Para-web
Antarktika...Baas 211 - Printerisõbralik versioon

+- Para-web (https://www.para-web.org)
+-- Foorum: Alternatiivajalugu (/forumdisplay.php?fid=5)
+--- Foorum: Salaühingud ja vandenõud (/forumdisplay.php?fid=22)
+--- Teema: Antarktika...Baas 211 (/showthread.php?tid=4374)

1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14


- VironShaman - 22-12-2009 23:01

Jõudu varjutroll, lugesin need venekeelsed materjalid diagonaalis läbi, rahvale täitsa huvitav närida kuigi raamatutest on üle käinud üsna suur tsensuur, kas vabatahtlik või mitte ei tea aga seal on pildina palju täielikum materjalikogu kui sõnades väljaöelduna. Aga tänud tõlkimast, tavaliselt ei viitsita, ise näen kurja vaeva nimede ja kohanimedega uuesti vene keelest tagasi tõlkimisel.
Seepärast kui vähegi võimalik hiilin tõlkimisest kõrvale.


- varjutroll - 22-12-2009 23:51

Pean järjekordselt nõustuma. Raamat on kuidagi "hõre". Kirjutatud on lühidalt ja lihtsalt. Eks ta ole kohandatud nii "keskmise lugeja" jaoks.

Mis puutub tsensuuri, siis paljud venekeelsed materjalid sisaldavad "kohustuslikku patriootilist osa" mille mõtte võib kokku võtta sõnadega: "Meie head, hitler päh". Võimalik, et ilma selleta on artikleid või raamatuid raske avaldada, kirjastada.

Kuskil eelpool toodud postituses mainisin eesti keeles ilmunud raamatut: Hessi lennust.
Selle esimesed 40 lehekülge sisaldavad selgelt peavoolu propagandat. Lootsin leida erapooletut uurimistööd ja pidin järjekordselt pettuma...

[Muudetud: 12-22-2009 varjutroll]


- varjutroll - 24-12-2009 00:41

"Baas 211".....41

Ülaltoodud versioon Byrdi ekspeditsioonist on leidnud kinnitust paljude faktidega.
Teisest küljest, eksisteerib hulk imelikke asjaolusid, mis, kui otse ei lükka ümber, siis korrigeerivad seda tuntaval määral.

Näiteks, juba mainitud lennukikandja "Philippe Sea" tõsised kahjustused.
Kui Sakslased ja Byrd said omavahel kokkuleppele, kes siis pidas selle laevaga lahingut ?
Peale selle on olemas madruse ülestunnistus, mille ta andis 20 aastat hiljem, prantsuse ajalehele "Le Monde".
Seal oli kirjutatud järgmist:

"Kõik need nädalad elasime pideva hirmus. Peaaegu 20 inimest meeskonna hulgast olid läinud hulluks. Aeg- ajalt lendasid veest välja imelikud

( otsetõlkes "lauataolised, paneelitaolised" või on vene keelde tõlkija ühe tähega eksinud, siis oleks "kettataolised" --- varjutroll )

aparaadid, mis ründasid meie lennukikandjat. Nende eest polnud pääsu. Kummalised laengud kutsusid meeskonnas esile masendust ja depressiooni.
Järsult kasvas enesetappude arv.
Kõigil jäi mulje, et me põrkasime kokku maavälise tsivilisatsiooniga, mis tunduvalt ületas meie oma".

Muidugi tõlgendas USA valitsus seda ülestunnistust kui ajalehe katset "tühjale kohale üles ehitada sensatsiooni".
Aga võtame kätte ja hoopis usume madruse juttu.
Millest siis võisid tuleneda imelikud nähtused mis toimusid Ameeriklaste eskaadri ümber?

Mis tuleb esimesena pähe, --- see oleks "Antarktide" sekkumine.
"Maaväline tsivilisatsioon, mis tunduvalt ületab inimeste oma", need võivad tõesti olla ainult nemad. Tuleb välja, et Rudolf Hessil oli juba õnnestunud suhelda Jäise Mandri pärismaalastega. Sealjuures pidid suhted olema niivõrd head, et nad nõustusid Sakslasi aitama, avaldades survet Ameeriklastele.
Selline sündmuste areng oleks Hessi käes võinud saada peamiseks trumbiks . Ameeriklased olid samuti huvitatud kontakteerumisest "Antarktidega" ja tahes- tahtmata olid sunnitud nõustuma Sakslaste vahendajaks olemisega...

Loomulikult mõistsid Sakslased seda isegi. Seepärast võisid nad lihtsalt lavastada "Antarktide" rünnaku!
Salajastest dokumentidest on teada, et sõja lõpul oli katsetatud lennuaparaate, mis meenutasid kuulsaid "lendavaid taldrikuid"
Nendele paradoksaalsetele masinatele olid algselt paigaldatud reaktiivmootorid, mis varsti kavatseti vahetada täiesti uue konstruktsiooniga, maa gravitatsiooniväljast jõudu ammutavate jõuallikate vastu.
Paraku pole neis viimastest mootoritest peaaegu mitte midagi teada.
Võib- olla need ei väljunudki projekteerimise staadiumist.
Aga reaktiivmootoritega "taldrikuid" katsetati Rechlini polügoonil. Tõsi, katsetused ei toimunud mitte Luftwaffes, Göringi vaid hoopis Himmleri vastutusalas.
Võrreldes traditsiooniliste hävitajatega omas "taldrik" rida eeliseid: hea manööverdamisvõime, võimalus vertikaalselt startida jne. Paraku oli sedasorti lennumasinaid väga raske juhtida ja neid ei olnud masstootmisse lasta mõtet.
Kuid õhusõidukit võidi edasi arendada ning täiesti vabalt võisid 1947 aastaks Antarktika baasi käsutuses olla mõned sellised taldrikud.
Ilmselt polnud nendega võimalik saavutada tõsiseid lahingulisi tulemusi kuid ameeriklaste hirmutamiseks sobisid nad küll.

Seesama puudutab ka salapäraseid "laenguid".
Alates 1940 aastast oli III Reichis, "Ahnenerbe" egiidi all, tegeletud psühhotroonse relva väljatöötamisega.
Seade pidi andma selle valdajale piiramatu võimu inimteadvuse üle.
Relv oli tehnomaagilist tüüpi ning põhinema nn. "torsioonväljadel", mis omakorda koosnesid paljudest kimpudest ja moodustasid elementaarsosaksetest keeriseid.
Torsiooniväljad mõjutasid aju hüpofüüsi ja selles olevaid närvikeskusi, mis kontrollivad inimese tahet.
Projekti nimi oli "Thor". Selle katsetused viidi läbi koonduslaagrites. Eksperimentide käigus saavutati inimese tahte allutamine, nii, et viimane ei suutnud ennast üldse liigutada. Eriti tundlikud kaotasid teadvuse. Natukese haaval õpiti inimesi sundima teostama ka mingeid nende tahte vastaseid tegevusi.
Paraku, selleks, et tundma õppida kõiki torsioonvälja võimalusi ja valmis saada toimiv telemaagiline aparaat, oleks tarvis läinud rohkem aega.
Enne Kolmanda Riigi langemist sellega valmis ei saadud.
Kuid vägagi võimalik, et 1947 aastaks olid toimivad aparaadi näidised juba olemas.
Hirmutamiseks sobisid need imehästi.

Peale selle võisid Sakslased Ameeriklastele pakkuda veel mingit oma tehnoloogiat, ilma varjumata müütiliste "Antarktide" taha.
USA juhtkond ei saanud teada, et Kolmas Reich oli edukalt realiseerinud aatompommi projekti.
Allveeristleja "Westfaleni" reid näitas, et Ameerika linnad olid Sakslaste löökide ees täiesti kaitsetud.
Muidugi võisid nad katta kogu rannikuala allveelaeva vastaste patrullidega, võtta kasutusele kõik ettevaatusabinõud...
Kuid kui läbi oleks pääsenud kasvõi üks tuumaraketti kandev allveelaev, oleks olnud hukkumisele määratud sadu tuhandeid ameerika inimesi.

Sellisele riskile Truman ja tema meeskond kindlasti välja minna ei soovinud.

Kokkulepe natsidega --- oli tõeline leping "saatanaga" ja astus jõusse...

( järgneb )



- breivdalen - 24-12-2009 05:26

Tsitaat:Algselt postitas varjutroll
"Baas 211".....41

.
Võrreldes traditsiooniliste hävitajatega omas "taldrik" rida eeliseid: hea manööverdamisvõime, võimalus vertikaalselt startida jne. Paraku oli sedasorti lennumasinaid väga raske juhtida ja neid ei olnud masstootmisse lasta mõtet.


Äkki leiad ise ka ilmse karjuva vastuolu????? Kuidagi pime tõlkimine, ise teksti analüüsimata??
Muidugi, ma ise ei ole kahjuks selline talent, kes suudab diogonaalis lugeda ja samas kahjuks pole ka aega omal tõlkida jne. .
Trafaretsus, nüristab loomingut, kas sa ei leia?
Sellegipoolest on huvitav lugeda, sõltumata sellest, et ilukirjanduslik maik on tugevalt küljes.Sõltumata minu arvamusest, jätka, hea vahepala.
Ahjaa, edu minu postituse kritiseerimiselSmile


- excubitoris - 24-12-2009 08:34

Tegelikult vastuolu ei ole - ka jänkide ja kanadalaste katsetused (AVRO) näitasid, et taldrikukujulised lennumasinad omavad häid
lennu ja manööverdus näitajaid. Probleemiks sai aga see, et inimene ei olnud piisavalt kiire ja mitmekülgne sooritama piisavalt suure
arvu juhtimiseks vajalikke liigutusi.
Kui aga arvutustehnika arenes siis (peaaegu) kettakujuline pommituslennuk B2 (http://en.wikipedia.org/wiki/B-2_Spirit) sai reaalsuseks
ning paljud piloodid on kiitnud selle lennuki võimalusi ja häid tehnilist külge. Mis aga ütlemata jäetakse on see, et piloodi osaks jääb
anda JUHISEID ning lennuki pardakompuutrid teevad ära enamuse tööst ehk siis hoiavad lennuki stabiilsena.

