuses veetis ta peale sõda aega NKVD laagris, kahtlusalusena riigi reetmises.
Selle mehe elulugu on pikk ja huvitav kuid läheks kahjuks käesolevast teemast välja...
Vot nii....
[Muudetud: 5-31-2010 varjutroll]
- varjutroll - 03-06-2010 08:03
"Salarelvad".......10
Esimeses järjekorras otsustasin tutvuda - tuleb tunnistada, et üsna rohkearvuliste - raamatutega, mis on pühendatud sakslaste tuumaprojektile.
Kõik nad kinnitavad ühehäälselt, et sakslased alustasid selle teemaga 30-ndate aastate lõpus.
Uuringutega tegelesid paralleelselt mitmed teadusasutused, mis aga tekitas vastuolusid ning parajat segadust ja segas tuumafüüsikutel saavutada kiiresti häid tulemusi.
Ja ka Kolmanda Reichi juhtkond ei toetanud alati füüskuid, arvates, et uus relv ei ole välksõjas vajalik.
Aga peamine saksa tuumafüüsikute viga oli see, et nad otsustasid tuumareaktoris kasutada rasket vett ja mitte grafiiti.
Kõik see olevat viinud sakslaste tuumaprogrammi läbikukkumisele.
Nii kinnitavad ajaloolased...
Mida rohkem ma süvenesin probleemi uurimisse, seda selgemini teadvustasin endale, et kõik need väited on - puhas vale.
Esimesena torkab silma, - erinevate omavahel võistlevate teadusasutuste nimetamine.
Seda kõike ülitsentraliseeritud III Reichis, kus kõik riigis toimuv allus rangelt partei kontrollile!
Muidugi oli ka erandeid ja huvide konflikte, kuid need segasid harva üldist eesmärki.
Oletada, et probleemi kallal töötas korraga mitmeid gruppe, mis olid omavahel isoleeritud - see mõte ei saa pähe tulla isegi idioodile. Seda enam, et asi oli natside juhtkonna huvides, kes üldiselt jobukesed ei olnud.
Millega siis seletada sellist ajaloolaste väidet?
Vastuse mõistatusele leidsin oma isa paberitest.
Keskus, mis koordineeris saksa tuumafüüsikute jõupingutusi, oli täiesti olemas. See oli tollel ajal kõige tuntum ja samal ajal ka kõige salastatum Kolmanda Reichi teaduskeskus.
Jutt käib, nagu te juba ilmselt ära arvasite - "Ahnenerbe" instituudist.
"Ahnenerbe" instituudist olen ma kirjutanud eraldi raamatu ja kordan siin vaid kõige põhilisemat.
Instituut oli ametlikult asutatud 1933 aastal, kuigi grupp spetsialiste, kes moodustasid selle organisatsiooni tuuma, olid koos juba 20-ndatel.
Instituut allus isiklikult SS juhile Heinrich Himmlerile. Nende esimeseks tööks oli enda kätte koondada kõik mis puudutas vanagermaani ajaloo uurimist.
Mõne kuu jooksul liitsid nad endaga hulga teadusgruppe, kes tegeled eeltoodud temaatikaga. Kus polnud see võimalik ( näiteks suurte ülikoolide kateedrites), moodustati eraldi osakonnad.
1937 aastaks koosnes "Ahnenerbe" peaaegu 50-st instituudist. Sellest hetkest hakkas see organisatsioon üha rohkem kõrvale kalduma rangelt teaduslike uuringute suunast.
Hinge, vaimu ja müstika osakaal hakkas märgatavalt suurenema.
Vaatamata sellele, nende põhikiri kinnitas ainult teaduslikku uuringute suunda, oli praktilise maagiaga seotud teadmised küllaltki tähtsal kohal.
