+- Para-web (https://www.para-web.org)
+-- Foorum: Alternatiivajalugu (/forumdisplay.php?fid=5)
+--- Foorum: Salaühingud ja vandenõud (/forumdisplay.php?fid=22)
+--- Teema: Antarktika...Baas 211 (/showthread.php?tid=4374)
- excubitoris - 22-10-2009 05:19
Seal lingi taga on selles "lumemasinast" suht lühike ülevaade. Kunagi leidsin sellest pikema ja asjalikuma loo - kui taas leian siis lisan siia. Seniks väike kokkuvõte.
Tegemist oli jahh suure ja piraka masinaga millest pidi saame Pooluste uurimise lipulaev ja päästeingel. Kuid nagu tihti juhtub siis algeline energiavarustus, töö kvaliteet ja puuduv oskusteave panid asjale põntsu. Probleemid tekkisid juba masina esitlustuuri ajal mööda Ameerikat. Selle käigus loodeti teenida lisa dollareid ekspeditsiooni rahastamiseks. Samal ajal "õues möllava majanduskriis" ning masina suhteliselt nutune sooritus panid üritusele põntsu ning ringsõit jäi lühemaks planeeritust, et asi üldse pankrotti ei läheks. PEale seda kui asi jõudis Antarktikasse olla temaga seal mingi aeg ringi sõidetud, kuid tehniline küündimatus tegi sellest sõidukist lõpuks lihtsalt "ägeda" maja mida sa ka liigutada. Ainuke pluss tundus olevat, et see metsaläinud kogemus andis tulevikuks mitmeid häid vihjeid kuidas ehitada majau poolusel ning, kuidas ehitada suure läbivusega sõidukeid.
Peamised probleemid olid siis umbes nii - energia. Kasutati tahkeid kütuseid millede kaasa vedamine on probleem omaette. Seda tüüpi masin oleks adekvaatne VAID vaba energia tüüpi elektribaasil. Bensiini (ja selle analooge) ei suuda ükski selline masin kaasas vedada, et üle elada polaartalve. Mingit alternatiivi pakuks ehk mini-aatomireaktor, kuid sellega kaasnevad omad probleemid.
Teiseks - läbitavus. Sellega oli juba probleeme USA ringsõidu aegu. Masina suurus ja raskus oli probleemiks ainult kahele rattapaarile mis lisaks sellele olid veel liiga kitsad. Antarktikas oligi see teiseks peamiseks "surmahoobiks" antud projektile. Lumi kannab, kuid mitte lõputult suuri ja lõputult "terava" kandepinnaga objekte. Siit tuli selle sõiduki panus (osaliselt arvan), et tulevikus tehti analoogsed sõidukid vähemalt 3 veljega ning isegi keskmise sõjaväe jalaväe masina (NLiidu BTR näiteks) ratta laius on sisuliselt sama, kuigi sõiduk on kordades väiksem.
Mis siis sai masinast endast ? Mõned hilisemad ekspeditsioonid (isegi NLiidu oma) raporteerisid, et olid näinud seda seal vedelemas, kuid mingist hetkest saati kadusid ka need teated. Paljud kahtlustavad, et nõukogude polaar ekspeditsioonid panid selle lihtsalt pihta lootuses sealt midagi kasulikku saada ning hiljem matsid lume alla kasutades seda reserv laona või midagi taolist. NLiit oli kogu maailmas kurikuulus selle poolest, et "pani pihta" kõike mis vedeles ja ei olnud just naeltega kinni löödud või valve all - vahest õnnestus neil see "pihta panemine" ka isegi siis - valve alt.
Mõned on pakkunud, et selle vedasid omale ka siis need "Polaar-natsid", kuid kuna nende olemasolu kinnitused on nii nagu nad on ja ka nende tehniline (oletatav) tase tunduvalt kõrgem siis kahtlen kas nemad viitsisid seda omale sikutada. Seega siis - "ametlikult" vedeleb see kolakas siiani seal kuskil lume all ning kõigil tundub puuduvat igasugunegi huvi seda sealt välja sikutada või isegi ülesse otsida.
PS. Mõned lingid lisaks - ilus vaadata lihtsalt:
1- http://www.joeld.net/snowcruiser/snowhist.html
2- http://www.joeld.net/snowcruiser/snowpics.html
3- http://www.joeld.net/snowcruiser/snowmodel.html
4- http://www.joeld.net/snowcruiser/snowvids.html
[Muudetud: 10-22-2009 excubitoris]
- nokitseja - 22-10-2009 06:19
Tsitaat:Algselt postitas excubitoris:) ok. See asi sai nüüd selgeks - Koreiko keemiatehas.
Mis siis sai masinast endast ? Mõned hilisemad ekspeditsioonid (isegi NLiidu oma) raporteerisid, et olid näinud seda seal vedelemas, kuid mingist hetkest saati kadusid ka need teated.
Eks jah, siuke "äri" on kogu aeg käinud - ägeda promo veenvuse tõstmiseks klopsitakse midagi kokku ja pärast lihtsalt laiutatakse käsi.
Nähtud saidid väitsid kõik, et peale maabumist pole enam krõpsugi kuulda olnud ja piltide tõttu tekkisid kahtlused, tegelikult polnudki riist mõeldud Antarktika oludesse, sest jää ja lume peal on roomikud iga kell kindlamad kui 4 siledat ratast (olgu või lumekettidega). Kliirens oli ka sel käkil raske maastiku jaoks kahtlaselt väike ning teljed liiga keskel.
- varjutroll - 28-10-2009 17:03
"Baas 211"..... 7
Lennupäevik: Arktika baasi, 19.02.1947
6.00 Kõik ettevalmistused lennuks põhja on tehtud. 6.10 Kütusepaagid täidetud, stardime mandrilt.
6.20 Kütusesegu paremas mootoris on liiga rikas, teostasime reguleerimise. Nüüd töötavad Pratt Whittney päritolu mootorid korralikult.
7.30 Raadiokontakt baasiga. Kõik on korras ning raadiosignaal hea.
7.40 Märkasime paremas mootoris väikest õlileket. Samas näitab õlirõhu näidik, et kõik on normis.
8.00 Idasuunast tundsime 2321 jala kõrgusel väikest turbulentsi. Vähendasime lennukõrguse 1700 jalani. Turbulents kadus kuid tagantuul suurenes. Natuke korrigeerisime kütusesegu koostist ja nüüd on lennuki juhitavusega kõik korras.
8.15 Sideseanss baasiga, kõik on normis.
8.30 Uuesti turbulents. Suurendasime lennukõrguse 2900 jalani.
9.10 Keset piiritud jää- ja lumelagendikku märkame kollaka lume-ja jääga kaetud piirkonda.. Muudame kurssi ja suundume sinnapoole. Edasi on näha piirkonnad, mis tunduvad punasevõitu kuni lausa purpurini välja. Teeme selle maa-ala kohal kaks ringi ja pöördume algsele kursile tagasi.
Raadikontakt baasiga. Teatame olukorrast ja anname edasi kirjelduse värvilise lume-ja jääga kaetud maa-aladest meie all.
Magnetkompass ja güroskoop keelduvad töötamast nii, et me oleme sunnitud suunda hoidma päikesekompassi järgi, sest see aitab veel hoida kurssi. Lennuki juhtimine on muutunud küllaltki raskeks, kuigi kere jäätumist ei tähelda.
9.15 Kaugusest on näha midagi mis meenutab mägesid.
9.49 Veendume ( 29 minutit hiljem ), et tegemist ongi mägedega. See on väiksemat sorti mäestik, millist ma pole kunagi varem näinud!
