+- Para-web (https://www.para-web.org)
+-- Foorum: Alternatiivajalugu (/forumdisplay.php?fid=5)
+--- Foorum: Salaühingud ja vandenõud (/forumdisplay.php?fid=22)
+--- Teema: Antarktika...Baas 211 (/showthread.php?tid=4374)
- T11ger - 16-11-2009 19:32
Tsitaat:Algselt postitas varjutroll
Baas 211"..... 19
...Autor leidis ise baasist ja selle ümbrusest esemeid, mis olid kindlalt saksa päritolu. Näiteks välgumihklid, mündid jne. Kas need olid nüüd just kindlasti saksa õpetlaste omad.....Viibisid nad seal enne- või pärast sõda...
Mõtlesin algul, mis jahu see kirjanik ajab, et ei suuda müntide järgi aru saada, mis ajajärku need jäävad, st siis enne WWII, selle ajal või hiljem...pisut netis tuhnides aga selgub huvitav asi:
1. enamus Hitleri valitsusaja müntidest vermitigi 30ndatel, sh hõbe- ja kuldmündid.Viimased 39a. Hiljem suurem rõhk paberil.
2. Hitleri aegsed reichsmargad kehtisid ka peale sõda kuni 21.juunini 1948, kui viidi sisse D-mark e. Deutshe Mark (rahareform).
3. Hitleriaegne (ja varasem) saksa peamine pank oli Reichsbank, mis eksisteeris 1876-1945. Siis pandi kinni. 48a hakkasid liitlased panku looma ja tekitati pankade nõukogu laadne keskne juhtstruktuur. Päris uue riigipanga - Bundesbank´ni - jõuti aga ca 10a hiljem...
Kokkuvõtteks - rahateema oli Saksamaal segane küll peale WWII.
Linke:
Reichsbank http://en.wikipedia.org/wiki/Reichsbank
Deutsche Bundesbank http://en.wikipedia.org/wiki/Deutsche_Bundesbank#1948-1957
[Muudetud: 11-16-2009 T11ger]
- varjutroll - 17-11-2009 09:12
Baas 211"..... 21
Antarktika ekspeditsioon omas natside juhtkonnas suurt tähtsus, eriti peale esimesi edusamme. Palvele saada lisaks 2 kuni 3 allveelaeva, saadeti Hitleri käsul välja tervelt 5 uusimat, VII seeria alust. Sõjalaevastiku koossseisu need ametlikult ei kuulunud ja neile anti erilised pardanumbrid, alates UA-1 kuni UA-5.
11.oktoobril 1938 a. väljusid allveelaevad Bremeni sadamast ja suundusid Atlandile. Et aega võita, liiguti veepeal. Sellisel puhul muidugi eksisteeris alati risk, et mõni vaenlase laev märkab neid...
Selleks puhuks oli välja mõeldud lihtne kuid geniaalne lahendus...
Avalikult oli välja kuulutatud, et saksa allveelaevad sooritavad reisi Antarktikasse "Rahvastevahelise Sõpruse" egiidi all. Üritus oli laialt välja reklaamitud. Merereisi käigus sisenesid allveelaevad mõnedesse sadamatesse, varumaks lisakütust ja toiduaineid.
Kogu laevakaravan liikus fiktiivsete pardanumbrite all.
Peale viimase sadama külastamist suundusid allvelaevad otse Antarktika rannikule.
Nende asemel "pöördusid tagasi" tavalised, Sõjalaevastiku allveelaevad ja sooritasid "võiduka" tagasitee:-)
Novembri alguseks saabuti Antarktikasse. Kapten Ritscher andis käsu viivitamatult uurida piirkonda, kust oli leitud sooje hoovusi. Juba esimesel päeval avastas üks paatidest
( UA-4 ) veealusesse tunneli. Pinnale sai ta tõusta alles 800 meetri pärast. Allveelaev oli sattunud hiiglasuurde koopasse, mis olid omakorda seotud sügaval mäesees asuvate samalaadsetega.
Mõnedes järvekestes oli vesi nii soe, et meremehed said seal vabalt supelda.
Kohati olid hoovused väga tugevad. Selge oli, et neid veekogusid ( juba esimesed uuringud näitasid, et tegu oli üsna sügavate mageveejärvedega ), toitis mingi maa-alune jõgi.
Arvatavasti oli neid rohkem kui üks.
Sakslased liikusid tasapisi sügavamale koobaste ja järvede võrku ning viimaks leidsid randumiseks sobiva koha.
Uurijad astusid esimest korda kuivale maale selles maa-aluses "Kuningriigis", 14 novembril 1938 a.
See koht ristiti hiljem Valhallaks.
Edasi mindi, kord vees, kord maapeal. Selgus, et maa-alustest järvedest ning koobastikust ülevalpool on veel "teine korrus". Kusjuures oli see täiesti kuiv ja elamiskõlbulik paik.
Nüüd suunati Olaf ja tema kaaslased "Surnud linna" asemel hoopis uut leidu üle vaatama.
Detsembri alguses alustasid nad koos speleoloogidega, koobastiku uurimist. Koopateadlased olid transpordilennukitega Saksamaalt spetsiaalselt kohale saadetud.
Paljudes kohtades leiti inimtegevuse jälgi: "Reljeefid seintel, obeliskid, kaljusse raiututd trepiastmed..."
Edasi liikudes koostati samaaegselt kaarti. Igale koopale anti nimi. Reeglina nimetati need mõne Saksa linna või natsi juhtkonna liidri järgi...
Edasi tsiteerib autor Olafi päevikut:
20 detsember 1938 a.
Sisenesime järjekordsesse koopasse, mis ühendas laia käiguga juba meie poolt Nürmbergiks ristitud koobast. Koridori seinad olid laiad ja tasased. Jäi mulje, et need on kunstlikud. Täiesti võimalik, et see nii oligi...
Sammume pisut edasi ja "tardume"...Meie jalgade all pole enam kaljupind vaid tõeline maa! Keegi oli tõesti siia laotanud kihi mulda...
Tõsi, taimestikku peaaegu polnud, ju oli selleks liiga vähe valgust...
Selle suure koopa ristisime Reichi põllumajandusministri Richard Walther Darré nime järgi.
Jaanuari alguses avastasime koobastiku kaugeimas osas "šahti", mis suundus spiraalikujuliselt allapoole. Sissekäigu ees seisis kivist kuju- "Neljajalgne tiibadega elukas, teravate kihvadega".
Sellist skulptuuri polnud me varem kohanud. Kõige rohkem meenutas "Sfinks", nagu me selle koheselt ristisime, tiivulist lõvi, milliseid kunagi paigutasid Assüüria kuningad oma losside sissekäikude ette.
Kuid sarnasus oli siiski pigem kaudne...
Sellel hetkel tabas sakslasi ootamatu gripiepideemia.
Peaaegu pool grupist võeti kui jalapealt maha, nende seas ka Weizsäcker. Allveelaevadega toimetati nad tagasi "Schlageterile".
Ülejäänud viis meest, kes jäid tuntud arheoloogi Dr. Albert Baueri juhtimise alla, otsustasid 15 jaanuaril laskuda "šahti".
Neid oodati terve nädal, mis sest, et vee- ja toiduainevarud pidid neil olema lõppenud juba kolm päeva tagasi...
Saadeti teele päästemeeskond.
Kuna Baueri grupp oli enda teekonna märkimiseks lahti rullinud peenikese õngenööri, siis leida polnud neid ilmselt keeruline.
Ja tõesti, kadunud uurijad, või õieti nende surnukehad, leiti samal päeval, ca 3 km kaugusel "šahti" sissekäigust.
Laibad lebasid lähestikku, veidrates poosides. Näod väljendamas loomalikku hirmu...
Samas, mingeid nähtavaid füüsilisi vigastusi kehadel märgata polnud...
Veebruaris saadeti "šahti" teine, juba arvukam rühm. Ka see ei pöördunud tagasi, kadus nagu "vits vette".
Õngenöör, mille uurijad endast maha jätsid, oli katkenud ja jälle umbes 3 km kaugusel sahti sissipääsust.
Edasi jäeti see koht rahule, hukkunud oli ikkagi 17 inimest...
Ekspeditsiooni liikmete seas sai "šaht" "neetud" koha staatuse...
Kapten Ritcher oli veendunud, et koobastikust peab leiduma väljapääs maapinnale.
Otsida prooviti kahest suunast, alt ja ülevalt.
Kaljune rannik ei võimaldanud läheneda kohale, kust lähtusid soojad hoovused. "Cormoranil" tuli ujuda oma 30 km piki randa, enne kui leiti sobiv maabumispaik.
Pärast tuli polaaruurijatel seesama "teelõiguke" piki randa tagasi vantsida....ja piki väga rasket maastikku...
Lõpuks arvasid nad end olevat kohas, mille all pidid asuma karstikoobastik...
Mis te arvate, mida nad sealt leidsid?...
( järgneb )
[Muudetud: 11-18-2009 varjutroll]
- Müstik - 17-11-2009 14:39
Ei oska uneski arvata, mida sealt leiti!?
Olen küll lugenud hüpoteesi, et muistsel ajal võis Antarktikas eksisteerida tsivilisatsioon, aga et sakslased sealt lausa müstilise linna koos varemete, lennuvälja ja koobaste süsteemiga eest leidsid, kus veel pealegi Lihavõtte saarele sarnased kivikujud ja astmikpüramiid - ei ole juhtunud kuskilt lugema.
Ütlemata põnev!
Muuseas, 1999 a. nov-s leidsid teadlased aktiivse vulkanismi Lääne-Antarktise jääkatte all ja ringikujulisi jooni Landsati kujutistel jäävoost. Vulkaani asukohana pakuti Yukoni pooluse aegset laiuskraadi 55 15S, mis viitab iidsele pühapaigale.
Kuna paistab, et sakslased leidsid iidse pühapaiga, siis leidsid nad sealt ehk ka Suure püramiidi peale eespool kirjeldatud sfinksi või koguni iidse kristalli, mis olevat peidus ka Tiibeti Kailase mäe all? Aga ehk elasid seal atlantide järletulijad, kes olid hiiglase kasvu?
Need ekspeditsioonis osalenud, kes surnult leiti, said ehk mõne koleda viiruse, sest neid viiruseid olevat seal ju tänapäevalgi koledal kombel Antarktikas peidus?
On ka arvatud, et sealsest maa-alusest tunnelist saab Aghartisse....
Tõesti põnev, mille nad siis leidsid....
- varjutroll - 18-11-2009 08:29
Baas 211"..... 22
...Leiti jälle linn, mis meenutas väga seda eelmist, seda, mis oli avastatud juba Antarktika poolsaarelt!
Tõsi, hooned olid palju rohkem kannatada saanud ja peaaegu täielikult kaetud lumega. See seletatab asjaolu, et varemeid polnud märgatud õhust.
Polaaruurijad puhastasid kiiresti linna peatänava ja nüüd võisid sinna maanduda lennukid.
Siia otsustati rajada teine polaarjaam ja nimetati see " Uueks Saksamaaks"
Varustus toodi kohale ja asi tehti ära.
Koos teiste meestega randus tolleks ajaks juba täielikult paranenud Weizsäcker. Ta teadis suurepäraselt, mida otsida. Esimeses linnas oli maa- alune tunnel, kinni kuhjatud kividega. Tuli otsida midagi sarnast, sissepääsu karstikoobastikku.
Kolmandal päeval uurijatel lõpuks vedas. Lumega kaetud tunneliava leiti. Mõni aeg kulus selle puhastamiseks ja seejärel võisid 6 meest suunduda mäe sisemusse...
Olaf kirjutab oma päevikus:
Liikusime tasapisi edasi. Kõigil oli pisut kehv tunne, sest meelest polnud läinud Baueri rühma saatus.
Kes teab, mis õelaid üllatusi võib ka see mägi siin pakkuda...?
Kuhu üldse tunnel välja viib?
Üldiselt pole SS ohvtserile ette nähtud hirmu tunda. Toetades üksteist naljadega, astusime edasi. Vahel tegime peatusi ja uurisime lähemalt tunneli seinu ning põrandat. Maas olid jälle "rööpad", seintel ikka seesamune ebatavaline geomeetriline muster, mida olime kohanud juba sadu kilomeetreid eemal asuvas, esimeses linnas.
Järsku kõlas eesliikunud Kuno karjatus, ta pillas lambi ja hüppas tagasi. Meile vastu oli suunatud valguskiir. Tardusin hirmust ja suunasin oma lambi vastu, samaaegselt rebides kabuurist Waltherit.
Paarkümmend meetrit eemal olid tulevalgel eristatavad inimfiguurid.
Enne kui jõudisin ette kujutada kõiki üksikasju, mis võiksid kaasneda Antarktika põlisasukatega kohtumisel, jõudis mulle kohale fakt....
Figuurid olid riietatud Saksa Mereväe univormi. Ikkagi sissepääs karstikoobastikku!
Hea, et keegi ei veel tulistama ei kukkunud!
Kuni Weizsäcker otsis teed maa- aluste järvede juurde, uuris teine geoloogide grupp lähedalasuvat mäestikku. Kiiresti leiti rauamaaki. Oli näha, et keegi oli proovinud seda kunagi kaevandada...
