[Temimoor]

Ikka enese kasvatamine selliseks, et välised olud sind võimalikult vähe mõjutada saavad. Ohvriks olemise lummusest tuleks vabaneda.

[Vesilik]

Ühesõnaga ära põe võta õng ja püüa kala kui kätte saad jaga ülemustega ära!

[säga]

Ühesõnaga ära põe võta õng ja püüa kala kui kätte saad jaga ülemustega ära!

vot-vot, hakkab juba pointile lähemale jõudma

[säga]

.... Jälle kohtume, kohe
siis ent hargneb me tee.
Laskub kohinal lohe,
viib me õndsuse mee.

Mina rüüpan, Sa kallad,
mina aiman, Sa tead,
milleks öö langeb alla,
milleks piinad on head........ Alliksaar.

Antidolorosum

Taas taganeb sind lämmatanud valu
ja lagunevaks lummuseks saab vaid.
Ei enam karda õudset surmasalu,
ta musti ohte kurikavalaid.


Mis kalliks pidasid, läks jooksujalu,
kuid hüljatultki armastada said.
Sa katsumuste koledusi talud
niikaua, kui sus virgub unelmaid.

Tean, midagi maailmas pole kaduv,
kõik naaseb kaudu kummalisi radu,
surm ainult olemisest teise retk.

Nii läbib inimhingki rännu pikkust
ja imades säält jumalikku rikkust
ta täiuslikumaks saab iga hetk.

( A. Alliksaar)

[Vesilik]

Mina tean jälle et vaimuhaigeid iseloomustab lõputu rõõmutundmine oma tegevusest ja selle tulemitest olenemata milline on selle tegevuse sisu ja väärtus üldinimlike või loomulike looduslike väärtuste skaalas.

[säga]

Kuid neil on eufooria vaheldumas masendusega..
seega kas see on siis nüüd hea või halb?

Ilmselgelt kõik luuletajad ja kunstnikud pole vaimuhaiged
enamik ikka loob sest neil otseühendus-kanal kõrgemaga ; ma nimetan seda enda mõttes - Looja Valguse puudutuseks, kui loometuhin neile pääle tuleb
osad vajavad sinna jõudmiseks siis nn tõuget - kas eufooriat või mustemast mustemat kurbust/masendust

[Ichigo]

Isikliku tahte murdumine peaks olema värav kõiksuse (v kõik-ise) tajumiseni.
Tahet muarust mõistetakse ikka piiratult, egotahtena. Kui on kõiksem tahe ja kui seda vallata, peaks ssama muuta reaalsust, taotlust käivitada...

nuuu selle värava tajumine eeldab ju enesetähtsuse lärmaka ja kõneka hääle vaibumist.

sestap peakski olema värav: mõtlen, et kui isiklik tahe murdub, ei saa enesetähtsus alles jääda - kuni veel kübegi enesetähtsust, on ka isiklikku tahet vähemalt samapalju ja murdumise tunne valdavalt tunne/emotsioon, mida justkui peaks inimene suutma hallata/valitseda...

Maailmataju saab olla terviklik ... kui saab toitu Sisemisest vaikusest.
Sisemine vaikus on väravaks enesesse. Enesesse ei pääse, läbi lärmi.

Oluline on, et iga indiviid saab ise aru, mis on see tema nn rada ehk mida ta vajab-tegema peaks.

maale on kehastunud päris palju nn valgustöölisi, kuid mind huvitab, kas saabub ka aeg, millal nad peavad üksteist ära tundma ja liitma oma jõud?
...
Või on nad ka ikkagi kaasatud ego mängudesse ja seepärast see üksi rabelemine.

Mul n küsimus kaksikleegi kohta.
Ilmselgelt on meie kaksikleek kindlasti see nn Kõrgem Mina, kellest oleme enamik eraldatud (v. valgustunud/ärganud vandid) enamik aega.
Aga kas Looja meie duaalsesse maailma lõi mehele naise ja naisele mehe kaksikleegina?

Eesmärgiks on Uus Inimene ("abielu maise ja vaimsega") e. nii nagu sa algul ütlesid sulandumine Kõrgema Minaga.

