+- Para-web (https://www.para-web.org)
+-- Foorum: Alternatiivajalugu (/forumdisplay.php?fid=5)
+--- Foorum: Salaühingud ja vandenõud (/forumdisplay.php?fid=22)
+--- Teema: Antarktika...Baas 211 (/showthread.php?tid=4374)
- Maddox - 10-11-2009 00:10
Tsitaat:Algselt postitas T11ger
zed, kas see on miski eksperimentaalne kruvi?
http://www.youtube.com/watch?v=1uynmApjhWI&feature=PlayList&p=BCCC57ADD0779EE0&playnext=1&playnext_from=PL&index=10
Venelaste Zil kruvi
- varjutroll - 10-11-2009 01:50
Baas 211"..... 14
Juba enne kaasaegse inimese Antarktika mandrile astumist, oli sellel teemal liikumas hulk teooriaid ja legende...
Kuskohast ujus kohale Antarktika?
Mingil hetkel ju Gondvana manner jagunes...
Legendid räägivad Atlandi ookeanis suhteliselt hiljuti, ( 10 - 12 000 aastat tagasi ) olnud suurest saarest, nimega Atlantis, mis mingitel teadmata asjaoludel uppus. Seda hüpoteetilist saart loetakse mõnede poolt ka inimkonna hälliks.
Antarktika algseks asukohaks pakutakse India ookeani, kohta, mis jääb Ida- Aafrika ja Indoneesia vahele. Aafrikast eraldas mandrit ainult kitsas laht. Just Ida- Aafrikast ja Indoneesiast on leitud ka kõige vanemaid jälgi inimeste olemasolust. Arheoloogilisi väljakaevamisi ei ole ametlikult Antarktias teostatud , mis ei lase ka eeltoodud teooriat kinnitada või ümber lükata.
Ühesõnaga on eelkirjutatu lihtsalt hüpotees.
Uurimised mandrite triivimisest on näidanud, et selle protsessi algusaeg langeb enam- vähem kokku esimese inimese ilmumisega planeedile Maa. Osad primitiivsed inimesed läksid üle ilma laiali ja kindlasti jäi neist suur osa Antarktikasse alles.
Loogiline järeldus on, et need primitiivsed inimesed, omamata oma tsivilisatsiooni, hiljem külmade aegade saabudes hukkusid...
Muidugi tuleb kogu seda protsessi mõõta sadades tuhandetes aastates...
Paraku ei nõustunud mitte kõik sellega...
Professor Heinrich Ephraim Weberi hüpotees ( sünd 1860, Berliin, paleontoloog ).
Selle mehe paremad aastad langesid kokku ajaga, kus pidevalt leiti üle maailma märke esimestest inimestest, iidsetest loomadest ja taimedest.
See mees oli esimene, kes pidas hoopis Antarktikat inimkonna hälliks. Seda teooriat toetavad ka maailma rahvaste seas levinud müüdid ja legendid.
Analüüsinud kõikvõimalikke iidseid ürikuid ja dokumente jõudis ta järeldusele, et inimesed teadsid ammu Lõunamandri olemasolust. Kaitstes selleteemalist dissertatsiooni, tsiteeris ta muuhulgas preester Amoni traktaati:
"Kui oli loodud maa koos inimestega, jagas Amon olevused pooleks. Põhjapoole asustas ta loomadega ja Lõunapoole Inimestega. Kuid inimesed õppisid kiiresti valmistama suuri paate, mida kutsuti Thothideks. Nad ujusid nendega Põhjamaale, mida kutsuti "Puntiks". Sinna nad sättisid ennast elama ja katsid lõpuks terve Põhjapoole, asutates selle maa südamesse Niiluse kallastele linna Fiva. Amon, kuuldes seda, vihastas ja sundis nad unustama kogu laevade ehitamise kunsti. Nii kadus kontakt Lõunapoolega."
( Miks mul hakkab selle kohapeal kripeldama ja pähe tuleb "jumalavallatu mõte". Äkki on Itaalia insener Felice Vincil ikka õigus ja kogu see Lähis- Ida koos oma linnadega asus algselt "päris" Põhjamaal??? Hiljem, kliima jahenedes kolis osa rahvast lõunasse, võttes kaasa oma kohanimed ja müüdid... ) - varjutroll
edasi...
Weber arvab, et Antarktise triivimine Lõunapoolusele toimus siiski oluliselt hiljem ja palju kiiremini kui üldiselt arvatakse. Tsivilisatsioon saavutas seal suhteliselt karmides ilmastikutingimustes kiire arengu. Mõnikümmend tuhat aastat tagasi suundusid need inimesed otsima soojemat elupaika. Just need inimesed asutasid Hiina, Egiptuse, Ameerika, Babüloni jne. Segunedes kohalike aborigeenidega, kujunes lõpuks välja tänapäeva inimene. Seletab see ka üle maailma levinud püramiidide sarnasust jne.
Arvatavasti ei soovinud see rahvas tagasi pöörduda Antarktikasse.
Põhimass inimesi, kes jäid emamaale, ilmselt hukkusid saabunud kliimajahenemise käigus.
Weber on avaldanud mitmeid selleteemalisi raamatuid. Üldiselt ei võetud tema seisukohti teiste teadlaste poolt omaks. Raamatud mida ta oli algselt välja andnud tõsiste monograafiatena, avaldati vaata, et ulme ja fantastika valdkonnas. Teda praktiliselt kõrvaldati teaduslikest ringkondadest, kus tal oli algselt küllaltki kõrgel positsioonil. Professor suri 1921 aastal, kaitstes oma ideesid viimase hingetõmbeni...
Teda vahetas välja teine, mitte vähem huvitav mees ja mitte vähem huvitava teooriaga...
( järgneb )
- VironShaman - 10-11-2009 10:38
Kes tahab ja aru saab võib need krantsi raamatud sealt lehelt alla laadida ja seal on muudki huvitavat.
http://www.vixri.ru/?p=106
- varjutroll - 11-11-2009 05:07
Baas 211"..... 15
Otto Gott sündis 1897 a. Bremenis. Tema isa oli bioloog ja nende maja raamaturiiuleid täitis vastavasisuline kirjandus. Ükskord, õppides gümnaasiumis, avastas ta kogemata riiulilt Weberi raamatu "Püramiidide Ehitajad". Ta "neelas" selle läbi ühe ööga. Peale seda luges läbi ka kõik teised sama autori tööd.
Tema isa, nagu ka kõik ülejäänud teadusringkonnad, olid Weberi hüpoteesi hukka mõistnud.
Noormees unistas isiklikust kohtumisest oma iidoliga kuid selle rikkus ära alanud I Maailmasõda.