1- USAs välja antud "ümmarguste" patentide lühiülevaade - http://www.rexresearch.com/wingless/wingless.htm
2- Wikilt üks ülevaade - lõpus mitmeid huvitavaid linke teemasse - http://en.wikipedia.org/wiki/Military_disc_shaped_aircraft

Veel - ainult "tänu" ilukirjandusele omame aimu paljudest asjadest mis on olemas, kuid avalikkuse eest peidetud või siis plaanidest mis
on otsustatud meie kollektiivsetest kurkudest alla toppida olenemata sellest kas me seda soovime või mitte. Mõni näide ka:
http://www.gutenberg.org/etext/6711 ja http://www.biblebelievers.org.au/przion1.htm


[Muudetud: 12-24-2009 excubitoris]


- varjutroll - 25-12-2009 04:57

"Baas 211"....42

Selle raamatu materjalide kogumiseks, pidin läbi reisima suure osa maailmast. Viibisin USA-s, Inglismaal, Venemaal, Prantsusmaal....
Kõige rohkem aega kulus muidugi Saksamaal.
Töötasin siin läbi hulga arhiive- riigiarhiivist kuni väikelinnade ja firmade arhiivideni. Ja ei olnud juhust, kus ma poleks leidnud üldse mitte midagi.
Iga leitud dokument viis mind lähemale mu uuringu eesmärgile.
Nende reiside ajal sain tutvusin üsna paljude huvitavate inimestega...

See oli 1997 aastal Berliinis. Väikeses Saksa polaaruurijate klubi arhiivi toas lebavad maas prisked toimikud. Juba mitu päeva olen siin veetnud varavalgest hilisööni, uurides mõningaid huvitavaid detaile ennesõjaaegsetest ekspeditsioonidest Lõunamandrile.
Vana arhivaari see ainult rõõmustab. Tavaliselt veedab ta oma tööaja üksinduses ja iga külaline, eriti veel nii eksootiliselt maalt nagu Argentiina, toob meeldivat vaheldust tema argipäeva.

Ootamatult avaneb uks ja sisse vaatab väike tumedapäine mees. Ta pöördub arhvivaari poole ja meenutab telefonikõnet, mille ta oli teinud 2 päeva tagasi.
Saksa keelt räägib võõras kehvalt, märgatava prantsuse aktsendiga.
Silmajärgi on ta umbes kuuekümne aastane.

Selgus, et teda huvitavad samad materjalid, mis mindki.
Tutvusime.
Prantslast kutsuti Jacques Andre ja algul ta eriti ei tahtnud mulle avaldada oma huvi eesmärki.
Alles hiljem, õhtul, kohvilaua taga, kui olin talle jutustanud paljugi seda, mis mulle juba ennemalt teada, ütles ta mulle:

Tead miks ma üldse tuhnin nendes materjalides? Nende kuradi baaside lähedal sai surma minu vend.

Millal?

Seitsmekümne kolmandal. Reisisime koos Kapten Cousteau-ga, filmisime veealuste kaameratega.
Ei tea miks, aga Kaptenit justkui tiris miski Antarktika poole. Kusjuures, me mitte ainult ei tegelenud veealuse filmimise ja kohaliku floora, fauna uurimisega.
Mulle jäi selline mulje, et Cousteau otsis midagi.
Midagi, kuid ei teadnud täpselt mida.
Tead, vahel tuleb ette, et otsid midagi, täpselt teadmata, mis see on. Kuid samas tead, et tunned selle kindlalt ära, kui oled leidnud.
Midagi sarnast oli ka siis.

Kas te leidsite otsitava?

Paistab, et jah. See oli Kuningaanna Maudi maa piirkonnas. Seal hukkus palju meieomasid. Pärast Kapten poetas mokaotsast, et otsisime jälgi natside baasidest.

Valest kohtast otsisite. Sakslased asusid hoopis mujal.

Kuskohast sa tead? Kas nad käisid sulle ette kandmas või? Võib- olla tõesti polnud kõiges natsid süüdi. Aga üldse oli see kõik kuidagi imelik...

Palusin tal jutustada kõigest lähemalt. Ta oli heameelega nõus.

Kuna see jutt oli küllaltki pikk ja segane, siis sõna- sõnalt ma seda siin edasi andma ei hakka. Alustan algusest.

Jacques-Yves Cousteau sündis 1910 aasta 11 juunil. Teda tõmbas juba lapsest saati merele, seetõttu valis vanemaks saada endale Mereväeohvitseri elukutse. 1933 aastal suundus ta ristleja "Primoz" pardal, oma esimesele pikemale merereisile. Kuid laev tundus talle liiga aeglane ja Costeaul, nagu paljudel noortel, tekkis kirg hoopis suurte kiiruste järele.
Noor ohvitser viidi üle Merejõudude lennuväe koosseisu. Paraku, taevas lennata ei olnud antud talle kaua. Noormees sattus autoavariisse ja sai tõsise trauma.
Karjäär lennuväes oli temale lõppenud, tuli tagasi pöörduda laevale.

Just enne Teist Maailmasõda, tutvus Cousteau Philippe Tailliezi ja Frédéric Dumasega, kes pühendasid ta veealuse maailma saladustesse.
Peale esimest sukeldumist mõistab noor ohvitser, et see on tema unistuste elukutse.
Paraku tuleb tal oma unistuse vormistamine edasi lükata.
Algas sõda.
Cousteau osales aktiivselt Prantsuse vastupanuliikumises. Alles peale Saksamaa kapituleerumist võis ta vaikselt hakata tegelema oma erialaga.

1950 aastal ostab Cousteau vana Inglise miinitraaleri ja ehitab selle ümber tõeliseks ujuvaks uurimislaboriks.
Laeva nimeks saab "Calypso". Just selle alusega sooritas ta kõik oma kuulsad ekspeditsioonid.
1953 aastal ilmub Cousteaul veealusest maailmast esimene raamat ja järgmisel aastal esimene film. Peale seda ilmuvad järjest uued raamatud ja filmid, mida saadab rahvusvaheline edu.
Tema seriaali " Kapten Cousteau meeskonna odüsseia" vaatas arvatavasti suur osa maailmast.

Prantsuse Mereväest lahkus Cousteau alles 1956 aastal. Usaldusväärsete andmete järgi jätkas ta mõningates küsimustes ka edaspidi koostööd Merejõudude luurega. Üks teemadest oli ilmselt natside baas.

Alguses pani mind imestama Prantslaste otsingute piirkond. Kuningaanna Maudi maa. Kuid siis taipasin, Cousteau käsutuses olevad andmed olid pärit Ameerikast!

Pärast oma tagasitulekut oli Byrd tahes- tahtmata sunnitud andma Ameerika pressile intervjuu. Selline on juba seal traditsioon, iga vähegi tähtsam tegelane on kaitsetu "neljanda võimu" ees. Kohe kui midagi ei klapi, panevad kirjatsurad su elusalt nahka".
Niisiis, küsimusele, et kuidas ekspeditsioon läks ja millistes piirkondades nad oma eskaadriga viibisid, vastas Byrd laialt naeratades:

Uurisime Antarktika rannikut, kohtades, kus need varem olid jäänud piisava tähelepanuta. Jutt käib Kuningaanna Maudi maast, mis paikneb Antarktika lõunaosas. Tegime palju huvitavaid vaatlusi, uurisime haruldasi loodusnähtusi. Ootan juba järgmist ekspeditsiooni.

Admiral kavaldas, järgmisele retkele ta ei kavatsenudki suunduda.
Muideks, pettis ta ajakirjanikke ka teises asjas: nimetatud rannikule nad üldse ei lähenenudki. Kuningaanna Maudi maa asub Antarktika poolsaarest idas, samal ajal kui 1947 aasta dramaatilised sündmused toimusid hoopis sadade kilomeetrite kaugusel läänes.
Polaarjaam "Horst Wessel", nagu juba mainisin, oli kohe peale sõda üle antud Argentiinale.
Tuleb lisada, et kõik "kollane kirjandus" paigutab siiamaani salapärase sakslaste baasi Kuningaanna Maudi maale. Jutustatakse tervest maa-alusest linnast nimega " Uus Berliin" kus pidavat elama juba 2 miljonit inimest. Sakslaste suhtlemisest tulnukatega, ajamasinatest....
Ei imestaks, kui kõike seda levitavad natsid ise, saavutamaks effekti, et keegi terve mõistusega inimene ei usuks iialgi "Neu Schwabenlandi" olemasolu.

Kuskohast said Prantslased teada Sakslaste baasist, ei ole teada. Isegi hea luure jaoks on sellise täpsee informatsiooni hankimine väga raske kui mitte võimatu.
Siiski otsustasid Prantslased asja lähemalt uurida...

Andre andis mulle huvitava dokumendi, õigemini, selle koopia.
Kiri oli Prantsuse Luureteenistuse juhilt ja adresseeritud otse Cousteaule.
Kõlas see nii:

Kallis monsieur Cousteau!
Meie ammune koostöö annab mulle õiguse loota, et Te ei keeldu täitmast veel ühte mu palvet.

Asi puudutab küllaltki delikaatset küsimust:
Kinnitamata andmetel asusid Teise Maailmasõja ajal Antarktikas mõnede riikide sõjalised baasid. Konkreetselt käib jutt Kuningaanna Maudi maast kuid silmist ei tohiks lasta ka Antarktika poolsaarest läände jäävaid alasid.