"Ahnenerbe" instituudile olid eraldatud ülisuured rahalised vahendid, isegi rohkem kui USA kulutas oma "Manhattani projektile" ( mis ilmselt ikkagi täiega läbi kukkus)
Uuringuid viidi läbi väga laiaulatuslikult, kulutati miljoneid marku, tavainimese seisukohast - täieliku jama peale. SS-i õpetlased tegelesid paljude tõsiste ajaloolis-kultuuriliste küsimustega. Näiteks nagu Püha Graal, teema, mille üle pole vaidlused katkenud tänapäevani ja mis köeti viimati veel üles Dan Browni tuntud raamatu avaldamisega.
Edasi uuriti kõiki okultismis sisalduvaid hereetilisi (ketserlikke) õpetusi, sealhulgas alkeemikuid ja roosikrantsi ordut. Peale selle, organiseerisid nad ekspeditsioone Tiibetisse ja uurisid Nostradamuse pärandit.
Sõja alguses järgnesid "Ahnenerbe" spetsialistid Wehrmachtile ja "panid silma peale" varadele, mis sisaldusid Euroopa muuseumides ja raamatukogudes. Hoolikalt valiti välja kõik germaani ajalooga seotud artefaktid ja üldse kõik huvitav mis oli seotud saksa rahva minevikuga.
1940 aastal lõi Sievers spetsiaalse Aynzatsshtab kontorid, mis olid olemas praktiliselt kõigis suuremates Euroopa linnades. Selles süsteemis töötas ca 350 spetsialisti kes omasid antud valdkonnas suurepärast haridust.
Nad kaevasid lahti kurgaane Ukrainas, teostasid arheloogilisi kaevamisi Pariisis ja Amsterdamis. Otsisid - ja leidsid hulga iidseid esemeid ja aardeid.
Muideks korraldati ka euroopa muuseumide kollektsioonides tõsine "revisjon", kõik vähegi Saksamaa ajaloo seisukohast väärtesemed viidi kodumaale.
Ausalt öeldes, suuremat osa nendest peale sõda üles leida ei õnnestunud.
Nende kadumaläinud kollektsioonide kohta on liikvel palju erinevaid kuuldusi...
"Ahnenerbe" teadlased tegelesid ka katsetega luua "üliinimene", püüti luua psühhotroonset relva, töötati läbi uue loodava religiooni põhialuseid....
Ühesõnaga kõige müstilise ja salapärasega, mida vaid inimese fantaasia võis välja mõelda.
Aga samas oli selle instituudi raames kohad, kus tegeleti vägagi tõsiste teemadega. Näiteks tuntud raketiprojekt, millele ma pühendasin terve raamatu, samuti tuumafüüsika uuringud.
Võimalusele luua aatompomm, pööras Kolmanda Reichi juhtkond tähelepanu 1938 aastal, vahetult peale Hahni ja Heisenbergi kuulsat avastust.
Just peale seda saatis rühm väljapaistvaid õpetlasi Himmlerile kirja, mis sisaldas järgmist:
Reichsführer!
Hiljutised avastused uraani tuuma lõhustumise protsesside kohta lubavad meil täie kindlusega väita, et selle baasil on varsti võimalik luua ennenägematu võimsusega uus relv.
See relv, kui ta osutub olevat Saksamaa kätes, lubab meil hävitada kõik vaenlased, kuid kui meie vaenlased edestavad meid, ootab Kolmandat Reichi suur häda.
Seepärast loeme, et vaieldamatult on tarvis selle relva väljatöötamisele anda kõrgeim prioriteet ja kindlustada tuumafüüsika uuringud kõikvõimalike vahenditega.
Üldiselt arvatakse, et natsliku Saksamaa juhtkond ignoreeris füüsikute pöördumisi ja uuringuid jätkasid teadlased oma vahenditest ja omal riisikol.
Mõtleme pisut järele: Miks peaks Hitler keelduma üliefektiivsest massihävitusrelvast.
Kas ta lootis vaid välksõjale?
Olgu.
Oletame.
Kuid meenutage, millised eesmärgid planeeris natsism endale peale globaalset võitu.
Õigus - hävitada kõik "mittetäielikud" rahvad.