Teda võeti armeeteenistusse. Algul oli jalaväes, seejärel viidi üle lennuväkke kus ta piloodiks ei saanudki kuid lendas kaasa vaatlejana.
Selles töös hinnati tema teravat silma kaaslaste poolt väga kõrgelt, käibel oli isegi väljend " Gott Olgu Meiega" Omaette parafraseering hilisemast natsisaksa fraasist ( "Gott mit uns" ehk "Jumal On Meiega" )
Rindelt naasnuna ei leidnud noormees kaua tööd, alles 1920 aastal astus ta Ülikooli ja alles 10 aasta pärast sai ta avaldatud oma esimese töö Antarktika tsivilisatsioonist. Selle aja peale olid juba teada esimeste õhuvaatluste tulemused Lõunamandrilt. Teateid oli salapärastest "Oaasidest" Just viimastele ehitas Gott üles oma teooria. Selles oli öeldud muuhulgas järgmist:
Lõunamandri ajalugu õppides on võimatu mitte taibata, et esimesed maadeavastajad põrkasid seal kokku "tundmatu jõuga". Jõuga mis ei näidanud end, kuid takistas teadlikult ja sihikindlalt uurijaid niipalju kui võimalik. Et seda mõista, peame ajas tagasi minema, aega millest pole säilinud kirjalikke allikaid.
Vähemalt meie tsivilisatsioonis.
Üldiselt kattusid Gotti seisukohad Weberi omadega, ainult selle osaga, et inimesed seal tingimata välja surid, ta nõustuda ei soovinud.
Kui Lõunamandri elanikel väidetavalt olid suured laevad, on raske ette kujutada, et neil puudus oma kiri. Tollel ajal ei suutnud keegi maailmas midagi sellist ehitada. Järelikult "Antarktid" , ( nii nimetas Gott Antarktika hüpoteetilisi elanikke ) kui nad rändasid välja Aafrikasse või Ameerikasse on ilmselt nende iidse tsivilisatsiooni "süda" säilinud Lõunamandril tänapäevani. Kindlasti on nad aegade jooksul teostanud ka väikesi ekspeditsioone meie esiisade maadele ja aidanud kaasa meie kultuuritaseme tõusule.
Arvatavasti polnud kontakt Antarktide ja inimkonna vahel ühekordne. Ilmselt võlgneme neile legendi Atlantisest, mille Platon eksikombel paigutas Atlandi ookeani. Võib- olla sellepärast , et seda teed pidi sisenesid Antarktid oma laevadega Vahemerre. Hiljem kontaktid mingil teadmata põhjusel katkesid.
Gott oli seisukohal, et tolle aja kohta niivõrd kõrgel tasemel tsivilisatsioon ei saanud lihtsalt jäljetult kaduda või välja surra. Kasvõi põhjusel, et Antarktikas on olemas soojad oaasid, tohutud territooriumid on veel läbi uurimata. Need oaasid võivad olla samasuured kui mõni väiksem Euroopa riik.
Sellest lähtudes on täiesti võimalik, et Antarktid on elus tänapäevani!
Kuid milline oleks nende tsivilisatsiooni tase võrreldes meiega. Gott pakkus, et kindlasti on nad meist palju arenenumad.
Muidugi ei ole ka välistatud teine variant, et nad rasketes ilmastikutingimustes mandusid tagasi eskimote tasemele...
Selle viimase variandi puhul aga jääksid vastuseta kõik müstilised sündmused mis on läbi ajaloo tabanud sellele mandrile pürgijaid.
Ilmselt ei soovi see rahvas mingil põhjusel meiega suhelda...
Tõenäoliselt oleks Gotti oodanud Weberiga sama saatus kui tema üks töödest poleks juhuslikult sattunud 1930 aastal Rudolf Hessi lauale...
( järgneb )
- kukoc - 11-11-2009 16:00
Väga huvitav teema tehtud varjutrolli poolt. Üks värske uudis ka Antarktika kohta: Antarktika kubiseb viirustest
- blinkz - 11-11-2009 21:30
Pole just eriti bioloogiaga sina peal ning kogu muu teemaga.
Lugesin läbi selle artikli ning tekkis küsimus. Seal räägib, et külmad tingimused loovad aluse vastupidavamate viiruste tekkeks ja arenguks ning et seal on tuhandeid viiruseid ja erinevatest perekondadest.
Samas ütleb: "Kõige lihtsamalt öeldes on viirus kapsliga ümbritsetud DNA-pakett ning ellu jäämiseks peab viirus suutma nakatada elusaid rakke ja kasutada paljunemiseks peremeesorganismi "varustust"."
Siit ka küsimus, keda need viirused seal nakatavad, et nad on suutnud areneda nii jõudsalt ning nii erinevates suundades?
- varjutroll - 11-11-2009 21:57
Seda meediakära Antarktika kohta on ilmselt veel tulemas. Viimasel ajal ongi kahtlaselt palju juttu selle floorast, faunast....Tehnika on riikidel edasi arenenud ja paljud kibelevad seda mandrit põhjalikumalt uurima....
Sellel võib olla ka muid negatiivseid tagajärgi, näiteks võivad riigid selle "koogi" jagamisel tülli minna ning maailmasõja lahti päästa....
Silmas pidades praegust seagripi hüsteeriat, on see artikkel vägagi "asjakohane"...
Ärge jumalapärast seda tehke, sest mustmiljon viirust tapavad Teid!
Minuarust kogu point ongi: "Käed eemale Antarktikast"
- iitt - 11-11-2009 22:27
varjutroll - ei mingid käed eemale, tänastes uudistest käis läbi, et mingi Ukraina purjekas alustas 1,5 aasta pikkust ekspeditsiooni Antarktika poole, varustusena kaasa meeletu kogus head Ukraina soolapekki...
nii, et ootame, mis juhtub, kui nad oma jala sinna mandrile tõstavad
:o
- varjutroll - 11-11-2009 22:49
Uurimisi on erinevaid.
Kärbes või sääsk lüüakse tavaliselt siis maha kui ta tõeliselt tüütuks muutub:-))
- varjutroll - 12-11-2009 01:34
Baas 211"..... 16
Veel paari postituse jagu kannatust, siis läheb ehk natuke põnevamaks - varjutroll
edasi...
1930- ndaks aastaks oli natsidel välja kujunenud juba oma terviklik valge rassi pärinemisteooria. Kõik märgid kinnitasid, et mitte väga ammu eksisteeris maal puhas aaria tõug, mis hiljem segunes kohalike "poolinimestega".