Me sooviksime, et Te mitteametlikult uuriksite rannikulähedast merd. Teie ekspeditsioon saab iseenest mõista rikkalikult finantseeritud, peale selle kavatseme endiselt sulgeda silmad Teie mõningate kaastööliste maksualaste rikkumiste suhtes.

Vot milles on asi! Cousteaud mitte ainult ei palutud vaid ta seati lihtviisiliselt sundseisu!
90- ndatel aastatel, kui vanake oli peaaegu täielikult tööasjadest kõrvale jäänud, lahvatas rida tema organisatsiooniga seotud skandaale.
Peites end Cousteau nime taha, olid tema alluvad sooritanud rea finantsmahhinatsioone ja hoidnud kõrvale maksude tasumisest. Näib, et protsess oli alanud juba ammu enne seda, kui asi päevavalgele ujus.

Prantslased ei tahtnud Ameeriklaste eeskujul saata neid huvitavatesse vetesse suurt eskaadrit, tõmmates endale liigset tähelepanu.
Cousteau, kelle reisidega olid juba kõik maailmas harjunud, sai seda missiooni läbi viia palju edukamalt ja effektiivsemalt.
Asi oli ilmselt piisavalt ohtlik, kuid see ei hirmutanud Prantsuse luurajaid.
Risikima võõra nahaga olid nad julged...

Niisiis, oktoobri keskel, 1973 aastal võttis "Calypso" kursi Lõunamandrile...

( järgneb )



- VironShaman - 25-12-2009 20:25

Väike lisa tõendeid baasile.
http://www.rufors.ru/content/view/26/6/


- T11ger - 25-12-2009 21:12

Ja kommentaarium on ka põnev:

Проповедник
2009-04-2020:31:30
Небесный Бог, летающий на НЛО, является фашистом – диктатором, поэтому Библия и Коран проповедуют фашизм, и все посланники Бога были фашистами. См. http://z-5.narod.ru

"Taevane Jumal, kes lendab UFO-l, on fashist ja diktaator, seetõttu Piibel ja Koraan õpetavad fashismi ja kõik Jumala saadikud olid fashistid"


- varjutroll - 26-12-2009 00:11

Päris huvitava sisuga lingid. Kuna natukese aja pärast tuleb juttu ka venelaste retkest Antarktikasse, siis ehk panen tolle artikli ka maakeelde ümber. Täiendab ta seda teemat igal juhul....


- varjutroll - 27-12-2009 02:42

"Baas 211"....43

Kogu Kuningaanna Maudi maa sadade kilomeetrite pikkuse ranniku läbiuurimine oleks võtnud tohutu aja.
Aeg- ajalt mõned meeskonnaliikmed sukeldusid, uurisid kohalikku, küllaltki vaest taime- ja loomariiki. See ei võtnud eriti palju aega. Seetõttu tehnika viimase sõna järgi täistopitud "Calypso" ei peatunud kuskil pikemalt.
Cousteau otsis midagi, mis oli tarvilik Prantsuse luurele, mahajäetud ( nagu ta arvas ) Teise Maailmasõja aegset Sakslaste baasi.

1973 aasta detsembri lõpus avastas ekspeditsioon huvitava anomaalia: rannakaljude alt voolas merre lai hoovus soojema veega.
Seda loodusimet tuli uurida.
Cousteau pakkus, et kaljude all asuvad soojavee allikad...
See versioon sai kinnitust ja osutus, et see vesi oli veel palju magedam kui meres.

Järgmisel päeval sooritas esimesed akvalangistid sukeldumise. Võideldes tugeva vastuvooluga, ujusid nad rannakaljude alla umbes kakssada meetrit. Seejärel hoovus nõrgenes.
Peale seda hakkas nende peade kohal olev "kaljukatus" kerkima.
Sukeldujad tõusid pinnale.
Nad said kohe aru, et asuvad hiigelsuures koopas.
Nende emotsioonid olid Andre kinnitusel kirjeldamatud. Prantslased tundsid end, nagu ümbritseks neid tohutu looduslik tempel.
Küllap tundsid nii ka Saksa allveelaevade meeskonnad tungides samalaadsse koopasse, sadu kilomeetreid läänes.

Jättes natukeseks kõrvale baasi otsigud, otsustas Cousteau koobast uurida.
See oli tõeliselt tohutu ja ilus: kõrged võlvlaed, rippuvad suured stalaktiidid...
Koopa seinad sätendasid prožektorite valguses, nagu oleksid nad briljantidega üle puistatud...
Suur maa- alune järv ei küündinud koopa seinteni vaid selle servad moodustasid kuldse liivaranna.
Kui koristada peakohalt mägi, saaks siia esmaklassilise kuurordi, naljatasid akvalangistid omavahel.

Järves polnud eriti midagi uurida.
Mingit taimestikku ega loomastikku ei paistnud olevat.
See- eest avastasid nad kaldal midagi.
Te arvasite ilmselt juba ära.

Jah, just nimelt obeliskid, kaetud ruunikirja meenutavate märkidega.
Kui nägime esmakordselt, neid algul ühe kalju varju jäänud objekte, tabas meid tõeline šokk - jutustas Andre.
Paljud hakkasid tahtmatult ringi vaatama, inimestel tekkis tunne, nagu jälgiks neid keegi nähtamatute silmadega.
Ümberringi valitsev vaikus muutus kurjakuulutavaks. Kõik vaikisid, niivõrd tugev oli ühine šokk.
Tõepoolest, kes võis arvata, et teadaolevalt elutul kontinendil võivad leiduda jälgi iidsest tsivilisatsioonist.

Muide, varsti hakkas keegi tõsiselt kahtlema selles tsivilisatsiooni iidsuses. Kuigi kirja ei osanud lugeda keegi, arvasid mõned meeskonna liikmed, et see võis olla täiesti kaasaegne salakiri, paigaldatud siia mingite tundmatute müstikute poolt.
Aga kuidas said need müstikud siia koopasse?
Võib- olla on see kuidagi seotud otsitava baasiga?

Koopasse õnnestus tuua metalliotsija. Nagu aparaat sisse lülitati, näitas see järve põhjas olevat suurt metalleset. Akvalangistid püüdsid sukelduda võimalikult sügavale, kuid tulutult.
Looduslik vastuhoovus oli liiga tugev. Liikuv vesi oli põhjapoolt segunenud liivaga ja osutus täiesti läbipaistmatuks.
Kusjuures pinnalähendalt oli järve pind vaikne ja vesi kristallselge.

Sellega anomaalia veel ei lõppenud. Uurijad pöörasid tähelepanu faktile, et järve pind vahetevahel lainetas. Mis seda esile kutsuda võiks, ei suutnud nad välja mõelda.
Kuid kõik see oli "kukepea" võrreldes sellega, mis tuli meeskonnal üle elada ühel 1974 aasta esimesel jaanuaripäeval.
Järv hakkas ootamatult seestpoolt helendama! Seejuures intensiivsus ja värv koguaeg muutusid: helesinisest kuni lillani, siis jälle tuhmroheliseks....

Jälgiseme seda kõike mingi seletamatu õudusega, jutustas Andre.
Kõigil oli tunne, et puutume kokku, mingi meie jaoks liiga suure ja hoomamatuga. Tundsime ennast justkui tolmukübemed igavikus.
Helenduse põhjust ei suutnud seletada isegi kogenud polaaruurijad, nad polnud kunagi midagi sarnast kohanud.
Vaadates järvevette, eristasid mõned seal tumedaid, eriskummalise kujuga varje.
Kui sellel hetkel oleks veest välja tõusnud mingi iidne jumalus, arvan, Prantslased poleks peale seda kõike põrmugi imestanud.

Mõne aja pärast sai värvidemäng siiski läbi. Toibununa, tegi Cousteau ettepaneku jätkata koopa uurimist. Vette astusid kõik väikese hirmuvärinaga, oli tunne nagu kõnniksid nad seljas magaval draakonil...

Koobastiku sügavuses avastasid uurijad skulptuuri.
Õigemini, algul nägi keegi kahte imelikku punast punkti ja suunas sellel lambi.
Kivikuju oli sedalaadi, mis sisendas hirmu igale lähenejale.
Hüppevalmis kiskja, ei panter ega lõvi. Seljal olid suured teravate küüntega laialilaotatud tiivad. Lõuad oli paotatud, paistsid pikad peenikesed kihvad. Näol oli õudusttekitav grimass, segu vihast ja hullumeelsusest.
Ja mis kõige veidram, silmade asemel olid kujul kaks punast kivi.
Need helendasid pimeduses, ilma mingi nähtava põhjuseta.

Cousteau käskis ühe obeliski ja ühe kuju toimetada laevale. Paraku teostada seda ei õnnestunud. Postamendid, millel seisid skulptuurid, osutusid liiga tugevateks. Nende käsutuses olevad tööriistad oli nende vastu võimetud. Obeliski ja kuju pildistati põhjalikult, igast küljest.
Alles hiljem märgati, et kuju tagant seinast suundus kaljusse tunnel.

Kas see mitte teile midagi ei meenuta, kallis lugeja?
Andrel ei tekkinud siis muidugi mingeid assosatsioone seoses kuju ja tunneliga.
Mulle, kui kuulasin seda jutustust, meenus kohe "neetud šaht" ja "Valhalla" koobas.
Aimasin juba, mis hakkab juhtuma....

Valiti välja neli meest. Nad varustati pika nööriga ja saadeti tunnelit mööda teele. Akvalangistide ja julgete koopauurijate vahel on paljugi ühist, seepärast ei osanud nende saatuse pärast muretseda keegi.
Rahutuks hakkasid kõik muutuma alles mõnda aega hiljem, kui nöör jäi paigale ning tunnelist kuuldus kauge karjatuse kaja.