See Uus Inimene ehk ongi valgustööline - st pole ette määratud sellise ülesandega üksikuid väljavalituid vaid kõigil sama potentsiaal... ja vbla see ongi see nn rada, millest peaks aru sama... paarisrakendi loomine on hoomatavam kui jõudude liitmine suurema hulgaga - hakatuseks... ehk on 2 sugu vihje, tõmme, mis nende vahel juskui suuna kätte näitamine maises kehastujale... ja paistab, et emotsioonid, nende olemasolu, allesjäämine, mitte minetamine sisemise vaikuse saavutamise teel on oluline... siin vihjeks lapsed: siirus, mängulisus, huvi, emotsioonid - ent egotumad kui hiljem ühiskonda kasvades... pere kui mudelõpik, kus ühinetakse ja luuakse uus ja puhas hing, mida jälgised saab mitte minetada puhtust eneses... üksnes see häda, et paarituma hakatakse alles siis, kui ollakse juba rikutud ja egode sõdades asjad ei hakka tööle... toodetakse palju lärmi ja kaotatakse maailmataju - niske mõttemäng tuli

[Minaelan]

Juhan Liiv


Must lagi on meie toal




Must lagi on meie toal,
on must ja suitsuga,
sääl ämblikuvõrku, sääl nõge,
on ritsikaid, prussakaid ka.


Mis tema kõik kuulnud, näinud,
ei suuda ütelda, -
kuis valu viskab varju,
kuis muudab näo ta!


Näind palju pisaraid, nuttu,
ja palju riidu ka,
nii palju, palju valu, -
oh issand, halasta!


Must lagi on meie toal
ja meie ajal ka:
ta nagu ahelais väänleb,
kui tema saaks kõnelda!

[säga]

See Uus Inimene ehk ongi valgustööline - st pole ette määratud sellise ülesandega üksikuid väljavalituid vaid kõigil sama potentsiaal... ja vbla see ongi see nn rada, millest peaks aru sama... paarisrakendi loomine on hoomatavam kui jõudude liitmine suurema hulgaga - hakatuseks... ehk on 2 sugu vihje, tõmme, mis nende vahel juskui suuna kätte näitamine maises kehastujale... ja paistab, et emotsioonid, nende olemasolu, allesjäämine, mitte minetamine sisemise vaikuse saavutamise teel on oluline... siin vihjeks lapsed: siirus, mängulisus, huvi, emotsioonid - ent egotumad kui hiljem ühiskonda kasvades... pere kui mudelõpik, kus ühinetakse ja luuakse uus ja puhas hing, mida jälgised saab mitte minetada puhtust eneses... üksnes see häda, et paarituma hakatakse alles siis, kui ollakse juba rikutud ja egode sõdades asjad ei hakka tööle... toodetakse palju lärmi ja kaotatakse maailmataju - niske mõttemäng tuli

Ma ei usu, et kõik siia kehastunud on selleks valmis, et ehk see potentsiaal vist pole siiski kõigil. Kuigi tahaks uskuda, et nii on, kuid mitte hetkel. Võibolla ühel päeval

Paarisrakendi tähtsust pean oluliseks ise ka, kuid ... enamik meesolendeid, kes selle nn valgustatuse raja ette võtavad, eitavad seda ja seega naisolevustel jääb üle vaid käsi laiutada. Ühesõnaga - olen üksi tervik ja saan kõike üksi jms rinnale prõmmimine (ehk siis naine-mees paarisrakendi tõhususe eitamine) on uus lõks muarust. Uskumine aint duaalsuse võimalikkusesse on vorsti teine ots siis.

Ja kuniks see paarisrakend kokku ei saa sama eesmärgiga - koosluues puhtad hinged, uus põlvkond jääb sündimata

nõnna need mammutid välja surid... nõnna see misjuun juba eos oli hukule määratud...

---

Kaarna-parve kraaksumisest teavitas üks foorumlane hiljuti, kelle postitus loomulikult hommikuks oli kustutatud.

Mõned minutid tagasi ma kirjutasin Kala postitusele, et "varasemad parafoorumlased rääkisid palju ja huvitavaid paraasju", kuid nagu Hansee ühes oma (kustutatud) postituses tabavalt märkis, siis para-müstiliselt likvideeritakse siin kõik mõtted, mis tõestavad para-asju.