Lennukid alustasid kohaliku territooriumi pildistamist. Jõudsid nad oma lendudega kuni Lõunapooluseni...
Peale sõda sattus Ritscher juhuslikult Inglaste kätte vangi.
( Tema laev sattus miinile ja kapten koos teiste pääsenutega korjati välja Brittide poolt )
Kapten oli sundseisus ning tal kästi rääkida Sakslaste Antarktikaekspeditsioonist.
Oli selge, et sellise mastaabiga projekti oli liitlaste poolt märgatud ning päris vaikida polnud mõtet.
Ta kirjeldas ekspeditsiooni kui tavalist rutiinset retke.
Lennukite toimetamisi Lõunamandri kohal ta siiski kirjeldas...
Oma tunnistuses kirjutas Ritscher:
Täitsin Göringi poolt mulle usaldatud missiooni. Esimest korda ajaloos, lendasid Saksa lennukid Lõunamandri kohal. Äärmiselt rasketes ilmastikutingimustes sooritati maandumine Lõunapooluse lähedusse ning heisati III Reichi lipp. Iga 25 km järel heitsid meie lennukid alla haakristiga märgistatud vimplid, tähistades nii juba ülevaadatud territooriumi. Katsime umbes 600 000 ruutkilomeetri suuruse maa-ala. Sellest 350 000 ruutkilomeetrit pildistati. Omame selle piirkonna detailset kaarti.
Milleks visati vimplid, kui need said peaaegu koheselt kattusid lumega?
Ilmselt ikkagi märgiti tulevase riigi piiri.
Antarktika küsimused olid jaanuari keskpaigas arutlusel Hitleri kabinetis toimunud koosolekul. Peale Hessi ja Bormanni ettekannete ärakuulamist sattus Hitler vaimustusse. Ta andis viivitamatult käsu rajada Antarktikasse III Reichi koloonia.
Kohapeal mõeldi sellele välja ka nimi: " Neu Schwabenland"
1939 aasta aprillis pöördus Ritscher kolmega neljast laevast tagasi Saksamaale.
Maha jäi lennukikandja, mis valvas rannikut. Samuti kõik 5 allvelaeva ning polaarjaamad.
Kapten soovis tagasi Lõunamandrile pöörduda kõige lähemal ajal...
Tema plaanidel polnud antud täituda...
Euroopas vallandus Teine Maailmasõda...
( järgneb )
[Muudetud: 11-18-2009 varjutroll]
[Muudetud: 11-18-2009 varjutroll]
[Muudetud: 12-14-2009 varjutroll]
- varjutroll - 19-11-2009 10:50
Baas 211"..... 23
Nüüd tuleb natuke juttu sündmustest mis on zedi teemast küll läbi käinud kuid loo terviklikkuse huvides toon ära....- varjutroll
1945 aastal oli kogu Argentiina üllatunud ebatavalisest uudisest.
Mar del Plata sadamamasse sisenesid keset päist päeva 2 Saksa allveelaeva. Mõlematel lehvisid haakristiga III Reichi lipud.
Enne kui keegi jõudis midagi ette võtta, lipud langetati.
( Argentiina kuulus formaalselt koalisatsioonivägede koosseisu )
U- 530 ja U- 977 alistusid Argentiina võimudele...
Allveelaevade kaptenid Otto Wermuth ja Heinz Schaeffer kuulati viivitamatult üle. Mõlemad kinnitasid ühte ja sama: " Allveelaevad tulid sõja kaotanud Saksamaalt".
Ometi polnud kõik nagu korras...
Asi on selles, et viimati olid need laevad Saksa sadamas 1945 a. jaanuaris. Neil ei saanud olla, ei kütust ega toiduaineid pooleaastaseks reisiks...
Üldiselt püüti üsna kähku kogu lugu kinni mätsida.
Allveelaevad lülitati Argentiina Mereväe koosseisu ja ekipaažide ülekuulamist jätkati juba suletud uste taga...
Autorit jäid selle loo juures piinama kaks üksikasja.
Esiteks.
Allveelaevad mis kuulusid tüübilt nn. IX seeria alla, olid küll masstoodang kuid kaugeltki mitte kõige uuemad Saksa Mereväes. Seda enam, et mõlemad alused olid halvas seisus ja nõudsid kapitaalset remonti.
Teiseks.
Mõlema laeva meeskonnad ei olnud täielikud. Õigem oleks öelda, et mõlemal allveelaeval oli täpselt nii mitu meest, kui oli hädavajalik merel edasiliikumiseks.
Nendest kahest oleks hädavaevu piisanud ühele alusele täieliku meeskonna komplekteerimiseks.
Mõned ajaloolased õigustavad juhtunut väitega, et osa meremehi läksid enne sadamat maha.
Kuhu nad siis kadusid kui Saksamaa kapitulatsiooni hetkel olid allvelaevad keset ookeani? Hüppasid üle parda ja ujusid lähima mandrini? Või pistsid neid nahka näljased kamraadid? Nii muidugi saaks seletada, kuidas elasid ülejäänud meeskonnaliikmed üle toiduainete puudumise!!!
Visates kõrvale absurdsed versioonid, otsustas autor proovis tõde välja selgitada.
Esimese asjana üritas ta leida veel elusolevaid meeskonnaliikmeid või äärmisel juhul nende otseseid järglasi. On teada, et enamik neist jäid pärast sõda Argentiinasse.
Selle riigi Sakslastel on välja kujunenud omamoodi kogukond ja autorile oli informatsiooni hankimine lihtsam, kui võiks arvata.
Ta suundus Patagooniasse, linna nimega Las Heras. Seal pidi elama Adam Schaeffer, ühe allvelaeva kapteni poeg. Autor pajatab edasi:
Adam oli minust natuke vanem, ta sündis kohe pärast sõda Saksamaal ja alles 1948 aastal jõudis emigreeruda Argentiinasse, oma isa juurde.
Heinz Schaeffer elas kogu ülejäänud elu Argentiinas, töötades kompaniis, mis tegeles mereveoste kindlustamisega. Mitmeid kordi oli ta valitsuse konsultant riigi Mereväge puudutavates küsimustes.
Kolleegid märkisid ühte tema hämmastavat omadust - ta võis ilma igasuguse põhjenduseta keelduda kindlustamast ühte- või teist kaubalaeva. Reeglina kippusid nendel alustel juhtuma mingid õnnetused. Kõige sagedamini nad lihtsalt kadusid jäljetult.
Sheffer selgitas seda oma päriliku ettenägemisvõimega...
Pojale korrutas ta sedasama. Kui too tahtis teada tema sõjateest, siis võis ta rääkida tundide viisi kamraadlusest ja surmavalt riskantsetest operatsioonidest Liitlaste Konvoide hävitamiseks. Samuti kolmest uputatud vaenlase laevast, mis olid nende allveelaeva arvel.
Oma viimasest reisist rääkis vähe ja mitte eriti innukalt.
Mainis ainult, et nad ujusid Argentiinasse, kuna ei tahtnud taluda alandusi vaenlase poolt vallutatud Saksamaal...
Täpselt nii põhjendavadki tänapäeva ajaloolased Kaptenite motiivi ujuda Lõuna- Ameerikasse.
Soovimatus alla anda vaenlasele....
Soov ujuda "sõbralikumatele randadele"
Muuseas, millistest "sõbralikest randadest" sai juttugi olla kui nii Argentiina, kui Brasiilia kuulusid koalisatsioonivägede koosseisu. Muidugi, anda alla Argentiinlastele on muud kui teha seda Venelastele või Inglastele.
Asja sisu sellest siiski ei muutu...
Seda enam, et 1945 aasta kevadel- sügisel andsid Ladina- Ameerika sadamates end vangi kokku 7 Saksa allveelaeva. Veel üks leiti 2 aastat hiljem, hüljatud meeskonna poolt.
Seejuures on U- boatide arv, keda ei suudetud leida peale Saksamaa kapituleerumist, palju suurem ja läheneb sajale. Esimeses järjekorras olid need just uusimad XXI ja XXII seeria alused...
Loetakse, et need kõik olid põhja lastud liitlaste poolt.
On see ikka nii? Muidugi võisid meremehed peale sõja kaotust osa neist lasta põhja, soovides tehnikat mitte jätta vaenlasele.
Ainult, et mitte keegi pole mitte kunagi näinud neid vabatahtlikult uputatud allveelaevade meremehi...
Kas nad otsustasid vabatahtlikult ikkagi jääda oma alustele?
Enesetapud sellises ulatuses pole just tõenäolised...
Sada allveelaeva ei ole nõel, mis kaob heinakuhja...
Jääb konstateerida fakti, et sõja lõpus hiivasid sadakond Saksa allveelaeva ankrud ja kadusid teadmata suunas. Kuhu?
Arvatavasti lõunasse, Antarktikasse...
- T11ger - 19-11-2009 18:49
Argentiina ja Brasiilia kuulusid koalitsioonivägede koosseisu???
tuhnisin pisut ja seda kinnitavat väidet ei leidnud. Usun, et neil võisid olla koostöölepingud, vastastikuse abistamise jms mittekallaletungilepingu taolised suhted USAga jt-ga, kuid et koalitsioonivägede koosseisu, see tundub kahtlane. Parandage, kui eksin.
- varjutroll - 19-11-2009 22:50
Autor on kirjutanud, et Argentiina ja Brasiilia kuulusid.....formaalselt.....koalisatsioonivägede koosseisu.
Seega Saksamaa liitlased nad ei olnud. Küllap oli neil mingi koostööleping liitlastega vms. Keegi, kel juhtub aega olema, võiks ju uurida täpsemalt...
- T11ger - 20-11-2009 09:16
OK. pisike sõbralik offtopic märkus - mereteemadel rääkides - meremehed ütlevad tavaliselt naljaga, et "sitt ujub, laevad sõidavad"
aga see selleks.
- zed - 20-11-2009 09:37
Tsitaat:Algselt postitas T11gerWiki:
Argentiina ja Brasiilia kuulusid koalitsioonivägede koosseisu???
tuhnisin pisut ja seda kinnitavat väidet ei leidnud. Usun, et neil võisid olla koostöölepingud, vastastikuse abistamise jms mittekallaletungilepingu taolised suhted USAga jt-ga, kuid et koalitsioonivägede koosseisu, see tundub kahtlane. Parandage, kui eksin.
Argentina poliitika Teise maailmasõja ajal provotseeris otseselt sõjaväe naasmise võimule. Argentina oli küll ametlikult neutraalne, kuid varustas mõlemaid sõdivaid pooli toiduainetega. Algul toetas Argentina rohkem teljeriike, sõja lõpu poole liitlasriike.
Ameerika välisministrite konverentsil Rio de Janeiros 1942 kuulus Argentina vähemuse hulka, keeldudes katkestamast diplomaatilisi suhteid teljeriikidega.
President Ramón Castillo (1942–1943) kõrvaldati sõjaväelise riigipöördega võimult. Riigipööret juhtis kindral Arturo Rawson. Kolonel Juan Perón kuulus riigipöörde juhtide hulka. Varsti sai temast tööministrina valitsuse juhttegelane.
Kartes vältimatut sõda Saksamaaga, asus Perón 24. veebruaril 1944 sõjaväehunta etteotsa, et kukutada president Pedro Ramírez. Valitsus, mis ametlikult toetas Liitlasriike, jätkas demokraatia jalge alla tallamist ja pakkus Saksa agentidele varjupaika. 26. jaanuaril katkestas Argentina suhted Saksamaaga. 27. märtsil 1945, kui liitlasriikide võit Euroopas oli ilmne, kuulutas Argentina Saksamaale ja Jaapanile sõja. Aprillis 1945 kirjutas valitsus alla Chapultepeci aktile, mis nägi ette Ameerika riikide vastastikuse abi agressiooni korral.
Massilised protestid 1945 viisid vabade valimisteni 24. veebruaril 1946. Juan Perón tegi kampaaniat kõige õigusematuma kihi descamisadode 'särgitute' seas. Ta lubas maa jagamist, kõrgemat palka ja sotsiaalkindlustuse kehtestamist. Juan Perón võitis valimised 56% häältega ja domineeris koos oma abikaasa María Eva Peróniga, keda hüüti Evitaks (oli töö- ja sotsiaalminister), poliitilises elus kuni 1955. aastani (Evita suri 1952).
Peróni doktriin peronism ehk justitsialism (justicialismo) ühendas repressioonid, populismi, katoliikluse, reformismi, neutralismi ja natsionalismi. Peronistlik poliitika nägi muuhulgas ette tähtsate majandusharude natsionaliseerimise. Ta ajas agressiivselt poliitikat, mille eesmärgiks oli anda töölisklassile majanduslik ja poliitiline hääleõigus, ning suurendas oluliselt ametiühingutesse kuuluvate tööliste arvu. 1947 kuulutas Perón välja esimese viie aasta plaani, mis põhines natsionaliseeritud tööstusettevõtete kasvul. Ta aitas rajada võimsat ametiühingut Üldine Töökonföderatsioon (CGT). Eva Perón aitas oma mehel võita populaarsust tööliste ja naiste seas. Naised said valimisõiguse 1947.
* * *
Kõigis Peroni ettvõtmistes ja kogu tegevuses paistis selgelt läbi III Reichi nõuandjate ühene ja konkreetne abi.