( Kasutan autori enda väljendeid "poolinimesed", "poolahvid"...."недочеловеки", "полуобезьяны" ) - varjutroll
Kuskohast siis otsida tõupuhaste aarialaste kodumaad? Seda on paigutatud erinevatesse kohtadesse: "Atlantis, Lemuuria, Tiibet...."
Mõned isegi Arktikasse. Selliste teadlaste arvates oli aarialaste maa enne jääaega tihedalt asustatud. See oli koht kus valitses omamoodi "kuldaeg" Siin tekkis inimkonna algkeel. Praeguseks on see territoorium osaliselt maetud merelainete alla. Üks Arktika mandri jäänuseid on Gröönimaa. Viikingid, vanade germaanlaste sugulased, pidasid seda pühaks maaks. Peale selle mandri kattumist vee ja jääga, rändasid aarialased Euraasiasse.
( Kalevipoeg olla saabunud ka Eestimaa randa põhjakotka seljas - varjutroll )
Gott oma teoorias samastas aarialased Antarktidega. Just nemad olid need, kes mõned tuhanded aastad tagasi saabusid oma laevadel "soojadele maadele" ning segunesid kohalike primitiivsete aborigeenidega.
Edasi tuli mängu juba geograafiline faktor. Seal kus "poolinimesi" oli rohkem ( Aafrika ja Vahemere ümbrus ) aarialased peaaegu täielikult segunesid kohalike "poolahvidega".
Põhja - Euroopas , mis oli "poolahvidele" liiga külm, aarialased peaegu säilitasid oma rassipuhtuse.
Kui see tõesti toimus nii, siis võivad Antarktias elada siiamaani tõupuhtad, valge rassi esindajad. Nende arengutase võib palju kordi ületada meie praeguse.
Hess võttis ühendust Gottiga ja korraldas talle audientsi Füüreri juurde.
Viimane oskas hinnata selliseid veendunud ja fanaatilisi teadlasi. Eks sellesarnane oli ta ju isegi...
Nüüd ei lasknud NSDP Gotti enam silmist...
Gott astus 1931 aastal NSDP- sse ja rõõmustas, et lõpuks ometi hindas keegi tema töid.
1933 aastal, peaagu kohe peale natside võimuletulekut, asutati spetsiaalne, rangelt salajane instituut "Ahnenerbe" mida võiks ligilähedalselt tõlkida kui "Esivanemate pärand" Sellest instituudist ja selle tegemistest on autor põhjalikumalt jutustanud oma esimeses raamatus, sellepärast on seda teemat siin puudutatud vaid mõne reaga...
Instituudi ametlik eesmärk oli uurida kõike, mis on seotud vanade germaanlaste ajaloo, kultuuri, keele ja traditsioonidega.
Esimese asjana koondati ja monopoliseeriti kõik varem tehtud selleteemalised uurimistööd.
Mõne kuu jooksul liitis "Ahnenerbe" endaga kõik teadlaste grupid, kes tegelesid antud valdkonnaga. 1937 aastaks koosnes "Ahnenerbe" peaaegu poolesajast instituudist. Nüüd lülitas Himmler selle organisatsiooni SS koosseisu, ning allutas ainuisikuliselt enda juhtimisele.
Sellest hetkest hakkas "Ahnenerbe" kõrvale kalduma oma algsest tegevusest.
Suurenes okultismi, vaimu, müstika ja maagia osakaal. Ametlikes dokumentides sellest suurt ei kajastunud. Uuringutele kulutati tohutult vahendeid ja kogu tegevust hoiti rangelt salajas...
On teada, et SS õpetlased tegelesid paljude tõsiste ajaloolis- kultuuriliste küsimustega. Näiteks "Püha Graal", vaidlused sellel teemal pole katkenud tänapäevani. Uuriti kõiki "ketserlikke" õpetusi, okultistlikke koolkondi, sealhulgas alkeemiat, roosikristlasi jne. Organiseeriti ekspeditsioonid Tiibetisse, tutvuti Nostradamuse ennustustega.
Euroopast korjati kokku kõikvõimalikud vanad väärtesemed, arhiivid, raamatukogud ja iidsed ürikud...
Tegeleti psühhotroonilise relva väljatöötamisega, uuriti inimese organismi talumisvõimet ekstremaalsetes oludes jne...
( Kui ma õigesti mäletan siis see raamatukogu kadus hiljem jäljetult...Zedi teemas oli sellest juttu. -varjutroll )
Nagu juba mainitud, ühisnes "Ahnenerbega" 1933 a. ka Gott. Talle omistati küllalt kõrge positsioon. Spetsiaalselt temale oli loodud uus "Antarktika osakond" mis allus otseselt Instituudi pealiku - Herman Wirthile.
http://en.wikipedia.org/wiki/Herman_Wirth
Nüüd hakkas Gott ette valmistama spetsiaalset Antarktika ekspeditsiooni....
Aga see on juba teine lugu...
( järgneb )
[Muudetud: 11-11-2009 varjutroll]
- Bret - 12-11-2009 07:04
Kas põhjakotkaga ei saabunud vana Kalev mitte?
- varjutroll - 12-11-2009 09:00
Kalev vist jah, aga ta oli ju ka kellegi poeg:-))
- varjutroll - 13-11-2009 03:19
Baas 211"..... 17
Onu Olafit, Olaf Weizsäckerit, mu isa vana sõpra, tundsin juba varasest lapsepõlvest. Nad olid tuttavad 30-ndate keskpaigast ja arvatavasti tänu nende ühisele ajaloohuvile. Ta elas küllaltki lähedal ja käis meil sageli külas. Tema minevikust teadsin üsna vähe. Perioodiliselt Olaf kadus mõneks kuuks kuid tema töö oligi seotud reisimisega.
Tähelepanu nendele regulaarsetele reisidele hakkasin pöörama alles hiljem kui taipasin mida otsida.
Aga kuni sinnamaani võtsin ma onu kui heasüdamlikku, lõbusat inimest, kes kunagi oli tegelenud teadusega.
Minu arvamus onust muutus, kui leidsin isa seifist väikese brosüüri:
"Iidsete asukate jäljed Antarktikas" Olaf Weizsäcker, 1940. Kaanel NSDAP kotkas ning märge "Täiesti salajane". .
Lehitsedes brosüüri, selgus, et onu Olaf võttis osa 1938 - 1939 aasta Antarktikaekspeditsioonist. Selle retke kohta on teada palju kuuldusi kuid väga vähe fakte.
Otsisin muidugi onu Olafi üles, ta oli juba kõrges eas kuid täiesti selge mõtlemisega. Dementsus ei tabanud teda kuni surmani.