Andre jutustas edasi:

Ma olin nende keskel, kes läksid esimese grupi jälgedes. Tunnel, mida mööda me liikusime, kord laskus, kord laienes...Osadel lõikudel võis käia kõrvuti, vahel tuli liikuda ühekaupa ja tugevalt kummargil. Kõndisime ärevuse tõttu kiiresti.
Tahtsime rutem teada, mis oli juhtunud meie kaaslastega, lootes, et ehk ikka kõik on tegelikult korras.

Olime astunud oma kolm kilomeetrit, kui eesliikuv Louis jäi seisma ja karjatas.
Tardusime ootuses.
Lambivalgel paistis pimedusest seinanajal lebava surnud Pauli kahvatu nägu.
Annaks jumal, et ma ei peaks elus rohkem nägema sellist hirmugrimassi!
Ülejäänud kolme salgaliikme laibad lebasid läheduses.
Me kartsime endale isegi ette kujutada, mis võis neid niimoodi hirmutada.
Lõppude lõpuks oli see ka juba vähetähtis.
Tahtsime nende kehad sellest kohutavast kohast kaasa võtta.

Proovisime kergitada Pauli keha.....see hakkas meie kätevahel pudenema, justkui oleks lebanud siin iidsest ajast. Samaaegselt kostus tunnelist sügavusest mingi halvaendeline heli. Vahetasime omavahel pilgud, ning pöördusime kiiresti tagasi.
Mina liikusid eelviimasena, kuuldes oma kuklas Louisi rasket hingamist. Peale justkui igaviku möödumist jõudsime käigust välja.
Kergendustunne oli ilmselt nagu Dantel, kes oli tagasi pääsenud põrgust.
Pöördusin ümber.
Minu seljataga ei olnud kedagi. Olin olnud viimane.
Louis oli kadunud...

Kaotanud imelikel asjaoludel viis kaaslast, ei riskinud Cousteau käiku rohkem inimesi saata.
Kapten ise ütles, et nende käsutuses olev tehnika on tundmatu jõuga toimetulemiseks ebapiisav.

Mõne päeva pärast lahkusid akvalangistid koopast.
"Calypso" suundus piki rannikut edasi.

Täitamata oli peaeesmärk: leida salajane baas.

( järgneb )




- varjutroll - 28-12-2009 02:47

"Baas 211".....44

Niisiis, "Calypso" liikus piki "Kuningaanna Maudi maa" rannikut ja lähenes Antarktika poolsaarele.
Jätkati uurimistöid.
Nagu võib juba arvata, midagi huvitavat leitud. Tasapisi vändati filmi Antarktika loodusest, mis oli niivõrd vaene, et ekspeditsiooni liikmed pidid "nahast välja pugema", leidmaks midagigi, mis võiks televaatajatele huvi pakkuda.
Kõik olid juba leppinud tõsiasjaga, et mingit baasi leida ei õnnestu.

Kuid selle järelduse tegemisega oli meeskond pisut kiirustanud...

Lootuses koguda rohkem materjali telefilmi tarbeks, sõitis Cousteau ümber Antarktika poolsaare ja suundudes "Ellsworthi Maale". Õigemini, see ei õnnestunud koheselt, tugevad tormid, mis kestsid peaaegu kaks nädalat ei lasknud laeval rannikule läheneda.
Kõige huvitavam, et sellel ajal sai "Calypso" meeskond kaks korda jälgida UFO- sid --- sigarikujulisi tumedaid lennuaparaate.
Kogu see ebatavaline nähtus kirjutati looduse vingerpusside hulka.
Siiski tekkis meeskonnal paha eelaimus.
Paljudele meenus selle rannikuala ajalooliselt kehv kuulsus...

Viiendal päeval, otse vastu kaljurannikut, hakkas laeva aparatuur näitama midagi imelikku. Otsustades mõõteriistade järgi, pidi merepõhjas olema hiigelsuur kogus metalli.
Akvalangistid valmistusid sukeldumiseks.
Nende hulgas oli ka Andre:

Laskusime sügavamale, kartes isegi ette kujutada, mis võib meid seal ees oodata.
Mälestused põrgulikust tunnelist olid veel värsked.
Kuid olime harjunud käituma proffesionaalselt ning oskasime ohjata oma hirmu.
Kapteni käsk täitmata jätta, ei tulnud kõneallagi.

Nägime objekti üheaegselt ja väga selgelt.

Põhjas lebas hiigelsuur laev. See oli värvitud pimestav-valgeks ja meenutas kõige enam jäämäge, mis oli kujundatud, silmas pidades kõiki füüsikaseadusi.
Laev tundus kuidagi maaväline: nelinurkne tekk, täiesti sile, ainult ühes otsas oli väike pealisehitis.
Me poleks imestunud, kui laeval oleksid äkki süttinud tuled ja see oleks lennanud veest välja taevasse, nagu mõnes kehvas UFO- dest rääkivas ulmefilmis.
Alles kui olime saanud lähemale ja korralikumalt vaadelda, taipasime, et tegu on lennukikandjaga.

Minu imestus oli piiritu. Teadsin omaarust üsna hästi Mereväe ajalugu ja ei kahelnudki, et mitte ükski lennukikandja, mitte ainult ei uppunud selles kandis, vaid ei viibinudki seal.
Äkki on see mõni Byrdi eskaadri laev? Kuid "Philippe Sea" pöördus tagasi USA- sse ühes tükis... Ja miks pidid Ameeriklased üldse värvima oma laeva valgeks?
Meil tekkis hulgim küsimusi üksteise järel, kergendust pakkus vaid asjaolu, et laeva maises päritolus kahelda ei tulnud.

Mingeid kirju ega eraldusmärke, mis oleksid võimaldanud laeva identifitseerida, me kiirel ülevaatusel ei tuvastanud.
Akvalangistid proovisid laeva siseneda, kuid avad olid liiga väikesed, ning minna ainult neljakesi ruumide labürinti, tundus ka hullumeelsusena.
Lennukikandjal ei olnud mingeid nähtavaid vigastusi, mille kätte ta oleks võinud uppuda.
Jäi mulje, et laev lihtsalt uputati.

Tõusnud pinnale, jutustasid sukeldujad oma hämmastavast leiust. Cousteau võttis viivitamatult ühendust Prantsuse Mereväega ja edastas informatsiooni.
Seal kutsus tema teade esile entusiasmi: kiiresti kontrollinud andmeid, selgitasid sõjaväelased välja, et selles kandis polnud tõepoolest mitte kunagi uppunud ükski lennukikandja.
"Richthofenist" ( ilmselt lugeja juba taipas, et Cousteau leidis just selle aluse ) seal muidugi midagi ei teatud.

Järgmisel päeval sukeldus põhja juba kümme akvalangisti. Kapten Cousteau, kes väga tahtis nendega kaasa minna, pidi haiguse tõttu siiski pardale jääma.
Seda loeti halvaks endeks.
Optimismi ei tekitanud ka ühe Andre kaaslase väide, et vaadeldes põhjas lennukikandjat, nägi ta eemal tumedat sigarikujulist objekti. Ta arvas selle sarnanevat väikesele allveelaevale. Kuna "allveelaeva" nägi tema ainukesena, siis alguses ei pööratud tema jutule mingit tähelepanu. Kuid ainult alguses.
Edasi räägib Andre:

Ma ei olnud nende kümne hulgas, kes laskusid põhja. Sinna valiti rohkem kogenud akvalangistid.
Kogu meeskond ootas kannatamatult hetke, millal nad jõuavad tagasi ja jutustavad lähemalt oma käigust lennukikandja sisemusse.

Parku aeg läks ja kedagi ei tagasi ei ilmunud. Me ei tahtnud uskuda halvimat.
Kuid lõpuks olid kõik sunnitud õudusega tõdema, et neil oleks pidanud ammu lõppema hapnik.

Andre:

Põhja saadeti veel kaheksa meest. Sellel korral olime varustatud ohutustrossidega. Lähenedes lennukikandjale, ei märganud me midagi kahtlast. Meie kadunud kaaslastest polnud näha mingeid jälgi. Kaks meie hulgast, nende seas ka mina, jäime välistekile. Kuus meest, kinnitatud trosside külge, kasutades mingit luuki ( tundus, et oli lennukitõstuk ), suundusid laeva sisemusse.

Paarkümmend minutit hiljem nägime luugist väljuvat kahte suurt õhumulli. Aga veel kahe minuti pärast, paiskusid sealt uskumatu jõuga välja kaks rebenenud ohutustrossi. Üks neist lõikas läbi minu kalipso ja käsivarre kuni luuni. Seoses sellega ja samuti seetõttu, et saime suurepäraselt aru, et aidata me oma kaaslasi enam ei saa, tõusime pinnale.

Pärast öeldi meile, et me meenutasime, mitte inimesi vaid rohkem kummitusi, kes olid äsja pääsenud põrgust...
Üldiselt, ega see vist polnudki tollel hetkel tõest väga kaugel....

Cousteau taipas, et on järjekordselt kokku puutunud seletamatu jõuga, mis hoidis kiivalt oma saladusi...

Ekspeditsioon lõpetati ja pöörduti tagasi koju.
Saabudes tehti juhtunust Mereväe Luurele üksikasjalik ettekanne.
Filmi, mis pidi tutvustama Antarktika veealust maailma, ei näidatud kunagi...

Prantsuse Merevägi organiseeris mõned kuud hiljem uue ekspeditsiooni kohta, kus "Calypso" oli leidnud lennukikandja vraki.
Mitte mingisugust uppunud laeva neil enam leida ei õnnestunud.
Varsti kostus Washingtonist kõva protest ja ekspeditsioon lõpetati viivitamatult.