[Muudetud: 20.11.09 zed]
- T11ger - 20-11-2009 14:50
nuvot asi poole selgem tnx
- iitt - 20-11-2009 16:31
ZED-"Peróni doktriin peronism ehk justitsialism (justicialismo) ühendas repressioonid, populismi, katoliikluse, reformismi, neutralismi ja natsionalismi.2
Tegelikult jätkas ta natslikku (majandus-)poliitikat. Tegelt võttis ka II Ms. järgne NL palju üle natsisaksamaal juba ellu viidust.
Mõned väljavõtted Aadu teesidest:
“Meie käes on võim. Nüüd algab gigantne töö”-need sõnad lausus Hitler 30. jaanuaril 1933
1933 aasta alguseks oli saksa rahva allakäik universaalne. Orienteeruvalt kuus miljonit töötut jõlkus tänavatel otsides mingitki tööd (pealegi loeti töötajateks tollal põhiliselt mehi – tõlkija märkus) kelledest ainult osa sai 24 margast töötuabiraha millest jätkus vaevalt elamiseks ühele isikule. Paljud neist inimestest omasid peret nii, et kokku umbes 20 miljonit sakslast pidid elama allapoole igasugust vaesusepiiri umbes 20 penniga päevas inimese kohta.
Need vähesed õnnelikud kelledel oli veel tööd ei elanud sugugi palju paremini. Üle 25% nende palgast läks maksudeks. 21% neist inimestest teenisid kuskil 100 kuni 250 marka kuus; 1933 aasta seisuga teenis 69,2% töötajatest said alla 1200 marga aastas. Vaevalt 100 000 sakslast said elada ilma suuremate finantsprobleemideta
Autotööstus oli “parim” näide. Saksamaa autotööstus tootis 1932 aastal umbes 12% sellest mida tootis USA autotööstus ja neljandiku sellest mis Prantsuse autotööstus: 682 376 autot vuras Saksamaa teedel kui Prantsusmaal oli neid 1 855 174 kuigi prantslasi oli vähem 20 miljonit.
Tänapäeval rohkem kui pool sajandit hiljem millal pea kõik elavad suhtelises külluses on raske aru saada kuidas Saksamaa oli langenud nii madalale. Kuid igaüks kes oskab lugeda võib leida dokumendid mis tõestavad, et ükski arv siin dokumendis pole väljamõeldud. Jaanuariks 1933 oli Saksamaa pikali maas ja jooksis verest tühjaks.
Hitler teadis, et mängib dünamiidiga. See ei peatanud teda sest ta teadis, et teda ajab edasi töö saksa rahva hüvanguks ja vahel tundis ta nagu suunaks teda mingi üleloomulik jõud tema saavutuste teostamiseks. Kuidas seda kutsuda polnud tema jaoks oluline – sest ta teadis see jõud viib ta võidule. Tema isiklik jõud oli see mis aitas teda võidule ja ei lubanud vastaste ees murduda.
Hitler kordas tihti - „Ma ei ole diktaator ja kunagi ei saa selliseks. Demokraatia printsiipe hakkab Natsionaal Sotsialism kõrvale kaldumatult järgima“.
Autoritaarsus ei tähenda türanniat. Türann on selline kes saabub võimule ja hoiab sellest kinni rahva tahte vastaselt. Demokraat saab võimule hääletustega. Kas see fakt meeldib kellelegi või mitte see on ise asi aga fakt jääb selliseks – Hitler tuli võimule ja püsis võimul tänu laiade masside tugevale toetusele kogu oma valitsemise ajal. Peale esialgset pääsu Kantsleri toolile tema populaarsus ainult kasvas. Seda on sunnitud isegi mainima tugevalt Hitleri vastased ajaloolased nagu Joachim Fest kes kirjutas;
Hitlerit ei huvitanud kunagi lihtsa türannia kehtestamine. Lihtne võimuiha ei seleta tema isikut ega energiat – te lihtsalt ei olnud sündinud türanniks. Tal oli missioon kaitsta Euroopat ja Aaria rassi ... Ta tunnetas lausa vaistlikult rahvast ja tema reaktsioone ning jälgis ja järgis neid kannatamatusega.
Oraatorlus oli Hitleri suurim anne. See oli see jõud mis võitis tema poole pea kõik tema vastased. Selline kõrgpingeline välgutaoline kõne valgustas ja andis jõudu kõigile kes seda kuulasid.
Ajaloolane Joachim Felt oli sunnitud tunnistama;
„Hitler oli liikunud kiiresti – muutudes demagoogist tunnustatud riigimeheks. Soov liitude tema pooldajatega haaras ühe uusi ja uusi inimesi ja levis kui epideemia. Need aga kes ei soovinud seda jäid nähtavasse vähemusse. Minevik oli surnud. Tulevik kuulus režiimile mis kogus jõudu ja inimesi ning kelle ideed olid lihtsad, loogilised ja teostatavad.”
Oma memuaarides meenutas Dr. Hjalmar Schacht järgmist; „Mulle jäi tunne, et see mees on oli surutud kägarasse piltlikult selle vastutuse koorma all mis oli tema õlgadele asetunud. See ei olnud näitlemine aga kajastas tõelisi emotsioone.” ( H.Schacht, Maagiku memuaarid, osa II, lk 52)
Kuna Saksamaal puudusid looduslikud naftavarud kuid olid aga kivisöe varud siis oli vaja uuendada selle tootmist ja sellega seotud toodete arendust. Tehnoloogiad olid olemas, oli vaja vaid tõuget tootmise alustamiseks. Saksamaal olid patendid kunst kummi nimega „BUNA” tootmiseks, lisaks sellele vedeles Patendiametis veel sadu ja tuhandeid teisi originaalseid ja häid ideid.
Lisaks mainis Maser: „Oma poliitilise karjääri algusest saati oli Hitler väga süstemaatiline. Ta teadis juba varakult mida soovib ning vajab ja lähtus sellest oma plaanide koostamsel.”, „Hitlerile oli omane kõrge intelligents ja taibukus tehnilistes küsimustes. Selle oli ta saavutanud lugedes tuhandeid tunde tehnilisi raamatuid oma nooruses”
„Hitler luges ja töötas läbi lugematu hulga raamatuid. Ta kogus suure hulga erinevaid teadmisi ja kasutas neid oskuslikult ära oma kõnedes. Sellise hariduse tulemusena oli tal ideid mis hämmastasid kaasaegseid oma lihtsuses ning vahest otsekohesusega” kirjutas Dr Schacht.
Isegi Marksistid andsid tunnustust Hitleri võimekusele Saksamaa kriisist väljatoomisel ja enda täielikku läbikukkumist. 1934 aasta juunis ajalehes Zeitschrift für Sozialismus , mida anti välja eksiilis ilmus artikkel milles ka järgmine lõik: - „ Meid pandi fakti ette, et äärmuseni viidud proletariaat on pea kõik töötu, diplomeeritud noorsugu ilma kindla tulevikuta, keksklassi esindajad pankroti äärel, farmerid olid pea kõik kaotamas oma maad me kõik olime lootusetult metsas omadega. Ainuke mida me suutsime rahvale pakkuda olid kõned sotsialismi toredusest.”
Nagu tavaliselt oli Hitler olnud väga ettenägelik. Betoonist valatud maanteed olid kõik 24 meetrit laiad ning, et ei torkaks silma looduses kasutati palju looduslikke materjale. Teed läksid sujuval kokku ja lahku moodustades peale ja mahasõite pöördeid ja hargnemisi mis kõik harmoneerisid nendeks teedeks mida tänapäevalgi võib seal näha. Kogu seda teede harmooniat täiendas iga teatud vahemaa taga olevad autode teenindusjaamad ning ka hotellid. Ka need hooned olid planeeritud sulama kohalikku maastikusse kasutamaks just kohalikke materjale ning olema kohalikus etnilises stiilis.
Isegi palgad mis maksti teedeehitajatele selle „Reichautobahni” ehitajatele tulid paisunult riigile tagasi. Makstud palgad läksid ringiga tagasi majandusse – töölised ostsid selle eest riideid, toitu ja mudi esemeid ning viisid raha ka kaugemale pealinnast elavdades ka regionaalset majandust.
Hitler isiklikult oli kohal ja kaevas esimese labida täie maad esimesel ehitusel mis ühendas Darmstadi ja Frankfurt-am-Maini. Sellele üritusel võttis ta ka kaasa Dr. Schachti kelle viosoonid ja trikid olid aidanud leida algsed vahendid selle projekti käimalükkamiseks. Lõpuks esimese maantee avamisel liikus kolonnis 3 autot kõrvuti ühes suunas ja 2 autot kõrvuti vastas suunas ja nii kogu Autobahni ulatuses.
Tänapäeval on just vastupidine majanduspoliitika viinud asjad selleni, et elame ühest mullist teiseni ning paljud asjad roomavad kui tigu kuumal plekk katusel kuigi nende elustamiseks oleks vaja ainult investeerida mitte oodata muinasjutulisi rikkusi millest ehitada endale paleesi ja alles siis ehk asuda investeerima.
Hitleri „tõusu valemi” võiks panna lühidalt sellisesse lausesse – investeeri võimalikult palju avalikesse töödesse. Saadud raha läheb ringlusesse ja genereerib lisa raha mille abil saab kustutada algsed laenud investeeringu tegemiseks. Ei läinud kaua kui kogu Saksamaa sai näha Hitleri plaani vilju.
Üks esimesi ja suuremaid soodustusi mis seadustati Kolmandas Riigis oli maksuline puhkus. Prantsusmaa vasakpoolne RahvaRinde valitsus väitis hiljem, et just nemad võtsid 1936 aastal vastu seaduse mis määras 1-2 nädalase palgalise puhkuse. Nagu ennemgi ja ka hiljem juhtus võtsid vasakpoolsed lihtsalt kellegilt au mis neile ei kuulunud.. Hitler seadustas analoogsed võimlaused juba 1933 aastal ning puhkuse ajaks oli Saksamaal määratud 3-4 nädalat palgalist puhkust jne jne. jne.
Just selle võttis Peron kasutusele ja osa sellest sõjajärgne NSVL...............
tervitustega
iitt
- varjutroll - 20-11-2009 23:18
Baas 211"..... 24
Vaevalt oskavad ajaloolased teile midagi rääkida 1939.a. 21 aprillil toimunud koosolekust. Lihtsalt põhjusel, et see vahetult peale Füüreri juubelit toimunud üritus, viidi läbi ülima saladuskatte all.
Selle kohta mingit materjali leida oli raske. Autoril see õnnestus.
Ta teadis täpselt mida otsib.
On täiesti selge, et sellise mastaabiga organiseeritud ekspeditsioon, mis oli saavutanud silmnähtavaid edusamme, ei saanud jääda Hitleri huviorbiidist välja.
Loogiliselt, pidi koosolek toimuma kohe, peale Bormanni ja Ritscheri tagasitulekut Saksamaale. "Cormoran" saabus Bremeni sadamasse 18 aprillil. Kaks ülejäänud laeva lõid lahku juba Atlandi ookeanil ja mõlemad suundusid kodumaale mööda erinevaid marsruute, püüdes äratada võimalikult vähe tähelepanu...
Hitleri koosolekute ajad, ning ka tema päevakava on küllaltki hästi teada. Paraku ei puudutatud ühelgi 1939 aasta aprilli lõpus toimunud koosolekul Antarktika teemat.
Uurisin sellega seonduvaid dokumente põhjalikult ja tähelepanu äratas ärajäänud koosolek 21 aprilli hommikul.
Äkki oli põhjuseks eelmisel õhtul toimunud Hitleri juubel?
Samas on teada, et Füürer oli täiskarsklane...
Hommikused nõupidamised toimusid süstemaatiliselt.
Võib- olla oli selleks ajaks ette nähtud mõni tähtsam üritus?
Kuid sellest ei suutnud ma leida mingeid jälgi. Jah, kella 15.00- iks oli Hitleril kirja pandud kohtumine äriringkondade esindajatega kuid kuni tolle hetkeni midagi tähtsat ei olnud.
Jäi üle oletada järgmist:
Salajaseks koosolekuks oli ikkagi määratud aeg, kuid päevakord oli niivõrd salajane, et avalikult seda välja kuulutada ei saanud.
Igaks juhuks kontrollisin järele, kus asusid tollel 21 aprilli ennelõunal Bormann, Hess ja Ritscher.
Kõik nad olid Berliinis ja mingeid koosolekuid või kohtumisi neil selleks ajaks märgitud ei olnud.
Ainult natuke aega hiljem sattus mulle täiesti juhuslikult kätte ärarebitud tükk selle koosoleku protokollist. Kokkusaamine oli niivõrd salastatud, et sellel ei osalenud isegi sekretärid ja stenografistid. Kõik toimunu pani kirja Hess isiklikult.
Koosolekust võtsid osa veel Ritscher, Dönitz ja muidugi Hitler.
Jutt käis edaspidistest plaanidest "Jäise Kontinendi" osas. Järgnevalt katke protokollist:
Dönitz:
Ma ei arva, et peame sinna suunama terve allveelaevastiku. Reichil on praegu niigi üsna vähe aluseid.
Kui me kulutame projekti "A" elluviimiseks ülemäära , seame ohtu riigi kaitsevõime juhul kui Euroopas peaks puhkema sõda.