Tõesti seda annab seda vaibi iseloomustada meie sünge poeedi sõnadega, kes oli oma ajast ees ja end hukatusse viis, lastes selle nn valu ja viletsuse endasse, mitte ei suutnud sellest olla nn üle ehk kõrvaltvaataja

Juhan Liiv


Must lagi on meie toal,
on must ja suitsuga,
sääl ämblikuvõrku, sääl nõge,
on ritsikaid, prussakaid ka.

[Ichigo]

Vot ei tea, uus põlvkond võib kujuneda ka selle kiuste, st siis tulenevalt defitsiidist...
Ehk on (vähemalt läänemaailma) ühiskondlikud printsiibid ja mõttemustrid, valitsemistest rääkimata, nii palju meespoolusesse kreenis, et see ka meestele on raske taluda ja vaja rohkem emalikku hoolt laiemas mõttes, teist vaatenurka, mis leevendaks valehäbisid jms...

[säga]

Sa rongi peale oskad minna...Küsi Paldiskisse teed. Usun,et sind aidatakse meeleldi.

????????
arusaamatuks jäi mulle see soovitus

---

Vot ei tea, uus põlvkond võib kujuneda ka selle kiuste, st siis tulenevalt defitsiidist...
Ehk on (vähemalt läänemaailma) ühiskondlikud printsiibid ja mõttemustrid, valitsemistest rääkimata, nii palju meespoolusesse kreenis, et see ka meestele on raske taluda ja vaja rohkem emalikku hoolt laiemas mõttes, teist vaatenurka, mis leevendaks valehäbisid jms...

Kujuneb kindlasti kunagi, aga see võtabki aega. Seepärast ma piuksungi, et plaan on tegelt väga habrastel savijalgadel. Mõte ilus, aga unustatakse, et maise kehastumise võlude lõks on suurem, kui kuskil, kus täringuid veeretatakse, osati arvata.

Juhuseid nagu pole samas elu justkui hokimäng,
kuid SEE vastuaolu kaob, kui õpitakse nägema seoseid. Siis saab nn juhustest kindel jõudude plaan.
Seda nimetavad kaunishinged - usalduseks elu vastu
et usalda elu ja elu armastab sind

---

Võibolla juhtub aga kõik siiski nagu plaanitud. Kust mina tean
Ma vaid porisev skeptik, kes ise selleks midagi ei oska ära teha.

Aga tuli selline uitmõte veel... et mitte vaid kehastunud hingede koosloomine pole võti, vaid ka lahkunud esivanemate hingedega koosloomine, ühtse pärandi eest hoolitsemine, on oluline.

Emake Maa hoiab hingi hellalt, aga ta ei saa neilt võtta kukun-tõusen püsti õppetunnid... ta lihtsalt armastab neid tingimusteta nende ilus ja ekslikkuses... ja tema on see, kes seob omavahel kehastnud ja lahkunuid hingi... hoiab seda sidet vist?!

[Ichigo]

Aga tuli selline uitmõte veel... et mitte vaid kehastunud hingede koosloomine pole võti, vaid ka lahkunud esivanemate hingedega koosloomine, ühtse pärandi eest hoolitsemine, on oluline.

Emake Maa hoiab hingi hellalt, aga ta ei saa neilt võtta kukun-tõusen püsti õppetunnid... ta lihtsalt armastab neid tingimusteta nende ilus ja ekslikkuses... ja tema on see, kes seob omavahel kehastnud ja lahkunuid hingi... hoiab seda sidet vist?!

Vist küll. Nt Aasias on see nii tajutav, et skeptikulegi ei jää märkamata Isegi võõral hoiab silma peal ja kaitseb. Küllap sünergia toimib ja ilmselt loeb ka, mida sinna endaga viid, suhtumisest siis saad vastavalt tagasi, kas omaks võetud või siis mitte

[UFO303]

ühe kogemuse tõlkimiskatse.

Miski vaimne " praktika " pole võimalik emotsioonide keskel. Ja samas pole võimalik neist ka nö. vägisi lahti saada. Lahendus saab tulla vaid igaühe
enda seest, Tahte väljendusena.


