26-11-2005 23:45
Saladuslik "Raam"-10
Moskva
Hallipäine professor köhatab kuivalt, tema suured hallid silmad kõhnas näos tunduvad paksude prilliklaaside taga veel suuremaks muutuvat.
"Kus? Millal?"
"Tulen just peamajast, kõik kihab."
"Leiti täpselt kuu aega tagasi, Burjaatia-Vene piiril." vastab major Feldshmidt.
"Nii, nüüd on neil siis kaks tükki..." pomiseb vaikselt Minei Benovti¹
"Esimese templi kolmjalad... Ma oletasin õieti omal ajal, et jäljed viivad Siberisse, kasaarideni..."
Keevitajatürpides tüübid akna-aluses lauas tunduvad tuure koguvat.
Seosetu jorin muutub järjest tugevamaks.
Major märkab ka põhjust, põrandal lauajala taga vastu seina, seisab paberist "avariipunniga" viinapudel...
"Minei Benovit¹, nad purustasid selle..." katkestab major professori mõttemõlgutuse:
"Toimus midagi väga kummalist, arvamatut, on hukkunuid, kolmjalg avas tule..."
"Kukkus alla ka õhujõudude pommitaja, kõik mu märkmed on siin, major koputas laual lebavale "Ogonjokile".
"On ka üks pealtnägija, Tshabalalajev, nooremseersant.
Teda on nüüd ligi kuu hoitud Tomskis sõjaväe psühhiaatriahaiglas..."
"Nagu alati, kõik otsad vette...Näita mis Sul on ja räägi!"
Kui major on lõpetanud, võtab professor oma kulunud, isoleerpaelaga parandatud sangaga portfellist paberilehe ja pliiatsi.
"Ma usun, et Sa mäletad - Igasugune keha liikumine ruumis on tema asukoha muutus." Alustab professor tasasel häälel.
"Mingil ajamomendil on keha ühes, mingil teisel momendil aga teises kohas.
Professori pliiats jookseb mööda paberit.
"Seda "kohta" saame määrata vaid teiste kehade suhtes.
Matemaatiliselt väljendab asukohta kohavektor, mis algab ühe ja lõpeb teise keha juures.
Seda keha, kust vektor lähtub, nimetatakse taustkehaks. Nii et, kohavektori muutumine väljendab keha liikumist taustkeha suhtes".
"Vabanda, et kordan selliseid elementaarseid tõdesid, aga ma usun, et nii mõistad mind paremini."
Professor jätkab.
"Tavaliikumist on lihtsam kirjeldada kolmemõõtmelises Eukleidilises ruumis, aga paraku on see ju erijuhtum, nii-öelda üleminekuvorm kahe kõvera ruumi - avatud Lobat¹evski ja suletud Riemanni ruumi vahel.
See kõik on selge - aga kolmjalg, küsid Sa?-
Kõrvallauast kostab hüüatusi: "Mida, Sina tolgus, ähvardad mind?!"
"Kuradi hanõõga, ¹haramõõga (tõlkimatu vanglasõim - zed), "Ma Sulle veel!!!"
Leti tagant tormab välja Baba-Jaga ja lartsab ligase nõudepesukaltsuga ühele meestest hooga vastu pead.
"Kui te kaabakad kohe ei vaiki, kutsun ma miilitsa!"
Baba kriiskab, hambad irvi "Meil on soliidne einelaud, siin käivad viisakad inimesed, mitte mingid kuradi joodikud!"
Keevitajad taltuvad jalamaid ja süüdlaslikult sosistades topitakse puhevil ettekandjale midagi põlletaskusse...
Professor jätkab: "Liikumisvektori kirjapanekuks vajame koordinaatide hulka mis tuleneb koordinaatsüsteemist. Kui võtame lihtsaima ristkoordinaadistiku moodustavad need kolm mõõdet, baasivektorid nn. reeperi."
"Vaata, see kolmjalg ongi omamoodi ruumikoordinaatide algustähis ehk reeper. Orientatsiooni algpunkt, või õieti liikumist kirjeldav taustkeha.
Aga mõistet tuleb laiendada, see reeper asub sfäärilises ruumis, vähe sellest, lisaks tuleb võtta ka ajavektor.