9.55 Tõuseme 2950 jala kõrgusele, kuna uuesti on märgata turbulentsi.
10.00 Lendame väikese mäestiku kohal, ikka hoides kurssi põhja, nii täpselt kui võimaldavad mõõteriistad. Mäestiku lähedal näeme väikest aasa koos jõekesega. Kuid meie all ei saa olla rohumaad! Siin on midagi väga valesti! Me peaksime asuma keset jää ja lumelagendikke! Vasakul pardal näeme metsa, mis kasvab mäeküljel.
Meie kompassid tiirlevad endiselt, güroskoop kiigub edasi- tagasi...
10.05 Muudan lennukõrguse 1400 jalani ja kallutan lennuki vasakule, et näha paremini maastikku meie all. See näib roheline ja justkui sammal või siis tihe muru. Valgus tundub siin ebaharilik. Ma ei näe enam rohkem päikest. Teeme veel ühe tiiru vasakule ja näeme enda all midagi, mis meenutab suurt metslooma. Sarnaneb elevandile.Ei! Loom on rohkem sarnane mammutile! Uskumatu! Kuid hoolimata sellest on see nii! Laskume 1000 jalani ja otsin välja oma binokli, et paremini vaadelda. Nüüd olen veendunud, et metsloom meenutab mammutit. Teatame sellest baasi.
10.30 Avastame suured rohelised künkad. Välistermomeeter näitab 74 kraadi Fahrenheiti järgi ( 23* C ) Jätkame ledamist põhjasuunas. Kompassid on nüüd taas korras.Hämmastav. Proovime luua raadiokontakti baasiga. Raadio ei tööta!
11.30 Maapind meie all on nüüd rohkem tasane ja normaalne, ( kui nii üldse öelda tohib ). Eespool märkame midagi mis sarnaneb linnale!!! Uskumatu!
Meie lennuk tundub kuidagi liiga kerge ja juhtkangidele ei reageeri! Issand! Lennuki tiibade lähedale ilmuvad kummalist tüüpi lennumasinad. Need lähenevad kiiresti.Vormilt meenutavad läikivaid kettaid. Nüüd on nad piisavalt lähedal, et näha eraldusmärki nende kerepinnal. See on haakrist! Fantastika! Kus me oleme? Mis juhtus? Proovin enda poole tõmmata lennuki juhtkangi. Ei mingit reaktsiooni!
Oleme püütud võõraste lennumasinate poolt mingisse nähtamatusse lõksu!
11.35 Meie raadio hakkab ragisema ja kuulda on kerge, kas skandinaavia või saksa aktsendiga hääl. "Admiral, tere tulemast meie territooriumile. Maandame teid täpselt 7 minuti pärast. Lõdvestuge, admiral, te olete usaldusväärsetes kätes!"
Meie lennuki mootorid jäid seisma! Lennuk on mingi arusaamatu võõra kontrolli all ja hakkab sooritama pööret.
Katse lennukit ise juhtida on mõttetu.
11.40 Saame veel ühe raadioteate: "Alustame teie maandamist" ja mõne aja pärast lennuk väriseb pisut ning maandub nii, nagu ta asetseks nähtamatul õhkpadjal. Maandume sujuvalt ja maapinnaga kokkupuutest annab aimu vaid kerge tõuge.
11.45 Teen kiirustades viimase sissekande pardapäevikusse. Meile lähenevad mõned mehed. Nad on pikka kasvu ja heledate juustega. Kaugemalt paistab linn, mis helgib kõigis vikerkaarevärvides. Ma ei saa aru, mis parajasti toimub kuid ma ei näe lähenejatel kaasas olevat mingeidki relvi.
Kuulen häält mis pöördub nimeliselt minupoole, soovitusega avada lennuki koormaluuk. Täidan korralduse. Pardapäeviku lõpp.
( järgneb )
[Muudetud: 10-28-2009 varjutroll]
- varjutroll - 29-10-2009 14:28
"Baas 211"..... 8
Edasi kirjeldan sündmusi mälujärgi. Allpool kirjeldatu ei allu hästi kujutlusvõimele ja tundub täieliku jamana, kui need sündmused poleks toimunud tegelikkuses.
Mind ja radisti viidi lennukist välja, kuid meiega käituti väga soojalt ja lugupidavalt. Edasi suundusime mingile transpordivahendile, mis meenutas platvormi kuid tal puudusid rattad. See viis meid suure kiirusega taamal kumava linnas suunas. Lähemale jõudes hakkas mulle üha enam tunduma, et majad on tehtud materjalist mis meenutas kristalli.
Varsti jõudsime suure hoone ette, millesarnast polnud ma elusees näinud. Arhitektuurilt meenutas see Frank Lloyd Wright-i ( tuntud ameerika arhitekt, tuntud oma ebatavaliste projektide nagu Falligwateri või Solomoni Muuseum poolest ) või isegi Buck Rogersi fantastilisi jutustusi ( tuntud ameerika ulmekirjanik )! projekte.
Meile pakuti mingit sooja jooki, mis ei meenutanud maitselt midagi, mida olin proovinud varem. Vaimustav! Umbes kümmne minuti pärast ilmusid taas meie ebatavalised saatjad ja ütlesid, et pean neile järgnema. Mul ei jäänud muud üle kui nõustuda. Jätsin tuppa maha oma radisti ja mõne aja pärast sisenesime millessegi, mis meenutas lifti. Me laskusime mõnda aega, peale mida kabiin peatus ja uks avanes hääletult üles. Edasi läksime mööda koridori, mis oli täidetud roosa valgusega ja see tundus tulevat otse seintest. Üks minu saatjatest palus mul žestiga peatuda suure ukse ees, mille sildil olid mulle arusaamatud märgid. Suur uks avanes hääletult ja mulle paluti siseneda ruumi. Üks saatjatest ütles: "Ärge kartke, Admiral, Teid võtab vastu Peremees"
Sisenesin ruumi mis oli täidetud ereda ja ebatavalise värvidemänguga. Kui silmad olid valgusega harjunud, hakkasin märkama mind ümbritsevat ruumi. See oli liiga ilus, et ma suudaksin seda kuidagi kirjeldada. Elegantne ja peen. Arvan, et tõesti ei eksisteeri inimkeeles sõnu selle ilu kirjeldamiseks. Minu mõtisklused katkestas soe ja meloodiline hääl: " Tervitan Teid, Admiral, saabumise puhul meie maale." Nägin enda ees eakat, meeldivate näojoontega meest. Ta istus suure laua taga. Käeliigutusega palus ta mul istuda ühele toolile. Peale seda kui olin istet võtnud, pani ta sõrmed vastakuti ja naeratas. Ta jätkas rääkimist oma pehme häälega ja andis mulle teada alljärgnevat:
"Me lubasime Teil siia sattuda ainult sellepärast, et Teie, Admiral, olete Maapeal lugupeetud ja hästi tuntud inimene." "Maapeal, mul võttis hinge kinni!" "Jah" vastas Peremees naeratusega, Te asute Ariannis, valduses, mis asub Maakera sisepoolel. Me ei kuluta palju Teie aega ja toimetame teid tervelt tagasi Maapinnale. Kuid nüüd, Admiral, ma pean Teile selgitama seda, miks Te olete siin. Me hakkasime jälgima Teie rassi kohe pärast seda kui olite lõhanud esimesed aatompommid Jaapanis, Hiroshima ja Nagasaki kohal.
Just sellel ajal me saatsime oma Flugelradid maapinnale, eesmärgiga saada teada, mis Teil seal juhtus. Muidugi on see kõik praeguseks hetkeks minevik, mu kallis Admiral, kuid ma olen kohustatud jätkama.