Vaimsus on eeskätt puhas praktika. Laiem kui mis tahes teoreetiku Visioonid.
On visioonid- vahemaailma prillid. Ja on Nägemine. Visioonid tulevad läbi emotsioonide. Läbi "emotsioonide värvide. "
Pole tarvilik mitte kellegi Visioonide külge kinni jääda-
oma Nägemine on neist alati midagi enamat sest on vahetu.



Emotsioonide keskel, vaimses keskkonnas "niisama ringichillimine" ei lisa vaimsust. Emotsioonid ei lase kuuldul, nähtul, tuntul, saada Isega "integreerunud" vaimsuseks.
See kui "aetakse vaimu taga" -üritused, foorumid, gurud jne -aga külge ei jää (praktikasse ei tule ) justkui miskit. Vaim põgeneks kui nimme eest.
Vaimukeha ei saa kasvada (enam kui piltlikult) sest ei saa läbi emotsioonide toitu kätte.

[Ichigo]

ühe kogemuse tõlkimiskatse.

Miski vaimne " praktika " pole võimalik emotsioonide keskel. Ja samas pole võimalik neist ka nö. vägisi lahti saada. Lahendus saab tulla vaid igaühe
enda seest, Tahte väljendusena.


Vaimsus on eeskätt puhas praktika. Laiem kui mis tahes teoreetiku Visioonid.
On visioonid- vahemaailma prillid. Ja on Nägemine. Visioonid tulevad läbi emotsioonide. Läbi "emotsioonide värvide. "
Pole tarvilik mitte kellegi Visioonide külge kinni jääda-
oma Nägemine on neist alati midagi enamat sest on vahetu.



Emotsioonide keskel, vaimses keskkonnas "niisama ringichillimine" ei lisa vaimsust. Emotsioonid ei lase kuuldul, nähtul, tuntul, saada Isega "integreerunud" vaimsuseks.
See kui "aetakse vaimu taga" -üritused, foorumid, gurud jne -aga külge ei jää (praktikasse ei tule ) justkui miskit. Vaim põgeneks kui nimme eest.
Vaimukeha ei saa kasvada (enam kui piltlikult) sest ei saa läbi emotsioonide toitu kätte.

Tekkis paar küsimust:
Mis on emotsioon?
Kas vaimses keskkonnas peab olema tuim nagu kala (praktiseerides) ja mis on vaimne keskkond - kuidas seda ära tunda?

[UFO303]

Mõeldud konteksti suhtes.
Emotsioonid on kui konksud taju nihutamiseks Isele keskendumisest välja. Õngesid hoiavad egregorid. Nihutamine toimub läbi tähelepanufookuse "kõrvale suunamise." Nö konkse enda taha peitvatele lantidele.. "lõksudele" emotsioonide välja meelitamiseks. Näeb kaunikesti kalapüügi moodi välja, energiapildis.

[Ichigo]

Mhmh, see pool asjast mõistetav, samas ikkagi ei näi emotsioonide minetamine (kui tundetus, empaatiavõimetus või kasvõi mees, kes nalja ei mõista) lahendusena siin, pigem nende tundmine, kontroll...

[säga]

Mõeldud konteksti suhtes.
Emotsioonid on kui konksud taju nihutamiseks Isele keskendumisest välja. Õngesid hoiavad egregorid. Nihutamine toimub läbi tähelepanufookuse "kõrvale suunamise." Nö konkse enda taha peitvatele lantidele.. "lõksudele" emotsioonide välja meelitamiseks. Näeb kaunikesti kalapüügi moodi välja, energiapildis.

Vaheilma tegelinskid tegelevad samasuguse õngitsemisega.
Aga ehkki see suur lõks, on see mõnes mõttes ka enesetähtsusest lahti laskmise abivahend. Karm, hind kopsakas, aga toimib. Iseasi kas peaks.
Kui inimene väga sadomaso ei ole, siis ta võtab end kokku seal nende nn hallide konksu otsas ja lõpetab enda haletsemise ja saab hetkeks kontakti Ise`ga ilma abistajateta. Aga see jällegi vaid hetkeline nihe...

Meditatsioon ilmselgelt viib püsivamate tulemusteni. Vaja vaid järjepidevust, kannatlikkust ja tahet süveneda aka põhjalikkust.
Pealiskaudsetele lärmakatele papagoi tüüpi inimestele on meditatsiooni tee muidugi nende tahtejõuetuse ja järelandlikkuse tõttu lootusetu alustamine/ettevõtmine: nagu igakevadina plaan saada suveks saledaks vms homme hakkan tubliks loosung.

