+- Para-web (https://www.para-web.org)
+-- Foorum: Alternatiivajalugu (/forumdisplay.php?fid=5)
+--- Foorum: Salaühingud ja vandenõud (/forumdisplay.php?fid=22)
+--- Teema: Antarktika...Baas 211 (/showthread.php?tid=4374)
- zed - 08-12-2009 14:15
http://www.cybersecurity.ru/prognoz/38931.html
- excubitoris - 08-12-2009 19:27
Tsitaat:Algselt postitas zed
http://www.cybersecurity.ru/prognoz/38931.html
Kui arvestada, et umbes 90% ookeanidest mis on isegi sõbralikumad klimatoloogiliselt inimesele on siiani läbi uurimata siis tekitab teatud kulmukergitust selline "haiglane" huvi sellise raske koha suhtes ...
- Müstik - 08-12-2009 19:44
Need 145 järve seal Antarktikas on igatahes uurimist väärt!
Need seal ju miljoneid aastaid puutumatuna seisnud. Või sain artiklist valesti aru?
- varjutroll - 10-12-2009 08:12
"Baas 211"......... 32
Kolmanda Riigi saladuste hulka, mis on otseselt seotud meie jutuga, kuulub veel üks:
1945 a. kevadel, kui Saksa rinne rebenes igast õmblusest ja Liitlaste sõdurid olid sisenenud Saksamaa territooriumile, jäi Sakslaste kontrolli alla siiski enamus Prantsusmaa sadamatest.
Ümberpiiratud garnisonid kaitsesid ennast fanaatiliselt, viimase veretilgani.
Ameeriklased ja Inglased said aru, et tormijooks nendele sadamatele- kindlustele läheb liiga kalliks maksma. Seetõttu peeti paremaks neist lihtsalt mööda minna ja esialgu hoiduda otsestest lahingutest.
Garnisonide kaitsjaid see ainult rõõmustas.
Miks ei tõmmatud sõdureid sadamatest õigeaegselt tagasi? Kümmned tuhanded jalaväelased oleksid ju rohkem ära kulunud hoopis Reichi kaitsel.
Ajaloolased annavad sellele küsimusele standartse vastuse:
Hitler ei tahtnud, et sadamad läheksid Liitlaste kätte, millede kaudu oleksid nad saanud varustada oma pealetungivat armeed.
Kuid selletarbeks ei oleks pidanud jätma alles garnisone, lihtsam oleks olnud sadamad korralikult õhkida. Pealegi, kui need sadamad olnuks Liitlastele eluliselt vajalikud, oleks need võetud igal juhul ja iga hinnaga. Millest tulenes siis ikkagi selline jäärapäine vastupanu?
Sakslased mõitsid, et sadamate langemisel kehtestavad Liitlased merelt veelgi tugevama blokaadi. Viimane asjaolu oleks oluliselt seganud eskaadri "A" tegevust. Muidugi oleksid nad võinud kasutada teist teed, minnes ringiga üle Norra. Seda eelkõige nende lastide puhul, mis olid pärit Taanist või pärinema Balti merest. Kuid Balti merel peremehetsesid 1945 aasta kevadel juba Vene allveelaevad, uputades mitu suurt Sakslaste transpordilaeva ( "Goya", "Gustloff", "Steuben"jne. ) ja hulganisti väiksemaid aluseid.
Järele jäi ainult üks variant, saata oma karavanid teele otse mööda Põhjamere rannikut.
Viimane selline suur konvoi väljus 1945 a. mais...
Juba sai räägitud allveelaevadest, mis kadusid massiliselt ja teadmata suunas. Jutt käis ligikaudu sajas alusest, milledest kolm neljandikku olid uusimast, XXII seeriast. Kõik nad suundusid Antarktikasse. Kõigest kümmekond sattusid Lõuna- Ameerikasse. Miks?
Natside liidrid mõistsid suurepäraselt, et sellise koguse allvelaevade haihtumine ei saa jääda lõpuni märkamatuks. Liitlased alustavad kindlasti uurimist ja paremaks peeti juba algselt segada võimalikult palju jälgi. Seetõttu kümmekond kannatada saanud, vanemat laeva andsid end üles Argentiina ja Brasiilia võimudele.
Arvestades asjaolusid, võisid paar- kolm allveelaeva avariide tõttu, lihtsalt mitte jõuda Lõunamandrile.
Laevadele personali valimist, alustati juba aprillis. Sellega tegeles Dönitz isiklikult. Esimeseks maiks, kui Füürer oli juba surnud, ei olnud Reichi kokkukukkumises enam mingit kahtlust. Nende inimeste hulgas, kes valmistusid ette pikaks merereisiks, oli ka Olaf Weizsäcker.
Oma märkmetes on ta välja toonud kõne, mille Suuradmiral pidas konvoi esimese partii laevade teelesaatmise eel.
Sõbrad! Relvavennad!
Saksamaa elab üle keerulisi aegu, me oleme küll selle sõja kaotanud kuid aadet pole võimalik tappa. Teises maailma otsas tuleb Teil koos üles ehitada uus, võimas, IV Reich.
Minu allveelaevnikud avastasid seal tõelise, ideaalsete elamistingimustega Paradiisi.
Teie peale vaatavad meie esivanemad ja Teid hindavad meie järeltulevad põlved.
Minge ja tõestage, et meie võitlus ei olnud asjatu, tõestage, et Saksa vaim on murdumatu!
Sig Heil!
...Kogu evakueeritavasse konvoisse oli planeeritud 150 laeva, sealhulgas allveelaevad eskaadrist "A". Kolmandik neist olid transpordialused. Kogu alleveelaevastik võis oma pardale võtta rohkem kui 10 000 inimest. Peale selle võeti kaasa kunstiväärtuseid ja hinnalisemat tehnoloogiat...
Esimesest kuni viienda maini saadeti teele 30 laeva päevas. Suurepärane ettevalmistus tagas selle, et kaotused osutusid hämmastavalt väikesteks. Praktiliselt kõik allveelaevad jõudsid oma eesmärgile.
Mida nad siis sinna toimetasid?
Sellest tasub rääkida lähemalt...
( järgneb )
- varjutroll - 11-12-2009 11:57
"Baas 211"......... 33
Tegelikult pole mais teele saadetud konvoisid päris õige nimetada "evakuatsiooniks".
See oli küll viimane ja olulisim väljarände osa.
Tänu Bormanni jõupingutustele oli juba varem hulk vajalikku saadetud Lõunamandrile. Näiteks uusimad õhusõidukid, sealhulgas reaktiivlennukid, mis kohe- kohe hakkasid lisanduma Luftwaffe relvastusse.
Reichsleiter muidugi ei julgenud oma tegevusest hingatagi, sest sellise lüüasaamispoliitika levitamise eest oleks võinud hoobilt koonduslaagrisse sattuda.
Tegevus toimus Antarktika lennukitegrupi moderniseerimise egiidi all.
Nendest, ligi 300 õhusõidukist, mis saadeti Antarktikasse, oleks piisanud "Richthofen Air Group"-i komplekteerimiseks 5 kordselt!
Kui jutt juba läks lennukitele, siis tuleks kergitada eesriiet veel ühelt, justkui realiseerimata projektilt.
Transpordilennuk "Junkers 390".
See 6-mootoriline lennumasin omas tohutut lennukaugust. Saksamaa territooriumilt võis see lennuk koos pommidega jõuda USA rannikuni, teine eksemplar võis sooritada lende NSVL ja Hiina kohal, samuti toimetada delegatisooni Jaapanisse.
Kõik ajaloolased kinnitavad üksmeelselt, et neid hiigelsuuri lennukeid ehitati vaid 2 katseeksemplari. Seejuures ei suuda keegi selgitada fakti, et 1944 aasta suvest tegeles nende gigantide ehitamisega terve väike Tšehhimaal paiknev tehas.