Ütlen kogu oma vastutustundega, et kui "Neptun" ei hakka töötama meie allveelaevastiku kasuks, ei suuda ma Atlandil lammutada Briti kommunikatsioone.
Hess:
Transatlantilistest kommunikatsioonidest on meil praegu tähtsamaid asju.
Dönitz, Teil tuleks lõpetada mõtlemine kohaliku tähtsusega kategooriates. Sellise mõtteviisi tõttu kaotas Saksamaa sõja.
Täna me seisame kohtumise eel tundmatu tsivilisatsiooniga, mis näib meie tehnoloogilist taset ületavat kordades. Kui suudame nende tehnilised teadmised pöörata meie kasuks, oleksime suutelised võitma igasugused sõjad.
Hitler.
Kapten Ritscher, palun öelge välja oma arvamus.
Ritscher.
Julgen öelda, mu Füürer, et jagan täielikult Hessi seisukohta. Ekspeditsioon saavutas vapustavaid tulemusi. Vastupidiselt üldisele seisukohale on Antarktika täiesti elamiskõlbulik paik.
Sinna on võimalik asutada meie koloonia.
Arvan, et Bormann nõustub selles osas minuga.
Bormann. Noogutab nõusoleku märgiks.
Dönitz.
Minu Füürer, ma ei saa aru, milleks on meile tarvis kolooniat maakera teises otsas, maal, kus aastaläbi valitseb pakane? Minu arvates sobib selleks otstarbeks palju paremini Aafrika või Venemaa.
Hitler.
Härra Admiral, te keeldute järjekindlalt mõistmast meie missiooni olemust.
Antarktika, see ei ole lihtsalt tükk kivi, mis on kaetud jääga. See on inimkonna, aaria rassi sünnipaik. Arvestades asjaolusid tundub, härra Gottil olevat õigus. Aaria rass, kelle veri ei ole veel segunenud madalamate rassidega, asustab siiamaani seda esmapilgul elutut mandrit.
Loomulikult ei tee meile au tõsiasi, et võrreldes nende üliinimestega oleme sunnitud ennast lugema "krantsideks".
Sellevõrra suurem oleks meie häbi, kui nendega astuvad esimesena kontakti Inglased, Ameeriklased või Venelased!
Mul tekivad külmavärinad isegi sellele mõeldes!
Sedasorti häbistamise vältimiseks, olen ma valmis tegema kõik!
Kui tuleb saata 10 allveelaeva, siis saadan 10!
Kui tuleb saata 20, siis saadan 20!
Kui tuleb saata 30, siis saadan 30!
Kui see on hädavajalik, siis saadan Antarktiasse kogu Reichi allveelaevastiku!
Kuulete Dönitz?!
Kogu allveelaevastiku!
Dönitz.
Nagu käsite, mu Füürer.
Hitler.
Kindralid ja admiralid ei ole kunagi lõpuni aru saanud minu visioonist.
Alati nad nurisesid.
Nad ei olnud rahul siis, kui kui rebisin katki Saksamaale häbiväärse Versaille rahulepingu, kui viisin Reichi väed tagasi Reinimaale, kui tõin Reichi koosseisu tagasi Austria ja Sudeedimaa.
Mul oli alati õigus!
Käsin: Selle aasta sügiseks ette valmistada veel mastaapsem ekspeditsioon. Korralikult läbi uurida Antarktika poolsaar, samuti piirnevad territooriumid. Võtta ühendust Argentiina valitsusega ja paluda meile anda võimalus rajada Tulemaale baas. Projektijuhina jätkab Hess.
Hess.
Teie käsk saab täidetud, minu Füürer!
Hitler.
Dönitz, käsin Teil selle tähtsa ülesande täitmiseks kaasata Mereväe luure. Me peame teadma kõiki, rõhutan kõiki vaenlase plaane, mis puudutavad Antarktikat. Soovimatud külalised seal, on meile vastuvõetamatud.
Kahjuks polnud minu kätte sattunud protokollil koosoleku algusosa. Ilmselt kandis Ritscher kõigepealt ette ekspeditsiooni tulemused. Seal oleks kindlasti leidunud hulk informatsiooni.
Aga ikkagi võimaldas minu kätte sattunud fragment teha mõningaid huvitavaid järeldusi.
Selgub, et Hitler planeeris kindlalt jätkata "Jäise Kontinendi" koloniseerimist, lootuses kohtuda selle maa salapäraste elanikega. Ja seda kõike hoolimata neid seni saatnud ebaõnnest...
Kas oli siis õigus Weberil, kes väitis, et põlisrahvas suri ammu välja...
Teine variant on, et nad lihtsalt ei soovi meie tsivilisatsiooniga suhelda...
Füürer sai suurepäraselt aru,et see, kellel õnnestub esimesena kontakteeruda, võib omada tulevikus tagataskus võimsat trumpi, võitluses hegemoonia eest maailmas.
Variant, et Antarktid võivad hakata mängima hoopis oma reeglite järgi, Hitlerile pähe ei tulnud.
Selline küsimuse asetus oli talle harjumatu...
Ekspeditsiooni ettevalmistused käisid täie hooga.
Suvel saadeti Antarktikasse jaamade personali tarbeks transpordilaev toiduainete, kütuse ja varustusega.
Paraku tegi elu Hessi plaanidesse omad korrektiivid.
1939 aasta septembris algas Teine Maailmasõda.
Atlandi ookeanil peremehetsesid nüüd Inglased ja uus ekspeditsioon tuli edasi lükata teadmata tulevikku...
( järgneb )
- varjutroll - 26-11-2009 19:35
Baas 211"..... 25
Ausalt öelda, arvasin, et natside kõik katsed Antarktikasse kolooniat rajada sellega ka lõppesid. Vähemalt kuni 1945 aastani, mil nad olid sealt ehk sunnitud otsima varjupaika.
Kuidas üldse oli võimalik varustada kahte suurt polaarjaama kui Saksamaa oli praktiliselt merelt blokeeritud?
Valvsaks tegi ainult asjaolu, et ma ei leidnud mingeidki vihjeid uurijate evakueerimisest Antarktika jaamadest. Raske on ette kujutada, et mitusada inimest jäeti lihtsalt saatuse meelevalda ja hukkusid, jätmata endast maha mingeidki jälgi...
Samas, miks ka mitte? Hitleri režiim ei paistnud silma erilise sentimentaalsusega ja riigi kodanike valmidus ennast ohverdada oli kõrge. Seda loeti suurimaks kangelasteoks.
Jäljed võisid vabalt kaotada need, kes tulid Antarktikasse hiljem.
Kuidagi liiga keeruline ja vähetõenäoline...
Sellel ajal sattus mulle kätte raamat III Reichi allveelaevadest. Lugesin seda, lootuses leida mingit informatsiooni "Neptuni" laevatehase kohta.
Avastasin aga hoopis midagi muud, mitte vähem kasulikku minu uurimistöö jaoks. "Varandus" leidus raamatu selles osas kus jutustati III Riigi realiseerimata projektidest.
Pöörates järgmist lehekülge, arvasin, et mu nägemine petab mind. Joonisel oli täpselt kujutatud XX saj. lõpu tüüpiline tuumaristleja! Edasi lugedes selgus, et ristlejaga ei olnud mingit pistmist.
Tegu oli hoopis gigantse allveelaevaga, võimeline transportima sadu tonne lasti pika vahemaa taha.
Muuhulgas oli mainitud järgmist:
Suure, meretranspordi tarbeks loodava allveelaeva projekt oli välja töötatud Saksa laevaehituskompaniide poolt, alates 1938 aastast, kui oli selge, et horisondil terendab järjekordne maailmasõda. Oli täiesti selge, et sõja korral satub Saksamaa mereblokaadi ja osutub ära lõigatuks erinevatest strateegilistest maavaradest.
Mereväe juhtkond sai suurepäraselt aru, et veepealsete laevadega on raske murda Brittide blokaadi. Selleks otstarbeks otsustati kasutada hoopis allveelaevu.
1939 aasta suveks olid veealuse transpordivahendi tööjoonised valmis.
Projekt sai nimeks ( Unterwasserboot–Frachtschiff ) ehk lühidalt UF.
Paraku jäi projekt real põhjustel, sealhulgas ebapiisava tööstusvõimsuse tõttu realiseerimata.
Vaat, see viimane väide tekitas minus kahtlusi. Kui selliseid laevu oli hädasti tarvis, siis need ka ehitati, mitte mingisugune "ebapiisav tööstusvõimsus" ei saanud tulla kõnealla.
Muide, kas keegi on väitnud, et mitte ühtegi sellist allveelaeva ei ehitatud?
Loogiline on oletada, et väikesearvuline eelseeria siiski toodeti.
Tõsi, mitte niivõrd tooraine hankimiseks, kuivõrd regulaarseks suhtlemiseks Antartktikaga. Ja äkki meenus, et tähekoodi UF olin ma näinud kusagil isa dokumentide hulgas...
Pool tundi hiljem hoian ma juba käes kollaseks tõmbunud paberilehte, mis tundub olevat välja rebitud mingist vihikust.
Sinna on keegi minujaoks tundmatu käekirjaga kirjutanud:
Allveelaevastiku eskaadri "A" koosseis:
Baseerumise kohad - Helgolandi saar, Valhalla. http://et.wikipedia.org/wiki/Helgoland
01. jaanuar 1940: VII - 7, UF - 2.
01. jaanuar 1942: VII - 6, IX - 4, UF - 12.
01. jaanuar 1944: VII — 4, IX — 8, XIV — 10, UF — 25.
01. jaanuar 1945: VII — 5, IX — 14, XIV — 12, UF — 32.
Inimestele, kes tunnevad Saksa Mereväe ajalugu, teavad, et rooma numbrid tähistavad allveelaevade tüüpe.
VII ja IX seeria - ookeani tarbeks ja ette nähtud torpeedodega tavalaevade ründamiseks. XIV - seeria - veealused tankerid.
UF - nagu selgub, oli ette nähtud veealuseks transpordiks.
Pange tähele, et eskaadris "A" sisalduv transpordialuste hulk ületab tunduvalt ründealuste arvu.
Järelikult oli eskaader "A" loodud siiski eeskätt transpordiks. Marsruudiks oli siis eelduste järgi väike Helgolandi saar Põhjameres kuni karstikoobasteni Antarktika baasis "Valhalla".
Kuid miks ei ole keegi neid suuri allveelaevu näinud?
Asi on selles, et ega keegi ei ole neid eriti otsinudki.Transpordiallveelaevad sõitsid rutiinselt piki oma marsruuti ja püüdsid võimalikult vähe tähelepanu tõmmata. Samuti ei sekkunud nad sõjategevusse.
Lisaks eksisteeris veel spetsiaalne eksitamiseks loodud allvelaevade grupp nn. "Hitleri konvoi" Just see grupp arendas aktiivset tegevust Atlandi ookeani lõunaosas, tõmmates endale vaenulike tavalaevade tähelepanu ja tihti ka kaotades lahinguid...
Selle "Hitleri isikliku konvoiga" on seotud hulk legende. Oma eksitava rolli mängimist jätkab ta ka tänapäeval, viies tähelepanu kõrvale eskaadrilt "A".
Juba mitukümmend aastat on ajaloolased ja niisama entusiastid püüdnud tõestada, et "konvoi" alused vedasid justkui Lõuna- Ameerikasse mingit salajast lasti ja isikuid.
Kindlasti oli mingi last, kindlasti olid mingid isikud....kuhu ja milleks need toimetati, ei tea keegi.
Kuid kui palju see tavaallvelaev siis ikka nii väga oma pardale lasti suutis võtta, sellest ajalugu vaikib...
Salapärase missiooni "Hitleri isiklik konvoi" versiooni pooldajad opereerivad lihtsa seisukohaga: kui on hulk tõendeid nende allveelaevade tegevuse kohta, siis tähendab, et siin ei ole kõik korras....
Nad unustavad lihtsa tõe.
Sellise hulga faktide olemasolu just tõestabki, et "konvoi" puhul oli tegu lihtsalt eksitamiseks loodud butafooriaga.
Proffesionaalid ei jäta oma tegevusest jälgi....
Või siis - peaaegu ei jäta.
Paraku oli hiigelsuuri allveelaevu luurelennukite poolt mõned korrad märgatud. Tookord ei pööratud nendele raportitele erilist tähelepanu. Paljugi milline võib väsinud piloodi silmis välja näha tavaline allveelaev? Hea, et nad oma raportites veel meremadusid ei kirjelda!
Korra käis läbi informatsioon, et justkui ebatavaliselt suur allveelaev oli upututud USA miiniristleja poolt. Paraku pole allveelaev kala, kes uppumise korral tõuseb kõht ülespoole pinnale. Järele kontrollida selle fakti paikapidamist oli raske kui mitte võimatu.
Nüüd olen ma kindel, et suured allveelaevad seeriast UF eksisteerisid kogu Teise Maailmasõja jooksul ja sooritasid regulaarseid reise Antarktika ning Saksamaa vahel.
See veoste maht pidi olema märkimisväärne, kuidas siis muidu kasutati tervet allveelaevastikku transpordiks, kui katastroofiliselt ei jätkunud tavalisi ründealuseid.