Mõnikord mulle näib, et kõiksugu vaimsed otsingud jms on lihtsalt selleks, et inimene tahab jälle saada kontakti iseendaga/Isega ILMA VAHENDAJATETA!

Emotsioonide keskel, vaimses keskkonnas "niisama ringichillimine" ei lisa vaimsust. Emotsioonid ei lase kuuldul, nähtul, tuntul, saada Isega "integreerunud" vaimsuseks.

Nii ja naa. Kindlasti valgustunute seisukohast võttes küll, aga ise leian, et veidi ikka jääb külge - teadlikkus märgata ära jurad, soolapuhumised ja arusaam/taipamine, et see nn lubatud seminar vms ei ole kiirekspress kolmanda silma avamiseks, oma Kõrgema Minaga ühenduse loomiseks
kindlasti need kogemused rikastavad kõiki, sest saavad hetkeks teistsuguse - tavapärasest erineva taju (juhendajate käe all) ; aga ilmselgelt Vaimusest jah asi on kaugel
Aga on mingisugunegi ähmane ettekujutus, kuidas peaks-võiks olla.

Isegi kui vaimukeha ei kasva, on olemas teadmine, millises lõksus-mustris kinni ollakse ja inimene ei näita näpuga enam ei Loojale ega Elule, et see on süüdi hädas ja kannatuses, kuhu inimene sisse ronib-loob.
Pika jutu mõte - isegi tšillimine ja asja nn nuustumine on parem, kui mitte üldse huvi tunda.
Osad lihtsalt on maru põikpäised, jonnakad ja hoiavad kinni oma jamadest kui varandusest. Neile ei aitaks vist isegi meditatsioon. Kui ühte konkreetset kogejat silmas pidada.

---

Mhmh, see pool asjast mõistetav, samas ikkagi ei näi emotsioonide minetamine (kui tundetus, empaatiavõimetus või kasvõi mees, kes nalja ei mõista) lahendusena siin, pigem nende tundmine, kontroll...

Testisin 4h (rohkem ei suutnud) vaikust pääs. Kohalolu oli jah. Aga imelik hakkas. Kaaslasega ei olnud mitte millestki rääkida (rõõmus meel oli, mõnus mull ka, ehk siis kõik oli samas väga tore), aga siis tekkiski lõpuks tunne, et kisuks kasvõi asja eest teist taga täiesti mõttetu vaidluse üles täiesti mõttetul teemal, et oleks vähemalt suhtlemine.
Minu jaoks muutusid need heaolu mullis 4h igavaks nagu klassikaline muusika... oehhh...
Selles seisundis suudan olla vaid millegagi aktiivselt tegeledes -luues midagi näppudega (parim muidugi kui mullas). Lihtsalt ruumis istudes, vaikselt toimetades jäi aeg seisma ja ilmselgelt selle 4h jooksul jäigastunud tajul nihet ei tulnud aka vaimusähvatusi ei mingeid.

[säga]

Mõtlesin kirja panna mittevaimse inimese lihtsad nõksud, mis aitavad, kui kass peal ja eksistentsiaalne on küsimärgi all

1. Vaata komöödiat või mine teatri.
2. tee füüsilist (soovitavalt rasket) tööd. Vähendab adrenaliini taset.
3. ole tänulik inimestele, kes hoolimata su vigadest, sind armastavad, toetavad ja on sul õlg ja tugi, kui vaja. See paisub väikestviisi (muidugi mittepüsiv seisund) tänulikkuseks elu kui sellise ja ilmailu suhtes.
4. Vaata asju veidi laiemalt - sa oled kogeja. Sa koged seda kõike, et mõista ja õppida.
5. tee endale teada olevaid nõkse, et hinge rõõmuhetki luua. Sellega hoiad hinge ja ravitsed seda, kui oled totuna kogemused lasknud hinge laastama. See on olnud sinu enda valik, sina ise pead ka ruttu haavale plaastri otsima.