Nii, et kolmjalg on aja- ja ruumireeper.
Kunagi on need kolmjalad asunud Maa kindlates punktides, kuskohast ja millal meie esivanemad nad leidsid ja templisse tassisid, pole teada, samuti pole teada palju neid oli ja palju neid tänaseks säilinud on.
Ma tean, et meil on neid nüüd kaks, hiinlastel on minu teada üks..."
Professor jätkab:
"See aja lisamine ei ole lihtsalt süsteemi ühe kirjeldava lisamõõtme sissekirjutamine. Tuleb vaadelda ka ajavoogu.
Ajahetke läbi nullteooria.
Hetkeväljade keeris ehk pöörisvool tekitab ja seostab silmapilkselt, lahustab ja katkestab momentaalselt.
Hetk ja igavik on seotud nagu punkt ja kosmos.
Kuidas kosmos sisaldab punkti ja kuidas hetk sisaldub igavikus, see jääb hetketunnetuse taustal null või alg-tühjuse süsteemi siirdehetkelisusse, nõndanimetatud vahenulli."
Major Feldshmidt pühib peopesaga üle näo, professori mõttelõngaga on raske kaasas püsida.
"Selge, nii et kolmjalg on nullpunkt, tähendab nagu omamoodi triangulatsioonitähis?"
"Ei, sa lihtsustad, tähis küll, aga mitte ainult ruumis, vaid ka ajas!"
"Reeperi omahetke aja-absoluut on tühitermin või nullaeg, millele võib ajastada suvalisi hetkelisi lõike, ajamääratlusi, - kas Sa saad minust aru?"
"Nojah, aga kui on tegemist niiöelda passiivse tähisega, kuidas siis seletada neid hukkunuid?
Ja üks asi on kiirgus, mis mehed keetis, aga ellujäänud sõdur, kirjeldas kuidas üks hukkunuist viskas reeperit, see püüdis visatud objekti kinni ja tulistas..."
"Oota, mis ajahetkel ta siis "tulistas" selle tema pihta visatud kuuli?"
"Valgussähvatus jäi aerofotole kell 19.37"
"Nii, ja lennukit tabas see objekt 19.37`33``?"
"Jah, sama kuul oli läbinud kõigepealt jäärakuseina, ma nägin kohaliku geoloogiteenistuse ohvitseri Verniku raportit, kuul väljus jääraku vastasseinast, lõikas välja tüki ühest kasvavast lehisest ja lendas minema..."
"Ke¹ma lähedal, purunenud lennuki rusude uurimisel tehti kindlaks fakt, et see sama objekt, 146 millimeetrit läbimõõdus, lõhkus ka arvatavasti lennuki..."
"Arvutame...", professori paberileht täitub peene pliiatsikirjaga...
"Nii! See sinu kuul läbis ligikaudu 33 sekundiga pea 1000 kilomeetrit!
See tähendab, et kuuli kiirus oli pea-aegu 30 km sekundis, täpsemalt 29979,2458 meetrit sekundis! Nii! Seda oligi vaja tõestada!
See kuul ei lennanud tegelikult kuhugi."
"Mis moodi?" Ei saa major kohe pihta.
"Ruumi-ajareeper ei tulistanud kedagi! Kuul jäi paigale vahenulli! Mõistad?!"
Major tundis, et nüüd see värk ei jõua kuidagi pärale...
Nähtavasti professor sai aru kaaslase kimbatusest ja naeratas.
"Kuul jäi paigale ja on ka praegu seal, kuhu ta visati - ruumi vahenullis,
ÄRA LIIKUS MAAKERA! Mõistad?! Kuul jäi paigale. Maakera liikus lihtsalt kuuli alt ära...ja meie ju liigume ruumis koos Maaga!"
Major Feldshmidt paneb prillid tagasi ninale ja märkab, et kumbki pole oma teeklaasi puutunud.
-------------------------------------------------
Tomsk
Sõjaväe psühhiaatrihaigla.
Vana lagunenud tsaari-aegne kasarm keset suurt ja räämas, kõrge planguga ümbritsetud territooriumi.