Vaadake, me pole kunagi varem sekkunud Teie rassi julmadesse sõdadesse, kuid nüüd oleme sunnitud seda tegema. Te olete õppinud ringi käima jõuga, mis pole ette nähtud inimeste jaoks, ma räägin tuumaenergiast. Meie Emissarid juba edestasid vastavasisulise teate Teie maailma riigipeadele, kuid seni pole nad meid kuulda võtnud. Täna olite Te välja valitud tunnistajaks faktile, et Maasisene maailm tõesti eksisteerib. Nagu näete, meie teadus ja kultuur edestab Teie oma tuhandeid aastaid. "Segasin vahele" "Kuid kuidas on see kõik seotud minu isikuga, sir?"
Tundus, et Peremehe silmad tungisid otse mulle teadvusse. Peale hetkelist pausi ta jätkas:" Teie rass on punktis, kust tagasipöördumist ei ole. Teil seal on selliseid, kes pigem hävitavad kogu Maailma kui loobuvad oma võimust.Noogutasin nõusoleku märgiks.
"1945 aastal ja peale seda, oleme püüdnud kontakteeruda Teie Rassiga, kuid meie püüdlusi on saatnud vaenulik vastuvõtt. Meie Flugelradesid on tulistatud. Jah, meid on jälitatud Teie hävitajate poolt, sooviga meid alla tulistada. Sellepärast, mu poeg, teatan, et Teie maailma ähvardab Suur Torm, must raev, mis ei vaibu hulk aastaid. Teie relvad ei kaitse teid, teie teadusest pole kasu. Häving võib jätkuda seni kuni maakeralt on kadunud viimane õieke Teie kultuurist ja kogu inimkond on langenud tagasi kaosesse. Teie viimane sõda oli vaid eelmäng sellele, mida tuleb üle elada Teie Rassil. Meie näeme siin seda iga tunniga üha selgemalt. Arvate, et ma eksin? "
"Ei" vastasin mina, " seda on juhtunud juba varem kui oli "Pime Keskaeg" mis kestis üle 500 aasta."
"Jah, mu poeg" vastas Peremees, "Pime Keskaeg" mis on tulemas, katab kogu Teie maa musta looriga, kuid ma usun, et mõnedel Teie Rassist õnnestub see üle elada. Rohkem ei oska ma praegu midagi lisada. Kaugel tulevikus me näeme uut maailma, mis sünnib eelmise varemetele, otsides kadumaläinud legendaarseid aardeid ja teadmisi. Need saavad olema hoiul, siin, meiejuures. Kui see aeg saabub, tuleme me uuesti maapinnale, et aidata Teie Rassil uuesti edendada kultuuri ja teadmisi. Võib-olla selle aja peale saab Teile arusaadavaks sõdade ja muude vastuseisude mõttetus. Võib-olla pärast seda mõned osad Teie iidsest kultuurist ja teadmistest saavad Teile tagastatud ja aitavad Teil alustada taas otsast peale. Sina, mu poeg, pead selle teadeandega pöörduma tagasi oma Maale..."
Paistab, et nende sõnadega hakkas meie kohtumine lõppema. Seisin mõne hetke justkui unes. "Lähme, Admiral" lausus üks mu saatjatest. Enne lahkumis vaatasin veel korra Peremeest. Tema arukat näolt libises üle kerge naeratus ja ta lausus. " Hüvasti mu poeg!", viipas mulle rahu märgiks ja sellega oligi meie kohtumine läbi.
Me väljusime kiiresti Peremehe saali suurest uksest ja sisenesime lifti. Uks langes vaikselt alla ja me sõitsime ülespoole. Üks mu saatjatest lausus: " Nüüd me oleme sunnitud kiirustama, Peremees ei taha Teie ajakava rohkem rikkuda ja Te peate meiepoolse teadeandega pöörduma tagasi oma Rassi juurde....
Vaikisin. See kõik oli nii uskumatu....Sisenesin tuppa ja olin jälle koos oma radistiga. Ta nägu väljendas murelikkust. Astusin ta juurde ning sõnasin: "Kõik on korras Howie, kõik on korras". Kaks saatjat juhatasid meid uuesti platvormi juurde ja varsti me olime tagasi lennukijuures. Mootorid olid välja lülitatud, ning me läksime pardale. Nagu oli sulgunud meie taga uks, hakkas lennuk iseenesest õhku kerkima. See jätkus kuni 2700 jala kõrguseni. Kaks kettakujulist lendaparaati saatsid meid tagasiteel. Siin ma olen sunnitud märkima, et kiirusemõõtja näitas paigalseisu, kuigi lendasime väga suure kiirusega.
14.15 Tuli raadioteade: "Nüüd jätame Teid omapead, Admiral, Teie lennuk on taas juhitav. Auf Wiedersehen!!!!” Jälgisime mõnda aega, kuidas Flugeraded kaugenesid ja kadusid lõpuks sinitaeva taustal.
Lennukit tabas ootamatu raputus, justkui oleks ta sattunud õhuauku. Kiiresti korrigeerisime lennuasendit. Vaikisime. Igaüks mõtles omi mõtteid.....
14.20 Olime tagasi keset lõputuid jää-ja lumelagendikke, umbes 27 lennuminuti kaugusel baasist. Taastasime baasiga raadioside ja teatame, et kõik on normis.......on normis?
Baas vastab, et neil on hea meel raadioside taastumise üle.
15.00 Maandume baasis. Mul on nüüd oma missioon....
( järgneb )
- varjutroll - 29-10-2009 17:48
"Baas 211"..... 9
PARDAPÄEVIKU LÕPP
11.märts 1947.a. Käisin koosolekul Pentagonis. Andsin täielikult edasi "Peremehe" läkituse. Kõik protokolliti nagu kord ja kohus. Kõigest kanti ette Presidendile. Praegu olen juba mitu tundi vahiall ( täpsemalt 6 tundi ja 39 minutit ). Mind kuulasid põhjalikult üle Riikliku Julgeoleku agendid ja terve komando arste. See oli tõeline katsumus! Olen paigutatud USA Riikliku Julgeolekutöötajate range järelvalve alla. Mulle anti käsk vaikida kõigest, mida ma olin teada saanud. Uskumatu! Mulle meenutati, et ma olen sõjaväelane ja pean alluma käskudele.
30.detsember 1956.a. Viimane sissekanne. Viimased aastad alates 1947-ndast ei ole olnud mulle kerged. Nüüd tahan ma teha oma viimase sissekande. Lõpetuseks tahaksin veel öelda, et ma hoidsin kindlalt seda saladust, kõik need aastad. See oli vastu minu tahtmist ja ei vastanud minu väärtushinnangutele. Tunnen, et minu päevad hakkavad otsa saama, aga see saladus ei lähe minuga koos hauda, loodan, et iga Tõde tuleb varem või hiljem päevavalgele.
See võib osutuda ainukeseks Inimkonna Lootuseks. Ma nägin Tõde ja see tugevdas mu vaimu ning vabastas mu meele! Ma vandusin alla koletuslikule Sõjalis-Tööstuslikule Kompleksile...
Läheneb "pikk öö" kuid see ei ole veel lõpp. Kui lõpeb pikk Arktiline öö, võidutseb taas Briljantne Tõde...
Need kes ekslevad endiselt pimeduses, upuvad selle valguses....
Sest ma nägin toda poolusetagust maad, seda piirideta tundmatuse keskust. ( For I have seen that land beyond the pole, that center of the great unknown.)
Admiral Richard E. Byrd
United States Navy
24 December 1956
( Lõpp )
- excubitoris - 30-10-2009 17:34
Visuaalset abimaterjali: http://fishki.net/comment.php?id=59964
- varjutroll - 30-10-2009 19:24
( Vahelugemist )
Meelevaldseid kilde, mida võiks seostada Baas 211-ga
Nagu kirjutas "Rossiskaja Gazeta":"10 jaanuaril 2007.a. sooritasid Venemaa "peatsekistid" ebatavalise reisi, pannes ummikseisu Saksa ja USA luureteenistused."