Selle firma dokumentatsioon oli sõja lõpupäevil sõna otses mõttes hävitatud.
Kui hakata "Junkers 390" ajaloos põhjalikumat "kaevama" , tulevad esile mõningad huvitavad üksikasjad.
Näiteks see, et projekti kureeris Bormann isiklikult, inimene, kes tavaliselt lennunduse vastu huvi ei tundnud.
Viimane asjaolu tekitas suurt rahulolematust ja nördimust Göringis.
Reichsleiter nõudis konstruktoritelt vaid ühte- võimalikult suurt lennukaugust.
Etteantud parameetritega õhusõiduk võis vabalt startida Münchenist ja maanduda "Horst Wesseli" baasis. Tõsi, lennata tuli peaaegu sirgjooneliselt.
Regulaarne ühendus Saksamaa ja Antarktika vahel seati sisse alates 1944 a. septembrist. Selleks ajaks oli 6-mootoriliste lennukite arvukus tõusnud ca 30 - 40 masinani.
Kõige tõenäolisemalt lennati algul Šveitsi kohal, ületati Hispaania ja peale seda lühimat teed üle Lääne- Aafrika. Lõpuosa kulges ookeani kohal.
Täpseid andmeid ma ei oma, rekonstrueerisin marsruudi lähtudes loogikast ja ühest vähetuntud faktist.
1989 aastal pildistati õhust Aafrika kõrbes poolenisti liivaalla mattunud suure lennuki rususid. Ekspeditsiooni sinna saata ei õnnestunud, sest Lääne- Saharas käis kodusõda. Otsustades fotode järgi, oli tegemist just "Junkers 390"-ga.
Mida siis viisid endaga kaasa kokkuvarisenud III Reichi impeeriumi allveelaevad?
Esiteks, kõige hinnalisema personali. Pole saladus, et peale Saksamaa kapituleerumist ei leitud paljusid tuntud õpetlasi. Peamiselt oli tegemist inimestega, kes olid ennast tihedalt sidunud natsionaalsotsialistliku režiimiga ning võitjatelt polnud neil midagi head loota.
Kadunud teadlaste hulgas oli biolooge, raketispetsialiste, tuumafüüsikuid, lennukikonstruktoreid. Nendega koos rändasid välja kvalifitseeritud töölised. Neil kõigil seisis ees "Neu Schwabenlandi" ülesehitamine.
Peale eelnimetatute suundus uutele randadele hulk funktsionääre, sealhulgas ka "Ahnenerbe" liikmeid. Viimased võtsid endaga kaasa palju müstilisi reliikviaid, mis olid kokku kogutud III Riigi ajal.
Mõningatest ma juba jutustasin oma esimeses raamatus. Esemete hulgas oli näites "Saatuse Oda", millega torgati läbi ristilöödud Kristuse süda. Seda iidset oda loetakse maagiamaailmas üheks kõige võimsamaks esemeks.
Oli seal ka "Püha Graal", mälestus veel iidsemast ajast, millest on teada väga vähe. Kristlikus traditsioonis levitatakse stereotüüpi "Pühast Graalist" kui puidust tassist.
See ei vasta tegelikkusele.
Hitler luges "Pühaks Graaliks" vanade Germaanlaste püha kivi, millele oli ruunikirjas välja raiutud iidsete inimeste tarkused, läbi sajandite.
Ei hakka rohkem üle kordama juba esimeses raamatus kirjeldatut.
Palju suuremat tähtsust, kui need muuseumieksponaadid, omasid natside valduses olevad uusimad tehnoloogiad.
Pole kaugeltki saladus, et III Reichi teadus arenes tormiliselt ja ületas teiste maade analoogseid saavutusi mitmekordselt.
Paljud ajaloolased arvavad, et kui II Maailmasõda oleks kestnud veel natuke, oleksid Sakslased täiel määral jõudnud realiseerida oma tehnilise üleoleku, ning rebida Liitlaste käest võidu.
Sõja lõpuks olid Sakslased valmis saanud tuumapommid ( fakt, millest siiamaani rangelt vaikitakse ).
Just natsid olid need, kes esimesena rakendasid massiliselt reaktiivlennukeid.
Just neil õnnestus luua kontinentidevaheline pommitaja, samuti suure lennukaugusega ballistilised raketid.
Kõikidest tehnilistest "imedest" pole siin rääkida mõtet, sellele kavatsen pünendada terve raamatu.
Tahan märkida ainult üht: 1945 aasta kevadeks oli saanud Antarktika baasidest tõeline eeskujuliku sõjatehnika ladu.
Muideks, mitte Ainult Lõunamanner ei omanud natside tähelepanu. Rühm "Ahnenerbe" liikmeid otsustas jõuda veel ühte sihtpunkit- Tiibetisse.
Just seal paiknes nende arvates salapärane riik Shambala, mida olid paljud kaua ning tagajärjetult otsinud.
See õnnestus võib- olla ainult ühel inimesel.
Tema nimi oli Ernst Schaefer.
( järgneb )
[Muudetud: 12-14-2009 varjutroll]
- varjutroll - 12-12-2009 12:42
"Baas 211"......... 34
Ernst Schaeferi poolt organiseeritud ennesõjaaegsetest ekspeditsioonidest Tiibetisse
http://et.wikipedia.org/wiki/Tiibet
oli juttu juba esimeses raamatus.
Meenutan teemat lühidalt.
Ernst Schaefer oli üks kõige noorematest ja andekamatest kaastöötajatest "Ahnenerbe" instituudis. Lapsepõlvest saati tundis ta huvi idamaade kultuuri vastu, kuid ülikooli läks õppima hoopis zooloogiat. Justnimelt zooloogina suundus ta 1931 aastal Dolani ekspeditsiooni koosseisus Ida- Tiibetisse. Mitte keegi ei teadnud, et Schaeffer oli NSDAP liige ja tuttav Himmleriga. SS Reichsführer isiklikult andis noormehe teekonnale "õnnistuse" ning seadis ta ette ka mõned ülesanded. Nende hulka kuulus salapärase Shambala leidmine.
http://en.wikipedia.org/wiki/Shambhala
Ekspeditsioonil tehti hulgaliselt geograafilisi avastusi, kirjeldati uusi loomi ja taimi.
Noor zooloog hakkas elama "kaksikelu", ühelt küljelt jätkas tööd zooloogina, teisest küljest on ta pea täis okultismismi puudutavaid mõtteid.
Aega jätkub tal mõlemaks.
Himmleri poolehoid noore teadlase suhtes, isegi kasvab.
Kohe peale "Ahnenerbe" loomist 1933 aastal, saab Schaefferist püsitöötaja. Kaks aastat hiljem suundub ta oma järjekordsele ekspeditsioonile Tiibetisse. Peale seda osutusid SS-i käsutuses olevat tuhanded iidsed Tiibeti käsikirjad, sisaldades suurt hulka Idamaade teadmistest.
Tulemused osutusid niivõrd lootustandvateks, et otsustati viivitamatult organiseerida veel üks ekspeditsioon.
Ettevalmistustöödega saadi valmis 1938 aasta lõpuks. Sellel korral kuulusid grupi koosseisu peale õpetlaste veel luurajad, diversandid ja raadiospetsialistid. Himmler unistas juba ammu raadioside loomise tundmatute jõududega.
Kui see autonoomse raadio- ja uurimisjaama loomise teema rahvast ikkagi täpsemalt huvitab, võin ka seda siia natuke rohkem lahti rääkida....-varjutroll
Ilmselt plaaniti asutada Tiibetisse pidevalt tegutsev keskus. Praktiliselt tehti natside poolt esimene samm, koloniseerimaks Tiibetit, mida peeti osade teadlaste poolt samuti aarialaste kodumaaks.