Valve-arst istub oma kirjutuslaua taga ja jälgib süvenenult kuidas laest rippuva liimise paberlindi küljes pinisevad kärbsed. "Oh, kurat, veel neli tundi vahetuse lõpuni..."
Kusagilt hoone sügavusest, katkise reliiniga koridoride ja alati lukustatud uste rägastikust kostub summutatud kisa. On kuulda kuidas millegi raskega pekstakse kusagil vastu seina - Kisa vaibub.
Valvearst tõuseb ja röögatab: "Ivanov! - Siia, minu juurde!" - Ei toimu midagi. - "Kurat!"
Ta pistab pea ukse vahelt koridori,
"Ivanov, looder, kus Sa oled, kuradi sanitar, tvaju-mat!"
Veidi aja pärast on kuulda samme ja uks avaneb.
"Te kutsusite mind, seltsimees doktor?"
Ukseava on sanitari suisa täis. Suur mees, lõug habemetüükas, vilavad silmad.
"Kus Sa olid?"
" Kes seal lõugas?"
"Kas "Marssal Konjev" on jälle rahutu?"
"Mine anna talle midagi..."
Doktor silmitseb sanitari kogu tähelepanelikult -
"Kuule Ivanov, miks Sul näpud verised on?"
"Ah Sa koerapoeg, otsekohe keera taskud pahupidi! - Kas Sa ei kuule?"
Valvearsti hääles on tunda ähvardavat nooti.
Häbeliku naeratusega tirib sanitar oma räpase kitli taskupõhjad välja. Põrandale kukuvad elektriku näpitstangid ja paar kuldhammast.
"Kuradi kaabakas, või selle pärast see "Marssal" lõugas, - pea meeles Ivanov, ma kirjutan Su kohta raporti!"
"Sa raisk lendad siit!"
"Kao mu silmist!"
Ivanov väljub.
Valvearst korjab põrandalt verised kuldhambad, hüpitab neid hetkeks peos, siis avab raudkapi, viskab hambad kapipõhja ja võtab ülemiselt riiulilt ümbriku.
Ümbrikul ilutseb Riikliku Julgeoleku Komitee pitser.
Ta avab selle, loeb veidi pabereid, siis raputab pead ja väljub kabinetist.
Nooremseersant Tshabalalajev on räpasel madratsil kõhuli.
Ta käed ja jalad on marlist punutud sidemetega seotud raudvoodi varbade külge.
Praktiliselt suudab ta vaid pead liigutada. Kui ta kõvasti pingutab, keerab ennast veidi ja tõstab põse haisvalt padjalt, siis näeb ta lae all olevast trellitatud aknast tükikest taevast, aga see on paraku kõik.
Raginaga keeratakse võtit ukselukus. Sisse vajub irve näol, sanitar Ivanov,
"Noh "t¹hurban", (puidu treitoorik, asiaatide hüüdnimi vene armees-zed), kohe hakkab Sul hea, oh kui hea!"
Sanitari käes läigib süstal häguse kollase vedelikuga, "Sina must lõust, oled meil erilise hoolitsuse all!"
"Riik ja valitsus kingivad Sulle terve kuubi aminaziini!"
Räpases kitlis sanitar astub ligemale, "Ja pidades kinni re¾hiimist..." süstlanõel tungib läbi verekorpas haiglasärgi nooremseersandi alaselga
"...Siin Sulle korraga ka õhtusöök, tshurban!"
Sanitar väljub naeru hirnudes ja ragistab ukselukuga.
Tshabalalajev ahmib õhku, tugev rahusti mõjub kiirelt, suured higipisarad tungivad läbi ta näonaha, on tunne nagu kogu keha põleks... Vaevu-vaevu liiguvad nooremseersandi huuled:.. "Eh, teed tahaks juua..."
2005 Tallinn - UlanUde - Zakamensk
(Jätkub epiloogiga)
Muudetud: 29-1-06 kell 00:51:25 zed
Muudetud: 29-11-06 kell 15:39:06 zed
Tõde läbib kolm staadiumi: 1 - naerdakse välja, 2 - võideldakse vastu, 3 - võetakse kui enesemõistetavat...
|