Lootsin saada temalt selle retke kohta huvitavat teavet.
Minu visiidi eesmärki kuuldes, onu just ei rõõmustanud...
Algul ta püüdis üldse eitada oma osavõttu mistahes salajastest uuringutest, aga kui ma võtsin välja brosüüri, vandus alla...
Ta oli pahane, et autori isa polnud neid dokumente omal ajal põletanud. Kinnitas veel kord, et see tõde on väga ohtlik ning soovitas autoril asja katki jätta. Saades aru, et ta juba nagunii küllaltki palju teab, soostus rääkima. Tingimuseks oli, et autor ei avalda neid materjale ega räägi sellest enne tema surma. Ja ikkagi soovitas ka siis veel enne 20 korda kaaluda...
Autor arvas, et see on tema kohustus isa ees, sest ta jättis need materjalid siiski alles...
Autor täitis oma lubaduse. Onu suri 1996 aastal ja ta mõtles enne nende raamatute kirjutamist järele 20 korda. Peale seda otsustas ta avaldada loo, mille onu talle sellel ja veel paljudel järgnevatel õhtutel jutustas...
Ettevalmistused ekspeditsiooniks algasid 1934 aastal. Just siis loodi ametkondadevaheline grupp "A", millesse kuulusid "Ahnenerbe", Saksa merevägi ja mõned tuntud polaaruurijad- õpetlased.
Gruppi "A" juhtis Rudolf Hess isiklikult.
Tema asetäitjateks olid kapten Alfred Ritscher mereväest ja Otto Gott. Mereväge juhtis tollel ajal Erich Raeder
http://en.wikipedia.org/wiki/Erich_Raeder
kes saladuse hoidmise eesmärgil koostas grupi "A" nimelt inimestest, kes polnud liiga tuntud.
( Järgneb pikk kapten Ritcheri elu- ja töökäigu kirjeldus, rõhuasetusega tema rikkalikele kogemustele Antarktika merede asjus - varjutroll )
http://en.wikipedia.org/wiki/Alfred_Ritscher
Mõningatest veidrustest Antarktikas jutustas Ritcher oma raamatus: " Kaheksa aastat pingviinide seltsis" ( 1931 ).
Ilm oli täisti selge, suurepärane nähtavus. Eemalt paistis kõrge jäine Antarktika platoo. Äkki märkasime kuidas jääseinast tõuseb taevasse ere valguskiir. Kogu meeskond kogunes tekile seda imet vaatama. Valguskiir oli pisut sinakas, väga hästi eristatav isegi eredas päikesepaistes. Kiire laiust me sellise vahemaa tagant määratleda ei osanud kuid see oli märkimisväärne. Pärast lühiajalist nõupidamist otsustasime randuda...
Mida lähemale jõudsime, seda kahvatumaks muutus valguskiir ja lõpuks kadus sootuks. Mis see oli? Imelik tundmatu optiline silmapete? Mõne riigi salajased relvakatsetused? Või hoopis midagi sellist, mida me kardame endale isegi ette kujutada?
Ekspeditsiooni ettevalmistamine käis kiirustamata ja põhjalikult. Algul otsustati teostada põhjalik luure. Selleks otstarbeks varustati laev "Cormoran" mis suundub 1935.a septembris Ritcheri juhtimisel Lõunamerele.
Läbiti Atlandi ookean, uuriti Antarktika rannikut ja poolsaart. Samuti Ellsworth- ning Marie Byrd Maad.
http://en.wikipedia.org/wiki/Ellsworth_Land
http://en.wikipedia.org/wiki/Marie_Byrd_Land
Need tühjad rannikud ei ole tänapäevani ligitõmbavad polaaruurijate hulgas: palju ujuvaid jäämägesid ja pidevad tormid teevad need paigad väheatraktiivseks.
On veel teinegi põhjus...
Just nendes kohtades on meremehed sageli kokku puutunud kummaliste nähtustega, millele ei ole osatud leida mõistlikku seletust.
See salapära just meelitas ligi Ritcherit ja tema saatkonda. Uurimise käigus koostasid nad tegevuskava tulevikuks: "Asutada polaarjaam Antarktika poolsaarele ja peale seda uurida põhjalikumalt mandri "valgeid laike".
1936 aasta aprillis saabus "Cormoran" tagasi Bremeni sadamasse. Neil olid vastu võtmas vaid mõned inimesed. Rudolf Hess ja "Ahnenerbe". Nende viimaste seas oli ka Olaf Weizsäcker.
Viimati nimetatu oli teinud just hiljuti rabava avastuse...
See puudutas Lihavõttesaare hiiglasi.
http://et.wikipedia.org/wiki/Lihav%C3%B5ttesaar
http://en.wikipedia.org/wiki/Rapa_Nui
Väike saar Vaikses ookeanis. Imelikke inimesi kujutavad hiigelkujud, mis ametlikult arvatakse valmistatud olevat pärismaalaste poolt. Nende päritolu kohta on erinevaid teooriaid. Ühine seisukoht on, et kohalikud aborigeenid siiski sellega hakkama ei saanud.
Arvatakse et Lihavõttesaar võib olla osake kunagisest suuremast saarest või mandrist.
Pakutakse, et kujud valmistasid üldse kosmosekülalised. Nendele viitavat imelikke mehhanisme kujutavad kaljujoonised.
Olaf oma uurimistöös oli otsustanud minna teist rada....
( järgneb )
[Muudetud: 11-13-2009 varjutroll]
- NoMoreRoe - 13-11-2009 04:51
Lihavõttesaarega on lood niimodi , et .. ! Kivid on sealt làhedalt pàrit ja neid suudsid inimesed ise kivist raiuda ja sinna veeretada , aga eesmàrk on minu arust selline , et eemale hirmutada võõraid ja vaenulikke jõude ! Ja siiski ei ole see kindel , et see oli eesmàrk ...............
- varjutroll - 13-11-2009 08:14
Või siis märgistas kujudega keegi oma territooriumi......
- NoMoreRoe - 13-11-2009 19:12
Tsitaat:Algselt postitas MüstikTsükel keelab uskumast ! Ja neid lugusid lugesin oma 15 aastat tagasi !
Varjutroll, väga huvitav teema ja teave Antaktika uurimise kohta! Kiitus!
Loen iga päev huviga.
NoMoreRoe, ära palun lõrtsi oma rumalate repliikidega huvitavaid teemasid ära!
- varjutroll - 13-11-2009 23:48
Lugesid ca 15 aastat tagasi peale aastat 1996....Täiesti võimalik.
Äkki suudad meenutada allikat, hädasti kuluks üks inglise või saksakeelne versioon ära.