Mida siis ikkagi Saksa liidrid ehitasid Lõunamandrile?
( järgneb )
[Muudetud: 11-26-2009 varjutroll]
- varjutroll - 28-11-2009 00:11
Baas 211"..... 26
Niisiis, Antarktika polaarjaamasid ei evakueeritud, neid hoopis laiendati.
Isikkooseis kasvas 1939 a. kevade mõnest sajast, kuni 2000 uurijani, 1941 a. kevadeks. Antarktika rannikule olid saadetud mõned traalerid, mis aitasid toiduga varustada" Neu Schwabenland"-i elanikkonda.
Veel mõned Lõunameres seilavad sedasorti laevad olid kaaperdatud Saksa ründealuste poolt.
Kõige tuntum, oli abiristleja "Penguin", mis oli ümber ehitatud tavalisest transpordilaevast.
Küllaltki hästi relvastatuna, tegutses see laev Lõuna- Atlandil aastatel 1939 - 1941.
Autorit oli alati imestama pannud seik, et Sakslased saatisid oma "piraate" just sellesse rajooni, mitte "saagikuse" seisukohalt palju perspektiivsemasse piirkonda Põhja- Atlandil.
Ajaloolased püüavad seda seletada faktiga, et Põhja- Atlandil valitses tollal Briti lennuvägi ja neile oleksid Saksa abilaevad olnud kerge saak.
Samas on teada, et nendel aastatel ei olnud veel formeeritud merekonvoi süsteem ja transpordilaevad liikusid sageli ühekaupa. Samuti ei jätkunud lennuväe lennukaugusest, katmaks Põhja- Atlandi tähtsamaid mereteid.
See viimane asjaolu lasi Saksa allveelaevnikel tegutseda täiesti karistamatult ja uputada kujuteldamatult palju vaelase laevu.
Poleks need Briti lennukid ka Saksa abiristlejatel seganud seal vabalt "jahti pidada".
Selgitus võib olla ainult üks: Saksa ründelaevadel oli muuhulgas ka ülesanne kaitsta "kutsumata külaliste" eest Antarktika baase.
Mitte juhuslikult ei lastud põhja just neid vaenlase laevu, mis sattusid Lõunamandrile liiga lähedale.
Nende seas olid ka üks Prantslaste ja üks Austraallaste uurimislaev.
1941. aasta alguses võttis "Penguin" kinni terve Norra vaalapüügi laevastiku...See on üldiselt teada fakt.
Paraku ajalugu vaikib sellest, mida tegid Sakslased nende laevadega edasi.
Nende kodumaale toomine läbi Brittide mereblokaadi oleks olnud selge rumalus...
Laevade põhjalaskmisest ei ole mingeid teateid. Ilmselt võeti need alused kasutusele transpordilaevadena, kindlustamaks Antarktika jaamasid toiduga.
Arvatavasti leiti sihtotstarve mullapinnasega suurtele koobastele. Kindlasti ehitati mõned hüdroelektrijaamad varustamaks karstisüsteemi elektriga. Seadmed selleks valmistati firmas "Siemens" - selle kohta annab tunnistust firma dokumentatsioon.
Tellimus väikestele hüdroelektrijaamadele oli ülikiire ja maksti kinni topeltulatuses.
Peale valmimist kadusid seadmed teadmata suunas.
Kuhu mujale kui Antarktikasse?
Muidugi on see ainult oletus kuid kindlasti tõepärane.
Minu käes on väga napilt tõendeid elu kohta "Uuel Švaabimaal" sõja esimestel aastatel.
Onu Olaf lahkus sealt 1939 aastal koos kapten Ritscheri ekspeditsiooniga ja pöördus tagasi alles 1945 aastal, peale Saksamaa lüüasaamist.
Ainuke, mida teadsin täpselt, oli see, et 1940 aastal avastati Ellsworth Maal rikkalikud haruldaste maakide leiukohad. Sellest hetkest lakkas "Švaabimaa" olemast Saksamaale mõttetult kulukaks projektiks vaid hakkas tooma reaalset kasu.
Geoloogid uurisid uskumatult kehvades ilmastikutingimustes, läbi iga ruutkilomeetri ümberkaudsetes mägedest ja avastasid hulga kasulikke maavarasid. Väita, et sellelt maalt leiti peaagu terve Mendelejevi tabel, ei olegi väga suur liialdus. Võimalik, et juba siis avastati rannikulähedaselt šelfiliustikult naftat.
Ajaloolasi paneb siiamaani imestama Saksamaa hea varustatus haruldaste muldmetallidega II Maailmasõjas. Teatud strateegilised materjalid on hädavajalikud tootmaks kaasaegset relvastust, sealhulgas tanke ja lennukeid. Kohalikke maavarasid Reichil ei olnud, kuni 1939 aastani kogunenud varudest oleks piisanud maksimaalselt kaheks aastaks...
Paljuski tehti sellepärast panus "Välksõjale" kuid oma plaani neil teostada ei õnnestunud. Kõikvõimalike arvestuste järgi oleks pidanud Saksa tankitööstus seiskuma 1941 aasta suveks.
Seda ei juhtunud.
Mis siis juhtus?
Räägiti maavarade hankimisest Venemaalt, neutraalsetest maadest üle Hispaania, kaugest Jaapanist jne. Kuid paraku ei kajastu see mitte kuskil dokumentides.
Kuskohast siis Sakslased hankisid ülitähtsaid tooraineid?
Mis siin üle jääb - Jäiselt Lõunamandrilt.
Muide, haruldased muldmetallid, vaatamata oma tähtsusele, ei omanud kaugeltki esimest kohta Natside Juhtkonnas.
Esimesel kohal oli Hitleri käsu kohaselt, luua kontakt "Antarktidega" Nende eksisteerimises enam ei kaheldud: kolonistidel tuli palju kordi kokku puutuda imelike ja salapäraste nähtustega, millele mõistuspärast seletust ei osatud anda.
1939 - 1941 olid avastatud veel kaks mahajäetud linna. Ka nende juures olid sissepääsud maa-alusesse koobastikku, suletud kividega.
Katsed "kivikorke" eemaldada, ebaõnnestusid.
1939 aasta lõpus saabus Antarktikasse Gott isiklikult, lootuses esimesena kohtuda "Tõelise aaria rassi" esindajatega.
Selleks hetkeks oli Gottil tekkinud juba uus, täpsustatud teooria "Antarktide" olemasolust.
Ta arvas, et mida rohkem liikus Antarktika pooluse suunas ja mida külmemaks läks, seda rohkem otsisid kohalikud elanikud soojemaid elupaiku. Sellised "Oaasid" paiknesid peamiselt tegevvulkaanide läheduses, milliseid mõned tuhanded aastat tagasi oli piisavalt.
Sinna tekkisidki needsamused linnad, millede varemed Sakslased avastasid.
Paraku pole elu tegevulkaani läheduses üldse turvaline. Küllap jagas nii mõnigi linn legendaarse Pompei saatust.
Antarktide ees seisis lahendamatu ülesanne: kui viia linnad eemale, siis inimesed külmuvad, kui jäävad paigale, hukkuvad paljud varem või hiljem vulkaanipursete läbi.
Lahendus leiti hoopis selles, et peituti vulkaanide ja karstikoobastikku sisse.
Gott ei kahelnud, et sellised käigustikud hõlmavad suure osa Antarktika rannikualadest, võib- olla aga ka terve kontinendi.
Seal, maasügavuses võibki asuda "Antarktide" ühiskond ning hoida silmas maapeal tegutsevaid inimesi.
Kuidas nendega kontakteeruda? Gott lähenes probleemile vastutustundlikult. Ta koostas "Läkituse", mis pidi olema arusaadav igale mõistusega olendile....kasvõi tulnukale...
Kuna ruunikirjale sarnanevaid märke dešifreerida ei õnnestunud ( neid oli liiga vähe ), tuli läbi ajada lihtsamate piktogrammidega.
Viimased pidid tutvustama Reichi, kinnitama nende heasoovlikkust ja austust "Antarktide" vastu.
Kahjuks ei olnud autori käsutuses olevate dokumentide hulgas ridagi sellest "Läkitusest" , sellepärast midagi lähemalt ta selle sisust rääkida ei oska...
Gotti valduses olid mõned geoloogilised puurimisseadmed, mida ta kasutas "Antarktide" otsimiseks.
Alustuseks tehti mahajäetud linna piirkonnas rida puurimisi, kui sattuti tühikule, visati sinna konteineris "Läkitusega".
Sellele tegevusele kulutati mitu kuud, peale mida sai Gott aru, et sellisel kombel nad edu ei saavuta. Protesteerima hakkasid ka geoloogid, kellel olid puurimismasinate kasutamisest hoopis teistmoodi arusaam..
Siis otsustas Gott veelkord proovida tunnelit, kus ebaõnnestus Bauer oma salgaga.
Kuid pista oma pead "lõvi lõugade" vahele polnud tal ka tahtmist.
Valmistati spetsiaalne seade, omamoodi "robot", mis oli varustatud telekaameraga ja oli võimeline iseseisvalt liikuma. Juhtimine toimus pika kaabli abil. See riistapuu lastigi "Neetud Šahti", varustatuna "Läkitusega"
"Robot" liikus piki siledat tunnelit täpselt 3 kilomeetrit. Telekaamera pildilt ei näinud uurijad midagi erilist, vaid pimedat koridori, mis paistis liikuri laterna kehvapoolses valguses. Tõsi, paar korda oli pimeduses märgatud mingit liikumist, kuid see oli ka ainuke erisus.
Siis pilt äkki kadus ja samuti seiskus kaablirull. Mõnda aega oodanud, hakati kaablit tagasi kerima. Mõne aja pärast selgus, et kaabel oli lihtsalt "roboti" küljest katki rebitud...
Kaotsiläinud seadmele järele minna ei riskinud keegi...
Niipalju kui autorile teada, lõppesid sellega katsed saavutada kontakti "Antarktidega"
Oma kirjas Olafile, mille Gott oli pannud teele 1941 aasta märtsis, ( sealt oli pärit ülaltoodud sündmuse kirjeldus ), õpetlane kirjutas:
Lõppude lõpuks peame leppima faktiga, et "Antarktid" mingil neile teada oleval põhjusel meiega kontakti luua ei soovi.
Mõistan, et see ei ole just kõige meeldivam uudis Füürerile.
Samas saan aru, et meil tuleb varuda kannatust. Arvan, et meil on tegu tsivilisatsiooniga, mis palju kordi ületab meie tehnilise taseme ja kontakteerub meiega enda valitud ajal.
Ainuke mida saame teha - on oodata...
Muide, Olafil oli selles asjas natuke teine versioon.
Tollel ajal noor õpetlane arvas, et võib- olla aborigeenid siiski surid välja mõni aeg tagasi ja ainult nendest alles jäänud tehnika jätkab töötamist.
See millega tuli uurijatel kokku puutuda "Neetud Šahtis", võis olla lihtsalt iidne lõks, mille tööpõhimõte on meile arusaamatu.
Nagu te mõistate, pole kumbagi versiooni võimalik kinnitada ega ümber lükata...
Selleks ajaks ootasid aga polaaruurijaid ees juba teised ja mitte vähem tähtsad ülesanded....
( järgneb )
[Muudetud: 12-14-2009 varjutroll]
- varjutroll - 01-12-2009 02:24
Baas 211"..... 27
Veelkord Rudolf Hessi viimasest lennust...
1940 a.10 mail tõusis Augsburgi lennuväljalt õhku hävitaja "Messersmith - 110".
Ametliku versiooni järgi istus seal sees Füüreri asetäitja, Nats Nr.3, Rudolf Hess.
Ta suundus isiklikul initsatiivil Suurbritanniasse, loomaks kontakti tolle maa eliidiga, et kindlustada riikide vahel rahu.
Missioon kukkus läbi.
Hitler, kes ei teadnud midagi lennust, sattus raevu.
Peale sõda mõisteti Hessi üle kohut Nürmbergis.
Lihtsalt vahelugemist....
Hessi ema suri 1951. Hessi vend 1963.
Esimest korda lasi ta lähedastel ennast vanglas külastada, alles 24. detsembril 1969.a.
Seega peale 29 aasta möödumist!!!
Tema poeg oli Hessi äralennu ajal 3,5 aastane. Hiljem suhtles ta meelsasti ainult minia ja lastelastega...
Hessi identifitseerimisest raamatus "Rudolf Hessi lend" eriti rääkida ei taheta.
Väidetakse, et oli justkui hulk tõendeid ja ära tundis teda kindlasti Briti Välisministeeriumi Saksa ekspert. Uuriti Hessi sõjaeelseid fotosid jne.
Inglismaal teostati Hessi meditsiiniline ülevaatus koos röntgenipildiga kopsudest. Ei märgita vaidlusalust, Esimeses Maailmaõjas saadud rinnaarmi....Seda armi ei suuda tuvastada ka kaks teda vanglas külatanud inimest. ( üks avaldas hiljem selleteemalise raamatu )
Hiljem tellitud täiendaval koolnuvaatlusel ei suudetud samuti seda armi või arme tuvastada.....segane lugu- varjutroll )
edasi...
Selle teooria nõrkadest kohtadest oli juttu juba eespool ja eelmistes postitustes.