Milleks ikkagi külastasid MI- 8 helikopteritega Venemaa Föderaalse Julgeolekuteenistuse juhtkond eesotsas direktor Nikolai Trubosheviga?( Lisaks Venemaa piirivalve pealik V.Pronichev, Riigiduuma endine spiiker Tsilingarov ja Venemaa hüdrometeroloogia ülem A. Bedritski ) Lõunapoolust???
( Väidetavasti on need isikud Putini usaldusalused või lausa lapsepõlvesõbrad - varjutroll )
Antarktikas oli neil kahetunnine vestlus Lõunapoolusel asuva "Amundsen-Scott"-i ( USA ) polaarjaama töötajatega...
http://web.zone.ee/raatusekinnisvara/Antarktika.jpg
22.veebruaril 2007 aastal toimus Moskvas Kremlis järjekordne tseremoonia kus jagati riiklikke autasusid sõjaväelastele, näitlejatele, sportlastele jne. Pärast edastas vene Antarktika polaarjaama juht Maslov, Putinile kutse teda seal külastada......
Väljavõte president Putini kõnest:
"Tunnistan, et tavaliselt sellistel tseremooniatel ma tunnustan kohalviibijaid ja mainin, et nendega olen ma alati nõus koos luurele minema...Jah ma kordan seda fraasi sageli...
Kuid täna siin saalisistuvate inimestega pole ma nõus mitte ainult luurele vaid ka Antarktikasse minema!......
[Muudetud: 10-30-2009 varjutroll]
- varjutroll - 03-11-2009 19:20
Nüüd tuleb kellegi kodanik varjutrolli postitustes vahe...
Materjal on olemas ja juba tükk aega kaalun, kas seda avaldada või ei...
Tegu on ühe Lõuna-Ameerika sakslase uurimistööga, mis puudutab muuhulgas ka Antarktika baase. Algul tundus asi täieliku müstifikatsioonina, mis ületas isegi minu talumispiiri...Samas jooksevad "otsad" kokku ja ainult Google otsingut kasutades oleks sellist lugu pisut keeruline kokku panna. Kuigi inimvõimed pidid piirideta olema:-))
Nuhkisin niipalju kui võimalik selle uurija tausta. Keeruline, sest läänemaailmas on seda raamatut vähe välja antud. Põhiliselt püütakse teda igat moodi maha teha, kuni absurdini välja. Ühes ingliskeelses sõnavõtus on teda isegi madala haridustasemega vene fantaasiakirjanikuks tituleeritud...
Omaette teema on autorikaitse. Vaevalt Lõuna-Ameerikast keegi siia oma õigusi kaitsma lendab, aga meil on siin kohapeal piisavalt "entusiaste".
Ilmselt ma siiski jututastan siia teemasse selle uurimuse sisu ( vähemalt osaliselt ) oma sõnadega edasi. Selle koostamine võtab aega...
[Muudetud: 11-3-2009 varjutroll]
- iitt - 03-11-2009 22:35
On the other hand,
Dr. Jerrmus states there are no classified secrets in his country of Bodland and welcomes visitors in the
years ahead who may want to ascertain what life is like in the most advanced nation on or in the world.
When completed in 1948, the "Space Elevator" was carrying up to
3,600 passengers weekly, most traveling down. Schedules ran three times weekly each way.
In 1948 the new train schedule made six stops for food, beverage and lodging, traveling up to 300 miles
per hour in between stations, and traversing the entire distance in less than a 24 hour period. Scores of
smaller inner tunnel communities were built up in newly discovered pockets and these new communities
were served by interior based, local trains which never surfaced. In 1978, three to five car trains only
300 to 500 passengers weekly, the remaining cars being filled with freight and commodities.
"While our ancestors were in the caves and tunnels, a remnant of them became separated from Bodland
forefathers and eventually this grouping arrived back out on the surface through a cave in what today is
called the Black Forest in Bavaria. They became the modern surface Germans and their kin scattered
throughout the northern hemisphere above. As you listeners will know, we Bodlanders are the other
part of the Persian exodus who eventually migrated through caves and tunnels into the center of the
Earth, coming out in these very mountains of Bodland through the tunnels of which we can still connect
with hidden exits on the upper surface with our fast magnetic trains and cars. To conclude the capsule
history, I would point out that the languages of the upper and lower Germans are today somewhat
different but our root words and our customs
and even our music are all identifiable with each other."
/.../
The second obstacle was the antiquated tunnel leading to the Old Germany in the interior. The original
tunnel of 3,000 miles, of course, had been reworked in the mid 1800's, but was still old-fashioned by
modern standards. It had been used more or less for interior trade of the various communities inside the
mantle, and not for mass transit. An updated German survey by Bod engineers) therefore,
recommended rebuilding the system. Involved was a shortening of the total lineal miles -- more
secondary lines to serve the local interior cities -- and a new monorail track system with sufficient
electric power to carry up to 12 cars.
As World War II unexpectedly deteriorated for Germany proper after 1943, communications with the
interior Germans increased via conventional aircraft and the tunnel system. Sometime in 1941 the
subterranean German settlements invited their surface brothers to help modernize the tunnel system
according to the earlier decision, and to expedite use of its facility in case they had to relocate their
emigrants to the interior. Unable to await reconstruction of the tunnel system and its train then nicknamed "the space elevator," hordes of defeated Germans in 1944 began coming through the Brazil
corridor via the tunnel to their new homes below.
In 1943 the tunnel railway custodians named "Two World Railroad Company" were reincorporated
under the "Inner Earth Railway Company." On the advice of engineers from Bodland, they sent for a
famous Swiss-speaking German engineer named Karl Schneider to rebuild the tunnel on a five year
contract.
Schneider's survey crew under the direction of Bod engineers took two years to survey the proposed
rerouting of the "Inner Earth Railway Company." A total of 316 miles of new tunnels were opened by
Bod laser and drilling, often through solid rock. Many additional natural pockets were discovered and
these were utilized for freight and railway transit supplies.
After survey completion, Schneider returned to the surface where he hired 5,000 Indians who were
familiar with underground mine labor. Schneider also hired experienced bilingual Indian
overseers in charge of illiterate Indian workers. They were transported below to quarters located in a
rock pocket.
The tunnel beginnings were cut in spiral-shapes for 32 miles, where the gravity pull was unchanged from
that on the surface. Below the 32 mile Earthen skin, the tunnel was changed
from the spiral formation, and descended more vertically at an angle of about 32 degrees. As the
Indians descended deep into the rock mantle, they were surrounded by a greater land mass and
consequently were able to walk on the entire 360 degrees of inner tunnel circumference and not fall.
They therefore were unaware that they were employed on a project that was going from the outside to
the inside of the Earth's mantle and believed, as they had been told, that they were in a mine digging for
gold. Correcting the tunnel at the interior side of the Earth's mantle required another spiral 32 miles from
the interior surface. (Hypothetically, a stone dropped from the upper surface into a hole would fall
straight through the planet’s entire mantle, eventually spiralling to a point mid-way in the mantle, where it
would cling to the side of the descending hole or tunnel in the mantle.) The tunnel was finished in 1948,
and as a sidelight, Schneider moved enough gold from the project to pay all his expenses. Meanwhile,
as new tunneling progressed, the trains continued to carry German emigrants to the interior of the Earth,
landing them in the continent of Agharta, where the original German colonists had first settled.
Innerworld surface trains and boats then took the emigrants to their new locale inside the Earth's interior
in the southern hemisphere.
Trains upbound from inner earth and downbound from outer earth follow the regular falling gravity norm
and use breaks and gears until point zero gravity is reached, midway in the mantle.
Then, on the second half of their journey, the electric power source is used to ascend.