Saksalsed püstitasid laagri Kanchenjunga mäe jalamile.
http://et.wikipedia.org/wiki/Kanchenjunga
Schaeffer kinnitas, et just selle mäe jalamil pidi asuma üks sissepääsudest salapärasesse Shambalasse.
Mäe tippu õnnestus kinnitada konteiner erineva raadioaparatuuriga, mis oli suuteline töötama täiesti autonoomsel režiimil. Kõik ligipääsuteed mineeriti. Iga ettevaatamatu katse raadioaparatuurile läheneda oleks esile kutsunud plahvatuse, mis omakorda päästnuks lahti laviinid ja hävitanud ka aparatuuri.
Sakslaste kavandatud Tiibeti koloniseerimise segas ära alanud II Maailmasõda.
Rea kaudsete asitõendite põhjal võib arvata, et Schaefferil õnnestus leida Shambala või vähemalt midagi muud väga hinnalist.
Mäe tipus asuv raadiosaatja tegutses 1942 aastani, peale mida oli see hävitatud Inglaste poolt.
Huvitav detail: Saksamaa oli võidulainel just 1942 aastani, hiljem hakkas tasapisi vastu võtma kaotusi.
Muidugi oli sellel rida objektiivseid põhjusi.
Võib- olla sai Füürer seal väärtuslikke nõuandeid ja peale selle allika kadumist hakkas kannatama III Riigi juhtimise kvaliteet....
Muidugi ei saa me ilmselt mitte kunagi teada, kas need kaks asjaolu olid omavahel seotud.
Muideks, hoolimata kõigest jätkas "Ahneberbe" Tiibeti osakond endiselt "õitsemist".
Sealjuures "tiibetlased", omades Himmleri isiklikku toetust, ilmutasid avalikult vastuseisu Gotti ja ta poolehoidjate teooriatele. Nad lugesid, et Aarialased pärinesid kindlasti Tiibetist ja naersid välja kõik nn. Antarktide hüpoteesid.
Pole imestada, et peale Saksamaa kapituleerumist ei järgnenud see grupp Jäisele Mandrile, pidades targemaks jääda Tiibetisse.
Muideks, mõlemad keskused leppisid kokku, et peavad tulevikus omavahel sidet.
Schaefferi viimane ekspeditsioon oli väiksemapoolne, kõigest 30 inimest. Võimalik, et just seetõttu õnnestus neil läbida metsik Aasia mäestikuala. Mis sai SS- laste grupist hiljem, pole teada. Võib- olla nad hukkusid, jäädes lumelaviini alla, võib- olla hoopis leidsid salapärase Shambala? Kes teab?
( järgneb )
- Caligula - 14-12-2009 08:36
Kõik, mida Varjutroll kirjutab on ok. Kuid üks asi kripeldab minus -ma olen erinevaid allikaid uurinud ja polegi ühest vastust selle kohta, kas Hitler lasi ennast maha, tapeti või evakueerus ta koos Bormanniga Baasi 211. Eks ka siinsetes foorumi erinevates rubriikides on selle kohta palju vastakaid arvamusi . Hea on, kui keegi suudab anda mulle vähe adekvaatsema vastuse Hitleri kadumise kohta.
- VironShaman - 14-12-2009 10:21
Caligula, see on mõttetu küsimus, kui keegi oleks suutnud selle ära lahendada, oleks mossad olnud esimene, kes juba aastaid tagasi skalbi oleks omale hankinud.
Kui nemad seda ei suutnud, siis järelikult pole tarka kes teaks, mis toimus tegelikult, selge on see et igal valitsejal olid sel ajal teisikud, kuhu ja kui palju neid sattus jällegi saladus.
- varjutroll - 14-12-2009 11:38
"Baas 211.....35
Sõna "ODESSA" ei ütle enamikule midagi. Ainult venelased, kuuldes seda, väidavad veendunult: tegemist on Musta mere ääres asuva suure sadamalinnaga.
Ainult haruharva mõtleb mõni inimene pisut järele, ning vastab: oli mingisugune SS organisatsioon...
Üldiselt võttes- on õigus ka neil viimastel.
Kaugeltki kõik ei jõudnud ära sõita Antarktikasse, paljudel ei õnnestunud jõuda ei lennukitele ega allveelaevadele.
Neil tuli jääda Saksamaale, kus neid ähvardas kohtulik süüdistus ning võimatu polnud ka surmanuhtlus.
Selle vältimiseks oli juba 1946 aastal Hispaanias, Madriidis, kus valitses Franco, asutatud organisatsioon nimega"ODESSA".
Lahti seletatult tähendab see: "Endiste SS-laste ühing".
Nagu teada, SS-i liikmed ei saa kunagi "endisteks".
Kogu Euroopat hakkab katma peenike agentuuride võrgustik, koodnimega "Ämblik". Tänu sellele võrgustikule põgenevad Saksamaalt turvalisematesse riikidesse kümned ja sajad SS-lased. Eelistus antakse isikutele, kelle käed on verega määritud ning "Ahnenerbe" kaastöölistele.
Sellistele nagu oli ka minu isa.
Võrgustiku "Ämblik" eesotsas seisis tuntud diversant Otto Skorzeny.
http://et.wikipedia.org/wiki/Otto_Skorzeny
Skorzeny käsutuses olid suured rahalised vahendid- natside varud polnud kuskile kadunud.
Organisatsiooni juht omas hulgaliselt erinevate riikide välispasside blankette. Ainuüksi Argentiina andis talle 7000 eksemblari.
Muideks, Argentiina ja teised kolmanda maailma maad ei jäänud alati väljarände lõpp- punktiks.
Järeleproovitud ja ustavamad inimesed saadeti edasi Jäisele Kontinendile.
Olafi hinnangul ületas "Neu Schwabenlandi" elanikkond 1946 aastaks 60 tuhandet inimest.
Paigutati nad eelistatult maapealsetesse jaamadesse, eeskätt "Paradiisiaeda". Osaliselt ka "Valhalla" koobaslinna.
Selles koobastikus asuski peamine tööstuskeskus ning allveelaevade baas. Poolteistsada allveelaeva vajasid pidevat hooldamist. Peale selle alustati UF transpordiseeria allveelaevade ümberehitamisega allveeristlejateks. Alused said oma pardale suure hulga torpeedosid ning ballistilised raketid "Vau 2".
Sakslased, nagu varemalt reaktiivhävitajatega, ennetasid ka selles valdkonnas kõiki teisi.
Aga see on teine lugu.
Oma mõne eksisteerimisaasta jooksul organiseeris "ODESSA" Saksamaalt ära ca 20 tuhat inimest. Mitte vähem kui 5 tuhat sattusid neist Antarktikasse.
Organisatsioon töötas järgmisel viisil.
Saksamaal asus arenenud agentuuride võrgustik, mis omas suuri rahalisi vahendeid. Rahad läksid eeskätt kohalike võimuametnike äraostmiseks, kes ( vähemalt Lääne okupatsioonitsoonis ) olid nõus pistise eest vaatama läbi sõrmede faktile, et endised kurjategijad põgenevad vastutuse eest.
"ODESSA" käsutuses olid ka väikesed löögirühmad, kes vabastasid inimesi äärmisel korral jõuga. Nende rühmade kasutamist rakendati vaid hädakorral, püüdes neile mitte tõmmata liigset tähelepanu.
Harilikult suunati päästetud üle piiri kas Šveitsi või Itaaliasse. Ideaalvariant oli pääseda Hispaaniasse, kus natsid said tegutseda praktiliselt avalikult.