Siin oleks tuumarelv vägagi ära kulunud.
Tõesti, pealetungivate tankikolonnide vastu, või pikaajalise kaevikusõja tingimustes ei oleks aatompomm olnud kuigi effektiivne.
Loomulikult oleks see oma ülesandega paremini hakkama saanud, kui tavaline fugasspomm, kuid nende mürskude maksumus oleks olnud vägagi erinev. Pealesõjaaegsete arvestuse kohaselt oleks jätkunud ühest 1945 aastal lõhatud aatompommist vaid ühe keskmise jalaväepataljoni hävitamiseks.
Palju odavam on kastutada selleks otstarbeks tavalist pommi.
Samas, kui jutt käib kohtadest, kus rahulik elanikkond elab tihedasti asustatud alal - siin ei oleks aatompommile effektiivsuselt võrdset.
Üldsegi mitte juhuslikult ei visanud ameeriklased kahte tuumapommi, mitte sõjalistele objektidele vaid hoopis kahele Jaapani linnale.
Eesmärgiks ei olnud mitte ainult hirmutada rahulikku elanikkonda vaid need kaks pommi oleksid Jaapani armeele lihtsalt üsna vähe kahju tekitanud.
Selline tegevus ei oleks mõistagi "väärinud küünlaid".
Tuumapommi praktilisi võimalusi adusid kindlasti saksa füüsikud, tähendab, et ka Kolmanda Riigi juhtkond. Tuumapomm on parim vahend pealesõjaaegseks genotsiidiks, nii arvasid Hitler ja Himmler. Just sellepärast käseb Himmler 1938 aasta novembris kohe peale füüsikutelt kirja saamist, organiseerida "Ahnenerbe" raames instituut, mis tegeleks perspektiivse relvaarendusega, sealhulgas ka Kolmanda Riigi aatompommiprojektiga.
Algusest peale salastati kogu projekt täielikult. Nad mõistsid, et parimate füüsikute kadumine ärataks soovimatut tähelepanu. Seetõttu oli kogu instituut üles ehitatud detsentraliseerimise põhimõttele. Iga füüsik jätkas tööd oma laboratooriumis just temale määratud lõigus. Saksamaad otsekui kattis nähtamatu pisikeste tuumalaborite võrk, mille kõik niidid jooksid kokku ühte instituudi hoonesse, mis asus Dortmundis servas. Siia sõitsid aeg-ajalt Hahn ja Heisenberg, Dibner ja teised projektis osalejad, et koos arutada saavutatud resultaate ja teha plaane tulevikuks.
Seetõttu ei saanud Kolmandas Reichis olla mingit fataalset omavahelist hõõrumist, mis oleks kahjustanud projekti tervikuna.
Muidugi terve konkurents oli olemas, kuid tuli pigem kõigile kasuks.
(järgneb)
- Foorumlane - 03-06-2010 12:01
Olevat ka toimunud tuumapommi katsetus saksamaal ,
http://www.unmuseum.org/nbomb.htm
Liitlasvàgede aviopilt tehtud 1944 , arvatavast kohast , kus toimus katsetus ,
http://www.westmorelandresearch.org/images/Ohr.jpg
- varjutroll - 03-06-2010 18:06
Neid spekulatsioone tuumapommi teemal on ikka palju.
Natukese aja pärast saame kindlasti ka Kranzi versiooni ära näha
- varjutroll - 05-06-2010 14:02
"Salarelvad"......11
Üheks sakslaste tuumaprogrammi komistuskiviks loetakse juhtumit Norra raskeveetehasega.
Ametilik versioon loost on järgmine:
Tuumareaktori konstruktsioonis on olulisel kohal niinimetatud "aeglusti".
Sakslased kasutasid selleks otstarbeks "rasket vett" ehk deuteeriumi,
http://et.wikipedia.org/wiki/Deuteerium
mis sobis selleks otstarbeks üsna halvasti ja mistõttu nad oma tuumaprojektiga edusamme ei teinud.