As the tunnel was drilled and allowed to cool, the monorail system now in use was incrementally
installed. Upon completion of the tunnels, new electric trains were brought in from Germany capable of
pulling 12 cars. The power source originates at a South Pole generating station inside the earth; the
actual source being solar energy coming through the South Pole entrance. The train rides on a double
flanged bottom wheel over a single energized rail. The top of the train is held in place by another double
flanged wheel gliding under a top rail.
- excubitoris - 03-11-2009 23:24
Ära unusta mainimast autori nime ja teose pealkirja :-)
- varjutroll - 03-11-2009 23:36
http://translate.google.com/translate?hl=en&ie=UTF-8&sl=ru&tl=en&u=http://www.vixri.ru/%3Fp%3D106&rurl=translate.google.com
Hans Ulrich Von Kranz
Swastika in the ice. Secret Nazi base in Antarctica.
Niipalju kui ma aru saan on autor oma uurimistöö jaganud erinevatesse raamatutesse. Minul olev raamat on venekeelne.
Kes tahab võib Googeldades ka midagi nende raamatute sisust leida, enamasti tahetakse selle eest raha. Pakutakse prooviversioone jne.
Kahjuks pole ma leidnud seda materjali inglise või saksa keeles, oleks, eriti nimede eestindamisel suureks abiks.
Ei suuda ma ka hispaaniakeelsest netist leida jälgegi sellest autorist. Võib-olla ongi õigus neil, kes pakuvad ,et see on lihtsalt mõne vene autori pseudonüüm. Pakutakse Resuni ja Sokolovi näiteks...
[Muudetud: 11-3-2009 varjutroll]
[Muudetud: 11-3-2009 varjutroll]
[Muudetud: 11-4-2009 varjutroll]
- Tehnoloog - 04-11-2009 02:03
Tsitaat:Algselt postitas excubitorisLeidsin ka:
... autori nime ja teose pealkirja :-)
Genesis for the New Space Age by John B Leith
http://www.scribd.com/doc/20718957/Genesis-for-the-New-Space-Age-by-John-B-Leith
http://www.bibliotecapleyades.net/archivos_pdf/genesis_newspaceage.pdf
- VironShaman - 05-11-2009 22:31
Varjutroll selle krantsiga on väike häda, tal pole kas õiget materjali käes või on tegu osalise tõega. Kui keegi hakkab vabamüürlust aarialaste usndiga segama siis pole ta õieti pihta saanud või on tegu tellimustööga nagu näiteks sinine raamat.
Samas on vene keeles tõsist materjali palju rohkem kui teistes keeltes, venelased peavad endid ju ka aarialasteks.
- varjutroll - 06-11-2009 01:52
"Baas 211"..... 10
Püüan siia lühidalt ja oma sõndadega huvitavama osa edasi jutustada...( varjutroll )
Alltoodud materjalid on eranditult pühendatud Kolmanda Riigi salapärasemale küljele. Läänes ei olevat neid materjale eriti avaldatud. Üldiselt püüab peavoolumeedia kõigi tema käes olevate vahenditega vaikida selles valdkonnas tehtud avastustest.
Jah, justnimelt varjatakse ja vaikitakse. Miks siis? Hitler ju lasi endale kuuli pähe ja Kolmas Riik on ammu varemetes?
Vähemalt õpetatakse nii meile koolis ja räägitakse teleris.
Mis siis ikka, igaüks tehku oma otsus iseseisvalt: uskuda seda "helesinist ekraani" või jätkata otsimist.
Tuleks vaadata silma asjaolule, et Kolmas Riik ei lõppenud Saksamaa kapituleerumisega. Hitleri kõrval ja tema seljataga seisid võimsad jõud, kes tegutsevad tänapäevani, varjates üldsuse eest fakti oma olemasolust.
Kirjastajatele, kes püüavad selleteemalisi materjale avaldada, avaldatakse tõsist survet, eesmärgiga sundida neid loobuma oma plaanidest.
Need mõned raamatud, mis ikkagi õnnestub avaldada, esitletakse kui odavat "kollast" kirjandust.
Nii on see läänes. Argentiinas ja Ladina-Ameerikas on selle uurija tööd tekitanud elavat, kuid vastuolulist vastukaja...Autor loodab, et nüüd vähemalt ei ähvarda tema poolt leitud informatsiooni jäägitu kadumine.
Autori kohta...
Hans-Ulrich von Kranz on etniline sakslane, sündinud 1950 a. Argentiinas, saksa koloonias. Tema isa Heinrich von Kranz oli SS-Obersturmführer, töötas instituudis "Ahnenerbe" ajaloouurijana. Oma minevikust ta rääkida ei armastanud. Oma harvade külalistega vestles eranditult suletud uste taga.
Peale sõda põgenes Argentiinasse, jättis ajaloo sinnapaika ja hakkas tegelema äriga. Mees hoidis talle usaldatud saladusi kuni lõpuni ( 1990 ). Alles peale isa surma leidis poeg seifi koos hulga saladokumentidega, mis andsid aimu isa ja Saksa Riigi tõelistest tegemistest. Poja esimene reaktsioon oli avaldada leitud materjalid orginaalidena. Kõik kirjastajad, kelle poole algaja, diletandist "kirjanik" pöördus, keeldusid viisakalt. Lõpuks, ütles üks, et ta võib nädala ajaga palju huvitavamad "dokumendid" üllitada.
Saades aru, et teda ei võeta tõsiselt, hakkas ta otsima teist väljapääsu. Lõpuks taipas, et ta peab siiski leitud "killud" tervikuks kokku panema, et oleks lootust neid materjale avalikustada. "Mosaiigi ladumisele" kulus 12 aastat tema elust. Nende aastate jooksul riskis ta tihti oma reputatsiooniga ja isegi eluga, sattudes erinevatesse "jamadesse". Vahetevahel kaotas sootuks lootuse, siis leidis jälle "niidiotsa"...
See jutustus sunnib Teid kindlasti mõned faktid oma seni väljakujunenud maailmapildist värske pilguga ümber vaatama...
Antarktika.....See on jääliustike, pakase ja pingviinide maa. Maa kus igavesti valitseb külm. Maa, kus pole inimesi, peale mõnesaja polaaruurija, kes elavad oma jaamades, laiale üle kogu kontinendi. Nii kujutavad seda mandrit endale ette kõik inimesed. Nii kujutasin ka mina, äärmisel juhul oma elu esimesed 50 aastat. Aga peale seda avanes mulle hoopis teistsugune Antarktika....
( järgneb )
- varjutroll - 07-11-2009 00:38
"Baas 211"..... 11
Ühel kenal päeval võttis autor jälle ette isast jäänud seifi sisu. Sedakorda sattus talle kätte pakk kirju. Ühel, mida ta uurima hakkas oli puudu tagastusaadress. Saadetud oli see tema isale. Kiri ise oli trükitud masinal. Sisu: keegi küsis isalt andmeid mis puudutasid ta teaduslikke ajaloouuringuid. Kirja toon oli ühtaegu viisakas ja samas nõudlik....Kirja lõpus tabas teda shokk: alla oli kirjutatud
"Rudolf Hess".
http://et.wikipedia.org/wiki/Rudolf_He%C3%9F
Natuke rahunenud, arvas ta, et lihtsalt on tegemist samanimelise isikuga, on see ju Saksamaal üsna levinud nimi....Tegemist võis olla isa lähedase tuttavaga...kuigi ta polnud sellenimelisest inimesest iialgi kuulnud...
Ta võttis kätte ja hakkas otsima oma Kolmanda Riigi teemalistest raamatutest mõnda dokumenti, kus oleks Rudolf Hessi allkiri...Lõpuks ta ühe leidis. Rudolf Hess, Hitleri asetäitja....Allkirjad olid täpselt kattuvad! Ta kontrollis igaks juhuks veel kirja dateerigut.