Need nõksud ei kasvata taas vaimukeha, tarkust juurde ei anna, ühendust Kõrgema Minaga ka ei saa, aga need aitavad kiirabina tuua rõõmu hinge. Sest rõõm hinges on vajalikum ja olulisem, kui valgustumine. Mina arvamust mööda. Kes püsivas rõõmumullis, neil jõudu, jaksu, tahet ka valgustumise teed käima hakata...
Esmane eesmärk oleks saavutada rõõmu-ja rahuloluseisund stabiilselt ehk siis luua sisemuses harmoonia.

[Ichigo]

Ikkagi - mida te, UFO ja säga vaimse keskkonna all silmas peate? On see inimesest väljaspool, inimestevahelises ruumis või üksikisiku sees ning mis selle keskkonna siis vaimseks teeb? Küsin, sest on erinevaid kogemusi omal ja ei söanda selle chillimise kohta ka ühest järeldust teha, ikka sõltub keskkonnast kah... kuidas mõjub, kas mõjub ... suht sama palju kui vastuvõtjast. Samas "chill" kui lõõgastunud olek tuleb sageli kasuks vastuvõtja objektiivsusele... a vbla siin mõeldi hängimist rohkem

[säga]

usun, et mõeldi hängimist. See kogemus, mida tõlgiti, oli hängija kogemus. Hängib vaimsetega kaasa, kiibitseb, ise midagi ei tee, pinguta, aint emostioneerub ja lobiseb ja vadistab ja peab lakkamatut dialoogi peas. Aga ennekõike jah emotsioneerub - kas on rõõmus või masenduses, nii et maa must või kärgib nii, et kogu maa oleks nagu äikse pilvega kaetud. On väljade, tujude, teiste arvamuste jms mõjutuste marionett ehk siis mõju all, on konksu sügavalt lõpusekaarde sisse rapsinud

Vaimse keskkonna all mõtlen mina igatsugu esoteerilisi grupeeringuid ja õpetuste jagajaid. Kõigil eesmärk sama - viia sind valgustumiseni, aga meetodid erinevad. Alates šamanismist ja lõpetades kristallikeste kokkukahmimise ja süsteemi selgeks tegemisega või vastupidi. Kuda keegi eksleb.

Kuna ma enda sees pole vaimne, ei oska vastata su küssale, mis selle siis peale õpetuste jagamise veel vaimseks võiks teha. Suhtumine ehk siis rõhuasetus ehk? Oluline pole mitte enam materiaalsus, kuivõrd see, mis toimub sinu meeltes - neis rahu, selgus, harmoonia-tasakaal?! see selline oletuslik hetkel...

[Ichigo]

Vaimse keskkonna all mõtlen mina igatsugu esoteerilisi grupeeringuid ja õpetuste jagajaid. Kõigil eesmärk sama - vii sind valgustumiseni, aga meetodid erinevad. Alates šamanismist ja lõpetades kristallikeste kokkukahmimise ja süsteemi selgeks tegemisega või vastupidi. Kuda keegi eksleb.

Ok. Ma ei pea selliseid asju vaimseks keskkonnaks, sellest arusaamatus siis, pean neid esoteerilisteks huvigruppideks

Vaimu väljaspool enest kohanud nt siin-seal kloostrites, mõni tiivustav, teine rusuv - ja piisab üksnes pisut hängida, kui juba mõjub... mõnel grupeeringul tekkib ka vaim ja asub mõjutama, vaim on ka õppeasutustes nt vms, kus keskendutakse kampas sarnasele... need mõjutavad ripnejat küll, iseasi, kunas see tervislik on ja millal mitte... niisama mõlgutades, purustamaks klisheid, mis kuhugi ei vii.

kui jäädki teeks mis kuhugi ei vii
ei saagi viia vana jalutut
siis armas jumal mõni päev tee nii
et väsind õnne tunneks valutut

ei mingit kahtlust mingit salaviha
mis mingituna lahkusena näib
et ma ei tunneks siis et see on liha
mis sinu teele tolmu sisse käib

on nagu lõpeks silmapiiril elud
kus piiri nuga läbi lõikab tee
sa oled tuul ja põllud ära silud
ja mina tahan aga pole see

ma oma mängust viltu olen aetud
nii silmapiiril tekib samasus
kas olin tühi ma või olin laetud
kui tundsin ära mis on armastus

---

"...mis selle siis peale õpetuste jagamise veel vaimseks võiks teha."
pmst muarust see keskkond kui selline, mida arengu, avardumise jms kontekstis vaimseks nimetada, saab aint inimeses endas tekkida. väljaspool võib heljuda igast vaime ja igast mõjudega...