Peale selle pakuks intellektuaalset huvi, kes on nende lugude autor, kas argentiinlane nagu raamatus väidetakse või hoopid mõni venelane...
- NoMoreRoe - 14-11-2009 00:46
Tsitaat:Algselt postitas varjutrollKahjuks see oli nii ammu , et ma ei màleta ! Aga 1 vene sait see oli !! Me lugesime seda koos dovarishiga , keda enam ei ole ! Vast oli Sovershenno Sekreetno ?
Lugesid ca 15 aastat tagasi peale aastat 1996....Täiesti võimalik.
Äkki suudad meenutada allikat, hädasti kuluks üks inglise või saksakeelne versioon ära.
Peale selle pakuks intellektuaalset huvi, kes on nende lugude autor, kas argentiinlane nagu raamatus väidetakse või hoopid mõni venelane...
- varjutroll - 14-11-2009 04:00
Baas 211"..... 18
Niisiis.
Nagu juba mainitud, otsustas Olaf oma uurimistöös minna teist rada. Ta uuris väga põhjalikult saare kohalikke legende, mida olid misjonärid läbi aegade kirja pannud.
Nende rahvapärimuste järgi olid kujud paigaldanud inimesed, kes tulid idast. See rahvas olevat olnud silmapimestavalt valge nahaga, pikka kasvu ja saledad.
Ühesõnaga, kujud on portreed nendest inimestest.
Nagu me teame, on tavaliselt iga müüdi taga reaalselt toimunud sündmused.
Noor ajaloolane otsustas taastada stsenaariumi, mis võis toimuda saarel kümmekond tuhat aastat tagasi...
Tulnukatesse ta ei uskunud ja teispoolsuse jõududesse samuti mitte.
Jäi üle välja mõelda: "Millised valged inimesed võisid külastada Lihavõttesaart ja paigaldada seal terve galerii skulptuure.
Ja peamine, milleks?
Ehk saabusid nad Lõuna- Ameerkast? Loogiline on oletada, et tollal eksisteeris seal mõni kõrgtsivilisatsioon, suuteline ületama ookeani.
Paraku pole arheoloogid leidnud jälgegi sellise tasemega ühiskonnast..
Legendaarsed Tolteegid ja Olmeegid asusid mandri siseosas ja teadaolevalt ei tegelenud meresõiduga.
Pealegi on tolle rahva puhul raske eeldada, kuulumist valge rassi hulka.
http://www.para-web.org/viewthread.php?tid=282&page=1
Mis piirkonna elanikele on iseloomulik valge nahk?
Eurooplastele, kes elavad jahedas, lumises põhjamaa kliimas.
Peaks olema loogiline, et just sarnase ilmastikuga maalt ilmusid Lihavõttesaarele salapärased võõrad.
Milline lumine maa asub Lihavõttesaarele kõige lähemal? Ainult Antarktika. Ja just need piirkonnad, milledel on meremeeste seal kõige halvem kuulsus ja mida on küllaltki vähe uuritud...
Kui Gotti hüpotees, et "Antarktid" eksisteerivad siiani, osutub tõeks, siis sobitub kõik paika. Järelikult on saare skulptuurid "Antarktide" portreed...
Milleks oli Antarktidel vaja reisida mitme tuhande kilomeetri kaugusele kodumaast ja rajada sinna kivikujudest panteon?
Selle küsimusele Weizsäcker ei leidnudki mõistlikku seletust...
Võib- olla nad kartsid, et nende kodumaa võib mõne looduskatastroofi ( näit. vulkaanid, maavärinad ) tagajärjel vajuda merre, ning nad jätsid enda rassist maha omamoodi mälestusmärgi...
See on muidugi lihtsalt oletus.
Kui Weizsäckeri uurimistööst muud kasu ei olnud, siis see vähemalt näitas, et "Antarktid" olid või on suure tõenäosusega aaria rassi osa.
Antarktika ekspeditsiooni ettevalmistusi kiirendati...
On võetud omaks, et sakslaste 1938 aasta ekspeditsioon suundus Antarktikasse vaid vanal "Cormoranil".
See ei olnud päris nii.
Ekspeditsiooni koosseisu kuulusid veel kolm suurt laeva. Tõsi, infot nende kohta peaaegu pole.
Autoril õnnestus leida nende kohta jälgi alles peale tõsist otsimist.
Esimene neist - suur jäälõhkuja, ostetud 1936 aastal Kanadalaste käest. Laev oli ehitatud 1925 aastal ja kandis algselt nime "Quebec".
Üksteist aastat peale ehitamist, kadus ta kõigist registritest. Samas ilmus ühe saksa emigrantide omanduses oleva firma arvele suur summa raha.
1937 aastal ilmub vastasutatud firma "Labrador" omandisse jäälõhkuja...
Onu Olaf kirjeldas autorile põhjalikult ekspeditsioonil viibinud jäälõhkujat "Fafnir". See kattus täielikult "Quebeki" välimuse ja omadustega...
Teine, 1936 a. vette lastud reisilaev ,oli ehitatud spetsiaalselt saksa organisatsiooni "Jõudu Rõõmust" tarbeks. Selle laevakompanii lainerid käis sageli kruiisidel, pardal tuhanded reisijad.
Ajakirjanduses kiideti "Leo Schlageteri" suurepäraseid sõiduomadusi jne.
Mõne kuu pärast suundus laev oma esimesele reisile Norra rannikule, peale naasmist kadus kolmeks aastaks silmapiirilt.
Välja "ujus" "Leo Schlageter" alles 1939 aastal peale teise maailmasõja puhkemist...Kasutati hiljem meretranspordiks...
http://et.wikipedia.org/wiki/Albert_Leo_Schlageter
Kus oli siis laev need kolm aastat? Vastus on, et kapten Ritscheri Antarktika ekspeditsioonil. Just sellel alusel paiknes kogu juhtkonna staap. "Cormorani" kasutati luurelaevana ja jäälõhkujat, teadagi milleks.
Kuid eskaadri kooseisu kuulus veel kolmas laev, mille mainimine paneb kindlasti pead vangutama paljud sõjaajaloo uurijad...
See oli lennukikandja "Manfred Albrecht von Richthofen" Seda alust ei ole kantud ühtegi merenduse registrisse.
Teatakse, et ainuke lennukikandja hitlerliku saksamaa käsutuses oli lõpuni valmimata "Graf Zeppelin".
http://en.wikipedia.org/wiki/German_aircraft_carrier_Graf_Zeppelin
"Manfred Albrecht von Richthofeni " projekteerimine algas 1933- 1934. Sakslastel omal kogemus puudus ja seega tuli orinteeruda välismaa eeskujudele. Peamiselt Inglismaa ja Jaapan. Töö tulemusena valmis laev veeväljasurvega 20 tuhat tonni, arvestatud 50 - 60 lennukile ning võimsa relvastusega.