September 1956.a.
Sellel ajal oli eelnimetatu Berliinis, Spandau vanglas, mõistetuna sinna eluks ajaks!
Asja oleks veel võinud seletada, kui kiri oleks saadetud Berliinist. Postitempel näitas, et kiri oli teele pandud hoopis Rio de Janeirost...Saadeti Berliinist ja pandi posti Rio de Janeirost ning ilma tagastusaadressita...Kuidagi mõttetu. Järelikult isa teadis, kuhu saata või edasi anda vastus... Loogilisem on arvata, et Hess ( kui see ikka oli päris Rudolf Hess ) varjas ennast...See seletaks vähemalt tagastusaadressi puudumist.
Vandenõuteooria Hessi teemal
Mõned uurijad on kahtluse alla pannud Hessi ametliku elukäigu, alates tema lennust Inglismaale.
Pakutakse, et Nürberigis kohtuall oli Hessi teisik. Paljud uurijad on viidanud Inglismaale lennu kummalistele asjaoludele...Saksamaalt startis üks lennuk, Inglismaal purunes hoopis teine...
Mitteadekvaatne oli tundunud Hessi käitumine Nürmbergi protsessil.
Arstliku läbivaatuse käigus ei suutnud arstid avastada Hessi nooruspõlve traumadest jäänud arme.
Kaudseid tõendeid seega jätkus....
( Isiklikult tekkis huvi selle Hessi teema vastu ja ostsin Roy Conyers Nesbiti ning Georges Van Ackeri eesti keelde tõlgitud raamatu "Rudolf Hessi lend". See on selline ametliku versiooni kinnitus. Pidavat lahatama ka mõnda vandenõuteooriat. Kui läbi loetud saan, siis võib olla kirjutan sellest pisut - varjutroll )
Kus võis peita end tõeline Hess, teda teadsid peale sõda praktiliselt kogu planeedi elanikud....Saksa kolooniates ta olla ei saanud, sest see rahvas suhtles omavahel, ning Natsi nr.3 väljailmumine ei oleks mingil juhul tähelepanuta jäänud.
Seega ei saanud ta ka isiklikult kirja kohale toimetada. Kiri oli teele pandud Rio de Janeirost, seega ei saanud ta Argentiinast kaugel olla. Mis variandid on? Mõni asustamata saar, neid jaguks....Miks mitte? Hess oli tema ühe eluloo andmetel 1938-1939 aasta sakslaste polaarekspeditsiooni üks juhte. Selle retkega oli tihedalt seotud instituut "Ahnenerbe".
Autor uuris veelkord kirja, ning leidis, et kirjas tema isale esitatud küsimused puudutasid just Antarktikat ja legende selle iidsetest asukatest.
Esimene niidiotsake viis uurija Lõunapoolusele. See niidike oli imepeenike kuid midagi paremat tal tollel hetkel ei olnud. Autor otsustas seda niidikest pisut "tirida"...
- varjutroll - 07-11-2009 21:12
"Baas 211"..... 12
Kuna Rudolf Hess on järgnevas loos üks "peaosatäitjaid", siis veel natuke vandenõuteooriatest, mis võiksid seostuda tema identiteediga.
Lühidalt ametlik versioon Wikipediast:
Lootuses lõpetada sõda Saksamaa ja Suurbritannia vahel, lendas Hess 10. mail 1941 eraviisilise rahumissiooniga salaja Šotimaale, kuid võeti vahialla. Nürnbergi protsessil mõisteti ta eluks ajaks vangi. Viimased kakskümmend eluaastat oli ta Spandau ainus, viimane vang. Väidetavalt lõpetas ta elu enesetapuga.
Arvatavasti oli Hessil lennul kaasas 15. oktoobril 1939. aastal Moskvas sõlmitud NSV Liidu, Inglismaa ja Prantsusmaa sõjalise salapakti koopia. See seletaks ka tema eluaegset vangistust, sest "võitjad" on viimased, kes selle salapakti avalikuks tulemisest huvitatud on.
Kõik salapaktiga seoses olevad materjalid on salastatud Briti arhiivides kuni aastani 2017.
Arvan, et neid materjale saab avalikult näha, ehk 50 aasta pärast, kui üldse..
http://www.parnupostimees.ee/210706/esileht/artiklid/10066094.php
http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=6111
http://www.kool.ee/?5892
Hess ise suri 17.augustil 1987.a. või tapeti Spandau vanglas, Berliinis, 93 aasta vanuselt. Põhjusena pakutakse, et Venelased, kes keelasid Hessi vabastada, olid hakanud "leebemaks" muutuma ja Brittide närvid ei pidanud vastu, kartuses, et Hess kukub enne surma liigselt lobisema...
Hessi kohta käivad materjalid olid algselt salastatud kuni 2017 a. Tegelikult on hulk dokumente Briti arhiividest uuesti vabaks lastud alates 1993 a. Nende abil on olnud võimalik ümber lükata või loogiliselt arvustada hulka vandenõuteooriaid. Kuid mitte kõiki.
Kõige veidrama ja järjekindlama vandenõuteooriaga tuli välja sõjaväekirurg Hugh Thomas oma 1979 aastal välja antud raamatus "The Murder The Rudolf Hess"
Peamine kuid mitte ainuke tema argument:
Viibides Hessi juures vanglas ei näinud ta tema kehal jälgegi kuulihaavadest, mis Hess oli saanud I Maailmasõja päevil Rumeenias. Ta väidab, et tõelise Hessi rinnal ja seljal olid haavadest jäänud massiivsed armid.
Vastaspool väitis vastu, et Hessi rinnhaav oli "hernetera" suurune ja väljumishaav seljal, abaluu all, "kirsikivi" suurune. Ekspert kinnitas, et teoreetiliselt on võimalik haava kadumine, nii nähtaval, kui kombataval kujul. Mikroskoopilisel tasandil aga see kaduda ei saa, kui on teada kuskohast otsida.
Hessiga kohtunud pastor Gabel imestas samuti kadunud haavade üle ja küsis selle kohta asjaosaliselt otse. Hess naeris ja väitis, et kaks Briti arsti ja sõjaväehaigla kirurg olid käinud vaatamas tema "kuulsaid arme", mille nad olevat üles leidnud, kuigi neid ei olnud näha. Hess ütles, et alles olevat vaid kaks pisikest täppi.
Kuidagi vastuoluline: On armid näha...Ei ole armid näha....Oma kirjas naisele kinnitas Hess üle, et ikka on natuke arme näha...Tegelikult arvan, et vaevalt talle sõjaväe hospidalis "eriline ilulõikus" tehti, pealegi oli haavatasaamine nii raske, et tal jalaväes teenimine ära keelati...
Samas, ametlikus surmajärgses lahagu aruandes ei ole sõnagi "kuulsate armide" olemasolust, küll on aga kirjas kõik teised armid...Varasemalt Briti sõjaväehaiglas tehtud röntgenipildil puudusid samuti jäljed rinnahaavast....
Skeptikud väitsid vastu, et kuul võis läbida ainult pehmeid kudesid, puudutamata luid.....
Teine koolnuvaatlus sooritati Hessi poja palvel professor W.Spanni poolt ja samuti on aruandes puudu need kaks armi...Kokku sobivad küll vanade luumurdude jäljed. Segadus valitses veel Hessi pikkuse osas...Alates 175 cm kuni 185 cm- ni...
Omaette teema on lennukinumbrid, pardapäevikud ja Hessi surm või mõrv. Sellest tuleb veel natuke juttu ja lõpuks võib igaüks täpsemalt lugeda sellest eelmises postituses viidatud raamatust.
"Teisikud" Ma ei tea täpselt, kas seda on siin foorumis lahatud.....vist oli natuke juttu zedi teemas...