Sattunud välismaale, väljastati põgenikele koheselt ( enamasti Egiptuse või Argentiina ) välispass ja nad võisid alustada oma uut elu.
Skorzenyil olid laialdased sidemed: päästetud võlgnesid nüüd talle oma elu, seetõttu neist said automaatselt agentuuri liikmed. Nii tekkis võrgustik mis pidi varsti hõlmama kogu maailma.
"ODESSA" tegemisi proovisid uurida paljud ajakirjanikud, kuid praktilised kõik katsed lõppesid läbikukkumisega. Endise diversandi asutatud organisatsioon oli palju võimsam ja distsiplineeritum kui näiteks Sitsiilia maffia. Reeturitega käidi ümber mitte vähem karmilt. Inglane Thomas Krouvel ( kirjapilt võib olla vale- varjutroll ) pühendas mõne aasta oma elust uurimaks selle organisatsiooni tagamaid. Ta hukkus hiljem teadmata asjaoludel. Inglane on muuhulgas kirjutanud järgmist:
See süsteem toimib nagu hästi õlitatud kellavärk. Tal on oma keskus, omad juhid, kuid kui te isegi likvideerite "Pea", jäävad ikkagi alles "Harud" kes täidavad edasi neile pandud kohustusi.
Sellise organisatsiooni, nagu "ODESSA" olemasolu paneb sügavalt kahtlema, kas III Reich ikka hävitati 1945 aastal?...
Paistab, et see jätkab tegutsemist, olgugi, et ilma kindla geograafilise asukohata, olgugi, et piiratud arvu inimestega...
Kuid kui kuskil maakeral toimub natsionalismi esilekerkimine, ei tasu kahelda: Hitleri järglased on kohal, ning aitavad asutada uut, IV Reichi, palju ohtlikumat ja võimsamat kui oli Kolmas Riik.
Need sõnad osutusid prohvetlikeks. Hiljem võtab "Ämblik" oma nähtamatu tiiva alla paljud "valgete maade" rassistlikud ja rahvuslikud liikumised. Rahastab neid ning koordineerib nende tööd.
Näiteks võivad olla Ameerika Ku- Klux- Klan, Euroopa "Skinheadid". Kõik nad tegutsevad ühe süsteemi raamides, sageli ise mitte aimates seda...
Eraldi tuleks rääkida Otto Skorzeny suhetest "Neu Schwabenlandi" juhtkonnaga. Kuni Bormanni saabumiseni 1947 aastal oli seal peremeheks Hess. See mees oli müstikale orienteeritud ning mitte eriti tugeva iseloomuga. Seetõttu ei avaldanud ta ka muljet endisele karastunud diversandile.
"Ämblik" eksisteeris suhteliselt sõltumatuna.
Rohkemgi veel.
"Hitleri Peadiversant" mõtles tõsiselt võtta oma kontrolli alla järelejäänud III Reichi killukesed, sealhulgas ka Antarktika baasi.
Aga "Uut Svaabimaad" oli taas ähvardamas tõsine oht. Ja ei tulnud see hoopiski mitte väljapoolt vaid hoopis seest.
Suurem hulk elanikke olid küll veendunud rahvuslased- tavalised insenerid, oskustöölised, erinevad õpetlased. Kuid kõik nad kannatasid pealesunnitud eluviisi tõttu jäisel maal. Kaugel normaalsest inimühiskonnast. Neil puudus igasugune ühtne aade, mille nimel seda kõike välja kannatada.
See natisonaalsotsialistlik ühiskond hakkas lähenema tõsisele kriisile...
Kuid kõik muutus. 1947 aastal ilmus taas lavale Martin Bormann...
( järgneb )
[Muudetud: 12-14-2009 varjutroll]
- excubitoris - 14-12-2009 11:56
Tsitaat:Algselt postitas VironShaman
Caligula, see on mõttetu küsimus, kui keegi oleks suutnud selle ära lahendada, oleks mossad olnud esimene, kes juba aastaid tagasi skalbi oleks omale hankinud.
Kui nemad seda ei suutnud, siis järelikult pole tarka kes teaks, mis toimus tegelikult, selge on see et igal valitsejal olid sel ajal teisikud, kuhu ja kui palju neid sattus jällegi saladus.
Kas ei suutnud või ei tahtnud ? Selles on küsimus. Meenutaks episoodi kus enne ametlikku 2MS puhkemist randus Palestiinas laev milles ühes otsas oli 3Riigi lipp teises aga sionistide valge plagu kuusnurgaga keskel ning pardal ilutses loosung - "Suur Füürer viib meid tõotatud maale" !!!
Ka Eichmann püüti alles siis kinni kui tema pangaarved kokku kuivasid ja mees lubas "KÕIK" ära rääkida oma uues raamatus. Tema kohtuprotsess oli ju POOL KINNINE kus said vabalt rääkida ainult süüdistajad. Eichmann istus klaaskarbis väidetavalt, et radikaalsed juudid teda teise ilma ei saadaks - reaalselt tundus põhjuseks aga olema, et ta suud ootamatult lahti ei teeks. Juba tollal räägiti, et kohtuprotsess oli "näidiseks" ja teenis pigem holokausti müüdi avapaugu huve kui reaalset kohtumõistmist. Samas on mitmed tunnistajad väitnud, et Eichman elas sel L-Ameerikas suht avalikult ning iga teine külamees teadis, et tegu on natisga kes kommude eest pakku pugenud.
- zed - 14-12-2009 13:20
Iisraelis levitatakse päris avalikult arvamust et Kolmanda Riigi ja II MS ainus eesmärk oligi Iisraeli Riigi (taas)loomine.
Eichmann oli lihtsalt ülbik.
SS:il oli Iisraeli Mossadi ja SHABAK:iga (Sherut ha-Bitachon ha-Klali) kokkulepe, et endised III Reichi alamad on Ladina ja Lõuna Ameerikas puutumatud, välja arvatud nende riikide pealinnad.
Kokkuleppele vaatamata oli Eicmannil vaja pikki aastaid töötada Buenos Aireses, kirjutada Klementi nime all artikleid ajalehtedesse ja irvitada avalikult Mossadi agentide üle.
- VironShaman - 14-12-2009 14:29
Kui asju võtta nende tegelike tagajärgede järgi, mis maailmas on ainuke õige arusaam, siis Tänu sellele provotseeritud sõjale sai judaism enda kätte enamiku maailma riikidest.
Kuigi jah viimase prohveti rahvas on ka ründepositsioonil Euroopas ja Aafrikas, rääkimata Indiast ja Tiibetist.
Võõrplaneetlased sosistavad, et ka Nordicud on Orioni seltskonna poolt siin kinni püütud ja ära kiibistatud.
Kui teise ilmasõja ajal läks Aldebaranile jõudmiseks ja tagasi nende tehnikaga terve aasta (80) maist aastat, siis nüüd on õpitud hakkama saama mõne sekundiga.
Nii et kõik pole nii lihtne kui paistab esimesel pilgul.
Eks ole ka Egiptuse nuhtlus oma tänase lemmikrahvaga juba veeuputuseelne asi.
[Muudetud: 12-14-2009 VironShaman]
- T11ger - 14-12-2009 15:46
:o
- Müstik - 14-12-2009 16:23
Tsitaat:Algselt postitas varjutroll
"Baas 211.....35
Muideks, Argentiina ja teised kolmanda maailma maad ei jäänud alati väljarände lõpp- punktiks.
Järeleproovitud ja ustavamad inimesed saadeti edasi Jäisele Kontinendile.
Olafi hinnangul ületas "Neu Swabenlandi" elanikkond 1946 aastaks 60 tuhandet inimest.
Paigutati nad eelistatult maapealsetesse jaamadesse, eeskätt "Paradiisiaeda". Osaliselt ka "Valhalla" koobaslinna.