Huvitav, et peale sõda Venelaste kätte langenud lennukikandja "Graf Zeppelin" oli palju väiksem, see suutis mahutada ehk 30 lennukit. Lennukikandja pidi valmima 1938 aastaks kuid valmis see ei saanudki...
Selle kvaliteet oli nii halb, et venelased ei hakanudki seda lõpuni ehitama vaid kasutasid laeva ujuva märklauana...
Edasi läks asi pisut imelikuks...
Saksa laevaehitajad, alati silma paistnud oma töödistsipliiniga, hakkasid äkki hätta jääma kõikvõimalike tähtaegadega. 1938 aasta lõpuks olid nad vaevalt jõudnud vette lasta laeva korpuse. Pealegi, nagu sai mainitud, ei vastanud see üldse algsele projektile.
Veel üks vastuolu. Tellimus laeva ehitamiseks oli tehtud firmale "Neptun" , vette laskis laeva aga hoopis laevaehituskompanii "Deutsche Werke Kiel". Kes siis ikkagi tegelikult seda "Graf Zeppelini" ehitas?
Tõtt öelda pole "Neptuni" nimelisest laevatehasest õieti mingeid andmeid säilinud. Saksa tööstuse arhiividest suutis autor suure vaevaga leida mõned meenutused sellest. Teatatakse, et see küllalt väike tehas tegeles patrull-laevade, traalerite ja allvelaevade ehitusega.
Teisest küljest albumis "Hamburgi Laevaehitus" ( 1937 ), ilmutatakse "Neptunist" järgmist:
"See on üks meie linna kõige suuremaid tehaseid. Vaatamata oma noorusele, tegeleb firma keeruliste laevade ehitamisega.
Näitena on toodud lennukikandjat, millel on ette nähtud minna ajalukku nimega "Graf Zeppelin" Samuti on välja toodud uute allvelaevade ehitus. Tehases pidi töötama 15 tuhat töölist...
"Selle riikliku tehase edu eest võlgneme tänu meie valitsusele, eesotsas meie füüreri ja NSDAP-ga". Tehase oli oma erilise hoole alla võtnud Heinrich Himmler...
Arvatavasti on piisavalt tõestusmaterjali.
"Neptun" asus SS-i kontrolli all ja töötas nende huvides.
Just selles tehases ehitati lennukikandja "Manfred Albrecht von Richthofen" ja valmis see 1938 aastaks. Seda ei lülitatud saksa mereväe koosseisu vaid saadeti otse Antarktika ekspeditsioonile.
Samaaegselt ehitati kiirustades ka tehase "nimelaeva" "Graf Zeppelin".
( Või ehitati seda tegelikult hoopis laeva vette lasknud tehases "Deutsche Werke Kiel"?? )
Selge, et kaht laeva korraga polnud võimalik kiiresti ja kvaliteetselt ehitada...
Tõeline lennukikandja, varustatud tehnika viimase sõnaga, saatis ekspeditsioonil kolme ülejäänud laeva...
1938 a. juunis moodustasid neli laeva grupi "A". See ei läinud mereväe koosseisu ja allus vahetult Hessile, nagu vist sai juba eespool mainitud...
Grupi vahetu juht oli kapten Ritsher, kaasas oli NSDAP vaatleja. See viimane oli ei keegi muu kui Martin Bormann.
Veel kuulusid koosseisu meremehed, polaaruurijad, samuti vabatahtlikud SS-laste, Luftwaffe ja SS löögirühmade hulgast.
Nad kõik andsid vaikimisvande...
29 juunil hiivasid kõik neli laeva ankru ja väljusid suurima saladuskatte all Atlandi ookeanile...
( järgneb )
- varjutroll - 15-11-2009 05:59
Baas 211"..... 19
Juuli lõpuks jõudis eskaader "A" eesmärgile. Esimene peatus tehti Antarktika poolsaarel. Siia asutati tugipunkt "Horst Wessel", mida saksa polaaruurijad omavahel kutsusid Bormanni jaamaks.
Asi oli selles, et kogu ekspeditsiooni aja, selle asemel, et istuda oma mugavas kajutis, veetis Bormann koos uurijatega. Sellega teenis ta ära ülejäänud ekspeditsioonil osalejate austuse.
Kui autor kuulis baasi olemasolust, tahtis ta otsemaid leida selle jälgi. Pole võimalik, et nii suurest hoonetekompleksist pole mida järgi jäänud.
Esimese asjana võttis ta ühendus Argentiina polaaruurijatega, kes olid töötanud sealkandis. Ta sai oma kirjale vastuse...
Üks endistest uurijatest väitis, et nende töötajate hulgas oli liikvel legend, sellest et "San Martini" baas oli asutatud endise saksa polaarjaama asemele. See olla tegutsenud seal juba enne teist maailmasõda. Juttu oli polaaruurija esimest korda kuulnud 1975 aastal.
Veel räägiti, et seal oli olnud küllaltki palju igasugu varustust ning hooned olid ehitatud kapitaalselt. Kui Argentiinlased tulid, oli neile ette juba kõik valmis.
Autor ei saa muidugi väita, et see legend on sada protsenti tõsi.
Skeptikud arvavad, et seal jaamas töötasid peale 1945 aastat Euroopast Argentiinasse põgenenud saksa õpetlased- uurijad. Ja sellest tekkis eeltoodud müstifikatsioon.
Autor leidis ise baasist ja selle ümbrusest esemeid, mis olid kindlalt saksa päritolu. Näiteks välgumihklid, mündid jne. Kas need olid nüüd just kindlasti saksa õpetlaste omad.....Viibisid nad seal enne- või pärast sõda...
Keegi ei tea..
Oli mis selle baasiga oli, aga Olafi väitel alustas see tegevust 1938 a. augustis. Lõppemas oli karm talv ja sakslased seadsid ennast korralikult sisse. Tollel hetkel oli kahtlemata tegemist kõige suurema uurimisjaamaga Lõunamandril. See oli arvestatud paarisajale inimesele. Kohe hoonete kõrvale rajati lennuväli, millel baseerus mitu lennukit. Viimased olid siia saabunud lahtivõetutena. Võimas mast, paigaldatuna ühte mäetippu, kindlustas raadioside kodumaaga.
Samal ajal liikusid laevad edela suunas, mis viis veel läbiuurimata piirkondade poole.