Esiteks, juba idee sellest, et Hess, kes oli Hitlerile ustav nagu toakoer, võiks omapead midagi nii julget ette võtta.....absurd! Tolleaegsed tunnistajad Hitleri lähikondlaste hulgast väidavad, et Hess allus täielikult Füüreri tahtele.
Eeldada võib, et minimaalselt võttes, oli Hitler plaanitavast lennust teadlik.
Sellest lähtuvad ka enamus kaineltmõtlevaid ajaloolasi.
Kõik oleks korras kuid on säilinud fotod tema "Messersmithist", millega ta alustas lendu Augsburgi aerodroomilt.
Uurijad on juba ammu märkinud, et sellel lennukil puudusid lisakütuse paagid, ilma milleta ei oleks lennuk mitte kuidagi saanud Inglismaale jõuda! Samas, sellel lennukil mis jõudis Inglismaale, oli see paak ( 1 tk ja kõhuall ).
Lihtsalt vahelugemist....
( Raamatus "Rudolf Hessi lend" on sellest paagindusest pikalt juttu...
Ametlik versioon väidab, et kindlasti olid lennukil tiibade all 2 äravisatavad lisakütuse paaki ( Ei nähtud neid ei Saksa- ega Inglismaal ) ning kõhuall väike õlipaak.
Inglise major kes omasõnul 1 kütusepaagi leekidest välja veeretas, ei olevat lihtsalt vahet teinud bensiinil ja õlil:-))....... Kordan üle....üks väga segane lugu - varjutroll )
edasi....
Peale selle on Augsburgist õhku tõusnud lennukil selgest eristatav pardanumber.
Autor vastandas selle tehasenumbriga, mis oli suhteliselt kergesti leitav. Tehasenumber antakse lennukile tootmise käigus, pardanumber vahetult sõjaväeosas. Sellest tulenevalt võib lennuki pardanumber teenistuse käigus muutuda palju kordi, aga tehasenumber jääb samaks. Peale suuremat uurimist selgus, et selle tehasenumbriga lennuk oli alla tulistatud Moskva lähedal 1941.a novembris. See tähendab, et Augsburgist lendu tõusnud lennuk jäi Saksamaale"
Lihtsalt vahelugemist...
( Ametliku versiooni pooldajad väidavad, et lennuki tehasenumbritega valitses vahel segadus ja korda tehti see alles 1943.aastal. Rõhutakse just kattuvatele pardanumbritele, mis olid olnud Saksamaal samad kui Inglismaal allakukkunud lennukil...
( võid iga päev uue pintseldada - varjutroll )
Naljakas on veel see, et keegi "ei märganud" poole aasta jooksul Hessi ettevalmistusi lennuks. Hitler oli rangelt tema lennupraktika vastu.
Hess laskis "salaja" lennukit põhjalikult ümber ehitada, et oleks võimalik seda üksi piloteerida.
Hess tellis "salaja" regulaarselt lennutrassi kohta ilmateadet, mis oli tollel ajal salastatud info.
Rääkimata "salajastest" treeninglendudest mida juskui keegi ei näinud...Seda kõike nii, et mitte ükski jõustruktuur ( Gestaapo, SD jne.) midagi ei märganud - varjutroll )
edasi...
Võib- olla seal kokpitis ikkagi ei olnud Hess? Kuid tema Me- 110 maandumist nägid pealt kümned inimesed!
Kuhu ta siis tegelikult võis lennata? Radarite järgi ületas Hessi lennuk rannajoone ja lendas edasi Põhjamere kohal. Peale seda jäi tal enne Inglismaad faktiliselt ainult üks koht vahemaandumiseks- Helgolandi saar...
Just see paik kuskohast suundusid Antarktikasse gigantsed allveelaevad...
Niisiis, 1949 a. 10 mai sündmused lubasid Hitleril üheaegselt lasta "mitu jänest".
Esiteks - Natsi Nr.3 ärasõit Lõunamandrile, oli edukalt varjatud.
Teiseks - Hessi teisiku poolt oli tehtud veel üks katse ära hoida sõda Euroopas.
Selles, et see ei õnnestunud, on Hitleri süü minimaalne.
Paistab, et kõik on selge. Kuid tõstatub uus küsimus: mida nii hinnalist avastati Antarktikas, et sinna suunati spetsiaalselt Hess? Varem oli ju toime tuldud ilma kõrgete parteiladviku liikmeteta. Kas Gottil tõesti õnnestus saavutada "Antarktidega" kontakt?
Siin tuleb autoril loobuda faktidest ja minna edasi oletuste rada...
Tõesti kõige lihtsam oleks arvata, et just eeltoodud põhjusega. Ei maksa unustada, et Hess oli siiski tuntud geopoliitiku ja müstiku Karl Haushoferi õpilane. Viimane pooldas Gotti teooriat.
Võib- olla suundus Hess tõesti kohtuma teise tsivilisatsiooni esindajatega....Ta omas teadmisi müstikas, okultismis ja see võis tulla kasuks. Samas autor ei leidnud mingeidki jälgi tulemuslikust kontaktist "Antarktidega" kuni 1945 aastani. Kui midagi sellist oleks õnnestunud, oleksid natsid seda kindlasti kuulutanud üle maailma...
( Miskipärast meenub Göringi ütlus Nürbergi kohtus: Meil jäi ainult natuke aega puudu kui inimkond oleks....Kuidas see lause lõpuni nüüd oligi?....- varjutroll )
Oli kuidas oli, aga Valhalla hakkas 1941 aastast Saksamaale mängima tähtsat rolli. "Välksõda" ei läinud läbi. Maa oli tõmmatud pikaajalisse konflikti, milleks Reich polnud üldse valmis.
Antarktika oma väärtuslike maavaradega oli muutunud rohkem kui kasulikuks...
On olemas mõningaid tunnusmärke, et juba 1941 aastal osa Reichi eliidist said aru, et sõda võib lõppeda ka katastroofiga. Selleks otstarbeks oli vaja varakult ette valmistada platsdarm taganemiseks.
Mis võiks olla selleks parem koht kui mitte salajane karstikoobastik Jäämandril?
Nii, et ilmaasjata ei osutunud Rudolf Walter Richard Hess olevat Antarktikas 1941.a. kevadel....
( järgneb )
[Muudetud: 12-1-2009 varjutroll]
- T11ger - 01-12-2009 14:03
Tsitaat:Algselt postitas varjutroll
On olemas mõningaid tunnusmärke, et juba 1941 aastal osa Reichi eliidist said aru, et sõda võib lõppeda ka katastroofiga.
Kindlasti oli - sõda mitmel rindel olukorras, kus puudu krooniliselt kütusest, tehnikast - ei saagi olla väga optimistlik.
- T11ger - 01-12-2009 14:04
Antarktika pääses sõjast tänu teadusele
http://forte.delfi.ee/news/teadus/antarktika-paases-sojast-tanu-teadusele.d?id=27270023&utm_source=feedburner&utm_medium=feed&utm_campaign=Feed:+forteuudised+(FORTE+uudised)&utm_content=Google+Reader
- varjutroll - 03-12-2009 10:28
"Baas 211"..... 28
"Antarktid" "antarktideks, aga kindlasti oli vajalik "Valhalla" kasutamine sõjaliseks otstarbeks. Eriti peale seda, kui 1941 - 1942 aastatel lülitusid Inglismaa poolele sõtta USA ning paljud Lõuna- Ameerika riigid ( sealhulgas Brasiilia )
Nüüd said eskaadri "A" allveelaevad uue ülesande: rünnata vaenlase kaubalaevastikku. Tõsi, selleks otstarbeks eraldati vaid piiratud kogus laevu, et mitte tõmmata liigset tähelepanu Antarktika baaside olemasolule.
Iga alus sai endale "libanumbri", tekitades sellega paraja sasipuntra sõjaajaloolaste hulgas.
Tuli välja, et see- või teine allveelaev, mis oli uputanud Lõuna- Ameerika vetes kümneid kaubalaevu, ei ilmunud kordagi välja Saksamaal!
Ajaloolased veeretasid süü puuduliku dokumentatsiooni ja arhiivide kaela....
Mitte keegi ei mõelnudki kõige lihtsama variandi peale:
Allveelaevad selliste numbritega ei ilmunud Saksamaale lihtsalt sellepärast, et nad tõepoolest ei viibinudki seal!
1941. aastal, veel enne USA lülitumist sõtta, seilas Lõuna- Ameerika tipus, Drake-i väinas, väike kaubalaev
"General Pershing". See sattus tugevasse tormi ja laeva navigatsiooniseadmed ütlesid üles. Selle tulemusena kaldus laev kursilt tugevasti lõunasse ja osutus olevat Antarktika ranniku lääneservas. Seda mis juhtus edasi, jutustas laeva Kapten 30 aastat tagasi ühele Chicago ajakirjanikule:
"Liikudes kursil Nord- Nord- Ost piki poolsaart, märkasime ootamatult allveelaeva. Esimene reaktsioon oli imestus, alles siis taipas keegi kätte rabada fotoaparaadi ja teha mõned ülesvõtted. Mingil hetkel märgati allvelaevalt ka meid. Allveelaev võttis koheselt kursi meie suunas. Tekile tormasid inimesed Saksa Mereväe vormides.
Ma ei taibanud koheselt, et meie pihta kavatsetakse avada tuli.
"Pershing" on küllaltki kiirekäiguline laev ja andsin kohe käsu lisada kiirust.
Kõlas esimene lask, õnneks Sakslased ei tabanud. Ma ei tundnud hirmu, pigem oli tunne nagu unes ja lootsin selles kohe- kohe ärgata. Varsti saime varjuda kõrge kaljunuki taha, riskides igal hetkel sattuda madalikule või karile. Hiljem õnnestus jälitajatest täielikult vabaneda. Kogu tagasitee oli udu ja madal pilvisus. Mõned korrad kuulsime lennukimootorite müra - kuid kuidas sai olla siin lennukeid, seda ei suutnud me välja mõelda.
Kõik hingasid kergendatult kui nägime horisondil Tulemaa rannikut".
"General Pershing" pääses puhtalt juhuseläbi. Ilmselt olid natside allveelaeval lõppenud torpeedod ja võistelda väikese kaubalaevaga kiiruses nad ei suutnud.
Raskeks tegi lennukitel jälitamise udu ja madal pilvisus.
Arvata võib, et "Bormanni" baasi lähedale sattunud kaubaaluse otsingutele suunati kõik olemasolevad jõud.
Selge ilma puhul oleksid ameeriklased kindlasti märganud rannikul suurt polaarjaama.
See oleks olnud muidugi viimane, mida nad näinuks oma elus...
Andmed, mis olid saadud "General Pershingi" Kaptenilt, kutsusid Ameerikas esile piisavalt vastukaja.
Saksa allveelaevad ja lennukid Antarktikas, see oli oht, millega tuli arvestada. Tõsi, Ameerika Mereväe juhtkond arvas tõemeeli, et tegemist on mõne luurelennuki ja paari- kolme allveelaevaga, mis teenindavad väikest ilmajaama.
Sellele vaatamata valiti reidiks Antarktika poolsaare juurde välja märkimisväärsed jõud: sõjalaevad"Oklahoma" ja "Nebraska", samuti lennukikandja "Saratoga".
Tundub, et ameeriklased andsid eskaadrile veel mingeid praegu mitteteadaolevad ülesandeid, muidu poleks võimalik õigustada nii suure relvajõu koondamist.
14 novembril anti salajane käsk, ette valmistada ekspeditsioon, algusega 1942 aasta jaanuar.
Paraku tegi ajalugu ameeriklaste plaanidesse omad korrketiivid.
1941 aasta 7 detsembril ründasid Jaapani lennukid Pearl- Harbori Mereväebaasi. Mõne tunni möödudes olid "Oklahoma" ja "Nebraska" muutunud vanarauaks, samuti veel 6 teist sõjalaeva.
Allesjäänud Ameerika Mereväe Vaikse Ookeani Flotillil tuli jätta natside polaarbaasi otsimine vaid tegeleda hoopis teiste üleannetega...
Ekspeditsioon lükkus edasi tervelt 5 aasta võrra.
Muideks, ei hakka ette ruttama ...
Antarktika baasist lähtuvad Saksa allveelaevad tekitasid Liitlaste kaubalaevastikule suurt kahju. Kõige tagasihoidlikumate arvestuste kohaselt, oli uputatud sadakond laeva. Nende hulgas mõned eriti hinnalised täislastis naftatankerid.
"Valhalla" tõi Sakslastele üha suuremat kasu...
( järgneb )
- varjutroll - 04-12-2009 06:40
"Baas 211"..... 29
Paljud Sakslased uskusid Reichi võitu kuni 1945 a. kevadeni.
Tõsi, rohkem informeeritud- ja ettenägelikumad tundsid kaotust ette juba Stalingradi lahingutest. Seal sai Wehrmacht raskeimate kaotuste omanikuks kogu sõjaajaloo jooksul.
Kõige targemad lugesid Hitlerit kaotanuks hetkest, kui ta 1941 a. 22 juunil Venemaale tungis...
Me ei tea täpselt, milliste eeltoodud inimeste hulga kuulus Martin Bormann.
Igal juhul mitte esimese kategooria sekka. Ta oli tark ja energiline pragmaatik, kes tundis kindlasti pikalt ette katastroofi saabumist.