Selles koobastikus asuski peamine tööstuskeskus ning allveelaevade baas. Poolteistsada allveelaeva vajasid pidevat hooldamist. Peale selle alustati UF transpordiseeria allveelaevade ümberehitamisega allveeristlejateks. Alused said oma pardale suure hulga torpeedosid ning ballistilised raketid "Vau 2".
Sakslased, nagu varemalt reaktiivhävitajatega, ennetasid ka selles valdkonnas kõiki teisi.
( järgneb )
Väga huvitav see SS-i Odessa jutt! Aga kas on ka öeldud, kus see Valhalla koobaslinn umbkaudselt asub?
Ja ka see teave on huvitav:
"Sakslaste kavandatud Tiibeti koloniseerimise segas ära alanud II Maailmasõda.
Rea kaudsete asitõendite põhjal võib arvata, et Schaefferil õnnestus leida Shambala või vähemalt midagi muud väga hinnalist.
Mäe tipus asuv raadiosaatja tegutses 1942 aastani, peale mida oli see hävitatud Inglaste poolt.
Huvitav detail: Saksamaa oli võidulainel just 1942 aastani, hiljem hakkas tasapisi vastu võtma kaotusi.
Muidugi oli sellel rida objektiivseid põhjusi.
Võib- olla sai Füürer seal väärtuslikke nõuandeid ja peale selle allika kadumist hakkas kannatama III Riigi juhtimise kvaliteet.... "
Kogu aeg on igal pool seletatud, et SS käis Tiibetis ainult geograafilisi ja zooloogilisi uurimusi tegemas ja nüüd tuleb välja, et pettus puha!
Raamatus "Atlantise atlas" on näiteks öeldud, et see olevat legend, et Hitler saatis Ahnenerbe Aghartat otsima, et saaks kokkuleppe sõlmida maa-aluses riigis varjunud juhtidega.
Tegelikult olevat ekspeditsioon korraldatud selleks, et mõõta tiibetlaste kojusid ja uurida võimalust, kas mitte Tiibet ei võiks olla aarjalaste kodumaa...
[Muudetud: 14-12-2009 Müstik]
- varjutroll - 14-12-2009 17:44
"New Schwabenland" Eelneva jutu sees on ka viiteid täpsema asukoha kohta....
http://web.zone.ee/raatusekinnisvara/antarktika.gif
http://greyfalcon.us/restored/Neu%20Schwabenland.htm
Kuna Tiibeti ekspeditsiooni teema uuesti tõstatati, siis püüan lähipäevil siia täpsustavat lisamaterjali riputada...
[Muudetud: 12-14-2009 varjutroll]
- Leena - 14-12-2009 22:33
Tsitaat:Algselt postitas zed
Iisraelis levitatakse päris avalikult arvamust et Kolmanda Riigi ja II MS ainus eesmärk oligi Iisraeli Riigi (taas)loomine.
Selles, et II MS eesmärk selline oli ma ei kahtle, aga kas on mingit viidet anda juudiriigi taolisele ametlikule seisukohale?
- T11ger - 14-12-2009 22:37
Mu meelest on sellel teemal juttu 2s kohas:
juudiviha ja III reichi alateemased, zedi kirjatükkides. Kui viitsid, tuhni pisut. Ega sellised seisukohad väga ametlikud olla saa, siis ju muutuks Holokausti teema farsiks irw ja paljud isikud peavad oma mütse sööma hakkama.
- varjutroll - 16-12-2009 19:23
"Baas 211.....36
Veel natuke operatsioonist "Gloria"
Nagu varemalt öeldud, varjas Reichsleiter ennast 1947 aastani ühes Põhja- Itaalia kloostris. Välismaailma väljumine oli ohtlik: igal pool käis natslike kurjategijate otsimine.
Bormanni ellujäämisaega väljaspool, võis mõõta päevades, kui mitte tundidega.
Seda enam, et otsiti just teda, keegi ei olnud lõpuni kindel "Halli kardinali" surmas.
Isegi Nürmbergi rahvusvaheline tribunal mõistis ta tagantselja surma.
Peale selle jäi tal ainult üks võimalus, jõuda Antrarktikasse.
Kaks aastat peale Saksamaa lüüasaamist, avanes lõpuks võimalus Bormann Euroopast välja viia. Skorzenyi ja tema organisatsiooni abiga varustati Bormann valedokumentidega ning grimeeriti tundmatuseni. Seejärel pandi ta laevale mis suundus......ei mitte Lõuna- Ameerikasse, neid reisilaevu kontrolliti põhjalikult. Hoopis üle Suessi kanali Põhja- Aafrikasse. Just sellise ringiga, üle India ja Austraalia, jõudis Bormann Lõunamandrile.
Survestanud oma väljailmumisega Hessi piisavalt, võttis Bormann talle omase energilisusega ohjad endakätte.
Uue koloonia juhi ees ( Hess praktiliselt tõmbus ilma vastuvaidlemata tagasi ) seisis lahendada tähtis ülesanne: kindlustada IV Reichi, mida tolle ajapeale oli hakatud kutsuma "Neu Schabenland", jätkusuutlikus.
Ja teha oli palju...
Esiteks, Bormann, nüüd juba hoopis teiselt positsioonilt, alustas läbirääkimisi Skorzenyiga.
Lõppesid need sellega, et "Diversant Nr.1" tunnustas vastuvaidlemata Bormanni ülemvõimu.
Põhjus oli lihtne: Reichsleiter kontrollis kõiki natside Sveitši pangas asuvaid arveid ning muid varasid, mille arvelt finantseeriti "Ämbliku" tegevust.
Nüüd sai Reichsleiter asuda tegelema koloonia probleemidega. Oli vaja inimestesse, süstida uut lootust. Selle tarbeks oli tarvis võimalikult kiiresti "normaliseerida" nende elu.
Talle omase läbinägelikkusega, tegi ta kiiresti kindlaks moraalse tagasilanguse peamise põhjuse.
Igast kümmnest kolonistist olid üheksa mehed...
Kiiresti oli tarvis kindlustada baas naistega...
Juba 1947 aasta lõpuks oli töötatud välja spetsiaalne plaan "Gloria" Selle sisu seisnes järgmises: toimetada võimalikult palju noori tüdrukuid "Neu Schwabenlandi"
Esiteks, peadiversandile ja tema organisatsioonile anti käsk toimetada Euroopast Antarktikasse võimalikult palju naisi, kelle mehed asusid Jäisel kontinendil. Tuli välja, et selliseid ei olnudki eriti palju. Asi oli selles, et saladuse hoidmise eesmärgil oli algselt Antarktikasse saadetud just ilma peredeta isikuid. Aga need vähesed abielunaised olid sõja lõpuks juba oma meestest loobunud.
Teiseks, üle kogu maailma, eeskätt Euroopas ja Lõuna- Ameerikas oli juba asutatud agentuuride võrk, üldnimetusega "Gloria".
Autoril tuli läbi uurida hulk materjali, et otsida nende jälgi tervelt 14 maalt. Agentuuride ülesanne seisnes võimalikult paljude tüdrukute saatmises "Neu Schabenlandi". Agentuurid asutati 1947- 1948 aastal, ning tegutsesid kuni 1952 aastani.
Üksikasju selle organisatsiooni täpsema tegevuse kohta, autoril välja selgitada ei õnnestunud.
Eeldatavalt saadeti kogu maailmast Antarktika kolooniasse 20 - 30 tuhat noort tüdrukut.
Aga veel enne kirjeldatud sündmusi, oli baasi rahulik elurütm jõhkralt rikutud.
USA valitsus otsustas ikkagi viia läbi oma ammuplaanitud ekspeditsiooni Jäisele Kontinendile...