Nii lõppes veel üks katse lahendada natside baasi saladus.

Kuid maailmas oli veel üks jõud, mis oli huvitatud tõe väljaselgitamisest, ning mis ei allunud Washingtonile.
Need olid Venelased.

Neil seisis ees teha järjekordne käik selles mängus...

( järgneb )



- Nordicligths - 29-12-2009 19:15

Suurepärane töö kasutaja varjutroll poolt, respekt.
Tükk aega seda teemat jälginud ja jääb vaid soovida edu, ootan huviga uusi lugusid.

Mis Antarktikat puudutab siis meenub mulle üks artikkel (kajuks täpset allikat ma enam meenutada ei suuda),mis käsitles Antraktika jää paksuse muutust läbi aja. Nimelt selgus,et kusagil 12000-14000.a tagasi leidsid suured muutused jäävälja pindalas ja jäähulgas. Selgus,et mingil hetkel toimus suur sulamine ja kogu mingi osa mandrijääst kukkus kokku(toimus tohutu ja järsk jäämägede liikumine ilmselt). Teadlased seda millegagi seostada ei oskanud. Samas arvutati,et laine mis võis tekkida sellest jäämägede libisemisest ja sula vesi,mis vallandus pidi olema tohutu suur ja see võis nii kaugele kui Lõuna-ameerika ja Aafrika Lõunarannik ulatuda.
Kui mul õnnestub see artikkel üles leida siis postitan siia. Vabandan natuke teemavälise jutu pärast.


- Andruzka - 29-12-2009 20:08

See on tõesti lahe lugemine rutiinse argipäeva taustal, Kuku raadio järjejutuks soboiks ülihästi. Jõudu !


- varjutroll - 30-12-2009 04:52

"Baas 211".....45

Panin maakeelde ümber seda teemat täiendava venekeelse artikli, mille leidis VironShaman aadressilt:
http://www.rufors.ru/content/view/26/6/

Orginaallingilt saab vaadata dokumentide koopiaid, ei hakanud siia neid topelt riputama - varjutroll.

Artikli autor: Nikolai Subbotin
27.01.2009 a.

Vene Ufoloogiliste Uurimuste Keskuse ( RUFORS ) direktor Nikolai Subbotin jagas ajakirja "Час открытий" (№ 1, 2009) vahendusel mõningast informatsiooni, mida ta on leidnud seoses müütilise Sakslaste baasiga Antarktikas.
Esmakordselt on siin avaldatud mõned koopiad dokumentidest, mis kinnitavad veelkord fakti, et Sakslased siiski tegelesid põhjalikult Antarktika mandri uurimisega.

Sellest, et Antarktika mandril on varjul ülisalajane SS baas, on räägitud juba nii kaua ja järjekindlalt, et seda võimalust täielikult välistada oleks raske.
Omal ajal suhtus NSVL Sõjaline Luure nendesse "kuuldustesse" niivõrd tõsiselt, et võttis ette isegi luureoperatsiooni Antarktika rannikule.
Dokumendid mis tõestavad seda fakti, leidis NSVL sõjaajaloo arhiivist Nikolai Subbotin.

Luureoperatsiooni käigus saadeti perioodil 25.10.- 10.11.1945 a. Antarktika rannikule kolmest allveelaevast koosnev konvoi.
Laevade pardal viibisid lisaks meeskonnale veel kolm NSVL Riikliku Julgeoleku Komitee ohvitseri.
Ekpeditsiooni juhtis NSVL Mereväe Admiral N. G Kuznetsov.
Spetsiaalse käskkirjaga 12.06.1945, oli antud talle korraldus välja selgitada kogu tõde Natside Antarktika "Baas 211" kohta.

Asi sai alguse sellest kui 28.06.1945 a. laekus Riikliku Julgeoleku Rahvakomissar V. N Merkulov lauale ebatavaline ettekanne:

"Kannan ette, et 11.06.1945 aastal leiti 79 laskurkorpuse vastuluure "SMERŠ" töötajate poolt, aadressilt: Berlin-Tiergarten, Tirpittszufer 38- 42, Saksa Mereväe staabi teenistusruumidest allveelaevade "Merepõhja läbimise kaardid".

Lisaselgitus: "Ainult Füüreri konvoi eriüksuse "A" allveelaevade komandöridele, koguarvuga 38 tk, numbrite all seeriast "44".

Numbrid: alates 0188 kuni 1099.
Numbrid: alates 0228 kuni 0239.
Numbrid: alates 0446 kuni 0456.
Numbrid: 0555, 0870, 1489.

Nagu selgub kaardi instruktsioonide tõlkest, käib jutt Antarktika mandrialuse veekoridori läbimisest, pääsemaks kohta nimega "Agharta"

Iga kaart koosneb graafikutest, numbritest ja märkidest, mis nõuavad astronoomia ja navigatsioonivallas töötavate spetsialistide tõlgendust.
Välja on toodud koodvõtmed, mis käsitlevad kaardi kasutamist erinevatel aastaegadel ja erineva kuufaasiga.

Kaardid on trükitud 1500 eksemblaris, Münchenist 17 km kaugusel asuva Dachau koonduslaagri erilaboris, 1944 aasta jaanuaris.
Kaardi kõrget salastusastet tõestab fakt, et kõik kaardi tükkimisega seotud isikud kuulusid likvideerimisele.
Lisa: kaardid, tõlge 38 lehel."

Ja veel üks huvitav dokument, mille sai toosama Merkulov 12.09.1945 aastal, kui Kuznetsov juba valmistus Antarktikasse suunduvaks ekspeditsiooniks.

Keegi Nabakumov kirjutas Riiklikusse Julgeolekusse:
Saadan salajase vihiku, kuhu on konspekteeritud käskkirjad Saksa Relvajõudude Ülemjuhataja Adolf Hitleri ja SS Reichsführeri poolt, korraldustega valida Wehrmachti, Luftwaffe, Mereväe ja SS võitlejate hulgast välja sobivad kandidaadid saatmiseks Antarktikasse.

Vihik koos käskkirjade konspektiga kuulub Wilhelm Wulffile, keda praegu otsivad taga vastuluure "SMERŠ" töötajad.
Vihik avastati teiste Wehrmachti Ülemjuhatusele kuuluvate arhiividokumentide hulgast, Dresdeni lähedalt, Pirna mägedest.

Kahjuks pole Kuznetsovi ekspeditsiooni tulemustest midagi kirjutatud. Kas Admiral leidis salajase baasi, või kukkus kogu luureoperatsioon läbi, mingeid dokumente selle kohta leida ei õnnestunud.
Kuid minu käsutuses olid Sakslaste "meresügavuste läbimise" kaardid. Neid uurides tuleb vägisi pähe mõte- mida need Natsid ikkagi Antarktika mandrialt leidsid?
Näiteks oli "Aghartasse" pääsemise veealust koridori kirjeldava kaardi juures imelik lisa: "Teekonnal koobastikus on võimalik õhu või veealuste objektide ilmumine. Neid objekte on keelatud tulistada..."

Saksa navigatsioonikaartidelt oli näha pinnaprofiili, mis mõõtmetelt ja kujult vägagi meenutas suurt jääalust järve "Vostok", mille Saksa allveelaevad pidid läbima oma teekonna käigus.

Võib arvata, et oma uurimiste käigus võisid Sakslased avastada mitte ainult Jäise Mandri iidse tsivilisatsiooni jälgi vaid ka nende praegusi asukaid.
Ilmselt kasutati teadmisi, mida "Ahnenerbe" omandas oma Tiibeti ekspeditsioonide käigus ja aitas "kokkuleppele jõuda" selle mandri tõeliste peremeestega.

Sellisest võimalusest rääkis juba 20- ndatel aastatel Jakob Bljumkin, kes oli saanud juba 15 aastat enne SS- i ligipääsu Tiibeti iidsetele ürikutele
Toimikus, mida mul õnnestus lugeda, on tema omakäeline ülestunnistus mõnedest saladustest, sealhulgas meie maakera pinna all elavast tsivilisatsioonist, mille üks sissepääse asub Antarktika piirkonnas.
Paraku lasti Bljumkin 20- ndate aastate lõpus maha...
Peale teda sai esmase ligipääsu Tiibeti saladustele Natsionaalsotsialistlik Saksamaa...

( järgneb )



- varjutroll - 31-12-2009 08:25

"Baas 211"......46

Ikkagi tegin õieti, kui jätsin Andrele oma telefoninumbri ja palusin tal helistada ükskõik mis ajal, kui ta leiab midagi huvitavat.
Ausalt öeldes, ta helistaski..."ükskõik mis ajal", öösel nimelt.
Küllap ei tulnud tal ette, et Prantsusmaa ja Argentiina vahel eksisteerib ajavahe.
Ma polnud üldse pahane.

Hans!- kuulsin ma telefonitorust erutatud häält.
Kuulake!
Mul õnnestus kindlaks teha üks vägagi huvitav fakt!
Selgus, et Sakslaste baasi otsisid ka veel Venelased!

Kuidas sul see õnnestus?

Väga lihtsalt. Üks mu tuttav ajab asju Vene ärimeestega. Tarnib neile Prantsusmaalt kasutatud autosid. Üks nendest osutus endiseks Vene Mereväe ohvitseriks, kes läks ära erru peale NSVL kokkuvarisemist. Hiljuti ajasime juttu ning selgus, et ta oli üks neist, kes võttis osa Venelaste ekspeditsioonist Ellsworthi maale.

Uudis osutus mulle niivõrd intrigeerivaks, et kaotamata aega, lendasin Pariisi.
Minu õnneks oli see Venelane veel seal.
Kohtusime Bois de Boulogne metsa kanti jäävas, väikeses kohvikus.
Endine Mereväe ohvitser osutus juba hallineva peaga, eakaks, muhedaks meheks.
Tema sõjaväelase hoiak torkas koheselt silma, käepigistus oli kindel ja tugev.