Ilm oli hämmastavalt hea ja lennukid alustasid ranniku vaatlemist õhust.
Nagu varemgi selles piirkonnas, hakkas juhtuma imelikke asju...
Ühekohaline luurelennuk mis sooritas 19 augustil luurelendu Ellsworthi maa kohal, kadus ootamatult radariekraanilt. Samaaegselt katkes ka raadioside. Enne seda polnud piloot jõudnud anda mingeidki hädasignaale.
Viivitamatult saadeti appi teine lennuk, kellele anti ülesanne päästa allakukkunud piloot, kui vähegi võimalik. Kadus seegi, nii radarilt kui katkes raadioside...
Nüüd saatis Lennukikandja komandör kadunute leidmiseks korraga kolm luurelennukit. Nad pidid lendama tihedas rivis ja ei tohtinud üksteise nähtavuse piirkonnast väljuda.
Jälle kadus üks lennuk, kuulda oli vaid järgmise lennuki piloodi karjatus....
Seejärel kadus radariekraanidest teinegi...
Kolmas tegi järsu tagasipöörde ning suundus täiel kiirusel merepoole...
Poole tunni pärast lennuk maandus. Piloot oli sellise näoga, nagu istuks ta esimest korda kokpitis. Läks aega, enne kui ta hakkas aru saama ümberringi toimuvast. Omal jalal ta kabiinist väljuda ei suutnud. Tal värisesid käed ja näost oli valge kui lubi. Ta viidi hospidali, kuhu suundusid ka Ritcher koos "Ahnenerge" töötajatega...
Mida pääsenu täpselt seal rääkis, varjab sõjasaladus. Kuuldused rääkisid mingist "lendavast koletisest", mingist valgusest, rohelisest maastikust. Siis veel salapärasest keeristormist mis oli neelanud teiste pilootide lennumasinad....
Igal juhul liikus eskaader neetud kohast kiiresti eemale...
Sisenedes Amundseni merre, hoidsid laevad ennast võimalikult rannale lähemale. Rannik näeb sealkandis välja üsna eripärane. Igijääga koos ilutsevad mustad kaljud, mõnedel on koguni näha kidurat taimestikku.
Hüdroloogilised uurimised näitavad imelikku anomaaliat, vesi meres on mõned kraadid soojem kui tavaliselt! Fikseeriti rannikult lähtuvad, üsna tugevad hoovused.
Õpetlased annavad oma hinnangu: "Hoovus lähtub rannakaljude alt kus paistavad olevat soojad allikad".
Maale saadetakse luuresalk, kes uurib lähedalasuvaid mägesid. Orgudes leiavad nad hulgim väikeseid samblikuga kaetud oaase...Mägedes on näha veel koopasuid, mis ilmselt viivad mägede sisse.
Lendurid, kes on juba esimesest lennuhirmust üle saanud, avastavad sisemaa poolt kustunud vulkaani. Küllap on siin mägede all maakoor tavalisest õhem ja magma soojendab vett...
Kuid nende soojahoovuste täpsemaks uurimiseks läheb vaja rohkem tehnikat. Ritcher võtab viivitamatult ühendust Berliiniga ja palub kiiresti saata kasvõi paar- kolm suuremat alleveelaeva....
( järgneb )
- zed - 15-11-2009 14:41
Väga huvitav lugemine. Minu lugupidamine!
- varjutroll - 16-11-2009 09:03
Tore, et lugejaid ikka leidub ja teema huvi pakub"
Ja miks mulle tuli meelde oma kunagise raamatupidaja lemmikväljend, et : "Kiida lolli, siis loll rabab!"....irw
Baas 211"..... 20
................Kuid nende soojahoovuste täpsemaks uurimiseks läheb vaja rohkem tehnikat. Ritcher võtab viivitamatult ühendust Berliiniga ja palub kiiresti saata kasvõi paar- kolm suuremat alleveelaeva....
Samal ajal ei istuta "Horst Wesseli" ehk nn. "Bormanni" baasis tegevusetult. Esimeseks ülesandeks oli läbi uurida võimalikult suur territoorium. Kõik jaama käsutuses olevad neli lennukit sooritavad lende, püüdes ära kasutada igat tundi suurepärastest ilmaoludest.
Bormanni käsutuses olid paari aasta tagused andmed imelike oaaside kohta, mida oli märgatud lennukilt. Ta annab käsu need "oaasid" leida ja kohti pildistada.
Otsingutele kulus ligi kaks nädalat. Lõpuks tuli ka edu. Saabunud "Dornieri" kabiinist sõna otseses mõttes meeskond tormas välja ja kiirustas ekspeditsiooni peakorterisse.
http://en.wikipedia.org/wiki/Dornier_Flugzeugwerke
Lenduritel oli õnnestunud leida üks "oaas" ning seda pildistada. Koht asus keset sügavat mäemassiivi. Pilootide sõnul nägid nad märke taimestikust, võimalik, et see koht on sobilik veel ühe jaama asutamiseks!
Kuid tõeline šokk tabas uurijaid alles peale filmide ilmutamist. Selgelt olid eristatavad varemed, mis täitsid kogu oru. Kõige rohkem meenutas nähtu aerodroomi koos sirgete ja laiade lennuradadega...
Bormann saatis viivitamatult teele veel kaks "Dornieri", kuid juba koos uurijatega. Koha nimeks pandi " Lennujaam".
Piloodid kinnitasid, et "oaas" on ümbritsetud läbipääsmatu mäestikuga ja sinna jõuda on võimalik ainult õhuteel.
Üks kaheteistkümmnest uurijast, kes suundusid kohtuma tundmatuga, oli Olaf Weizsäcker...
Nagu autor juba kirjutas, suri onu Olaf 1996 aastal. Tema testamendis oli mainitud ka teda. Tõsi, talle polnud jäetud materiaalset vara....Kuid talle oli siiski pärandatud pakk vanu dokumente, mille seas oli ka onu Antarktika päevaraamat...
14.oktoober 1938 aasta.
Meie lennukid keerutasid kaua oru kohal otsides sobivat maandumispaika. Piloodid mõistsid hästi, et teist võimalust ei anta ja tahtsid maanduda kindlapeale.
Meie lennuk laskub esimesena. Maandume õnnelikult.
Lennumasin veereb siledal rajakattel, nagu oleksime sattunud Berliini lennuväljale! Viimase hetkeni ei suuda me lõdvestuda, sest kes teab mis ootab meid ees? Lõpuks peatume.
Väljume. Maandub teine "Dornier" kuid me ei jälgi seda....