Ise olen seisukohal, et "Teisikud" olid ja on igal tähtsamal riigijuhil alates Stalinist ja lõpetades....mis riigijuhiga iganes...
Kindlasti olid need olemas Kolmanda Riigi ladvikul. Usun, et selle "Teisikute programmiga" hakati tegelema vähemalt aastast 1935. Oli piisavalt aega anda neile näitetunde, teha ilulõikused, ümber õppida isiklik ajalugu, harjutada käekirja, tekitada ja kokku kasvatada vajalikud luumurrud, tutvustada neile nende "perekondi" jne.
Arvestades asjaolu, et tollel ajal olid riigimeestel omad fotograafid ja iga möödamineja ei pääsenud prominente jäädvustama...Välja arvatud avalikud üritused, kus just tihti praktiseeritakse "Teisikute" kasutamist...
Kui palju on üldse säilinud pilte orginaalsest Hitlerist, Himmlerist või Hessist?.
Kas neid laipu: Hitler, Himmler, Gobbels, Bormann jne. võrreldi ikka kindlasti orginaalfotodega??? Ok Göring ja Ribbentrop olid need, kes suhtesid väga palju rahvusvaheliselt ja keda tõesti hästi nägupidi tunti. Miks need "Teisikud" ja mõnel juhul ka nende "perekonnad" vaikisid kuni oma surmani, saab aimu ehk järgmistest postitustest.
varjutroll
( järgneb )
- T11ger - 08-11-2009 11:09
paar kommi:
1. "...Oma kirjas naisele kinnitas Hess üle, et ikka on natuke arme näha..." kirjas vanglast? Kui nii, siis miks teisik (!) selliseid asju mainib?
2. "...Alates 175 cm kuni 185 cm- n..." - vabalt. Vanusega vajuvad inimesed tasapisi kokku, elementaarne asi, praktikas näen seda lähedaste pealt (74a mees on kaotanud 10 cm). Kõigile üllatus, kuid ei midagi erilist.
- NoMoreRoe - 08-11-2009 22:46
Siin see jààmàgede murdja ongi ; http://fishki.net/comment.php?id=60160
- varjutroll - 09-11-2009 01:44
Baas 211"..... 13
Algul tundus autorile mõte sakslaste baasist Antarktikas täieliku idiootsusena. Ega nad pole mingid pingviinid, kes kakerdavad mööda lõputuid jäävälju...
Aga ikkagi otsustas ta kontrollida oma teooriat.
Antarktikas on tõesti lõputu pakane, jää lumi jne. Seda paraku ainult mandri siseosas. Samadel laiuskraadidel on Venemaal, Kanadas küllalt püsiasulaid koos arvuka elanikkonnaga. Antarktikas on ainult pisut külmem. Antarktika poolsaarel on küünivad suvised plusskraadid 5-10 *C. Talvel laskuvad harva alla 20 miinuskraadi. Pole olemas seal mingit "igavest jääd" Kasvavad ka täiesti rohelised taimeliigid. Palju on linde, mereloomi. Selles piirkonnas saaks rahulikult hakkama primitiivne inimene, mis siis rääkida veel inimesest, kelle käsutuses on tänapäevast tehnoloogiat ja teadmisi.
Lõunamandril on rikkalikult maavarasid ja need on avastatud üsnagi tagasihoidliku geoloogilise luure tagajärjel. Arvatakse, et sealkandis võivad olla märkimisväärseid naftavarusid.
Hetkel on maavarade kasutamine keelatud Antarktika Lepinguga aastatest 1959 ja 1991.
Mõndagi salapärast on Antarktika uurimise ajaloos.
Ametlikult avastati manner 1820 aastal Balti-Saksa Vene admirali Fabian Gottlieb Benjamin von Bellinghauseni ja Mihhail Lazarevi poolt.
Kuid...Lõunamanner oli olemas juba antiikkaartidel ja seda fakti ei osata mõistilikult siiamaani seletada. Oli siis tegemist vanade geograafide "intuitsiooniga" või ajas edasikandunud vanade teadmistega?
Tõsisemat sorti ekspeditsioonid Lõunamandri lähedale said alguse prantstlaste poolt alles 18 saj. 1737 ja 1772. Avastati uusi saari, mandrile nad massiivse jää tõttu ei pääsenud. Sama saatus tabas ka kuulsat Admiral Cooki, sedasama kelle kannibalid hiljem pintslisse pistsid...:-))
Seejärel ilmusid kohale eelnimetatud Bellinghausen ja Lazarev. Antarktika sai avastatud.
Bellinghauseni ekspeditsioonist on palju kirjutatud, vändatud filme jne. Üldiselt nad tutvusid loodusega, panid kaardile mandri üldised piirjooned, avastasid poolsaari, saari....jne. Tagasi pöördus kahest lavast ainult üks ( "Vostok" ). Teine laev ( "Mirnõi" ) jäeti vigastuste tõttu maha, meeskond kolis tervele alusele.
Edasi läks asi müstiliseks...
Mahajäetud laev sõitis neil rehvitud purjedega ise sabas justkui "Lendav Hollandlane". See kestis mitu päeva. Kummituslaev proovis isegi mõned korrad "Vostokki" rammida. Meeskond sattus paanikasse. Alles nädal hiljem õnnestus neil oma jälitajast vabaneda. Hiljem prooviti juhtunut küll hoovuste ja tuultega seletada....Need kes ise asja pealt nägid, väitsid lõpuni, et mahajäetud laev käitus justkui "mõtlev olend".
Järgnevatel aastatel külastasid mandrit veel mõned ekspeditsioonid. Midagi erilist nad ei saavutanud. Paraku kippusid põhja minema just need laevad, millede meeskonnad tõstsid jala kuivale maale...
1840 aastal oli Antarktikas Rossi ekspeditsioon oma kahe laevaga. Avastasid nad kaks mäge, milledest üks tundus olevat tegevulkaan, sest sealt tipust tõusis suitsu...Sellest järeldasid meeskonnaliikmed, et sealkandis võib olla ka omamoodi sooja temperatuuriga piirkondi nn. "Oaase". Mõnes mõttes oli neil õigus, selline piirkond seal eksisteeris ja mitte ammu...
Peale seda uurimistööd katkesid. Põhjustest pole siiamaani aru saadud. Meremeeste keskel liikusid erinevad õudusjutud Lõunameredest. Keegi rääkis merekoletistest, viirastuslaevadest.... Tavaline meremehefolkloor. Võib-olla siiski keegi levitas neid kuulujutte sihipäraselt....
Järgmine laev jõudis sinna maailmanurka alles 1873.a.
Järgmised 70 aastat jälgiti mannert merelt kuid ei randutud. Alles 1895 a. puudutasid oma saapaga mõne tunni Antarktika maapinda norralased. Rannikult kaugemale nad ei läinud.
Eelmise aastasaja alguses tulid esimesed tõsised ekspeditsioonid, Inglise, Saksa, Prantsuse ja Šveitsi polaaruurijate poolt. Tungiti juba sügavamale sisemaale.
Esimesed talvitumised Antarktikas.
Asutati esimene polaarjaam ( 1903 ), mis tegutseb tänapäevani.
Sir Ernest Henry Shackletonil jäi 1907 aastal Lõunapooluse vallutamisest puudu kõigest 160 km. Tagasi sundis teda pöörama pakane, lumetormid ja hõre õhk. Peale selle ilmusid nähtavale imelikud miraažid: suurte losside varemed, kõrged puud, voolavad jõed jms. Shackletoni päevikus näiteks märgitakse:
Ootamatult tabas meid tugev tuisk, mis kestis mitu tundi. Liikusime sellest hoolimata edasi kuid olime lõpuks sunnitud peatuma. Äkki märkasime, et meie kõrvalt on puudu Charlie. Kulutasime terve järgmise päeva otsingutele kuid tulemusteta. Liikusime edasi. Ja juhtus ime! Charlie jõudis meile nädala pärast järele! Tal oli mingi ime läbi õnnestunud leida meie jäljed, ilm olevat tal olnud selge ja päikesepaisteline. Ta ei näinud üldse kurnatud välja.