---- Ma arvan, et täna võib sellest juba rääkida, ---- vastas ta mu küsimustele.
Lõppude lõpuks ei õnnestunud ju meil seda saladust lõpuni lahendada.
Õigemini, me seisime lahenduse lävel, aga puudu jäi natuke ajast.
Ainult natukene...

Ilmselt oleks Cousteau koos oma meeskonnaga olnud väga imestunud, kui ta oleks teadnud, et tema poolt leitud laev oli hästi tuttav Vene Luurele.
Tõsi, seda küll ainult küllaltki kehva kvailiteediga fotode näol.

Meenutan mõningaid üldtuntud fakte.
1957 aastal lasid Venelased orbiidile esimese tehiskaaslase.
1961 aastal---- esimese kosmonaudi.
Loomulikult hakkasid Vene sõjaväelased sputnikke kohe kasutama luure otstarbeks.
Neile käis nimelt väga närvidele fakt, et ameeriklased püüdisid luurelennukitega järjepidevalt oma baasidest jälgida NL territooriumi.
Jälgimine kosmosest pidi saama nendepoolseks asümmeetriliseks vastulöögiks...

Juba 60- ndatel aastatel olid orbiidile saadetud esimesed luuresatelliidid.
70- ndate alguseks oli nende arvukus juba sedavõrd tõusnud, et neid hakati kasutama ka teaduslikes uuringutes.
Näiteks geograafiliste kaartide täpsustamisel.

1971 aastal pildistas üks Vene luuresatelliit Antarktika ranniku piirkonda.
Ülesvõtetel märgati imelikku, peaaegu ideaalselt kiilukujulist kolmnurka meenutavat jääpanka.
Selle üle kaua pead ei vaevatud, tuleb ju looduses ette igasugu imesid!

Asjaga hakati põhjalikumalt tegelema alles 1972 aastal.
Uutel fotodel märgati samas rajoonis kolmnurga kujulist kiiluna väljavenitatud "jääpanka", millest jäi veepinnale maha justkui liikumisest tingitud jälg.
Kõrval oli näha väheldast objekti, mis meenutas lennukikandjalt õhkutõusnud lennukit. "Jääpank" kvalifitseeritigi algselt "Tundmatuks USA Lennukikandjaks", mis on spetsiaalselt ette nähtud tegutsema polaaroludes.
Mida tegi see aga selles piirkonnas?
Jäi üle vaid mõistatada...

Vene sõjaväelased polnud harjunud kaua mõistatama...
1972 aasta lõpus saadeti Antarktikasse kaks luurelennukit, ülesandega jälgida salapärast laeva.
Varsti olid olemas juba kaks enam- vähem selget pilti.
Analüütikud murdsid pead:
Lennukikandja ei sarnanenud mitte ühegi teadaoleva laevatüübiga.
Peale selle, olid tekil näha imeliku kujuga õhusõidukid, mis erinesid tunduvalt standardse kujuga lennukitest.
Nüüd sündis järgmine versioon----lennukikandja on ette nähtud salajasteks relvakatsetusteks.

Pilootidele anti käsk pildistada laeva veel üksikasjalikumalt.
Kuid salapärane lennukikanja lihtsalt kadus.
Luurajad murdsid pead: hiigelsuur laev ei saa ju lihtsalt aurustuda".
Ühe ööga Antarktikast lahkuda ta poleks ka suutnud.
Järelikult pidi ta olema suurepäraselt maskeeritud.
Kuid palju nad oma lennukitega ka Ellsworthi maa kohal ei lennanud, kuipalju ka ei uurinud analüütikud ülesvõtteid, laeva nad uuesti tuvastada ei suutnud.

Aga selle- eest leidsid midagi muud. Ülesvõtetel figureerisid sageli allveelaevad. Need hoidusid võimalikult ranniku varju---- oli isegi ülesvõte, kus allveelaeva korpus ainult poolenisti ulatus rannakaljude alt välja.
Lõpuks tehti juhtkonnale kogu olukorrast koos järeldustega, kokkuvõtlik ettekanne :

"Ellsworthi maa piirkonnas märgitakse USA Mereväe suurenenud aktiivsust.
Märgime ära lennukikandja ja selle pardal olevad tundmatut tüüpi õhusõidukid.
Laeva kaotasime hiljem silmist.
Lennukikandjat identifitseerida, lähtudes meie kasutada olevast infost, ei õnnestunud.
Arvestades kõigega, tundub olevat tegemist salajase projektiga.
Peale selle on samas piirkonnas märgata allveelaevade liikumist, võimalik, et tuumarelvadega pardal.
USA Mereväe aktiivsuse põhjust, Antarktika piirkonnas, esialgu välja selgitada ei ole õnnestunud.
Võib- olla katsetatakse uut relva või rajatakse salajast baasi.
Tänasel päeval ametliku protesti esitamiseks veel alust ei ole.
Hädavajalik on intensiivistada eelnimetatud piirkonna jälgimist.

Ausalt öelda on mul isegi kahju, et Venelased ei esitanud ametlikku protesti, tuues esile Antarktika lepingu tingimust, mis keelab seal sõjaliste baaside rajamise.
Võib- olla oleksid nad siis saanud palju varem teada, et saladuslik lennukikandja ei oma mingit seost USA Mereväega.
Või siis peaaegu mitte mingisugust.

Selle ajaks oli satelliitidelt laekunud uut informatsiooni.
Pildistades Antarktika sisepiirkondi, avastati ülesvõtetelt mitmeid täiesti lumevabu "oaase". Sellise fenomeni eksisteerimisest polnud varemalt mingisugust teavet.
Tähelepanelikumal uurimisel oli näha, et "oaasid" on juba asustatud inimestega.
Seda enam Venelased kauem kannatada ei võinud.
1977 aastal organiseeriti ühte sellisesse "oaasi", suurem ekspeditsioon.

Ilmselt käis jutt "Paradiisiaiast"...

( järgneb )



- Nordicligths - 31-12-2009 11:18

Tahaksin ka omalt poolt ühte teist lisada:

Üks asi,mis mind hakkas köitma kui hakkasin uurima Antarkitkaga seonduvaid lugusid oli see,et
väga palju inimesi ajavahemikus 1947-2001 on jäänud kadunuks Antarktika lõpututel jääväljadel.
Ise enesest igasugu polaar uurimistel ja ekspeditsioonidel on ennemgi juhtunud ettenägematuid katastroofe
ja meeskondasid on hukka saanud. Minul tekkis siiski küsimus,et kes siis hukka said ja miks?

Selgus,et suurem osa kadunuks jäänud (hiljem ka hukkunuks tunnistatud) USA kodanikke olid sõjavälelise taustaga. Teadlastest,kes on kadunuks jäänud on vähem kuulda olnud.
Kui hakata mõtlema,et mis siis võib juhtuda ühe ekspeditsiooniga Antarktikas siis mulle tulevad esmalt
sellised mõtted päha.
A. Tekkis ootamatu ilma muutus ja meeskond jäi lumelõksu või külmusid lihtsalt surnuks.
B.Võisid tekkinud lumetormist sattuda segadusse ja kaotada orjentatsiooni ning seeläbi hukkuda.
C. Sattusid kokku miski tundamtu jõuga, mis osutus mittesõbralikuks kohtumiseks?
Kahe esimese varjandi puhul ei ole tegu mitte nalja asjaga, sest selliseid järske ja ekstreemseid ilmastiku nähtusi on Antarktikas ja ka mujal polaar aladel ette tulnud.
Samas kui ekspeditsiooni olid kaasatud sõjaväelased siis hakkab asi palju keerulisemana paistma.
Juba esmalt tekkib küsimus,milleks on vaja kaasata sõjaväelasi sisuliselt jääproovide, automaat jaamade remondiks või ka alade kaartistamiseks või uurimiseks?
Antarktikas pole ka suuri maismaa kiskjaid,kes seal inimest ohustaks erinevalt Põhja poolusest kus Jääkarude rünnaku oht on reaalselt olemas.
Kas siis tõesti on miskid US Navy ohvitserid ainult pakikandjad siis polaar uurijatele?
Ehk on Ohvitserid hoopis ise teadlased?
Kas terve hulga sõjalise taustaga personali kaasamine tähendab,et midagi on seal, mida väga olulist, mida
tuleks kiivalt varjata või silma peal hoida ja siit tulenevalt ka liiga uudishimulikke eemale peletada või siis
koguni nad tappa?
Võib olla viiakse Antarktikas läbi US Navy juhtimisel miskeid eksperimente,mille eesmärk on ilmselt avalikustamisele mittekuuluv?


- T11ger - 31-12-2009 14:39

üks maalähedane selgitus, miks võib olla tiimi koosseisus mingi kogus militaare, oleks see, et tihti on sõjaväe tehnika ja seadmed kõrgemast klassist kui tavalistel teadusasutustel, ning seega militaarspetside kohalolek tehnika teenindamiseks ja kindlasti katsetamiseks põhjendatud. Iseküsimus, kui palju neid pundis olema peaks jne.