Paistab, et tänu temale elas Antarktika baas üle III Reichi langemise.
Martin Bormann
http://en.wikipedia.org/wiki/Martin_Bormann
Sündis sõjaväelase peres. Normaalset haridust ei saanud, läks tööle põllumajandusse.
Esimese Maailmasõja lõpus viibis mõne aja rindel. Pärast Saksamaa kaotust pöördus tagasi vana elukutse juurde.
Armeeteenistusest jäid talle alles mõningad kasulikud kontaktid ja varsti hakkasid kaasteenijad teda aktiivselt kutsuma natsionaalsotsialistide ridadesse.
Vabatahtlike korpuses osales Bormann Baltikumis võitluses kommunistide vastu.
Võttis aktiivselt osa paremradikaalsete rühmituste aktsioonidest, mille eest ta 1924 aastal vangi mõisteti.
Mitte eriti kauaks.
Varsti oli Bormann juba NSDAP üks aktiivsemaid liikmeid, ja ehitas targalt üles oma karjääri.
1929 aastal abiellus ta tähtsa natsionalistliku funtsionääri tütrega ja sellega kergendas veelgi oma teed ülesmäge.
1934 aastal saab Bormannist "Reichsleiter", tegeles ta NSDAP partei- ja rahaasjadega. Martinit iseloomustas kaks joont: võimekus intrigandina ja arenenud intellekt. Need omadused võimaldasid tal jätkata tõusu Hitleri kaaskonda.
1938 aastal osaleb ta Antarktise ekspeditsioonil, mis oli tolle aja kõige perspektiivikam projekt.
Ta arvestus osutus õigeks- pärast oma naasmist saab Bormannist Füüreri üks lähedalseisvamaid isikuid.
Kohe peale Hessi lendu määratakse ta Hitleri asetäitjaks, partei kantseleiülemaks.
Tema kätte koondub määratu võim...
1943 aastal saab "Hallist Kardinalist", nagu teda kutsusid sõbrad ja vaenlased, Füüreri isiklik sekretär.
Väike madalakasuvuline mees, ametniku vormis, päevinäinud portfelliga kaenlaall, muutub, vaata et kõige võimsamaks isikuks Reichi juhtide seas.
Ja seda võimu kasutas ta ka isiklikel eesmärkidel.
Bormann oli idealistist ja müstikust Hessi täielik vastand. Need kaks inimest ei meeldinud üksteisele.
Pealaest jalatallani materjalistist Bormann, irvitas tagantselja Hessi okultsete praktikate ning katsete üle luua kontakti "Antarktidega".
Kuid neil oli siiski ühine huvi: arendada Antarktika baasi.
Hess selleks, et nägi selles paigas iidset "Aaria rassi kodumaad", tema oponent, pelgupaika juhuks, kui Saksamaa kaotab sõja.
Just Bormann oli see, kes käskis puurimisseadmed eraldada Gottile. Oma raportis Hitlerile selgitas ta seda järgnevalt:
"Kui me tahame kindlustada tuhandete kilomeetrite kaugusel asuva baasi ellujäämise, tuleb see kindlasti teha autonoomseks. Me ei saa lubada endale lõputult saata sinna iga kruvi ja nõela. Transpordiallveelaevad töötavad niigi viimase piiripeal."
Luues Antarktikasse kohalikud metalli- ja masinatööstuse ettevõtted, kergendanuks see tunduvalt emamaa ettevõtete olukorda.
Selle raportini ei jõudnud autor kaugleltki koheselt.
Alguses köitis ta tähelepanu kummaline fakt- vaidlus Nõukogude ja Britannia okupatsioonirežiimi administratsioonide vahel, 1945 aasta augustis. See puudutas ühte väikest kuid väga tähtsat ettevõtet.
Tegemist oli elektrotehnika firmaga mis laskis välja uusimaid aviatsiooniradareid. Algselt asus ettevõte Kesk- Saksamaal aga hiljem peale Ameeriklaste poolt alustatud massilisi pommitamisi, evakueeriti Saksi mäestikupiirkonda.
Vastavalt kokkuleppele oleks pidanud tehas asuma Nõukogude okupatsioonialal, mida loomulikult vägagi soovisid Venelased.
Paraku avastasid nad Saksis, et juba 1945.a.märtsis, vastavalt dokumentatsioonile, oli Bormanni käsul kogu tööstus kokku pakitud ja evakueeritud Põhjamere äärde...
Venelased nõudsid Brittidelt tehase tagastamist, nood jälle eitasid, väites, et midagi sellist nende tsoonis ei ole. Arvestades, et tollel hetkel ei olnud Liitlastevahelised suhted kaugeltki veel kriisis....vaevalt oleksid Inglased tahtnud tülli pöörata väikese tehase pärast....
Arvata võib, et nende tsoonis sellist tehast tõepoolest ei olnud. Kuhu see siis kadus?
Kaevates arhiivides, leidis autor veel mõned teadmatusse kadunud ettevõtted. Arvestades täielikku kaost Saksamaal mõned kuud enne- ja mõned kuud pärast kaotust, oleks seda kerge seletada: sattusid evakueerimise käigus pommitamise alla, inimesed hukkusid jne.
Autorile tundusid mõningad asjaolud imelikud.
Esiteks, kõik need ettevõtted olid suhteliselt väikesed, kuid lasksid välja eriti kõrgtehnoloogilist toodangut.
Teiseks, neil peaaegu puudus hiiglaslik ja raske sisseseade, näiteks suured treipingid ja sulatusahjud.
Lihtsamalt öeldes, iga tehase võis vabalt laadida mõnele transpordiallveelaevale ja saata kuhu iganes...
Ja lõpuks viimane tõestusmaterjal. Mõnede kadunud tehaste kohta leidis autor täiesti kattuvaid andmeid. Kõik nad olid evakueeritud isiklikult Bormanni käsul jaanuarist kuni aprillini 1945, Põhjasuunas.
Ilmselt kulges neil edasine teekond üle Atlandi ookeani, Lõunamandrile.
Bormanni käsutusse oli antud 1944 aasta lõpust üha rohkem UF seeria allveelaevu. Nende arv ulatus mõnede allikate järele Reichi kapituleerumise hetkeks, poolesaja aluse lähedale.
Antarktika baasi vahetu ülesehitamisega tegeles Bormanni usaldusalune, Heinrich Kramer.
Sündinud kooliõpetaja peres, oli fanaatiline antisemiit ja rahvuslane.
Esimeses Maailmasõjas osaleda ei õnnestunud ( kuigi oli korra proovinud kodust rindele põgeneda ), selle eest võitles kommunistidega Baltikumis.
Seal kohtus ta Bormanniga ja nad said kiiresti sõpradeks.
NSDAP- sse astus Kramer isegi sõbrast varem ja temast sai varsti üks aktiivsemaid rünnakrühma SA võitlejaid.
1923 aastal nn. "Õlleputši" ajal, sai Kramer tulistamise käigus haavata.
Mõne aasta pärast oli ta kommunistide vastaste tänavavõitluste "kangelane", kus ta kaotas ühe silma. Sellest ajast on pärit hüüdnimi "Ühesilmaline Kramer".
1929 aastal läks ta üle "Musta Korpusse" SS- is. Ta omas küllaltki stabiilseid sidemeid organisatsiooniga "Ahnenerbe". Mingil ajal räägiti isegi tema võimalikust liitumisest nendega.
Seda ei juhtunud, Himmler ei tahtnud lasta Bormannile ustavat isikut oma organisatsiooni.
Kuid Bormannil õnnestus Kramer saata Antarktikasse, kus viimane võttis Hessilt kiiresti üle reaalse võimu.
Aastatel 1940- 1941 kiirendati geoloogilise uurimistöid. Selle tulemusel avastati piisavalt suured erinevate maavarade leiukohad, alates kivisöest ja lõpetades rauamaagiga.
Antarktikasse saabus järjepidevalt uusi inimesi, materjale, tööstuslikku sisseseadet.
Mõningad Hitlerile lähedalseisvad isikud, näiteks Heydrich ja Speer- proovisid Füürerile tõestada, et sõjaolukorras Saksamaa ei saa endale lubada sellist raiskamist. Paraku olid Hessi ja Bormanni seisukohad tugevamad.
Reinhard Heydrich tapeti 1942 aastal Inglise diversantide poolt.
Arvestades asjaolusid, siis kindlasti mitte ilma konkurentide ja Reichi juhtkonna salajase kaasabita.
Et vähemalt kuidagi heastada selliste ressursside kulutamist, õnnestus Krameril 1943 aastaks lõpetada karstikoobastesse rajatud allvelaevade remondi ettevõte.
Mastaabid olid sellised, et seal võis vabalt käivitada massilise allveelaevade tootmise. Selleks ajaks olid rajatud juba mõned metallurgia- ja masinatööstuse ettevõtted.
Autori arvates, ületas kohalik elanikkond selleks ajaks juba 10 000 inimest...
Palju oli kõrgeltkvalifitseeritud spetsialiste. Pärast Reichi kapituleerumist loeti nende kadumist ameeriklaste massilise pommitamise tagajärjeks...
Liitlased ise aitasid Bormannil suurepäraselt segada jälgi...
Jätkus Lõunamandri uurimine. Sügavamal sisemaal, umbes 100 km kaugusel rannikust, leiti 1941 aastal hiigelsuur "Oaas" , täiesti jäävaba koos järvede ja kuumaveeallikatega. "Oaasi" mida hakati kutsuma "Paradiisiaiaks" ületas pindalalt 5000 ruutkilomeetrit.
Ja kõige tähtsam: olemas oli mullakiht, mis sest, et õhuke kuid ikkagi küllaldane taimekasvatuseks.
Alates 1942 aasta lõpust kindlustas "Neu Schwabenland" ennast ise täielikult toiduainetega.
Autonoomia saavutamisel olid tehtud esimesed tähtsad sammud.
Aeg näitas, et Bormanni arvestused osutusid õigeteks...
( järgneb )
[Muudetud: 12-14-2009 varjutroll]
- excubitoris - 04-12-2009 10:07
Natuke Bormannist - ma küll ei arva (loogika järgi), et selles loos on kõik tõsi ja aamen, kuid teatud aspekte ja järeldusi see siiski näib toetavat. Lisan alla veel mõned lingid viimase postituse mõnede punktide kohta - äkki avardab silmaringi;
http://www.henrymakow.com/martin_bormann_was_rothschild.html
http://www.henrymakow.com/was_reinhard_heydrich_partly_j.html
http://www.henrymakow.com/the_british_agent_at_hitlers_e.html
Mitmed lood lisaks - nagu öeldud - ma EI anna oma allkirja, kuid huvitavaid aspekte on neis kõigis;
http://henrymakow.com/archives.html
- T11ger - 05-12-2009 23:30
Uus Swabia
http://www.sovsekretno.ru/magazines/article/397
New Swabia
http://en.wikipedia.org/wiki/New_Swabia
[Muudetud: 12-6-2009 T11ger]
- varjutroll - 06-12-2009 04:25
"Baas 211"..... 30
Mu jutuajamised onu Olafiga jätkusid paljude õhtute jooksul. Ta rääkis kõigest avatult ja üksikasjalikult, aga ikkagi ei jäi mind vaevama tunne, et ta midagi varjab.
Weizsäcker jutustas palju sellest, mis toimus baasis sõjaajal, kuid miskipärast ei tahtnud midagi rääkida hilisemast perioodist.
Vaid ühe korra mainis, et ta viibis baasis peale Saksamaa kapituleerumist 1945 aastal. Argentiinasse sattus ta aga alles kolm aastat hiljem. Miks? Kas baas likvideeriti? Hävitati?
Selle kohta küsisingi onu Olafilt.
Sa tead, vastas ta kiirustamata, et kõigel saabub varem või hiljem lõpp. Mina ja paljud teised kamraadid lihtsalt tüdinesime nendest "ülisalajastest mängudest".
Arvan, et baas lõpetas tegevuse varsti peale minu lahkumist.
Seda viimast ei tahtnud ma kuidagi uskuda. Kasvõi juba sellepärast, et mu isa sai Hessilt kirja alles 1956 aastal. Tolleks ajaks pidi "Neu Schwabenland" olema küllaltki arenenud tugipunkt. Samas, vaevalt lasti inimest, kes teadis Antarktika baasi kohta nii palju, sealt vabalt minema...
Miks ikkagi otsustas onu Olaf varjata minu eest tõde, kuigi ülejäänud küsimustele vastas, minu hinnangul küllaltki ausalt ja tõepäraselt...
Ma otsustasin pisut sorida ta minevikus...
Ametliku info hankimine osutus lihtsaks. Sain sealt imestusega teada, et Olaf Weizsäcker oli seotud küllaltki suure kriminaalasjaga! Täpsemalt, teda prooviti vastutusele võtta, aga tal õnnestus tõestada oma süütust.
Jutt käis "Noorte naiste kadumise" juhtumist, mis erutas 1952 aastal kogu Argentiinat. Arvan, et mõned minu vanema põlvkonna lugejatest mäletavad veel neid sündmusi. Oli küllaltki hämar kohtuasi, mis oma õiget lõppu ei leidnudki. Oli palju spekultasioone ajakirjanike ja lihtsate inimeste poolt.
