Minu arvamus mõnedest (kultus)kividest ja megaliitidest:
Ehitustöödes on suhteliselt pikk aeg teada selline tehismaterjal nagu geopolümeerne betoon. Seda betooni saab vajadusel panna imiteerida graniiti või muud loodusliku kivi, nii et sellega saab eriti hästi maja välisseinu dekoreerida.
Kui ennemuiste oli olemas arenenud tsivilisatsioon, siis tema teadlased tahtsid raudselt jätta kaugetele järeltulijatele kindla ajakapsli. Kuid erinevalt NSVL'i unistajatest, ei lootnud eelajaloolised sõnumisaatjad rahulikku ja püsivasse Maailma (nõukogude ajakapslite saatjad arvatavasti vist üldse saaksid südamerabanduse, nähes seda sküzofräänilist tsirkust, mis täna ümberringi toimub, ha-ha). Pigem nad eeldasid et tulevad katastroodid ja tulevad ka neist madalama mõistustasemega tsivilisatsioonid. Seega nad pidid järele jätma selliseid ajakapsleid, mis oleksid vähearenenud elukatele vähehuvitavad, aga juba arukatele ja tarkadele just sobivad ja küllaltki kergesti märgatavad ning mõistetavad.
Niisugust ajakapslit on targem just geopolümeersest betoonist teha, erilist oskust vaja ei olnud: lihtsalt valmistada formitu kamakas ja sinna sisse midagi väärtuslikku sisendada ja peita. Pärast seda asja natuke värvida ja kraapida, et see tavalisi kivirahnusid matkiks ning ongi ideaalne ajakapsel valmis! Mitte keegi ei saaks aru et see on kellegi poolt tehtud, tavalisest tavalisem kivimürakas!
Muidugist saaks ka looduslikust kivist peitekohta valmistada, aga see tõmbaks juba ürginimese tasandil olendeid ligi: oleks ju kivil näha et see oli pooleks tehtud ja siis uuesti kokku liidetud. Ka oleks selle valmistamine tüütum, peab kivi saagida ja sellesse artefakti jaoks ruumi koukida.
Nii et põhimõtteliselt mis iganes pargis või kuskil olev rahn või pühakohas lebav megaliit võivad osutuda hoopis ajakapsliteks, mille sees võib kõiksugu huvitavaid vidinaid ja infokandjaid leida. Eriti tasub tähelepanu juhtida just pühakivide suhtes, kuna nad on just nagu kellegi poolt meelega tõmbekohtadeks tehtud, äkki noode kivide sees on midagi eriti tähtsat oma aega ootamas.
On vaja ainult piisavalt läbitungivat ja suurt röntgenaparaati.
Pole ju tühiselt sellised pogovorka'd sõnakasutusse tulnud nagu ,,närida teadmiste graniiti", ,,teadmiste kihid", ,,mürakas", ,,kivimägi" (kaht viimast omadussõna kasutati oma ala suurte spetsialistide kirjeldamiseks).
Muidugi on maailmas palju karjääre, aga peab silmas pidada et paleontoloogidele pakuvad professionaalset huvi ainult kihtidest koosnevad mitteühtsed kivid, ju ainult nemad nende arvates midagi endas sisaldavad. Samas on neid ka kergem avada. Ühtsed kivikamakad lähevad hulganisti parkidesse või jäetakse niisama lebama. Ei pea ka ignoreerima teatud struktuuride kohalolekut, kes enda valve all karjääre ja väljakaevamisi hoiavad: iga väike leid, mis ähvardab mineviku pilti pöörata, viiakse koheselt minema või hävitatakse halastamatult.
Kunagi lugesin kuidas veel nõuka ajal tegid Uurali kandis karjääritöötajad enda tööala kohaseid asju, kui järsku läks üks tavaline kivimürakas pooleks ja sellest kargas hirmsa kraaksumisega luust ja lihast pterosaurus. Jooksis hüplevalt paar sammu, lehvitas saamatult tiipadega ja suri sobiva õhu puudumisse.