- excubitoris - 31-12-2009 16:39

Üks loogiline ja reaalne põhjus on veel - Antarktika ei ole just turismipiirkond ning sõjaväelased on siiski keskmiselt treenitumad.
Paljud helgemad pead kasutavad aga sõjaväge (eriti Ameerikas) hüppelauana edasisse ellu kuna Armee annab tasuta koolituse
ning lisaks veel päris hea sellise. Pinsile saab aga juba kuskil 40-45 aastaselt ning siis on "kõik uksed" lahti ning sellised inimesed
on OODATUD lausa sellistele "üritustele". Loomulikult (mitte siis kõigi puhul aga paljude puhul kindlasti) kasutab siis ka Armee oma
poegi ja tütreid ära - väikese lisaraha eest teeb selline inimene koopiaid mis siis laekuvad Pentagoni laudadele. Äri on selline on
seal päris tavaline ja kuigi sellest palju ei räägita ei ole see ka mitte eriline saladus. Sama praktikat kasutavad teatud määradel ka
juttude järgi teised lääne riigid kus on "probleeme" - ehk sõjavägi peaks muidu info saamiseks selle otseselt sisse ostma mis aga
teatud isikute ringidele ei meeldiks. Siis kasutataksegi sellist "tagaust".


- Nordicligths - 01-01-2010 14:37

Kasutaja excubitorisel ja T11ger on huvitavad tähelepanekud, mis ka üsna loogiline kui nii võtta.
Ma arvan,et on veel sellised varjandid veel võimalikud:
Kuna Antarktikast on leitud siis geoloogiliste uuringute käigus,et manner on rikas maavarade poolest sealhulgas Uraani, Vase,Kulla ja Raua maagi poolest(võimalik,et veel miskit). Siis sõjaväelaste ja sõjaväe baasi hoidmine
seal oleks selles valguses üsna aru saadav. Samas kui tõesti Antarktikas on maavarad siis huvitaval kombel pole
neid sealt keegi veel välja kaevandama hakanud. Ühtviisi on selleks vaja ka tehnikat,teistpidi on vist olemas
ka miski riikide vaheline kokkuleppe,mis keelas Antarktika maavarade kasutamise ja kaevandamise?
Samas nagu elu näitab kiputakse tihti ka neid rahvusvahelisi jm kokkuleppeid hülgama ja kõrvale neist hoidma.

Teine asi,mis on ka üsna oluline oleks nt kas sõja või tsiviil otstarbelise eritehnika katsetamine ekstreemsetes tingimustes, milleks Antarktika peaks olema ideaalne. See küll ei seleta otsest sõjaväe baasi vajadust aga
kindlasti üks valdkond mida päris kahe silma vahele ei tohiks jätta.

Kadunuks jäänud isikute probleem jääb siiski püsima, kui ikka miski 20 inimest korraga kadunuks jääb ja ei suudeta ei raadio ega muul moel neid enam üles leida siis tekib tihti mõte,et ehk on seal ikkagi midagi,mis
on tavaloogikaga mitte seletatav.


- T11ger - 01-01-2010 17:12

Veel paar märkust:

- suurriikide sõjavägi on hästi varustatud nii raha kui arendusega. Seetõttu on just sõjaväel vajalik tehnika, varustus ja sobivad inimesed uudsetes ja ekstremaalsetes tingimustes tegutsemiseks. Nagu reich saatis lõunapoolusele just sõjaväe, siis samuti tegutsevad ka teised huvilised. Kokkuvõttes otstarbekam, kui hakata eraldi koolitama ja treenima inimesi, looma tehnikat tsiviilile.
- militaar on mitme otsaga asi. Näiteks - kui meil sebivad ringi mingis olukorras kaitseliitlased, ehk siis vabatahtlikud pühapäevasõdurid, kellel on elementaarne sõjaväeline koolitus, kõrge motivatsioon ja omal tsiviilerialal ilmselt korralik pädevus,siis meedia, inimesed eemalt nimetavad neid ikka sõjaväeks. Kuna ameerikaski on sellised olemas Rahvuskaardi näol, siis tihti kasutatakse just neid (mh ka praegu Iraagis ja Afg-s). Point - tegelikult võib olla missioon iseenesest tsiviil, või poolmilitaarne, siis kui meedia saab teada, et mõni sõjaväelane on pundis (mis sest, et ametlikult erus või reservis), siis võidaks lambist asi tituleerida militaarmissiooniks. Muidugi, selge see, et tsiviilüritusel ei saa osaleda lihtsalt niisama sõjatehnika (allveelaevad, mingid muud erimasinad), aga lihtsalt silmaringi laiendamiseks on hea ka selle aspektiga arvestada.


- varjutroll - 02-01-2010 11:06

"Baas 211"......47

XX sajandi teisel poolel olid Venelased Lõunamandri uurimises jätkuvalt esikohal.
NSVL oli ainuke riik, mis oli Antarktikasse rajanud tervelt 4 teaduslikku polaarjaama.
Need olid:
"Bellingshausen" Antarktika poolsaarel,
"Novolazarevskaya" ja "Molodjoznaja" "Queen Maud Landil" ning
"Mirnõi" "Wilkes Landil".

Just nimelt "Bellingshausenist" suundus teele ekspeditsioon, mis pidi leidma eeltoodud Ameeriklaste ( nagu siis arvati ) "oaasis" asuva baasi.
Retkele suundus sadakond meest, keda toetasid õhust 4 lennukit.

Teekond osutus küllaltki raskeks. Grupil tuli ületada raskestiläbitavaid mäestikke, liikuda sügaval lumes, tormis ja tuisus...
Ilmastik mehi ei kohutanud.
Rahutuks tegi hoopis tunne, et neid jälgitakse ja keegi justkui takistaks nende edasiliikumist.
Paaril korral märkasid päikesepaistelisel päeval, hea nägemisega inimesed kaugel mägedes seletamatuid välgatusi. Need meenutasid kangesti binokliklaaside peegeldusi...
Kaks korda pidid nad peaaegu laviini alla jääma. Ainult tänu õnnelikule juhusele, ei saanud keegi kannatada.
Varsti peale seda märkas üks lenduritest lumesaani jälge, mis kindlalt ei kuulunud ühelegi ekspeditsiooni masinale.
Paraku ei õnnestunud kindlaks teha, kuhupoole need suundusid, sest järgmiseks päevaks oli tuisk juba jäljed kustutanud.

Mida enam läheneti eesmärgile, seda paremaks muutus ilm. Päev, mil Venelased lumepiiri ületasid, oli täiesti päikesepaisteline ja selge.

Ekspeditsioonist on säilinud aruanne, mis autoril õnnestus hankida väga keerulisi teid mööda...

Raportis on kuivas, bürokraatlikus kirjaviisis, teatatud järgmist:

"Oaas", mille avastasime, hõlmab 4- 5 tuhat ruutkilomeetrit.
Piirkonna keskel on järv, vee temperatuur jääb piiridesse +20....+25 kraadi.
Ilmselt toidavad järve kuumaveeallikad, mis soojendavad ka ümbritsevat maapinda.
Temperatuur muutub alates +20 kraadist järve kallastel, kuni 0 kraadini lumepiiril.

"Oaasis" on taimestik, ning on märgata inimtegevuse jälgi. Järve kaldal on mõned pikad betoonangaarid, ilmselt majandushooned, mis on seest täiesti tühjad.
Katused on värvitud maapinnaga sama värvi. Veel on ehitisi, mis asetseva laiali üle kogu "oaasi" ja millede kasutusvaldkond on selgusetu.
Maapinda ümber järve on kindlalt kasutatud taimekasvatuseks. Näha on vaod.
Kogu uurimisaja vältel ei õnnestunud näha mitte ühtegi inimest. Ei õnnestunud kindlaks teha selle asukoha inimeste riiklikku kuuluvust, ega ka seda, millal see paik on maha jäetud.
Vahemik võib olla alates 10 päevast, kuni 10 aastat tagasi.

Järgmisel päeval avastasid Vene uurijad maasügavusse viiva tunneli. Paraku, nagu uurijad olid teinud sissekäigust mõned sammud, kostis võimas plahvatus ja tunnel kukkus sisse. Kolm inimest sai surma.
Katse tunnel puhastada, lõppes tulemusteta, lõhkamine oli teostatud liiga pikas ulatuses.
Käigu lahtikaevamine oleks võimalik, ehk ainult eritehnikat kasutades.

Uurimiagrupp töötas kohapeal peaaegu kaks nädalat, peale seda puhkesid ägedad vaidlused.
Ühed rääkisid vajadusest asutada kohapeale uurimistööd jätkav väike baaslaager.
Teised soovitasid pöörduda tagasi baasi ning organiseerida uus, suurem ja parema varustusega ekspeditsioon.
Kokkuvõttes, lähtudes Moskvast saabunud käsust, asutati koheselt uus polaarjaam, mille nimeks sai "Gorjatši Kljutš".
Varustamine toimus lennukitega, konteinerid varustusega visati alla langevarjudega.

See uus polaarjaam "Gorjatši Kljutš" sai eksisteerida ainult mõne nädala.
Tugev orkaan tegi kõik lennud sinnakanti võimatuks. Alles kuuendal päeval peale tormi, visati lennukilt alla konteinerid toiduainete ja raadiotehnikaga.
Polaarjaama sidemees ei võtnud aga baasiga ühendust ning arvati, et raadio sai allakukkumisel vigastada.
Kui lennati kohale uue varustusega, nägi piloot, et nende vana konteinerit ei olnud keegi lahtigi võtnud...

"Oaasi" suunati viivitamatult otsingugrupp, kes paraku ei leidnud sealviibinud personalist ühtegi jälge. Inimesed olid lihtsalt kadunud. Mis nendega juhutus, on saladuseks siiamaani.

Mõned kuud hiljem organiseeriti uus ekspeditsioon.
Paraku avastasid lendurid endise "oaasi" kohal vaid tühja lumekõrbe.
Ei sooja veega järve, ei ehitisi, midagi polnud järel.
Isegi seda, kuskohas hooned ja järv, ainult natuke aega tagasi asusid, polnud enam võimalik täpselt kindlaks teha.

Kuid organiseeritud ekspeditsioon ei jäänud tegevuseta.
Selleks ajaks oli Vene luure juba saanud informatsiooni Cousteau retkest karstikoobastikku...