Ta jutustas mingist soojast sügavast orust, kus maa-alt voolasid välja kuumaveeallikad ja ümberringi lendasid linnud ning kasvasid puud. Selle koha olevat ta leidnud juhuslikult ja ta puhkas seal terve päeva...
Mitte keegi loomulikult ta juttu ei uskunud. Ilmselt olid vaesekesel hallutsinatsioonid...Ikkagi huvitav, kuidas ta siiski üksi ära ei külmunud seal jääkõrbes??
Shackleton ei uskunud selliste anomaaliate võimalikkusesse.
Ekspeditsioonid ei uurinud tollal mitte niivõrd rannikupiirkondi kui proovisid jäärapäiselt vallutada Lõunapoolust.
Vallutasid selle õnnetu pooluse siis peaaegu üheaegselt 1911 - 1912 aastal Amundsen ja Scott . Tagasiteel otsustas Scott pisut uurida mandri siseosa.
Kogu ekspeditsioon hukkus salapärastel asjaoludel vaevalt 20 km kaugusel järgmisest toidulaost. Nende hukkumine oli niivõrd salapärane, et viidi läbi isegi spetsiaalne uurmine. Lõpptulemus:"nälg","pakane"...
Aga mida siis veel kahtlustasid uurijad seal juhtunud olevat??
Edasi vaibusid ekspeditsioonid jälle, vähemalt kuni korralike lennukite ilmumiseni. Esimene lend mandri kohal toimus 1928 aastal. Märgiti jäävabade piirkondade olemasolu, leiti läbipääsmatute mägede vahel rohelise murukattega org....Sinna keegi maanduda ei riskinud. Samas ei pööratud nendele leidudele erilist tähelepanu, kõiki huvitas vaid Lõunapoolus...Lennukiga saadi maailma naba kätte järgmisel, 1929 aastal.
http://www.para-web.org/viewthread.php?tid=3779&page=1#pid65859
Niisiis....Antarktika mandri siseosa uurimisega praktiliselt keegi ei tegelenud, enne kui protsessi lülitus mõned aastad enne IIMMS Saksamaa.
Ja küllaltki aktiivselt.......
( järgneb )
[Muudetud: 11-9-2009 varjutroll]
[Muudetud: 11-9-2009 varjutroll]
- excubitoris - 09-11-2009 05:21
Tsitaat:Algselt postitas NoMoreRoe
Siin see jààmàgede murdja ongi ; http://fishki.net/comment.php?id=60160
Selle eluka näol on tegemist amfiib transportööriga ...
- T11ger - 09-11-2009 18:18
ja jäämägesid ei murra ta ühti
- zed - 09-11-2009 19:55
...Ja vastaspool krõbistab mööda neidsamusi jäämägesid sellise riistaga...
![[Pilt: rae3.jpg]](http://strangevehicles.greyfalcon.us/pictured/rae3.jpg)
![[Pilt: rae2.jpg]](http://strangevehicles.greyfalcon.us/pictured/rae2.jpg)
- nokitseja - 09-11-2009 20:22
Tsitaat:Algselt postitas varjutroll
Nüüd tuleb kellegi kodanik varjutrolli postitustes vahe...
Materjal on olemas ja juba tükk aega kaalun, kas seda avaldada või ei...
Tegu on ühe Lõuna-Ameerika sakslase uurimistööga, mis puudutab muuhulgas ka Antarktika baase. Algul tundus asi täieliku müstifikatsioonina, mis ületas isegi minu talumispiiri...
Tõlkematerjal? Muidugi avalda, meie keel hääbub, kui me seda ei kasuta ja kõike ainult võõrastes keeltes loeme.
Kes välja ei kannata, see lihtsalt edasi ei loe või kui kedagi huvitama hakkab, uurib siis juba ise edasi.
Tsitaat:Samas jooksevad "otsad" kokku ja ainult Google otsingut kasutades oleks sellist lugu pisut keeruline kokku panna. Kuigi inimvõimed pidid piirideta olema:-))Otste kokkujooksmise juurde tiba teine lugu:
Enn Kreem. "Antarktika läbi aegade" sarjast "Maailm ja mõnda". Kirjastus "Eesti raamat" 1972
Härra on Antarktikas talvitunud mitu korda ja oma raamatus päris kenasti kirja pannud selle mandriga seotu kuni ajani, mil ta seal ise viimati käis (1969-1970). Aega arvestades on üllitis vägagi neutraalne ja esitatud faktid tõesed. Iseasi kui paljust ta kirjutada ei teadnud, saanud või ei tahtnud.
Üles on loetud territoriaalsed kemplemised (kas kõik - ei tea), milledest saab aimu ka hilisema Falklandi (Malviinid) sõja põhjustest. WW2 järel kippus kippus Antarktika vägisi uue sõja põhjuseks saama ja ühel juhul siis saigi. Lennukilt massilise vimplite loopimisega tähistasid omaks kuulutatud territooriume teisedki peal sakslaste. Nii et sedasorti kraami peaks seal tulevasi kaevandajaid lausa maardla jagu ootamas olema.
Samuti on üles loetud praktiliselt kõik ekspeditsioonid, kaasa arvatuna Byrd'i omad ning pisut räägitud tema lumeristlejast. Viimase lõplikust saatusest või Byrd'i sõjalise ekspeditsiooni kaotustest või enneaegsest katkestamisest pole muidugi silpigi.
1941.a märtsis hävitasid inglased Deceptioni saarel olnud Saksa varustusbaasi kütusetsisternid ja söetagavarad. Miinitõketega ümbritseti Saksa sõjalaevade varustusbaas Kergueléni saarel (täpset aega pole antud, kuid enne 1941.a maid), millest polnud abi - ristleja "Pinguin" jätkas oma tegutsemist ja alles 1941.a mais lasid inglased ta lõpuks siiski põhja. Edasi valitses seal "vaikus".
Huvitav on see, et Tšiili ja Argentiina muutusid WW2 alates Antarktikas väga aktiivseks ja just Argentiina deklareeris Deceptioni saare enda omaks (umbes 1940), millest tal kohe ka Suurbritanniaga tüli tekkis. Argentiinlaste tahvli hävitasid britid 1943.a, seejärel argentiinlased brittide oma... Kemplemise tulemusena alustasid inglased territooriumi kinnistamiseks massilist ilmajaamade rajamist ja hakkasid lisaks seni deklareeritutele veel uusi territooriume haarama.
Kas läks sõjaoht liiga suureks või sekkus tõesti mõni suurem jõud, kuid mingil hetkel jõudsid ahnitsejad kokkuleppele ja sealtpeale käib Antarktikas vilgas tegevus. Tasuks kokku korjata kõikide ekspeditsioonide teadaolevad liikumised ja tegevused ning saadud andmed peaksid juba üht-koma-teist näitama. Osa andmeid saab mainitud raamatust.
- T11ger - 09-11-2009 21:44
zed, kas see on miski eksperimentaalne kruvi?
- VironShaman - 09-11-2009 23:25
Lugesin selle Krantsi baasiraamatu läbi, küll veidi diagonaalis, sest isegi zedi materjalid on palju põhjalikumad, kuid omaette pildi annab seegi. ei usu et krants sai rohkem rääkida kui lubati, sest muidu oleks ta juba mulla all.
Vähemalt neli krantsi raamatut on saadaval vene netiavaruste4s.