( järgneb )
- Leena - 16-12-2009 21:30
Tsitaat:Algselt postitas T11ger
Ega sellised seisukohad väga ametlikud olla saa, siis ju muutuks Holokausti teema farsiks irw
Kas ta siis ei olegi fars? Mulle tundub, et enamus maailmas toimub ärkamine ja hakatakse tõele pihta saama.
- T11ger - 16-12-2009 21:36
jajah kuid mis allikate abil sa selleni jõudnud oled? Ametlikud või mitte eriti?
- varjutroll - 18-12-2009 22:16
"Baas 211.......37 "
Istun suure maja verandal, mugavas toolis ja joon musta teed. Minu vastas istub George Byrd, kuulsa polaaruurija admiral Ritchard Byrdi pojapoeg.
Selle kohtumise nimel reisisin maha mitu tuhat kilomeetrit eesmärgiga jõuda USA- sse, Connecticutti.
George Byrd oli minu eakaaslane, seetõttu oli temaga kontakti leida lihtne. Tõsi, ma polnud talle algselt tutvustanud oma visiidi peaeesmärki. Kartsin, et seetõttu hakkab ta mind pidama kas külahulluks, või odavaks sensatsioonikütiks.
Selle mehe jaoks olin ma lihtsalt isik, kes tegeleb polaaruurimise ajalooga.
Võib- olla seetõttu ta nõustuski minuga nii kergesti kohtuma ja rääkima oma vanaisa elust ja tegemistest.
Admiral Byrdi nime on raske leida Teist Maailmasõda puudutavatest raamatutest. Aga just sellel mehel oli võimalus panna punkt sõjale, mis ähvardas hävitada "Neu Schwabenlandi".
Admiral Byrd oli ekspeditsiooni juht, mis suundus 1946 aastal Antarktika rannikule.
Alustuseks kuulasin ma kannatlikult ära kogu tulevase admirali eluloo.
Ta tõesti oli selle auastme ära teeninud. Sündinud 19 saj. lõpus, unistas Byrd juba lapsepõlvest saati uutest suurtest geograafilistest avastustest. Ta oleks pidanud sündima hoopis Kolumbuse ajal, kuid õnnetuseks tuli ta ilma hoopis siis, kui peaaegu kõik maad olid kaardistatud ja läbi uuritud.
Järele oli jäänud ainult üks läbiuurimata kontinent ja see oli Antarktika. Sellele kohale pühendas Byrd kogu oma elu. Kolmekümmnendatel aastatel organiseeris ta Jäisele Mandrile terve rea ekspeditsioone. Samas suutis ta veenda USA valitsust, et need retked ei oma ainult teaduslikku vaid ka praktilist tähtsust.
Lõiguke ühest tema raportist:
Antarktika on tänapäeval maakeral ainuke vaba territoorium, kuhu ei ole oma kanda kinnitanud veel ühegi riigi valitsus. Kõiki on eemale peletanud selle mandri halb kuulsus. Samas on tõenäoline, et selle mandri sügavuses peitub loetamatu hulk maavarasid ning märke iidsetest tsivilisatsioonidest.
Arvan, et varsti läheb lahti tõeline "võidujooks" selle mandri varadele ja Ühendriikidel oleks enam kui soovitav omada selles juhtivat positsiooni.
Huvitav fakt on, et oma raportites mainib Byrd osaliselt ka Gotti teooriat. Viimase raamat omas kindlat kohta tema "öökapil".
Pole teada, kas tema raportitele oleks riiklikku tähelepanu omistatud, kui ta poleks olnud lähedalt seotud Rooseveltide suguvõsaga.
Samuti juhtis USA merevägi valitsuse tähelepanu vajadusele omada mereväebaasi Antarktikas.
Byrd saab üha kõrgemaid auastmeid, tema ekspeditsioonide edu on teada kogu maailmale.
Just tema oli see, kes pidi 1941 aastal juhtima Ameeriklaste eskaadrit, otsimaks natside baasi Antarktikas.
--- Mida vanaisa sulle rääkis 1946 aasta ekspeditsioonist?
--- Ausalt öelda ei armastanud ta sellel teemal vestelda, vastas George aeglaselt. Liiga palju kuulujutte liikus selle läbikukkunud retke kohta.
--- Näiteks?
--- Nagu oleks vanaisa avastanud seal tulnukate pesa või peitupugenud hitlerlaste peidupaiga.
Ühesõnaga, räägiti igasugu jama.
--- Kas te ise usute seda?
--- Loomulikult mitte! Milline täie mõistuse juures olev inimene saaks seda uskuda?
Mu vanaisa alati vaid naeris selliste juttude peale.
--- Kuid miks ta proovinud ennast kaitsta selliste kuulduste eest? Kannatas ju tema enda reputatsioon!
--- Ei tea. George jäi mõttesse. Võib- olla ei tahtnud ta lihtsalt tegemist teha "Kollase Ajakirjandusega" Ajakirjanikke ta üldiselt ei armastanud. Temalt intervjuu saada, loeti ajakirjanduslikes ringkondades tõeliseks kangelasteoks.
--- On teada, et ekspeditsioon pöördus tagasi oluliselt varem, kui oli algselt plaanitud, jätkasin oma küsitlust.
Mis juhtus? Kuidas vanaisa ise seda selgitas?
--- Ei oska midagi öelda. George hakkas oma toolil rahutult nihelema. Ta ei rääkinud kunagi midagi sellel teemal.
Sain aru, et on aeg jutuajamine lõpetada. Lõpetuseks esitasin veel viimase küsimuse:
--- Öelge palun, kas vanaisast jäi järele päevik, või mingeid kirju?
---- Ei, vastas George, pöörates silmad kõrvale...
Hiljem, kui olin Admiral Byrdi elulooga tutvunud ka teistest allikatest, sain aru, miks George sattus segadusse.
Oli üks asjaolu, millest ta vaikis.
Peale tagasipöördumist Antarktika ekspeditsioonilt paigutati Admiral viieks pikaks aastaks hullumajja...
Mida siis on teada sellest salapärasest ekspeditsioonist?
( järgneb )
- Müstik - 19-12-2009 21:56
Admiral Byrdi ekspeditsioonist tahakse tõesti rohkem teada...seda ümbritseb mingi saladuse oreoool...
- varjutroll - 19-12-2009 22:10
"Baas 211.......38 "
Teise Maailmasõja kära oli vaibunud. Kuid võimalus, et natside Antarktika baas võib ikkagi eksisteerida, ei andnud Ameeriklastele rahu.
Juba 1945 aastal hakkas Byrd oma riigi valitsusele laiali saatma ettekandeid ja memorandumeid. Nendes räägiti vajadusest korralikuma luuretegevuse järele, varem veel hõivamata territooriumil. Samuti "lõpuni maha löömata" natside võimalikust sealviibimisest.
Ärajäänud 1941 aasta ekspeditsioon Antarktikasse otsustati korraldada ja selle operatsiooni nimeks sai "Kõrgushüpe" ehk "HighJump".
Kiiresti formeeriti suhteliselt väike eskaader, mille koosseisu kuulus lennukikandja "Philippine Sea" ning veel 13 laeva. Lennukikandja pardal oli peaaegu 100 erinevat lennukit ja helikopterit. Eelistatud olid luure- ja allveelaevade vastased pommituslennukid.
Muide, laevade hulgas olid esikohal just allveelaevade vastu võitlemiseks ettenähtud alused.
Sellest järeldub, et Ameeriklased võtsid tõsiselt võimalust kohtuda Saksa allveelaevadega.
1946 aasta lõpus suundus eskaader Antarktika rannikule.
Kogu ettevõtmises osales umbes 4000 meest.
Toidu- ja kütusevarusid oli arvestatud 8 kuu jagu.