Meie ees laiub tõeline "Surnud linn"
Fotode uurimisel arvasid mõned skeptikud, et mingeid varemeid tegelikul ei ole ja tegemist on looduse vingerpussiga.
Hetkel on nad vait ning seisavad koos meiega, suud lahti.
See, et meie ees on väike linn, selles pole mingit kahtlust. Hooned, milles on säilinud uste ja akende avad, treppide astmed, mustad obeliskid....Need on esimesed asjad mida märkasime.
Lennurada ostus siledaks kaljuks. Me ei saanudki lõpuni aru, kas oli pinnas lihtsalt siledaks lihvitud või oli tegemist kunstlikult paigaldatud kiviplokkidega. Viimasel juhul oli seda tehtud hämmastava täpsusega...
Eemalt oli näha astmikpüramiid, sarnane Asteekide omale.
Varsti saame selle kõigega lähemalt tutvuda aga esmalt on vaja rajada laager. Selle viimasega me ka alustasime...
Tugipunkti panime püsti lennuraja lähedal olevasse majja.
Sama päeval asusid uurijad linnaga lähemalt tutvuma. Kivist hooned olid üksteisest eraldatud küllaltki laiade tänavatega, moodustades ristkülikukujulisi kvartaleid. Mõnedest majadest olid küll järel vaid vundamendid kuid oli ka peaaegu täiesti terveid eksemplare.
"Lennurada" viis välja otse kesklinna, tundub, et tegemst oli peatänavaga mis lõppes astmikpüramiidiga. Tänava teises otsas oli ehitis mille õpetlased ristisid "Paleeks"
Püramiidi esisel väljakul seisis kõrge must obelisk, kaetud kirja ja piltidega. Õpetlased lootsid näha hieroglüüfe, kuid märgid meenutasid pigem ruunikirja. Loomulikult pildistati hoolikalt kõike nähtut. Väljaku nurkades seisid neli kuju mis meenutasid Lihavõttesaarel olevaid, kuid vähemalt kaks korda väiksemas mõõtkavas. Püramiidi sissepääsu leida ei õnnestunud, muidugi käidi ära püramiidi tipus ja imetleti sealt "Surnud linna" panoraami...
Umbes linna keskel oli veel üks suhteliselt lai risttänav, mis tundus lõppevat mõlemast otsast kaljuseinaga. Seda tänavat uuriti alles järgmisel päeval.
Autor tsiteerib onu Olafi päevikut:
"15 oktoober 1938.a.
Liigume edasi peatänavaga risti oleval teel. Mis vähegi huvi pakub, seda pildistatakse. Kahjuks peaaegu puuduvad väikeesemed, mida oleks võimalik endaga kaasa võtta. Äärelinna pool on majad lihtsamad, ilma kaunistusteta.
Kuno arvab, et parim leid oleks kalmistu, sealt leiaks kindlasti esemeid, järele jäänud linna asukatest...
Tema hääl kajab varemete vahel üsna õõnsalt...
Mingit surnuaeda me kahjuks ei leidnud, pole aimugi, kuhu võisid elanikud oma kadunukesed matta....
Võib- olla oma elumajade põrandate alla, või siis lihtsalt põletasid ära. Selle üle arutledes jõuame tee lõppu.
Tänav lõpeb siiski avatud koopasuuga mille kummalgi küljel kõrguvad taas kirjade ja piltidega obeliskid.
Pildistame kõike hoolikalt. Siseneme koopasse kuid on selge, et sügavamale tungimiseks vajame laternaid ning köisi.
Me otsustame eriti kaugele mitte minna vaid hoopis järgmisel päeval sobiva varustusega tagasi pöörduda.
Mõnikümmend meetrit edasi selgub, et pole mõtet tagasi tulla. Käik on suletud kiviseinaga. Uurime koopa seinu ja põrandat. Jalgade all on sile kaljupind, koos kahe paralleelselt, lähestikku asuva soonega, suunaga koopa sügaviku poole.
Mis see on? Jäljed vagoneti ratastest? Sarnased küll.
Kuno naerab, et tegemist on kindlasti trammiteega...
Seinu katab ebatavaline ornament mis koosneb üksteisega ristuvatest joontest.
Väljume koopast. On tunne, et keegi nagu jälgiks meid. Nagu jälgiks see "Surnud linn" meid oma tühjade ukse- ja aknaaukudega...
Öösiti on pisut kõhe....
"Surnud linna" vanust, meiega kaasas olnud õpetlased määrata ei osanud. Selle tarbeks oleks vaja läinud spetsiaalset varustust.
Nende hinnangul võis linna vanus olla 5000 aastat, samas ka 500 aastat...
Maja seintest saime kaasa võtta mõned kiviminäidised.
Proovikaevamised ei andnud mingeid tulemusi, poole meetri sügavusel tuli vastu kaljupinnas.
Kõik mõistsid, et siia on tarvis saata suuremat sorti ekspeditsioon. Nädala möödudes pöörduti tagasi baasi.
Bormann kuulas uurijate ettekanded ära ja andis käsu viivitamatult valmistuda ette püsilaagri rajamiseks "Lennujaama".
Kuid saksa uurijatele polnud saatusest ette määratud tagasipöördumine mäestikus asuvasse orgu....
( järgneb )
- KeithOZ - 16-11-2009 11:57
Kaasakiskuv teema tõesti!
- iitt - 16-11-2009 13:03
vaheldust tõsistele teemadele :
Alkoholifirma Whyte & Macaky pani kokku rühma, mis saadetakse Antarktika jääkihti auke puurima
Põhjuseks see, et jääs on peidus McKinlay ja Co. viskipudelid, mis kuulusid kuulsale iiri polaaruurijale Sir Ernest Shackletonile, edastab AP.
Shackleton võttis viskilaadungi kaasa 1909. aasta ekspeditsioonile, kuid pidi selle reisi keskel maha jätma.
Whyte&Macaky on nüüd McKinlay ja Co. omanik ning soovib vana viskit maitsmiseks kätte saada. Kui selle maitse heaks osutub, plaanitakse nimetatud jooki uuesti tootma hakata.
Pudelite asukoht tehti 2006. aastal kindlaks, kuid siiani ei ole neid jääst kätte saada õnnestunud.
Nüüd proovib Antarktikasse saadetav meeskond erilist puuri.
Ekspeditsiooni eesmärgiks on kaasa tuua vaid paar pudelit. Enamik pudelitest asub rahvusvahelisel alal ning lepingu järgi peavad need sinna jääma...
http://www.elu24.ee/?id=188549
- Malerd - 16-11-2009 13:38
varjutroll - lugejaid jätkub, nii et küta rahulikult edasi, edu
.