Nüüd suunasid Venelased kõik jõud nende koobastike otsingutele....

( järgneb )



- sindrinahk - 02-01-2010 15:21

Suured tänud varjutrollile ääretult huvitava lugemise eest! Ootame huviga lisa.


- Müstik - 03-01-2010 19:35

Mnjah. Ütlemata põnev seal Antarktikas. Ja samas hirmutav.
Ja tundub, et tegutseb ikkagi mingi muistne koobastes asetsev tsivilisatsioon või siis selle tsivilisatsiooni poolt jäetud kaitse, et sellele saladusele jälile ei saadaks. ..Täpselt sama, mis Tiibetis ja Egiptuse püramiidide juures... Lisaks ka Peruu maa-alustes käikudes. Või meenutage Koola poolsaarele tehtud ekspeditsiooniliikmete muljeid Hüperborea teemas...
Päris kole oli lugeda, kuidas see prantslane Cousteau kaotas imelikel asjaoludel viis kaaslast, kui oli just-just avastamas kõige põnevamat paika.
See kapten ise ütles, et nende käsutuses olev tehnika on tundmatu jõuga toimetulemiseks ebapiisav. Mis tundmatu jõud seal küll on?

Kunagi lugesin, et lennukitelt filmiti suurt kristallist kuplit Antarktise jää kohal, aga ei mäleta enam, kus see teave oli...

Meenutuseks:
"Jättes natukeseks kõrvale baasi otsigud, otsustas Cousteau koobast uurida.
See oli tõeliselt tohutu ja ilus: kõrged võlvlaed, rippuvad suured stalaktiidid...
Koopa seinad sätendasid prožektorite valguses, nagu oleksid nad briljantidega üle puistatud...
Suur maa- alune järv ei küündinud koopa seinteni vaid selle servad moodustasid kuldse liivaranna.
Kaldalt leiti obeliskid, kaetud ruunikirja meenutavate märkidega. "
Mäletan, et sakslased leidsid sealt ka püramiidi ja Sfinksi...

Prantslaste metalliotsija näitas järve põhjas suurt metalleset, aga sinna neil ei õnnestunud sukelduda...
Äkki mingi maa-alune kristall nagu Okunjovos?

"Ja siis 1974 aasta esimesel jaanuaripäeval hakkas see järv seestpoolt helendama...
..seejuures intensiivsus ja värv koguaeg muutusid: helesinisest kuni lillani, siis jälle tuhmroheliseks....

Vaadates järvevette, eristasid mõned seal tumedaid, eriskummalise kujuga varje.
Kui sellel hetkel oleks veest välja tõusnud mingi iidne jumalus, arvan, Prantslased poleks peale seda kõike põrmugi imestanud.

Koobastiku sügavuses avastasid uurijad skulptuuri.
Õigemini, algul nägi keegi kahte imelikku punast punkti ja suunas sellel lambi.
Kivikuju oli sedalaadi, mis sisendas hirmu igale lähenejale.
Hüppevalmis kiskja, ei panter ega lõvi. Seljal olid suured teravate küüntega laialilaotatud tiivad. Lõuad oli paotatud, paistsid pikad peenikesed kihvad. Näol oli õudusttekitav grimass, segu vihast ja hullumeelsusest.
Ja mis kõige veidram, silmade asemel olid kujul kaks punast kivi.
Need helendasid pimeduses, ilma mingi nähtava põhjuseta."

See tundub olema tõeline iidse tsivilisatsiooni poolt sinna püstitatud kaitsekuju!

"Alles hiljem märgati, et kuju tagant seinast suundus kaljusse tunnel."

Mis siis juhtus, seda te lugesite juba eestpoolt. Kummaline, et ainult Cousteaul õnnestus sellest tunnelist elusana pääseda.
Ehk oli ta juba varem mingitesse saladustesse püstitatud ja oskas ettevaatlikum olla?


- T11ger - 04-01-2010 15:49

Antarktika jää alt leiti sajandivanune lennuk
http://forte.delfi.ee/news/teadus/antarktika-jaa-alt-leiti-sajandivanune-lennuk.d?id=28282859&utm_source=feedburner&utm_medium=feed&utm_campaign=Feed:+forteuudised+(FORTE+uudised)&utm_content=Google+Reader


- varjutroll - 04-01-2010 16:44

Ainuke küsimus, millele praegu vastata oskan. Cousteau ei sisenenudki tunnelisse, jutustaja on Andre, kelle vend prantslaste operatsiooni käigu hukkus.
Aga see selleks.

"Baas 211".....48

Antarktika rannikule suunati 1979 aastal kolm allvee- ja kaks uurimislaeva.
Oleksid muidugi võinud saata ka suurema eskaadri kuid ei soovitud liigset tähelepanu.
Põhjalikult uuriti "Queen Maud Landi" rannikualasid ja lõpuks saavutati soovitud eesmärk: leiti kaljude alt merre suunduv soojem hoovus, mis pidi viima karstikoobastikku.
Edasi lasti käiku nagu natsidegi puhul, allveelaevad.

Suur aatomiallveeristleja ei oleks mõistagi sissepääsust läbi mahtunud, kuid sellega sai suurepäraselt hakkama tavaline, diisel- elektritoitel töötav allveelaev.
Vene madruseid ootas koobastikus samasugune vaatepilt, nagu Cousteau uurijaidki.
Kaua seda imelist vaatepilti imetlema ei jäädud, omades täielikku ülevaadet prantslaste ekspeditsioonist, kavatseti saavutada kaks eesmärki:
Esiteks. Kuhu viib salapärane, mitmeid inimesi hukutanud tunnel.
Teiseks. Mida varjab oma põhjas maa- alune järv.

Küllaltki kiiresti leiti kivist, tiivulise looma kuju.
Imelik oli ainult see, et sellel korral ei olnud silmad mitte punased vaid rohelised!
Seni, kuni arheoloogid uurisid obeliskil olevaid kirjamärke, liikusid sõjaväelastest koopauurijad tunneli sügavusse.

Ühe retkel osalenud mehe jutustus, kelle autor leidis hulk aastaid hiljem:

Sisenesime käiku, mis algas skulptuuri tagant. Alguses oli koridor horisontaalne, pärastpoole hakkas järk- järgult langema. Kõiki pani imestama absoluutselt siledad seinad, jäi mulje, nagu oleks keegi neid kaua ja põhjalikult lihvinud.
Võimalik, et seda tegi kunagi piki šahti allavoolanud vesi.
Astusime edasi aeglaselt ja ettevaatlikult, kolm meest ees, siis vahe ja veel viis meest nende järel. Tagumised tirisid enda järel telefonikaablit, side koopasse jäänutega oli katkematu.
Poolteist kilomeetrit käigu suudmest, avastasime hüdrokostüümi jäänustega inimese skeleti. Peale katset seda liigutada, pudenes ta tolmuks.
Mõnisada meetrit edasi olid veel kolm luukere, üks neist täiesti puru.
Kõiki asjaolusid arvesse võttes, oli tegemist õnnetute prantslastega.
Meil tekkis tunne, et justkui liiguksime otse draakoni lõugade vahele.
Egas midagi, kui lõugade, siis lõugade vahele. Valikut polnud.
Kulgesime edasi.

Veel kolme kilomeetri pärast ootas meid ees kivisein. Proovisime seda liigutada kuid edutult.
Järele jäi ainult üks variant.
Lõhata.
Muidugi oli oht, et selle tagajärjel kukub kokku kogu tunnel kuid "mäng vääris küünlaid"
Paigaldanud dünamiidipadrunid, taganesime käiku.
Plahvatus.
Raputus oli väga tugev, kuid käigu laest ei varisenud kildugi.
Pöördudes tagasi kiviseina juurde, pidime tõdema, et see ei saanud üldse viga...Isegi ühtegi pragu ei olnud tekkinud.
Uurides nüüd seda pinda lähemalt, olime sunnitud tõdema, et tegu polnudki kivimi vaid mingi oluliselt tugevama materjaliga.
Kauemaks kohale jääda polnud mõtet, pöördusime tagasiteele.
Kui me tunnelist väljusime, nägime, et kivist eluka silmad olid muutunud rohelisest punaseks...
Üks meist, kes oli tunnelist väljunud viimasena, väitis, et oli kuulnud kaugel, enda seljataga, imelikke helisid.
Teist korda sinna šahti me ei roninud...

Ka allveelaevnikud ei olnud aega surnuks löönud.
Nende ülesanne oli leida prantslaste poolt mainitud järvepõhjas paiknev suur metallist objekt.

Paraku jäi allveelaeva sukeldumine lühiajaliseks. 50 meetri sügavuses oleks neid kinni haaranud justkui nähtamatu käsi. See raputas allveelaeva mõned korrad edasi- tagasi ja siis paiskas nad vastu kõva seina.
( nagu rääkis hiljem üks madrustest, oli ta tollel hetkel aru saanud, mida tunneb üks kokteil, kui teda kannus segatakse )
Mingi imeläbi suutis Kapten allveelaeva siiski pinnale tuua, aga korduvaks sukeldumiseks polnud see alus enam võimeline.
Laeva korpus oli täiesti praguline ja mõlkis.
Suurem osa meeskonnast said tõsiseid traumasid.
Laev jäeti koopasse maha, olles eelnevalt sealt maha monteerinud hinnalisema aparatuuri.
Edasist uurimist nende kasutuses oleva tehnikaga, peeti mõttetuks.
Otsustati mõne aja pärast saata siia uus ekspeditsioon.
Kuid see ei saanud teoks.

Põhjus oli lihtne.
Juhuslikult avastasid uurijad järjekordse mahajäetud linna...

( järgneb )