Uut aastat võeti vastu ekvaatorit ületades.
1947 aasta jaanuariks jõuti "Marie Byrd" maa rannikule. Alustati rannikualade põhjalikku uurimist. Lennukid saadeti välja igapäevaselt ülesandega pildistada võimalikult suurt maa- ala. Pooleteise kuulise töö tagajärjel oli tehtud üle 50 000 aerofoto, koostatud piirkonna geograafiline kaart.
Siis juhtus midagi ootamatut. 1947 aasta 3 märtsil lõpetati järsku vastalustatud ekspeditsioon ja pöörduti kiiresti koju tagasi.
Täpseid põhjusi katab tänapäevani saladusteloor.
USA valitsus deklareeris, et "nende ette püstitatud peamised ülesanded said täidetud".
Muideks, Byrd omas natuke teist seisukohta. Ühes oma vestuluses jutustas ta üsnagi veidratest asjadest. Sellest, et nende eskaader kohtas tugevat vastupanu nii merel kui õhus. Rääkis paljudest hirmutavatest nähtustest, mis olid vaadeldavad "Ellsworth Maa" piirkonnas.
"Jäi mulje, et põrkasime kokku meist palju kõrgemal tehnilisel tasemel oleva tsivilisatsiooniga".
See informatsioon lekkis kuidagi ajakirjandusse. 1948 aasta mais avaldas Briti ajakiri "Brizant" artikli " Tundmatud jõud Antarktikas", milles püüti vastust leida küsimusele: Mille leidis Byrd Antarktikast?
Ajakirjanikud juhtisid tähelepanu veel mõnele kummalisele asjaoludele:
Kõik ekspeditsiooni liikmed olid andnud allkirja kohustusega rangelt vaikida toimunud sündmustest.
Miks Antarktikasse suundunud 14 laevast pöördus tagasi ainult 13 ?
Täiesti uus lennukikandja "Philippine Sea" suunati kohe peale saabumist pikaajalisse kapitaalremonti.
Doki töölised väitsid, et laev nägi välja nii, nagu oleks ta osa võtnud tõsisest merelahingust...
Pärast Briti ajakirjas avaldatud artiklit, kus räägiti Byrdi seisukohast, saadeti teenekas Admiral koheselt hullumajja. Muuseas, 5 aasta pärast lasti ta täiesti rahulikult välja ning taastati kõik tema auastmed ning suunati vastutavale tööle.
Võib arvata, et tegelikult ei kahtlustanud Admirali keegi terve mõistuse puudumises. Võimud lihtsalt hoolitsesid, et selleteemaline arutelu ühiskonnas võimalikult kiiresti vaibuks.
Miks otsustasid Ameeriklased ekspeditsiooni tulemustest vaikida?
Miks ei üritatud rohkem eskaadreid suunata Antarktika rannikule?
Katsume seda saladust pisut lahti arutada....
( järgneb )
- varjutroll - 20-12-2009 19:25
"Baas 211.....39"
Vaenlase eskaadri lähenemisest sai Hess oma kanalite kaudu, varakult teada. Info oli käes juba enne jänkide sadamast lahkumist.
Saksa luure toimis endiselt hästi.
Baasi bossi reaktsioon oli täiesti adekvaatne.
1947 aasta jaanuaris andis ta välja käskkirja, mille sisu autor leidis onu Olafist jäänud dokumentidest.
Seal oli kirjas järgmist.
"Neu Shcwabenland" on hädaohus!
Vastavalt usaldusväärsetest allikatest laekunud teadetele, jõuab lähinädalatel meie rannikule USA Mereväe eskaader.
Nende eesmärgiks on meie baasi leidmine ja hävitamine.
Seoses sellega käsin:
1. Teostada täielikult kõikide objektide maskeerimistööd, nii õhust kui maalt.
2. Allveelaevastikul hakata jälgima vaenlase mereväge. Viia kõik relvajõud lahinguvalmidusse nr.1.
3. Suunata allveeristleja "Westfalen" võimaliku ennetava vastulöögi sooritamiseks, Põhja- Ameerika idarannikule.
"Neu Shcwabenlandi" Füürer
Rudolf Hess
Seega ei oodatud Ameeriklasi üldse mitte avasüli.
Sakslastel oli üks väga tähtis eelis: Admiral Byrd ei kujutanud endale ette, kui suure relvajõuga tal tuleb kokku puutuda.
Tema eskaadri 14 laeva vastas seisis pea 150 allveelaeva ja 300 lahingulennukit.
See oleks sama mis rünnata puunuiaga elevanti...
Ja siiski oleks Hess väga eelistanud, et neid ei avastataks.
Ta mõistis, et USA- le ei maksa vajadusel midagi suunata nende vastu näiteks 30 lennukikandjat ja 500 lennukit...
Sellise rünnaku tagajärjel oleks IV Reichi krahh juba vältimatu...
Kõikvõimalikud maskeerimistööd teostati. Maapealsete baaside objektid kaeti valge riidega või maeti lihtviisiliselt lumealla.
"Paradiisiaias" püüti kaotada kõik inimtegevuse jäljed.
Nüüd alustati vaenlase ootamist. Ja oodata ei tulnud kaua...
Jaanuari keskpaigas saabus Ameeriklaste laevastik Antarktika rannikule. Sellest hetkest võeti nad natside poolt pideva jälgimise alla. Sakslaste allveelaevad hoidsid ennast piisavalt kaugele ning nende uusimaid aluseid Ameeriklaste tolleaegne tehnika avastada ei võimaldanud.
Ise seda teadmata osutus kogu eskaader olevat algusest peale väljapääsmatus lõksus.
Kodurandadest eraldas neid allveelaevade tihe piiramisrõngas.
Kuni 15 veebruarini oli kõik rahulik. Kuid selle päeval, Ameerika piloot, lennates baasi " Uus Saksamaa" rajoonis, avastas maapinnalt mingi kummalise anomaalia. Lendur laskus allapoole ja vaatles lähemalt silmahakanud pinnast. Võimalik, et kui tema asemel olnud keegi teine, oleks ta arvanud, et tegemist on lihtsalt looduse eripäraga. Paraku oma Admirali õnneks, oli lendur pärit kaevanduste piirkonnast ja teadis suurepäraselt, milline näeb välja üks maagikaevanduse karjäär.
Kahtlust polnud, karjäär mida ta nägi oma all, oli selgelt kunstlikku päritolu.
Sedasama kinnitasid piloodi poolt ülesvõetud aerofotod.
Kaldale saadeti viivitamatult umbes 500 inimesest koosnev salk, mis hakkas liikuma leitud karjääri suunas. Neid katsid õhust lennukid, mis muuhulgas pidid kohale toimetama ka varustuse.
Varsti oli Hessile selge, et kui Ameeriklased järgivad endist marsruuti, satuvad nad kindlalt "Uue Saksamaa" territooriumile.
Ja siis ei päästa enam mingi maskeering...
Reageerida tuli kiiresti ja otsustavalt.
Korraga märkasid Ameerika lendurid horisondil lähenemas punkte, mis suurenesid silmanähtavalt.
Imestus asendus hirmuga: reaktiivhävitajad, ristid tiibadel, lähenesid kindla kavaga ja mitte selleks, et tervitada kalleid külalisi...
Loomulikult pole teada, millest mõtlesid piloodid oma elu viimastel sekunditel. Igatahes ei jõudnud salk, keda nad katsid veel reageeridagi, kui neid katnud lennukid olid viimseni alla tulistatud ning õhulöögid suunati maapinnale.