---

St siis universaalselt vaimset keskkonda igaühe jaos ei eksisteeri muarust ja neil, kes leiavad endale sobiva vaimuga koha, kus end pikemat aega hästi tunnevad, veab, muarust - saavad seal siis kenasti kapmas asuda praktikatega tegelema ja avanema. Kas on põhjust kellegagi aga kurjustada/kedagi alavääristada selle tõttu, et erinevates keskkondades liikudes talle midagi külge ei jää, või siis selle üle, et inimene liigub sinna ja tänna ja kusagile pidama ei jää, ei julge ma küll kindel olla. Üksik hunt ei saa praktiseerida sissetöötatud ja võõraid praktikaid, ehk vaid oma üksildasi hundi asju, mis teistele ei pruugi millegina näida - sestap kohtumõistmised ei päde.

[säga]

Ok. Ma ei pea selliseid asju vaimseks keskkonnaks, sellest arusaamatus siis, pean neid esoteerilisteks huvigruppideks

Vaimu väljaspool enest kohanud nt siin-seal kloostrites,

mõnel grupeeringul tekkib ka vaim ja asub mõjutama,
vaim on ka õppeasutustes nt vms, kus keskendutakse kampas sarnasele... need mõjutavad ripnejat küll, iseasi, kunas see tervislik on ja millal mitte... niisama mõlgutades, purustamaks klisheid, mis kuhugi ei vii.

nõustun et sinu definitsioon-kirjeldus on täpsem/õigem

---

pmst muarust see keskkond kui selline, mida arengu, avardumise jms kontekstis vaimseks nimetada, saab aint inimeses endas tekkida. väljaspool võib heljuda igast vaime ja igast mõjudega...

---

St siis universaalselt vaimset keskkonda igaühe jaos ei eksisteeri muarust ja neil, kes leiavad endale sobiva vaimuga koha, kus end pikemat aega hästi tunnevad, veab, muarust - saavad seal siis kenasti kapmas asuda praktikatega tegelema ja avanema.

vaat selles osas ei oska ausõna kaasa rääkida.
mina liigituks ka nende tuhmide hulka:

Emotsioonid ei lase kuuldul, nähtul, tuntul, saada Isega "integreerunud" vaimsuseks.
See kui "aetakse vaimu taga" -üritused, foorumid, gurud jne -aga külge ei jää (praktikasse ei tule ) justkui miskit. Vaim põgeneks kui nimme eest.
Vaimukeha ei saa kasvada (enam kui piltlikult) sest ei saa läbi emotsioonide toitu kätte.

ma ise arvan muidugist, et inimeseks kehastudes ei olegi kõikidel võimalik ulatuda Vaimuni.
Kui ikka ei mõista lihtsamaidki kogemusi-nõkse, kuda olla rõõsa, rõõmus ja õnnelik oma maises elus, siis see Vaimu taga ajamise ponnistamine oleks puhas jant. Kui alusmüüri pole, ei saa kõrgustesse ehitada ei maja ega iseennast

---

tegelt on teema ikkagi huvitav ka mõttemängu tasandil, kuid kahjuks teadmiste ja kogemuste puudumisel/ehk siis mõistmatuse tõttu jään nüüd jänni, et sult rohkem välja kangutada ja sind avada sel teemal kogemusi ja arusaamu jagama.

---

mul on endal on olnud ehk 2 kogemust, kus on olnud väike pilguheit vaimsesse keskonda, kuid need on olnud kõik vahendajate abil. On tulnud taipamine-mõistmine, aga kuna need on olnud siiski mitte otseühendused, vaid vahendajate abil, siis nende kasutegur on ilmselgelt null. Lihtsalt tean nüüd ise, et on midagi väljaspoolt mu tavalise taju siru-ulatust, ja need pole pelgalt siis kellegi teise nägin-tegin-olen kogemused, mida ammulisui kuulata ja mõelda samas, kas uskuda või mitte...
Samas kui seda teha kasvõi vahendajate abil, saad aru oma võimete piirist ehk piiratusest ja ei torma nagu ullike kallitele seminaridele "arenema". Asi pole enam piirdunud jutuga, vaid on mingi ettekujutus, milline see vibratsioonitase peaks minimaalseltki olema.