Ameeriklased kasutasid grafiiti, mis sobis palju paremini - ja võitsidki "tuumavõidujooksu"!
Võtame kätte ja vaatame sellele legendile erapooletu pilguga.
Esimese tuumareaktori ehitust alustati Saksamaal 1940 aastal. Juba tol ajal hakkasid sakslased aktiivselt kasutama rasket vett. Tuleb välja, et nemad "võitlesid" selle raske vee probleemiga viis aastat, sealjuures aru saamata, et grafiit sobib paremini?
Seega olid saksa füüsikud jälle üheselt täielikud idioodid?
Peale selle oli raske vee hankimine seotud oluliste raskustega, mis tahes-tahtmata oleks sundinud teadlasi otsima muud väljapääsu.
Justnimelt selle raske vee tootmise keerulisus suunaski mu mõtted sellele, et kõik see ei saanud olla nii lihtne. Asi on selles, et rasket vett saadakse üle keemilse reaktsiooni tavalisest veest. Selle tootmiseks on tarvis palju vett ja palju elektrit. Seetõttu asus Euroopa ainuke suur raske vee tootmise tehas Norras ja paiknes vahetult hüdroelektrijaama kõrval.
Tehas kuulus kompaniile "Norra vesi"
Pärast Norra okupeerimist sakslaste poolt 1940 aastal, hakkasid viimased nõudma kompaniilt üha rohkem ja rohkem rasket vett. Tootmist laiendati, kuid tehas ei tulnud ikkagi oma ülesandega toime.
Kuigi 1941 aastaks oli raske vee tootmine kasvanud kümnekordseks, oli see ikkagi kaugel etteantud kogustest.
Sama pilt oli ka järgmistel aastatel.
Sellega seoses tõuseb esile küsimus: aga miks mitte ei võidud raske vee tootmine üle viia Saksamaale?
Kas siis Kolmadas Reichis ei olnud hüdroelektrijaamu?
Piisavalt.
Näiteks, riigi lääneosas voolab suur Reini jõgi, mis oleks kergesti toime tulnud suure hulga raske vee tootmisega.
Ruhri piirkonnas, kus asub ka Dortmund - on terve hulk hüdroelektrijaamu.
Ehitada mõne sellise naabrusesse korralik tehas ei oleks olnud suur probleem.
See lõbu ei oleks olnud muidugi odav, aga tuumaprogrammi peale ei hoitud ka raha kokku.
Miks siis sakslased ikkagi midagi ei ehitanud?
Järeldus saab olla vaid üks - ju ei olnud neil seda lihtsalt tarvis. Järelikult neile jätkus Norras toodetavast raskest veest, vaatamata selle vähesusele ja pidevale diversiooniohule.
Selle viimase organiseerimisega muideks inglased ei viivitanud.
See, et sakslased aktiivselt ekspluateerisid "Norra vee" tehast, oli teada kogu maailmale. Vähemalt polnud seda kuidagi võimalik varjata.
Mõelnud läbi ja tulnud järeldusele, et raske vesi on saksa tuumaprogrammis kuidagi vajalik, otsustasid inglise eriteenistused tehases korraldada diversiooniakti.
1942 aastal tehakse esimene katse, paraku edutut.
Maandunud diversandid vangistatakse praktiliselt koheselt ja suunatakse Gestaapo ülema Mülleri juurde vestlusele.
Paraku inglased ei anna alla.
1943 aasta veebruaris, rasketes talvetingimustes, suunduvad nad märkimisväärselt suurema grupiga teisele katsele.
Ületades hulka takistusi ja sageli riskides eluga, suutisid nad siiski 28 veebruaril täita oma ülesande st. korraldada tehases plahvatuse.
Lahkumisel enamik diversioonigrupist tapeti, või võeti sakslaste poolt vangi.
Kuigi plahvatusega tekitatud kahju ei olnudki eriti suur, hooplevad inglased siiamaani, et nende eriteenistused saavutasid väljapaistva võidu.