Suur hulk tumedates riietes inimesi, mootorsaanid, hulk tehnikat, olid valge lume taustal kogenud lenduritele suurepärane sihtmärk. Loetud minutite jooksul oli suurem osa salgast laiali puistatud ja hävitatud. Valge lume kohale tõusis vaid purukslastud lumesaanidest suits. Peale seda ilmusid justkui maa- alt suuskadel valgetes SS univormides sõdurid, kes püüdsid vangi võtta kõik ellujäänud.
Need kes püüdsid vastu hakata, tapeti kohapeal, ilma pikema jututa.
Vastuhakkajaid oli vähe.
Haavatud tapeti.
Veel enne, kui Ameeriklased hakkasid aru saama, et nende dessandiga toimub midagi eriskummalist, ilmus eskaadri sidekanalile tundmatu saatja.
Puhtas inglise keeles teatas tundmatu hääl, et Admiral Byrdi oodatakse läbirääkimistele.
Aega järelemõtlemiseks- 2 tundi.
Kui selle aja möödudes pole nõusolekut saadud, hävitatakse kogu laevastik.
Tõestamaks, meie kavatsuste tõsidust, uputame ühe teie laeva.
Veel polnud Admiral Byrd toibunud teatest, kui väljast kostus tugev plahvatus, mis paiskas õhku veesamba.
Vaenlase kavatsuste tõsiduses tal kahelda ei tulnud...
Admiral proovis raadio teel ühendust võtta USA Mereväe staabiga, kuid keegi summutas püüdlikult kogu sagedusala.
Tal tuli otsus vastu võtta iseseisvalt.
Muideks, kas Byrdil üldse oligi muud valikut?
( järgneb )
- varjutroll - 22-12-2009 20:48
Jätan vahele osa, milles on peamiselt juttu kõikide maade vabamüürlaste omavahelistest sidemetest. Nende õpetajad ja muud kontaktid aitasid kärjääriredelil edasi nii Byrdi, Hessi kui Hitlerit, mida iganes nad avalikult ei kuulutanud jne...( varjutroll )
Baas 211.....( 40 )
Autorile jäi pikaks ajaks selgusetuks Hessi 7 jaanuari käskkirja kolmas punkt.
Millisest ristlejast "Westfalen" käis jutt?
Mida tähendas "ennetav löök" ?
Nagu ennemalt juba mainitud, peale lennukikandja "Richthofen" Sakslastel Antarktikas midagi kasutada ei olnud.
Ja ega need ei olnud eriti vajalikud ka, sest dokid asusid karstikoobastes ja seal sai ehitada ainult allveelaevu. Õigemini, ehitada võis seal mida iganes, aga sealt välja toimetada...
Järelikult pidi jutt käima allveeristlejast. Ma juba kirjutasin sellest, et Sakslased alustasid UF transpordialuste ümberehitamist sõjaliseks otstarbeks. Ilmselt kuulus nende hulka ka "Westfalen".
Oletus on piisavalt loogiline.
Kuid mida võis teha üks allveelaev, olgugi, et väga suur, kogu USA Mereväe vastu??
Iga sooritatud löök oleks mõjunud vaid sääsetorkena.
Millist relvastust võisid kanda need suured allveelaevad?
Teada on, et sõja lõpus katsetasid Sakslased XXI seeria allveelaevu, varustades need tiibrakettidega "Vau 1" ,sooviga omada võimalust rünnata USA idarannikut.
Projekti teostumist segas sõja lõppemine.
Võib- olla oli "Westfalenil" taoline relvastus?
Samas, kas võis tiibrakett, õigemini "lennuk- mürsk" piisavalt hirmutada Ameerika Valitsust?
Selle lendrelva vastu võitlemine oli korralikult selgeks õpitud veel sõja viimastel aastatel. "Vau 1" oli üsna ebastabiilse lennuga, peale selle oli ta aeglane. Raketi kiirus jäi alla igale tolleaegsele hävitajale. Alla tulistada sellist aeglast objekti ei olnud eriline kunst.
Ühesõnaga, tegemist ei olnud "imerelvaga", nagu seda püüdis näidata Goebbelsi propaganda.
Kuid peale "Vau 1" eksisteeris veel "Vau 2" !
See, juba ballistiline rakett oli oma ajast tõesti ees. Ta lendas kolm korda kiiremini parimatest hävitajatest. "Vau 2" õigeaegselt avastada, või ette ennustada selle sihtmärki oli praktiliselt võimatu.
Ühesõnaga, see juba oli "imerelv".
Omades UF seeria transpordiallveelaeva ligikaudseid jooniseid, sai autor kontrollida, kas sinna võis mahtuda ballistilistele rakettidele sobiv stardiplatvorm. Selgus, et see oli täiesti võimalik. Veelgi enam, "Westfaleni" pardale võis mahutada mitmeid rakette.
Seega oli reaalne ehitada ballistiliste rakettidega relvastatud allveeristleja.
On teada, et sageli suutsid Saksa insenerid lahendada ka esmapilgul täiesti võimatuid probleeme. Et nad seekord hakkama ei saanud, on vähe usutav.
Nüüd tuleks uurida, kas Sakslased sooritasid tegelikkuses ka oma "ennetava löögi" ?
Vastus peitus ajalehes "New York Times" 25 veebruarist 1947.
Lehe esiküljel leidub artikkel, kus räägiti võimsast plahvatusest New Yorgis:
"Eile toimus New Yorgi põhjaservas tugev plahvatus. Kümnete meetrite raadiuses on purustatud kõik hooned, peamiselt tööstusettevõtted ja tööliste majad. Tõsiselt said kannatada teised läheduses asuvad majad. Inimohvrite täpset arvu veel teada ei ole. Leitud on juba paarkümmend laipa. Käib varemete läbiotsimine, tuletõrjujad ja arstid töötavad katkematult..."
Võimud ei ole siiamaani suutnud plahvatuse kohta anda ametlikku kommentaari. Õnnetuspaika sõitis New Yorgi linnapea isiklikult ja teatas, et analüüsitakse plahvatuse põhjuse võimalikke versioone.
Olemas on esimesed pealtnägijate tunnistused:
Idast oli nähtud lendamas sigarikujulist objekti, mis jättis endast maha suitsujälje ja kukkus maapinnale.
Jäi mulje, et tegu oli raketiga".
Võimud otsisid palavikuliselt plahvatuse põhjust kuid ametlik selgitust endiselt puudus.
Ajalehtedes ilmus igasugu sentsatsioonilisi avaldusi: Jaapani kamikadzed, tulnukad, venelased...
Huvi plahvatuse põhjuse järele ei vähenenud.
Märtsi lõpuks andis valitsus lõpuks ametliku selgituse:
New Yorgi põhjaserva kukkus ebaõnnestunud relvakatsetuse tagajärjel trajektoorilt hälbinud ameerika rakett. Pentagon vabandab ja maksab kompensatsiooni hukkunute omakestele.
Surma sai lõppkokkuvõttes 56 inimest.
Silma torkavad kaks asjaolu:
Esiteks.
Plahvatuse momendist kuni Valitsuse ametliku avalduse ilmumiseni möödus täpselt üks kuu. Selle ajaga oli Byrd jõudnud tagasi Ameerikasse ja arvatavasti esitanud Presidendile ja relvajõududele oma raporti.
Teiseks.
Ametik versioon ei ole usutav, sest kõik "ohtlikud" USA relvakatsetused viiakse läbi lõunapoolsetes kõrbetes. Kindlasti mitte New Yorgi piirkonnas.
Ja lähenes too salapärane "sigarikujuline objekt" just idast, ookeani poolt.
Niisiis, Ameeriklased otsustasid ikkagi asja kinni mätsida. Järelikult USA Valitsus tunnustas Sakslaste esitatud ja Admiral Byrdi poolt allkirjastatud kokkuleppe tingimusi.
Küllap olid selleks ka oma põhjused...
( järgneb )