Vibratsioonitaseme tõstmine käib muarust läbi iseenda õppetundide ja mitte keegi ei ole kaasa andnud manuaali... tuhmid jäävad tuhmideks ja taibud saavad selle asja selgeks kiirelt ilma manuaalitagi.
Jah tahaks küll öelda seda esoteerikamulli ilusat roosat lauset - Vaimuni on võimalik sirutuda kõigil, aga selles osas olen ma väga realistlikult maine ja kaine. Eip... see on võimalus, kuid vähestel on see võimalik saavutada oma potentsiaali tõttu, kui nad ise selle vabast tahtest valivad muidugist.

[Temimoor]

Kui ikka ei mõista lihtsamaidki kogemusi-nõkse, kuda olla rõõsa, rõõmus ja õnnelik oma maises elus, siis see Vaimu taga ajamise ponnistamine oleks puhas jant.

Mulle tundub, et suur osa inimestest kannab süüd, et ei oska olla õnnelik, rõõmus ja rõõsa ning järelejäänud osa näitleb rõõmsat ja rõõsat, sest see oleks justkui tunnistus vaimne olemisest.

Kes ütles, et õnnelik peab olema? Kui tahad aktsepteerida ja vastu võtta kõike, mida vaimul sulle pakkuda on, siis alusta oma kehva enesetunde aktsepteerimisest. See on tunne nagu iga teinegi. Pole vaja diskrimineerida ühte tunnet teisele

[Tulnukinimene]

Kui ikka ei mõista lihtsamaidki kogemusi-nõkse, kuda olla rõõsa, rõõmus ja õnnelik oma maises elus, siis see Vaimu taga ajamise ponnistamine oleks puhas jant.

Mulle tundub, et suur osa inimestest kannab süüd, et ei oska olla õnnelik, rõõmus ja rõõsa ning järelejäänud osa näitleb rõõmsat ja rõõsat, sest see oleks justkui tunnistus vaimne olemisest.

Kes ütles, et õnnelik peab olema? Kui tahad aktsepteerida ja vastu võtta kõike, mida vaimul sulle pakkuda on, siis alusta oma kehva enesetunde aktsepteerimisest. See on tunne nagu iga teinegi. Pole vaja diskrimineerida ühte tunnet teisele

Oot-oot, mis "rõõsa, rõõmus ja õnnelik" ??...pigem on sisemine vaikne rõõm mis tuleneb enesekindlusest, see omakorda teadmistest (mõtlen kõrgemaid teadmisi mis tulevad koos vaimu sulandumisega). Need rõõsad, rõõmsad ja õnnelikud on pigem AD laksu all või näitlevad, eriti "esoteerika õpetajad", nende oma isiklik elu puhta untsus.

[Temimoor]

Oot-oot, mis "rõõsa, rõõmus ja õnnelik" ??...pigem on sisemine vaikne rõõm mis tuleneb enesekindlusest, see omakorda teadmistest (mõtlen kõrgemaid teadmisi mis tulevad koos vaimu sulandumisega). Need rõõsad, rõõmsad ja õnnelikud on pigem AD laksu all või näitlevad, eriti "esoteerika õpetajad", nende oma isiklik elu puhta untsus.

Siin ei oska kaasa rääkida. On olnud enesekindluse momente ja siis mitte niiväga eneses kindlaid momente. Kõike on olnud...

Juhtisin lihtsalt tähelepanu, et meie ümber on kohutavalt palju selliseid "laksu all" tegelasi, kes (vähemalt minus küll ) tekitavad süütunnet, et samamoodi olla ei oska ja nagu hädapätakas oma musta meelega ringi käid.

See, et teiste olemine üldse mingitmoodi minu tähelepanu väljas on, on juba kerge nihe - võrdlemine ja veab ära... Minu tähelepanu all peaks olema enamasti minu enesetunne ning teiste oma vaid nii palju, et neid mitte liigselt mõjutada (ka positiivsusega mitte ).