Mina oleksin nende asemel küll katsunud hoopis tagasihoidlikult vait olla.
Hiljem korraldasid nad veel mõned diversioonid, milledest mõned lõppesid isegi edukalt.
Üldiselt, polnud ju patt hoobelda, kui kogu situatsioon töötas inglaste kasuks.
Tehas asus tühjas metsases kohas, kuhu oleks võinud peita mitte ainult väikese salga vaid kasvõi terve diviisi. Saksa vägesid oli seal vähe, õhukaitse puudus peaaegu täielikult.
Selliseid dessante oleks võinud alla saata sinna kasvõi iga päev!
Tehase valve oli samuti üsna kesine ja isegi peale esimesi diversioone ei tugevdatud seda märkimisväärselt.
Küsin otse: kas see kõik teile midagi ei meenuta?
Näiteks mõningaid analooge Niels Bohriga?
Sakslase sõna otseses mõttes torkavad tehase inglaste ninaalla, et need rahuneks ja ei hakkaks otsima teisi, rohkem tähtsaid objekte.
Arvestades asjaoludega, tundub olevad kogu lugu "peibutuspardi" ettesöötmisega, et tõmmata endapeale võimalikult rohkem vaenlase tähelepanu.
Aga kuidas jääb siis grafiidiga? Jälle mulle tundus, et mul ei jätku piisavalt vajalikku informatsiooni. Kõik mu eelnevad järeldused rajanevad pigem tervel mõistusel ja loogikal aga mitte dokumentidel ja faktidel.
Vundament sellel lool on küllaltki habras, on ju nii?
Tähendab, tuleb leida tõeseid materjale ja dokumente!
Ja ma võtsin selle ülesande tõsiselt käsile.
(järgneb)
- varjutroll - 06-06-2010 18:31
Vaherepliigiks...
Üldiselt püütakse väita, et saksalased olid sõja lõpus eesotsas Hitleriga pea kaotanud....Rabelesid pimesi viimase hetkeni jne....
Aeg: oktoobri lõpp 1944.a.
Otto Cariuse kohtumiselt Heinrich Himmleriga.
(Cariusele oli omistatud Tammelehis Rüütliristi juurde ja Hitleri asemel andis selle üle Himmler)
....Mõtlesin endamisi, kas Himmler ägestub nüüd, kui ma teatud parteimehi niivõrd alavääristavalt kirjeldasin?
Ei midagi taolist.
Reichführer vastas täiesti rahulikult:
"Meie inimeste vilets olukord on mulle teada ja teada on ka see, et edasise vastupanu eelduseks saab olla üksnes uut tüüpi õhutõrje.
Suhteliselt lühikese aja jooksul suudame kindlasti ameeriklaste "paraadlennud" meie pea kohal lõpetada. Varsti peaksid uudsed reaktiivlennukid lahinguvalmis olema. Uusi nii mehitatud kui kaugjuhitavaid õhutõrjerakette on juba katsetatud. Selle eest vastutavate härradega istusite äsja üheskoos söögilauas. Teil, minu armas Carius, on õigus - ilma nendele pommitamistele lõppu tegemata ei suuda me enam kaua vastu pidada. Kuid saab see sündida ainult eeldusel, et me suudame rindeid iga hinna eest veel aasta hoida. Meil on vaja üks aasta aega, et rahulikult valmis ehitada oma uued relvad, millega vaenlast üllatada!".......
Nii, et Saksamaa juhtkond teadis juba siis täpselt oma võimalusi ja erilisi illusioone endale ei tehtud. Pole imestada, et valmistati varakult ette põhjalikud evakuatsiooniplaanid juhuks, kui rindeid ikkagi ei suudeta hoida...
Allikas: "Tiigrid poris", lk. 195-196, kirjastus "Grenader", maksumus ca 290 kr
- ereland - 06-06-2010 21:05
Nii, et Saksamaa juhtkond teadis juba siis täpselt oma võimalusi ja erilisi illusioone endale ei tehtud. Pole imestada, et valmistati varakult ette põhjalikud evakuatsiooniplaanid juhuks, kui rindeid ikkagi ei suudeta hoida...