Aga sündmused ise kulgesid järgnevalt:
1952 a. alguses hakkas Argentiina politsei pöörama tähelepanu agentuurile "Gloria". See firma oli spetsialiseerunud noorte neidude töölevärbamisele välismaal. Mingit kvalifikatsiooni ei nõutud, tööd pakuti koristajatele, koduabilistele, ettekandjatele jne. Nagu kirjutati reklaamlehel, vajavat sõjast räsitud Euroopa hulgaliselt uusi töökäsi. Eurooplased olevat seal nõus maksma Ladina- Ameerika tüdrukutele korralikku tasu.
Just see Ladina- Ameerika oludes "kõrge tasu" köitiski politsei tähelepanu. Kiiresti tegid uurijad selgeks, et mingit töökäte defitsiiti Euroopas ei eksisteeri ja ei ole tulemas ka. Järelikult oli kogu agentuuri reklaam vale.
Politseinikud arvasid, et neil on tegemist tavalise kontoriga, mis tegeleb prostituutide värbamisega "Vana Maailma" bordellide jaoks.
Alustati "Gloria" tegevuse kontrollimisega.
Koheselt tuvastati, et firma tegeleb kindlalt millegi ebaseaduslikuga.
Kõik tüdrukute lepingud osutusid võltsituteks, samuti polnud võimalik leida sihtkohta, kuhu inimesed saadeti. Uurijate versiooni kasuks töötas fakt, et agentuur eelistas "värvata" just orbusid ja neid, kellel puudusid lähedased sugulased.
Tulevikus ei hakka neid keegi otsima...
Samas olid mõned iseärasused, mis eristasid "Gloriat" teistest analoogilistest kontoritest.
Tavaliselt "inimkaubitsejad" ei vaevu sõlmima mingeid lepinguid. Nad ei soovi jätta maha liigseid jälgi. Ohvrid saavad ainult hulganisti "lubadusi" ja lähevad rõõmsalt vastu oma hirmsale tulevikule...
Kuid "Gloria" sõlmis iga naisega ametliku lepingu ja veel paljudeks aastateks ette...
Kõige hämmastavam oli asjaolu et, igale tüdrukule väljastati ettemaksuna suur summa raha!
See oli juba rohkem ku imelik.
Uurijaid üllatas agentuuri laiahaardelisus. Kõige tagasihoidlikumate arvestuste järgi, olid nad oma 5 tegutsemisaasta jooksul saatnud piiritaha mitte vähem kui 7000 Argentiina tüdrukut!
Muideks, miks ainult Argentiina? Peaaegu kolmandiku moodustasid Sakslannad, keda olevat vastu võetud erilise heameelega.
See kõik oli erandlik, tavaliselt sedasorti firmad ei arenda nii mastaapset tegevust..Nagu mainitud, ei taha nad tõmmata endale liigset tähelepanu.
Argentiina politsei võttis ühendust kolleegidega nii vanast kui uuest maailmast, püüdes leida mõnda kadumaläinud isikut. Uurijad olid oma edus veendunud, kui nad leiavad kasvõi mõne 7000 kadunu hulgast, oleksid neil vajalikud tunnistajad olemas.
Paraku osutusid otsingud tagajärjetuteks.
Mitte ühelgi maal polnud jälgegi ühestki tüdrukust!
See viimane asjaolu ei tahtnud uurijatele kuidagi pähe mahtuda. "Gloria" kohta hakkasid liikuma kõige jubedamad kuulujutud. Näiteks räägiti, et tüdrukuid tapeti rituaalsetel eesmärkidel, et nende peale sooritati bioloogilisi eksperimente jne....
Paraku polnud midagi tõestada võimalik. "Gloria" lihttöötajad ei teadnud midagi, aga juhtkond vaikis üksmeelselt nagu "kala".
Olgu märgitud, et firma juhid olid eranditult 40- ndate lõpus Argentiinasse põgenenud SS- lased.
Oli veel ime, et maal ei puhkenud sakslaste vastased meeleavaldused, mis sest, et "Gloria" tegevuse tagajärjel kannatasid ka nad ise.
Uurimise käigus selgunud detailid tõstatasid ainult uusi küsimusi...
Tuli välja, et tüdrukute järel käis 2 korda kuus, Dominikaani lipuall seilanud reisilaev "Astrata". Pole mõtet lisada, et pärast firma juhtkonna vahistamist, kadus see laev nagu "vits vette".
Huvitav oli veel fakt, et Tolliametite andmetel ei olnud see laev sisenenud kuskil mitte ühtegi sadamasse, välja arvatud Bueno Aires.
Jäi mulje, justkui oleks alus oma lasti puistanud merre ja pöördunud siis tagasi uue "partii" järele...
Kohtuistungi eelõhtul sooritati vanglale, kus istusid "Gloria" juhtkonna liikmed, räige kallaletung. Vabastati kõik liikmed ja kes seejärel kadusid jäljetult. Hilisema uurimise käigus tuvastati, et ära olid ostetud mõned politseiametnikud. Neile antud altkäemaksude summad olid astronoomilised.
"Gloria" juhtum osutus olevat lõplikult ummikus ja lõpetati.
Olaf Weizsäcker oli agentuuri tegevusega üsna tihedalt seotud. Tema süüd tõestada ei suudetud, seda enam, et paljud selle aspektid jäid politseile lõpuni ähmaseks...
Kuhu siis saadeti ca 7000 noort naist?
Sellele küsimusele vastamiseks tuleb tuhnida III Reichi ajaloo viimastes päevades...
( järgneb )
[Muudetud: 12-14-2009 varjutroll]
- varjutroll - 08-12-2009 00:41
"Baas 211"......... 31
Üks neist, kes jäid Füüreriga kuni viimase hetkeni, oli Martin Bormann.
Reich oli kokku varisenud, vene kahurite mürsud lõhkesid juba Riigikantselei ümbruses. Kõik taevas olevad lennukid kandsid tiibadel punast viisnurka.
Pragmaatine "Reichskanzler" ei hüljanud Hitlerit ja otsustas kindlalt jääda ta kõrvale kuni lõpuni.
Mispärast? Kas poleks lihtsam olnud sülitada Hitlerile ja päästa end põgenemisega?
Tundub, et just nii oleks toiminud pragmaatik.
Göring ja Himmler olid Füüreri juba hüljanud, ja selle- eest avalikult hukka mõistetud.
Nende jaoks ei omanud see muidugi enam mingisugust tähtsust.
Bormann ei tahtnud sattuda ärapõlatute hulka. Tal oli mida kaotada. Antarktikas tegutses uus Reich, kus ta soovis tõusta juhtivale postitsioonile.
Oleks ta viimastel päevadel tõmmanud endale Hitleri viha, oleks eesmärki saavutada olnud tükis keerulisem.
Bormann läks välja täispangale. Riskides Berliini lõksu jääda, jäi ta Füüreri kõrvale kuni lõpuni. Vastutasuks lootis ta ära teenida tiitli "Kõigist ustavam".
Peale selle nimetas Hitler koosolekul Bormanni uueks parteijuhiks.
Kes määrati sellel koosolekul siis uueks Reichi juhiks?
Kunagine allveelaeva komandör ja hilisem Saksa Merejõudude Ülemjuhataja, Suuradmiral Dönitz.
Ajaloolased peavad seda Hitleri valikut siiani paradoksaalseks ja püüavad sellele küsimusele vastust leida juba üle poole sajandi.
Miks just Dönitz, kes ei olnud natside juhtkonnas just esimese ringi tegija.
Miks mitte keegi vanadest parteikamraadidest?
Paistab, et siin tuleb meenutada, et just allveelaevastik kindlustas koloonia rajamise "Neu Schwabenlandis".
Just allveelaevnikest, ehk teisiti öeldes- Dönitzist sõltus peale sõda natside jõudmine Antarktikasse.
On tunnistusi, et Dönitzi uueks Füüreriks määramise initsiaatoriks oli nimelt Bormann. Võimalik, et Bormannil oli Suuradmiraliga kokkulepe:
Tema kindlustab Admirali nimetamise uueks Füüreriks ja tänutäheks too vaikib Antarktika kolooniast.
Kui see oli nii, siis oma sõna ta igatahes pidas. Ei Nürmbergi protsessil ega oma memuaarides, ei ole Dönitz maininud poole sõnagagi Lõunamandril asuvat baasi.
Niisiis. 30 aprillil, abiellunud Eva Brauniga, sooritas Hitler enesetapu. Tema järel tuli Goebbels koos perekonnaga. Nüüd võis Bormann mõelda Berliinist põgenemisele.
See ei olnud lihtne ülesanne. Lahingud venelastega käisid juba linnatänavatel. Koos teiste punkris viibinutega tõusid nad maapinnale.
Edasi lähevad pealtnägijate tunnistused lahku.
Üks rääkis, et Bormann lasti maha venelaste poolt, kui viimane püüdis nende positsioonidest läbi tungida.
Teised, nagu näiteks Hitleri autojuht Erich Kemka, kinnitasid, et Reichsleiter hukkus tema kõrval plahvatanud mürsu tagajärjel...
Hitlerjugendi juht Artur Aksman väitis, et oli isiklikult näinud kuidas Bormann neelas alla ampulli kaaliumtsüaniidiga, mõistes, et venelaste positsioonidest läbitungimine ebaõnnestus.
Bormanni surma seega ühemõtteliselt kinnitada ei õnnestunud.
Enamgi veel- erinevatest maailmanurkadest hakkasid saabuma teated sellest, et endist Reichsleiterit oli nähtud elus ja tervena.
1947 a. oli teda justkui kohatud Põhja- Itaalias, kus ta oli endale varjupaiga leidnud ühes kloostris. Edasised teated laekusid juba Lõuna- Ameerikast.
Onu Olafilt teadis autor täpselt, et 1947 a. saabus Bormann Antarktikasse.
Kuidas tal õnnestus pääseda?
Lahendus oli lihtne ja geniaalne. Väheldases, varem ettevalmistatud pommivarjendis, veetis Bormann peaaegu kuu. Mõned agendid hankisid talle riigis toimuvast informatsiooni.
2 nädalat peale kapitulatsiooni väljus Bormann varjupaigast ja segunedes põgenikega. Ära ei tundnud teda keegi... ( Ta oli ennast spetsiaalselt 3 nädalat näljutanud, mille tagajärjel kõhnunud tundmatuseni ).
Ta suutis jõuda Austriasse ja seejärel ületada Itaalia piiri. Ühes natsisõbralikus kloostris varjas ta end seni, kuni organisatsioon nimega "ODESSA" ( tuleb juttu edaspidi ), otsustas ta ära toimetada "Neu Schwabenlandi".
Bormann polnud ainuke. Peale Saksamaa kapituleerumist kadusid terved natisiparteilaste hordid, justkui oleks "maa nad neelanud".
Arvatavasti suundusid nad Antarktikasse...
( järgneb )
[Muudetud: 12-14-2009 varjutroll]
[Muudetud: 12-14-2009 varjutroll]
- excubitoris - 08-12-2009 07:40
Kuid nagu ikka ja jälle - kas olid just need inimesed need kes surma said mürgi läbi ? Kas Goebbels (ja teised) ikka ohverdas ennast ja oma perekonda või toodi "surrogaadid" kuskilt koonduslaagrist ? Samas jälle Bormann - on läbi kumanud mõned faktid tema resümeest 3Riigi teenistuses (millest on ka siin foorumis juttu olnud) - siit siis nagu küsimus - kas seisis ta Aadu kõrval kui ustav kaaslane või kui kontrolliv käitleja ? Selliseid ebakõlasi on veelgi. Inimesi juhatab alati nende käitumises LOOGIKA - kui me ei näe seda siis mitte sellepärast, et seda pole vaid selle pärast, et meil puuduv piisav informatsioon loogilise ahela kokkupanekuks.
- varjutroll - 08-12-2009 09:41
Ühinen eelkõnelejaga.
Eile kui tõlkisin järgmist lõiku ja mainiti muuhulgas Goebbelsi enesetappu, tulin samale mõttele...
Kogu seda lugu vaadates tundub vägisi, et tegemist oli varakult ja põhjalikult ettekavandatud operatsiooniga.
Omaette teema on Bormann, tema kohta liigub väga palju erinevaid arvamusi..Ma pole kahjuks suutnud ennast kõigi Kolmanda Riigi juhtkonna persoonide elu- ja surmalugudega veel korralikult kurssi viia...Isegi Göringit prooviti ju teatud liitlaste seltskonna poolt viimase hetkeni vabastada, lootuses saada teada natside kulla asupaik...
Kui vaadata suuremat pilti siis minu subjektiivne arvamus on:
Hitler ei läinud oma kamraadidega tülli vaid soovis ( näiteks Himmler, Göring, Dönitz, Ribbentrop jne.) Liitlaste silmis "puhtaks pesta" ja võimaluse korral peale sõda uue Saksamaa juhtkonna hulka liita. ( Mina oleks Hitleri asemel nii toiminud )
Mai keskpaigaks, nähes Nürmbergis toimuvat, oli Himmlerile, Bormannile selge, et see ei saa olema võimalik ning sooritasid enesetapu või "enesetapu". Arvestama peab, et nende otsuste aluseks sai olla see info, mida nad tollel hetkel valdasid.