Remargi korras märgiks et W. Shellenberg oma Labürindis arvas asjast natuke teisiti.
- varjutroll - 08-06-2010 18:14
"Salarelvad".......12
Algusest peale oli mulle selge, et arhiivides tuhnimine on absoluutselt mõttetu. Võib-olla ma oleksingi peale aastatatepikkust tööd sattunud mõne kaudse tõendi peale kuid neid oli mul ilma selletagi piisavalt.
Mäng ei oleks väärinud küünlaid.
Paraku on mulle tõelised, salajased arhiivid kättesaamatud...
Samuti oleks võinud proovida leida nende sündmuste toimumise kaasaegseid. Kuid peamised tegelased nagu Hahn, Heisenberg, Dibner - on juba ammu lavalt lahkunud.
Võib-olla õnnestuks paremal juhul leida mõningaid teisejärgulisi tegelasi, nagu laborandid, assistendid - paraku vaevalt oleksid nad hästi informeeritud.
Need teadmiste katked, mis võisid olla olemas neil, ei annaks mulle nii, või teisiti terviklikku pilti.
Järelikult jääb mul alles vaid proovida leida "võtmetegelaste" järglasi, juhtivate saksa tuumafüüsikute lapsi ja lapselapsi.
Esmapilgul kerge ülesanne polnudki nii lihtne. Ühel kaunil maikuu hommikul istusin lennukisse ja lendasin Berliini.
Esimeses järjekorras oli mul vaja kaasata firmad, kes tegelevad kadunud inimeste leidmisega. Selliseid on suhteliselt vähe ja tegutsevad nad enamasti sugupuude uurimise egiidi all. Samas töötavad nad kvaliteetselt.
Tulemused olid masendavad, enamik tähtsamaid füüsikud olid olnud lastetud, kuna olid pühendanud end teadusele. Kõik nende tööga seotud materjalid kuulusid erinevatele instituutidele, kuhuni minu käsi ei ulatunud.
Mõnedest juhtivatest töötajatest olid maha jäänud üsna kauged sugulased, kes arvata võib ei olnud kindlasti teemaga kursis. Saadetuna kohusetundest, ma siiski külastasind neist mõningaid, nimetades ennast füüsikuks, kes uurib saksa füüsika ajalugu ( ega see samas nii vale polnudki).
Nagu arvata võis, oli enne mind neid juba korduvalt külastatud ja sama teemaga, nii, et hinnalist materjali sealt leida ei olnud lootust.
Kaotanud juba lootuse, proovisin siiski leida jälgi Obersturmbannführer Hoylest (kirjapildi eest ei vastuta - varjutroll)
Erilist lootust mul ei olnud - kõige tõenäolisemalt ta sõja lõpus tapeti, või siis põgenes maalt. Otsingu resultaate tuli mul oodata tervelt kolm päeva ja ausalt öelda tasus see ennast täielikult ära.
Kui ma avasin firma kontori ukse, tuli mulle vastu juba naeratav töötaja ja teatas:
Härra, me leidsime Teie Hoyle.
Kas ta on elus?
Paraku ei, ta suri 1979 aastal Augsburgis. Kuid, ma arvan, et see rõõmustab teid - tal on lapsed!
Kas nad elavad sealsamas Augsburgis?
Ei, hoopis kuskil Lõuna-Ameerikas. 1945 aastal osutus härra Hoyle olevat Argentiinas. Ta sõitis sinna koos naise ja kahe lapsega - poja ja tütrega. 70-ndate alguses kolisid nad Saksamaale tagasi, ilmselt koduigatsusest.
Imelikult kombel elasid nad oma pärisnimede all.
Lapsed on siiamaani Läänepoolkeral.
Suurepärane! Kas oleks võimalik leida nende aadressid?
Ülesanne on keeruline kuid.......
Tänasin ja maksin arve.
Mulle kui argentiinlasele oli palju lihtsam seda otsingut teostada ise.
Tundub, et ma lendasin üle ookeani täiesti kasutult.
Või ikka pole see päris nii?
Pöördunud tagasi Argentiinasse, hakkasin otsima Hoyle-nooremat. Leida meie maalt inimest on sama keeruline kui nõela heinakuhjast, kuid mul oli tähtis trump. Hoyle elas kindlasti mõnes Saksa koloonias, taolises kasvasin üles ka mina. Kolooniate elanikud moodustavad küllaltki kinnise seltskonna, kus väga palju üksteist tuntakse.
Ma pääsesin sellele ringile ligi.
Juba järgmisel päeval ma vestlesin küllaltki priske elatanud mehega, kes mäletas suurepäraselt Hoyle perekonda.
Ja-jah olid sellised. Saabusid siia 46-ndal, elasid küllaltki eraklikult selles mõttes, et praktiliselt kellegagi ei suhelnud. Vanem Holey oli küllaltki ülbe ja morn inimene, nii, et isegi meie lapsed kartsime teda. Naine oli selline kartlikuvõitu, koguaeg vaatas tagasi, justkui kartes midagi. Poeg läks isa jälgedes- üsna uhke, vaikiv. Kui nad saabusid, oli ta viieteistkümne aastane. Tütar oli viieaastane. Plikatirts oli energiline, seltsiv, pidevalt jooksis meiega mängima, kuigi kahtlustan, et tema vanemad seda heaks ei kiitnud. Hiljem läks ta esimesel võimalusel mehele ja sõitis ära kuskile põhja ja Peruusse, või isegi Boliiviasse.
Aga vanem poeg?
Aga vanem poeg elab niipalju kui mina tean, siinkandis. Ta on praeguseks pea seitsmekümne aastane. Lapsi tal ei olnud, seetõttu kui ta oleks surnud, oleks hakatud otsima juba tema õde ja seda oleksin ma kindlasti kuulnud.
Vanema poja- Adolf Hoyle leidmine oli vaid mõne päeva küsimus. (ise võite arvata, kelle auks vanemad talle sellise eesnime olid pannud)
Palju keerulisem oli temaga kokku leppida kohtumiseks aeg.
Alguses ei tahtnud vanamees minuga üldse rääkida, karjus, et ma juba ütlesin sulle, mida tean, ning viskas toru hargile.
Kelle pähe ta mind võttis, ei saa ma siiamaani aru.
Tuli minna kaudset teed mööda, saata talle postiteel paki enda raamatutega ja juurde lisasin palvekirja.
Nüüd kui ma helistasin Hoylele kahe nädala pärast, oli ta minu suhtes häälestatud juba natuke teisiti:
Olgu, kui te tõepoolest soovite pesta Saksamaad porist puhtaks, millega teda peale sõda kallasid üle jänkid ja venelased, siis sõitke minujuurde - üht-teist ma tean kuid erilist sentsatsiooni ärge oodake!
(järgneb)
- Weizen - 10-06-2010 16:56
Tsitaat:Algselt postitas varjutroll
"Hoopiski mitte! Bohr sõitis Šveitsi mugavalt, tavalise eraaurikuga, mis väljus Kopenhaageni sadamast täiesti avalikult...
See lause pani mind küll korralikult imestama! Võib-olla olen ma geograafias täielik idioot, aga äkki oskab keegi valgustada, kuidas sellist asja korraldada!? Äkki oli härra Bohr'il, kui suurel teadlasel ka leiutaja annet ja ta sõitis Šveitsi isikliku õhulaevaga, aga sel juhul oleks see veel suurem uudis, kui tuumapommi leiutamine. Šveitsil teadupärast puudub merepiir ja kas see oli tõepoolest parim paik, kust inglaste pommitaja peale "hääletada"?
Siiski, siiski, tegemist on hoopis tõlkeveaga, sest vene keeles on Šveitsi ja Rootsi kirjapilt küllaltki sarnane!
